Tere tulemast taas vestlusringi. Eino Tamberg, Lepo Sumera, Peeter Vähi. Täna on üksainus teema ja väga lihtne teema. Teema, millega puutume kõik igapäevases elus kokku, kes siitpoolt, kes sealtpoolt vaadatuna. See on ühiskonna kultuurisõbralikkus või vastupidi, selle avaldumisvormid. Kuidas te seda näete ja tunnete? Eino, sina oled ühiskonnas kõige kauem elanud. Nüüd on niisugune küsimus, et millise ühiskonna tähendab minu kogemuste järgi erinevates ühiskondades. Erinevates maades riikides, on natukene erinevad kultuuri sõbralikkused ja see erinevus on ka väga erineval kombel, eks ole, üks osa on sellest materiaalne. See võib ühes kohas olla parem ja teises kohas võib-olla ele publiku kultuurisõbralikkus. Tähendab see noh, kontserdi või teatrietenduse või mõne raamatu vastu võeti täitsa erinevad asjad ja igal pool on nad erinevad. Muidugi täitsa täitsa segaseks ajada peaks hakkama ilmselt sealt peale, et peaks kuidagi aru saama, mis asi on see ühiskond, millest me räägime, siis peaks aru saama, mis asi on see kultuur, mille suhet me tahame selle ühiskonna suhtes teada. Ja kolmas asi, mis tähendab sõbralikus, eks ole. On olemas ilmselt niisugusi suhted, kus, kus ühiskond on kultuuri suhtes väga väga sõbralik, eks ole, aga, aga tegelikult Täiesti võib olla või et ütleme, on ühiskond, mille all ma mõtlen siis tegelikult mingit inimkooslust ühise keele territooriumi ühe sama tegelikult, ja kui nüüd kitsamalt võtta, siis, siis on olemas ka selle seltskonna väga suur sõbraliku skulptuuri vastu, kusjuures nad ei ole sellega nõus jaheta, kultuuri patriaalselt toetatakse. Samal ajal on võimalik ka niisugune kooslus, kus või suhe, kus seesama ühiskond sama sootsium toetab materiaalselt väga kõvasti kultuuri. Ainult et nii et vot siin tahaks nüüd konkreti seal, mis asi see kultuur on, eks ole, sellepärast et, et et tegelikult on kultuur kõik, mis on inimkäte inimatega tehtud ja teostatud, eks ole. Ja siis veel tuleb üks huvitav suhe, ütleme noh, minu arust huvitav suhe on see, et kuidas tegelikult seda sõbralikkust või siis kultuuri vajalikkus, kuidas seda tegelikult saab suunata. Teatud hoobadega saab suunata vajadust ühe või teise või kolmanda nähtuse vastu, mida me ka kultuuriga seostame. Et see tegelikult küsimuste ring on väga suur. Ja tähendab, on ju muidugi veel ka olnud ajaloos perioode nagu siin eelmine kordki rääkisime, mis on lausa interpreedi muusika ja muusikute fetiseerimise ühiskonna ja mulle kõige rohkem muidugi ja ma arvan, kuulajale ka pakub siiski huvi see ühiskond, kus me praegu elame. Ja need suhted, mida teie isiklikult nüüd oma elu jooksul olete kas näinud, tajunud või siis millest unistate. No esiteks võib-olla et ennast vähegi piirata ja jututeema mingitesse kindlatesse rööbastesse juhtida, esiteks võib-olla jah, püüame keskenduda meie aja ühiskonnale võib-olla mingil määral ka meie nii-öelda riigi ühiskonnale, aga teiseks noh kuna tegemist on eelkõige muusikutega, kes me siin praegu oleme, siis vist loogiline on ka, kui me räägime eelkõige vaimsest kultuurist, mittemateriaalsest kultuurist ja võib-olla eriti läbi muusika prisma ja. Aga viimaste asja sai öelnud, et mis asi see sõbralikus olla. Ja ikkagi, mis see kultuur on, aga minul seda vist oleks väga vaevaline defineerima hakatagi. Ja ma usun, et Peeter ütles