Kui ma tegin ettepaneku praegu algav kesksaade saatekavas välja kuulutada pealkirja all surm siin või Siberis küsis minult noorem kolleeg, kus ütlemine pärit on. Mina rahva suust. Tema aga millal niimodi räägiti? Kui mu kalliski saada, luu jumala, aga jätsin ma tundismi nuus ta vaalu, mis ei või. Välja sõitsin veeemm saatusel sõitsin Ülenurme, see ja kust välko toone tuusel. Vend. Aastal 1949 elasime meie Järvamaal Koigi vallas Koigi külas. Meie vanaisa August kõrgessaare väikeses talus. Elasime koos vanaisa, ema, mina ja minu viie aastane õde ja mina olin tol ajal kolmeteistaastane. 25. märtsi varahommikul umbes kella kuue paiku hakkasid haukuma kohutavalt, meie muidu nii rahulikud ja leebed koerad Uprõmmiti akendele ustele. Vanaisa avas ukse, tuppa tormasid vene sõdurid, püssidega, võeti paarikaupa sissekohad akende kõrval uste kõrval muidugi sokk, esimene oli kohutav hirm oli, et mis, mis, mis toimub, milleks niiviisi. Siis olid kaasas ka nende vene sõduritega mõned kohalikud tsiviilisikud. Ja vanaisale loeti ette venekeelne otsus. Meie väljasaatmise kohta, aga kuna ema ei olnud juhuslikult kodus söödi vanaisale, et meid viiakse ära laps, lapsed kahekeis õega, mina olin 13, see viis, et meid viiakse kahekesi ära. Vanaisa rääkis siis kohalike tsiviilisikutega ja kuna ta oskas ka veidi vene keelt, rääkis ta sõdurite ülemustega. Ja nad said mingi kokkulepe mis seisnes selles, et tema võib meiega vabatahtlikult kaasa tulla. Ja ka veel ütlesid need venelased või need venekeelsed ärasaatjad, et võib kaasa võtta toiduaineid ja asju. Poolteist tonni. Noh, vanaisa võttis seda siis sõna-sõnalt ja hakkas siis pakkima asju ja kestel appi läksid, olid vene sõdurid ja minul kästi võtta toast hädavajalik kaasa. No mida oskab kokku panna üks kolmeteistaastane hirmust oimetu laps. Veel enam, et sabas käib kogu aeg viie aastane, kes räägib, et vaat nüüd võtame Reku kaasa ja meil pole midagi karta. Meil ei ole midagi karta, reco hakkab meid kaitsem. Noh, tulid appi jällegi needsamused. Vene sõdurid. Kes ütlesid, et vot pannid potid, noad-kahvlid oleks vaja kaasa võtta ja. Ja aitasitis panna riideid kottidesse vilja kottidesse pakkida, aga kohalikud tsiviilid need ainult irvitasid ja naersid, ütlesid nii, et pakkige pakkige, saab näha, kes teid viib sinna keskusesse. Et autod on ju seal. Ega siit teedelagunemise aeg praegu te välja isa. No aga vanaisa oli täiesti rahulik, meil oli, vanaisal oli hobune, Ardin, mis vida säraga kõik, ja tõepoolest siis kui see aeg poolteist tundi veega pakkimiseks kui see sai täis ja nii palju, kui asju oli kokku pandud, pani hobused andsime veel kiiruga loomadele midagi, siis süüa-juua. Vene sõdurid aitasid siis need kotid riideretkede peale kanda ja vanaisa paitas oma hobust, räägivad Miira, kallis, tee viimane teene viie vea ära. Ja siis oli parajasti lume sulamine ja porine aeg ja Myra vedas meid ära. Välja sõitsin Wen saatusel sõitsin mäe, see ja kust välgo toone. Tuusel. Vend, mul säärane nutta, härra, no on ka nii, mina vastu ära arvata siit nägu udu viima. Hoia hobust kinni. Las ma vaatan ta gaasi. Ehk ei saa ma. Nathan H isada luu Hi valgi. Nüüd tagantjärele Peab ütlema, et siiski rahvas oli natukene rohkem informeeritud, natuke rohkem hoiatatud ette valmistatud ja statistika näitab nüüd seda nimekirjade järgi, et olenevalt piirkonnast mõnel pool 15 protsenti suutis ennast kõrvale hoida mõne rohkemgi aga represseeritud nimekirjad koosnevad suure varuga, siis loomulikult nad said oma eksalonid vajaliku arvu inimesi täis. Kindlasti võib oletada, et üksikud inimesed aimasid, said teada, oli ka selline moment, isegi koolivaheaeg juhtus nii, et lapsed olid kas kodunt ära või vastupidi, vanematest oli keegi kodunt ära. Nii et ka see asjaolu tegi olukorra teistsugusemaks ja ma tean ka juhtumeid, kus siis enam nii väga taga ei aetud nagu 41. aastal neil oma reservkontingent