Uudis pluss sume külaline. Meil on täna hea meel võõrustada Hardo Aasmäed, majandusgeograafi entsüklopeedia, Eesti ja Eesti Rooma Klubi juht, eestvedajad, tere tulemast saatesse. Tere tulemast ja küsitlejad on täna, Lauri Varik ning Arp Müller. Aga nagu ikka külaliste puhul oleme palunud välja valida ka oma lemmikmuusikat, lemmikesinejad ja esinejaid ja see on kindlasti küllalt raske ülesanne, kolm pala välja valida. Hardo Aasmäe üks lemmikutest on teil, Freddie Mercury ja Queeni ja nende palade show, must go on. Miks? Sellepärast ma ei räägi mitte ainult muusikalise poole pealt, vaid vaid sõnumi poole pealt, mis tähendab tegelikult seda, et. Elu oma loomult on igavikuline ja, ja see, mis meist maha jääb, peab olema väärtuslik. Ja kuna kuna Fredi Mercury ju tegelikult tõi meie teadvusesse ikkagi HIV viiruse, mis on omaette komplitseeritud lugu, kuna ta tuli ju jõudis inimkonnale nägu läbi homoseksualismi, mis ei ole milleks loodus või evolutsioon, ei ole meid ju kohandanud. Me oleme selles suhtes väga tundlikud sedalaadi hälvete suhtes. Siis see kirg, millega ta kinnitab kõigile, et elu läheb edasi tema oma temale omases minu meelest on, see on, see on üks väärtuslik sõnum kõigile. Kuulame lugu ja seejärel kõneleme pikemalt. Nõnda, so rull laulis Fredi Mercury ja meil on külas Hardo Aasmäe. Schub jääb küll edasi minema, aga ei saa minna, lõputult ei saa laieneda lõputult, kusagil on piirid ees. Tegelikult teie tänaseks stuudiosse kutsumise ajendiks oligi 21. augustil Päevalehes ilmunud artikkel tarbimise piir on käes. Kus te leiate, et arenenud tööstusriikide majanduskasvul põhinev turumajanduse mudel hakkab idanema? Seletage seda mõttekäiku. Ko palun raadiokuulajatele ka. No lugu on jah selles, et, et see meie turumajanduse mudel või kapitalismi mudel, mis meil on, see on inimkonda päris hästi teeninud viimased 300 aastat. Ja 300 aastat on ta seisnud ju selle peale, et tarbimine on kasvanud, tootmine laienenud kasvõi ühe tooteseeria pikkus suureneb, mis viib, ütleme, hinnang talla, muutub paljud paljud asjad, mis käsitöönduslikult ei ole kättesaadavad inimesel on tööstuslikult kättesaadavad. Me oleme olukorras, kus enam rahvastiku arv ei kasva, sest kunagi turg kasvas kas või algselt juba tänu sellele, et inimeste arv kasvas kõndimas oli suur ja ja, ja kui seal tuli piir, et siis järgmine oli võimalus laiendada turge koloniaalriik Teil oli võimalus kolooniatest tõsta seda ostujõudu. Ameerika ühendriikidel seda võimalust ei olnud ja kui Ameerika ühendriigid 19. sajandi kuuekümnendatel aastatel olid olukorras, kus lõunaosariigid tahtsid välja astuda ehk tooraine oleks põhjatööstuselt ära läinud, siis alustati ameeriklasi kodusõda, et turgu ühtset turgu siiski hoida hoida. Ilus? Jaa, jaa. Sõda oli Ameerika Ühendriikides selline, kus tapeti mehi rohkem kui kõikides ülejäänud sõdades, kaasa arvatud maailmasõjad kokku. Pidasid väga suure, väga verise sõja selleks, et et, et ühine turg jääks alles. Euroopa on nüüd pidanud selleks, et turud ühendada, on pidanud kaks maailmasõda pluss veel külm sõda ja nüüd nüüd on siis sellega hakkama saadud. Ja ainukene reserv, mis Euroopal veel on, on see, et, et Ida-Euroopa need uued liikmed, kelle ostujõud on madal ehk ütleme, rahva jõukus on madal. Et seda siis tõsta, sedasi kopaprojektidega tõstetakse meil võimaluse korral, aga noh, siin on ka piir käes ja, ja kuna maailma majandust veavad ikkagi Põhja-Ameerikas ka Euroopa ja Jaapan, kui seal on see olukord käes, kus kahte praadi lõunale sööja kolmi ülikonna korda korraga selga ei pane siis hakkab see kiduma kidubki ja ja praegu me oleme olukorras, kus me näeme küll igal pool kõikvõimalikke probleeme. Küll on see Kreeka või ma ei tea Hispaania mis iganes, aga see on selle ühe ühe suure üldhaiguse erinevad ilmingud ja ja kasvuruumi on ainult praegu, noh ütleme vähem arenenud maades võib-olla maailma majandusele seal 100 miljonit hindut saadakse ühel päeval appi ja võib-olla seda veel 150 miljonit hiinlast ka, aga see on ju korraks, sest ühel hetkel ka nemad on selle ees ja mida rohkem on arenenud maailmas keskklassi, seda rohkem on küll tarbimist, kuid teiselt poolt jällegi on rohkem nälga surnud, nii et noh, ütleme. Kui siin kusagil 15 aastat tagasi suri 25000 inimest päevas nälga, siis nüüd see on kuskil 110 115000 ööpäevas. No see niuke keskmine, noh. Maailma rahvastik siiski praegu veel hoogsalt kasvab, aga mitte meil siin, vaid Aasias ja Aafrikas. Praegu on meid vist seitse miljardit, umbes mõne aja pärast on prognoositud, et meid on üheksa miljardit. Aga seal, kus rahvastiku arv kasvab, seal pole jälle ostujõudu ja samas oleks kohutav ka ja kui kõik indialased hiinlase diaaafriklased hakkaksid tarbima täpselt sama palju nagu ameeriklased kõik hakkaksid autoga sõitma riisi asemel liha sööma sama palju naftat ja muid taastumatuid varasid kulutama. Nojah, me, me oleme Entsüklopeediakirjastus andnud ühe raamatu