Tere tulemast meie saatesse, kallid kuulajad järjekordselt, meie teema on täna ökolinnaruumis. Me räägime siis linnaökoloogiseerimisest jätkusuutlikuse võimalikkusest linnas ja selleks ma olen siia kutsunud ava Timbergi, kes on siis aktiivne taaskasuta ja ökodialoog Ave nimelt lõpetanud usuteaduste instituudi dioloogina vana testamendi arheoloogia erialal. Kuidas sina sellise imeliku teemaga kokku puutusid nagu linna ökoteoloogia? Jah, mis asi see ökoüldse on, et 12 aastat tagasi, 2000. aastal sattusin ma Saksamaale ja sattusin sinna kolmeks aastaks ja see jättis minusse sügava jälje just selles mõttes, et mul oli siis väike aastane laps ja kogu see söögikord korraldus ja, ja need materjalid ja toiduained, mida Berliinis poodides saada olid, tekitasid tal väga tugeva allergia. Ja see pani mind siis mõtlema just toiduained ka seoses, et mida võiks süüa ja mida ei peaks sööma ja kuidas oma elu kuidagi paremaks muuta, ütleme tervemad oleksime ja Meil oleks parem olla ja siis kui ma tagasi tulin 2003. aastal, siis ma olin juba muutnud toitumisharjumusi ja ka palju majapidamistarbeid ja seal ma avastasin ökopoed, meil ei olnud sel ajal selliseid asju, et Berliinis oli ökopoode või siis me Vene poed olid, kus oli siis Baltikumi noh, ütleme Läti kasemahla ja selliseid natuke loodusliku, ma ei tea, ei ainet, vabamaid asju ja siis, kui ma tagasi tulin, siis, siis ma veel tegelesin samade asjadega, mis ma enne tegelesin, ehk siis ütleme siis ärimaailmaga. Ja siis sattusin ma 96.-le aastal säästva renoveerimise infokeskusesse ja sattusin just jah, ütleme siis restaureerimiskoolituste ja ütleme, ma läksin sinna tööle ja minut töö seisnes siis erinevate koolituste koordineeris meerimises nõu andmises, seda siis seoses muinsuskaitsealuste objektidega ja ja miljööaladega, et siis majade restaureerimine ja kordategemine. Ja see teema oli mulle üsna uus, ma olin kodus midagi endal remontinud, aga aga siis ma hakkasin alles tundma õppima kogu seda taaskasutuse ala, ütleme siis teadlikumalt. Ja samal ajal õppisin maaga teoloogiat. Jah, ütlemises rikki säästva renoveerimise infokeskuse töö õpetaski mulle kuidagi teadlikumalt suhtuma kogu sellesse taaskasutuse erialasse. Ma just lugesin artiklit taaskasutusest ei jätkusuutlikust mõtlemisest, kelle või mille jaoks sa selle kirjutasid? See on seotud praeguse projektiga, mille ees ma töötan ja selle projekti lõpetuseks siis tuleb projekti lõpukonverents ja sellega seoses antakse ka siis välja looduslike materjalide. No ütleme siis selline Valmo noh või, või selline raamatukene. Et projekti nimi on promouttingnaczuelmet, Nov How propaganda, kerime looduslikke materjale ja erinevaid oskusi seoses looduslike materjalidega ja minu osa oli siis panna üks nendest artiklitest, mis ma kirjutasin, oli siis just taaskasutusest. Sa siin kirjutad kuskil, et noortekultuuris on ta saamas trendiks otse taaskasutuse uuskasutus seda disainitakse väga põnevalt ja nii edasi. Kuid sa mainisid siin ühte teist trendi korraks, mis pole meie tänase saate teema küll sedasama üleminekuga seal teistsugusele toitumisele. Aga täna me siis keskendume ja sellele teemale, kuidas keskkond sellele võiks kaasa aidata. Tegelikult on korduvkasutusega tegeletud tuhandeid, kui mitte miljoneid aastaid, aga võib-olla enne selgitada, mis erinevus on taaskasutuse korduvkasutuse uuskasutuse vahel. Taaskasutus on materjalid, mida sa saad kasutada taas ja taas neid parandades on samas funktsioonis samas funktsioonis, kus nad enne olid ja neid siis pidevalt parandades või siis jah, et ütleme siis näiteks ka see on taaskasutus, üks maja lammutatakse maha, aga selle ehitusdetaile kasutatakse teises majas. Et see on ka taaskasutus, aga uuskasutus see on selline uus mõiste. Et see on nagu pigem selline ümbermõtestamine, ese, millel ei ole enam praktilist funktsiooni või ta ei saa täita seda funktsiooni sest ümber mõtestada mingiks teiseks asjaks, ütleme seal uksed riiuliks või noh, tänapäeval tehakse hästi palju asju, pesumasina, trumlit, Est toole ja, ja akendest riiuleid ja see on hästi loominguline protsess, et sul lihtsalt peab seda loomingulisust olema, et sa, et sa näed mingis nii-öelda vanas kempsus uut asja või uut elu, et ta nõukaajal tegelikult väga palju tehti seda noh, nüüd on ta jälle tulnud. Noh, mida ma nagu püüan tähele panna, mida ma loodan, et ei tule, on see, et kogu see öko ja kogu see taaskasutus, uuskasutus on muutunud hästi populaarseks, seda on selline kasvav trend. Hästi in, hästi moodne, lihtsalt see mõte sealt tagant ära ei kao, kui on igasugused disainerid ja kujundajad ja tootedisainerid, eks kes teevad erinevaid asju, et nad ei teeks seda sellepärast moodne ja vahva vaid, et et nad sealjuures mõtleksid sellele, et kui suurena panus olla. Jah, kui suure panusena, nagu sellega keskkonnale näod. Kui vaadata primitiivsemad ühiskondi, nagu sa siin kirjutad, et mida kõik ühest jahiloomast võis saada ja mida tehti ja kas maal on selles mõttes inimesed nagu taiplikumad või sealse traditsioon on rohkem säilinud kui linnades. See on nii ja naa, ütleme oma vanavanemate kogemusest, võib-olla see ongi see, mis mind on hästi palju mõjutanud. Et mu oma vanavanemad olid hästi kokkuhoidlikud inimesed, eks see on mingi osa nendest inimestest, kes ka Siberis käisid või Venemaalt tulid, et nad oskasid kuidagi kõige kasutada ja nad hoidsid palju asju alles ja eks need olid näinud selliseid raskemaid aegu. Aga samas on ka maal selliseid variante, mida ma olen näinud, et tõesti vedelevad, ütleme seal esivanemate mutid või veimevakka või midagi väga sellist, Väärtusliku ilusat, mida tuleks natuke teistmoodi säilitada, mis seisavad kuskil, ütleme, räästa all või igasuguseid asju, on igasuguseid inimesi, on, on inimesi, kes endale rohkem teadvustavad seda just seda keskkonnasäästlikkust ja on inimesi, kes vähem Raha paneb rattad käima ka selles