Olümpia raadiokülaline. Mul on hea meel tervitada siin stuudios Indrek Schwede. Tere tulemast, Indrek. Tere. Me räägime täna Wembley staadionist. Me räägime vanast võimblist. Räägime uuest võmblist. Mina olen käinud uuel võmblil, kui Eesti koondis mängis Inglismaa koondisega. Vanal võimblil ei ole õnnestunud kohal viibida, küll aga on õnnestunud see Indrekul. Aga hakatuseks võtsin peediast välja Wembly tekkeloo ja loen selle väikese lõigukese ette. Juba 1889. aastal plaanis ettevõtte Metropolitan Railway juht Edward matkina ehitada Wembley maa-alale staadioni kuid see plaan ei teostunud. Pärast esimest maailmasõda hakkas valitsus mõtlema sellele, et korraldada briti impeeriumi suur näitus. Näituse toimumise kohaks valiti kohambli ja selleks tarbeks ehitati staadion. Staadioni algne nimi oli Paia staadium, kuid hiljem hakati seda kutsuma novembriks. Peasissepääsu mõlemale poole ehitati madalad tornid ehk niinimetatud kaksiktornid, millest sai Wembley sümbol. Wembley avati 23. aprillil 1923 ja esimene sündmus oli 1923. aasta effei Kapi finaal Bolton Wonderersi ja West Ham Unitedi vahel, mis lõppes tulemusega kaks. Null. Wembley lõi esimese värava Tavityak. Arvatakse, et 200000 inimest soovis minna mängu vaatama. Mis staadionile, mis oli ehitud tatud 125000 inimese jaoks. Indrek, millal sina olid esimest korda vanalvemblil? 1998 ja vaatasin ka siis nüüd moodsas keeles öeldakse effei Cap tegelikult eesti keeles ju Inglismaa karikavõistlused, vaatasin finaali ja ka see lõppes, kaks null Arsenal võitis niukas Unitedit. Ja ma olin ka aasta pärast seal tagasi, aga siis mul ei olnud kahjuks võimalik seda sinna sisse pääseda ja ma tegin lihtsalt läbi selle, et ma läksin ikkagi võib-olla üks viis-kuus tundi enne finaalikohale, siis oli kanjukas seal matid oli finaalis, aga siis manu vastu ja ma vaatasin seda melu, mida ma sellest esimesest korrast olin näinud. Aga sinna Vikipeedia jutu juurde ma tegelikult tahtsin natuke lisada. Ma sattusin täiesti juhuslikult üldse mitte planeeritult paar päeva tagasi ühest inglise raamatust ka lugema. Ja noh, neid raamatuid on ju palju, mis sellest avamängust kirjutavad. Aga siis seal jätsin spetsiaalselt meelde, et väidetavalt siis ametlikult oli kohal 126047 pealt vaadata, et öeldakse, et noh, võib-olla poole rohkem oli tegelikult kohal ja see mängu algus ju hilines 40 minutit, sellepärast rahvas valgustribüünile ja seal nii ratsapolitseinikud kui ka siis ilma hobusete politseinikud üritasid siis seda mänguplatsi vabaks saada. Ja kui kaks null see mäng, võit, lõppe Spoltoniga siis kaks väravat löödi niimodi, et need kirjeldused väga koomilised, et esimene värav löödi niimoodi, et siis kaitsva poole vestami mängija üks neist ei saanud platsile tagasi, kuna ta oli eelnevalt enne seda väravasituatsiooni läinud pallivad mis oli siis läinud üle audi sisseviske, ta oli selle palli kätte saanud, omadele visanud, aga ta ise enam ei saanud platsile tagasi. Hiljuti esimene värav ja teine värav löödi niimoodi, et see pall ei põrkunud tagasi, mitte siis võrgust, tavaliselt võrk läheb niimoodi, eks ole, natukene kummi, eks ole tagasi, vaid pealtvaatajad olid seal võrgu tagamise pall põrkus väljakule peatumata tulles tagasi, nii et see oli tõesti väga erakordne mäng, mida, mida siiamaani kõik Wembley ajaloost pajatavad, raamatud ja kirjad räägivad, et see kohutav rahvamass