võeti, siis sealt saada arv täis. Ja isegi juhtus nii, et kui rongidel ära sõitnud viimased eželoni ja ema läks ennast raudteejaama Rakveresse pakkuma, siis öeldi, et koju tagasi minna. Oled hiljaks jäänud. Järelikult küsimusi olnud konkreetsetes isikutes vaid lihtsalt plaanis. Tundub küll jah, et oli vaja plaani täita ja muidugi tehti igasuguseid pettemanöövreid inimesi kodudes hoida, et nad kaugele ei oleks näiteks meie külas. See, see sai mulle kohe selgeks. Oli selline asi, et 24. märtsi õhtul oli organiseeritud rahvamajas mingisugune koosolek, kuhu olid üle kogu valla kõik mehed kokku kutsutud. Täpselt ma ei mäleta, kas seal taheti teha kolhoosidest juttu või muud agitatsiooni, kevad külvist. Aga fakt on see, et kõik mehed istusid seal. No nii palju, kui neid sinna tuli oodata, ootasid ja minu mäletamist mööda see tähtis riigitegelane jäigi tulemata ja lõpus läksid mehed laiali. Aga juba see, et nad eelõhtul olid olnud rahvamajas, et nad ei saanud kaugel olla tegi selgeks, et nad ei saanud ka siis kaugele ära minna. Kas tänapäeval on teada, millal langetati otsus ja millises instantsis? On teada küll, uurijate töö tulemusena on nüüd selge, et esimene dokument, mis pani märtsiküüditamise Balti riikides aluse oli Nõukogude Liidu ülemnõukogu presiidiumi seadlus 26.-st novembrist 1948 juba juba ja ja siis pärast seda tulid järgnevad dokumendid nagu ka allapoole, sest järgmine dokument selle operatsiooni läbiviimiseks oli Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu täiesti salajane määrus väljasaatmise kohta ja selle väljaandmise kuupäev on 29. jaanuar 49. Nii et ettevalmistustöö oli küllaltki põhjalik, pikk. Ja kuna me teame ka nüüd, et neid nimekirju koostati aastaid selleks väga palju aega enne nimekiri ka püüti muuta inimesed pühist ennast nimekirjast välja jätta, tegid kaebusi. Siis jah, see töö oli väga põhjalikult ette valmistatud. Kus nimekiri koostati, kes olid valiku tegijad otsustajad? Nimekirjas oli kolme kategooria represseeritud esiteks A-grupp siis oli B-gruppi C-grupp. A-grupp olid nõndanimetatud natsionalistid, need olid siis need perekonnad, kelle perekonnapead olid siis juba vangilaagritesse saadetud kas siis Saksa sõjaväes teenimise pärast, omakaitses teenimise pärast või muude pattude pärast, mida pandi süüks Timi eelsetele meestele. Ja muidugi oli ka naised perekonna peadena samas rollis. Teine kategooria nõndanimetatud kulakud. Ja ma tahan lisada jahet, tundub küll, et need natsionalistide nimekirjad, need siis tegid julgeoleku organid, sest nemad seda puhastust tegid Nevad inimesi, tsiteerisid, Nevad toimikut sisse seadsid, nendel oli ise raamatupidamine täiesti olemas. Aga teine kategooria, need, nõnda ehivad kulaklikud perekonnad, nende nimekirjad koostati siis valdades koha peal siis nad läksid maakondadesse, seal vaadati, läbi, kinnitati ja siis nad läksid edasi, juba võiks öelda vabariikliku troika kätte ja kuna sellega tehti algust juba üsna varakult sest ma Taanis fakti nimetada, et juba 30. augustil 1947 võttis Eesti NSV Ministrite nõukogu vastu salajase määruse number 654 kulakute kindlakstegemise ja nende maksustamise korra kohta. Ja sealt hakkaski asi pihta. Sealt hakkaski kulaklike majapidamist koostamise on siis umbes poolteist aastat varem. Siis hakati neid erikategooria järgi suuremate maksudega maksustama kusjuures maksud iga aasta kerkisid nendelt üle mõistuse suured, üle mõistuse suured ja mina pean ütlema, et minu tädi säilitas neid maksukviitungid väga korralikult ja nad on ka pärast tema surma säilinud ja ma olen neid uurinud ja ma näinud, kuidas iga aastaga nad mitme koordistusid. Ja minu arvates on selline, et võrreldes 45. aastaga oli 49. aasta maksud ühe kaheksakordsed. Ühesõnaga eesmärk oli need, nõnda näivad kulaklike majapidamised paljaks koorida, sest juba 48. aastal ületasid need nõndanimetatud põlluaasmaksud sageli