Päevatee suvekülaline päevad ei, suvekülaline on näitleja Katrin karisma, tere päevast. Tere. Kas teie kohta öelda näitleja, näitleja on ju teie elukutse? Praeguse seisuga magistrikraad, näitleja, lavakooli lõpetaja, olen ma omandanud need ikkagi näitleja, näitleja, kuigi elu ja tööde ja mujale viinud suurema osa oma elust maalin ikka lavalaudadel olnud kas siis laulnud, tantsinud, mänginud mida iganes. No kõik see kuskilt tuli, räägime teie lapsepõlvest. Kust te pärit olete ja kes teie vanemad olid? Mina olen tegelikult sündinud Tallinnas ja koma kolm esimest eluaastat, ma olen elanud ka Tallinnas. Aga ma olen inseneride perekonnast, ema oli mul keemik, ise oli masinaehitaja ja kui ma olin kolmeaastane, siis noored spetsialistid läksid siis Järvakandi tehastesse ja siis seal möödusid minul niuksed sirgumise aastat ja siis tagasi ma tulin Tallinnasse 10.-sse klassi 20 esimesse keskkooli, mille ma siis lõpetasin 65. aastal. Teie vanemad olid reaalaine inimesed, milliseid huvid teil olid kooli ajal kaldusid, ega matemaatika poole või ikka sinna mõtlemise poole? Ma ei tea, ma ei oska nii-öelda sellepärast, et meil oli väga hea matemaatikaõpetaja. Kalju Luts Järvakandis ja matemaatika mul ei ole raskusi valmistanud, ilmselt see on siis geenides. Eriti meeldis mulle jälle Järvakandis sporti teha. Ja lava oli ka juba seal olemas mingil määral sellepärast, et see aktiivne spordi tegemine ja, ja kõik need koolipeod ja kõik see laulsin, lugesin, tantsisin, lasin püssi, vehklesin, mängisin lauatennist, ujusin, võimlesin, ühesõnaga kõiki neid asju ma olen teinud. Väga tore oli ja ma olin päris vahva matka ja ka sellepärast, et tol ajal me olime ju kõik pioneerid ja põhiliselt see pioneerielu, meil oli ainult matkamine, suur matkamine ja telgis magamine, orienteerumine ja need tähendab, see kõik käis sinna juurde. No lava on ikka mind meelitanud juba juba lasteaiast peale, sest et esimene esinemine on mul millegipärast meeles Järvakandi lasteaias. Kui ma laulsin ühte laulu, mul oli korv käes käes ja ma pidin korjama vaarikaid. Vaarikaid ei olnud, olid jõhvikad, olid korvis, aga ma pidin mängima, et nüüd on vaarikad. Ja siis laul lõppes, nii et korv on täis, kuid ma ei vii koju ühtki marja ja rahvas hakkas selle peale siis plaksutama, aga ma ei olnud ette valmistatud selleks, et rahvas hakkab plaksutama pärast. Siis ma ei osanud seisukohta võtta, siis ma seisin moodi kindlalt. Näitasin neile keeldi, jookse minema. See on mu esimene esinemine ja meeles on ja kooliajal seda, et ma poleks tahtnud elus kogu aeg lava peal olla või ma ei mõelnudki selle peale, aga ma tean seda, et 20 esimeses koolis, kui see lõpetamine oli, siis ma tahtsin saada hambaarstiks. Kui arstiks ei saa, siis ma lähen majandust õppima. Aga noh, siis oli jälle ema ja minu tädi siis kahekesi suunasid mind sinna lavakooli eksamitele, tead, mine, mine, sinna on niisugune vastuvõtted, kaks tükki oli esimeselt kursuselt välja langenud ja et seal on praegu konkurssi, mine last. Mansu vaatab, mis frukt sa oled, Ma nii mäletan seda lauset ja ma sain sisse leidvaid ju erandlikult olid hästi, noorerid võite kohe teisele kursusele. See juhtus, see oli lihtsalt Te juhus, sellepärast et ma olen augustikuu laps. Lõvi ma läksin kooli niimoodi, et ma sain seitse, ma läksin kooli ja ma lõpetasin kooli, nii et ma olin siis 17 ja siis need eksamid olid kohe pärast kooli lõpetamist. Nii et ma olin seitsmeteistaastane, ma sain teisele kursusele ja siis, kui ma olin 20, siis mul oli kõrgharidus käes. Kas teil käisite juba enne kooli lõppu ka luuramas, et, et lavakunstikateeder ei tähendab, tegelesin laulmisega ja ma kümnendas klassis läksin filharmooniasse tol ajal või sellist laadi stuudio ja läksin sinna katsetele ja ma sain sinna sisse üheteistkümnendas klassis, ma käisin paralleelselt ka filharmoonia estraadistuudios, kus siis Kalju Saareke andis meile liikumist ja Claudi tiidus oli minu lauluõpetaja ja niisuguseid asju ma mäletan Seltel kasina teisele kursusele oli palju tahtjaid, siis saite teie, Andres Ots ja minu mälu järgi oli seal kaheksa tüdrukut, see oli ühe koha peal ainult. Siis te pidite ju kõvasti tööd tegema, pidite tagantjärelekaitseamet tegema, see oligi nii, et sügisel hakkas siis kool peale, teised läksid kolhoosi kartuleid korjama ja meie Andresega hakkasime siis eksameid tegema, sest selline tingimus oli, et kui hakkab esimene sess jõuluajal, selleks ajaks peab meil olema esimene kursus tehtud. Me hakkasime kohe tegema eksameid. Ja jumal tänatud, et Andres oli minu kõrval, sest mina olin nii loll, nii loll tol ajal, et ma ei teinud isegi Ita Ever, Ilja Linda Rummol. Vahend mis puudutab eesti teatrit. Ja Andres oli siis kõrval ja siis Andres Andres oli tegelikult minu esimene õpetaja. Kui paljude teatris käisite ja käinud olite? Ma ikka olin natukene käinud, ma olin käinud ooperis, ma olin käinud ka Draamateatris, aga rohkem mul jäi meelde ooper, sest et noh see muusika ja suur Estonia teater, mitte palju, mitte palju. Nüüd räägime ka Pansost kõikide