Originaal. Ja koopia, originaal ja koopia. Tere, hea raadiokuulaja, mina olen Jaan õlgula ja originaal ja koopia pihta sedapuhku juba 53. saade sellest sarjast ja loodan, et neid saateid tuleb veelgi. Kui eelmises saates, mis oli siis järjekorranumbriga 52, rääkisin Eesti esitajate kummardusest ansamblile kriidonsclivaator vaibal siis tänase saate kangelaseks on ansambel, mis tähistas esimesel aprillil 2012. aastal oma 40 Kümnendat sünnipäeva seal ansamblis Kukerpillid ja tänane saade ongi nende muusikast. Selliseid kollektiive, kes nii palju ja nii pikka aega tegutsevad, ei ole isegi maailma mastaapides väga palju. Ja eriti veel Eestis siis on. Ma arvan, see ansambel väga väärt ühte sellist saadet, mis kannab pealkirja originaal ja koopia, seda enam, et nad on oma muusikaga andnud leiba väga-väga paljudele võiksin öelda tuhandetele Eesti restorani ja pulma ansamblitele. Sellepärast, et nende rahvalikud lood on läinud inimestele hinge ja südamesse ja nad on ka imelihtsad, neid on imelihtne järele teha. Ja kõigil kuulajatel, kui mängijatel on rõõmus meel, aga tänases saates, siis peatuksin kahel plaadil, mis anti välja täpselt siis, kui Kukerpillid said kolmekümneseks ja siis, kui Kukerpillid said neljakümneseks, ehk siis nendel plaatidel on ka nii-öelda kavereid ehk järel tehtud versioone Kukerpillide lauludega. Ja olen valinud saatesse just sellised lood, mis on kukerpillidel ja ka teistelt esindajatelt sellised vähemtuntumad. Aga ülejäänud viitekümmet kahte saadet on võimalik vikerraadio kodulehekülje peal järelkuulata ööpäev läbi, nii et mingi, aga kodulehekülje peale ja küll ta üles leiate, need eelnevad saated ka. Aga nüüd tänase saate juurde, nagu ütlesin, Kukerpillid on meie tänase saate kangelased ja läheme siis sinna 70.-te esimesse otsa, kui nad alustasid musitseerimist. Ja üks lugu, mis lapsepõlvest mulle meelde on jäänud ja mille sõnad siiamaani peale On on laul, mille nimi on pseudovestern ja lugu on ka ilmunud Kukerpillide plaadi peal nimega veel kord aasta oli siis 97 eelmisel sajandil kuigi salvestatud jah, seal 70 oma, pakun neljandal aastal näiteks laul on siis tõesti selline natukene vesternimaiguline ja laulab siin loomulikult Toomas Kõrvits, aga on teisel aastal sai sellest laulust inspiratsioon moni Toomase vennapoeg Glinka ehk siis Harri kõrvitsapoeg Henry Kõrvits. Ja tegi ta siis selle loo omas versioonis ära ja tegi nii, nagu talle ikka see kombeks on selliseks hiphop-iks, ehk siis selliseks, kuidas mõtlen plii hip hopiks. Eks see Kopli, Tallinna linnaosa ole ka meeliks paras slummi või selline ütleme mitte just eriti puhas linnaosa ja see sobib just hiphopi või siis räpi jaoks ideaalselt. Panen mängima siis meeldetuletuseks esimese laulu paari tänases saates. Kõigepealt tuletan meelde, kuidas Kukerpillid oma pseudoWestern 70.