plaanis, üks minu sõber on, on antiigiärimees ja ta ise ütles ka, naersid kui tema külast läbi käi, siis ta isegi katkised ja kõik asjad vaid tähendab tema käest saab seda uuesti ringlusse lasta, osa restaureerib ilusti ära ja noh, suurepärased asjad. No see on jah selline ütleme veel kolm aastat tagasi, see käis tänapäeval nüüd enam ei saa, et need on iseenesest on see tore, sellepärast et need, kellel jäi midagi kusagile veel kuuri alla need võib-olla teadvustavad nüüd rohkem, mis asi noh, et, et kui väärtus sellel asjal on, võib-olla keegi võtabki selle kapiselt rästa Alt viibki endale kööki ja teebki ta korda ja on ju oma lugu. Vaata, see on nagu mingi perekonna lugu, eks. Et need asjad ju tegelikult noh, lisaks sellele on ta lihtsalt asjad, nad on ka mingi perekonna edasi antavad lood, et ikka keegi tuleb, jutustab, näed, selle kapi ees mängisin lapsena või mingit ka perekonnalood, et tänapäeval on ka kõik see suguvõsa meenutused, ütleme inimesed ei mäleta, mitu põlve tagasi elatakse nagu hetkes. Mõnes mõttes on hea. Aga mõnes mõttes on see kuidagi see perekonna või see juurte tasandit kuidagi need asjad aitavad ka seda säilitada. Ma ei ütle, et neid asju peab nüüd noh, niimoodi nui neljaks hoidma ja tegelikult nad juba lagunevad ja neid ei ole kuhugi panna ja siis nad kogunevad ja siis mul endal on ka kodus mõned asjad üleliia, tegelikult lihtsalt armastusest alles hoitud. Et noh, lihtsalt nagu natuke mõelda, enne kui lihtsalt kusagile visata, võib-olla läheb kellelegi sugulasel, vajal või naabrile näiteks anda või et see ei puuduta ainult mööblit ja tegelikult on sageli maapiirkondades ka nii tegijal mingisuguseid prügimäed kuhugi kuskile krundi nurka, eks ju, visatakse lihtsalt mingid asjad töötlemiseni ehituslauad või tekitatakse nii-öelda kompostihunnik, mis tegelikult ei ole kompostvaid lihtsalt selline ehitusprügi tegelikult sealt prügihunnikust leiab ka igasuguseid põnevaid asju ümber töödelda. Aga see sinu jutt natukene lõhnas sellise esivanemate kultusega, selle esivanemate sideme järele. Võime hakata rääkima energiast, mis on kestnud järjepidevalt nende asjade ja nende ruumide sisustust. Jahvata sellest energeetikast rääkides, siis ma tean päris paljusid inimesi, kes ei taha enda koju just neid vanu asju siis selle energeetika pärast nad kardavad, et sinna midagi salvestunud, pahad, et või pahad tunded või kellelegi pahad kogemused, et ma olen iseendale mõned sellised esemed koju toonud ja mõelnud, et kui mina neist hoolin. Kui ma neisse teistmoodi suhtun, kas kas ma mitte ei katkesta mingisugust ahelat ja siis sealt hakkab nagu uus lugu sündima või ja kui restoran Heather võtab kätte ja restaureerib ära mingisuguse eseme, siis tegelikult sellel hetkel see ese ärkab nagu uuele elule. See on võib-olla mingi minu mõte, aga et minu tundmuse kohaselt sellest hetkest see ese hakkab elama uut elu ja tal jäävad äkki need pahad mälestused või midagi, kaob ära või sa ise on sulle tänulik sellel hetkel siis ta sind teenima. Minul on raske olnud esemed ära visata ja kui üks minu lähisugulane hakkas massiliselt tegema, sest teda lämmatas lihtsalt esemete rohkus, siis natuke oli valus küll ja hiljem selgus, et siin oleks võinud seda kasutasin seda kasutada, eks ole, oleks natukene rohkem kannatlikkust olnud. Ja vaata, seal on see ka, et kas sa väärtustad teise tegemisi, et ma ei taha nüüd kedagi solvata, tootedisainereid on igasugust, on väga häid ja aga kui me vaatame tänapäevaseid, ütleme seal mingisuguseid esemeid, mööblitükke maju, mida iganes, hooneid, isegi skulptuure, siis vanasti oli nagu mingit sorti harmooniatunnetus, et oli nagu kuidagi, et loojad kasutasid rohkem seda kuldlõiget või kuidagi neid asju nagu esteetiliselt ilusam vaadata ja, ja seal on väga palju vaeva nähtud, kas siis on nikerdused kusagil või ütleme ka see majadega, et kui me tänapäeva majad vaatame, siis on jälle ma ei taha kedagi solvata, aga, aga on metall ja klaas sageli need on väga lihtsad, see on küll minimalistlik, eks ju, aga kui sageli seal ei ole ka sellist vahel ei ole ka proportsioonitunnet, eks ju. Aga ei ole ka nagu noh, enam ei tehta asju ilu pärast, vaid tehakse praktilise pärast. Et vanasti tehti praktiline asi ja siis pandi talle midagi ilu pärast ka juurde, lihtsalt inimestel nii-öelda rõõmu valmistada, eks ju, need ehisdetailid vanadel majadel või see rõõmu tundmine kaob nagu mingi hetk ära, et ka seda märgata. Ma ei tea, kas sina oled näinud kunagi filmi megalinnad, mis näitas Wissam New Yorki dokiate teisi ja põhiliselt seda tagumist poolt, seda, kuidas inimesed tuhnis seal prügi mägedes ja kuidas seal mingit kana, tapmise vabrikud ja kõik sihuke tähendas, oli kunagi vist Pärnu festivalil Mark Soosaar, mis näitas seda. Ja siin nüüd vot sellest tulebki minu küsimus, et kas ikkagi täna sellist suu linna üldse on võimalik Cologiseerida või lähebki nii, nagu paljud ennustavad, et 10 20 aasta pärast on linnad kõik tühjad. Keegi ei taha siin olla. Ma olen ise ka selle peale mõelnud ja ja oli aeg, kus ma tohutult tahtsin põgeneda linnast. Vaatasin majade kuulutusi, ma mõtlesin, kas ma läheks kusagile metsa või just see kogu sellest linnakärast ja sellest tarbimisühiskonnast ja kõigest ja mul oli kaks varianti, kas ma tahaksin minna kusagile ökokülla elama, võime tahaks täitsa omaette kuskil väikelinna, kus ma täpselt tean, palju ma tarbin, mida ma tarbin, palju ma raiskan, eks ma olen iseendast. Aga mingi hetk paides oli üks konverents ja siis Toomas Trapido pidas loengu just ökost linnaruumist, ta tõi näiteid. Minu arust oli see Londoni teatud linnaosad, kus oli keegi mees, kes hakkas just nagu ka samamoodi lahkus linnast läks ökokülla ja siis hakkas, ütleme, aga kui kõik inimesed linnast ära läheksid, et mis siis saab ja tuli linna tagasi, hakkas seda linna rohelisemaks muutma ja sel hetkel käis minul nagu kõlks ära, kui ma selle