selle staadioni avamängul. Mitu korda sa ülepea oled vanalvemblilt käinud peale selle 1998 korra. See ongi ainus kord, see ongi ainus korda see teinekord oli siis 1999, kui ma staadionile sisse ei pääsenud. Aga see esimene kord oli, oli väga lihtne selles mõttes, et mul tekkis huvi selle Inglismaa karikavõistluste vastu juba seoses sellega, et ka ju saiu vaadatud. Soome televisioonist neid inglise karikafinaale. Jaa jaa. Kuna ma olin juba käinud ka mitmetel rahvusvahelistel mängudel, muuhulgas samal aastal ka läksin MM-finaali vaatama ja olin olümpiafinaali ennem näinud ja mul tekkis huvi nende finaalmängude vastu, mida ma siis hiljem noh, nii-öelda kollektsioneeris endale päris kenasti. MM-finaal EM-finaalolümpiamängude finaal, Champions liiga finaal, Kasekarikavõitjate karikavõitjate finaal, mis on nüüd ära lõppenud ja inter Continental finaal siis ma mõtlesin, et see inglise karikafinaal oleks ka väga huvitav vaadata, mis seal toimub, ja Eesti jalgpalliliidu kaudu ajakirjaniku pääsme sellele finaalile ja läksingi kohale. Ja mida ma ennem teadsin ainult seda, mis ma olin lugenud ja võib-olla siis need Eesti koondise mängud, kus oli saanud käia mis olid ju ka väga sellised muljetavaldavad, noh juba see 93. aasta mäng Lissabonis see kõigi aegade suurim publik, mille eest siis Eesti koondise mänginud noh, eri hinnangutel 100 kuni 110000 no 105000 on tõenäoliselt nihuke optimaalne arvus, siis Portugali, Eesti mängisid tiitlivõistluste valikmängu ja nüüd inglise karikafinaal oli selles mõttes minu jaoks hoopis teine maailm. See ei olnud nii-öelda rahvusvaheline võistlus, küll aga väga pika traditsiooniga võistlus. Ja see jalgpallikultuur oli ju selline, et ma tahtsin kõike seda näha, endasse sisse ahmida. Ja mäletan, et ma arvan, et ma läksin juba päev enne seda karikafinaali läksin kohale vaatama, kuidas sinna üldse ligi pääseb, kui kaugele metroosse staadion ja tegin ennast võimalikult nagu tuttavaks kogu selle logistikaga ja mängupäeva hommik, loomulikult lugesin ajalehti, mida, on ju seal on ju kümmekond sellist sellist ajalehte, mida võid rahulikult lugeda ja ja saad kõik jalgpalliuudised aitäh ja mängupäeva mängupäeval, tähendab noh, ma enam ei oska nüüd väga täpselt öelda. Kas oli viis või viis-kuus tundi enne finaali, aga ma arvan, et umbes nii, ma oleksin kindlasti kohale. Ja metroo oli juba fännidest tulvil. Noh, juba linnas oli näha, kuidas siis niukazlja ja Arsenali särkides fännid olid kogunenud ja metroojaamas siis igas jaamas tuli siis neid putku peale meele oli, oli, meeleolu oli väga sõbralik, selline võiks öelda isegi vallatu, väga palju fännid naljatlesime omavahel, mingit sellist ohutunnet mul küll kordagi ei olnud, et seal võiks tekkida mingisugust kokku minekut ja, ja võib-olla kõige selline muljetavaldavam oli sisse metroost väljatulek. Sealt läks nagu selline alleel staadioni poole, see oli väga lai, selle võib-olla üks paarkümmend meetrit lai, võib-olla isegi rohkem väga raske niimoodi silmaga hinnata täpseid meetreid ja see oli siis palistatud nendest fännidest olid siis Newcastle'i fännid arsenali fännid. Ma tegin seal meeletult pilte, siis ei olnud muidugi digiajastu veel alanud. Hiljem nägid, eks ole, mis filmilindi keskel oli jäänud. Aga see kõik oli, see oli, see oli tõesti muljetavaldav, mis seal toimus, kõik need laulud, kõik need traditsioonid seal oli, seal