välja, mille pealkiri on nagu Taal ehk üks, üks ameeriklane, kulutab aastas energiat, umbes üks sinivaal on kolmekümnetonnine, kes veel külmas meres ennast kütma ka. Ja eks see, eks see energia ületarbimine on ainult üks aspekt, noh paratamatult see maailm läheb praegu selles suunas, kus teatud osa ühiskonnast on, ütleme see jõukas seal see kuldne miljard miljard inimest. Ja me peame kuulajatele meelde tuletama, et nii imelik kui see ka ei tundu, ka meie, eestlased, oleme selle kuldse miljardi osa. Me oleme kuldse miljardi osas, kuigi tundub, et pensionär väike. Nojah, aga meie inimestel on raske ette kujutada, milline on selles siis me miljardi inimese, sellest kuue miljardi keskmine hädaorg. Need on ju inimesed, kui, kui nüüd korraks üle käia, siis kaks miljardit inimest maailmas ei ole elu sees kordagi helistanud telefoniga. Lihtsalt vaadake seda juhtunud. Kuskil kolm miljardit on sellised, kes ei oska lugeda ja kirjutada. Ja nüüd kujutage ette, kuidas te peate mingeid tarbekaupa kasutada. Kui te ei oska lugeda instruktsioone, see tähendab seda, et kõik inimesed, kes ostad, kes on selle kirjaoskamatud ja ostad näiteks tolmuimeja, siis nad on nii, nagu peavad sattuma nagu vanakreeka filosoofia filosoofide juurde kooli, kus kõigile individuaalõpetaja, kuidas kasutada imejat, seletada talle edasi-tagasi, kuidas see asi käima peab. Ja, ja see on muidugi erakordselt ebatõhus. Praegu ongi maailmas näha pigem seda, et et üks osa maailmast ei lähe mitte edasi, vaid tagasi. Ja, ja teatud osa inimkonna jaoks lootusetus süveneb. Ja need katsed, mis on tehtud erineval viisil ja moel, mis on noh, ütleme heaoluühiskonna kabinettides või siis või siis ka köögis vaadates televiisorit ja tehes praad, ei, vaadates seda, kuidas oleks võimalik nälgivaid aidata. Ega need ikka head tulemust ei ole andnud, sest nad on lihtsalt eluvõõrad. Just täna ma lugesin uudist selle kohta, et üha suurenev vee nappus võib viia selleni, et käesoleva sajandi keskpaigaks tuleb suuremal osal maailma elanikkonnast hakata taimetoitlaseks. Nõnda hoiatanud teadlased Stockholmi rahvusvahelisest veeinstituudist lihtsalt ei ole nõnda palju vett, üheksat miljardit inimest ära toita lihaga liha tootmiseks teatavasti wet märksa rohkem vaja kui taimede kasvatamiseks. No see asi on tegelikult vist veel hullem, ma, ma ei taha kedagi hirmutada, sest meil ei ole midagi hirmutada, meil on ühesõnaga seda vett üleliia ja me laseme teda isegi võimaluse korral põldudelt ja metsadest kolinal merre. Aga Indias näiteks mitmetes piirkondades on ikkagi ju niimoodi, et et mussoonvihmad enam ei suuda põhjavee taset taastada, see tähendab seda, et et kui seal keskmiselt on juba põhjaveetase langenud 20 30 50, mõnel pool 60 meetrit see tähendab seda, et juba võetakse tarbevett ju puutumatut varade arvelt, sest loogiline oleks see, et vett kulutatakse umbes niipalju, kui palju mussoonvihmad suudavad seda taastada. Aga kuna taastada ei suuda, siis põhjavesi läheb aina sügavamale sügavamale ja ja ega ühel hetkel seal lõpp käes, noh, selles mõttes, et teatud osa taim taimkattest ei ole enam võimeline selles olukorras ju elama, sest mis sest, et on vihmaperiood, aga kuivaperiood on juba selline, et taimed ei saa enam vett kätte. Võibki tekkida selline olukord, kus kus justkui peaks olema noh, ütleme, sealsele kliimale sobiv taimestik, aga taimestik muutub aina kõrbelisemaks, sellepärast et et külmaperiood meenutab kõrbe kõrbetaimed ei kannata jälle niiskust vihmaperioodil, siis ei saa nemad ka elada ja tulemuseks on olukord, kus siis tulvaveed üha rohkem ujutavad üle ja kuna taimkatet ei ole, mis hoiaks pinnast kinni, siis tulevad maanihked ja mudavoolud ja hakkavad sedalaadi hädad, mis esimesel hetkel nagu tundub, et ei olegi põhjaveega kuidagi seotud. Tegelikult, mida sügavam põhjavesi, seda vähem on seda taimkatet, mis võiks hoida nagu pinnast kinni. Ilmselt kevadel esilinastus Eestis üks väga huvitav dokfilm inimese mõõt ja selle esilinastusele järgnes ka diskussioon. Ja ka teie võtsite sellest osa ja seal sõnasite väga huvitava, aga hirmutava mõtte välja. Et kogu inimkond ei ole pääsetav ja kogu loodus ei ole pääsetav ja me peame sellega leppima. Pean seda kordama sellepärast et eilse päevaga võrreldes juba 110000 inimest, kes on nüüd ööpäeva jooksul jõudnud nälga surra ei ole juba päästetud ja, ja paratamatult, kui me vaatame loodust tema muutumises, siis seal on ju ka see paratamatus läbi aegade, et on, teatud liigid on läinud vohama, teatud liigid on taandunud teatud liigid on hävinud ja, ja noh, muidugi kõik need, kes ennustavad maailma lõppu, Need ei ennusta juhul loodusliku maailma lõppu, sellepärast meil on siin ikkagi tänu päikesele veel neli miljardit aastat elada, aga noh, see maailma lõpp tähendab inimeste lõppu. Aga ilmselt ei ela pikalt üheksa miljardi ka siin, vaid. No see on nüüd jällegi täiesti omaette teema, sest on, olen näinud mina prognoose, kõik prognoosid