-te alguses laulsid ja siis otsa kohe Kinka versioon. Ja muide selle künka versioon nii juures on abiks olnud ka Genka isa, siis Harry Kõrvits ehk siis Toomase Tiit Kõrvitsa vend, kes on nii-öelda olnud selle laulu produtsent, ehk siis tema teadis, kuidas see laul peaks välja kõlama. Niimoodi kõigepealt originaal ja siis koopia ja tänases saates ongi siis tegelikult olen võtnud originaalid kukerpillidelt, kuigi Kukerpillid on need lood ka kunagi omal ajal. Need lood siis omal ajal kellelegi välja artisti käest laenanud, aga tänane saade on siis ikkagi selline saade, kus originaalid on kukerpillidel, ehk siis need Kukerpillide versioonid on mõjutanud teisi artist. Aitäh. Alimäike dialoy. Üks otsata Nukerda Ohoi veel sadula kuus ja kõik. Ei näinud, pleekinud medaliäärses rohus oli tal kõrge nagu ja und nägi jama täis lustakaid, mehi, saluut ja õllehaisu. Vana käitleb grammofon, paar daam, kelle eluleid raisku oli päike. Kauboi veel sadu lautu ja kõik. Närvekõditav pokkerimäng ja vihased püstolipaugud. Loki on mullane läind ja kuulidest puuritud augud. Küll kangete jookide Ki meediast isa keerleb ja tuuri uksel põrnitseb korri, särin käsi puhkamas, poldiga. Oli päike nii maa peal, oi. Karjamaal. Samamoodi kui siis ainult hobust, mul ei ole natuks vanas herra roostes. Kuule, preeriaradadeks on nüüd Kopli uulitsa. Uurid seal lendavad kuulid, veab kudema, nägi rohus mõnda Plegilgeleti, näen sedasama, ainult et nad elavad elu hammasrattad, pingutanud üle nagu šaakali poolt näritud Inga ja olen nagu kauboi üksipäini kurjuse haavatut plasku käest vastu läigib, selle peegelpildis näen, kuidas punatahab mul nüüd vormis sinised, aga endised pahad muutunud pole üsnagi Merrin. Röövitakse, tapetakse taga. Eile mu pea välja, pandi tasu eest, olen süütu, kõik tahavad vaid tasu. Kõik on samalaadne, kiirem säilitama elu, kes nõrgem, nutab nagu laps, kel võndile oma uus elukuust, daamid, kelle elu raisus kuidagi jäimad, Pedad, magad, kindlustus oma kaisu. Mu elu, kui. Oma unedes ilma hoian lahtisest kohta, siin on sadu inimlooma missised, kuid sündis lõgismadu linnast linna. Otsin õnne. Muhotelle elu põgene, on olnud perse minna kuniks jõudu, laukad, suksu mootoris, nägu, habetunud käsi seotud sidemete üks kadunud jäänud pelgad, pidemed, teed jätab ikka mütsi linna preljast, teiste seas aga siiski. Sadula. Pseudoansambel Kukerpillide lauludest võiks ju palju rääkida ja kindlasti võiks teha hästi palju saatidega. Mina olen leidnud olles nende muusika austaja juba siis, kui nad loodi, see ansambel 72.-st aastast ette. Tegelikult kõige ilusamad lood on just need, mille kukerpillipoisid on kirjutanud, need on kõige kuidas ma ütlen, südamlikumad ja kõige toredamad ja kõige kaunimad need lood, mille nad on nii-öelda laenanud autoritelt näiteks sind ainult palun isa või veel arvad või inimjaht, need on ka head lood, aga kuidagi hinge lähevad ikka Kukerpillid oma loomingu laulud. Järgmine lugu neist on vihmaussielu, see lugu on salvestatud 1979. aastal ja see on üks väga ebakukerpillilik laul, helilooja nike Volkov, sõnade autor, samuti ige ja eeslaulja, samuti ikke. Ja väga ebaharilik kollektiiv saadab taustal seal nimelt keelpillikvartett. Ja see on selline lühike laul, aga minu meelest väga väga armas ja Kukerpillide 40. sünnipäeva aastal ilmus nende duubelplaat, kus sedasama vihmaussielu laulu laulab kuulus Eesti ooperilaulja Helen Lokuta. Vaata ja kuula, ma nüüd siis Neid kahte versiooni kõigepealt tuletama meelde. Võib-olla mõni kuuleb isegi esimest korda Ike Volkovi poolt lauldud laulu vihmaussielu ja siis sinna otsa mängin selle Helen Lokuta versiooni sellest toredast ja ilusast ja armsast laulust. Olen GSM moodul pilves ilma. Ma olen ma, kes mäeks. Ma olen vihmauss, kes iili, sigar, habe