täiesti õigesti piirdume noh, selle vaimse poolega ja suuremalt osalt muusikaga ja siis võib-olla see osa väga pikk filosoofiline jutuajamine jääks meil ära ja vabanema ei suudagi defineerida. Jah, lepa sa ütlesid, et, et on see sõbralikkus võib ka mitmel moel väljenduda, kas heas suhtumises või, või siis materiaalses toetamises, skulptuuri või loomingu materiaalses toetamises, aga ma siiski tegelikult kohe alustuseks võib-olla püstitaksin ühe niisuguse väite, millele te võite kohe vastu vaielda, kui ta pole sellega nõus. See väide on nimelt see, et mina arvan, et kuigi rahaline toetus kultuurile on kahtlemata üks sõbralikkuse väljendamise vorme, aga et niisugusele loomingu kvaliteedile see tegelikult väga harva mõjub otseselt positiivselt toome kasvõi niisugused näited, et oli ju näiteks nõukogude riik, Nõukogude liit üsna vaene ja sealhulgas ka Eesti, kui ta kuulus Nõukogude Liidu raamesse. Ometi tekkisid seal üsnagi väljapaistvad nihukesed, loomingulised isiksused, noh kasvõi muusikas kui otsida suurelt Venemaalt Šostakovitši, Prokofjevi ja nii edasi ja nii edasi, aga ka meil Eestis näiteks, et said tekkida näiteks Arvo Pärt, võib-olla viljatud Tormis, ma näiteks ei ole üldse kindel, kui Eestis oleks olnud niisugune heaoluühiskond ja, ja näiteks Pärdile oleks makstud 10 korda rohkem honorari, kui ta sai siis tollases Eestis. Et ta oleks näiteks üldse niisuguse pöördeni jõudnud, et tal oleks tekkinud vajadus mingi sellise totaalselt pöörde järele. Et ühesõnaga, minu väide on justkui see, et, et mida halvemini me elame ja mida suuremas konfliktis ühiskonnaga oleme, seda parem ja geniaalse on võib-olla see tulemus, milleni me kunstis ja muusikas jõuame. See on peaaegu tsiteerida seda kõnet, mida ma pidasin loomeliitude pleenumil. See esimese aprillipleenum 28, kus ma tegelikult avaldasin tänu Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariigi komparteile ja tema rahvusvaenulikule poliitikale, mis võimaldab meil luua niisugusi teoseid kus on pisarad läbi lillede ja kus ei ole otseütlemist ja kus kaudu öeldud mahukamaid, mõtteid ja tundeid, kui nad esialgu paistavad pealt vaadeldes või sinu küsimus teistpidi defineerida või näiteid tuues, ütleme heaoluriik suhteliselt jaanuari sotsiaalses mõttes, nagu ütleme, Rootsi, eks ole, ja nimeta mulle Rootsis nii palju häid heliloojaid, kui, kui sa nüüd praegu siin Eestis vestleme, nimetasite, tegelikult nimetasite mitte palju, eks ole. Või siis ütleme muud heaoluriigid, kus inimeste arv on väga suur, aga ütleme sama mastaabiga heliloojaid nagu Eestis on võib-olla sama palju. Või siis toome näite, kui me läheme revolutsiooni aegses Venemaale, kus kaheldamatult oli väga raske materiaalne ja lihtsalt sõjaline olukord, eks ole, siis siis tekkisid ikka niisugused tegelased nagu Arhipenkod ja arhitektuuris, eks ole, kunstis ja muusikas ja kõik kõik need manöövrid, jumal hoidku, neid nimesid on ju kohutavalt palju, eks kes just tol ajal ühes kerkisid. Ja muide seda soodustab veel ka poliitiline surve, isegi mida suurem on see poliitiline surve, seda rohkem sa salaja tahad. Sul on soov nagu sellele vastu võidelda, sul on mingi idee, mida sa tahad loomingus välja öelda, võib-olla eriti kirjanduses. Mina olen poliitilise surve poolt ja siis see poliitiline surve võiks väljendada mõnes asjas nagu