on põhjendatud selles mõttes, et igal prognoosinud mingi oma metoodika. Ja, ja kui on kindla metodoloogia metoodika raames, arvutades arvutused, on õiged on, on prognoositud ka seda, et me jõuame ka 12 miljardini ja siis on arvatud, et 200 250 aasta pärast on meid kaks miljardit. Noh, on niisugune positiivne programm, on see, et kui meil on praegu kuldne miljard siis 250 aastaks aasta pärast on kuldne kaks miljardit, aga, aga seda vaeselt maailma nagu ei ole, mis eeldaks seda, et surve loodusvaradele peaks justkui vähenema. Aga kus kohas meie siin Eestis sellel tulevikuprognoosi kaardil paiknev vist pigem päris heas paigas. No Eesti seda vist ei tohi jälle üle maailma kuulutada, sellepärast et kui, kui sa oled ikka väga rikas, siis ühel päeval tulevad suured ja tugevamad suhteliselt ära võtma, aga aga mina olen siin korduvalt raadio, kuulan seda kuulnud, aga kordan ikka veel, et et me siin suure vaevaga panime selle vabadussõja risti, panime püsti ja läks meil see vist 10 miljonit eurot ka maksma. Et tegelikult kusagile tuleks panna üks mälestusmärk meie esivanematele kes meile niivõrd hea elamise paiga muretsesid, sellepärast et et kui räägitakse, siin, on mingi nuti ka, et me oleme väikesed ja et noh, et et me ei saa hakkama, see ei vasta absoluutselt tõele. See, et meid on praegu 1,3 miljonit ja kui me loeme kokku, kui palju meil on taastuvaid ressursse, mis igal pool maailmas kuivab kokku siis me elame ju tegelikult tulevikuvaatepunktist ikkagi. Noh, kas nüüd kullahunniku otsas just, aga, aga kui me mõtleme sellele, et meil ju mageda veega pole mitte mingit probleemi. Kui me mõtleme sellele, et meil on metsasus kasvanud seitsmeaastase 70 aastaga kaks pool korda maailmas pole ühtegi teist riiki, kus 20-lt protsendilt 50-le jõudnud. Mõtleme sellele, et kui palju iga Eesti inimese kohta kasvab kasvõi sedasama puitu, eks ole mida me siis võime, kui oleks, kõlas ja, ja ütleme, kaasaegne tehnoloogiaks toota vett, kas toota elektrit või sooja või mida iganes, eks ole. Ja kui me mõtleme sellele, et Meie esivanemad on toonud meid elama kohta, kus päikesepatareide tõhusus on samasugune nagu Lõuna-Saksamaal ja kui nad on toonud meid veel ühte kohta, mis on vastuolus meie tänapäevase ajalookäsitlusega nii rahulikku paika. Sellepärast et me oleme harjunud sellega, et noh, meil on liiga tehtud ja 20. sajand ja see ja teine ja kolmas ja võib-olla 20. sajand ongi, ongi vaat et võib-olla kõige õnnetum, aga mõtleme sellele, et 13. sajandil. Ma ei ole ajaloolane, sellepärast ma vabalt sellega ringi käia. Aga 13. sajandil oli üks segadus sajandi algul, seda nimetatakse muistses vabadusvõitluseks. Nüüd oli 120 aastat rahuaega. Korra käisid paganlikud leedulased Lõuna-Eestis röövimas, eks ole, aga aga 120 aastat niisugust aega, kus meie ühinesime Euroopa hansasüsteemiga sel väiksel maalapil neli hansalinna mis avas meie viljale ju ekspordituru. Ja, ja tegelikult heaolu kasvas kiiresti, siis oli Jüriöö ülestõus. Kas ta ise kadustasin paar aastat siis oli jälle kuni Liivima sõjani, üle 100 aasta rahu. Siis oli Liivimaa sõda, see oli jälle jupp aega kuni kuni põhjasõjani Põhjasõja laastav sõjategevus kestis ka ju neli-viis aastat, seal 200 aastat jälle rahuaega. Vaadake Kesk-Euroopat, kui meie olime juba siin-seal, on terved rahvasterändamise riigid ja rahvad on hukkunud. Me istume siin 6000 aastat ja nagu justkui mitte midagi, eks ole. Ja nüüd, kui nüüd, kui Lõuna-Euroopas juba imeb näppu, et pole vett, me laseme seda rahumeeli kolinal merre. Ja, ja kui me hakkame nii mõtlema, siis, siis no ütleme, see nutu ja hala koht nüüd küll ei ole. Ma võib-olla ikkagi natuke toon pessimismi sisse, me rääkisime, kuivõrd maakera suudab inimesi ära toita, see keskkond loodus on piisavalt, aga samas see omakorda süvendab ka pingeid inimeste rahvaste vahel. Kui sul ei ole juttu, et kahel miljardil inimesel ei ole võimalust päevas, siis kõik see süvendab pingeid ja samas sedasama kuldse miljardi seas kasvab ju rahulolematus, kui heaolus tuleb järele anda ja see võib riikide rahvastevaheliste sõdade nii ja, ja ka see võib meieni ulatuda. No eks mingi lainetust tuleb nagu ikka, noh, ma siin küll, kuna meil on meil üritus praegu ja see on niisugune natukene meelelahutuslik, et me ei saa ju kõike kurvastada kaatsast ütlesin kuidagi, et et, et kuna me elame nii heas kohas, eks ole, et, et siin tuleb passida, et suured ja tugevad ei tuleks ära võtma, sest sest natuke meil on juba nagu võetud. No selles mõttes, et me oleme siin Euroopa Liidu mängureeglite järgi andnud oma kalaressursi jagamise ju Brüsselisse, see on põhjus, miks Island ja Norra ei taha astuda, eks ole, miks peaks oma kala jagama kellegi teisega, eks ole. Et, et see on meie maa ja meie meri ja meie kala, nii et noh, ütleme ütleme siin seda, seda passimise kohtan küll, sest see, see põhiline äravõtmine maailmas ei käi ju mitte sõjaga. Sõda on alati siis, kui on noh ühesõnaga