Tere, hea vikerraadio, kuulaja ja head tarkusepäeva ning täna, kui tuhanded lapsed alustavad oma kooliteed, on siin stuudiolaua taga kohad sisse võtnud Iivi Anna Masso, diplomaatia peatoimetaja Lauri Hussar vikerraadiost ja ütleme tere ka meie Võru stuudiosse, kus on hea kolleeg Sulev Valner Postimehest. Tere hommikust ja tänases saates räägime siis ESM-ist aga ka sellest 90.-te stiilis kuritegevus, mis siis väljendusmaffiajõukude näol ei ole kahjuks ka tänasest Eestist kuhugi kadunud. Räägime uutest arengutest Reformierakonnale, rahastamisskandaalist ja saate teises pooles ka esimest korda, siin rahvateenrite, see pisut USA presidendivalimistest, sellepärast et need presidendivalimised jõuavad lõppvooru või, või finaali, kus siis kaks kanget omavahel lõpuks ka kohtuvad ja ja sellest loodetavasti ka siis tänases saates räägime. Aga, ja loomulikult siis kooliaasta algusest. Esimene september, tarkusepäev. Kindlasti oleme täna juba kuulnud väga palju häid sõnu kõigile kooliminejatele, loomulikult ka head soovid kõigile õpetajatele. Aga juba mitu puud on Eestis arutletud selle üle, kas ei peaks lasteaia suvevaheaega lühendama ja arvelt tooma sisse mõni talvine puhkus. Nädal peale selle on arutletud ka ka selle üle, et lastel võiks igav päevaselt tunde vähem olla, aga selle võrra on lühem nende puhkus ja, ja seetõttu on, on ikka ja jälle esitatud küsimus, et kas esimene september on siis see päev, mil lapsed peaksid kooli minema ja, ja siin on diskussiooni. No nii võiks öelda, et ka õli tulle valanud president Toomas Hendrik Ilves, kes ütles eile kõigile kooliminejad tele ja, ja neile, kes kooli minema saatele kaasa elavad, et esimene september on kokkulepe ja ta kutsus seda vajadusel muutma. Kuidas, kuidas hindate seda, seda et see, mis meil on olnud pikka aega püha tarkusepäev ühel hetkel võiks justkui diskussiooni alla tulla, et võib-olla võiks hakata minna kooli varem? Arutada ikka võib, no ütleme, kui päris täpne olla, siis tänavu ikkagi ju väga paljud lapsed lähevad kooli kolmandal septembril, mitte esimesel. Et kui nüüd päris täpne olla, siis ei ole ju kõigi jaoks esimene september just tingimata Ta see ainuainuvõimalik päev kooli koolinädalat ja kooliaastat alustada, sest lihtsalt nädala jalga seekord sellega. Aga et arutada muidugi, aga teisipidi ma ütleks kohe ühe tõsise kaks tõsist vastuargumenti. Esiteks lihtsalt, et ehkki kokkulepe, siis siis ikkagi ju päris ammune kokkulepe ja päris pikaajaline, mida võib nimetada ikkagi traditsiooniks, mis on, mis on ikka veel palju pikaajalisem kui näiteks seesama meie 20 aastat iseseisvust, mille puhul me ka loeme neid kokkuleppeid, mis näiteks 20 aastat tagasi tehti või või natuke rohkem sellisteks, mida kergekäeliselt, et me muutma ei kipu, ütleme näiteks Eesti põhiseadust me ei kipu kergekäeliselt ümber tegema. Kuigi võib-olla isegi mõnda asja võiks kaaluda, aga, aga teisipidi on väga suur väärtus ka asjade püsivuses. Teine minu meelest tõsine vastuargument on see, et et tänases Päevalehes lugesin just Viive-Riina Roosi ühte põhiväidet, et Eesti kooli üks suurimaid probleeme on ikkagi õpilaste väsimus. Ja noh, ilmselt ka selline vaimne väsimus ja, ja ka puhtfüüsiliselt, et et ma ei ole kindel, et kas suvevaheaja lühendamine selle vastu vist positiivselt aitab. Nojah, minu ütleme niisugune oma pere ja lähikonna koolikogemus on tegelikult ainult Soomest ja Soomes hakkab ju kool poole augusti pealt. Nii et selles mõttes on nagu nähtud ja paljud eestlased on kogenud seda, et kool võib alata teisel ajal. Mul on ausalt öeldes ma võin lisada, lisada ühe argumendi, see on meie kliima, mis on meil siin Soomega üpris sarnane, minul õnnest lastest üsna kahju olnud just sellepärast, et vahel hakkab suvi ikkagi hirmus hilja, enne jaanipäeva see soe ei ole. Ja siis, kui augustis on lõpuks nagu enam-vähem soe, et siis siis vaesed lapsed kooli. Et, et selles mõttes ma ei tea, kui meil kipuvad need juuli august kõige soojemat kuud olema, et, et selles mõttes jätaks nad jätaks nad lastele, aga ütleme, et kui natukene suvevaheaega lühendada, ütlema kas siis juunist juunist pikendada ja lõpust mõne laevaga siia-sinna liigutada ennast. Iseenesest see esimene september ei kao siis ju nagu sümboolse niukse umbes õppeaasta algamise ajana kuskile jaa, jaa. Ja selle arvelt teisi vaheaegu pikendada, et saaks näiteks talvel kuskile kuskile suusatama sõita või midagi niisugust, noh miks mitte. No meil on esimene september ikkagi suur püha aeg, kui minnakse kooli, orkester mängib lilled, pidulikud riided, pidulikud kõned ja loomulikult peatähelepanu on esimesse klassi astujatele ja nende kõrval siis reeglina abituriendid, kes hakkavad gümnaasiumi lõppema, et, et see on selline, selline meie klassikaline klassikaline esimene september, aga seetõttu tal on, tal on eriline väärtus meie jaoks ja, ja nagu me kuulsime ja see on väga pikaajaline kokkulepe, nagu Sulev ütles, aga kuidas Soomes on, et kas Soomes augusti keskpaika ka midagi võrdväärset endas kannab ja kas seal on ka midagi kokkuleppelised või, või pigem on seal lihtsalt, et selline pragmaatiline vajadus, et kooliaasta peaks varem algama selleks, et saaks kogu programmi läbimata. Soomlased teatavasti ongi pragmaatilised ei ole, tähendab kindlat kuupäeva väga raske, mina näiteks ei tea kunagi ette, et, et millal, millal täpselt see kool. Ja see on ka nii, et omavalitsused otsustavad päris palju, et see on nagu erinevalt ütleme näiteks vaatame isegi Helsingi piirkonda, mis koosneb Helsingist, Espoos, vandast, keravast ja nii edasi, et tegelikult, et neil on vaja natuke eri aegadel ja vahel on isegi perekondi, kus kus käivad lapsed, ütleme, kes elavad need piiri lähedal, kus käivad lapsed eri eri nende linnavalitsuste all koolis ja laste vaheaeg eriajal näiteks ja see on minu meelest asi, mida, mida põhjust vältida, et see nagu tekitab segadust ja raskusi. Et selles mõttes selles mõttes niuksed tugevat sümboolset kuupäevad, et vähemalt umbes, et