ja ma olen vihmauss KesK laadele. Konksu otsa ees, mis on mu armas? Oli ilus, nukker, aga kaunis laul, vihmaussielu läheme nüüd ägedaks kätte ära. Ansambel Kukerpillidest, mis on tegutsenud 40 aastat, on läbi käinud väga palju pillimehi, kuigi mitte just väga palju, aga siiski palju pillimehi ja mõned pillimehed on ka juba nii-öelda taevases bändis pillimehed ja nende suured sõbrad. Üks nendest on Taivo linn, Kukerpillide kauaaegne mandoliini ja viiulimängija ja samuti laulumees. Taivo Linna laulis omal ajal Saaremaa rahvalaulu, suured koerad, väiksed koerad, ansambel kukile, pillide repertuaari ja ja see lugu oli ju väga populaarne. Aga 2012. aasta plaadi peal on sellest loost, eks tore versioon, mis on hästi kuri. Ma mõtlen just helilise pildi poolest selle ära teinud ansambel Metsatöll. Ansambel Metsatöll-i mehed on siis teinud sellise suure kummarduse Kukerpillidele ja võtnud laulda nende laulu. Suured koerad, väiksed koerad, piss küll, jah, tegelikult on hoopis Saaremaalt rahvalaul. Aga ilmselgelt on siin vihje ikkagi Kukerpillide loomingule. Kõigepealt kuulama siis härra Kukerpillide versiooni, suured koerad, väiksed koerad, eeslauljaks Taivo linn. Ja pärast seda lähevad suured koerad ja väiksed koerad eriti kurjaks sellepärast, et sedasama laulu hakkab laulma ansambel metsadel. Suured koerad, väiksed koerade kutsikat, nõlgel lakka latuur koerale. Algavat tooma kümneva kooli. Joone suurtel koertel lan puurivahiks paikne uuri del koerte lavi koguri, väikeste koerte vaikne uuri. Küll vaata. Joon. Tall koertele suured hambad, Need ei ole lamp. Koertele suure andvad lambal jalgu müüdavat toona küll koju. Tooma küll joola suured koerad, väiksed rada, kutsikat, kellad, suured koerad, väiksed koerad, putikat. Väga jalgrajal sõidavad proua küll joon. Natuuras. Tähele lon kooriloomingu, uuri. No ei ole vaja Küll. Tuumani. Oleme veel natukene aega, muusikalised kurjad nimelt kui ma siin Kenkast ja tema isast Remo onust rääkisin, siis ega need Kukerpillide poisid on ju väga loomingulised mitte ainult ise, vaid neil on ka loomingulised sugulased. Ike Volkovi poeg Joel Volkov on ansambel Zorgi üks alustalasid ja ei saanudki ansambel sorg kuidagi mainimata jätta oma loomingus, et nemad ka kuidagimoodi Kukerpillidega seotud on. Joel Volkov ütles, et ansambel org on selline kollektiiv, kelle esimene basstrumm oli kirjaga Kukerpillid. Ja selle 30. sünnipäevaplaadi pealt on üks tore laul ansamblilt. Sorg mille nimi on Rotterdam. Kuulame kõigepealt ära Kukerpilli versiooni, sellest vanast toredast meremehelaulust. Ja siis muide, laulab ansambel sorg, kus trumme või siis trumme möllab. Kuulge poeg Joel Volkov ja muide veel informatsiooniks, et 40. sünnipäevaplaadi peal on sama laul. Rotterdam aga seda laulab juba siis üks Shanti koorade His Fiskars. Ja see ansambel või see koor on siis pärit tardamist ehk siis Hollandist. Aga nüüd siis jah, Kukerpillide, Rotterdami laul ja peale selle kuriversioon sellest ansamblilt. Aga ma ei ole enam. Rotte jää. Ja raud ka merikaru jõua täiesti. Väljad oliivijumalaga, sest luule Sonera oli meile Rotterdam. Puhas lake, kaotada paber kui päevani jumal teab, kas tema silmad selget vaeva näevad. Jää jumalaga paintes. Kuule, Novira. Oli meile Rotterdam. Ja reisumees oli meile