kuulsin, et siis ma sain aru, et ega minul ei olegi linna vaja. Ma võin iga hetk siit linnast ära minna. Aga kui me ja läheme, siis tekivadki sellised mahajäetud. No eks nad ühel hetkel muutuda roheliseks, eks ju, tulebki nagu vanasti need künkad ja linnusemäed, eks. Ja võib-olla nii ongi juhtunud, võib-olla aastatuhandete vältel ongi inimesed lahkunud linnadest, linnad ongi muutunud lihtsalt rusu mägedeks ja ühel hetkel loodus on peale kasvanud ja ongi nii. Aga vaata selle tänapäevase tehnikaga, ütleme nende plastikkunsttoodetega siin on nagu nii palju tehtud, et et me ei saa põgeneda selle eest. Et kui me hakkame kõik põgenema, siis tahes-tahtmata me lähme sinna ilusasse loodusesse, ilusasse ökokülla, mingi hetk, meid saab seal liiga palju ja me hakkame ikkagi üle tarbima ja me hakkame ikkagi oma elu paremini korraldama, et et me ei saa kogu aeg põgeneda, me peame ikkagi otsa vaatama sellele suurele probleemile, mis me tegelikult ise oleme tekitanud. Ma usun küll, et linna saab tasapisi, see ei ole selline 10 aasta võib olla ka üldse mitte 20 aasta projekt, aga tasapisi saab linna hakata rohelisemaks muutma kas või nendesamade linnaaeda, et ja, ja ütleme seal linna aiandites näol, prügisorteerimise näol me võiksime mõelda ikkagi, vot see on ka nende suurlinnade probleem, aga see on juba ka üldse globaalne probleem vähema pakendamise peale, eks meil on tohutult palju prügi tootmist, pakendeid vähem, tegelikult Ameerika, eks ju, mis on tohutu prügi ja aga samas filmidest näeme, kuidas hommikul tuleb piimamees piimapudelitega, eks paneb need klaasist pudelit sulle ukse taha. Pärast võtab need tühjad klaasist pudelid ära, eks. Aga ütleme, sellist korduvkasutust rohkem ja vähem sellist ühekordset risustamist. Et siis ma usun, et linnaruumis saab nagu ka paremini hakkama. Minu kaheksakümneaastasele emale ei mahu pähe, et ma vin purgid sinna klaasikonteinerisse, kus nad kukuvad katki, et see on nagu rentaablimalt ökonoomsem uusi purke, kui hakata neid sorteerima, pesema ja nii edasi. Vot seda pakendivärk ilmselt hakkabki ahistamise sama toortoidu või elava toidu trend, otsesidemed ja ise kasvatamine ja sest et nüüd ilmub järjest filme ja raamatuid, kus selgub, et supermarketid täis rämpstoit tuli suunamise kõlbadegelt, see on toidumaitseline, mingisugune surrogaat tehtud, mida siis inimesed toidu pähe söövad. Kohutav haigestumus, eks ole, meditsiiniäri lokkab ja nii edasi. Teisalt mulje mulle, et just nimelt see postmoderne, selline ökoloogiline aura ajab oma kombitsaid järjest vot järjepidevalt ja märkamatult kõigis vähegi nendesse rajoonidesse, mis enam ei ole nagu toimivad vanas mõttes tehaste rajoonide, Telliskivi loomelinnak, eks ole, võtame siin uus maailm, seal suur Väike-Ameerika kandis kultuurikatel, eks ole noh, jahu tänava, mingi kultuuritehase, mis elanud igal pool, mingid siuksed, võrsed ilmuvad ja nii-öelda võtavad võimu tasapisi üle. Reedel sattusin Lasnamäele ja ei mäleta, mis tänav see oli, aga igal juhul rõdu oli täis tomateid, nii et ma arvan, et see jõuab ka nagu sinna. Ja samamoodi ottokummidest olid tehtud imeilusad lillekonteinerid hoovi peale, et mina vaatasin esmapilgul, et need on valatud ja nikerdatud ja näed, et kuidas keegi ära ei varastaks. Just et lihtsalt niimoodi mõnusalt valge värvitud lilled kasvasid sees, väga ilus. Mulle tundub, et see jõuab nagu igale poole, et varsti ei ole enam vahet, mis linnaosas sa oled, et see jõuab lihtsalt rohkem inimesteni. Ma olen lugenud, et postmodernne teadus hõlmab kuskil 20 25 protsenti täiskasvanud elanikkonnast Euroopas, Ameerikas maailmas kuskil 10 protsenti, nii et tegelikult see kontingent, kes on selleks valmis, on ju väga suur ja lai ja ilmselt küllalt Loovia võimekas. Eile õhtul lugesin ka jälle Berliini kohta mõnda selline südamelähedane linn. Et vana lennuväli nüüd juba paar aastat toimub seal selline linna kogukondlik aiandus. Järvevanal lennuväli on siis korraldatud aiamaadeks praktiliselt aiamaadeks. Et meil on ju tegelikult ka Tüübid olid nõukogude ajal, sa väitsid, et noorte seas on trend, aga mulle tundub, et siiski sellise avangard istliku nooruse seas on trend, et ma ei usu kogu noorusele hirmsasti kaasa, tuleb. Noh, noori on nagu ka mitut sorti, eks ütleme, ühed on siis need lillelapsed või? Sellised hipilikumade ongi sellised ökoteadlikud noored, teised on siis sellised tarbimisühiskonna noored, kes tahavadki käia ainult McDonald sis ja see on see teine pool, eks Gurbanguly kuulata inimesi just neid samu noori, kes ütlevad, et ja et mu telefon on aasta aega vana, ta ongi aegunud, telefon ongi mõeldud aasta aega kasutamiseks, siis tulevad juba uued rakendused. No ja nii edasi ja nii edasi. Tehnoloogilised terminid, mis enam ei sobi, kujundus on vana ja nii edasi ja siis telefon lihtsalt visatakse ära ja võetaksegi uus. Ja siis seesama tehnika, mis sisaldab tohutult igasuguseid radioaktiivseid aineid ja kõikvõimalike, mitte kõdunevaid materjale, eks siis jäävad kusagile inimeseni. Nii nüüd me jõudsime natukene ka selle linnaliku lisaks sellele disainida ja materjalide korduvkasutusele taas kasutusele natuke selle potipõllunduse juurde rohelus linnas. Ma olen käinud sinu aias seal kalamaja kalmistu kõrval, seal, kus sa lased kasvada, siis maitsetaimedel veel mingitel taimedel on rahul umbrohud? Jah, sest nüüd selgub, et umbrohi on ja palju toite väärtuslikum kui kultuurtaimed. No vaata, kui hästi nad vastu peavad, eks, et neil on see idanemisvõime ja kasvamis võime vastupanu võime on palju tugevam, mis tähendab seda, et nad sisaldavad ka selliseid aineid, mis meile seda palju rohkem annaks. Ja samas on see, et ma väga armastan Inara tõukese loengut, aeg-ajalt rikkis, annab loenguid. Tema küsis ühes oma aiateemalises loengus, et mis see umbrohi on. Umbrohi on see põliselanik, kes seal aias on elanud kogu aeg või siis see, eks ju, kes sinna sisse siis