mõne asja ärakeelamine, näiteks keelata mõni mõni autor ära või keelata, nagu mõni teose laas mõjub sellel teosel kõige paremini ja muide, mõned autorid sellega mängivad näiteks ütleme, Alfred Schnice, eks ole. Kes kirjutas teose, kus oli nagu Pugatšova pidi olema solist, eks ole, ja, ja kusjuures öelnud konservatooriumi suure saali juhtkonnale etalon Pugatšova, mõeldud solistiks, eks ole, see selgus viimasel õhtul. No selge see, et konservatooriumi suures saalis tol ajal ei saanud Pugatšovat lasta, Paul tähendab teose esituskellad telemis tähendas seda, et ta viidi Tšaikovski halli üle, eks ole, mis on palju suurem ja sealt jäid vähemalt kaks hallitäit inimesi jäi ukse taha, kõik tulid tegelikult selle sündmuse peale muusika tundmata, teadmata, lihtsalt sündmuse pärast. Need sündmusi saab tegelikult ette planeerida ja me oleks väga rahul, kui, kui näiteks suveramoni teos Olevik Ulalter suvel ära keelatakse. Täiesti nõus. Asjal on üks, üks teine aspekt. Ka üks osa on see moraalne surve, võim, moraalne konflikt või eetiline konflikt. Aga on olemas siiski majandus. Ja vaata, kui me mõtleme, mis häda võib tekkida sellest, kui majandus ei toeta kultuuri või riik on vaene, see on see, et ei saa tekkida piisaval hulgal heliloojaid juurde, sellepärast et helilooja plastiis majanduslikult on liiga madal ja need inimesed, kes õppima hakkavad, nad ei ole kindlad, kas nad saavad sellel alal ennast teostada ja tähendab mõnigi väga tugev potentsiaalne anne võib kaduma minna, sest noh, nooruses kunagi täpselt ei tea, milleks inimene võimeline on. Asja üks külg. Asja teine külg on näiteks kui me võrdleme mikspärast, meil on tõenäoliselt rohkem häid heliloojaid kui Rootsis, võib-olla see ei ole nii. Aga see on üsna tõenäoline on see, et tol korral vene ajal meil oli majanduslikult mitte hiilgav olukord, aga kõik noored heliloojad ja ka vanad pääsesid näiteks orkestri ette oma teostega, kõikide teoseid lindistati inimestel oli kohe võimalik kuulata, kuidas kõlab heaoluriigis, Rootsis on orkestri juurde pääsemine väga raske. Sa pead juba küllaltki tunnustatud olema, võisid noor inimene, jah, mõnel harval korral siiski satub, aga süsteemi ei ole seal. Ja nüüd ka meile enam sedasi teen. Ei ole, tähendab, on ikkagi mingisugused süsteemide hoovad, mis on Rootsi riigi poolt kehtestatud seal mingid protsendid, kui palju peab mängima Rootsi heliloojate teoseid, rootsi muusikat on olemas, on olemas lindistuskuma Malmö orkestriga, mul leping, siis, siis ma nägin seal täpselt talle, et sellest ühest sumerast, eks ole, kolme hooaja jooksul aitas, et rahuldada kõik, ütleme siis Rootsi orkestri võimalused kaasaegse välismaise heliloomingu kohta, eks ole, see, see oli kolme aasta jooksul 100 protsenti, kelle poolt dikteeritud seal mingisugused seadused, mis ütlevad, kui palju peab orkestrikavades olema rootsi muusikates. Jah, aga see on rootsi muusika, nüüd mul kogemus ühelt sealselt festivalilt, mis oli nagu pühendatud uuele Rootsi muusikale ja kus ühel vähestest sümfooniakontserdil kõlas üks üsna ammune teos Carootsi heliloojat ja kui ma küsisin, miks peab midagi uut, ei ole, siis öeldi. Me planeerisime uue, aga orkestri on nõus seda vaeva nägema, uut asja ära õppima. Ta mängis seda 12 aastat tagasi kirjutatud lugu, mida mitu korda mängitud, mida see oli mugav