meie. Ja. Ta on meil selge peaga vaikne nagu toi lärmab meie troopess kärge laga sest ta oli meil. Ei vaata ja saad hakata saidi avakaader. Viimsepäevamärk. See oli meile rotte. Näed? Tooli raam ja räidule Itaalile. Laada ära. Jumala enda tuul. Aga kui nüüd ainult? Olevale raami. Raam, naerlamise, aju. Ei määrata ära. Kurje lood, kurjad lood, aga nüüd siis vähema natukene leebem saamaks kätte, kui Zorgia metsad ellu, Kukerpillide kavereid, Eesti raadiojaamad vähe, võib-olla on mänginud siis järgmist lugu vist on küll rohkem mängitud, kuna see rohkem selline poprocki moodi ole. Aga mulle just teeb selle laulu kaver versiooni juures rõõmu see, et et ansambel Tuberkuloitedi oma liistude juurde ja neil on selline oma saun, mis on äratuntav ükskõik mis laulu nad teevad summer ja Tuberkuloitedit. Kümmekond aastat tagasi siis kui Kukerpillid 30 said, laulsid selle plaadi peale ühe tuntud Kukerpillidele laulukaveri ehk siis järel tehtud versiooni punapeast, kelle nimi on Mary. Ja ega siin midagi pikka juttu pole teha, võib-olla siis natukene veel selle originaali kohta. See originaal kanal, ehk siis Kukerpillide versioon, esimene versioon on salvestatud jälle sealsamas, kus need jahitrofeed ja, ja võib-olla see vihmaussielugi seitsme kümnendatel kuskil keskpaigus või siis pigem jah sinna, ehk siis kõigile neljandal aastal näiteks, ma arvan aga seejärel tehtud versioon on 2002. aastal salvestatud ja eestikeelset teksti sellele loole kirjutanud. Praegu juba taevas luuletusi ja laulutekste kirjutav Henno näo ja Henno Käo oli ka siis Kukerpillid on väga, väga suur ja hea sõber kellele alati Kukerpillid tähelepanu väravat, kui nad kontserte annavad. Ma arvan, et paljud mäletavad seda, kes on käinud Kukerpillide kontserdile igal kontserdil. Toomas õige on siis tervitanud ka Henno Käod, kes on enamus Kukerpillide toredatest tekstidest kirjutanud, niipalju siis sellest jutust, nüüd aga kuulame muusikat, punapea meeri kõigi pealt Kukerpillide versioon sellest laulust. Ja siis Sindi Ansambel Tuberkuloitedit eeslauljaks. Oh, punapea Mary. Sinuleeglitel jõudis Minuni ja sealgi. Räägid üheskoos. Vahtisin kustunud sigaret. Salakuusi, OMA peameeri, iluleegid. Ovaalne vaipa. Korraks. Punab ja veel. Minulegi. On selline. Minul ja seal Vurab ja veel. Minule läbi. On? Minuni. Oi. Lähen edasi Kukerpillilooga, mis on samuti kuidagi ebatraditsionaalne, reaalne ei ole väga Kukerepillilik, aga siiski nende oma, kuna lugu on ilmunud nende plaadi peale tahan lennata aastal 1998. Ja nagu vihmaussi Ki laul, selle laulu autor samuti iike Volkov. Laulu nimi on, mees lõhkus puid, sõnad on kirjutanud loomulikult Hando Runnel. Ja 40. sünnipäevaplaadi peal on väga huvitav kollektiiv seda võtnud, järele teha. See on selline kollektiiv, kes varjab ennast ime taha. Aardov trio. Sinna kuuluvad väga kuulsad, maailmakuulsad pillimehed. Kõige vähem kuulus võib olla maailmas on Toivo Unt, kes mängib kontrabassi, kes on muidu ka suurepärane instrumentalist, aga teised kaks pillimeest on maailma mastaabis tuntumad. Art of Triosse kuuluvad siis peale Toivo Undiga trummidel Brian Melvin ja kuulus väga ebatavaline ja ebatraditsioon. Mahlase kitarristiiliga kuulus Ameerika jaapanlane Riyogavas saaki. Nii et nemad on siis ka saanud. Sellel plaadil, mis ilmus Kukerpillidel