Täna pakume teile kuulata Mark Soosaare koostatud saadet maa leib. Hea kuulaja, kas sina usud, et on võimalik ka 90 aastat elada siin ilmas, nii et sa mitte kellelegi haiget ei tee? Mina usun, sest ma tunnen sellist inimest. Tema nimi on Harri Jõgisalu, elupõline koolmeister, kirjanik mees, kes on kirjutanud ülivahvaid sügavalt filosoofilisi lugusid lindudest, loomadest, temaga onupoja tänu sai Eesti lastekirjanduse klassikaks üsna kohe pärast ilmumist. Peeeffsed. Nii dramaatilised on need pisilood lindudest ja loomadest, mis Harry kirja oli pannud. Ja siis tuli, mahaleib imeilus raamat Kihnu ja Manija laste elust täis suvist heinalõhna ja hakate Kosklate hääli. Tõeliselt soe raamat nagu ahjust võetud leib. Harryga sain tuttavaks 67. aasta suvel kui sõitsin Kihnust tunni kaugusel asuvale sanges Saarele eesti keeles. Angela ei ole külla sange vanale duma veetriegollale, kes vanaduspäevi veetis siis laiu, vahi või, või linnukuningana ja seal sanges oli kirjanikuhärra juba ees. Ning õhtuvidevikus kolla koio ees istudes arutasime maailma asju. Ja jõudsime ühisele mõttele, et Kihnu on veel vist viimane paik siin Läänemere ääres, kus endine Eesti on veel elus ja alles. Kas Harry, sa mäletad seda meie esimest kohtumist sanges? Ei, see on mul väga hästi meeles, et tulid sinna üks veel isegi poisikeseohtu mees ja tal oli väga raskesuursugune must kiiska silmaga kaamera kaasas ja ja ta filmis seal seda. Huvitav, et seda saart endisel kujul enam ju ei ole. Tollal sanges elasid sange vanad, kui üks ära suri, siis tuli teine vanamees tema asemele, püüdis väheke angerjat, valvas linnuriiki ja parandas jälle selle saare järgmisele mehele. Nüüd, mil see saar on inimtühi, kui keskkonnaministeerium alates veebruarist kuni novembrini kellelgi jalga ei luba tõsta. See saar on kormonautidest, nagu Kihnus öeldakse, tatud, aga huvitav, et mälestustes püsib ta paljudel kindlasti ikka sellisena õitsvana kus käidi Madarul, kus käid heina tegemas kus räägitakse, et isegi esimesed armulood on maha peetud. See on täiesti võimalik. Ja no minul on praegu see õnn, et ma ei ole seda niisugust laastatud sandit näinud, mul on ta meeles, niisuguse väega ma algusest peale nägin, oli kõigepealt õitsvatest vitsades ja nägin seda, kuidas linnuriik seal väga kiiresti arenes juurde võttes võib-olla osalt küll ka kajakate arvele, aga, aga seal oli terve rida mereparte, keda mujal pole üldse kohanud. See oli seal hästi palju vaerad pesitsesid otse kolla koio taga ja ja lasid pesa peal ennast silitada ja Kosklatest ja nahkadest rääkimata, neid oli ikka iga kivi all ja iga põõsa taga. Jutt sellest, et inimesed segavad linde ei ole. Kui linnud on hoitud ja nad näevad, et nendele on inimesest kaitset, siis hoiavad nad tema juurde. Kahjuks jah, nii mõnigi ametnik, kes on oma bürokraatiaga üle koormatud ja treib ainult keeldusid ja piiranguid, et inimest loodusest eemal hoida ja, ja just see, meie looduskaitse see ongi, aga täna on põhjust rääkida Harri Jõgisalust armastatud kirjanikust kes täna saab 90 aastaseks. Sa oled maapoiss, Sa oled algusest peale loodusega hästi sõber olnud ja, ja loodusekäike