aastase sissetuleku. Ja me teame, et maksuvõlglased siis võeti kriminaalvastutusele. Me teame, et umbes 2650 Talumees, kui taluperenaist selles kestis, talu pidas tookord olid vangistuses enne märtsiküüditamist, nii et see näitab kätte, kuidas see süsteem töötas. C-grupp te nimetasite, see gruppima ei oskagi täiesti täpselt kvalifitseerida. Ma tean ainult seda, et näiteks kulaklike ja muude perede toimikute koristus alati oli trafaretne küsimus, kas keegi pereliikmetest punaarmees ja 100 protsenti võiks, on, no ütleme, 99 protsenti kõigist kirjasid, mitte keegi pole kunagi punaarmees teeninud ja nemad on siis sellega siis selle fakti fikseerinud. Aga meie külast viidi kolmandal päeval ära perekond, kus oli vanem poeg punaarmees teeninud, ohvitseri tagasi pöördunud. Aga kahjuks noorem vend, kes oli seitsmeteistaastane 1905. aastal alaealine veel praktiliselt mobilisatsioonist kõigist oli tema maha jäänud, tema arreteeriti oma rahvusliku meelsuse pärast sai 10 aastat ja vaat see perekond siis hoolimata sellest, et üks perekonnaliige oli punaarmees ohvitserina tagasi pöördunud, see perekond saeti siis kolmandal päeval Siberisse samasse küüdirongi ja ilmselt oli siis tema üks nendest, kes kuulus C-kategooriasse, see tagavarakontingent, nagu nad ütlesid, kes võeti siis ette, kui sellest A ja B-kategooriast ei millegipärast vaja. Ja eks seal võis ka teisi selliseid olla, kellel mingi kahtlustus oli täpselt võibolla esimese teise kategooria mahtunud, aga ei sobinud meie nõukogude ühiskonda ja siis oli nende see tee ka küllaltki ettemääratud. Te rääkisite praegu nimekirjadest. Kas teil on ettekujutus ettevalmistuste ulatusest? On küll, sest selle kohta on ilmunud palju arhiivimaterjale ja ka mõned asjaosalised omal ajal lauloratsiooni järel seadsid sel teemal kirjutada nii, et nende andmete järgi on näha, et seda valitsusel väga põhjalik. Kui näiteks riigi julgeoleku ministeerium andis välja oma käskkirja, siis ta määras selle Balti riikides üheaegselt läbi viidud operatsiooni juhiks Nõukogude Liidu julgeolekuministri asetäitja kindralleitnant soovija, kelle staapsis määrati liiga. Ja siis 13. märts 109 49 määras Gorbatšov siis lõplikult need ülesanded kõikidele vabariikidele ja me teame ühest dokumendist Eestile anti küüditamisülesandeks 7500 kulakute ja nõnda bandiitide perekonna väljasaatmise. Ja vaat seda pärast seda kuupäeva. Kui see peamees oma otsuse langetanud, siis täpselt päev hiljem, 14-l märtsil 49 ilmus Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus number null 14 nimetusega kulakute nende perekondade välja saatuse kohta Eesti NSV piiridest. Ja sellega siis lõplikult, kinnitati inimeste küüditamine maakondades koostatud nimekirjade alusel. Nii et võib arvata, et pärast seda kuupäeva enam nagu muuta midagi saanud Kõik see tähendas aga vagunite varumist, vagunite ettevalmistamist ja autode valmispanekut. Jah, kõik see oli väga põhjalikult ette valmistatud ja kõik oli läbi mõeldud ja ma võiks mõned arvud nimetada, mis me oleme nende ettekannetest nüüd tagantjärele dokumendist teada saanud. Sellised faktid näiteks Leningradi raudtee formeerimisgruppides, see oli ettekanne Boris kummilt ja Eestisse saadetud riikliku julgeoleku ministeeriumi volinikud. Kindralmajor Jermolinilt. Esimene punkt oli selline, et Leningradi raudtee formeerimisgruppides on valmis pandud 19 ešeloni 1079 vaguniga neist 10 Pihkva jaamas ja üheksa Kaczyna jaamas siis järgmine punkt nende raportist. Eestist kuulub väljasaatmisele 7503 perekonda, kokku 22333 inimest. Kolmandaks on vormistatud 9407 toimikut, kuhu on hõlmatud 5583 kodanlike natsionalistide perekonda ja 3824 kulaku perekonda. Ma juhin tähelepanu siin need arvud. B, sest ma ütlesin juba eespool, et oli varuga ette valmistatud küüditatavaid. Ja näiteks siseministeeriumi arhiivi andmetel oli kogu ette valmistatud küüditamiseks nimekirjas kantud inimeste