kõik on untsu läinud, eks ole. Aga aga ära võetakse ju ikkagi tasahilju hääletult ja seal tuleb passida, sest sest kui see niukene hääletamine võrkfaas on, seal on ütleme seda jõudu küll, et noh, käsi ette panna, vot kes hakkab nagu suurenema, siis, siis läheb asi keeruliseks, teinekord ei käi enam jõud sellest protsessist üle. Ma ei tea, kas ma seletasin liiga viisakalt. Ja võib-olla natuke arusaamatult, aga lühidalt on see, et noh, ressurssi tohi ära anda. Maailmas seni siiski ükski tsivilisatsioon ei ole jäänud püsima egiptuse oma langenud Suur Rooma riik langes. Miks peaks meie, ütleme Lääne-Euroopa Põhja-Ameerika tsivilisatsiooniga minema teisiti? No see, et need tsivilisatsioonid ütleme, muutuvad show must go on selles mõttes elu jätkub ja Fredi Mercury sõnum on selles mõttes ikka väga üldfilosoofiline, et olgu-olgu ta kuidas on šveik ütles kunagi, et kuidagi on või Šveitsis on just see mõte, et kuidagi on olnud, et ikkagi olnud miskitmoodi Nikol, nii et noh, selles mõttes see sõltub nagu pigem ütleme, rahvaste ja, ja ühiskondade Leindlikkusest, eks ole, kuidas edasi elada hakata arvama, et, et on võimalik edasi elada nii nagu eile. Noh see ei ole mitte mitte kunagi olnud ja mitte kunagi ei saa ka olema ja mitte kunagi ei saa ka olema ka niisuguste üleüldist stabiilsust, et inimene sünnib ja teab, mismoodi, mismoodi te läbi elu elab, mitte midagi seal ei juhtu, kõik on ette määratud. Ma arvan, et inimestel oleks ka võib-olla natukene ebahuvitav või igav elada. Sest selline lõputu ettemääratus Ševiibiv alati sumbumiseni ja süsteemide kokku armsad inimesed, tüdivad ära. Aga siiski see kuldne miljard, ilmselt peab hakkama vähem tarbima. Aga kas see on, kas need üleminekud toimuvad rahulikult niimoodi vaikselt, et me ei panegi tähele, või toimuvad nad ikkagi selliste suurte raputustena, kas tuleb mingisugune kurirežiim, mis hakkab inimesi tarbimist piirama või, või läheb see kuidagi? Järk-järgult kuidas kusagil, aga peab tunnistama seda, et maailmas ei ole ühtegi põhimõttelist pööret toimunud ilma vapustused alati alati on ju niimoodi, et uus sünnib ikkagi kriisist. Kui ikkagi elu on suhteliselt hea, tuksub vaikselt edasi, siis võib selle minevikku täiustamisega ütleme olla rahul, saadakse kuidagi hakkama, kama, elatakse vanast rasvast ja, ja selle praeguse üks on suur valik, mis siin ilmas on. Just selle arenenud maailma jaoks on see, et kuidas see majandussüsteem töötab, tahaks ka siis, kui näiteks kuidas elu läheks paremaks või ei läheks halvemaks. Juhtumil, kui sisemajanduse kogutulu langeb Kas seni on väidetud, et see ei ole võimalik? No ta praktiliselt ei ole võimalik, sellepärast et ma võib-olla kisun praegu mingit tüli üles, aga ma räägin sellest tasuta ühistranspordist. Ühiskonnas on tüli majas. Ja ja siin on nagu vastandunud jõud, kes ütleme, teatud mõttes polegi nagu asjasse segatud skeem, väga lihtne, kusagil 65 protsenti juba dotatsioon Tallinnas, kui me räägime Tallinnast, eks ole, siis 35 protsenti on see raha, mis tuleb turult, selleks, et seda raha kätte saada, on vaja ülal pidada mupod ja Emmdeed nuumata ja trükkida mingeid pileteid ja seal antakse ära käibemaksu veel ja kuna piletid käibemaksuta kõik niisugune keerukus ja nüüd on võimalik arvutada teistpidi, et noh, et kui, kui palju kuluks see, et kõik need kulud ära jätta. Jätame need kulud ära ja teeme ühistranspordi tasuta. Ta, mis eeldab seda, et, et transpordi kasutus mingil viisil kasvab. Kõik need, kes räägivad, et on inimesi, kes autoroolist ei istu mitte kunagi bussiga trammi, see on täiesti võimalik, ainult et nendele jäävad teed tühjemaks. See tähendab seda, et nemad on innukamad, autokasutajad, eks ole, või või nendel on auto kasutus lihtsam. Tegelikult see ühistransport muudab autoomanikuna kirgliku auto omaniku võimalused avaramaks ja selle vastu poleks mõtet võidelda. Nüüd aga tähendab see, mida see tähendab, seda, et kui bussipiletite käibemaks jääb ära. Oletame, et autosid kasutatakse vähem, see tähendab vähem aktsiisi, vähem käibemaksu, mis lõppkokkuvõttes toob kaasa olukorra, kus nagu sisemajanduse kogutulu väheneb, elu läheb paremaks. Aga esimene, kes ju karjatas, oli meil ju rahandus, ministeerium, kes ei tahtnud otse öelda, et kuulge, kulla inimesed, me oleme kõik need kulud, söötasin kulutate kütust ja ma ei tea, mida ja pilet, see on meil ju eelarvesse sisse arvestatud, seda raha meil enam ei ole. Ja vot nüüd tekibki see kukus. Tekibki see olukord, kus kus elukvaliteet võib jääda samaks või isegi minna paremaks teatud elanikke gruppidel või siis üldiselt. Aga sisemajanduse kogutulu väheneb ja Eestis muidugi on mõistlik minna hoopis selle peale, et ka maakonna bussiliinid, kus on ju makstakse veel rohkem peale kui Tallinnas tegelikult üle Eesti peaks selle süsteemi viima. Praegu on tekkinud tohutu tülid sellest, et, et Tallinn teeb ja teistel ei ole loomulikult konflikti koht. Aga see on lihtsalt näide, kus