püüdnud mõista ja mõistatada. See oli rohkem maatööga seoses, seda esialgu sellist teadlikku loodusehoidu ei olnud ja võib-olla isegi mõned suhtes on looduse vastu kaitsetud ja ei ole aru saadud mida ja kuidas tarvis hoida, aga. Ma küsin kohe vahele, kas sa oled ka vahel eksinud looduses? Võib-olla oleme ka püüdnud alamõõdulist kala ja kõige suurem eksimine, mis meil üldse on olnud, aga see, ma ei pea seda oma süüks. Oli ju see, et kui aga on ta meie madu nähti, oli ta siis nastik rästik, esimene asi oli, see tuli maha lüüa, kui olid seda nüüd öelnud, et ma jätsin vussi ellu, siis oleks ju imeks pandud, et mis komme see niisugune Loodus on üks suur tervik ja inimene on selle tasakaalu peamine rikkuja. Ta püüab küll oma patuseid heaks teha ja seda tasakaalu taastada, aga enamasti see ei õnnestu. Loomale ja linnule jäätu sinna kusagil enam ruumi ega kohta või siis lastakse ta umbe kasvada. Niimoodi läheb meil ju praegu võib-olla terve rea taimeliikidega, mis meil on haruldus. Sina, Harri, oled hästi tasane, sõbralik ja tasakaalukas inimene ja Salistile sääskega maha, kui ta laskub su käe peale ja hakkab oma nokaga sinu arvelt nagu edasi elama. Aga samal ajal oled sa ise ju väga palju kannatanud oma elus ja ja hiljuti kuma sinu mälestusteraamatut, lugesin siis esimesi lehekülgipidi ma korduvalt üle lugema, sest et üks esimesi mälupilte on sul emast, teine mälupilt on emast, kes pärast sinu noorema venna Antsu sündimist, aga sa ise olid siis ainult paari-kolmeaastane kodust lahkub ja ütleb oma saatusliku lause, et lapsed jäävad minust maha ja rohkem sa oma emast üldse enam ei kirjuta. Kas ma puudutan praegu väga valusat teemat? Vanaema säästis mind sellest temaga hiljem kokkupuutumisest üldse või temast teada. Kuri haigus, viis võima, ma saan aru, jah, selle, kes niimoodi ta jäi parandamatult haigeks. Sina oled. Pärit Aadria maalt Läänemaalt rüüsmad alust, kui ma ei eksi, Läänemaa, aga ka Kihnus veel eriti oli ju see kant, kus endised kombed elasid. Laste hälli kõrval põles küünal, senikaua kuni nad olid ristimata, kuni veel ei olnud jumala kaitset. Samuti vaatad vanu filme või fotosid, siis kõigil inimestel, nii poistel kui meestel, tüdrukutel naistel, kõigil on peaga, et ja need ei ole sugugi mitte sellepärast, et on ilusam. Ka see oli uskumus, et peab kaitsma teatud kehaosi kurjade jõudude eest. Et kui palju sind sinu lapsepõlvest peale on sellised ürgsed eesti või soome-ugri kombed. No ma ei usu teadlikult, nad oleks nii väga olnud, ma tean seda, et näiteks tööde alguse kohta olid seal ka reedel, ei tohtinud mitte midagi alata millegiga või ükskõik missuguse tööga olid kindlad toidukorrad, olid ette nähtud. Korras kohe ja ja osati neid neid kombeid küll veel hästi täita, kasvõi uue aasta tulek. Nõukogude ajal üsna palju alustati eesti rahvakombeid, nimetades neid ebausuks, noh, näiteks kas või Läänemaalt. Mul tuleb meelde üks talu perenaine, võttis peotäie koiliblikaid ja viis naabrinaisele ja ütles, et võta tagasi, need, mis sa mulle nõidusega saatsid. Üsna palju kombeid on kaitsemaagilise tähendusega ja väga väärtuslikud pärimused. Mis neist arvavad? Kui