nii-öelda aedniku poolt tuuakse kumb see, nagu see umbrohi on, eks ju, see nii-öelda sundüürnike uus üürnik. Samas olen ma lugenud raamatutest aednike raamatutest, et umbrohuks peetakse seda, kes hakkab võimutsema, hakkab nagu teiste taimede kulul elama. Et kui sa lased neil kõigil sõbralikult koos elada ja kui sa selle üleliigse umbrohu ära nopid ja ära tarvitad, siis polegi umbrohtu. No see on jah, siis selline juba täiuslik permakultuur aiandus, kus pöörata Muldega aasta segamini, eks lõhuta demonstruktuuri äravaid Lisutaks sinna sisse ja pritsitakse mõne koha pealt ja nii edasi kombineeritakse, eks ole, nad toetaksid, üks toimub. Noh, näiteks needsamad nõgesed, mis kõik välja kid, vot see on suurepärane taimekahjurite tõrje ja väga heas heas mõttes doping teistele taimedele nõgeseleotis ega saab väga hästi väestada, väetada, väetada. Ka taimi lisaks sellele, et ta on niisugune Põhjala superfood'i, eks ole, koos võilillega temaga tihendada. Vaataks siis natukene lähemalt veel neid korduv ehk taaskasutuse teemasid kõigepealt siis restaureerimine, noh, see on kõigile tuntud ju variant, mida muinsuskaitse ju kogu aeg teinud, aga kuivõrd need inimesed seda taipavad. No kolm aastat tagasi, kui me alustasime selle looduslike materjalide taaskasutuse propageerimise projektiga siis oli see juba idanenud ütlemes rikk või säästva renoveerimise infokeskus, ise toimiv aastast 2000 vähemalt Tallinna elanikud on küll üsna teadlikud juba restaureerimisest ja eks see on muidugi kultuuriväärtuste amet ja muinsuskaitseameti poolt ka natukene heas mõttes pealesurutud, mõnikord ka mitte heas mõttes. Aga ütleme, nüüd on see restaureerimine saavutanud ka natukene suurema tähenduse, et see ei ole enam lihtsalt majade restaureerimine või mööbli restaureerimine. Nüüd annab juba restaureerida ka prille. Restaureerimine on tegelikult parandamine, Bristoriks ju taastad midagi või parandad, et võid ju erinevaid asju taastada. Samamoodi savikrohv on väga hea taastada sellesama savikrohviga, mis sealt maha pudenenud. Tegelikult sisestamine, restaureerimine, see eeldab looduslikke materjale. Plastmassi see ikka väga hästi ei taasta, sest need on ikka raske taastada. Kui sa kasutad õigeid looduslikke materjale, puitu, savi, lupja natuke raskem taastada Ongi sedasama looduslikku miljööd, samamoodi taastadeks restaureerimine. Arvatakse, et on kallis ala, aga tegelikult kui natukene ennast koolitada või ütleme seal internetis on hästi palju õppeprogramme ja ja õppevideosid raamatuid, on hästi palju, et kui taha raamatuid osta, raamatukogust laenutada. Paljud restaureerimise võtted on tegelikult igale ühele, kes vähegi natuke oma käsi oskab kasutada. Üsna äraõpitavad, teostatavad. Siin on muidugi see ideoloogia ka, et iga tarbeese võiks olla no esiteks vastupidav ja teiseks nagu kiiresti kergesti parandatav mitte vastupidi, nagu kaasa massitööstus seda teeb, et et sihilikult mingid elemendid tehakse hästi, nõrgad, ruttu rikki, läheks garantii ja lõpuks sead oleks läbi ja siis tuleks osta uus seade. Ja, ja vot selle restaureerimisega on ka see asi, et kui sa midagi taastat, siis taastaseda kvaliteetselt, kui sul läheb, ütleme seal toolil jalg katki ja see lööb lihtsalt ühe naelased kuskilt. No see parandamine, üks on siuke kiirremont nagu arstimisel, eks ju. Et sa mind ei anna seda esmaabi või ütleme siis noh, see seda ka vahel. Aga et see on ikkagi selline nagu Putin, et sa leiad selle põhjuse, mis oli katki ja sa selle põhjusele lähened ja sa lähened samaväärse materjaliga. Ja noh, et sa nagu seosed nagu rohkem seda algset, et just et sa nagu kvaliteetselt aastad mitte lihtsalt kiirelt ei lapi kusagil vaheline lappimisest kasu, aga see on selline ajutine Siis ma hakkasin praegu mõtlema nendele interjööridega kus on kasutatud sellist vanu materjal, mingi vana puitsein näiteks vana materjal ikka hingab ja energiat lausa niimoodi, et võimsalt. Nad on looduslik, eks ütleme, puit on elav materjal, et et see, et ta on seal palgina seinas. Sa saad seda füüsiliselt näha, sest kui natuke värskemad ilmad ehk siis puit hakkab mängima ja ütleme, talvel on ta ühtmoodi, suvel on teistmoodi, suvel kuivab natuke kokku, talvel noh, uksed näiteks samamoodi, uksi tõesti hingab, uks tundub üles, eks ju, kui ta saab palju jahti pärast kuiva peale ära. Et need vanad materjali need kõik mängivad ikkagi need on osa loodusest ja neil jääb nagu mingi osa sellest elust jääb alles, isegi kui sa oled sealt loodusest võtnud ja võib-olla see on ka selles nii-öelda loomise kvaliteedis, et kuidas vanasti puitu võeti, kuidas vanasti arvestati kõikide nende kuuseisudega ja kuivatati meeletult hooajad anti nagu aega puule ka harjuda sellega, et sealt metsast ära võetakse, pannakse uude funktsiooni. Et nüüd kõik kiirkuivatamise meetodil ja kõik asjad, et vanad aknad või uued aknad, eks. Miks, miks soovitatakse aknaid restaureerida? Sellepärast et see vana puit väga kvaliteetne ja aknaid restaureeritakse ka vanade akende kasutuskõlbmatud akende materjaliga plommimised ja et siis ei hakka omavahel mängima, sest uus puit sageli on nii et kiirkuivatatud. Aga see on noh, esimesel silmapilgul tundub, et ta on, kui mingi hetk ta hakkab ikkagi mängib, läheb kuskilt kõveraks, kuskilt vastu käima, et sellel vanal on nagu jah, ikkagi see, ta on rohkem läbi mõeldud, tundub, et inimesel oli rohkem aega mõelda, nüüd kus on stress ja kõigil on kiire siis ei ole ka loomisprotsessi selline inimesel nagu aega mõelda, mida ta teeb või kuidas ta teeb. Ei, kui kvaliteetselt ta teeb. Sageli kvaliteet kannatab välimus ka. Ja üks mu sõber väitis, et pole mõtet puitu üle värvida ilma varjutada, kestab palju kauem. Olen värvinud mingi rootsi orgaanilise värviga. Muidugi ta kaitseb. Linaõlivärv, ütleme, välistingimustes on puidule. No ikka väga oluline. Kunstlikud sünteetilised osani kisuvad puruks. Nad kisuvad puruks, neil on teine asi, noh, üks asi, eks ju, et nad ei anna venima või ütleme siis painduma, aga teine asi on see, et, et seal on see kunstlik, kile on sees, tegid seal kasvuhooneefekti sinna tekib kile peale ja siis kile all toimub, see läheb ummuksisse ja siis hakkabki kiiremini mädanema. Kõige kergem variant on see lihtsalt, et värv tuleb sealt pealt maha. Et see nende vanade majadega väga hästi näha, et kalamaja vahel ka ringi jalutada, sest need, kes 90.