Tere, paid, kuulajad, suured ja väikesed saade, mis äsja alanud all pole tegelikult kurva muusikatund vaid ka meeleli, muusikasaade eikellegimaa. Mina olen, tilkus need ja, ja selle saate alguses kirka ent kuidagi kurvapoolse leinalise trompetiviisiga. Meie hüvasti, värsti jätame edaspidiseks, aga selle trompeti enda või kui mitte just selle trompeti, siis mõned teised, aga trompeti, nii või teisiti, me võtame edaspidiseks kaasa. Sest see pill koos paljude teistega küll mängib nii mõnegi kena pirueti ja meelde jäänud päevaviisi siinsamas veel siin ei kellelegi. Valgusmuusika, mis edaspidi kostab, on suuresti leitud veidi kaugemast ajast. Ajast, kui maailm, nagu kerele vaadates tundub, oli korraks jälle väga-väga loor. Too aeg oli selle sajandi kuues kümnend ja tänane grupp kunagi noori Los Angelese inimesi griloodi laulude kohaselt eetri vallutavad, kandis kunagi säbenematult lembelised nimekad laulda. Lembelise nimega kaunikesti värvikat stiili kirevat poprokki mänginud grupp lav Los Angelesest ja lugu aastast 67. Aastast, kui tänane ei kellelegi ma toppama jääb täiesti tahtekindlalt. Väga tihedasti korduvalt. Aga enne, kui jõud aastasse 67 on selle grupis puhul mõtet läbi käia ka 165 ja 66, milleni me kohe varsti jõuame enne, aga edasipõige 90.-te aastate alguses. Millalgi 90.-te aastate alguses olid need kaks või 394 küsidki tollal vägagi Briti saartel sviidis olnud kitarrirokigrupi svaid liidrid kauni näoga poisike tämber sonilt. Kas ta teab, mis on armastus ehk võõrkeeli, kõlas küsimus modiis laule. Brett Anderson andis sellele küsimusele kolmekordselt vale vastuse. Vastates surnalist Tinno käitlinud Maranile järgmiselt. Armastus kas sellist nime ei kandnud mitte üks koledad psühhoveerivist roki mänginud bänd 70.-test aastatest? Esiteks plangelast Raley, kellelegi ma kõneleb, kelle lauljaid lugusid jõudu võrra mängib. Nagu eespool juba öeldud, sai hääle kuulajale pärit pigem kuuendast kümnendist kui seitsmendast ehkiga seitsmendasse. Nende tegevust pisut pisut jagus ja sinna pikenes, mitte kuidas oma kõrvapaistval kujunegu kuuendate keskpaigas nad muusikat tegid. Ja pealegi ei olnud kauplex mitte koledat väärilist rokki mänginud bänd. See Los Angeleses kogunenud grupp, 65. tegid nad oma esimese avaliku etteaste suutis väga kenasti testilleerida imeosavasti erinevaid elemente ameerika maisest ja briti popmuusikast, Klosoolist rokist, tiitlitest, rollinguistiadorsisti varasest pink, Loidist, diabeedist ja poodibli, pidurdamatust, arhite tüüpilisest, Motaalsest rütmist ja nipet-näpet siit ja sealt veel nii sellised ansamblid nagu Eveli Plavalises morfeissis. Arvatavasti kõlavad ka väga järjekindlal ja, ja terasel kuulamisel lobilugudest vastu. Laboli kummaline gruppe selle poolest, et seal 60.-te aastate keskpaigas ei olnud eriti palju bände Ameerikas, rääkimata Briti saartest, kus biit möllasid rokkari sündimas kus oleksid mänginud kõrvu nii heledama kui tumedama nahavärgiga värviga tegelased. Ja et tegemist oleks olnud grupiga, kus mängitakse just nimelt seda varast rokkmuusikat nagu tegi seda kenasti ja me oleme mõne aja pärast jäämas pikalt pikalt pidama. Nende 67. aasta kauni albumi juurde olevat Cheensis. Aga nagu öeldud, enne jõudmist vastuse 67, käime koos lambiga korraks läbi, aastat 66 ja 65. Sandidzee oleks lavi varasemaid palasid 66.