kus süsteem võib muutuda tõhusamaks. Sisemajanduse kogutulu langeb ja see süvendab nagu seda majanduse kriginat. Ja omaette küsimus on, et see ühistransport ka muidugi hästi töötaks ja oleks efektiivne igatepidi. Kui ühistransport, kui ta täna töötab mingil viisil ja kui see, kui see kvaliteet ei lange, siis, siis seal on lihtsalt natukene rohkem inimesi sees. Kapitalismi loogika on ju see toota hulgi, vedada hulgi, kust see buss siis välja mõeldi? Ikka see kapitalismi arengut? Kui loogika palju kiiremini, kõrgemale kaugemale teeme Hardo Aasmäe siin jällegi ühe nüüd muusikalise pausi ja võib-olla sellist helgemat muusikat ühest filmist Francis Lai muusika filmist mees ja naine on teile pikaks ajaks meelde jäänud. Miks. Seal on väga huvitavat elu ja kui ma olin poisike, siis meil oli pääskülas, ma käisin pääsküla koolis, kunagi oli 29. nüüd kas ta nüüd kivimäe põhikool või mis ta nimi on? Ja meil oli seal kinoring, siis oli kino, Koit oli, tol ajal just ehitati pääsküla jaama juures ja, ja me käisime seal justkui nagu praktikal õppisime kino näitama. Ja, ja, ja siis need põhilised, et kes seal kinomehaanikud olid, noored tüdrukud 21 22 23 aastased, kutsekooli lõpetanud ja ja me aimasime, et nad peavad vahest poistega kohtingutel käima ja siis oli niimoodi, et, et oli selline, et nad pimedalt maksid meile selle õhtuteenistuse, maksid meile meeneidsin filme. Ja, ja siis pikantne pool oli veel see, et me olime 15 aastased ja näitasime rahvale filmimiselt alla 16 aasta keelatud erilise tähelepanuga ja ja tollel ajal oli üks hetk, kus Prantsusmaa astus teatavasti NATOst välja, Nõukogude liitu tabas tohutu sõprus ja vot siis tulid igasugust prantsuse filme. Tuli ju tuli ju serbuuri vihmavarjud ja siis tuli mees ja naine ja ja siis tulid ju kõik need fantoom defünniga ja ja meri tuli esinema nõukogude liitu ja ja oli mingisugune niisugune prantsuse vool, aga see oli niisugune. Noh, kuidas nüüd öeldakse, meie ühiskonna muutis nagu helgeks nagu rõõmsameelsem, kui kunagi Stalin ütles, et siis ta skaala lutse, ta Vessilee, eks ole, on läinud rõõmsamaks ja paremaks, siis tõepoolest see oli ja ja, ja kui ümberringi lehed kirjutasid sellest, et et on vaja mõnus viisaastaku plaani täitmiseks, kõik peab olema kollektiivne, siis äkki sule vaatas ekraanilt vastu mees ja naine, kelle jaoks polnd tootmisplaan, mitte midagi. Ja tundus, et äkki see ongi õige. Meenutame siis seda filmi. Läheme saatega edasi, meil on külas Hardo Aasmäe, me ennist rääkisime pikalt kõiksugu globaalprobleemidest, aga millest üldse huvi teil nende teemade vastu ja mis, mis ajast saadik juba? Ei oska Öelda. Lihtsalt. Varasest lapsepõlvest mulle kogu aeg tundus, et see nõukogude liit on minu jaoks liiga kitsas ja minu ema oli kooliõpetaja, siis ta oli ikka hirmus käes, et ma seda ameerika häält kuulasin seal üle läbi ragina ja ja siis tollel ajal oli veel see, et ma vene keelt suurt ei osanud, aga aru ma sain siis BBC-d eriti seganud seda venekeelset, siis oli seal Anatoli maksimaalselt Goldberg oli üks niisugune, kes kogu aeg rääkis. Kuidas ikkagi see õige moel näeb ja ja noh, mina olen nagu sellest põlvkonnast, kus ma võin naljaga pooleks võib öelda, et ma olen Stalini-aegne produkt. Aga mul oli see õnn, et mul oli olemas veel vanaisa. Ja vanaisa oli siis ta oli tsaariajal Poolas sõjaväes teeninud ja esimeses ilmasõjas oli mitu aastat hoidis kõrval ja, ja siis ta deserteerusid juba sealt Rostovi Doni äärest võite ette kujutada seitsmeteistkümnenda aasta kevadel eestele eesti polku, seda oli üldse mingi neli, viis korda oma väeosast ära läinud ja ta oli selles mõttes nihuke nutikas, meelset kordagi polnud teda maha lastud selle eest. Ja küll ta oli mõisa üle võtnud ja talu pidanud ja, ja taliga kolhoosiminekul sedavõrd nutikas, et, et kui ta ei jaksanud enam seda põllumajanduse maksu maksta, siis ta enamuse varandusest realiseeris ja viimase viis siis kolhoos, aga ta ei läinud mitte koju tagasi, vaid läks edasi. Ja ta ütles mulle niimoodi, tead, paravõtad ära niikuinii. Ja siis ta oli tõstnud siia ema juurde kõrvale ja ja mina olen natuke väga palju vanaisa käest kuulnud. Ühed, mida vanemaks ma sain, ma olin siis seitsmeteistaastane, kui ta ära sorry, ei saa just 18. Ja mida vanemaks ma sain, seda tõsisemad jutuna minuga rääkis ja ema alati ütles, et ära mine sinna vanas juurde kuulamast peljati seda, et nad, poiss kõlab veel rääkima. Vanaisa käest kuuleb ja no siis ma kuulsin muidugi niisuguseid asju, noh, mida, mida siis noh, nagu kuulis ei kuule ja vanaisa ütles Dahlase ühest kõrvast sisse, teisest välja. Ma lihtsalt toon ühe lihtsa näite, aitäh. Et kuna meil on raadius, mis see mälestus on, raadiost meil osteti, raadio, elektrit veel ei olnud, aga raadio osteti. Ja, ja see oli siis, kui kogude liidul järjekordne viisaastak läbi kukkus Kružovi ajal ja siis oli seitseaastak. Ja, ja siis olid rahades niuksed, saated mul mitte midagi muud. See