noh, minu meelest ka, et need ei ole nagu võib-olla ei oleks nagu põhjust just laupäeval aktusi teha, et see kolmas september on täiesti okei, aga see, et nagu umbes teatakse, et jah september algab, et siis minnakse kooli, et see iseenesest kergendab kõikide elu või see, et kui oleks noh, et kui oleks ka need muud vaheajad niimoodi, et vähemalt enam-vähem kõigil samal ajal, et see aitab asju ette teada ja planeerida ja, ja nagu kõige selgemaks viisist Pigem ollakse siis seisukohal, et esimene september ei, ei peaks muutuma, kuigi selle üle arutleda alati võib, aga, aga üks oluline argument meie kogu selles diskussioonis on, on siinkohal veel kõlamata jäänud. Ja kui siin oli jutt sellest, et õpilased on väsinud ja vajavad puhkust, siis siis ka õpetajate puhkusest siinkohal võiks ju rääkida, nimelt kui esimesel septembril algab kool ja samas kool lõpeb juuli esimene kuni esimese poolega või vähemalt juuli keskel juuni keskel, siis siis ka õpetajate pikk puhkus on üks argument selle sellega seoses, mis siis justkui toetab seda esimese septembri argumente, aga kindlasti on siin neid argumente veel ja, ja noh ma arvan, et see presidendi üleskutse, et, et selle üle võib arutleda ja kui on vajadus, et midagi võiks ka muuta, et seda võiks tõsiselt kaaluda, kuigi ma Nendelt koolijuhtidelt, kes on selle talvise puhkusenädala sellel kõige pikemal õppeveerandil sisse viinud. Et see on andnud head tulemust ja selle võrra juunikuus nädala võrra kauem. Et see ei tohiks olla tõsine probleem, eriti arvestades, et et juuni keskpaigani sageli toimuvad eksamid ja, ja veel mingi tegevus koolis, nii et ka see, see õpitegevus seejuures ei tohiks olla nüüd üle jõu käiv, nii et siin kindlasti mõtlemisainet. Ta on, selles küsimuses, on aga see nädal on toonud avalikkuse ette ka jälle nüüd juba traditsiooniks saanud diskussiooni ja puudutab koolide edetabelit. Ei tea, kas see on kuus või mitte, aga aga see edetabel on värskelt enne esimest septembrit ilmunud. Ja, ja ma ei tea, kas kedagi motiveerib või teemotiivi häirib, aga, aga diskussiooni koolide edetabeli ümber on jätkuvalt päris palju, kuigi see on pisut pisut hillitsetud ja pisut-pisut vähem emotsioonidest kubisev kui siin aastate eest, aga jätkuvalt tekitab ikkagi küsimusi koolide rahastamine riigieksamitulemuste põhjal ja siin siin neid, neid erinevaid nüansse on päris palju, aga, aga, aga ma olen ka päris mitmete koolijuhtide suust kuulnud hinnangut, et siin võib vist kohe välja tuua Tallinna koolijuhi Märt Sultsi hinnangul, kes ütleb, et selline rahastamine ei näita mitte midagi ja, ja tegelikult see näitab ainult mingisuguste hetkega koorekihi taset. Aga milline on nende laste või koolilõpetajate tase viie aasta pärast ja millised lapsed sealt reaalselt välja tulevad, et seda see eksamikeskuse poolt kokku pandud edetabel küll? No ma arvan, et me üldse nagu liialdame igasuguse reastamise ja pinge reastamisega, et siukse inimeste omavahel võistlema panemisega, et need tulevad juba laste iludusvõistlused ja ütleme selline koolide nimekiri, et ma ei tea, et kas ta peab olema algusest lõpuni niimoodi avaldatud, et 10 parimat, miks mitte üks või 20 või 25 parimat, et siis võivad kõik nagu sinna pürgida, aga see, et see on nagu viimasteni välja täpselt ritta pandud, et selles, ma ei ole enam nii kindel, et kas, kas see on nii mõistlik ja teine asi, et kui see ütleme, on mingisugune hinnete keskmine ja see sõltub samas ka sellest, et kui kergelt mingid koolid häid hindeid välja annavad, no siis tõesti, see muutub suhteliselt mõttetuks. No eks see tabel näitab täpselt seda, mida tema näitab, seda ütles niiviisi ka haridusminister Jaak Aaviksoo, et ega ei ole mõtet sellest tabelist otsida seda, mida sa tabel ei näita. Ta näitab neid tulemusi, ma ei tea, minu meelest nüüd väita, et see tuleks kuidagi ära peita. Ta, see andmestik noh, see kõlab sellena, noh, ma arvan, et see ei ole lihtsalt ka väga reaalne. Et kui juba on, on nagu asutud sellist andmestikku igal aastal avaldama, siis ühel aastal seda varjama hakata. Ta see tähendaks lihtsalt, et et ikkagi nõutakse need andmed välja ja ja ikkagi tehakse võib-olla siis veelgi nii-öelda ebaadekvaatseid järeldusi sellest. Lisades sinna siis veel juurde võib-olla mingi varjamiskoefitsient oli ka, et, et ei tea, mida neil varjata on. Aga minu meelest selle tabeli rahulik lugemine just nimelt algusest lõpuni. Millega mulle tundub, et väga paljud inimesed, kes seda kommenteerivad, ei ole teinud. Ma kardan, et ka paljud ajakirjanikud mitte. Et see mind viib nagu hoopis teistele järeldustele, kui, kui ma siin sageli nagu sellest avalikust debatist kuulen, et et jah, et kui me vaatame seda tabeli esikümmet, siis enam-vähem see muster kordub läbi aastate, eks ole. Et siin on umbes viis Tallinna kooli ja umbes kaks Tartu kooli, mis, mis enam-vähem alati on esikümnes noh, tänavu on siis surunud ennast tugevamalt esile ka mõned vene koolid ja see on nagu ümber lükanud, kui ühe neist varem kinnistunud müütidest. Et vene koolide eestikeelsete koolidega ei suuda konkureerida pärast tänavust tabelit. Ja seda nüüd ka ütleme, avalikus hästi tähele pannud. No ütleme nii, et see müüt on natuke kahelda. Et pigem isegi eks ole mingis mingit pidi vaadates on, on mõnes mõttes vene koolid isegi proportsioonis kohati olnud olnud edukamad aga minu meelest on need teine müüt, mida, mida siis samuti sellele tabelile tuginedes ka tänavu on nagu hästi tugevalt uuesti nagu üle räägitud, on see, et justkui ütleme siis Tallinna ja Tartu koolid kuidagi ületaksid oluliselt muude piirkondade koole. Ja kui me nüüd vaatame, et jah, et esikümme tõesti seda, seda nagu näitab aga kui me hakkame tabelit edasi lugema, siis me näeme, et siin kuskil 30.-st 50.