ta meie oma rahva iseolemise ja selle säilitamisega seoses tuleb neid kindlasti inimestele tutvustada, tuleb neid alles hoida ja, ja see on lihtsalt meie rahva säilitamisega seoses vajalik. Meie ühise armastuse Kihnu kultuuri juures tuleb kohe meelde näide, et kõigil Kihnu kaartidel olgu need siis punased, punase sinise triibulised või sinised kvardid või lausa mustad kaardid kõikidel neil on all punane äärepael. Ja see on pärit põhja pärast ja see on siis märk sellest, et katku eemale tõrjuda, aga ka tänapäeval võib seda tõlgendada kui märki, et korjasid jõudusid inimesest eemale hoida ja kurjade jõududega on ju nii, et kes need siis eemale peab hoidma, eks inimene ikka ise. See on minu meelest päris loomulik, et kurjast tuleb eemale hoida aga see tähendab ka seda, et inimesed üksteise vastu ise koredala Sina oled oma elus ikkagi väga palju kurjaga kokku puutunud, olid ju arreteeritud ja, ja vangilaagris istusid, kust see kurjus tuleb? Et meie vanemad ise ei kasvata oma lapsi selles vaimus, nagu tarvis on ei anta selle õigel ajal mõista seda, mis on tema õigused ja sellega seoses ka, mis on tema kohustused, see paistab, on just kõige rohkem silma praeguses koolikorralduses ja, ja selles, kuidas võetakse Tehakse seda, mis kellelgi pähe tuleb ja, ja nagu kellelgi ei ole õigust sellele vahele segada, ei tohigi öelda. Ja põetakse just asja on minu meelest valest otsast peale ja ja materdatakse sealt, kus peaks olema hoopis teistpidi tehtud. Sina Harri valisid pedagoogi elukutse hästi noorelt ja, ja läksid oma esimesse tundi juba esimesel Eesti ajal. Kas tollal oli kooli ja kodu ja õpilasi õpetaja vahekord teistsugune kui tänapäeval? Liivane surud me räägime rohkem ikka sellest, mis õpilastele, et neid ahistatakse ja ei tea, mis need ei ole, neid ei kuulata ja väga palju räägitakse sellest hirmsast õpilaste üle koormamisest juba siin nõukogude ajal hakkas, kui selline suund tuli ju, et õpilane ei tohtinud tuupida või. Aga on mõned asjad, mida on tarvis ikka väga tõsise tööga kättesaadav, noh, nad ei ole võimalik omandada, aidata. Suure tööga suure andumusega, suure loominguga. Mulle hästi meeldib üks Voldemar Panso ütlemine, et halvasti tasub oma õpetajale see, kes oma õpetajat ei ületa ja ma usun, et ühel tõelisel õpetajal kõige suurem rõõm ongi see, kui tema õpilased sama külas oma linnas oma riigis või maailmas midagi suurt saavutavad. Kuule harjaga täna sinu 90. juubeliõhtul põikame õige Manijale ja kihnu ning kuulame, mida räägivad Tooma Vilma ning tarnaliisa sinust. Neid naisi sa peaks hästi tundma. Oleme nüüd siia manajas Tooma talus ning ette head Leva lõhnantsi, terve tuba, talvised värsked Levad ahjust väljatunnet Velma, tunnista üles, kas Harri Jõgisalu oma maa Leva kirjutaski seo Leva järgi. Ja vist kirjutas siis Taage vihmane ja sõnnik, kirjutas sede, kes Urmas minu käest neid asju kõiki, mismoodi tehes Liibeni kollast? On see retseptid ette suur saladus või võid seda jagada. Ei põle saladus kedagi, kõik mõistavad seda leiba. Kes tahab? Kas sa mäletad seda päeva, kui Arry esimest korda Manija tuli? Ei näi mälete. Sünnime seal minu õe