Felix, leedi saade ja see saade oli selline Eesti seitsme Eesti NSV-seitsme aasta pärast ja siis oli kirjeldus selline, et mis seal kaugel Pirita pool paistab noh, ja siis kirjeldusele selles, et seal kusagil lauluväljaku kandis pannakse püsti üks torn, kus Acts langevarju hädaldas viskab, kus töötajad saavad lõhustada mitele pensihüpped, langevarjud, vot niisugune lugu ja mina siis vanaisa käest küsin, et näed, et sinna tahetakse panna ja siis ütleb mulle vanaisa, ilma et oleks midagi seletanud. Tead, poiss, venelased on 1000 aastat suuri plaane teinud, siiamaani pole neil midagi välja tulnud ja ei tule sellest ka midagi välja. Ja see poiss püsti loll, kui see ihu ja hingega selle asjaga kaasa läheb, ongi, ütleb sulle vanaisat, ei räägi sulle midagi. Algul läheb ühest kõrvast sisse, teisest välja. Ja siis siis lõpuks ühel hetkel tuleb meelde või teine lugu, ma küsin, kõik rääkisid tol ajal, vat Moskva on ilus linn ja seal, kus on punane väljak ja punatähed Kremli tornide otsas ja ma küsisin vanaisa käest, kas sina, vanaisa Moskvas oled käinud ja siis kui me Rostovi sõjaväest vehkat tegime mingi siuke jutt tasa punasel väljakul, et ka käinud ja olen käinud. Ma küsin, kuda Moskva? Ah mis on tänavad on sihvka seemneid või sihvkakoori täis sülitatud ja pool närid näritud õunasüdameid. Ja sinna see jutt jäi. Aga siis tuli Moskva skulptuuri dekaad Eesti Eesti NSV kultuuri diktaat, 10 10 päeva olime seal ja mina siis Tombi poistekooriga kaasas. Poisid akna peal sõidab Moskvasse ja mina vaatan aknast välja, sõitsime Moskvasse. Rongijaama sisse, platvorman sihvka kohvrit täis sülitatud näritud õunasüdamed. Noh, ja siis nad nii ongi. Hariduselt olete majandusgeograaf, kas see oli teadlik valik ja kuidas see sündis? See sündis üsna keeruliselt, sest mul tol ajal üsna palju valikuid, alates sellest, et minna õppima laulmist, sest minu lauluhääl oli tollal madalam bass, seal RAMi stuudiokooris mari noortekooris laulsin. Ja küll oli variant, et ma lähen Moskvasse rahvuslusest, suhete instituuti, noh, ma maailma asjade vastu tundsin üsna palju huvi. Ja, ja küll Eestis mõtlesin korra õpida aiandust ja, ja nii edasi, aga ma lõpuks tulin järeldusele, et ma ei ma ei tea, mida ma tahan ja siis ma otsustasin, et ma vaatan läbi meie, et ma jään Eestisse, hakkame sellest peale. Ja et ma vaatan üle kõik need õppeprogrammid, kus oleks siis enam-vähem ühepalju täppis-loodus- ja ühiskonnateadused ja majandusgeograafia trehvasse olema ja noh, teatud mõttes ma omandasin kõrgema üldhariduse ja sellepärast ma läksin kohe ka aspirantuuri, et kandidaadid tööd kirjutada, et siis juba kitsamalt spetsialiseeruda asustuse ja noh, ütleme linna urbanistika ütleme nendele nendesse valdkondadesse, aga see ei tulnud mul kergelt ja ka Tartu Ülikoolis, kui ma otsustasin sinna minna, ega seal dekanaati vaadetega imelikkuseks kitse näoga poissi, kes küsib õppekava 1000 1969 satub üks poisuks, lihtsalt näidake mulle õppekava. Noh ja siis muidugi näidati, aga vaadata natuke imelikult ja ma käisin päris mitmes teaduskonnas. Te olete olnud ka poliitikas Nõukogude Liidu rahvasaadik, Tallinna linnapea. Aga miks viimastel aastatel viimasel kümnendil enam mitte? Ei ole nagu huvitab, miks ei ole poliitika enam huvitav sellepärast et poliitika on huvitav siis kui sünnib uus. Aga meie praegune ajastu on ju vaimse seisakuajastu tegelikult viimane veel, mida, nagu öeldakse, suudeti mingil viisil teha, oli püstitada see on see Euroopa Liit ja NATO ja nüüd edasi on nagu tühi maa ja me oleme tänasel päeval jõudnud ju Eestis olukorda, kus umbes 10 eluvaldkonda tahaks põhjalikuma, ei taha kasutada seda sõna reformi, sõrm põhjalikku uuendamist, täitsa põhimõttelist uuendamist, sest me oleme jõudnud olukorda, kus see primitiivne ühiskonnakorraldus toob olukorra kaasa, kus rahvatulu voolab välja igast august ja, ja praegu juba rohkem töötada rabeleda ei anna meile rikkust juurde. Pigem meie rahvas oleks rikkam, kui me terve hulga neid auke kinni topiks lihtsalt ja, ja, ja see tõstab jõukust ja vaat see on, see on nüüd valdkond, millega ma muide tegelen, olen, olen valmis kirjutanud niukseid põhjad 10-le umbes 10 ja see on 11 artiklit, noh, üks oli praegu see, millest oli juttu sellest, et kasvu piirid on käes ja või nad tarbimise piirid. Aga mida siis Eestis tuleks ette võtta selleks, et et ühiskond oleks jõukam, noh, 11 artiklit on valmis, noh, eks ma nüüd vaatan, kas ma sügisel siin hakkan ühel hetkel tasahilju näidest siis avaldama. Teil on ka ühiskondlikke ameteid, te olete Eesti Rooma Klubi liige, ei olnud ka selle esimees natuke sellest klubist ja tema töödest, ma arvan, avalikus ikkagi väga palju ei tea, kuigi seal on väga väärikad. Nojah, ega see, ega ega Rooma Klubi ei olegi niisugune rahvaliikumine või, või, või, või, või, või rahvahariduskantsi, on ikkagi mõtlejate klubi, kus siis ülemaailmne ülemaailmne ja, ja mõtlejate klubi, kus siis paratamatult arutatakse