-ni on väga palju selliseid ütleme, väga-väga huvitav geograafia ja, ja samas me leiame tabelid suhteliselt tagaotsast igal juhul tugevalt teisest poolest väga suure hulga suuri Tallinna koole. Ja, ja selles mõttes ütleme see minu meelest seab väga tugevalt kahtluse alla selle, selle argumendi et ütleme, väikelinnade ja maa gümnaasiumit, eksamitulemused on nõrgemad kui näiteks Tallinna või Tartu, ütleme selliste keskmiste koolide eksamitulemused, no ei ole lugedes seda tabelit, ma näen siin väga palju, eks ole, tõesti tabeli tagaotsas noh, neid nii-öelda suuri suuri koolad linnadest mille puhul võiks pigem öelda, et et nende suhtes võiks siis selle tabeli põhjal küsida, et kas kas, kas on nagu lapsevanemal tarvidust ikkagi maalt, et oma laps tuua linna kooli kus ta siis saavutab sellise tulemuse? Mina juhiks tähelepanu ühele nüansile, millest kuulsin ka mitme koolijuhi käest huvitavat informatsiooni, et, et nende eksamite puhul on, on väga oluline ka see tippvormi ajastamine, ehk siis see, millist tööd on õpetaja teinud, kui hästi on õpetaja ära aimanud seda, mida riigieksamil võib küsida, ehk siis võib ette tulla olukord, et, et koolil olla muidu päris hea tulemus, aga, aga ühes valdkonnas on õpetaja, lapsi võib olla küll laiapõhjaliselt juhendanud, aga ta ei ole päriselt täpselt andnud kätte suuniseid selle kohta, mis võib seal riigieksamiküsimustest tulla ja, ja seetõttu ka see riigieksami tulemus tuleb, tuleb sellevõrra kehvem ja kuna see üks tulemus on on üldtabelis niivõrd kehv, siis langetab ka ka kooli selles üldises pingereas, et seega selline ühe või kahe valdkonna kehv tulemus võib, võib koolitulemust oluliselt langetada. Et see esitab küll küsimusega kogu selle tabeli kohta. Teine asi, mis mulle sellest tabelist silma hakkas, on see, et kui siin eesti ja venekeelsed gümnaasiumid teevad erinevaid eksameid ehk siis vene gümnaasiumid teevad eksamit eesti keel teise keelena samamoodi nad teevad vene keele eksamit ja eesti gümnaasiumid teevad eksamit vene keel võõrkeelena siis juba siin ei ole väga selget võrdlusmomenti sees, sellepärast et võisteldakse justkui erinevate aladel ja kui nüüd panna see üldtabelisse kokku, siis ka see üldnumber võib ju midagi näidata ja näitab tõesti, et koolis on, on hea tase, aga, aga siiski need numbrid ei ole päris võrreldavad, nii et et siin nüüd väga täpselt selle tabeli põhjal järge ajada, et kes 2011. aastal oli, oli, oli mingil kohal ja kes nüüd on seal, see, see ei ole ka päris täpne, nii et mõneti võib-olla need eelhoiakud meie suhtumises sellesse tabelisse peaksid olema võimalik reserveeritud, sellepärast see tabel kindlasti ei näita, näita kõike arvestades juba siin välja toodud, aga kindlasti on huvitav nüanss see, et kui siin juba venekeelsetest koolidest juttu oli, et venekeelsed koolid on siiski väga kõrgel kohal ja kui siin välja tuua Tallinna humanitaargümnaasiumi tulemus kolmas koht ja, ja väga kõrge number ja kui arvestada, et seal valdav osa tööst toimub juba mõned aastad eesti keeles, siis see on küll muljetavaldav tulemus ja mulle tundub, et siin siin tuleb, tuleb tunnustada Tallinna humanitaargümnaasiumi direktorit, et kes on, kes on seda seda liini ajanud, temast kirjutatakse ka tänases Postimehes, aga, aga tõesti, see on üks, üks selline tulemus, mille puhul on olemas väga sirge ideaal, kuidas, kuidas Eesti venekeelset gümnaasiumit ka edasi minna, aga, aga siin, selle valdava olukorra ja selle ideaali vahel on siiski veel tükk tühja maad ja, ja nüüd on küsimus selles, et kuidas seda täitma hakatakse. See on, küsimus on motivatsiooniks väga palju, et tegelikult tegelikult just niukse nagu hea vene kooli ütleme, motivatsioon õppida riigikeele 100 riigikeel selgeks õppida hästi, et tööturul hakkama saada võib, võibki olla nagunii õpilastel kui õpetajatel keskmiselt eesti koolist kõrgem, kellel, kus on nagu kõigi jaoks asjad rohkem enesestmõistetavad. Kuidas need noh, just need tagumised vene koolide järgi tuua ja neid ka motiveerida, noh, see on nagu omaette küsimus. Nojah, et nende esimeste järgi nende otsuste tegemine kipub natuke seda tüüpi olema, ütleme kui hinnata kogu Eesti olümpiadelegatsiooni esinemist ainult selle järgi, et kas Gerd Kanter saab medali või ei saa. Et kui saab medali, siis on kõik väga hästi esinenud ja kui ei saa, siis on kõik läbikukkunud. Tegelikult, et noh, igaüks ikkagi esines mingil omal alal omal tasemel, eks ole, kes sai 10. koha, kes sai 30. koha ja, ja noh, see on ka nende koolide puhul see reaalsus, et me ei saa Hugo Treffneri Gümnaasiumi järgi öelda, et kõik Tartu koolid on esikümne koolid, eks ole, nad ei ole seda või me ei saa Tallinna reaalkooli põhjal öelda, et kõik Tallinna koolid on reaalkool, eks ole, või Inglise kolledž nad ei ole, seda me näeme sama hästi, eks ole, et siinkohal number 200 või 190 või 180 eks ole ehk siis tabeli tagaotsas on, on Tallinna koolid ja ja samas ütleme, Maest näen. Ega seda niisugust lihtsustamist ikkagi selles kontekstis me ju räägime väga suurest gümnaasiumireformist, mida haridusministeerium tahab läbi viia, kuigi tal paraku ei ole ka selleks väga selgeid volitusi, mistõttu käib pigem mingi selline noh, kuidas öelda kurnamis mäng, eks ole, et otseselt ei saa nagu haridusminister öelda, et need, need gümnaasiumid tuleks, tuleks kinni panna, aga samas on ta nagu väga selgelt sõnastanud umbes mis tüüpi, eks ole, väikesed maagümnaasiumite ei ole justkui perspektiivsed. Ja kui ma siis hakkan seda tabelit lugema ja ma vaatan, et siin on noh, sellised ütleme keset tõelist gümnaasiumit nagu Leisi kesk kool, ütleme siis Puka kesk kool. Tead, Tõrva ja siin kallaste keskkool, kõik on esimese 50 koolid esimese 50 sellest sellest pikast tabelist palju palju ees pole enamikus Tallinna ja Tartu koolidest. Et siis ma küsiks, et, aga, aga mis alusel me räägime mingitest seda tüüpi koolidest kui vähe perspektiivsed, sest et jaa. Et kui me nüüd räägime, et väikesed maakoolid tõepoolest haridusministeeriumi meelest on perspektiivitu selle tõttu, et neid on kallis pidada siis räägimegi ausalt sellest, aga mitte sellest, et sealt saab kindlasti ka kehvemat haridust kui suures linnakoolis. Ma juhiks tähelepanu ühele nüansile