arv 29278 inimest. Nii et vähemasti 30 protsenti oli rohkem nimekirja pandud, kui nad suutsid ära viia. Neljandaks krahh käitud oppidesse koha peal ja kokku on neid 23024 inimest, seega peaaegu iga Siberisse saadete kohta üks küüditaja kusjuures neid toodi Eestisse suures osas ja neid toodi Eestisse juurde. Ma kohe täpsustan, et arvestades nende gruppide koosseisu, mis on toodud mitmel pool, saab selgeks, et vähemalt kaks kolmandikku iga operatiivgrupi koosseisus pidid olema kohalikud kommunistid. Ja siis ülejäänud kolmandik olid väljaspoolt toodud julgeolekusüsteemi kuuluvad sõjaväelased. Ja viimane punkt, mis kantakse ette ülesse kahe Eesti operatsioonis vastutava isiku poolt, et Eestisse on toodud suured lisajõud julgeoleku ja siseministeerium vägesid kes on alustanud pette operatsioone metsade kammimisega, õppuste ja metsavendade hävitamise eesmärgil. Seal tehti siis selleks, et tähelepanu kõrvale juhtida ja et ei oleks teada, milleks nad tegevjuht on kohale saabunud. Ja vastavalt ülesandele siis need 19 ešeloni, kes olid siis Leningradi raudtee formees gruppides valmis pandud, nemad startisid täpselt ühepäev enne küüditamise algust. Selleks et kell null üks null null 25. märtsil 1949 oleksid nad kohal ja operatsioon võiks alata. Ja loomulikult need olid trellitatud akendega loomavagunites koostatud küüdirongid mis olid meile juba nii tuttavaks saanud. 1941.-st aastast. Dise jõudsime tapale laaditi meid siis loomavagunitesse. See loomavagunitesse laadimine kestis ööd läbi. Anti nagu kaupa üle. Järgmise päeva kella ühe paiku algas Sist sõit. Sõit kestis umbes kaks nädalat. Läbi Venemaa muidugi meile anti teatud jaamades, teatud linnades anti meile vett, lubati minna vett tooma. Antiga suppi anti leiba. Mis meil väga hämmastas, niisugust leiba ei olnud näinud, need olid niisugused. Telliskivi sarnased, mustad, aga nad söödavad. Ja peab ütlema, et need, need valvurid, kes valvasid meie pagunid, olid küllaltki inimsõbralikud inimesed. Aga siis, kui me jõudsime? Ühel õhtul peaaegu õhtu hakul see oli ikka juba väga sügav Siber rongi seisma alguses me mõtlesime, et see on jälle kollektiivne metsapeatus, aga ei. Siis lükati uksed lahti, need vaguni uksed, ällitavaide vaibus trappustra. Siis me juba teadsime, mida tähendab davai, Bõstrov, võstral, see tähendab, et mitte anna midagi kiiresti, vaid vaid tegutse kiiresti. Ja et nüüd tuleb vagunitest välja tulla. Siis oli nii, et mööda raudteed me ruttu-ruttu läksime välja. Kõrvalvagunist ei saanud nii ruttu, kui taheti välja kaks vanainimest, ikkagi väga vanad, nii 70 aastased, umbes kahe väikese lapsega, siis võeti nendel lastel lihtsalt õlast kinni, raputati ja visati raudtee Tammelt alla. Rong läks minema, sõitis minema, meie istusime raudteetammi ääres. Nii kaugele, kui silm ulatas, oli viir inimesi, kes istusid oma kottide ja kompsude otsas ja mööda raudteetammid käisid sõdurid koertega püsite idas. Ja siis ilmusid trepist. Niisugused kummalistest asukatest maani koeranahast kasukates inimesed väga palju oli kohalikke, ilmselt NKVD lasi või julgeolekut. Ja siis hakkas peale orjaturg. Iga kolhoosi esimees valis omale tööjõudu selle järgi, kes on tööjõuline. Aga kuna meie olime kaks last ja vanavanaisa siis meid keegi ei tahtnud. Vanaisa oli kusagile ära kadunud, istun mina seal oma kompsud juures, viieaastane õde süles ja käivad, käib see suur seltskond ja vaatab ja vaata, Meid räägivad midagi omavahel, näitavad ikka sõrmega ja piitsavarrega ja siis ütlevad Deptomiad etum, nii palju ma vene keelt oskasin, et ma sain aru, mida see sõna tähendab. Ja midagi räägivad minuga, aga siis hoian õest kramplikult kinni ja räägin ma jaa, mõja. Et see on minu, minu, et ma ei anna seda ära. Siis ilmus vanaisa hõisates, et oi, ühega sain kaubale, võtab meid. Kas nooremad mäletab kõike sama väga koduselt ja ma ikka olin päris väike, ilmselt ikka küllalt