neid asju, mis, mis meid võiksid tulevikus oodata. Ja, ja noh, kuidas seda nüüd öelda sinna klubisse saavad kuuluda inimesed, kellel on noh, väga palju teadmisi ja jahist. Enamasti see põhimõte on selline, et need on erineva valdkonna inimesed, kus siis igaüks arutelus on, on suuteline oma valdkonnas noh, ütleme vedama välja tippmõttekäigud, eks ole siis seda ühildada seal teiste teiste mõtetega ja nii, nii need, nii need tulemused siin sünnivad Eestis ja, ja ka maailmas Aga kas nende hääl võiks olla rohkem kuulda ja miks ta seni ei ole? Kuulda selliste inimeste hääl kuulda reeglina kriisiaegadel. Praegu ikkagi Eesti ühiskond elab veel noh, sellest tõusu vanast tõmbest, sest kui meil on õigus kümneaastases perspektiivis tagasi vaatama, siis see võib küll vihastada raadiokuulajaid, aga eks me oleme ikkagi praegu olukorras, kus pärast jääaega pole kunagi nii palju Eestimaal rahe rikkust olnud. Võime alati küsida, kuidas jaotub ja kelle käes raha on kunagi. Mikk Mikiver küsis ju. Rahvarinde kongressil ma mäletan seda, et võim on rahva käes, kelle käest ta siis tegelikult nii on, rahaga ja rikkusega ka, aga aga noh, üldiselt praegu see kuidagi nagu veab veel välja. Kuid minu nina ütleb seda, kui nuusutada ühiskondlikku hõngu, et üks uus mõtlemise aeg on tulnud, sest enne kui tegutsema hakata enne enne tuleb need asjad läbi mõelda ja praegu ühiskonnas kuidagi küpseb. Rooma klubi on aastakümneid olnud ikkagi kriitiline selle majanduskasvukultuse suhtes. Juba 1972. aasta raportis toodi välja majanduskasvu piirid. Aga samas see raport sai ka suure kriitika osaliseks, sellepärast et siis Rooma Klubi prognoosis, et juba 30 aasta pärast on kõik maavarad otsas ja suur kriisi ja krahh tuli välja, et ei läinud ikkagi nii kiiresti. Nojah, sellepärast, et tehnoloogiat täiustab ja, aga tegelikult on nii, et see tees ei olnud otseselt selline nagu teisele õige, liiga varane ei ole, et see tee, see ei olnud päris see, et 30 aasta pärast on kõik otsas. See tees oli selline, tänase tehnoloogilise taseme teeme juures on 30 aasta pärast otsas. See on samasugune lugu nagu Eestiga on juhtunud, kus, kus me 20 aastat tagasi panime püsti meile väga sobilikku majandusmudeli ja, ja üks peaideolooge oli nüüd kadunud. Uno Mereste ja, ja see kõlas väga, lihtsalt madalad maksud, et vaba ettevõtluse privatiseerimine viib meid mülkast välja. Väga õige lause, nagu seal oli veel üks jätk 10-ks aastaks. Ja nüüd on Eestis juhtunud see, et, et kuna me oleme, millel on 20 aastat, siis vaata, et me oleme nüüd see nende jõupingutustega teisel pool kraavis lihtsalt ja, ja sealtki tuleb välja tulla ja nii oli ka Rooma Klubi ennustus tolleaegse tehnoloogilise taseme juures. Nüüd teiselt poolt hakkab praegu tulema ju ette ikkagi nagu, nagu ma oletan, et see tarbimise piir. Et, et sa võid seda ressurssi kasutada nii tõhusalt kui tahes, aga aga sa ei saa enam käivet tänu sellele, et et pole tarvidust. Sest mis siin salata, kuue 20. sajandil Euroopas on ju ütleme, niuksed tarbimist ikkagi õhutanud jugasõjad. Üks asi on sõjapidamine, mis on kulukas ja ergutab tootmist näiteks Ameerikas teise maailmasõja ajal, aga teine asi, kui sul on ikka linnad puruks pommitatud, no siis loomulikult ehitussektor on see ju, mis hakkab vedama, aga nüüd on noh, inimesed on valmis ja majad on valmis. Ja noh, meie oludes muidugi tuleb hakata neid paneelelurajoone maha võtma, sest ta on lihtsalt niivõrd energiakulukad. Siit tuleb jälle üks huvitav asi. Me kulutame selleks näiteks, et energiasääst et vähem tarbida ja samal ajal majandussüsteem nõuab, et tuleks rohkem tarbida. Et tegelikult SKT tõstaks rohkem see kui majad, laseksid kõik sooja seest välja, et muidugi muidugi tõstame, tõstame, tõstame energia hinda. Eks ole ja loomulikult käive kasvab ja nii et selles mõttes, selles mõttes me oleme juba väga vastuolulisel ajal, kus, kus ühelt poolt ju ikkagi avalik sektor kulutab selleks, et tarbimist vähendada. Täna on ta läinud niiskuse libasektorisse. Et kujutage ette, et kui me kulutame elektrit vähem aga kuna meil on elektrit, monopolid igal pool, hea küll nüüd räägitud sellest vabaturust, aga noh, see on ka moni poleeritav iga Persson, manipuleerituna, elektriPersson, manipuleeritav. Ja siis tekib niisugune olukord, et, et paigutatakse raha, et tarbiksime vähem aga kuna monopolide hinnad kujundatakse kulupõhiselt, siis, siis lõpuks kulutatakse raha selleks, et nad peaksid vähem tööd tegema, et sama raha kätte saada. Aga kui me räägime elektritootjast? Millega te Rooma klubis, kas või eesti seltskonnas praegu tegelete? Millega ülemaailmselt on tegeletud, kas on viimastel aegadel uusi raporteid prognoose välja tulnud ja, ja ka Eestis? No kõigepealt üks niisugune Rooma klubi aruanne, mis minu tähelepanu on äratanud, on, on just nimelt doktor Vaitsekkeri aruanne ja selle pealkiri on limits of raiutisation ehk ehk privatiseerimise piirid. Ja siin probleem seisneb selles, et, et