veel, mis puudutab vene koolide kõrgete kõrgeid kohti, et kui siin tavalist välja tuua, et Tallinna humanitaargümnaasiumi kolmandast kohast oli juba juttu siis kuuendal kohal on Narva humanitaargümnaasium 13. kohal Narva Pähklimäe Gümnaasiumi ja ja 12. kohal Tallinna Kesklinna Vene gümnaasium, et et haridus, ministeeriumi asekantsler Kalle Küttis on, on vene koolide häid tulemusi põhjendanud sellega, et venekeelsetes põhikoolides on, on väga hea karjäärinõustamise süsteem, ehk siis need, kes põhikooli lõpetavad, on väga hästi informant, häiritud sellest, millised võiksid olla nende tasemele vastavad arengud, milliseid valikuid nad võiksid teha, kas nad, nad võiksid minna edasi kutsekooli või võiksid edasi minna gümnaasiumisse. Ja seetõttu juba see eelvalik gümnaasiumisse minekul on, on väga hästi tehtud ja seetõttu ka ka see materjal, kes gümnaasiumidesse jõuab, on väga hea. Tõsi, kui me räägime siin Tallinna humanitaargümnaasiumist või Narva humanitaargümnaasiumis, siis tegu on täiesti selgelt eliitkoolidega ehk siis ka nendesse koolidesse korraldatakse katseid ja mitte igaüks sinna ei saa, nii et siin võrdlus eesti eliitkoolidega kannatab ennast täiesti välja. Annab välja. Aga siin on ka see, eks ole, vahe tõepoolest kui me võtame need tõesti seda esikümne eliitkoolidega, kus, kuhu valitakse tõepoolest lapsi katsetega, mis tähendab, et, et enam-vähem ikkagi kõik tulijad on väga motiveeritud, vähemalt nende vanemad on väga motiveeritud olnud oma last sundima sinna sinna minema ja kui me siis võrdleme, võtame võrdluseks ühe sellise väikese keskkooli, kus ütleme näiteks 15-st õpilasest noh, võtame lihtsalt reaalse tõenäosus, teooria vähemalt paar tükki neist võib-olla pigem näevad oma tulevikku tõepoolest juuksuri või autoparandajana. Ja, ja see tegelikult, kui me võtame seda keskmist eksamihinnet, see võib, eks ole kõvasti alla viia, kui paar inimest sellises väikses klassis keses lõpetajate lennus teevad, need eksamid tõesti ütleme noh, mitte väga motiveeritult, eks ole, ei, ei panusta eriti sellele, et need tulemused tugevad oleks. Ja, ja, ja võrreldes näiteks mõne suure kooli ütleme, 100 õpilase seas, kui, kui tõesti mõni üksik jääb nõrgemaks, siis puht matemaatiliselt mõjutab seda keskmist tulemust palju vähem. Et selle tõttu me ka näeme siin edetabelis, eks ole, et et teatud koolide puhul just suuremate puhul noh, tihti on see see tase nagu noh, läbi kolme viimase aasta suhteliselt samas kohas ja samas paljude väiksemate puhul võib-olla noh, see aastane kõikumine on, on natuke suurem noh, sõltub lihtsalt nagu öeldakse ka, et kas oli hea lend või, või mitte nii hea lend. Üks oluline nüanss veel meie koolieluga seoses, mida ma tahaks siinkohal mainida, on, on see, et, et kui siin vähem kui tund aega tagasi kuulsime uudist selle kohta pikakannu kool jätkab erakoolina, siis siis see on küll hea näide sellest, kuidas, kuidas kodanikualgatuse korras ja kogukonnakoolina on, on võimalik edasi minna ka ka juhul, kui kui seda tuge enam ei kohalikult omavalitsuselt ega, ega võib-olla ka riigilt piisavalt ei tule, inimeste algatuse tulemusena on ikkagi väikeses kohas võimalik kooli säilitada, tõsi, inimeste pingutused selle säilitamise nimel on, on, on märkimisväärsed, aga, aga seda enam on mul rõõm, et et see lugu nüüd seal Lasva vallas on, on lõppenud. See erakool on saanud koolihoone valla käest. Ta ja lapsed saavad sellel aastal kooli minna, on minu arvates väga positiivne näide sellest, kuidas on võimalik kohapeal asju ajada. No muidugi võib-olla natuke liiga ilusat öelda, et see on lõppenud, et pigem see võitlus ellujäämise nimel kestab ikkagi veel või ütleme siis selle tõestamise nimel, et niiviisi saab, et see, see kindlasti läheb edasi, aga väga lootuslik Gazett kogukond tõesti on saanud väga tugeva süsti vähemasti väga tugevalt, et proovida seda seda hoida, et kodulähedane selline algharidus oma lastele ikkagi võimaldada ja ei, kindlasti on see positiivne, et ei saa üldse üldse teisiti arvata. Nojah, see natuke kahe otsaga asi selles mõttes, et, et ühest küljest on nagu tore näha, et inimesed hoolivad millestki ja teevad ise ka midagi ka neile nagu asju ära ei tehta ja, ja ja kaitsevad oma huve ja nii edasi. Teisest küljest ütleme, et kui seda nagu laiemalt vaadata, et kui see nagu, nagu laiemalt korduks noh, iseenesest tore, kui inimesed igal pool aktiivsed oleks, aga aga teisest küljest jälle see, et sa pead võitlema, ütlesime, arvestades noh, vanemate töökoormust, tööstressi, selliseid asju, mis, mis kindlasti on väga paljude puhul väga tõeline ja väga kõrge. Et siis on nagu jälle kahju sellest, et peadmedi aktiivselt võitlema millegi eest, mis nagu justkui peaks olema olemas iseenesestmõistetavalt, et ta on nagu ühte teistpidi, et ühest küljest see nagu, et peab võitlema ja võideldakse, saadakse hakkama, et see tõstab, võib olla vähemalt ajutiselt kõikide motivatsiooni ja aga, aga noh, küsimus nagu, kas peaks võitlema selliste asjade eest, et see nagu tasub õhku alles? Kindlasti see pikakannu on see näide, kus, kus ta on selle, selle ikka selle alumise piiri peal, et kuskilt alates ju tõepoolest me saame aru, et, et kui on ühe lapse jaoks kooli teha ei ole nagu mõtet, eks ole, see ei ole kool, tal ei ole seal kellegiga koos mängida, ta tal ei ole seal nii-öelda sotsialiseeruda, eks ole, tal ei ole kehalise tunnis võimalik jalgpalli mängida kellelegiga, eks ole, või või siis ka ei ole võimalik oma võimeid kellegi teisega võrrelda, et et noh, kuskilt tasemelt alates on ikkagi mingi normaalne noh, suurus, kus ütleme, selle klassis olevate laste arv ikkagi noh, ka puht pedagoogiliselt noh, alla, mida ei ole võib-olla mõistlik. Et siin peab kuskilt leidma selle mõistliku tasakaalu koduläheduse ja selle kooli suuruse ja ka lihtsalt selle rahaliste võimaluste vahel, mis mis siis selliste koolide pidamiseks Eesti vabariigis on olemas, et, et, et ei saa nagu sellist loogikat arendada nagu absurdi välja ja öelda, et et