nende 40. sünnipäeva puhul ja kaunimad laulud on selle plaadi nimi. Ja mul on ülimalt hea meel siis väga paljudel esimest korda tutvustada Kukerpillid 98. aasta laulumees lõhkus puid eeslauljaks Ike Volkov, muusika, Ike Volkovi tekst, Hando Runnel ja siis kuulame pead. Mida teeb siis sellest laulust Aartov trio koosseisus riiugavast saaki. Melvin ja Toivo Unt ja laulu nimi on mees, lõhkus puid. Naine. Laps lebas mähkmetes. Joosta. Ja naine. Lebas. Ta joosta. Nii-nii palju? Nii-nii palju tiimi. Nii keeva tee nii palju. Raha ja see Ja viimaseks laulu paariks sellesse saatesse olen valinud veel ühe taevase Kukerpilliliikme Kaarel Kilveti laulud töölispoiss. See on jällegi Hando Runneli tekstile tehtud laul ja lugu on olnud väga populaarne, et seda on lauldud palju ja aastaarvuks eesti raadiot apteegis on kirjutatud 1979. Niisiis Kaarel Kilvet eeslauljana ja tema on ka helilooja. Teksti on teinud Hando Runnel ja 30. sünnipäevaplaadi peal laulis seda kollektiiv nimega saunamees eeslauljaks Lauri Saatpalu, Lauri Saatpalu. Versioon sellest loost on ka minu meelest väga omada varane ja üllatav. Ma arvan, et väga paljud polegi seda laulu kuulnud, nii et selles saates saab kuulata. Hea küll, räägin väga palju jääb aega muusikaks vähem. Aitäh et kuulasite ja kuulake ikka kukerpille. Väärikas ansambel. Nagu selles saates teada saime, siis jõle paljusid laule üldse kuulda Nende repertuaaris, mis nad on kunagi salvestanud. Ansambel Kukerpillid aasta 1979 eeslauljaks heliloojad Kaarel Kilvet ja laule üks poiss ja sinna otsa koopia. Lauri Saatpalu saunamees lugu nimega 60 rubla, sulgudes töölispoiss. Selline oli 53. saade sarjast originaal ja koopia ohtu vähk kunagi tulevik. Kuna GT 60 rubla maksudeks suma läks neli ja sutike maksis mu säär vannituba, kütice, maks, Sis kalleeli ja sool. Kinos ma käisin ja tantsimas. Viinerit sõi naga viina, ei, see varrast kooner viiks muttisus rahe sima sõnni tuppa ei too. Siis aga ta siin tööturukoodi alguses arg, aga. Lapsigi alla ja pealt polnud viga, pole vadi Noarootsi, rootslaste rikka see olnud kui reisides päris hästi vaene olnud, kui varrast. Töö tegin, natuke õiges, nii paha ei soovinud, kuid varras, no üles tal ongi see, et poolsada rubla seisab mul salaraamatu pea. Viis aastat olin ma koriaal juba viis aastat, silm seisis auto tee peal, mõnikord on muidugi tuju läks null, süda sai näi seal taas. Head autod maksavad 6000 kulli. Aastaga sääs 54 avas taas minu soovid pisarais. Ja siis oli läinud vaata kui, kui sees muidu ta v. Eks elupuuga? Kuna IT me siin 60 rubla Maksudeks maha läks neli pau, sutike maksis muu säär pandi tuuba. Sutike, Maxisk lei. Eino käisin tain, Zimmes. Viinerreitz ei viine. Seepärast ka näriks kutsus mind ahela ei sõima üldsegi tuppa. Siis aga kaua ta siin töödru Tiive alguses härg, yldiselt uus. Olevat Noarootsi ürgrootslast, et uusrikas ei allunud riides, käis resti. Ja nuud varas. Tegin natuke vähem, kuigi hästi ei soovinud, kui paar. Üles noorpaarsada rubla. Ei sa mees hääle, raamatu. Säästataalin koor jäänud ei, juba ei säästad. See siis autod. Mõnikord muidugi ujullex, null sööda said täis, raputas rei. Ja ta teod, maks, Kuustunud, pull. Aastades sinna viis, 10 Bell. Avastas tüdruk. Sov viidi sohi, ei saa rais. Siis oli läinud. Kui siis kui too ta