näitlejatega, kes on Panso koolis käinud, räägime ka Pansost ja arvamused on äärmiselt erinevad, väga paljud räägivad, et nad kardavad pandud kasiino. Üks Kora näiteks ütles, et tema kartis hirmsasti Pansot. Teie olite Panso lemmik? Ei, mina ei tea, aga, aga mina teda ei kartnud. Küll ma üldiselt inimesi karda. Kuidagi pahasti ütles või ei öelnud teile kunagi baasitlis tuli kõik hästi välja ei tulnud, ei tulnud. No kuulge, koolis ei saa kunagi midagi hästi välja tulla, aga see asi sai mulle päris varakult selgeks, et noh, proovima peab igat moodi ja proov ongi see õnnistus, mis näitlejad saadab terve elu. Aga ma mäletan Panso ütlemisi, seda, seda, kui ta mind saatis, ära koolist, ütles Maila Rästas. Jälle tulevad ka niimoodi öelnud, et teie olete nii nagu lapse pepu kunagi ei tea, mis sealt tuleb, paksud vedelik. Nende sõnadega ma astusin ellu. Aga kõik see, mida ta kooli ajal rääkis, ma püüdsin ikka konspekteeridega nendest näitlejameisterlikkuse tundides, aga aga ta oli nii köitev esineja, et siis ma jäin niimoodi suu lahti kuulama ja vaatama ja siis olid ainult üksikud. Niisugused laused on mul üles kirjutatud, aga seda, et meile neid näitlemise põhialuseid kordas tunnist tundi, see on mul küll meeles. Ja vahetevahel ta tegi hoopis mingisuguse niisuguse huvitava käigu, et kui näiteks Rostropovitš oli siin Tallinnas, siis ta viis terve kursuse Estonia kontserdisaali ja seal me siis jälgisime seda, kuidas Rostropovisk proovi teeb. Ja see oli siis niisugune tõeline elamus. Nii suur kunstnik ja kuidas ta pilli mängib ja kuidas ta laval on ja kuidas ta suhtleb ja, ja Ta tahab ja see on, see on väga-väga huvitav. Tegelikult ta oli ka niisugune väga tugev psühholoog, sellepärast et teiste lavastajate puhul ma ei ole tundnud niisugust asja, et Ta oskas näitleja viia sellisesse seisundisse, et näitleja hakkas tegema seda, mida ta soovis. Aga mulje jäi näitlejale endale, et ta ise on selle peale tulnud. See on minu meelest üks imeline anne just eriti õpetajal ja, ja, ja kuna lava inimesed reeglina on niisugused suhteliselt emotsionaalsed ja väga tundlikud, siis kõike niisuguseid oskusi ära kasutades ta tegi seda, see oli väga hea. Tema puhul oli hästi oluline ka see esimene asi muidugi, miks. Et pidevalt esitage endale küsimus, miks, miks ma teen seda, miks ma tulen, miks, miks, miks ja teine küsimus, mis on väga oluline, on ka, kuidas, et tuleks välja selle näitleja ütleme antud hetkel küll tudengi, nagu me koolis olime, selle tudengiomapära tema plussid plusspooled hakkaksid mängima tema kasuks. See oli väga-väga huvitav. No meil oli niisugune väga huvitav kursus, et kõik Jaan Tooming ja Kalju Komissarov, Raivo rass, Ago Saller, Peeter Jakobi, Enn Klooren, Ago Roo, Andres Ots. Need olid need siis poisid. Ja tüdrukutest oli siis Tiiu Randri Elenurm, Mari Lill, Tiina kukli, Mari Urbsoo ja mina. Meil on kõik väga erinevad, aga siiski me tegime päris palju diplomietendusi ka ja mäletan väga sooja sooja südamega, seda neid kolme aastat koolis. Ja Ilmar Mikkor. Meil läks kursusel üks, üks vanem ja Ilmar on siis see praegu, kes korraldab vahetevahel neid kokkusaamisi. Kui lavakunstikool hakkas lõppema, kuhu te soovisite minna, kas Panso soovitas ka kuskile minna? Ma ei mäletagi seda, et kuhu või venis nii nagu praegu noored vaatavad, ma olen sellega hästi kursis, sest et mu kõige noorem tütar lõpetab lavakooli ilmselt ma olin siis ka rumalam, võib-olla minu jaoks sai saatuslikuks see, et, et me mängisime Vello Rummo juhendamisel lavastamisel ühte tshehhi muusikali humalakorjajaid ja ma mäletan seda, et minu partneriks oli Kalju Komissarov ja meie mängisime siis neid peaosi seal meil oli niisugune Kolmnurk, tegelikult Raivo Trass, Kalju Komissarov ja mina, ja siis tol ajal oli ju Estonia teatrisse tulnud just paar aastat enne mind. Helgi Sallo ja Helgi oli niisugune väga värske tuul seal teatris ja ilmselt arvati, et saame teise samasuguse veel, võib-olla. Kuna noh, muusikaliga oli tegemist, ma mäletan seda etendust, mängisime seal Salme kultuuripalees, see oli tol ajal noorsooteater ja siis pärast seda etendust minu juurde tulid niisugused suured inimesed nagu Neeme Järvi ja Renee Hammer, kes tol ajal oli meie teatri direktor. Ja siis nad tegid mulle ettepaneku, et kas me ei tuleks Estonia siis minu jaoks oli see nii kummaline. Siis ma mõtlesin, et ma mõtlen ja kohe järgmisel päeval ütlesin jah. Ja siis läksingi siis Estonia teatrisse, kus Peeter Jakobiga, kes tol ajal oli minu abikaasa, me oleme koos, siis läksime Estonia teatrisse. Ja muidugi ma läksin selle teadmisega, et mina kui draamanäitlejal on ikka väga tark. Kõik lauljad on lollid. Ja siis ma sain varsti kohe ninanipsu ja ja olin Estonia teatris 30 aastat, aga mingil ajal mängisite te nii Draamateatris kui Estonias. Jah, siin-seal mul oli vahepeal selline periood, kus mängisin kahes, teadis korraga. Sel ajal, kui siis Estonias oli, esmaspäeviti tee oli puhkepäev, tol ajal siis ma mängisin draamas. Ja me mängisime küllalt palju Estonias selles mõttes, et see