mida väiksem kool, seda parem, et see ei ole kindlasti tõsi. Ja üldse ka, mida väiksem, seda parem, sest ütleme, et inimesed kolivad paratamatult nagu töö tõttu linnadesse edasi ja põlvkonnad muutuvad väiksemaks, nii et nii et need debatid tegelikult ei kao kuskile ära, need jätkuvad ja, ja neid ei saagi nagu lõplikult lõplikult ära vaielda. Ma ise kunagi elasin viis nädalat Ühes pisikeses Gröönimaa külas, kus on paarkümmend maja, just, kuna ma olin seal kauem kui need turistid, kes seal viibisid kaks päeva ja oli tõesti vaimustatud, nagu ma ei tea, kaljumaastikest ja, ja jäämägedest kas tunduma tegelikult, noh, kui seal tuli augusti lõpus esimene lumi maha ja hakkas tunduma päris päris õudne, nagu, et inimesed peavad nihukeses kohas elama ja siis on lihtsalt noh, küsimus see, et noh, nihuke pisike romantiline koht, et me sõidame läbi ja vaatame, et oi kui tore, et siin on nagu päris päriselu. Aga see küsimused, noh, kas, kas me nagu saamet tahta, et inimesed ei koli suurematesse kohtadesse ja hoiavad seda seda argielu seal elus, nii et meil oleks mööda sõites tore vaadata ja naeratada, et noh, minu meelest see on nagu see on ka küsimus, mis praegusel ajal, kui inimesed paratamatult elu elu linnastub, siis see küsimus jääb alles. Nii aga vahetame teemat, kui siin võitlusest juba juttu oli, siis üks võitlus sai sellel nädalal küll suure võitluseta läbi ja Eesti on vastavalt riigikogu otsusele siis ESM-iga liitunud. Nüüd vaatab õiguskantsler Teder veel selle üle, kas seal on midagi vaidlustada või. Aga arvestades, et suur vaidlus on juba selle üle maha peetud, siis, siis on ülimalt ebatõenäoline. ESM-ka-ka vaidlustatud saab ja, ja see see on tekitanud küll ühe huvitava huvitavat küsimus, et ühelt poolt on, on, on ühiskonnas väga selgelt huvigrupid, kes olid väga jõuliselt meelestatud ESM-i vastu käisid meelt avaldamas ja nii edasi, ka parlamendisaalis oli oli selgelt poliitikuid kui ka poliitilisi jõude jõude, kes justkui olid, olid oma oma sõnades väga tugevalt ESM-i vastu, aga kui me nüüd vaatame seda resonantsi, mida see ESM-i vastu seismine on ühiskonnas tekitanud või kui palju see ühiskonnas on, on inimestele korda läinud, siis võib siiski valdavalt öelda, et see ESM-i teema, et ühelt poolt sellest on aru saadud, seda on teadmiseks võetud, aga, aga see ei ole tekitanud ühiskonnas nii laia diskussiooni kui, kui võib-olla ESM-i vastased või või tõenäoliselt vähem ka pooldajad lootsid. Nojah, ei no ühest küljest ju peab tähele panemata, eks ESM-i küsimus üle hulga aastate äratas ellu sellise seltskonna, kes aastal 2003 olid euroskeptikud. Et vahepeal ju peaaegu ei olnud seda, seda mõtteviisi nagu väga kuulda ega näha mis iganes see põhjus siis oli, kas nad kuidagi häbenesid seda vahepeal või ei olnud nagu aktuaalne või, või võikogusid vahepeal lakkusid haavu, sest see eelmine nagu kaotus oli äkki liiga valus. Aga et, et osalt osalt ma ei ütle, et ainult ja kindlasti võib-olla ka mitte põhiliselt, aga osalt ütlemine Lemmy vastas, et kui vaadata noh, olid põhimõttelised euroskeptikud eurovastased, kes, kes on igasuguse eurointegratsiooni vastu ja keda tegelikult, et ei oleks. No ütleme, nende hoiak ei oleks muutunud ka sellest, kui see ESM-i ülesehitus oleks natuke niisugune või natuke teistsugune, et see nagu ei olnud üldse see küsimus, mida paljud inimesed selle selle asja vastu olemise kaudu püüdsid, püüdsid väljendada. Aga noh, teiselt poolt muidugi jah, on nagu ka ka väga palju lihtsalt arutatud, et kas, kas see põhimõtteliselt on nagu liikumine õiges suunas, et neid üle jõu elanud nagu edasi abistada või, või peaks nad laskma pankroti, noh, siin Meelis Atonen Maalehest sel nädalal ütleme, esines sel teemal nagu väga siukse ühemõttelise mõtteviisiga suhteliselt selliselt reljeefselt väljendudes. Et oleks aeg, lihtsalt nad siis lasta lasta pankrotti ära minna, oleks, oleks leebem ja niikuinii sinna suunas see asi kõik läheb noh, et see on nüüd, et see on ka suuresti osutub jah selliseks tulevikuusuküsimuseks, et et kuhu näeme seda, seda asja liikumas, et kui me et kõik nagu saame aru, et, et see ESM ja kogu see abistamine juba viimase kahe-kolme aasta jooksul on olnud ju aja aja juurdeostmine, nii on öelnud ka rahandusminister Jürgen Ligi tegelikult riigikogu eeskätt et ega ta midagi muud ei ole kui lihtsalt, et lihtsalt aja juurdeostmine, et et lootuses, et edaspidi on ühel või teisel viisil nagu lihtsam, et nüüd on. Et kui, kui vaadata, et see asi lõppenud kui, kui lähtuda sellisest pessimistlikust loogikast, et see asi lõpeb niikuinii mustalt siis ei ole ju aja juurde ostmisel mingit mõtet, see on ainult, et nii-öelda täiendav kulu ja tuleks kohe asja juurde minna. Kui, kui jagu välti lähtuda sellisest lootusest, et need võlgnikud parandavad ennast ja, ja kokkuvõttes kogu see asi ütleme, aasta või paari pärast näed palju-palju parem välja. Noh, ja mille mõningaseks kinnituseks võib ju tuua, aga näiteks kas või Läti näite kes ikkagi abiga sai oma raskest hetkest üle ja tõepoolest noh, on on tänaseks igal juhul nagu paranemise teel, kuigi ei saa öelda, et Läti olukord hirmus hea oleks praegu noh, väidetavalt on seal ikka Eestiga, kuidas olukord oluliselt kehvem, aga aga noh, ütleme, et ta on nagu üks näide sellistest riikidest, kelle abistamisel nagu on olnud mõtet. Et, et siin ongi väga-väga erinevaid seisukohti. Ja minu arust see vähene debatt liitub ka osalt võib-olla väsimusega, et see asi on olnud nii kaua, nii kaua, no see on see, kui karjuda kogu aeg, et tulekahju ja tulekahju ja tulekahju siis nagu vaadatakse, no okei jah, et millal ta siis põlema hakkab? Et siis enam nii väga ei oota, et ütleme praegu 2000. kohe-kohe homme kukub Kreeka kokku ja ja noh, et see käib nagu ma tea kuude viisi ja veel kauem ja ikka veel ei ole, ma ei tea, ikka veel on kreeka maakaardil olemas ja Euroopa liidus euroalas ka. Et mulle tundub, et et kuidagi. Et see, et see asi nagu kestab ja kestab ja kestab, et see nagu ühest