-te keskel kiirelt oma maja valede värvidega üle värvisin, nende majade pealt kurber. Ta lihtsalt ei jää sinna püsima, sest mesilas hääle tal ei seo nagu midagi. Et see linaõlivärvil see õli nagu imbub puidu sisse, ta kaitseb samal ajal puitu, eks. Ja samal ajal ta nagu hoiab paremini kinni. Niisiis on eraldi peatükk, on sul siin antiik, eksklusiiv? No see on läbi aegade olnud, eks, et samamoodi nagu restaureerimisega, et kui majad, mis on tõesti ütleme seal kultuuriväärtuslikud või ütleme selles keskkonnas väga olulise sotsiaalse või kultuurilise väärtusega, ilmselt siis need säilitatakse, neid restaureeritakse, nad on muinsuskaitse muinsusobjektid, eks et samamoodi ka riik on selline nagu muinsuskaitsealune või et teda on alati eksklusiiv seks peetud, neid vanu mööbliesemeid on restaureeritud just sellepärast, et need esemed on erilise väärtusega, eks. Et sageli on kasutatud väärispuitu. Veel sagedamini on see väärispuit tegelikult imitatsioon, on kasutatud kõige odavamat puitu, aga ta jätab väga väärika mulje. Inimesed sageli ei teadvustagi endale, et see on ka taaskasutus. See on selline taaskasutus, mis on laialt levinud ja mis on tõesti maailmas väga kõrgelt hinnatud. Ja samas ei olegi alati kasutatud puitu, vaid antiigi puhul on ka, ütleme seal Prantsusmaal võib täiesti muuseumites paberist mööblit, ei mingeid detaile, eks selle antiigi puhul ka ja antiik ei oleks ainult ainult mööbel, et antiik on ju ka lambid või muud asjad, et ikka taastatakse, sest ta tundub kallis. Jah, üks variant on siis see, et inimesel on see oluline, et see ongi võib-olla tema suguvõsaga seotud või on kellelegi väga tähtsa isiku sugu, aga, ja nii edasi mingid lood. Aga teine asi on ka see, et selleks saab teenida investeerinud. Nagu hea vein, mida vanem, seda parem. Just kusjuures väga palju seostatakse hea veiniga antiikmööblit. Ma mõtlen ka seda praegu linnapildis, et kui Tallinna vanalinn on üks kõige paremini säilinud keskaegseid linnu Euroopas kui mitte maailmas, siis samal ajal kuidas järgmine tsoon tööstustsoon on ka ääretult atraktiivne, hiljuti ma käisin seal, vot kus on seal Noblessneri valukoda, kus Peeter Jalakas teeb oma etendusi ja see on ääretult romantiline rajoon. Ja, ja see on ju ka kõik plaanis ilmselt restaureerida avad, eks ole, et see on täiesti fantastiline. Ja samal ajal teisel pool samuti Dvigateli tagavad seal on ka mingisuguseid siukseid paekivist võimsad igasugused hooned Aga need on paekivist paekivi betoon, eks ju, ja betoon mingil määral, ta on üsna vastupidav, materjaliks aga paekivi, siis ta annab nagu paremini. Või need lennukiangaarid, mis restaureeriti, eks ole, Kalama lõpus selline aurat ohohoho, siin sa mainisid kuskil ühte väga huvitavat krohvi. Paber, paberkrohv, see silme. Oota, ma enne just antiigi juures mainisin seda paberist mööbli osakaalu, et et vanasti alati ei viitsitudki graveerida puidu sisse mingisuguseid nikerdusi, vaid tehti hoopis osa paberist, mis olid ehisdetailid. Ja näiteks mõisates ka Eestis on mõisaid, ma praegu peast ei tea, aga, aga mul on paar tuttavat, kes seda kindlasti võivad kohe öelda, et on ees detaili üleval nii-öelda need kipskarniisid ei pruugi alati olla kips, vaid kui oli vaja minna odavam teed säästa ja, ja siis tehti see paberist pappi, ema, see on, eks, hästi tuntud materjal, siis ta on päris päris kaua juba kasutatud. Kunstiringides koristatakse. Tehakse ehteid sellest natuke, eksju, tselluloos Nokia on tehtud ja, ja paber on selline. See on tänuväärne selles mõttes, et annab vormima paberi niiskeks, tähendab jah, kõik kõik läike, paberit ka nendega lihtsalt läheb natuke kauem aega ja noh, ütleme kui paberkrohvi teha, siis värv, krohv on, kasutatakse tselluvilla palju, see lastakse ka seina ja siis ta on väga hea. Heliisolatsioon on väga hea soojusisolatsioon, paberkrohvi tehakse niiskel kujul, tehakse niiskeks, seal on oma retseptid, šveiki kodulehe peal on kindlasti olemas, need, neid leiab internetist ka tehakse seina, tehakse selline mass ja pannakse nagu savikrohvi lubikrohvi, see oleneb värvi, seda teed. Kas sa lisad sinna pigmenti? Teavita pärast üle? Et iseenesest on hea soojustus hästi kerge teostada, lapsed võivad seda endale seina panna, sellest annab vormida kõikvõimalikke kujusid, ütleme seal sambaid, riiuleid, igasuguseid asju, detaile kinni, nad jäävad sinna kinni, ära kuivab, siis ta on küllaltki vastupidav, ta jääb, noh, paber on ise tugev, eks tugevam kartong. Paberist tehakse mööblit. Tänapäeval tehakse noh, väga palju sisustuselemente, seda on hea kerge teha ja, ja ta on selline väga ökoloogiline mesi ja soe ka just. Jah, et vanadel majadel sageli vaatad, et on seal, ütleme mingi 12 13 kihti tapeeti seinas. Aravetelt läheb tuba poole külmemaks, et see paberkrohv on nagu selles mõttes tõesti mõnus materjal, ma ise kasutan teda kunstis. Et mulle meeldib teda vormida ja teha pis taieseid skulptuure ja ja, ja maalida selle peale. Paljud kaasa sünteetilised ehitusmaterjalid on osutunud ebakõlblikuks, kipsmajad hallitavad ja nii edasi. Meil oli jutuga nendest sünteetilistest mineraalvilladest, mis tegelikult jäävad olla sellisele looduslikule soojustamisele. Mitmeski mõttes. Ma saan aru, et nad koguvad niiskust, eks ole, imavad ja tegelikult noh, raiskavad soojust ja siin teisalt siis seesama tselluvill, eks ole, mis hingab on soe ja mida, mis jällegi kipub alla vajuma mingil määral, kui torud, lastest turustatud