oli nii-öelda vanu inimesi, noori inimesi, mehi, naisi, see võttis silma silmad päris kirjuks. Aga staadion ise, millise mulje jättis sulle vana Wembley, kui sa juba olid sisenenud ja jõudnud tribüünile? Noh, ütleme niimoodi, et esimene mulje oli isegi võib-olla väikene pettumus ja, ja pettumus selles mõttes, et seal olid tribüünid, Katus ja neid toestasid siis sellised, kui ma veel õieti mäletan. Küllap nad olid isegi puidust postid, niuksed, toed ja see valmistas mulle suurt pettumust, sellepärast et ta halvendas ka minu sellist noh siis väljavaadet staadionile. Ja alati, kui ma satun sellistele staadionitele, siis midagi teha ei ole, tuleb meelde see meie Kadrioru staadion 38. aastal paigaldatud väga eesrindlik raudtee betoonist katus, kus siis ei ole ühtegi tuge ja see vaade on tõesti harukordne ja rõhutagem, et aastal 30, kaheksandas ehitatud enne teist maailmasõda. Nii et ma arvan, et ma ka siis kindlasti noh, mõttes nagu täna siin seda Kadrioru staadionit kiitsin teda, et see pettumus on mul küll meelde jäänud. Aga noh, loomulikult see on, see oli niukene väikese väike niukene virvendus. Teiseks, eks ikkagi oli niisugune tunne, et oled jõudnud Ühte jalgpallimekasse ja noh, kõik see, mis novembri kohta on öelnud ja, ja suured mängijad kirgas pele, eks ole, et noh, mängid novembril, et noh, see on, see on kõikide jalgpallurite eluunistus ja eks, eks kõike seda sai ju iseendale ka seletatud, et nüüd ma olen siin kohapeal ja ja nii oligi, et ega mul mängus suurt midagi enam meelde pole jäänud neid mänguni palju olnud, mida ma olen vaadanud, mul on meelde jäänud jah, see, et Arsenal võitis. Ja aga kuidas mängu käik täpselt oli, see see enam meeles ei ole, aga see melu, kas see on jäädvustanud? Jah, selle, selle menuga on niimoodi, et, et ikkagi võib-olla kõige rohkem jäi meelde see mängueelne melu seal staadionilt väljas siis, kui need fännid olid kogunemas, siis kui toimusid seal sellised kogunemised, grupiti, kes siis pididki, võib-olla otsisid 11, et läheme koos siis see võib-olla olid ka piletid, eks ole, neil kõrvuti neid tehnilisi detaile ma ju ei tea, aga just see, mis seal toimus, see, et kuidas paljud siis jupid olid siis riietunud noh ütleme niimoodi piltlikult öeldes, et kõigil olid näiteks mustad habemed ees või oli mingid muud sellised atribuudid, mis, millega nad siis eristusid teise teistest, aga olles siis samal ajal oma grupi siseselt siis nagu ühtselt riietanud, et see on nagu hästi meelde jäänud ja see, et et olid tohutud tul laulmine ja, ja selline tõeline pidupäev oli, et, et just nimelt see positiivsus ja, ja selline rõõmsameelne olek on mul siiamaani meelde jäänud ja veelkord, et, et ma ei adunud küll kordagi sellist ohtu, seal võiks tekkida nagu mingisuguse vastakuti minek ja mingit vägivalda oleks toimunud. Ratsapolitsei on loomulikult meelde jäänud ja tõepoolest, et kui sa, kui sul on võimalus ennast seal selle hobusega nii-öelda kõrvutada, siis ega kaob küll selline tunne ära, et tahaks seal üldse politsei nähes mingit vigurit teha. Vanawembly viimane mäng oli MM-valikmäng Inglismaa Saksamaa vahel ja see toimus seitsmendal oktoobril aastal 2000 pealtvaatajaid oli 80000 Saksamaa võitis mängu üks null ja vanalvemblil lõi viimase värava tiitmar haaman. Ja siis algaski selle vana staadioni mahavõtmine. Inglismaal on palju juttu olnud sellest, et hästi palju