küljest tekitab teatud siukest debatti väsimust ja teisest küljest liitub ikkagi paratamatult noh, okei, laseme Kreeka pankrotti, et liitub paratamatult laiemate küsimustega, et kas seal lähevad teised riigid järgi ja kogu see põhja ja lõuna ja kas, kas see Lõuna-Euroo vaba elustiil ja suhtumine, suhtumine raha kasutusse laenuvõtmislepingutesse üleüldse, et kas see on nii lootusetult erinev meie põhjamaisest luterlik kust elustiilist ja suhtumisest. Et kogu siis selle kõige nagu panemine nii tihedalt, ühte patta, Ta on olnud algusest peale viga. Et noh, me ei saa nagu vältida neid debatte, aga need on võib-olla siis nagu liiga keerulised paljudele, et, et see on nagu see on debatt, mis paratamatult hargneb, hargneb edasi ja viib selleni, et et kuidas, kuidas on ikkagi demokraatia niukse tehnokraatlikku otsustamise suhe ja kas, kas majandusliku integratsiooniga peaks kaasnema suurem poliitiline integratsioon, et neid asju ühisemalt, et otsustada ja nii edasi ja nii edasi, eks äärmusluse tõus Kreekas, Kreekas ja mujal. Nii et noh, ma arvan, et seal on niisugune lumepall, et kui see veereb, siis sealt tule nagu kogu aeg midagi juurde, et seda tervikut näha on väga raske. Mina võiks tähelepanu siiski sellele, et ESM-i teemaline diskussioon on oluliselt, et on olnud oluliselt kvaliteetsem kui näiteks Euroopa finantsstabiilsusfonditeemaline diskussioon. Need on täiesti võrreldavad diskussioonid, sellepärast et ka kohustused, kohustuste mahud ja kogu see struktuurne Tiit, kuidas seda anti, on, on sarnastel alustel üles ehitatud, aga ESM-i teemal toimus meil sel teemal ikkagi oluliselt põhjalikum diskussioon kui EFSF teemadest. Aga aga lõppkokkuvõttes tulemus on ikkagi sama ja sellele viitas ka Sulev, et, et nende meetmete efektiivsuse üle me ei saa ikkagi mingite väga konkreetsete parameetrite põhjal otsustada, vaid see jääb ikkagi usus küsimuseks, et kas see töötab või see ei tööta ja siin siin antud juhul ei ole meil kahjuks midagi muud võtta, aga aga, aga juba majandusteaduses kahjuks need asjad, need asjad ja nad võivad olla, nad võivad olla küll kooliõpikus mustvalgelt kirjas, aga, aga kahjuks see igapäevaelu võib, võib muuta päris palju ja praegu on ikkagi peamine küsimus selles, et mida ette võtta turgudega, kuidas rahustada turge, kuidas taastada turgude usaldusväärsuse eurotsooni vastu ja me võime öelda, et miks me peame lükkasid nuumama või et miks me peame peame turgudele läbi pankade kindlust andma ja nii edasi. Aga aga kuna kogu see olemasolev finantssüsteem on just nii üles ehitatud, siis, kui siin üks lüli vahelt ära võtta, siis antud juhul kogu see süsteem kukuks kui nii, et et siin tõenäoliselt seda arutlusainet jätkub, jätkub laiemalt, aga, aga ma juhin tähelepanu ühele asjale, et järjest enam räägitakse kogu selles diskussioonis mitte ESMi rollist vaid Euroopa keskpanga rolli suurendamisest ja on üsna võimalik, et just Euroopa keskpanga rolli suurendamine on järgmine. Märkimisväärne osa kogu sellest diskussioonist, kuidas selle võlakriisiga toime tulla ja ja, ja siin on, on jälle Saksamaa pisut teistsugustel seisukohtadel kui valdav osa Euroopa Liidu liikmesriike, aga elame-näeme, kuidas see, kuidas see kogu lugu laheneb, pidime tänases saates ja ole heas olev. Et mõtlesin veel seda öelda, et ikkagi veel natuke Euroopast laiemat tausta vaadates tasub ikkagi endale teadvustada, et kogu maailm on, ma mõtlen, see see maailmarikas miljard kelle sekka me siis ka kuulume, on ju ikkagi kogu see süsteem üles ehitatud võlgade pikendamisele. Eks ole, see, selle poolest ei erine euroop juba ju ka Ameerika ühendriikidest, kelle puhul me ju alles mitte väga ammu nägime sellist hinge kinnipidamist. Nende triljoniliste ütleme see oli vist 13 triljonit, kui palju see suurusjärk oli, eks ole, Ameerika võlal et selle selle jõudmisel sellises sellise piirini, kus nagu enam ei saanud võlgu nii-öelda vabalt ka suurendada noh, samamoodi me teame, et näiteks Jaapan on, on tegelikult väga suure võlakoorma all. Aga et selles mõttes ei saa sugugi öelda, et Euroop juba on kuidagi eriliselt teistsuguses olukorras kui süsteem nagu globaalselt ja ja ega kui me meenutame ikkagi selle majanduskriisi algust, siis Lehman Brothersi kriis ikkagi tuli Ameerikast, mitte Euroopast. Et selles mõttes võib-olla noh, Peab kuidagi asetama selle, sest küsimusega veel laiemalt, et kas kogu maailmas suudetakse leida tegelikult sellest olukorrast sellise väljatuleku tee. Et ikkagi ikkagi see, see ei ole tegelikult ei normaalne ega ilmselt ka jätkusuutlik. Et lõputult jääbki selline võlgade spiraal nagu üksteisega suhtlemisel, et et kuskilt alates need võlad peavad tõepoolest hakkama kasvõi natukenegi haaval vähenema. Ja, ja see on ka suuresti see küsimus sellest ajavõitmisest, mida jälle ostetakse nende abiprogrammidega. Et äkki kahe aasta pärast äkki kolme aasta pärast, eks ole, ollakse natukese paremas olukorras, võlad on natuke vähenenud. Aga noh, muidugi suure tõenäosusega see olukord nii lühikeses perspektiivis ei kipu kuigi kiiresti muutuma ja selle tõttu on, on see On see nagu keeruline, aga, aga mu meelest ka siin ESM-i vastu olijate ja, ja võib-olla selles suhtes tasuks nagu ka siiski vahet teha, et, et mis asi praegu üldse riigikogus arutlusel oli? See oli ESM-i kui mehhanismi nagu seadustamine. Ja, ja minu meelest sellest tuleks nagu lahus hoida küsimused. Et mida see ESM siis tõepoolest, kui suuri laene ta tegelikult nendele riikidele andma hakkab, seda ju sel nädalal riigikogus ei otsustatud. Riigikogus otsustati, et luuakse ESM, kui, kui mehhanism ja enamik spetsialiste ütleb, eks ikkagi, üsna selgelt, et sellist mehhanismi eurotsoonil on, oli ammu vaja ja tegelikult oleks selle pidanud looma juba eurotsooni loomisega koos. Et see on, ütleme 10 aastat hiljaks jäänud asi, mis nüüd lõpp oleks, ära tehti. Aga kas nüüd sellest ESM-ist hakatakse ohjeldamatult näiteks Hispaaniasse või kuhugi teise riiki rahasid pumpama? See on tegelikult