-st aastast. Kaunikesti haleda poolne lugu oma kõla poolest, mida laulis ohver lee, ehk nimetame teda siis pealegi edaspidi saates eestipäraselt lihtsalt artriks. Arto klii oli üks grupil põhilistest jõududest. Tema oli mustanahaline mees, kes millegipärast äkki oma noores põlves tahtis väga-väga mängida nii-öelda valgete meeste muusikat. Tema kõrval tihtipeale lambi paremates koosseisudes kuni kuuenda seid 67. aastalõpupooleni oli veel kahvatu nahavärviga mees, Braiemmek liin. Need kaks väga head sõpra, lähimat konkurenti, olid pärit täiesti erinevatest keskkondadest täiesti erinevatest sotsiaalsetest keskkondadest. Kui Braiemmek liin oli pärit järjel toimetava ja elava vanemate kaitstud kodu seest, kus mängukaaslasteks olid Hollywoodi kuulsused, näiteks Brain Me kliini üks varasid noorusarmastuse päris päris lapse laisaminelli siis Artur lee ei olnud suurima elust nõnda lähedalt kunagi õiget pilti näinud. Ida igatses kangesti saada üheksa rikastest ja kuulsatest andekas olid laguni siis liitrine nii või teisiti ja nende kahe noore mehel aset leidis ning grupi, mis edaspidi mängib mõnevõrra komplitseeritumaks, topi seda viimati kuuldud lõkker droogi tarvitaja lugu, sandisii oli, sisaldas eneses veel paar klassi krise lusikaharidusega noorukit Johnny Ekalsi, kes võis oma sõprade hulka lugeda juba varasest ajast Los Angeleses. Džässisuuruse Orletk hõlmani ning Supes nopib Finstri, kes trumme mängis. Ehkida seda õppinud ei olnud, aga kuna täielik Artur Liiv nõudis nõnda siis enamasti mängisid inimesed neid pille, mida Artur bändi jaoks vajalikuks pidasime. Tasakesi liikudes lubadust ja aastaid mööda 65.-st 66.-ni olime määratud kuulata lobby teiselt kauamängivat plaadilt 67. aasta päris alguses ilmunud Tacoppolt läheb ala, mis kannab nime loss ja kus muusikat mitmesugust hakkab populaarsest kontekstis kõlama juba tunduvalt värvikamalt. Katsetasime kenake, ehkki kuuldavalt tulemuselt veidi veidi kohmakas lugu nimega loss kaasluda ekslembelise nimega grupil lav paladest 67. aasta algupoole plaadilt, nende teiselt kauamängivat akaapo tulaatmise järgmisega. 67. aasta jõulukuul on ta üks ketas, mille pärast lambi mäletatakse popmuusika hallaalides, kui teda üldse mäletatakse. Sest et eriti kui ollakse sündinud tunduvalt hiljem kui kuuekümnendatel aastatel ja kui ollakse elanud kusagil mujal kui Los Angeleses seal, Põhja-Ameerika läänerannikul, siis arvatavasti on tõenäosus suur, et ei olda kuuldud. Veel vähem näinud toda gruppi nimega lav ka nende tegutsemise ajal veel sattus väga harva välja oma kodulinnast mängima ka mujale Ameerikasse. Harvemad olid nende käigud dollalgi ajal Euroopasse ja kõikvõimalikesse menu edetabelite müügitiimide etteotsa polnud lassi mitte kunagi. Edetabelite alumisse äärde suutsid nad teinekord küll küüned taha saada ning see tähendas parimal juhul 40 alumises otsas korraks ilmumist, siis jälle kadumist. Aga vaatamata kõigile nendele kommentslikele, mitte muljetavaldavad talle näitajatele on see üks popkunstiline väike piirikivi, mida veel 90.-te aastate alguses tsiteerisid mitmedki hoonete grupid Ameerikamaal kui Euroopas kui üht kena inspiratsiooniallikat mööda nikkust. Väikse kettakujulise allika nimi on nagu öeldud, olevat Shiendis plaat, mis ilmus jõulukuul 67, kus on koos veel nii Artur lee kui tema sõber, Blaiemmek liin ning mitmed nende usinad abilised nii bändi eneseliikmete hulgast bänd, tõsi küll, oli juba tollel hetkel lagunemas ja plaadi salvestamine tundus toimuvat väga ebasoodsas olukorras. Kui on ka hulk hästimakstud ja oskuslikes stuudiomuusikuid, kes asusid plaati salvestama produtsendi eestvedamisel, sest tollele mehele tundus, et grupist nimega laulu, mis seal läänerannikul parasjagu parasjagu populaarsust oli kogunud ei ole enam heliplaaditegijat endist üldse. Plaat sai valmis. No ehk siis need kuus pala umbes pooled paadilt Tšingis pikalt albumit on sobiv kaleidoskoop, läbilõige, ülevaade, mis iganes, andmaks pilti tollest kenast ja regulaarmuusika kuuendate aastate arhiivi ühest ühest ehk enamast, kust need lood, mis eetrisse jõudma, seal on kõik kirjutatud Artur nii poolt. Need on end Molgen leevendlat, Lev ta Daily Planet, puuthjume, männ Reet, telefon ja jussetes siig. Alustame igavesti ootustega olevat kliendis elab. Kui. Nii esinduslik või paratamatult ka piiratud, nagu ta välja kukkus, oli äsja ei kellelegi mööda saadetud 20 minutit. Iseenesest läbilõige üleval Nende lembelise ansamblil Low elas ei kellelegi ma esineja 67. aasta kaunis albumist džunglis. Too grupp, nagu ennist sai ka põgusalt seletatud on pigem popi ja rokiajalooäärepealne legendaarne küll aga marginaalne samas nähtuse. Ja kui teda mäletatakse, siis ikka ilmselt keskmisest suuremast huvist tolleaegse muusika vastu. Ja on ka loomulik, et muusikute hulgas need, kes 60.