oli vastaseid. Hästi palju on neid inimesi, kes ütlesid, et vana võmbly oli palju õdusam kui uus, aga see selleks. Ja uus Wembly valmis siis aastal 2006 aga avati uus staadion üheksandal märtsil 2007. Ja see staadion mahutab 90000 inimest 90000 istekohta ja see on mahutavusel teine staadion Euroopast siis Campi, ehk siis FC Barcelona kodustaadioni järel. Esimene mäng oli siis Inglismaa Brasiilia maavõistlus. See lõppes üks üks ja noh, võmblyn on korraldatud ka suurejoonelisi kontserte, nii et multifunktsionaalne staadion. Kui nüüd sina esimest korda uut vimplit nägid, mina olin nagu sinagi, eks ole. Inglismaal siis kui Eesti koondis mängis tiitlivõistluse valiksarjas Inglismaaga, aga milline oli sinu esimene tunne kõigepealt, kui läksite tühjale staadionile, kui oli meie meeskonna treening, kui kõik ajakirjanikud olime algul pressikonverentsil ja pärast suundusime areenile. Noh, eks ta nüüd on niukene tunduvalt stabiilsem staadion ja mida, mida ma ka ikkagi noh, see pole küll minu öelda, aga, aga kui olla emotsionaalne, jalgpalli annab selleks ju ometigi võimaluse. Siis ma väljendasin oma suurt pettumust, et need kaksiktornid maha võeti. Ta oli ju tegelikult arutlus selle üle, et kas jätta nad, et see on vana Wembley sümbol või mitte jätta? Ma olin nagu millegipärast suhteliselt kindel, et inglased siiski sellise traditsioone austava rahvana kindlasti jätavad või kuidagi nagu ei osanud selle peale mõeldagi, et kuidas, kuidas siis ütled, et võetakse maha. Aga kui see otsus tehti, siis ma tundsin küll minus nagu midagi murdus. Ja Uuelvemblil uuelevemblile minnes noh, loomulikult seal on see uhke kaarekene seal üle staadioni ja mis eristab seda teistest, aga, aga aga mis see nagu muu helistab, ega, ega seda enam ei olegi. Et ma oleksin pigem selline pettunud nüüd selle uue Wembley suhteliselt, et võib-olla ka seetõttu, et ma ise olen ikkagi tuntavalt konservatiivse maailmavaatega inimene ja mulle meeldivad traditsioonid ja ja sellised vanad tavad ja, ja ma leian, Need kaksiktornid oleksid võinud jääda Wembley sümbolina. Et noh, ma ei saa ju ka öelda, et selles mõttes pettunud, et mis seal staadionil viga, mitte midagi pole viga, kõik on ilus, aga selliseid on väga palju, selliseid, just nimelt uusi moodsaid väga-väga-väga, selliseid õdusaid, mugavaid, pealtvaatajale tehtud. Aga ta nagu ei eristu enam minu jaoks mitte millegiga. Ainult see nimi on veel jäänud ja see, et ma tean, et seal selle koha peal on kunagi olnud see ikkagi see päris Wembley praegune on uus Wembly, see side on kuidagi katkenud ehis Wembley jah, tehisWembley, et, et see emotsionaalne side on, on kuidagi katkenud ainult see fakt, fakt, et ahah, et siin kunagi oli. Kui ikkagi vaadata neid vanu pilte Wemblist, siis tuleb ikkagi selline tuleb ikkagi selline tunnet, Ahhaa 1966, MM-Inglismaal kõik need Inglismaa karikafinaalid, kõik need legendid, kõik need lood, mis on Inglismaa jalgpallimütoloogias selle valawembliga seotud, praegune on, noh me ju teame, et ka Ukrainas on väga moodsad staadionid Ukrainas noh näiteks Donetskis, eks ole, aga aga võrdleme nüüd Donetskis Londonit trumlit. Ja kui me nüüd ütleme, et, et, et sellel uuel Wemblil puudub nagu see vana aura jätta, sarnaneb rohkem nagu selle donetski staadioniga, siis ei ole ju kompliment, mis siis, et see donetski staadion on väidetavalt Ma pole seal käinud, pidi olema