järgmine küsimus. Mida aga Eesti sealsamas laua taga peabki koos teiste riikidega otsustama, et kas sellel tohutul jätkuval abiprogrammidega laenude andmise mahul, eks ole, kui palju seda tuleb teha mida selleks tuleb teha, et, et need on tegelikult ja need, need tulevad ka Eesti riigikogusse nii-öelda järgmiste otsustena siis kui, kui näiteks hüpoteetiliselt on vaja Hispaaniasse või Itaaliasse või mingisse riiki mingi suur abiprogramm teha siis see otsus ju alles tuleb. Seda otsust veel sel nädalal ei tehtud. Nii aga vahetame nüüd teemat ja räägime arengutest Reformierakonna rahastamisskandaalis, sest täna me oleme jõudnud seisu, kus meil on siis Parlamendi erakonnas juba kaks parlamendiliiget saanud kahtlustuse kuriteos ja, ja samamoodi siis on saanud ka kahtlustuse kuriteos justiitsminister ja, ja see on, on nüüd küll küll selline selline areng, mis tõenäoliselt on olnud pisut ootamatu. Kalle Palling on ise seda kommenteerinud et Eestis võib inimese peale kaebamisel ükskõik keda menetlema hakata ja ta ütleb, et tema ei ole midagi sellist teinud, aga, aga ometigi see, et on üks riigikogu liige veel lisandunud kogu sellesse Reformierakonna rahastamisskandaali, see see kindlasti tekitab, tekitab küsimusi juurde ja ega me siin väga palju vastuseid ei ole saanud. Ja sel nädalal on teemat käsitlenud valitsuse pressikonverentsil ka peaminister Andrus Ansip. Ja avaldanud arvamust, et, et, et tema hinnangul või võivad need episoodid olla seotud pallingu endise elukaaslasega ja tema endise äripartneriga ja ja see endise elukaaslase juhtum jõudis siis toona skandaali lahvatamisel ka avalikkuse suve alguses, kui kui mu endine elukaaslane teatas ajakirjandusele, et et ta maksis Kalle Pallingu eest siis raha või annetas rahareformierakonnal. Summa oli vist pisut suurem kui 10000 krooni minu mäletamist mööda, aga, aga see on üks üks konkreetne juhtum, mis, mis siis on välja toodud. Aga huvitav on ka see, et et peaminister tõi välja sellel pressikonverentsil veel ühe, ühe nüansi ja ütles, et, et kõikidest süüdistustest, mis Reformierakonna liikmete vastu on esitatud, on süüdi mõistetud ainult üks endine kaitseminister Margus Hanson ja seda siis riigisaladust sisaldanud portfelli varastamise tõttu, mis varastati tema kodust ja süüdistati, mõisteti ta süüdi siis riigisaladuse valesti käitlemise eest ja, ja peaminister tõi välja siin ka ühe olulise nüansina, et selles loos võis oluline roll olla riigireetur Herman Simmil, kes toona neid pabereid haldas ja kes oli teadlik paberite asukohast ja sellest, kuidas need liikusid ja, ja seetõttu ta viskas õhku juskui kahtluse. Et Hanson oligi kogu selle portfelli loo taga üsna üsna huvitav areng, aga, aga samal ajal selle selle väljaütlemine ja selle sellisel kujul väljaütlemine juhib justkui tähelepanu sellele, et, et vaadake, Hanson on justkui pool puhas ja, ja seetõttu võiks olla samasugune lähenemine ka selle rahastamisskandaali oli raames, kuigi, kuigi ma juhin siiski tähelepanu sellele, et ajakirjandus ei ole läinud küll rahastamisskandaali raames süüdi mõistma mitte kedagi, aga pigem on ajakirjandusele jäänud lihtsalt või ajakirjandusele jäänud väga paljud küsimused vastuseta, ma ei tea, kuidas teile tundub Ja noh, see on jah, selline, et et ühest küljest on ju sümpaatne, kui Reformierakond nagu iga ja igav organisatsiooni puhul on nagu sümpaatne, et nii-öelda omasid ei visata üle parda ja neid ikkagi teatud tasemel kaitstakse ja ütleme, et ja tõepoolest ka kaitstakse selle võrra, et kui ei ole nagu kohtus selgeks saanud, eks ole, seni ei saa nagu midagi nii-öelda täie kindlusega väita, seni me saamegi rääkida praegu alles kahtlustustest, mis ei ole ka veel süüdistused. Aga teisest küljest muidugi selline käitumisloogika, mis peaministri neist juttudest paistab, on noh, kuidagi hakkab nagu väga lähenema jälle sellisele nähtuse nagu ringkäendus. Et ikkagi noh, selline iga hinna eest nagu omade puhtaks pesemine ja iga hinna eest nagu selline väitminejate. Et reformierakondlased ei ole kunagi mitte millegi suhtes eksinud. No ma, ma siiski ütleks, et suhteliselt värskelt näiteks on meil olemas ka süüdi mõistetud Rakvere linnapea juhtum kes oli ka reformierakondlane, nii et ega päris vist ei saa siiski nii nii kindlalt öelda, et, et, et ei ole ühtegi peale selle Margus Hansoni juht. Ja noh, see Margus Hansoni asi muidugi selles mõttes on jälle natuke imelik teda hakata nüüd niiviisi õigustama, et et, et äkki, et kuna oli selline paha inimene nagu Herman Simm seal ministeeriumis, et siis selle tõttu minister pidigi umbes umbes selliste hammasrataste vahele jääma, noh ma ütleks, et see, see siiski tõstatab jälle omakorda küsimuse, et noh, ühest küljest muidugi seda ei saa ainult Margus Hanssonile süüks panna, et tema ei aru ei saanud, kellega tal Herman Simmi näol tegemist on, eks ole, see käis läbi mitme ministri see, see periood aga, aga siiski noh, et sellega nagu tagantjärgi õigustada endapoolset nagu reeglite rikkumist. Noh, on. No see on ikka kaunikesti selline kahtlane. Mis teil on natukene suhtumis suhtumist probleemi selles mõttes ma olen nõus, et süütuse eeldus on kogu meie õiguspraktika alus ja peabki selleks jääma, noh, et ei saa kedagi kohelda avalikkuses ka mitte nagu süüdlasena, ütleme nii, niikaua kui ei ole teada, et on süüdlane selle omandatud kaitse kohta, et ma ei oska öelda, et kas see on nii väga siin kultuur pigem pigem võime rääkida nagu siin ka väga suurest usalduse kriisist ja ütleme, antud juhtudel on, ma ei ole ise ka viimaste viimaste arengutega väga-väga kursis. Ja ma rõhutan, et ma ei tea, kellel on õigus ja nii edasi, aga no mis natukene häirib, on just see niisugune automaatne tõrje kohe, et kui me räägime poliitikutest, et see on natukene natukene teistmoodi kui mingite muude asjadega, et minu meelest, kui kahtlust tõuseb, et siis ei peaks, et just ütleme nagu esimesena, et ei, ei meie omad mitte mingil juhul vaid nagu peaks pigem olema midagi sellist, et et