-test mõjutatud poprock mängivad, on tool, au ja eriti too eelpool poolenisti esitatud album džunglis. Olnut suuregi au sees. Jätkuvalt. Kummaline küll, Briti saartel on toda ameerika maist ansamblit nende heliplaati mäletatud paremini Jaubakkumalt kõik need vahepealsed aastakümned kui laagri kodumaal Ameerikas. Nõnda on ilmselt tolle Ameerika ja Inglismaa vahelise alatise pop muusikalise pingpongi. Tulemuseks on see, et kui 91. aastal avaldati tollal värskete uute ansamblite üks paljudest ülevaate albumites kogumikest nimega olevat ženšenn siis lisaks tolle plaadi nimetusele võis plaadilt leida ka palasid ilusasti tallel samale ansamblile low. Samale albumile konkreetselt oravaid džunglis suvast lõivu maksid või siis vähemasti pool siiralt-siiralt kummardasid, tegid. Mänginud olete 21.-na kogumikud kingin tollase noore briti bändi, millest praegu veel palju enam ei mäletata. Andis nimel Rein. Aga nendel on lugu nimega seitse korda seitse, mis ilmsesti on otsene viide laule, ongi selle palale seitse ja seitse. Niisiis Rein. Oma põhiosas päris tigedaks. Grupilt lav tol ajal laulusõber kiis autoriks oli Artur Lee, kes kas Snow jõu või kavalusega suutis plaatidele panna, mida lav oma karjääri alguses avaldas ikka põhiliselt oma kirjutatud palu ja väljalejat. Tapraiemmek liini lood, millest ühte seal on ees, sai siis äsja kuuldud. Kliini polnud, lavastas 68 trupis lav ning tolle ansambli käekäik edaspidi polnud enam sugugi nii kõrvapaistev muusikaliselt huvitav, põnev, vähemalt pentsik nagu ehk on olnud loodetavasti tänases ei kellelegi ma saates kuuldud lood. Artur lee jätkas küll kangekaelselt esinemist lovi nime all sootuks teistsuguste koosseisudega ehkliga. Parimal päevil ei pidanud ükski ansambli koosseis vastu üle ühe plaadi ja jõudis lõpuks seitsmendale, sest on ka ilmselt esmakordselt esinema Inglismaale. Seal kohtas ta üsna head semu, kellega nad olid tuttavad juba 60.-te algusest oma kuulsat kaasmaalast, Jimi Hendrixit. Ja olgu see siis ei kellegi maal. Tehtud ka see trikk, et ära mängitud üks apokrühvilisi Jimi Hendrix palasid, mille ta on koos teinud labi liidri Artur liiga edelast infest ehk igavesti kestev esimene Autressi mehemmiksi, Artur Lee ja see pala on pärit 70.-st aastast. Armas kurb laul, Artur tilti ansambli laul hilisemalt koosseisult 69.-st aastast lugu sellest, mis kõik kunagi olnud ja mis lõpuks ikkagi käest läinud kõige muuhulgas ka saad, kunagi oli mul. Ai, ei, elamule mitte. Nõnda laulis Artur Liiv praegu juba üle 30 aasta tagasi artikli, praegu ilmselt selle saate tõstsin mineku aegu all istumas ühel endiselt kusagil saate tegijale täpselt teadmata, millises vangimajas ja ootamas kastama püstoli paugutamist võetakse inimvaenuliku tegevusena või mitte. Nii mõnegi teise grupi laulu kunagise liikmega on läinud suhteliselt suhteliselt kummaliselt. Džennekossagenforssi passist ja tema sõber, kes kunagi samuti gruppi kuulusid on hilisematel aastatel mitmeid kordi kurikuulsust võitnud toidupoodide rüüstaja ja hiljem samuti omad aastad trellide taga veetnud. Artur lee lähimat sõpra konkurenti Brien Mcliini, kes võib olla liialt vähe välja, paistis lusika autorina grupis. Tollel ajal ei ole nüüdseks enam elavate seas küllaga Briemmyy kirjutatud pala laule. Well hoor. Jääb lõpetama seda saadet lembelise jule kallamblist, laulva hipiaegsest grupist, kes oma meelsuselt oli kõike muud kui kunstsipli meelne meiegi kellelegi. Minu järgmine nädal samal ajal siinsamas nendega lastearstid, kus me läheme muusikas ilmselt kuhugi mujale. Väga tõenäoline, et Jamaica saare suunas jälle kuulmiseni.