seinad. Et sa rääkisid ka sellest, et seda saaks teha nagu niimoodi, lihtsalt nagu visata seinad, siis tihe ja, ja seda allalaskumist ei toimu. Ta on nagu, kui see tähendab liimaines nii-öelda niiskel kujul tselluloosiga, metüültselluloosi sisa lisamisega metüültselluloos on täpselt sama asi, mis on tselluloos, lihtsalt nagu nii-öelda siis kuna puidu sees olev liimaine, et nad mõlemad on eksju tegelikult puidukiust tehtud. Et ja kui näiteks palkseina peale panna, siis ka palk on puit seesamaväärne materjal annab nagu parema efekti. Et sa ei pane nagu võõraid materjale omavahel kokku. Kas see keskus, kus sa töötad, annab ka nõu inimestele noh, just nimelt sellise ökoehitamise osas, kellel on näiteks puumaja, nad tahaksid seda soojustada niimoodi, et ma jääks hingama. Et ei tekiks seal igasuguseid hallitusi, muid asju. See ongi meie põhifunktsioon, selle keskuse põhifunktsioon ongi nõustada inimesi, koolitada inimesi ise tegema või vähemalt teadlikuks saama. Mida nõude töömehelt, eks kui sulle tuleb keegi remondimees, et sa tead, mida sa nõuatelt. Aga väga palju inimesi on tulnud, küsinud nõu tulnud koolitustele ja taastanud iseseisvalt ise oma majad või korterid, et neid inimesi on hästi palju. See ongi meie põhitegevus. Samas ju neid erialasid minu teada õpetatakse ju ka Viljandi kultuurikolledžis, nii palkehitus. Jaa jaa, on rohkem sellised vanad ja traditsioonilised, meie otsime ka siukseid, innovatiivsemaid lahendusi. Et säästva renoveerimise infokeskuse mõte on see, et säästa nii loodust kui ka materjale kui ka raha, kui ka inimest selliseid kuldset keskteed nagu leida mõõdukus. Viljandi ma arvan, et Viljandi on nagu väga-väga hea, et keegi niimoodi teeb ja teine on Tartus maaülikool, kes ka soojustusi uurib ja Viljandi annab just sellise käelise oskuse ja need poisidki sealt tulevad. Ma usun, et nad on hästi tublid, et sealt on väga tublisid MTÜsid kasvamas. Mida teie näiteks soovitata kipsplaadi asemel kasutada, kui on karta, et läheb niiskeks? Vot nüüd oleneb, mis ruumid toas, miks mitte rooplaati, täiesti looduslik, traditsiooniline, siis on olemas igasugused erinevad muud looduslikud materjalid, puitkiudplaadid, sisu, ehkki näiteks kork on uus materjal, mis on need Eestisse, mida kunagi tegelikult Eestis on toodetud, kork, plaate, aga see on ära kadunud ja seal, ütleme seal esimese vabariigi ajal olemas kipsplaadid, kipsi iseenesest ei ole ju halb. Aga lihtsalt see meie mõistes kübrok või noh, kuidas see nüüd on saanud selliseks üldistavaks nimetuseks, et tal on lisatud selliseid liimaineid, mis ei ole head paber seal ümber, eks ju, kahe poolt kihtidena, rahal kips ise ka ei ole halb, aga need liimid ja see, kui ta saab niiskust ja liimid hakkavad aurame. Nüüd auravad veel tükk tükk aega see liimi aur on halb, armastan niivõrd pude seal vahel, eks ju, see kips vahel vaatad, katsud, siis ta hakkab sealt äärest ära pudenema ja ta niiskusel hästi tundlik. Et just, et ma tean, et Rootsis on juba ära keelatud olemas selliseid ka nagu kipskiudplaadid või siis nagu lubivaht plaadid, mis on lubja baasil tehakse ja mis on tugevamad. Need, mine, riid, plaadid, aga ma ei ole nagu päris kindel, kui ökoloogilised need on, need, mis on suurelt müügis, et need tõenäoliselt jah, jah, erinevaid, et see oleneb firmast, et kes neid toodab. Et nüüd on juba Eestisse tulnud päris palju ka selliseid ökoloogilisi lahendusi. Aga vist ei ole veel selget vahet, ütleme ehituspoodides ja ütleme igasugustes projekteerimisasutustes, et vot need on siin ikkagi ökoloogilised, need ei ole, aga loogiliselt on mingeid üleminekualad ilmselt. Ja, ja sageli on ka nii, et need kuna ökomõte hästi popp, siis on päris palju selliseid tegijaid tulnud, kes kasutavad ökoloogilistel loodussõbraliku või looduslähedast aga mitte loodusliku ja isegi teatud ökotegijad, vaated on midagi ikkagi lisatud, kuna see on nii selline populaarne ja moodne teema, siis igale poole jõuab lõpuks raha ja igal pool on majas ja kiiresti toota. Kahjuks vot seal peab nagu ka vaatama, et mis seal täpselt paned, aga kui sa enne ütlesid, et, et niiskusele vastuvõtlik, noh, et ei oleks, eks. Et kipsplaadi asemel veidi krohvida krohviga seina ära ja sellesama Rooplaadid sinna alla panna. Plaat iseenesest väljas ei ole, krohv näiteks peale ja ongi olemas ja on olemas sellised lahendused ka niiskuskindlad, krohvid nagu stucco lustro ja no need on siuksed, uuemad nimed meie mõistes, eks. Aga nii ka õpetatakse. Koolitused on, inimesed saavad ennast koolitada. Mina olen kaks koolitust läbinud stucco lustruga, ma kavatsen katsetada oma vannitoas, et niiskuskindel ei ole veekindel nagu lubipahtel teatud tehnika, kuidas siis seda hõõrutakse ja teatud looduslikud seebid, mida lisatakse. Et siis seep, lubi hakkavad omavahel reageerima ja tekib selline niiskuskindel kiht. Samamoodi on Maroko krohv tadelakti, millest tehakse ka vann, ütleme kõik need idamaised, soojad aurusaunad ja kõik on tehtud ka selliste asjadega niimoodi tavaline lubikrohv, aga tal on mingil määral savi sisaldus, et on nagu selline hüdrauliline, et ta nagu veekindel niimoodi lihtsalt pinnakäsitluste oma tehnikat, ta on päris kallis tehnika, sellepärast et Eestis ei ole veel nii palju tegijaid, kui neid tegijaid oleks rohkem ja see on muidugi ka üsna ropp töö, just seda Maroko krohvi tadelakti teha kuivab päris kiirelt ja sa pead nagu kiiresti tegutsema. Aga tegijad on olemas ja veekindel ja korras on jälle omad miinused, on see, et nagu nende ökovahenditega ja sageli on, et et teda võib vigastada nendesamade keemiliste materjalide kasutamine. Et kui seal näiteks on vannitoa sein ja vann tehtud tadelakti ka siis, kui sa kasutad seal peal mingisuguseid keemisena pante, need, eksju mingit sellist keemilist, seal tooni või keemilisi puhastusvahendeid, see rikub tegelikult selle ära. Keemia on nagu niivõrd tugev, hüvita site rikub seda