juures Märjamaameestega, siis tuli siia lullimanni rullima. Neljas üksi. Harjunud elavalt kirjutan seonaabri naisest lullimannist, oli siis mann ka sihukeste vägevate lõugadega naine. Ma enne oli jah, õigi petete krutskunen. Anniga palju nalja küll, tuleb man, laulise vahel võttis napsu väheneks, siis hakkas laul siukest jalust laulu, aga me tahame seda laulusõnu öelda. Ja oli ilus, lausmannile meeldis see hakkama. Kui natuke tipsi sol. Ning Harryle ta meeldis. Harryle meeldis jaht, Harri tulid oma naisega siia ning lapsega tüdrikuga ning mäng läks ise Kihnu pulma ning Harri naine, arvan, et mis asi see olla mann, millised, mismoodi nimetas, ei hakka maksma, ei läinud kodunt ning ütlen, et ning see seal nüüd kõik asjad, juhataja, näe, mingi uksest jälle ning nemad pidanud oma pead olema. Kui mann pulmas taha tuli, et oli siis lollimaja ikka oma kohta seal. Ja lulli maja oli oma kohtasin ning lambad olid söödetud ning oli kõik, kordas. Oled sa arry raamatusi kaalugevnet kui õiget juttu tema seal kino ning manni elust kirjutab. Harri kirjutab ette õiged jutu kõik õigumis, Farry kirjutab sinna Arvijaid valskust, tari, Harrisoko mees, õige mees. Maa leidmis kirjutas kõige esimene raamat vist tuli siit majast, see meeldib mulle kõige rohkem. Seal kirjutab mõne elust-olust kõikust. Sassis ja Harryle soovitama juubelipäeval. Paelu õnnelik käige. Ja tervist manaja rahva poolt ka kõike poolt. Nüüd aga ole mesi Kihnus Pärna talu suures toas Pärna Liisaga, Liisa siin selles toas on ju Harri Jõgisalu palju-palju kordi olnud. Jõgisalu oli jahmede suur külaline ning sõber ning minu ise ka olid nad sangelaiul seal nädalapäevad ning isegi jõgisalu kirjutas raamatu isegi minu isast mäng, nad olid ikka üsna surnud, sõbrad Ühe korra Läänemere peale kaluritega, niisiis torm tuli peale ning siis olid sange laidu siis mäele Soan. Olid tuul peas sealt, kui Tibrikalt tulid Jää siiski, muidugi Estonian tulin, siis olid seal tuul on ehk siis olid seal Joakim juubel otsast siis ta ei tunnekski mõisat veel, aga peres sees hakkas Joakim kadus sealt ärase jäi vanaks ning see läks minema ning siis minu isa läks teisse otsa, tegi sinna omale koju ning elutses seadmine kaka võrdub vöödmani. Nädal aega oli seal paikes, siis laupäeva tulin koju Tõi meetele angerjaid, angerjaid suitsetasime ning keetsime ning siis oli mõrrad angerjaid täis hobusega käisime siit paadist siis ära toomas ning siis viisime need angerja punktiviidi üks üks rubla kilu. Kas sea seda malevaraamatut Khaled lugenud? Jah küll ja siis hakkas juba jõgisalu Kihnus kem aga enne mägelshnute nimega sangas, aga pärast tuli kihnu juba ning siis oli meil kogu aeg pumbal oli rohkem ning meie arvavad sellest raamatust. See oli nagu uudised kihnu keeles jõgi, seal oli naaber huvitaksele kihnu keeles nii Kihnu elust ning Kihnu värkest milisus Ülemistest köikest. See jah oli küll jaani nüüd juba häbaloneid Kihnu raamatus ei tehtud. Küll aga on prae keedee kohe läinud küll jah, aga nüüd on jah teistmoodi aeg. Nüüd ennem oli huvitav, et kõik see raamat oli kõikjale huvitad ning see oli nagu uudis Kihnused. Kihnu viieldasime Kihnu