ei ole üldse haruldane, kui meil oli kolm niisugust muusikalist etendust nädalas peale selle väljasõidud. Ma ei tea, kuidas ma hakkama sain, lapsed olid siis ka juba hakkasid tulema, olid väiksed ja, aga sain. Naised saavad hakkama vaja. Rollid olid laias laastus ühesugused operetirollid. Kas teil hing ihkas ikka sellist tõsist draamarolli teha? Ma mäletan, et minu hing kiskus väga muusikali poole, sest muusikali libreto Ta on sageli väga tugevalt draamal üles ehitatud ja kui Estonias hakkasid tulema muusikalid, siis ma mäletan seda esimest muusikali päkaRäki tõotused, tõotused, vaat siis seal kuidagi saime ühendada oma selle ütleme, draamanäitleja huvid ja, ja siis mingil määral laulja ohvitsestidega ma ennast lauljaks ei pidanud. Siis oli veel enne seda oli minu meelest muusikal, oli mees La Manchast, kus juhtus selline asi, et mulle anti seal üks roll ja Nõmmik oli selle lavastaja ja ma lugesin selle libreto läbi klaviiri vaatamata ja ma ei läinud, mul ei olnudki seal peaaegu ühtegi sõna öelda ja siis ma läksin, olin enda meelest tahtsin nagu suuremat tööd teha, sest et sel ajal on veel selline tunne, et, et ma teen kõige suuremaid rolle kõige väiksema raha eest, olen nõus tegema ja, ja läksin Nõmmiku juurde, ütlesin, et ma seda rulli taha, et ma tahaks ikka suuremat rolli mängida. Et ükskord üle lava joosta, et see on ikka nagu vähe mulle ja Nõmmik ütles. No aga seal kõige suuremat rolli siis pearulli taha mõtlesin, muidugi tahan ta siis selge, hakkad tegema Haldonsat ja see oligi üks üks nendest rollidest, mis tegelikult oh, see oli päris raske. Tagantjärele mõtlen, kuidas ma vaeva nägin ja aga sellel oli jälle see suur eelis, et et mul olid nii kihvtid, lavapartnerid ja tegime ju nelgiga, tegime duublis seda rolli ja, ja, ja siis Volli Kuslap ja Georg Ots tegid ka duublis. Rääkimata Pärnaga, kohtusin Endel Endel Pärnaga, ma sain juba enne kokku ringreisil tükis ja Eva, meil ja kõik operetitähed ja nii, et väga kihvt oli see see perioodil. Nüüd kuuleme ühte laulu eesti operetist. Meeste sõprus on kindel Edgar Arro ja Leo Normeti operetist tuled kodusadamas. Katrin karisma partner on Väino Puura. Ja ma ei torgi. Teema. Päevade suvekülaline on Katrin karisma, näitleja elu ongi sellepärast huvitav, et ta ei ole rutiinne, tulevad elu, uued tükid ja uued rollid ja kuigi noh, võib öelda, Ta operetis on nagu trahwaret, et et ühed on siis nagu esimesed armastajad ja teised on siis Subletid ja siis on veel kolmas vanapaar on ka sageli ja öeldakse, et no mis, mis operetis ära ei ole, aga mina ütlen selle peale, minge tehke proovige seda teha, proovige laulda, tantsida, mängida kõiki nagu võrdselt ilma mikrofonid ja üleorkestri oma häälega täita see saal ja peale selle olla veel sarmikas. Nii et see on väga raske. Ja ma mäletan seda, kui Monica Viisler Iviinist käisin lavastama operetti ja siis te ütlesite, et te olete kummaline rahvas. Te olete sellises geograafilises positsioonis, et te võtate Venemaalt, võtate läänest ja siis selles laseb läbi enda sulatate, selle kõik kõik niisuguseks väga huvitavaks operettiks, mis, mis on natuke teistmoodi kui läänes. Aga ta väga pidas sellest meie operetist, lugude käis korduvalt siin lavastama. Kuidas teie laulmisega hakkama saite? Enda jaoks? Te pidite õppima hakkama, seal Estonias määrati mulle uus lauluõpetaja, selleks oli Elsa Maasik. Siis ma suhtusin sellesse kuidagi mõtlesin, et issand jumala ooperiõpetaja ooperilaulja, minu lauluõpetaja. Et mul on hoopis hoopis nagu teine stiil ja teine, teine žanr. Tagantjärele ma mõtlen, et see on ainuõige tee, et õppida klassikalist laulmist, sellepärast et tegelikult on see kõik üks ja sama. Me ei saa öelda, et, et klassikaline kool on halb kool, et muusikalilauljad ei peaks oskama klassikalist laulmist. Kõik baseerub ikkagi, laulmine on hingamine ja kogu keha kaasa paremini need tegelikult see sõnades on väga lihtne, katsu seda teha. Kõik Estonia teatris olid laulu baasilt läinud, teie olite läinud draamanäitleja baasilt. Kui te nüüd seal osas olite, kas te siis mängisite osa ära siis hakkasite laulma või mängisite kogu aeg laulmise ajal? Ei, minu jaoks oli kõik üksainuke asi, seal on see, et kui sa partiilejad alla selles mõttes, et sina oskused ja sinu hääl ei ole sellel tasemel veel, et sa võiksid niisugust partiid laulda, siis tekib paanika, siis tekib paanika, aga kui sa võtad selle asja ikka tõsiselt kätte ja inimene on võimeline väga valjuks, ta harjub kõigega ja, aga laulmise puhul on jah niisugune asi, et tuleb ikkagi endasse uskuda ja usku mul nendesse oli. Sest et Mul ei olnud niisugust alaväärsus kompleksi, et seda tunnet ei olnud, et äkki ei saa hakkama või mõni osa ei tule välja? Ei, ei olnud. Ma ikka läksin julgelt pealmann lõvina, pole eriti kartnud elus, aga aga tagantjärele ma mõtlen, et niimoodi võivad teha ainult noored, väga noored inimesed mis osati meelde jäänud on, millega te rahul olete, ise kõige rohkem? Hästi huvitav oli see Savoy balliperiood? Oli huvitav. Pipist jääb mul meelde see, et mängisin seda