võtta, Nad täidis sellega oma Rootsi muusikaprogrammi, eks ole. Aga jällegi see uued teosed kõlaksid või et inimene saaks kuulda, kuidas ta teos ehtsalt kõlab, seda seda ei olnudki. Tegelikult. Muidugi võib alati ju ettekirjutusi teha ja riik võib seadusi anda. Sellisel juhul neid sageli täidetakse üsnagi formaalselt, nii nagu sa Eino just praegu jutustasid. Kui on olemas niisugune tõeline ühiskondlik armastatud väljend oli kunagi sotsiaalne tellimus siis need tellimused täidetakse enamasti päriselt, mitte formaalselt. Kindel sotsiaalne tellimus näiteks popmuusikale olemas ja võib-olla näiteks seitsmekümnendatel aastatel oli sotsiaalne tellimus äärmiselt tugev, sotsiaalne tellimus oli rokkmuusika tekkimiseks ja, ja just niisuguseks tugevaks arenguks näiteks kasvõi niisugused festivalid nagu puud, Stocki festival või kui me Eestist näiteid toome, siis võib-olla Tartu need levi või rokkmuusika päevad. Nad olid sellised äärmiselt elavad ja pigem neid isegi riigi poolt keelati. Kultuuriministeerium andis käskkirju välja, kriipsutasin maha, küll oli ansambel Singer Vinger või päratrust olid keelatud ja ei tohtinud seintelt esineda. Ja seda enam just taheti neid. Nii publik tahtis, kui ka korraldajad tahtsid tõsta oma ürituse mainet. Nii et, et siin on ka nagu kaks niisugust aspekti. Ühelt poolt on see justkui riigi ametliku ideoloogia poolt antud suunised ja ettekirjutused, teiselt poolt on see sotsiaalne tellimus, mis on, enamikel juhtudel on isegi konfliktis. Aga jällegi, see, mis Leportses siin täiesti õige, sellepärast et tema sooviks ka ärakeelamist, ehk sa nüüd jällegi sinu näite järgi ärakeelamine mõjus päris soodsalt sotsiaalsele tellimusele loomulikult. Teisiti nimetades on see tegelikult reklaaminipp. Küll ta nii ka on ja aga nüüd hoopis teine aspekt sellest ühiskonna kultuurisõbralikkusest see on publiku kultuurisõbralikus, publiku muusikasõbralikkus ja siin jällegi on suur vahe erinevates maades. Ja noh, mis seal salata, Eesti publik on väga vaoshoitud publik, kui me seda publikut tunneme, siis me teame, et kui ta juba üsna pikalt plaksutab, see on väga suur saavutus ja nii mõnedki inimesed võivad siin jääda niisuguses nälga, selle hea vastuvõtujärele ja kuulates nüüd oma teosed mõnel pool mujal kui Eestis ja kuulates nende vastuvõttu noh, niisugust koomilist marulisust siis lihtsalt mitte see teos oleks parem olnud või aga lihtsalt kusagil mujal on publik lihtsalt häälestatud teisiti, avaldab oma meelehead väga kärarikkalt ja meie inimene avaldab oma meelehead vaoshoitult ja me saame seda tunda küll, aga see on, sõbralikkus on seal umbes samasugune, eks ole, väljend tugev. Aga meil tundub, et me oleme saanud nüüd ühe suure asjaga kava ja see tunne annab meile ju elu ja loomingu julgust juurde. See on tähtis tagasiside, mis tuleb niisuguselt väga maruliselt vastuvõtult, teeb ikka meid kohutavalt õnnelikuks ja kui me õnnelikud oleme, siis me loodame, et me veel suudame midagi teha. Mõnikord suudamegi alates ei aita muidugi õnnelikud oleme. Ühiskond ütleb oma arvamust kunsti ja muusika kohta veel ühel moel ja see on ajakirjandus. Kui palju Teie isiklikult hoolite, sisemiselt hoolite, oma teoste analüüsist kriitikast. Mis tühja analüüse siis ajakirjandusest saab olla? Mulle ikka muidugi kirjandus on ju ka mitmesugusel tasemel, on