tükid olid kõik seal siis mingi, aga nüüd ju arvutites lapsed meil nüüd ju teistmoodi see aegne meie mõista enne seda aega, neid aga ju aeg peab kohe minema. Mis asja sa arvad kirjaniku elukutsest on see raske töö? Kindlasti on raske meid mõttes jah, raske, sellepärast et meie mõista muud tähendab ju haridus, sihukse, ülikooliharidusega kedagi. Me oleme lapsest saadik tööd teinud ning vaata, see on mitte, aga me mõista seal, kus kirjatööd ei Mestwaneliaga aga moa tõeni looma, need on kui, mis lapsest saadik. Seda see armastad praeguni ma ei Soa õieti tehtud, aga Roomat ning kui me käed mullas sum nime Rooma, siis meil on päi hästi läinud. Aga sa ju tead küll, kuidas sange praegu välja näeb, kuidas seal, mis asja seal praegu tehakse? Ei, me ei, me ei põle seal käänagarietmise järgi, jah, kuuled seal granaadid on oma töö, jäädein seal, noh, seal enam ei põle elus, aga siis oli elus kõik, need õitsesid, need surved, tõhusad hävituseni, seal oli elus tuline mäng, lennud laulsid, kõik kohtas ning Modorul sealhulgas Eesti kino Elvi tehti siis käisime Madaroneing. See praegune mälestuseks. Nuern, nooruse Velm Nuerna käisime madalu korjamas, seal sõuga läksime, näesodson. Korjasime. Tema isa oli ju lennukuningas. Jah, ta mäel oli lennud ümber maja köike pesitsesid, tema hoidis liin ning ise spio pealt söötis neid ning tuli merest ning tõi nende lendale, söötis tulid kõik vastandid biopealt, seid. Autsid seal. Ning deme kaitses neid. Looduskaitsekoer heldame oli paper'it kui antud selleks, et seal kaitsta need lendan. Ning seda arry kõiki imetles ning raius raamatutesse. Ja kõik on Darryl raamatusliku palju pilt. Ta on Larry perest. Kui palunud laste pilte mõõdu, siis sellel ajal üldse pildistates kinnigolovski piltnike ja olles mitte kedagi pilte maha inimestest, aga minu lastest on terve albumitäis nii vana isastanud naaberpilte ning raamatut jumal oma inimesed ei võlana kallid, nagu täna oli, kui tuli. Me jutustasime terve päev lahendust, temasugune tõsi, tuleb silme. No et vanadus tuleb Käde, aga siis tuli kõik võõrusmiks, meelekäikudest käisid olid ning isa tuli Miele ning me teeksime kõiki terve päeva miitingut tee lõpus otsa, meie terve päeva rääkisime. Seal ei, sa oled nii palju noori inimesi, et Harju oleks võinud seal isagi isaks olla, aga nüüd sobiva tema 90 Sacia siis soovid. Me ei soovi, et ikka viiel oleks sihuke mõistus, tal naa, selge mõistus, me alla 74 aastane, aga minul ei põle sihukest mõistust nagu täheldanud, kõik meeles, ütleme rääkis oma entset värki paelu Reekis nüüd ning kõik on meeles ning mõtled üheksa ai-ai, kui vanasoni mõistuse inimesel vähese antud olnud kirjutab ikka veel. Paistsid Tallinna leegid, et üle 100 kilomeetri kaugusel olevas Kihnu ja Manija täpselt ära ja inimestel päris õudne mõelda, kas riigipealinn siis täielikult hävib, kui kui viisnurkadega nukid meie pealinna pommitasid ja sina olid selles tulemöllus. No seda saksa ajast seda momenti on võimatu ju unustada, paljud ei usugi seda, et, et ma olen sel ajal vist seal olnud, et kuidas ma just sel päeval sinna sattusid, aga nii see oli, on in Estonia teatrisaalis. Nähtavasti