nii kaua, mängisin 20 aastat seda etendust ja mulle on meelde jäänud ikkagi need need emotsioonid etma. Pühapäeva hommikul ma ei tahtnud minna tööle. Ja siis kuidas ma läksin läbi Tallinna tänavate ja siis kuidas vaatasin, kõik puhkavad ja siis mina lähen tööle ja siis kuidas ma järjest läksin sellesse rolli sisse, muidugi kui juba lapsed saalis on ja kui nad võtavad sind niimoodi vastu neil ei saa valetada, nad on nii siirad, et nad kas võtavad sind vastu või nad ei võta. Ja ma usun, et selle 20 aasta jooksul mitu põlvkonda on selle etendused üles kasvanud ja saalid olid kogu aeg täis, seda määret. Praegu on Bibisiidi päris, ma olen näinud Nele-Liis Vaiksood ja Kadri Adamson ja ma olen näinud linnahallis. Kahjuks ma ei ole näinud lihtheldi. Ma ütleksin, et Pipi on nii suur roll nagu, ütleme ooperis Carmen, sellepärast et noh, kui Carmenit ei ole, siis ei ole mõtet ooperit teha. Ja kui Pipi on olemas, siis tuleb Pipit mängida. Aga see praegune Pipi on natuke teistmoodi jälle ja sellest lähtuvalt, et see inimene, kes mängib, siis on teine inimene. Ja suurte rollide puhul on üldse nii, et ega ei saa ju varjata seda, missugune inimene Sa oled väikeste rollide puhul karakterite poolse mängid karakteri peal suure rolliga, sa oled ikkagi tegelikult kõik see, mis sinus sees on. Kõik see tuleb välja väga hästi. On mõned sellised rollid ka, millega ei ole rahul või, või mida ei tahaks nagu meenutada. Sellepärast on mul küll ei ole, et meenutada, aga selge on see, et teie trollid tulid paremini välja, teised rollid tulid kehvemini välja. Rollide nimekiri on ikka, ma ei teagi, kui palju neid seal on, aga ta ei ole pidanud sellist arvet palju. Mul juhtus üks üks õnnelik juhus elus, et kui sai kirjutatud raamat, et minu elus elu siis Marii Karell oli see, kes tegelikult uuris kõik välja, palju ma üldse kuskil midagi olen teinud ja selle raamatu lõpus on terve nimekiri. Aga ma ei ole ise kokku lugenud veel siiamaani. Seda ma tean, et ma olen opereti Silva mänginud kahes lavastuses selle aja jooksul. Autoritel on väga tore asi ka sellepärast, et ta on niisugune suursugune ja ma mäletan, Vello viisime ikka, ütles alati opereti tuleb mängida nii et sul on kohe 200 grammi šampanjat sees, et sa oled maast nagu tõstetud kõrgemale temale üldiseks, väga väga tore inimene, väga huvitav inimene, ta oli elus palju huvitavam pilgulauas. Näitleja puhul on ikka niimoodi, et kui ta saab uue rolli, siis ta püüab sellesse rolli ikkagi suhtub väga ausalt ja ja tahab maksimumi sellest välja pigistada, aga paraku alati ei õnnestu ju. Ja see sobivus ka sellesse rolli võib-olla nii et võib-olla sellesse rolli just ei sobi nii hästi. Te olite Estonias 30 aastat, kas mingil hetkel sellist mõtet ei olnud, et, et see ei ole ikka päris õige koht, kus ma pean olema, et tahaks neid kuskile mujale? Tegelikult mind kutsuti draamateatrisse siis, kui me mängisime seni Tammsaare, Sid ja, ja Lead ja meie nooruse linnud ja mis seal veel, kõik, seersant maskrivi tants ja need on kõik tõsised draamarollid, jah, jah, aga siis ma otsustasime nii et ei, ma jään ikka Estoniasse, et ma võin siis sealt kõrvalt mingit rannas. Kuidagi see muusika ikka peetis mind ka nii väga ma mõtlesin, et äkki saab mõlemis mängida, aga no see on kohutav koormus, hästi-hästi suur koormus on, aga seda ma tean, et kui Panso mind kutsus draamateatrisse, siis ta ütles niimoodi, et ta tahaks, tol ajal ei olnud Estonia teatris ei olnud minu veetlevat leedit ja ta ütles mulle, ta tahaks minuga taastada minu veetleva leedi, aga ta suri ära. Nii et see jäi tegemata, aga siis õnnestus mul see tükk ära mängida Vanemuises Ülo vilimaa lavastuses. Ja ma olen ikka päris palju mänginud neid rolle ja väga mõnus meenutada. Räägime partneritest kui oluline teie jaoks laval partner on väga oluline, väga oluline, sellepärast, et ühesuguse näitlejakooliga või ühesuguse lavatunnetusega, sest kõikidel ei pruugi olla, on ka selliseid näitlejaid, kellel ei ole kooli, kes on sündinud näitlejad. Nendega on ikka väga-väga hea mängida ja kui tekib selline tennisemängu tunne, et sa saadad palli ja see pall tuleb tagasi ja siis Ta on niisugune. See on adrenaliin, ma ütleksin. Aga on ka selliseid näitlejaid, kes ei tule, ütleme nagu impropositsiooniga nii hästi kaasa ja kes niuke jäik mängimisstiile ja tahavad ennast kehtestada, ütleme selle kaudu teed mulle eriti ei istu, hästi vana kuulsa näitlejad. Aga vana kooliga näitlejad võivad olla ka selliseid, kes, kes tulevad on nagu Endel Pärn ja Endel Pärn oli siiski ma ütlen, niisugune suhteliselt jäik näitleja nema pidas visand stseenist väga kindlalt kinni, et kui oli ikka, mis on siin ette nähtud, tema toetab siinsel ütleme mingisugusele ma ei tea, kas lauale või toolile, siis sina hakkad siis selja tagant tema ega tema sinuga siis seda, mis on stseeni muutnud. Aga ma mäletan, Draamateatris oli, olen ma mänginud koos Valdeko Ratassepaga ja, ja Rein areniga ja Kaarel karmi, Kaja Aino Talvi mängis mul ema lihas. Need on siuksed näitlejad, kes muidugi väga austavad, mis