pinda, et sel hetkel, kui sa oled oma fännid teinud niimoodi looduslike materjalidega, siis noh, mina soovitan muidugi enne juba enda kallale minna, aga siis tasub enda kallale minna, vahetada need keemilised nii-öelda seebid ja muud asjad ka looduslike vahendite vastu. Sünteetilise kosmeetika mürgisus nüüd järjest selgub, paljastub, sest et keha ju tohutult imeb siis kui keha katta nii, et ta ei saa õhkuses, inimene lämbub lihtsalt kopsudest jääb väheks. Järelikult sinna sobivad siis ökoloogilised šampoonid. Keeliselt Sappoonid ja ütleme siis ka puhastada, eks ju seal mingi linaõliseebid, männiokkaseebid kõik on tegelikult olemas ja looduslike materjalide poest siis ökotoodetega, loodustoodete poest. No oletame, et ma sain mingisuguse puumaja seal karkassi, näiteks mingi vana suvila, ma võiksin soojustada, sellega ju kab õhuga teha ta mingi 60 sentimeetrit laia lisaseina sinna väljapool, eks ole. Põhk on väga hea ja põhumaja ehitada. Aga seal on vist ainus probleem, on vist hiired või ei ole? Nende hiirte vastu nagu saab ka, et pannakse siis ütleme, hiire kõrguselt nii-öelda ta ei saa põrandalt sinna ligi pannakse siis ette teatud kas siis mingi terasvõrk või midagi, kust seire ei pääse läbi. Samas kui jah, et kui see siis kõik ära alk tõkestada see hiire vähemalt minu arust tuleb ka, ma ei ole päris kindel, aga minu arust on laialt ka. No igaks juhuks hiired käivad igal pool on sellega oma kogemus. Et jah, radika ja siis on juba pärast tuleb sinna savikrohv peale. Ega see krohv nagu ka piisavalt korralikud, sageli tehakse, nimede tehaksegi nagu kergsavimaja, kus oma põhk on juba segatud saviga ja sel juhul on ta juba tugevam, eks siis hiirel nagu raskem ja lisatakse ka teatud vahendeid, kas siis lupja näiteks hiirida lupja, seda nii-öelda pulber kujul lupja või siis pööraksid. Et need on nagu kaks asja, mida lisatakse siis hiir ei lähe nii kergelt tagasi. Nõngaskamaia või nastik või keegi, kes hiiri armastab. Nii et see on üks nagu tehniline pool, millest me rääkisime linna ökoloviseerimisel, teine on üldse kogukondlik operatiivne pool, mida selle kohta nagu lühidalt öelda. Sest need seltskonnad, kes nendes tehase linnakutes nagu kanda, kinnitanud, nad nagu kuidagi teevad asju ühisemalt. Tundub, et kogemused näitavad, et ühiselt on kergem, see võib olla ka mingit moodi koos relvastumine, tarbimisühiskonna aasta, võib-olla mingi hetk raugeb, kui on saavutatud mingisugune esialgne eesmärk. Aga samas see suurt. Ma ei tea, kuidas on sellised suuremad linnaosad, kus inimesed elavad, nii-öelda need magalarajoonid ma ei tea, võib-olla seal on samamoodi väga kogukond ja inimesed tunnevad 11 ja kõik, aga et et sellistes väiksemates linnaosades ongi needsamad need tehasepiirkonnad, eks siis need väikesed agulid, inimesed tunnevad inimesi kuidagi, keegi käib koeraga jalutamas, keegi teine tuleb vastu lapsega ja noh, nüüd kuidagi saavad tuttavaks, et kuidagi see läbikäimine on jah suurem ja tehakse ühiselt, et asju, aga nii palju, kui ma olen pannud tähele, kui seesama uue maailma või Telliskivi selts kalamajas, eks et sageli ühendavad just sellised ühised mured, eks, et inimestel on midagi. Peale ärimaailma nii-öelda algatusel. Ja siis ühel hetkel, kui sa juba võitledki seal millegi nimel, siis ühel hetkel sa avastad, et lisaks võitlemisele oleks tore ka niisama kokku saada ja vahetada mingilt kogemusi või, või teha midagi üheskoos ja korraldas seal mingi oma linnaosapäev, eks ju, või siis, või siis lihtsalt mingi laada või vahetada omavahel mingeid asju, mida sul enam vaja ei lähe ja teisel on just vaja, et see kuidagi tekib iseenesest. See algab nagu alguses mingisuguse nii-öelda revolutsioonilise liikumisena ja lõpetab perekonnana. Nojah, seal ongi ja nüüd, mis seal on, kohvik, seal kirbuturg, seal on aia aiaelemendid ja nende esimene võit või ma ei tea, mitmes oli see, et ikkagi see tasuline parkimine ei viinud sealt. Ja see on Telliskivi seltsi suures Lähevad selle Kalama ranna nii-öelda rahva kasutusse jätmise eest, kui tahetakse vist mingid villased hakata ehitama mingi detailplaneeringu järgi. Ronis, ei ole pikk ta mingi 30 meetrit viimasel, aga samal ajal Kus see ligipääs sinna randa? Ja ligipääs ja seda kinni ei pandaks, aga tunda on, et üldiselt selle operatiivse seltskonna jõud nagu kasvab. Ma ise olen mõelnud seda, et kui ülevalt poolt midagi ei toimu ja midagi nagu ette ei võeta ja kõik tundub nagu korras siis hakatakse altpoolt tegutsema. Et inimesed ise ongi mingi hetk, ma olen ise niimoodi unistanud või filosofeerinud siis, et ühel hetkel võib-olla me ei vajagi rohkem, kui ei tea üht-teist inimest sinna üles parlamenti, sest inimesed ise on need, kes on rahva Milleks neidki? Šveitsi parlament käis koos vanasti vist neli kord aastas. Ta ei olnud palgaline palgaline teadupärast. No keegi peab ka palka saama, sest keegi peab vastutama, eks eco kõigega tahtlikult see vabatahtliku tööga, noh, ma olen oma kogemustes näinud, et siis on lõpuks kuidagi ikkagi Eestis on väga palju häid vabatahtlikke, kes teevad seda tõesti mitte raha nimel ja kes teevad seda tõelisest missioonitundest. Aga samas on ka nii, et kõik teevad vabatahtlikult, siis keegi peab olema, kes millegi üle vastu Ei, loomulikult ma mõtlesin, kui tsentraliseeritud oleme, palju neid kõrgema järgu bürokraat peaks, võiks olla. Jah, aga üldiselt mulle tundub ka, et maailm liigubki selles suunas, et ühel hetkel inimesed hakkavadki, noh, läheb nagu demokraatlikumaks. Päriselt demokraatlikumaks, eks paistab, kuhu see lõpuks välja jõuab, aga, aga see on tore. Tore. Tore on ka see uudis, mis oli Facebookis Kanada endiselt kaitseministrilt, et võtet teiste tsivilisatsioonide kosmoseelanikud on huvitatud, et ma ökosüsteem ikkagi päästetakse, säästetakse. Aga vaata, kui kaugele me oleme jõudnud, eks ju, et me ei saa ise sellest aru, et teised tsivilisatsioonid tulema teistelt