noh, et me nagu selliseid asju ei aksepteeri, eks ole, et. Et me uurime, noh, et me uurime asja, et väga et väga-väga kahju, kui nii peaks olema, et uurime asja, eks ole. Et see niisugune nagu automaatkaitse, et ei, ei, et meil mitte mingil juhul, et see tegelikult teeb, et iga kord, kui nagu siis peaks midagi välja tulema või tulebki. Et see teeb selle nagu raskemaks kohmakamaks ja see ainult lisab seda usalduse kriis ja usalduse puudust edaspidi. Kui siin juba kriminaalsete teemadest jutt oli, siis mõnest teemast võiks siinkohal rääkida veel nimelt et see, mis juhtus sellel nädalal türisel Türil, kui kui toimus tulistamine, mille käigus siis hukkus üks üks paides elav elav inimene. Ja, ja tõesti, alguses, kui see uudis avalikkuse ette jõudis, siis tekitas see juskui teataval määral nõutust ja ebakindluse tunnet, et kas tõesti need siis ka meil kuskil Kesk-Eestis suvaliselt tulistatakse. Aga kui loo üksikasjad hakkasid välja tulema ja tulid välja, tulid välja vastaval moel, et, et tulistati inimest, kes oli tulnud omakohtu korras lahendama mingit tüli, tal oli tõenäoliselt veel inimesi kaasas. Võimalik, et, et, et see, kes hukkus, oli kaasa võtnud ka ise relva ja, ja toimus seal suuremat sorti arvete klaarimine ja, ja, ja kui nüüd on veel välja tulnud, et, et tegu võib olla lausa ühe ühe päti pandega, kes hoiab Türi Paide liinil ja Kesk-Eestis inimesi hirmu all, kuuldavasti on inimestel ka autosid põlema pandud. Noh, kõik see viitab sellele, et et midagi on veel 90.-te aastate kuritegevuse mallist järel või sellisest toonasest organiseeritud kuritegevuslikust süsteemist on veel on veel järel ja kui nüüd meenutada, et, et, et mida me oleme siis kuulnud nagu sellesisuliste kuritegude lahendamisest või ka või ka või ka võimalikest ärahoidmisest või kas kas siseminister Ken-Marti Vaher on sel teemal viimastel aastatel veel mingeid seisukohti välja öelnud, siis mina küll ei ole kuulnud, et ma nägin täna Postimehes, oli, oli imeväike nupp sellest, et kus siseminister ütleb, et, et seda, mis toimus, tuleb uurida. Aga, aga, aga selle kohta ja seisukohti, et kas politsei on jätnud midagi tegemata, kas nende inimeste varasemate tegude tõttu ei oleks tulnud kedagi juba varem ühiskonnast isoleerida, selleks et need sündmused ei oleks seal selliselt eskaleerunud, et ei oleks toimunud klusi, vandaalitsemise ja nii edasi, et kas seda oleks saanud kõik ära hoida, et selle kohta ei ole, ei ole küll hinnangut kuulnud, aga, aga see on kindlasti koht, kus ma arvan, et avalikkus võiks oodata ka justiitsministrile ja politseijuhtidelt, selgitasin, miks politsei tegematajätmiste tõttu on, on kasvõi Vaidel tõri paides türis see asi nii kaugele üldse jõudnud. Mõned ei, mõneti on mõnetan minu jaoks lihtsalt küsimus selles, et kuidas me oleme nüüd jõudnud olukorda, et meil jätkuvalt on olemas mingisugused struktuurid 90.-test aastatest, mis, mis saavad niimoodi segamatult tegutseda ja ja et, et ei, ei, ei politsei siseministeerium ei ole sellele tähelepanu pööranud, et, et ka see lisada kuritegevuse vastaste vastase võitluse prioriteetide hulka. No et siin muidugi need seda täpselt ja hakata kuidagi lahkama peaks tõepoolest teadma, palju rohkem peaks teadma seda, mida me ilmselt siin teada ei saagi. Et mida täpselt on tehtud või tegemata seal jäetud. Aga, aga kuidagi jah, laiemalt, et võib-olla üldistades mitte seda ainult antud konkreetse juhte Tomi üksikasju tõesti arvates mida, mida ma lihtsalt ei tea, nii hästi, et et siin võib-olla olla natuke selline probleem, mida, mida ka mõnes teises vaikses linnas on kuulda olnud, et et tõepoolest on, on mingid sellised sellised jõugud, kes keda näiteks nimetatakse euro varastaks. Kes käivadki, et umbes, kelle puhul on teada, et käiakse kuskil euroopas varastamas tullakse koju ja siin mängitakse ka laiali, et nende puhul on, ütleme politsei- ja korrakaitsjad, võib-olla ka turvafirmad. Jälle tunnistavad natukese sellist jõuetust, et et neil justkui on nagu vähe vähe seaduslikku alust neid lihtsalt niiviisi noh ütleme, midagi peale hakata, kuigi see võib olla teisipidi ka selline nõrkuse ja tahtmatu, see küsimus, et et tõepoolest, et kui nad võib-olla natuke tänaval kuskil laiemad, siis otseselt ütlevad ka politseinikule, võib-olla et sa ei saa meiega midagi teha, et noh vaat ei tunne jälle nii hästi seda spetsiifikat, et öelda, et mida siis täpselt saab teha. Nähes on küsimuses ka eestimaine, eks ole, et need on need mainekujundajad meil väljas. Jah, aga kui seal juba kohapeal hakkavad ja kuuldavasti on kirjutatud ka avaldusi, et, et me nendega midagi ette võtta ja samas ei ole ei ole midagi juhtunud, siis, siis politsei peaks olema siin siinkohal küll oluliselt oluliselt selgem ja konkreetsem ja võtma ka abinõud tarvitusele. Kahjuks ei jõua USA presidendivalimistest rääkida, aga aga Iivi ainult kiire küsimus. Mitt Romney nüüd vabariiklaste kandidaadina Barack Obama vastu? Noh, üsna üsna üsna huvitav vastasseis tõotab tulla, aga kuidas hinnata nüüd Romney välispoliitilisi seisukohti, kus ta on väga selgelt vastandanud ennast ka Venemaale ja öelnud, et, et, et niivõrd leebet poliitikat Venemaa suunal tema ajama ei hakka nagu Obama? No see väga selgelt on suhteliselt uus ja minu arust siiamaani ei ole nii väga selge olnud välispoliitilistes küsimustes ja, ja see võib olla nagu see võib olla ka väga hästi sisepoliitiliseks tarbimiseks mõeldud ja selleks, et nagu tekitada üks selline selge vahe ja selge, selge seisukoht. Et minu meelest on praegu nagu raske selle kohta rohkem midagi väga konkreetset öelda. Venemaa president presidendi esindaja on juba väga teravalt reageerinud ja on öelnud, et et on kokku juba lepitud kuskil ma ei tea kus, et et välispoliitikat sellisel kujul ja nii nii räigelt kujul valimiskampaaniasse sisse ei tooda, sest venelased ise ju ei tee seda kunagi. Nonii, siinkohal paneme tänasele saatele punkti ja täna olid rahvateenrite stuudios Iivi Masso, Sulev Valner ja Lauri Hussar.