on seeni, aga aga sealsamas nad on, on väga paindlikud. Mis tüüpi teie ise olete, et kas te väga jälgite teksti või lasete ka vahel niimoodi omasoodu? Ma ei ütleks, et see on oma soodus, see on see improvisatsioon, situatsioon, mis on stseen, võib muutuda mingil määral. Sellega peab kaasa minema, et see on põnev, kui partner teeb näiteks hoopis midagi ootamatut. Ei noh, see on väga huvitav verest välja. Etendus ei tohi mitte kunagi seisma jääda, seda ma mäleta, tantsupilti kunagi etendus ei tohi seisma jääda. No minuga on juhtunud näiteks üks niisugune natuke natuke, võib-olla niisugune võigas lugu ka. Me mängisime ringreisile etendust ja ringreisil, tavaliselt on need lavapoisid, panevad lava ülesse ja siis löödi naeltega ikkagi neid poodiumi kokku ja siis oli seal nii, et poodiumi nael löödi sisse, aga siis ta jäi, ütleme üks kolm sentimeetrit välja ja mina läksin sealt siis mööda ja siis kohe nisurooga, et selleks nagu jalast läbi tõmbas. Ühe tüki minust jäi sinna naela otsa rippuma. Eeva meil oli seal siis, et ma ise lavale minna võttis haamri, läks, lõi selle naela, siis, siis hakkas alles mängima. Mis neist edasi sai, mis see siis oli, midagi siis ruttu veel ära puhastada, verd jooksis põlv kinni ja edasi mängima siis nii kohutav ei olnud. Etendus ei tohi seisma jääda. Siis ma mäletan ikka nalja sai palju tehtud. Vello oli just see, kes Roos Marii etenduses ma pidin minema kahe suure kohvriga lavale ja siis ma alati tuli niimoodi jooksuga võtsin kohvrid lava tagant ja ta oli pannud need kohvid liiva, ei mäleta muidu ma alati nii kergelt läksin nendega. Aga pidin ära käima nende iste Vellole tegite pärast midagi, ta ütles, et olla hoolsam käia enne katsu oma rekvisiidid läbi. Siis ma mäletan seda etendust kui Henrik kerge, see oli Carmen ballett ja me vaatasime lihtsalt lava kõrvalt seda, kuidas ta tantsis seda etendust Ta sidus Roosi Karmenil kingitud lillehiirele selg. Ja siis kuidas ta selle viskas siis, kuidas roosakas mööda lava nitro elus hiir ja muidugi. Ja siis ma mäletan seda, kuidas Endel Pärnaga tegime Est duetti kusagilt lõunast ja seal oli siis lõpuks oli nii, et vajutasin endile tordi niimoodi näkku seal habemeajamisvahuga tehtud torte siis hästi uhkelt niimodi kaarega panin selle tordi talle näkku ja siis sealt seda habemeajamisvahtu lendas nii põranda peale käest panin ruttu välja, aga seal oli nii libe. Kukkusin. Ühesõnaga, niisugused situatsioonid, mis laval kui juhtumis tunduvad naljakad sel hetkel ka, kui seal laval, noh, ei olegi hirmus tunne, et ei, ei, väga naljakas tundub, aga tagantjärele mõeldes no mis seal naljakat on seal eriti naljakat midagi ei ole, kui inimene kukub, aga noh ma mäletan seda oma tualetti, mul on niisugune hästi uhke niukene, tantsukleit oli seljas, mis oli, alt oli niisugune nagu siis elli kleit, niisugune tülis, kus siis. Kukkusin niimoodi sinna selle seebi pahuksisse. Del tekst on ka meelest ära läinud. Leas läks mul ükskord tekst meelest ära, ma mäletan, et oli mul monoloogia ja tekkis järsku niisugune must auk kiis, mul tuli meelde see, kuidas Georg Ots rääkis mulle, et kui läheb meelest ära, et temal juhtus ükskord nii tol ajal olid veel Estonias etteütlejad, siis ta oli ette Teie käest niimoodi andnud märku, et ütle ette ja see oli öelnud talle, et ma juba ütlesin. Siis ta oli teinud niisuguse väga pika jalutuskäigu ühest lava servast teise ja siis ma mõtlesin, et ma proovin järele, et ilmselt on tarvis, tekib nagu mõttekramp ja sa pead ennast lõdvaks laskma ja aitas muuseas tuli meelde. Võib ju vastupidi ka juhtuda, et sa lähed veel rohkem krampi, tekib hirm, et ei tulegi meelde. Aga aitas. Teie Estonia lõpuaastad, kas te juba tundsite, et, et te peate mingil ajal ära minema või mõtlesite selle peale? Ei mina ei mõelnud, see tuli mulle väga järsku. Sest et see oli ikkagi see aeg, kui. Ma ei mäletagi isegi, ma ei, ma ei ole niisugune aastate üleskirjutaja. Minu jaoks tundus see ikka väga ülekohtune. Olite vormis laulsite ja tantsisite Igalühel vormil kutsuti mind välja, öeldi, et meie ei tee, neid enam ei vaja. Muidu ma olin ikkagi koosseisuline solist, aga siis ma hakkasin mängima lepingu alusel Estonias ikka veel mängisite ust selja tagant kinni löönud. Kuidas ma saan seda teha, kui ma olen etendustes sees ja ma pean ikka seda tegema lõpuni? Nüüd tagantjärele vaadates nüüd on noh, kõik tundub hoopis teistmoodi, aga, aga sel hetkel noh, see oli minu jaoks väga kohutav. Kuulame nüüd jälle Katrin Karis maad laulmas. Känguru Paul Abrahami operetis Savoy ball, kaastegevanne ansambel hot paiks. Maalidel kerge samm kõigil jalgadel. Ungern-need ongi kõik nii nagu ta on, kuid au. Oktoobri kar toitmine lõiki mullal seal paati. Ette. Estoniast oli Katrin karisma sunnitud lahkuma, mis siis edasi sai, siis ma hakkasin otsima endale uut töökohta ja ma mäletan, et ma töötasin kirjastuses Ilo, siis olin projektijuht seal ja no läksin kohe niimoodi müüsin arhiivikarpe ja tegin igasuguseid töid, mida seal vaja oli teha. Kas te pärast teatrit istusite kodus