šokiseisundis. Ja ma pean ütlema, et meie väga tark vanaisa oskas meie närvisüsteemi sääste, sest tal oli ka sellest punast vinni, mida ta meile pakkus tol korral. Nii et ma ei mäleta kõiki neid asju nii, aga ma tean, oli üsna kohutav see sõit ja see orjaturg seal hakkan konkreetselt ma ei, et rohkem õejuttudest ja teiste inimeste juttudest, kellega me koos ühes külas olime meid säästeti, eriti minu ja vanaisa poolt. Kuhu jäi ema? Ema oli meil Tallinnas haiglas ja temaga oli siis niimoodi, et see järgmisel päeval teada, et meid on ära viidud. Kahtlemata teda valdas kohutav šokk. Noh, nagu teadvusetu või niimoodi psühholoogilise täiesti löödud. Ja tema esimene sõit oli täiesti sihitu Peterburgi tulles Leningradi lootuses kuskilt mingit infot teada saada, Missis meiega toimunud on, kuhu meid viidud. Ja läks kaks nädalat aega, kui me juba jõudsime sinna ja siis läks veel nõnda kaks nädalat aega, kui me saime kirjutada, kus me oleme. Ja siis meie hea ema sõitis meile Siberisse oma ei, ja oma rahadega järgi. Kas ta oskas vene keelt? Ei, ema ei osanud vene keelt. Tema. Tuli ilma vene keelt oskamata sõitis tema Tallinnast Krasnojarski krais ära ja Krasnojarskisse istus ümber veel laeva peale ja sõitis mööda Jenissei üles. Puudus võimalik on. See oli võimalik niiviisi, et temal oli kirjutatud inimese poolt, kes valdas vene keelt kõik küsimused välja. Kunas, milline rong läheb, kus, kuhu sõidab ja kunas ja vastusevariandid olid kah sinna peale pandud ja siis inimene luges ja näitas temale pärast sõrmega. Nii tuleb sõita ja ta jõudis kohale. Ma ütleks selle kohta veel niimoodi oma juttudest. Mis ilmnes juba seal Krasnojarskisse edasi sõites seal vajasite 250 kilomeetrit teenistujaid ülespoole, sellesse külla, kus meie siis olime sellel häda inimesed olid ju kirja, uskumatu, et nad ei osanud lugeda. Aga ta teadis, et see koht, kus me olime, oli seal vanas. Ja kui ta juba sõitis Krasnojarskisse laeva peal, no Krasnojarski siga osati neid kirju lugeda ja ka mõtlema, et inimesed seal olid ikka väga sõbralikud, nad ikka said aru, mis toimub, et inimesel on vaja oma laste juurde saada. Ja siis meie mamma jaoks oli ilmselt see kõige suurem probleem ja šokk oli siis, kui ta tuli maha laevast ja sealt oli vaja minna kuus kilomeetrit läbi taiga ja sellesse külasse annas, mille selle küla nimi. Ja siis üks vanapapi. Oli siis talle niimoodi sõrmega näidanud, et tule, tule minuga, kaheksa lähme, kuusk. Ja oma oli vaadanud ja mõelnud teda, et nojah, et ja ma saan sellest jagu, et ta ikka kassa Moveedika sinna õigesse kohta, kus ma pean jõudma. Aga no inimene oli ikka tõesti kena Jause, ta tõi oma meie juhte ja ta viis ta ta noh, ta ei saanud aru, kelle juurde ta peab vihmaga, ta teadis inimene, selle külainimene, kus me olime, et on toodud siia niisugused kummalised nähtused nagu eestlased, kes ei oska siis vene keelt ja kui ema kuulis eesti keelt, siis tal siis ta sai aru, et ta nüüd on ikkagi õiges kohas, et ta varsti meid näeb. Ja siis tal oli jällegi noh, niisugune ta praktiliselt tuli teadvuseta sellel momendil. Ja kõige süngem on muidugi lugedes neid väga hästi säilinud dokumente 1949. aasta kohta jälgida aruannetest, kuidas siis 20702 eestlast, kes oli pandud siis saatedokumentide järgi vagunisse, kuidas nad selle teekonna läbi elasid kuidas koha peal vastu võeti. Nendes dokumentides saame teada, et ilmselt kõige noorem küüditatu oli ühekuune virve Eliste, kes oli sündinud 24. veebruaril 1949 sest tema suri teel ühe kuu vanusena Petrobalovski raudteejaamas kõikide tee surnud vanainimeste laste kohta on koostatud aktid. Ja selle aktiga on siis selle väikelapse surm igaveseks ajaks jäädvustatud. Ja teiselt poolt näeme nendest aktidest enam kui 90 aastaseid. Kes Deer surid, kokku vormistati surmaakte meie teadaolevate dokumentide järgi. 