teatris mängiti samal õhtul Tubina balleti kratt ja teatergi läks põlema. Kas siis oli tõesti päris põrgutunne? Nojah, see kratietendus katkes just selle krati tantsu ja, ja trummipõrin peale. Ja meid saadeti alla varjendisse solid keeglisaal, kui teiselt rõdult sai mindud ja siis algas pommitamine peale ja välja pääsesin töölt siis, kui juba vastasmajad olid maha põlenud, seal olid puitehitised ja mul olid Asjet kohvri jäänud, et Pärnu maanteele sinna kohta, kus praegu on umbes pärinevat apteek, seal oli tol ajal ka apteek. Madalad puumajad jäid küll terveks, aga Pärnu maanteel enam siis Tõnismäel. Kaarli puiesteed mööda alla ja mõtlesin, et lähen kuidagi tagantpoolt. Selle. Ma olen kuulnud, et, et see näitleja, kes krati tantsis, ei ole jõudnud oma kostüümi maha võtta ja, ja saba taga, sarved peas oli läbi põleva linna jooksnud ja inimesed enam ei saanud üldse aru, mis toimub, et seal ikka täielik põrgu. Kas sa nägid sellist pilti sellist? Tema ei näinud, aga mis kohe võõrastav oli see, kui ma Kaarli puiesteed mööda jooksin juba tagasi ja siis oli juba inimesi rohkem tulnud sinna. Ja ma kuulsin, kuidas inimesed needsid neid lennukeid, pommitajaid ja missuguste sõnadega ja mida nende kohta öeldi, seda ütlesid noored naised ja juba see pilt oli tõesti kole pida, sa siis mõtlesin, mida sa tundsid siis sel ööl midagi ei osanud, et tunda sellepärast, et teiseks lennukeid laineks olime seal Pärnu maanteel nende inimeste juurest selle vahepeal, Me püüdsime naabrimajasid mööblit välja kanda ja sellepärast, et luha tänava poolt ja üldised Pärnu maantee altpoolt tuli, tuli ülespoole ja see maja põlebki maha ja me tahtsime sealt ühte suurt peeglitega kapi välja vedada. See ei õnnestunud. Täiesti võõrad inimesed, keda sa hakkasid siis abistama, ma saan aru. Seal olid need pooli välja jooksnud siis me vahepeal olime jälle mina jäin lihtsalt sinna sellesse oma sugulaste korterisse, oli kivimaja ja istusin seal ja ootasime seda aega, millal, kas siis tuleb kaela või üldse pommitamine lõpeb ja siis tol korral ta püüdis veel seda kitsarööpmelist raudteed ja viadukti pihta saada ja pommid lendasid sinna sadama piirkonda. Seda öeldi, et oli rohkem pommitajat, nii et väike liiva ja seegi sai otsetabamuse. Kas jube on hiljem tulnud sulle ka tagasi unenägudes ja ja kas see kuidagimoodi ka sinu loomingut mõjuda? Toonud ma olin kirjutanud sellest ja mis ma tähele olen pannud mõnda asja, inimesed lihtsalt, et ka luuletavad kõigi nendele lugudele juurde, kasvõi see lause, mis ükskord raadiost läbi jälle käis ka, keegi ütles niimoodi, et suur saal oli otsekohe tulla täis, see ei olnud õige, seal võis olla, tuli katselist seal lava taga, siis kui sinna nüüd need süütepommid peale läksid, aga mina tulin teise rõduriietehoius, otsisin oma kvaliteedi, tulin, et ta vist alla ja need saali poole rõdule, uksed olid lahti, vaatasin alla, saal oli pime ja mingit tuld seal ei olnud, niimoodi tulime sealt välja. Teisel hommikul alles kuulsin, et Estonia põlenud ja, ja seda, mis harjudena veel oli juhtunud, seda ma tookord siis veel üldse ei kuulnud. Koka Salme Manijast, keda enam 10 