planeetidelt meile selgeks tegema. Ma mõtlesin ka, et kus nad siis varem on olnud, et aga ju nad on ühel või teisel moel sekkunud, et ei ole mingit ülemaailmset aatomisõda toimunud või muud siuksed asjad. Mul jäi kõrva veel kord see potipõllundus natuke täpsustaks, kuna ja see kaup, mis on ökoloogiline, on mahe, on suhteliselt kallis, kaks-kolm korda kallim. Samal see kaup, mis on supermarketites, on rohkem vähem saastatud, eriti kaugelt tulevad, eks ole, puuviljad, marjad siis selleks, et vot ise kas või põlve otsas alustada hooajalist, sellist tegevust, kuidas sa soovitad siin, kas korterites, rõdudega, korterites või isegi väike aiake kuskil midagi väike rõdu kuskil, mis variandid on? Ja vaata, variandid on erinevad selles mõttes, et kellel mis võimalused on ja ega seal võib-olla mingit suuremat kasvatust ei saagi korteris teha. Aga just see rõõm, et stressirohkes maailmas, et sul kasvatajat oma tomatid oma kurgid akna peale, et seda saab tegelikult igas kodupidamises teha. Mõnuga sibulad vanasti kasvasid rohelisi pojas välja vanaemapanijaks. Viidutad seal oma idusid või noh, vot taimedega on see, et nad vajavad valgust ja kellel on võib-olla seal, ma ei tea, põhjapoolsed aknad ja kuidagi ta kasvada, siis internetis on nüüd juba olemas ka erinevaid võimalusi. Just selliseks ja taimekasvatuse agregaadid. Mõned kallimad paned, saab ise ehitada vaid just et ta hindab valgust ja taim tahab veteks. Minul kasvavad küll akna veel mitu-mitu tomatit ja, ja teine asi on mingisugused ürdid, eks ju nendega alustada. Aga kui vähegi võimalik on, kui mingisugused kogukondlikud aiad on kusagil või mingi maalapike midagi võiks endale kasvatada just sellest, vabandust, et sa et sa saad seda oma saaki. Teine asi on see, et me just üks päev mõtlesin selle peale, et kui ma nagu armastan iseennast, armastan pered siis me ei saa pakkuda perele liha, mis on kasvanud Iirimaal. Tapetud Saksamaal hakitud Poolas ja pakendatud Eestis. Ja see antibiootikumide ja hormoon. Ja kui sul ei ole võimalik endale midagi kasvatada, siis on olemas võimalikud talumeeste seltsid, et kui sa ise ei saa kasvatada, siis kui see tahate toituda tervislikult, tahad süüa tõesti toitu, mis on toit, mis ei ole toidulaadne toode. Just siseneb olemas kõikvõimalikud interneti teel telefoni teel ka käivad Kadriorus uus kalamajas, Telliskivi kirbuturul laupäeva hommikuti, mine jaluta, no endale kontaktid ja seal on olemas ja klubi nii-öelda liikmed ja sa saad otse talumehelt selle toidu kaovad ära need vahepeal need vahendajad ja sa saad värskema. Aga kindlasti tasub midagi ise ka kasvatada, sest see nagu annab seda, et sa saad aru, kui raske midagi kasvatada. Ja siis see võib olla ka väärtust, et seda Eesti põllumeest rohkem ostad seda kohalikku toodet, et eestlastel on sageli nii, et nad ostavad seda mina, tomatit, aga mitte meie Petseri tomatit, eks, et kui mina ühel hetkel aru saanud, et see Hiina oma klass jääb sinna hiinlastele ja meil on tegelikult Endal, Petseri aitamisel Värska ja sealkandis inimesed, kes vajavad meeletult tööd siis mina saan pakkuda neile seda võimalust, et ma ostan seda toodet, mida nad kasvatavad armastusega ja mis on tõesti super hea, mille pärast välismaalased tulevad siia sõidavad värskasse ja sibulafestivalil, eks ostma sibulad, et sellega Norra me peaks, õpime nagu väärtustama seda kohalikku värsket. Sa mainisid siin ida, on teil lihtsalt tõesti ju kodus mustad nõud, mitmekordsed, isegi idandete toiteväärtus on meeletu, lugesin idandatud nisu, nas on selline supertoit, et üx peodes seda, kui paljalt süüa paljalt küll hea on selline lõunasöök naha hoia ja keela. Võrreldes sellega toidetakse ära kümneid kordi rohkem inimesi kui tehasest mingit keedetud pudru näiteks. Või võib-olla inimesed ei teagi, et mõned juurviljade pealsed on kordi väärtuslikumad kui ise näiteks porgandipealsed, peedi, peaasjalikud, noored, eriti ka sibulapealsed, aga ütleme, porgandit sageli lausa akna peal niimoodi kasvatada, süüa ükskõik, väiksemad juurikad talve läbi, viskad seemned ja muudkui tuleb. Isegi kartulit toas kasvatada ja muide, kartuliõied on väga hea külmetusrohi, tal aga selle idandamisega, et ei pea alati ostma neid agregaate, mis idandamisega agregaadid, võtad teised tavalise purgi, tõmbad sinna selle vana, mis kummid, eks ju, marli peale ja kummi ja siis igat loksutati läbi veega ja paned jälle niimoodi nõrguma, et sealt alt nagu nõrgub välja ja. Mina samamoodi ja purk on kummuli ja mitu korda päevas loksutada. Ja enne seda natukene leotatud jagu seal Oderi ube natuke rohkem. Sa oled muidu see kõik see asi nagu hirmutabki inimesi, sellepärast et toimunud on jälle mingisuguse ökoagregaadi ostma ei pea, tegelikult saab kõik koduste toimetustega tehtud. Nii selgem aeg hakkab läbi saama, me tegime siis väikese ringi peale linna ökoloogiseerimised. Ma ei ole mõtet pageda ära maala, sest sageli inimesed, kes lähevad, mina olen, on tähtsad, vot et naabrid oleks võimalikult kaua. Ma kunagi käisin ehitamas ka kuskil siis ta näitas seal kolme kilomeetri kaugusel, lähim ajavad väga uhkel inimene, aga õnneks seal vahel mingi hekk või siuke metsatukka veel kasvab, et vot siis ei näe. Et nüüd on nagu vastupidikäik, et koopereerumise kasvavas sünergia see võibmann kiiremini uueneda. Vestlesime siis Avetimbergiga, kes on ökoteoloog, väga huvitav, uus amet või selline? Tahan vabastus dioloogida, ka dialoogid on tervise teoloogsid. Praegu on väga palju uusi ameteid ja elukutseid, mida varem pole uneski nähtud. Aga selle nimetuse leidsin endale usuteaduse instituudi rakendusliku eetika loengus, kus ma avastasin, et ma vist olen ökoteoloog. Aitäh sulle, Ave ja aitäh teilegi, kallid kuulajad, kohtume jälle mõnes põnevas saates jälle kuulmiseni. Te kuulsite saadet sarjast traditsiooni tarkus. Stuudios olid Ave Timberg ja sarja autor Peeter Liiv. Saate toimetas Marge-Ly Rookäär.