51 63 inimest võeti rongilt maha, haigetena, 18 inimest põgenes teel või jäi kadunuks. Gene dokumendi järgi ma võin otsustada täna et vanim kodunt välja aetu oli 1854. aastal sündinud Maria Räägel Abja vallast, seega 95 aastane vanamemm. Ja kuna mina ei ole leidnud tema surmaakti ešeloni dokumenti, siis võib arvata, et see vanainimene jõudis elavana kohale. Aga kui lugeda ühest ešelonis viit hukkunut, kelle sünniaastad on 1868 1869 kaheksa 70 ja nii edasi, siis on selge, mis operatsioon oli vanainimeste ja väikelaste Siberisse saatmine. Ja me teame ka seda, et need arvud on väga erinevad. Kui ütleme, saatedokument ütleb, et vagunitesse ja siis pandi 20702 inimest ja vastu võeti 20601 inimest, siis see vahe ei klapi surnute põgenenute ja maha võidute arvu liites, sest tegelikult pandi vagunitesse ka ilma dokumentide inimesi. Ja üheks väga vapustavaks minu jaoks. Faktiks on see, et neli last pandi Rakvere jaamas alaealist last, rongi ilma vanemateta. Kõige noorem neist oli seitsme aastane Ants Lauri. Ja nagu nüüd ma tean, teiste inimeste kaudu need lapsed olid pantvangina NKVD keldris Rakveres kaks päeva oodati nende vanemaid, et nad tuleksid ka ennast vabatahtlikult küüdirongi panema ja ilmselt siis nende laste vanemad ei tulnud. Ja need neli väikest last läksid Siberisse numbrite all 375,76 koma 77 kolm 78. Ja pandi seal ilmselt kohaliku lastekodusse ja kas me kunagi saame teada, mis neist lastest saanud, seal on väga küsitav. On andmeid ka nende laste kohta, kes haigetena võeti tee peal maha, kes siis sattusid kusagil vene perekondadesse, kes venestusid. Ja me ka ei tea, kas kunagi said oma kodumaaga ühte, aga ühte inimestel täpselt, kes sellise tegu moel täiskasvanud inimesena avastas oma päritolu alles võib-olla 80.-te aastatel ja selle laulva revolutsiooni ajal siis ennast uuesti Eestimaaga ühendada. Kuna nüüd on teada, et välja saadetud olid otsustatud oma uude elukohta välja saata igaveseks, siis sellest võib ju ka järeldada, mis oli kogu selle aktsiooni mõte. Jah, täpselt õige, kui meie 40 aasta saabusime ja paari nädala pärast kõik täiskasvanud kokku korjati ja kõigilt allkiri võeti selle kohta, et nemad on siia saadetud 20-ks aastaks ja et nad ei tohi lahkuda ja lahkumine tähendab kriminaalkaristust kümneaastast sunnitööd kodukohas tagasi, nõnda kodukoht seal oli ainult ühe küla piirides, kus ei tohtinud lahkuda. Siis 1949. dokumendid ütlevad sõnaselgelt kõikides nende küüditamis ešelonis. Saatekirjades on täpselt kirjas, et nad saadetud Naletšno igaveseks ajaks Siberisse. Ja kuna samal ajal tulid Eestisse meie tööstust arendama Venemaalt hoopis teised inimesed, siis on muidugi selle operatsiooni üks eesmärkidest ka täiesti selge. Eestlased ei pidanud enam sealt tagasi tulema. Ja kui tänapäeva inimesed ei kujuta ette seda, mida tehti pärast küüditamist, kui sajad ja isegi tuhanded eesti talud tühjaks jäid, siis seda tahaks küll veidi märkida. Aga ma tahan veel enne seda lisada, et 41. aasta küüditamine oli mõeldud eesti rahvaeliidi riigivanemate ministrit riigikogu liikmete, kõrgemate sõjaväepolitseiametnike ärksate, talupoegade, kaitseliidu liikmete ja nii edasi, nii edasi hävitamiseks, siis 49. aasta küüditamine oli ikkagi suunatud Eesti talurahva hävitamiseks ja ka meie külast võin tuua andmed, et kui 1941. aasta küüditati 18 inimest Siberisse siis tähendab meie vallast Palmse vallas siis 1949 aastal 134 inimest, see on siis peaaegu 10 korda rohkem. Ja nagu me teame, nad olid ikkagi taluinimesed, naised-lapsed, vanaisad, vanaemad igaveseks igaveseks ajaks ja. Eestis öeldi tol ajal surm siin või. Olete kuulnud ja ma olen kindlasti, tähendab ma ütleks selle kohta niimoodi, et me olime Siberis, mille eriti kaugele polnud enam kuskile minna. Meil oli ainult üks asi ellu jääda ja saada sellest jamast välja võimalikult tervena, nii psüühiliselt kui füüsiliselt. Siinsetel inimestel ma arvan, et tuli mõne mõnevõrra raskem, sellepärast nad iialgi ei