üks moodsamaid Euroopas ja väga hea, et meil on olemas selline staadion. Aga mis neid nagu eristab. Kaksiktornid oleks võinud ikka jääda. No minu muljed olid kahetised kõigepealt, kui me lähenesime Vämblile läksime pressikonverentsilt areenile, kui tribüünid olid tühjad, siis mul jäi samasugune steriilne mulje. Et mis see siis nüüd on ka, nii palju on piltidelt ja telepildis ja, ja filmil lindilt näid nähtud seda vana väävlit, et see oli ka pettumused, noh, et et puudub sellel staadionil võib-olla selline omapära ja oma oma hingus. Aga natukese mulje paranes järgmisel päeval siis kui oli mäng. Ja kui need peaaegu kõik 90000 kohta kohtumises Inglismaa Eesti olid täidetud, kui ma õigesti mäletan, kas seal oli 84 või 86000 pealtvaatajat, et siis kuidagi natuke Maleebusin ja leidsin, et noh, et, et ka see uus õmbly elab ja hingab, aga selle panid elama ja hingama. Fännid. Jah, muidugi ja, ja ega siis siin tulebki nagu eristada ühte asja, et et üks asi on see, et kui nüüd rääkida kitsalt novembrist ja, ja kui nüüd püüda nagu niimoodi rõhutatult võrrelda uut ja vana, et siis võib rääkida ühte juttu, siis võib rääkida seda, et noh, et tõepoolest, et, et võib-olla on ikkagi mingisugune pettumus jäänud hinge selle tõttu, et justkui see emotsioon on kadunud. Aga hoopis teine asi on ju see, kui me räägime sellest uuest kremlist kontekstis Eesti jalgpalli ajalooga hoopis teine kontekst on ju asjal ja loomulikult sel juhul me saame alati rõhutada seda, et, et see on seesama Wembley staadion, mis siis, et rekonstrueeritud ja, ja Eesti koondis mänginud septembril ja Inglismaa vastu mänginud kui palju on ju, eks ole, meil selliseid suuri vastaseid, kelle puhul me ei pääse sinna lõvikoopasse mängima. Hispaania, Itaalia, kes viivad meie mängu alati kuhugi väikestesse linnadesse ja ei pääsegi nendesse tõepoolest suurtesse katedraali idesse, nendesse rahvuslikesse pühamusse mängima. Aga inglastel on, on õnneks siiski see hea traditsioon, et nemad, novembril, Wemblil võõrustavad ka neid väikseid pisikesi kääbused nagu meie ja, ja me saime selle mängu endale kirja. Nii et selles mõttes loomulikult see eesti-inglise-mäng on ikkagi niukse heleda laigu, no mul on ka endal meeles ja, ja kasvõi see, et ta oli nii palju Eesti fänne ju, eks ole, koha peal ja ja. Kui ilusa värava lõi Taavi rähn küll oma väravasse, aga võinuks olla aasta värav. Jah, ja. Lembit Peegli tehtud pilti sellest tribüünist ja, ja kui seal ikka hoolega jälgida, siis sealt näed igasuguseid huvitavaid Eestis väga tuntud ühiskonnategelasi lausa, et kes olid siis läinud siin oma perekondadega spetsiaalselt selle mängu vaatamata, see oli, see oli ikkagi tegelikult suur sündmus ja, ja väga tähtis verstapost meie jalgpalli ajaloos. Et Eesti koondis on mänginud sellel staadionil No, mul on üks mälestus veel. Me elasime vottwordis, mäletad, Indrek olime ühes toas, mäletan mängujärgsel hommikul läksime hommikust sööma ja meie hotellimajutus ka toonane kultuuriminister, kelle perekonnanimi oli siis jänes ja nüüd on randjärv. Ja ma läksin tema juurde ja küsisin, et proua minister, et kas te vaatasite esimest korda jalgpalli vastaste solvunult teist korda. Ma vaatasin ka Tallinnas eesti inglise mängu. See oli nii südamlik kohtumine ja, ja tema, tema tema siiras solvumine, et ei, ta ei vaadanud esimest, vaid teist korda, aga selle kohta Ta on mul hea lookeane, mis on seotud Wembliga, et et jällegi jalgpallimütoloogiast tuks lookene alates 1914.