ühiskonnas on majandustegevuses on alati kaks poolt, üks on tulusus ja teine tõhusus. Ja on sektoreid, mis on ühiskonna vaatepunktist väga tulusad, kuid kuid äriliselt väga tulusad, kuid ühiskondlikult vähetõhusad näiteks alkoholimüük väga tulus äririigile, suured aktsiisid ja nii edasi oma oma hindu tegelikult väike. Aga samal ajal jälle ühiskondlik tõhusus on tal väike. On aga selliseid valdkondi, kus tõhusus on kõrge, aga tulusus on väike. Ja, ja siin tekib küsimus, et milliseid valdkondi elus üldse on mõistlik kanda tulu taotlevate ühingute kätte. Sest kui me näiteks erastame veevärgi no nagu Tallinnas on juhtunud, siis veevärgi unistus oleks ju kraanid kogu aeg voolaksid. Ja siis oleks kõige parem äri teiselt poolt jällegi tegelik vajadus on ju see, et vesi oleks kogu aeg kättesaadav, see tõhusus ärilisest vaatepunktist avaliku kasutusega tänav oleks kõige parem siis, kui ta on. Olen kogu aeg autosid täis, noh siis see ütleme see kilomeeter asfalti, mis on pandud, noh, ta oleks, oleks justkui nagu kõige-kõige kasulikum tingliku arvestuse järgi, aga tegelikult me tahame, et see tänav oleks ikkagi alati kättesaadav. Ja, ja siin just selles aruandes. Ma toon ühe näite, mis klassika, seal sealne klassik. Doktor maitseka tutvustas seda Helsingis kunagi. Ja siis ta seletab, et kunagi oli Mehhikos mobiilside täiesti käest ära. Otsustati, et me erastamisel ja erastati ja paari-kolme aastaga saadise korda. Ja saadi ka maailma kõige rikkam mees see Forbesi tabelis seal üleval see mehhiklane, kes on, mul, ei tule ta nimi praegu meelde, tähtis, ühesõnaga, ühesõnaga maailma rikkur number üks. Uruguay's oli sama probleem. Aga nemad ei erastanud seda, vaid palkasid, korralikku juhtkonna. Ja kahe-kolme aastaga saadi see korda. Ja siis Vaidzecker küsis, mis vahe on Uruguay ja Mehhiko mobiilside vahel. Vahe on selles, et Uruguay's on seal poole odav. See tähendab seda, et on palju üldisem hüve ja noh, ütleme see inglise raudtee näide lõputult, kus teda privatiseeritakse ja ja, ja siis jälle riigistatakse, no siis siis ta irooniliselt seletas, et, et inglise raudtee on kulukas, tullakse järeldusele, et ei, et riigiraudtee saada toimida, erastame, erastatakse pool personali lastakse lahti ja, ja erastajaid raporteerivad, et kahe aasta pärast on jõudmata kasumisse viie aasta pärast ei jõua pärast seda rongi tänava õigeaegselt ja ma 10 aasta pärast hakkavad nad rööbastelt välja sõitma ja siis hakatakse taasriigistama. Et saada see asi korda. Ja vot see on tegelikult maailmas väga tundlik koht meil ka. Teie teadmised ja huvid on tõepoolest hästi laialdased. Te olete ka Nemo turniiri üks tarkadest. Kuidas te jõuate selle kõigega? Koordis olla. Kätte, see on kirg teatud mõttes, see on lihtsalt harjumus. Harjumus iga päev, Pole, mõnedel on harjumus teha hommikvõimlemist või, või, või, või, või supelda jääaugus. Minu harjumus on iga päev üks niisugune tunnike, ma tunnen ennast nagu rõõmu või kaks. Vanasti ma lehitsen raamatuid, nüüd ma lappan interneti, eks ole, tean, kust midagi vaadata ja ja sealt see ja võib-olla see on jälle ka lapsepõlvest kuni seitsmeteistkümnenda eluaastani 15-le nii hirmus haige oma elu jooksul olnud vist statsionaarselt haiglates kuskil noorpõlves ootab terve aasta kokku, kui hakata lugema. Ja emale on seal kunagi öeldud, et viis korda juba pois sureb ära, sa oled kodus ja teised koolis ja mis sa ikka teed, eks ole, siis loed raamatuid ja mõtisklenud selle üle ja siis tekib võib-olla niisugune poisi harjumus lihtsalt, ma ei tea, aga on natuke nagu kirg. Seda ei, seda ei saa teha. Seda ei saa teha niimoodi, et sul on seal mingisugune nagu mõni peab vastumeelse dieeti, eks ole, siis seal kannatab, eks ole, ja siis kuidagi, see on lihtsalt harjumus. Saate lõpetuseks tahaks ka veel muusikat kuulata ja olete välja valinud ühe unustatud artisti. Ott Raukas on tema nimi, kelle pala kapteni laul jääb meie saadet lõpetama. Väike sissejuhatusele. Võib-olla natuke isiklikum, sest see hääl, millega ma teiega kõnelen, see on vast kõige kõrgem hääl, mida ma suudan välja võluda ja see on tekkinud sellest ajast, kui on noh, on elus pidanud palju loengud ja ja kõrge hääl kostab saalis läbi inimeste, kes on natuke nagu vatt, eks ole, see kõrgem hääl kostab tagaridadesse ka hästi. Aga mul on alati passid ja noh, lausa oktav istik on ikka tõsiselt, Torre põhjast võetakse lugu ja lood, lauldakse niukse tõsise, tõsise mehe häälega, see on mulle, mulle, mulle mulle on istunud ja eks ma ise seal on võib-olla loomult ka natuke siukene Hemingway, lik noh nagu nagu tüüp või noh, ma olen nagu kuidas seda nüüd öelda mingil viisil, nagu noh, harjunud nagu niukse meeste maailmaga või noh, kus kus midagi otsustatakse, kas teha või mitte teha ja ei, ei hädaldata ja, ja sellepärast mulle ei istu see eesti nuttu ja hala, partei ka, aga aga Ott Raukas on hea, aitäh tulemast külla. Hardo Aasmäe. Paar. Korda 15 aastat. Ja saab?