maas ka ja nutsid või olete selline energiakohe hakkasid otsima, mida edasi teha? Ei, ei, see oli ikka, see võtab ikka tükk aega aega, enne kui sa, sa võid otsida endale ja, ja, aga see noh, see valu iseendas on ikka väga suur. See on kõikidel elualadel, kui inimene teeb südamega tööd ja ja ta on teatud mõttes on ta fanaatik oma oma töösse suhtumise poolest ja siis, kui neil on niimoodi tehakse, siis, siis on see väga valus, eriti siis, kui sa oled elanud niisuguses ühiskonnas, nagu elasime. Et kõik oli suhteliselt kindel ja muret ja murezedu ja, ja aga noh, nüüd ma vaatan praeguseid noori, siis nende jaoks ei ole see üldse mingi probleem, ühes kohas öeldakse ära talle veel teise kohta. See on kapitalism. Aga te saite ikkagi edasi laulda teisinesite kontsertidel? Reisid mingile määral ma laulan ja siiamaani ega ma ei saa öelda, et ma üldse ei laula. Muidugi ma tegin kõike edasi ja ega ma siis ei teadnud, mis tulevik toob. Nii palju kui sain, sest et ilmselt ma ikkagi vist olen ikkagi lavainimene. Kuidas te poliitikasse sattusite? Poliitikasse ma läksin, 2000. aastal astusin Reformierakonda. Kutsuti teid ka? Erinevad erakonnad ikka kutsuvad, ma olin enne koonderakonnas olnud, Koonderakond lagunes ära ja, ja ma olen tahtnud alati ütelda sõna sekka ja sõna, sekka oma arvamust ja otsisin endale erakonda ja ma käisin nii ühe kui teise erakonna juures vaatamas niimoodi, et kui neil mingid kogunemised olid ja, ja ma leidsin, et see on minu jaoks õige erakond, sest ma olen reformierakonnas. Sest et siis mul tulid meelde mu ema sõnad, kes ütles niimoodi, et elu läheb siis edasi, kui toodetakse, kui tehakse tööd. Ja ma mäletan neid sõnu, ema ütles mulle seda, et ega ilma ei anna sulle keegi mitte midagi, tuleb teha tööd ja tuleb toota. Kas te olite rahulpoliitikaga selles mõttes, et seal ju väga palju oma arvamust ei saa avaldada, seal oli ikkagi enam-vähem ette nähtud, mida sa ei ole, ütled ja seal on tegelikult niimoodi, et igaüks võib avaldada oma arvamust nende arvamuste põhjal siis tehakse ütleme, niisugune koondarvamus, kui asi läheb väga-väga riiuxizani hääletamine. Kuidas te riigikogus töötamisega rahule jäite või on inimesi, kes ei jäänud sellega rahul ja tulid sealt ise ära kunstiinimesi? Me teame, see oli ka üks väga huvitav periood minu elus, kuigi see oli ainult üks aasta, sellepärast et ma sattusin asendusliikmena riigikogusse ja riigikogus võib ennast ära kaotada, sellepärast et see vastutuskoorem on kohutavalt suur ja sa pead olema Ma väga kompetentne väga paljudes küsimustes, sa vajutad nuppu, nii, nagu öeldud on, mis vastutusse, nupp on see kõige väiksem asi seal riigikogus. Sellepärast et kuna ma läksin Ülle Rajasalu asendusliikmena ja Ülle oli enne olnud keskkonnakomisjonis, siis mina läksin ka keskkonnakomisjoni, sest see oleks väga keeruline olnud seal hakata ümberpaigutusi tegema kultuur kultuuri ja siis nendest keskkonnaprobleemidest. No seal tuleb ikka tükk maad vaeva näha, et sa sellest kõigest aru saaksid. Kõikidest nendest probleemidest kõikidest nendest kalaprobleemidest ja, ja, ja põlevkivi ja, ja siis keskkonna puhtus, jaa, jaa ka energeetika käib sinna alla ja see on niisugune väga suur ja, aga siis ma olen alati julgenud küsida ja mitte häbeneda seda, kui ma aru ei saa. Millega te tegelesite siis veel pärast teatrist äratulekute laulsite laulate siiamaani pärast teatrist tulekut ma hakkasin tegema neid linnahalli projekte, seal mul oli päris palju etenduses, ma mäletan, et esimene etendus oli kuningas ja mina kaheksa etendust oli ja need olid kõik täismajad ja siis oli mul üks probleem see, et, et kuna ma olin üksi lolli peal, siis ma pingutasin oma häälepaelad ja ma olin, tegin kõik need etendused, ainult adrenaliini nende pritsidega. See on väga ohtlik selles mõttes, et käib ära absoluutselt ilma hääleta, pärast jääb, aga alles jäi. Ja siis olid veel teised etendused seal. No aga väga huvitav kogemus, sest laval peab mängima hoopis teistmoodi kui Estonia teatri laval või draamateatri laval hoopis teistmoodi ja veel väiksemal laval veel hoopis teistmoodi filmis hoopis teisiti niimoodi. Et kõike seda ma olen kogenud ja ma õnnelik, et see kõik on tore. Me jõudsime jäljega filmide juurde, kui paljudes filmides mänginud, mänginud viies filmis viimne reliikvia, Metskapten oli üks Leedu film, mille me nime ma ei mäleta, siis oli ja siis oli veel kaks must filmi, kuidas meeldis filmistel mängida? Mulle meeldib teatris rohkem mängida, film on täna, mängitakse algust ja lõppu või vastupidi olen nagu selles mõttes järje järjepidevust teatris, tükk läheb käima ja hakkab, läheb, läheb, läheb, läheb kuni lõpuni. Teatris on see vahetu kontakt publikuga. Filmis teed valmis, enam midagi muuta ei saa, aga huvitav ikkagi ka huvitav, aga kui oleks valida, valiks ikka teatri. Peale teatri ja filmi olete kaasa teinud ka paljudes telelavastustes. Muidugi mammid mängisime me ju kaks korda sisse tervesele mõmmi alguses tegin mustvalgena, siis värvilisena mõmmi aabits. Seal ma mängisin karu karuema. Ega seal