-st aastast, noh see on siis juba enne seda Wembley aastuta on alati inglise karikafinaali külastanud kuningliku perekonna esindaja. Olgu ta siis valitsev kuninganna või, või kes iganes, või kuningas, eks ole. Ja ma ei oska öelda, mis aastal see oli, aga see lugu oli niivõrd hea, et see mulle meelde jäänud. Ja selle rääkis siis üks inglise jalgpalli Liidu ametnik, kes siis pidi kuningannat saatma seal staadionil. Ja kui mäng oli läbi, siis ikke saatis kuninganna siis praeguse valitseva Elizabeth teise autoni ja küsis viisakalt, et Teie majesteet et kas kellelgi mäng Teiaidel eriliselt meelde, mille peale kuninganna vastasorkester mängis väga hästi. Väga hea, aga sa pidid rääkima ka ühe loo, mis seob võmblit ja Eesti suursaadikut aastail 1990 q kuus ja kuni 2001. Inglismaal. Jah, see on õigemini üks üks üks väike niukene killukene, et, et mis mis on tõepoolest cavembliga seotud, et kui maa 1999 oli Inglismaal tagasi ja mul ei õnnestunud saada akrediteeringut ja ei õnnestunud sellepärast saadet Manchester United mängis. Seetõttu oli välisajakirjanike, eriti eestisuguste kääbusriikide ajakirjanike ligipääs sinna sisuliselt võimatu arsenali niukas, seal mängisid, siis sai ja ma läksin ikkagi Londonisse kohale, mul oli lihtsalt pilet olemas. Ja läksin siis ka. Noh, ma arvan, et üks, kuus tundi enne seda lahtilööki, läksin sinna sama staadioni juurde lihtsalt et uuesti kogeda, seda melu vaadata, kas kõik toimib ja kui toimib sellest osa saada. Aga kuna mul piletit ei olnud, siis ma sõitsin linna tagasi ja mul oli siis tollase meie suursaadikud nagu kokku lepitud ja me saime kokku linnas ja me läksime siis Arsenali pubisse seda mängu vaatama. Arsenal ei olnud siis mitte finalist või noh, Raul Mälk, Arsenali fänn viis mu sinna ja siis seal telerite ees, vaatasime seda finaali. Nii et see on see, see kilu, ütleme jah, et suursaadik ja Jevembly Mis sa arvad, Indrek, mulle tundub, et Eesti inimeste lemmikklubid on suures osas Inglismaa klubid, mina olen üks valge vares nende Inglismaa klubide fännide hulgas, sest minu lemmik on juba 40 aastat FC Barcelona. Aga kas ei ole see tekkinud mõnes mõttes sellest, et tegelikult Soome televisioon juba väga pikki aastaid tagasi hakkas näitama just Inglismaa liiga mänge ja ei näidanud mitte ainult liigamänge, vaid ka karikamänge nõnda edasi, nõnda edasi ja see oli noh, nagu iga laupäevane rituaal, kui ma õigesti mäletan, siis üle kaks tegi neid ülekandeid ja see oli igalaupäevane rituaal, et seda mängu tuli vaadata. Ja kuna nii pikka aega Soome transleeris neid mänge, siis ilmselt kujunesid väga paljudel inimestel lemmikuteks just Inglismaa klubid. Täiesti nõus, et mingit muud sellist nähtavat põhjust ei oska mina ka välja pakkuda, et ma arvan, see on täpselt seesama asi, et Soomest näidati neid ja minu teada siiamaani veel tegutseb Eesti ennustajate liiga, mis alustas juba seitsmekümnendatel, seal nemad jagunevad nii-öelda siis noh, teatraalselt siis Nottinghami Liverpooli fännid, eks, ja igal aastalõpul peavad omavahel mängu siis ja isegi kui sa oled mõne kolmanda meeskonna poolehoidja, siis sa selles sümboolses mängus pead siis endale ikkagi poole valima, et see juba näitab, eks ole, et ka ka nagu valiti need briti klubid ja mul endalgi olid tuttavad, kellel väga