Keelesäuts omadussõnade puhul ollakse harjutud, et peaaegu kõigist neist saab moodustada võrdlusastmeid. Kõige lihtsam näide hea, parem, ehk parim või halb, halvem, kõige halvem ehk halvim. Väga hästi on siis, kui kogemata ei aeta segamini ülivõrde ja keskvõrde moodustamisega reegleid, nagu võib mõnikord juhtuda õnnelik tüüpi sõnadega. Valedest vaikin, ütlen igaks juhuks ainult õiged vormid, õnnelikum, kõige õnnelikum ehk õnnelikem, kui need reeglid on selged. Meil on ainult üks väike, aga mitte kõigist omadussõnadest ei saa võrdlusastmeid moodustada. Nimelt langevad välja sellised, mis juba näitavad mingi oleku äärmist võimalikku ulatust. On alumine ja ülemine pealmine. Kõige On sallitud kõnekeeles ja kasutan seda isegi. Näiteks kuulen ise end vahel kodus ütlemas, et antaga mulle see kõige alumine paber või kõige ülemine raamat, see jäägugi kodukeelde ajakirjanduses asjalikus tekstis on selle reegli erandi tõttu väär kõnelda minimaalseinast kahjust või kõige maksimaalsem Ast tulust. Minimaalne on vähim võimalik ja maksimaalne, näitab suurimat võimalikku määra. Iga lipsab tihti sisse ka siis, kui räägitakse optimaalse Imast lahendusest. Optimaalne on parim võimalikest, seal on juba ülivõre sees. Kui lahti harutada, et keegi kasutas kujundlikku keelt, kasutas sõnamängu väljendus teravalt. Sisenen juba kurb ja igav.