teadnud, millal nende ukse peale koputatakse. Millal ilmuvad needsamad koerad, et needsamad autod, needsamad väljasaatjad. Ma ei tee nendega sedasama, mis meiega oli toimunud. Aga meil oli ainult üks asi. Me pidime lihtsalt ellu ja selle ellujäämise nimel me pidime seal ikka kõvasti tööd tegema. Kuule. Kaardi. Härra ordu. Rõdu. Kui ka Elutingimused, esimesel aastaid väga rasked. Ma olen vestelnud teiste saatusekaaslastega, kes tulid tagasi nagu minagi, kes läksid 49 uuesti tagasi oma 20 aastast lastena neile määratud karistust ära teenima, nemad ütlesid, et 49, see oli hoopis midagi muud. Siis ei olnud niisugust nälga. Siis võis ellu jääda, aga 41 oli kindel näljasurm. Asi oli selles, et tollel aastal Obi jõgi oli kõvasti üle ujutanud kõik kartulipõllud ja muud sellised aiamaad, mis olid kohalikele ikka, need olid vee all, oli kartulisaak, ikaldus, need kohalikud elanikud ka olid näljas ja kuna oli sõjaaeg Ja kõik, mis seal oli, kõik ju võeti ära inimestelt kolhoosi poolt, siis või neil kohe silmade ees kõigil. Mina muidugi mäletan natukene oma lähedaste-ga seotud fakte. Aga teiste saatusekaaslaste sealtsamast külast tagasitulnute kaudu diaan. Esimene surnu oli üks vanem mees Iisaku kandist juba sügisel kuu-poolteist hiljem. Ja kummaline on see, et kui teda maeti ühiselt et siis peaaegu kõik mõtlesid et see on nüüd ainukene lahkunu ja me saame varsti koju, miks nad seda mõtlesid, seda ei oska keegi ütelda. Küllap mõtlesid, et sõda lõpeb varsti ära ja saame koju. Aga surm hakkas õige pea nõudma uusi elusid ja eks lootus vist kahanes nii ruttu, et juba võib arvata. Paari kuu pärast. Enam erilisi lootusi ei olnud. Tegelikult inimesi on igasuguseid ja elu on ka näidanud, et need, kes on optimistlikumad, need, kes oskavad mõelda võimaluse peale ellu jääda, nii et ka jäävad ellu, kes on pessimistlikumad, nii et siis esimeste hulgas lahkuvad. Ja siiamaani on saatusekaaslaste poolt meelde jäänud ühe naise sõnad sellelt viimaselt etapilt, kui augusti esimestel päevadel nad saabusid sellesse samasse surma külla siis mindi niimoodi, et hobuse vankripäevade asjad ja päris väiksed lapsed, teised lapsed ja täiskasvanud leksid jala, pikk raske teekond. Viimane tõus oli mäkke enne seda meid Vetka küla. Siis eesti naine ütleski, et ei minu jalad enam siit mäest alla koduteele lähe. Küllap ta siis juba tundis, et sinna ta jääda. Mitu korda oli teie peres matuseid? Meie peres oli matuseid. Nii et mina jäin üksi ellu. Esimene Väikevend, kahe aastane, suri praktset teel asju, kanism ei olnud veel sihtpunkti jõudnud. Seal oli väikeste laste ühe-kaheaastaste, paari Kuuste ja teiste massiline suremine. Paljud ei tee peal haigeks sest Rakveres ei pandud ka nakkushaige laps vagunisse. Seas oli neid peaaegu iga päev. Gadjeel suri selle praami peal, kus me sõitsime Novosibirskis passugani poole. Me saabusime 10. juulil, esimesel juulil mõnushibirskis, 10. juulil saabusime Aipolova. Sealt läksime praami pealt maha, sellel päeval ei tohutu paduvihm, seda mäletavad kõik. Mina mäletan, teiste jutustused on mulle selle mälust taastanud. Kaldale saime siis selline rahe, selline paduvihm, kõik läbimärjad. Ja selles samas Aipolovossis hakkasid lapsed surema. Minu ema jäi seal väikse kaheaastase pojaga. Ja me olime siis omaette nagu kolm suuremat last, kuni ema siis. Meie juurde pöördus ja siis viimase vooriga läksime siis need, kes said sinna kaugesse külla. Järgmine vend suri, täpselt ei teagi. Ongi elu selline, et kuigi ma väga palju uurinud neid asju väga palju on mul kirjavahetusega sõpru ja arhiiviallikaid, aga ometi ma pole saanud kõikide surmaaega teada ja kunagi ei saa täpselt selge. Ühesõnaga esimese venna surma loen siis juulikuu lõpuks. Teine vend suri seal meid Vetka külas arvatavasti kas siis november või detsembri algus. Siis sündis seal 12. detsembril Väikevend. Siis mäletan ema surmaeelset õhtute. Nüüd tean, et see oli 30. jaanuar, tühjaks 42 ilmsatsioonis. 