paljudel olid need klubid ja, ja ma olen ka üks vähestest, kellel, kellel on niimoodi noh, niimoodi nagu poolikuti on see klubi. Et kui ma ikka mõtlesin, et nadi on nagu olla seltskonnas, kus kõigil on klubid ja mul ei ole. Ja, ja siis ma mõtlesin, et milline see minu klubisalt olla võiks, siis mul tuli meelde, kuidas ma olin noor naga lugesin spordile aitäh ja siis olid need eurosarjade tulemused, siis oli seal välja kirjutatud hästi niukene kentsakas nimi. Et Londoni Tottenham Hotspur polg laad ja see mulle hästi meelde, sest Tottenham tundus niukene totakas nimi, ma ei teadnud mitte midagi sellest, et noh, tegemist on ühe Londoni linnaosaga, siis ma mõtlesin, et okei, aga see Tottenhamist minu klubisse nagu meelde jäänud ja ma ei ole selline veendunud fänn, aga ütleme niimoodi, et ma ühe silmaga siis jälgi, kuidas toodenemil läheb, aga sa ütlesid, et kaks klubi on sul nagu jäänud tallele, et nii-öelda tegelikult kui kahest klubist rääkida, siis, siis teine on ka Barcelona, et aga, aga Barcelona on, on rohkem selline, ütleme niux jälle, mitte jalgpalli lihtsalt, vaid vaid ta nagu jäänud poliitiliselt ja kultuuriliselt jooksule. Ka minul mängib väga suurt osa just see, nad on katalonlased jah, et nad esindavad Kataloonia vaimu ja mõttelaadi. See on, see mängib üsna suurt rolli minu selles Barcelona poolehoius. Mul täpselt samamoodi see vastandumine keskvõimule ja ja see, ütleme siis ka sisse Barcelonat nimetatakse Kataloonia tuntuimaks institutsiooniks täpselt, mis on, mis on ikka päris uhke selline iseloomustus ja, ja ma arvan, et see kajastab ka tegelikult päris hästi seda, selle klubi, sellist positsiooni Kataloonia ühiskonnas ja ja Barcelona puhul tuleb alati meelde üks, üks väga huvitav seik, et et kuidas hollandlasest superstaar Juhan Cruyf, kes siis mängis Barcelonas kuidas tema ennast kataloolaste südamesse mängis, see oli siis aega, kus Franco oli veel võimul, Hispaania diktaator, kus Kataloonia keel oli keelatud ja ei tohtinud panna Kataloonia nimesid sündivatele lastele, aga Cruisku Hollandi kuningriigi kodanik sai seda endale lubada ja pani oma pojale nimeks hordi. Aga hordi on Barcelona kaitsepühak. Ja kujutate nüüd ette olukorda, kus superstaar Hollandist mängib Kataloonia klubis kataloolased ei saa panna omale pojapoja nimeks sordi superstaar välismaale teeb seda ja loomulikult, et ta võitis kõikide katalonasse südamed ka ka selle väikese liigutusega lisaks sellele, et ta mängis Superest jalgpall ja ja teatavasti on ka Barcelona praeguse sellise mängustiili rajaja. Seda kindlasti ja kui on ka teine Barcelona klubi Español, siis Español esindab rohkem riigitruudust ja ütleme, kata FC Barcelona siis ikkagi teatud vaikset vastupanu. Täpselt niimoodi Español ju alles, ma võin aastaga eksida, aga kas võis alles olla siis kaheksakümnendatel, kui ta, kui ta muutis oma nime Kataloonia päraseks, et eelnevalt Español oli siis ka kirjutatud Kastiiliapäraselt ehk siis selle klassikalise hispaania keele reeglite järgi, et et seega loomulikult ju ärritas kohalikke kataloolasi, aga samal ajal seal vastasseis on muidugi palju keerulisem, sellepärast et ka sealsed Espaniooli poolehoidjad Nad peavad ennast ise katalaanideks ja ja on tihtipeale Barcelona peale solvunud, et kuidas siis teie võtate selle, selle, selle tüki endale ja ütlete, et meie nüüd esindame seda tõelist Kataloonia vaimu. Aga, aga