kohapeal mängida ei olnud üldse hea, sellepärast et meel oli palav ja, ja peale selle meil olid niisugused suured pead, ega me suurt ei näinud sealt eriti paar saadet olid ära vaadanud, siis tekkis selline arusaam, et kuidas seal tuleb mängida, et seal tuleb mängida, et kõik liigutused on väga suured. Sest et, et tekkis selline efekt, et oleme väga väiksed, sest pead olid väga suured kehakeel pidi olema, seal oli väga huvitav trupp, sellepärast et kõik olid niisugused väga hakkajad ja, ja Heljo Mänd kirjutas meile küll niisugusest oma vaatenurgast lähtudes ja tema tekst oli selline klassikaline, aga meie siis kasutasime seal žargooni ja, ja niisuguseid vahvaid nippe. See oli ka üks väga vahva aeg. Ja siis muidugi oli veel see vanaema Sabine oli üks telelavastuste sari, siis oli tädi kati mängud juba ja siis oli mingisugused põrsa lood olid ja lastesaateid seal on palju teinud. Lavastustest mulle meeldis, ma mäletan, mängisin Ženja kommel koovad, koidikud on siin vaiksed ja sina mängisin mingisugust Panso diremmati lavastust ka, aga see oli pärast kooli lõpetamist kohe Ants Eskolaga, sain seal koos mängida. Mälet. Huvitav. Ma olen teinud teletööd, meeldis teles? Teletöö on jah ikka täiesti vahva. Mulle eriti meeldib, kui on niisugused saated, et ütleme, võetakse niimodi järjest-järjest-järjest-järjest, et sa oled nagu sundseisus, et ei tohi katkestada, et ei ole mingisuguseid upitamise, siis hakkab asi nagu kõlama, siis saate ka nagu sisse elada. Ja nagu ka meie kuulajad teavad, on käesoleva aasta aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta. Ja, ja selle aasta hea tahte saadikuks on valitud Katrin karisma, mis puhul teile nii austav roll sattus kätte või anti seal oli olnud neid päris palju kandidaate. Aga mind valiti ühe reaalselt, nagu konsensusega valiti. Kõik olid veendunud, et, et see on nagu minu õige koht. See tehti tagaselja, nii et ma ei teadnud üldse seda. Mul ei küsitud, et kas te olete minu käest, mulle helistati ja öeldi, et te olete valitud, kas te olete nõus? Mis mul muud üle jäi, siis ma olin nõus. Kas teile öeldi ka, mida te peate tegema? Ei, tähendab, siis ma hakkasin mõtlema, et mis asi see üldse on, et mul juhtus just elus selline aeg, et mulle anti austav tiitel ja siis järgmine päev ma sattusin oma jalaga haiglasse, nii et mul oli siis kõike lõikus jalas ja siis ma olin vahepeal karkudega. Ja sinu mõtlesin enda jaoks välja selle, et, et seal tegelikult see aeg, kus me praegu elame, nõuab seda, et me ei saa inimesi kõrvale heita. Me oleme sunnitud haarama kõik inimesed, eriti meie väikses Eestis, iga inimene on tähtis ja need inimesed, kes on ületanud 64. aasta piiri, nüüd loetakse eaka, seal algab siis 64.-st eluaastast see inimene tegelikult on oma elus korjanud iseendasse nii palju kogemusi ja vot see on tegelikult kasutamata potentsiaal meil. Aga noorel inimesel neid kogemusi ei ole ja seda ta saab ju tegelikult noore inimesega jagada, sest koos me oleme ju palju tugevamad. Raimond Valgre suve serenaadi laulavad Katrin karisma ja Tõnu Kilgas. Teie olete emad, olete vanaema, jah, no kuidas te oma rolle jagate, ära peres meie peres on väga kaasaegne elu, sest et minu vanemad lapsed elavad eraldi ja minu juures on end minu noorem tütar ja kõik kasvatavad sisuliselt oma lapsi ise. Ainult siis, kui hädasituatsioonid on, siis vanaema on alati varnast võtta ja kui vanaemal ei ole aega, siis vanaema käib lapselapsega koos, kui vaja on, kõige vanem lapselaps saab 23 aastaseks nüüd sügisel, septembris, teised on nooremad ja vanema tütretütar Johanna on gümnaasiumis ja poeg on algkoolis siis pojapoeg. Parem, siis see läheb nüüd kooli. Kui palju te oma lastega suhtlete? Kaks IGA PÄEV helistate korra või? Minul on see põhimõte, et ega ma eriti ei taha neid nagu tülitada, sest et ma ei taha, et nad ütleksid. Ah jälle ta juba helistab jälle, ta tahab teada iseenesest, kõik lapsevanemad tahavad teada, kuidas lastele lapsed seda ei mõista. Nendele on see, et ärasegamine asjadesse ja minu tegemistesse. Et vahetevahel tuleb oma mina maha suruda ja kõige parem on see, kui nad ise helistavad, räägivad, et kuidas neil läheb, helistavad, helistada, ikka eelistavad, on olemas kindlad peretraditsioonid, kus, kus siis saavad kõik kokku. Ega meid väga palju ei ole, aga 30 ikka ei tule. Aga üle 10 on küll. Ei seal. Pühad, jõulud, lihavõtted, jaanipäev, meil on väga vahva see, et meil kõik laulavad. Mina olen veel kõige kehvem laulja, nad on kõik palju paremad kui mina ja, ja see on nii tore, kui siis jõuluajal lauldakse mitmehäälsed laule ja see on nii vahva. Ükskord käis meil jõuluvana, see ütles niimoodi, et ma jõudnud ära istuda nii palju laule. Siis on veel see üks, hästi tore on see tule tegemine mere ääres Saaremaal on muinastulede. Vahest käime seal ka siis niimoodi tegemas ja jaanituld tehakse tee ääres vahest. Ja see on niisugune kokkusaamine ja siis tavaliselt räägitakse palju asju sirgeks, kui on siuksed omavahelist kokkusaamist. Kui palju tema laste elukutsevalikut olete suunanud, üks