29. jaanuar. Kui millegipärast selles majas, kus meil oli eluase, tulid teised, Eesti naised olid temaga koos ajasid juttu, istusid seal kõik koos järgmisel päeval enam, ema ei olnud ilmsatsioonis tema surmaeelne õhtu. Ja nagu teiste tutvust Jaan ema surigi, nii et väikevend oli ta rinnal väiti, vend oli väga elujõuline, Maide siiamaani kuuest nii kaua elada, tema suri 25. mail 1092, seega siis neli kuud hiljem. Ja kõige vanem õde, küllap tema oli siis väikevenna hoidja. Suri kaheksa ja poole aastasena neljandal aprillil 1942 on päev, mida ma ka mäletan kogu aeg, sest tema suri minu silmade all hommikul üles ärgates pangasime põrandal tõusis ta istukile. Ohkas sügavalt ja vajus tagasi ja see oli siis lahkumine oma vanemast õest. Ja mina jäin siis maikuus üksipäini ja õige pea kui hobi jõgi vabanes ja siis meid minusuguseid väikseid nelja-viie-kuue aastaseid lapsi seitsme aastaseid saadeti lastekodusse. Kevad päästis meie elu. Kuidas te suutsite säilitada eesti keele? Eesti keele säilitasime niikaua, kuni eesti lapsed olid omavahel koos. Aga kui meid pandi lastekodusse siis esimesel suvel me olime suurte lastega koos, seal muidugi teel säilis, aga siis meid väikseid lapsi viidi väikelaste lastekodusse toogurisse ja seal oli meid paar-kolm ainult ja seal meil keelati ära omavahel eesti keeles rääkimine, jame praks, tunnustasime emakeele. Võib-olla vähem kui aastaga. Mäletan hästi momenti, kui ma ükskord püüdsin tüdrukuga, kellega me olime ju koos pidevalt lävinud oma keeles rääkida, järsku avastasin, et mul ei ole võimalik oma mõtet talle nii edasi anda, nagu ma soovisin ühe sealmaal juba keele ära unustanud. Ja ma väga kardan, selliseid mehi või naisi elab praegu veel Venemaal jas on tõesti, on sündinud eestlastena, elavad oma elu seal venelastega. Jah, me teame neid, me teame neid õnnetuid, kes on seal täiesti venestunud, kelle sugulased püüdsid omal ajal neid siia tagasi kutsuda, kodumaaga ühendada, aga see ei õnnestunud. Nad on juba täiskasvanud mehed, inimesed tulid siia, nad olid võõras keskkonnas. Nad olid kaheaastasena kolme aastasena Vene peresse võetud, seal üles kasvanud ja nad ei saanud enam kodumaaga kokku. Ja nagu pärast kuulnud, nii mõnedki vene naised tõesti võtsid lastekodus orbusid endale kasvatamiseks, sest see olevat andnud neile sõja ajal teatud soodustusi ilmselt siis nälg, oli ka see üks faktor, mis neid sellele tegutsemise sundis. Kus te olite aastal 1949? Aasta 1949 olin ma juba kaks ja pool aastat oma kodus kuhu mul õnnestus tagasi tulla tänu sellele, et main orvuks jäänud lastekodus üksi kõik ära surnud. Ja tädi leidis mind üles pärast poolteise aastast otsimist, siis mul õnnestus sattuda nende hulka keda lubati siis kodumaal olevate sugulaste vanaemade tädide-onude taotlusel ajutiselt tagasi tähendab oma koju kasutamiseks kuni 16. eluaastani. Inima saabusingiline kuuenda aasta septembris, kuuendal septembril koos paarikümne samasuguse eesti lapsega arvuga Tallinnasse ja sealt siis kodutute laste varjupaiga kaudu oma päriskoju. Ka see päev on silmade ees elu lõpuni, kui ma 13-l septembril 1096 uuesti oma talu koduõuest sisse astusin ja siis kaks ja pool aastat hiljem tabas mind see uus repressioonide laine märtsiküüditamine 1099. aastal. Isegi 49. aasta märtsiküüditamine, mis meie küüditamise läbielanute meelest oli palju leebem. Isegi see on kõikides punktides täies vastavuses rahvusvahelise konventsiooniga genotsiidikuritegude kohta. Siin on laste väljasaatmine hävitamise eesmärgil teisi piirkonda. Siin on terve rahvusliku grupi väljasaatmine hävitamise eesmärgil, siin on ebainimlik kohtlemine ja nii edasi ja nii edasi ei ole praktiliselt ühtegi punkti selles konventsioonis, mida ei oleks selle märtsiküüditamise operatsiooniga täidetud. Selle kesköö saate tegid Maia Tamm Evi Juhani, Peep Varju ja Lembit Lauri.