sellised vastasseisud ja ja seesama, see, kasvõi see põhjus, et, et miks meie Barcelonat noh, siis peame oma lemmikuks, et need teevad selle jalgpalli veel eriti selliks hõrguks põnevaks, et see ei ole ainult see palli veeretamine, vaid seal on alati nagu taustal veel midagi muud. Tuleme nüüd lõpetuseks Inglismaa jalgpalli juurde hetkeks tagasi, Inglismaa tuli maailmameistriks aastal 1966 omal Vuemblil ja oma rolli mängis ka aserist kohtunik Tohvik Bahramov ühe värava suhtes. Aga see selleks. Aga sellest ajast peale ma tean väga palju oma tuttavaid inimesi, kes Inglismaa koondisel ootavad kogu aeg mingisugust võimsat esitust. Aga mida ei tule, seda ei tule. Noh, jah siin ikka raske on mingit pädevat põhjust välja tuua. Kõige lihtsam on ikkagi öelda seda. Ta ei ole vastavat taset koondisele, et seda on ju ka näha olnud, et seda taset ei ole, et kasvõi üksikute MM-ide lõikes loomulikult mõnes aspektis võib ka öelda, et õnne pole olnud nonde penaltitega, eks ole, välja kukkunud ja kaotanud ka hilisematele, finalistidele või lausa võitjatele, eks ole. Aga, aga ei saa ju kunagi ühelgi MM-il ei tule nüüd meelde, kus, kus saaks öelda, et Inglismaa oli mänguliselt nii kõvata ei teenimatult ilma MM-tiitlist, et pigem on teenimatult leevenditest ilma jäänud nagu teised suured riigid. Et jah, aga eks seesama, eks, eks ikka seesama põhjus oled, et ma arvan Eesti kontekstis, et kunagised ülekanded klubijalgpallist, see on üle kandunud ka koondisel, eks ole. Ja sealt tulevad ka need ootused tõenäoliselt ka see, et inglise keelest me saame aru, meil on võimalik ka Briti meediat lugeda, sealseid neid ootusi ka endale teadvustada ja, ja nii kui hakata kaasa elama nii-öelda brittidele, nendega ootustes lootustes ja ja see tihtipeale siis lõpeb ka niukse pettumusega. Ja lõpetuseks me võime ilmselt Indrek nentida, et kõigele vaatamata võib öelda, et Inglismaa jalgpall on unikaalne, nagu on unikaalne kogu saareriik. Ja, ja, ja needsamad seesama Wembly käik, kui ma ka selle tegin, siis nüüd juba 14 aastat tagasi, siis ma korraga nagu noh, isiklikult siis oma oma niukse vahetu kogemuse pinnalt ka leidsin, et britid on ikkagi üks, üks väga vahva rahvas ja ja meie meelelaadid sobivad ja ma mäletan ka seda, kuidas ma endalt küsisin, et Hindrek, kus sa varem olid, et miks, miks sa nii hilja Inglismaale jõudsid. Sest et see 98. aasta noh, minu jaoks oli see jalgpalli lihtsalt avastusretk pärast seda ma võib-olla mõned aastad jäid vahele, aga, aga ma hakkasin käima siis Inglismaal igal aastal ja, ja üks põhjus oli see, et ma alati naasin sealt kottida jalgpalliraamatutega. See oli veel see aeg, kus internetis ei saanud raamatuid veel tellida ja ja, ja kogu see, ütleme see internetivärk, et selles mõttes oli, oli noh, lapsekingades. Aga aga just see sajandivahetuse aeg ja need aastad olid selles mõttes väga helged mulle ja avasid väga paljudes aspektides nagu jalgpalli suhtes mu silmad ja ja kuusejalgpallimütoloogia, mis siis ka läbi selle inglise keele mitte ainult siis Inglismaa jalgpallimütoloogia, vaid ülemaailmne hakkas siis minuni jõudma ja ja ma arvan, et ma olen saanud sealt väga palju häid positiivseid mõjutusi mõistmaks nii britte kui ka tervet maailma ja, ja seda, et mida üks üks jalgpallimäng tähendab erinevatele rahvastele. Aitäh, Indrek, et tulid ja võtke heaks ja, ja head olümpiat meile kõigile.