aastat meie hulgas ei ole, rääkis, et nii temal kui tema emal kui tema õdedel-vendadel oli Tallinna pommitamist vaadates kõigil silmad väga märjad olnud. On olnud täis kannatusi, nendest kannatustest on sündinud raamatud sinu suur armastus looduse ja, ja väga paljude inimeste vastu, et mis sa arvad, kuhu see maailm edasi liigub üldse? Selliselt, millest minuealine või seda, mida mina olen õppinud ja millest ma tean ja aru saada, mida ma ei mõista, mikspärast need asjad niimoodi on või kuhu neid kriisiolukordades kõikus raha, kõik kaub, millest räägitakse, see, miks need asjad tasakaalus ei ole, selle tõttu ettearvamatu asju võib-olla, ja siis oma rahva tuleviku suhtes ma ka ei näe erilist optimismi, kuigi seal on, meil püütakse süvendada. Aga kui samas olen seda oma selles raamatus ka öelnud, et kui igal aastal ikka neljakohaline arv meie rahva otsust väheneb kõigist nendest, kes on jäänud siin. Tänase saate pealkirjaks sai maa leib, see on sinu kõige edukama raamatu pealkiri räägib Kihnu ja Manija laste elust ja sellest, kuidas leiba küpsetatakse ja aga pealkirjad on palju suurem tähendus kui lihtsalt üks päts leiba seal maa. Ja see on leib, see on Eestimaa ja see on eesti leib. Hästi suur tänu sulle selle raamatu eest. Kõigi nende teistegi mõnusate lugemise eest, mida sa kirja oled pannud. Mida sa tahad, et täna juubeliõhtul sulle soovitakse? Ega muud rohkem ei taha saada, kui nende päevade või kuude või aastate jaoks veel heal juhul et oleks tervist ja et ei jää teistele inimestele tüliks jalgu. Ma näen, et sul on käsi soe siin arvutiklaviatuuri peal ja siin on uus raamat jälle sündimas, mis teemaks. Noh, see teema, ma ei tea, kas ta nüüd tasub rääkimist küll üldse vahel mõned asjad saadetakse kassi saba alla, aga ma mõtlesin, et kirjutad kassidest loo. Nasa naerad praegu, aga sa võid ju kassidest kirjutada, aga jossa nende kasside erinevate ise loomude all ikka inimesi ka mõtled ja kassiühiskonda kindlasti inimühiskonnaga võrdled, teades sind juba, ega ikka mind naljad haneks ei tõmba. Ühtki asja ei saa kirjutada lahus inimestest ja inimühiskonnast siis oleks ju päris metsa läinud, see asi niimoodi ei pane seda tähele, mis ümberringi toimub. Aitäh Harri Jõgisalu sulle tehtu eest ja kohtumiseni sinu 100. sünnipäeval, 10 aasta pärast. Aga suur tänu sulle tulemast ja rääkimast. Selline saigi siis kirjanik Harri Jõgisalu juubelisaade mida püüdis kokku panna Mark Soosaar. Järk. Ma viib jääkatte all ma siiski noorrahvas ka rannaräimi püüd ma mäelt kuuldakse, viidi? No ta jäetaks. Roodnejad Naxoovad, paadid näed, kui koovad soovitsa uude jal südametes liiguvad. Nojaa, ta. Ojja loome härra. Maas ka heinamaal ja põllu peal higi sääre all käe peal. Ja haava neil kõikidel. Träni laevatormis ja tuules me emal kaugemal kodude juures. Oi jaa, Ki raehärra. Tallo jalga. Sügisene vilu ja märg ja lõppenud välisjärg siiski moorarahvas ka suisest vaevas. Mäeldatavada aga asi käes? Kui tuulepali toob ja, ja kui pall ka Narva alla soovudumas Cisco paasi olla ja üks lae sealazai taandam Ankroziige, et eks hulga inimesi Haara Thi haava tagaar, treid sõda mööda mustpäeva.