laps on läinud teie jälgedes, aga teised, aga mina ei ole kedagi suunanud, kõik on, on ise läinud, ikkagi lapsed, väikesed olid siis emad ju panevad lapsi ringidesse ja koolidesse ja. Ma mäletan ja poeg tahtis kangesti purjetama hakata, aga vot seda ma talle ei lubanud, siis ma kartsin kuidagi, mõtlesin, et juhtub õnnetus, seda ma küll takistasin. Muusikat, ma panin nad kõik õppima. Poiss õppis klarnetit. Muidugi ta ei lõpetanud muusikakooli, aga mul oli selline põhimõte, et muusika iseenesest on juba niisugune kasvatab. Nüüd on ta juba üle 40 ja nüüd ta siis hakkas õppima ise kitarri, nii et ega sellest ikka mari õppis klaverit ja Piret õpiska klaverit. Kuidas teile meeldis, et üks tütar on siis ka teie jälgedes käimas? Tavaliselt näitlejatest vanemad ütlevad, et Sonny raske elukutse Äravuseda võtta? Näeks meile oli ka see, et mitte minna näitlejaks, et, et noh, see on raske elukutses, sellepärast et seal see kõik on väga õnne asi, väga juhuslikkust on seal palju, mõni teine elukutse on ikka palju kindlam ja ma olen siiamaani veendunud, et et näitlemise kõrvalt peaks ikkagi mu noorem tütar mingisuguse elukutsega midagi praktilist edasi praktilist leiva lauale. No see selleks praegu alguse asi, eks vaatame, mis elu edasi toob. Aga Pireti puhul oli see, et me ikka püüdsime talle selgeks teha, et ta ikka midagi asjalikku õpiks. Aga siis, kui tuli vanematega koos vestlus koos psühholoogiga koolijuhtidega, siis mäletan Piret istus meie keskel ja ütles niimoodi, et teie võite arvata mida tahes, aga mina tahan näitlejaks saada. Nii et seal ta siis nüüd on. Ma olen teda laval vaadanud? Ei, tal on ikka ühtteist olemas küll, selleks et näitleja olla. Aga palju peab õppima veel ja näitleja puhul on hästi oluline kogemus, tuleb teil oma kooliaeg ametit ja kindlasti rääkisite, mismoodi, mida tema lavakas ja mida teie õppisite, kas see on umbes sama, mida ta õpib või, või on midagi muutunud? Ma usun, et see programm on praegu palju rohkem täiustanud ja neil on ju nii tore kool ja see kool on kõik ümber ehitatud, meil oli ainult üks, üks väike lava ja see lavatagune ruum seal ja õppejõud on väga-väga tublid ja viimane kord, kui ma käisin lavakõne eksamil, siis Anu lamp juhendas seda, see, see oli nii tore, kuidas noored näitlejad olid võtnud 2011., las ta eesti kirjanduse lugenud kõik vikerkaared loomingut, kõik silbid kõik läbi ja siis teinud sellest niisuguse väikse kokkuvõtte. Ja siis veel need kirjanikud, kes oma raamatut sel aastal just avaldasid sealt leidsid endale niisuguseid huvitavaid ettelugemisi. Minu meelest see oli väga tore. Rääkimata kõikidest nendest scapeni, kelmused ja mis kõik, mis etendused, mis nad on teinud. Aga põhimõtteliselt on lavakas sama, nagu teie ajal oli Panso vaim hõljub seal kohal veel või, või ei ole, on, kindlasti on, kindlasti on, põhiline on see, et noored näitlejad, ta võetakse, see inimene võetakse nagu lahti selle aja jooksul. Ja siis pannakse uuesti kokku, ta peab õppima ise ennast tundma, siis on elus lihtsam, ikka viiakse teeotsa peal ja kättpidi ja siis öeldakse needmine. Ilusal suvel me küsime, mida inimesed suvel teevad, mida teie suvel teete, kus te armastate olla? Mul on niisugune hobi, et ma olen aia inimene, ma olen avastanud enda jaoks selle taimede maailma. Täna istutasin kaks Osseetiat maha ja olen sirelid ja lilled ja kui ma kasvasin Järvakandis, siis meil oli üks niisugune maariba oli, kus siis ema kasvates maasikaid ja tomateid ja, ja lill ja ikka oli küll. Aga see mind tol ajal ei köitnud seda, seda ma mäletan küll, kuidas me käisime porgandipeenrast porgandid välja tõmbamas ja tõmbasime muru puhtaks, siis seeme kohe mul isegi hästi meeles. Aga nüüd tõesti mulle meeldib see. Ilmselt see on seoses sellega ka, et lapsed on suureks kasvanud ja nüüd, et naine tahab hoolitseda. Ma tahan taimede eest hoolitseda, nad pakuvad mulle nii suurt rõõmu ja suve veedate oma aias. Ja ma usun, et ma lähen Saaremaale kindlasti ja, ja midagi niisugust alpinismi tegema ei hakka suhel ja ma naudin seda Eestimaa suve sinna, Lõuna-Eestisse, mis mulle ka väga meeldib ja kas te olete selline rahutu inimene suvel või, või taator paikne rohkem merre ja järve ja ma olen üldiselt ma olen aktiivne inimene, kogu aeg päikese käes Lesutada niimoodi ei taha, vaid ikka peate midagi tegema ja mul pole eluaegse meeldinud, aga vahetevahel ma olen sunnitud seda tegema, aga, aga üldiselt ma tahan ikka liikuda ja ma tahan, et tuul puhub, mu peale meeldis. Mulle meeldib, õudselt meeldib minu unistus on see, et ükskord on ta meil siin, kuidas ma ütlen, Läänemere pärl, kõik selle sodi ära koristame ja kui me hoolime üksteisest, et siis siis on siin siin riigis kõigil hea elada. On nii, aitäh, Katrin Karis, palun jõudu ja tervist ja ilusat suve ja mina soovin ka kõigile ilusat ja südamlikku Eestimaa suve. Päevade suvekülaline oli Katrin karisma. Teda küsitles Ülle Karu. Saadet jääb lõpetama nooruse kauneim legend, helilooja, bee või king eestikeelne tekst. Heldur Karmo. Laulavad Katrin karisma ja Reet Linna.