spetsiaalset muusikaalast, ajakirjandust ja. Aga sa praegu muidugi juba juba ühe hoiaku ütleside. Aga mis, mis analüüsi saab olla, aga samal ajal me igatseme seda analüüsi ja kui kusagil midagi sellele lähedast on võrdlemisi lühidalt nii-ütelda ja argumenteeritult avaldasime, oleme õnnelikult, aga, aga tegelikult muidugi ei tohiks ühest tavalisest ajalehes seda oodata, isegi kultuurilehest. Analüüsime, ootaksime, ütleme ajakirjas teater, muusika, kino ja seal teda ka olnud parem, kui mind väga kiideti, siis ma ei hoolinud nendest kiitvatest artiklitest suurt midagi, aga kui praegu mind leigelt kiidetakse, siis ma hakkan nagu rohkem hoolima. Mõtlen, et miks nad küll nii vähe kiidavad muuseas, samal võib lihtsalt või miks sa näiteks mõne asja kohta, mis on minu arust hiilgavalt õnnestunud, näiteks nagu Eesti Raadio 70 see, mis me, Peeter Jalakas, aga tegime Estonia kontserdisaalis, ei ole mitte ühtegi arvustust, ma mõtlen, et huvitav, mis siis nüüd nii viltu läks või? Tegelikult tõesti olin täitsa kummaline etendus, eks ole, ja omamoodi asi suur ettevalmistusega ja ajakirjandust ainult, mitte mingisugust kajastamist ei leidnud. Maleniga täitsa solvunud kohe. Ajakirjanduses hakkab, mis sama tendents olema, mis on väga paljude heliloojate juures, tehakse tellimustööd tähendab kontserdil käiv ka ajakirjanik või muusikateadlane või, või ükskõik, kelleks ta ennast siis nimetab või? Ta ei saa ju kirjutada lihtsalt niisama, et ma kirjutan loo valmis ja, ja eks kuskil keegi avaldab. Ei seda enam ei sünni, tellitakse sinu. Ja veel üks tendents on, kui me räägime noh, ühiskonnast ja muutumistest ühiskonnas ja tema kultuur sõbrast nendest, siis mina panin küll vanasti tähele või ma olen lihtsalt noorem ja tähelepanelikum, võib-olla ma praegu ei pane nii tähele, aga vanasti oli küll niimoodi proovides istusid mõned muusikast kirjutajaid, eks ole, olid proovi juures. Vahest küsiti ette, pargiti kultuuri, eks ole ja siis jälgiti partituuri, oldi proovi juures ja siis pärast tuli sellest kirjutis, millega võisid nõus olla või mingisugust seisukohtadega. Sa said aru, et inimesel omaenda seisukoht praegu, nii palju kui mina olen käinud proovides momendil, eks ole, ei ole ma küll näinud, et ajakirjanikud või siis muusikakriitikud istuksid proovides ka siis, kui on tegemist totaalselt uute lugudega, nagu ütleme, see kontserdite konkus, eks ole. Igor Karsnek oli küll seal proovis ja, ja temaga Ma arvan, et sellel on omad omad põhjused ja see põhjus on enamasti niisugune, et esiteks ajalehed ei soovi enamasti kirjutisi üle kahe arvutilehekülje. See pikkuse piirang juba tähendab seda, et ei saa süveneda väga sellesse ja muidugi, miks sa ajalehed ei taha, see on ka omakorda selge. Nad tahavad võimalikult laia lugejaskonda ja kui minnakse süvitsi võib-olla muusikateaduslikes sellistesse detailidesse, siis seda artiklit suur osa ei loe ja võimalik, et väheneb ajakirja või ajalehe müügiarv üldse. Ja kuna ei, ei taheta enamasti niisuguseid detaile, siis loomulikult muusikateadlane või ajakirjanik peab piirduma niisuguse publitsistlikku ülevaatega. Jah, aga siin ma annaksin õigusega nendele ajakirjadele ja ka muusikateadlastele puht enda seisukohast vaatan, ka mina ei taha ajalehest lugeda arvustust muusikast, mis oleks rohkem kollest pikem kui kaks lehekülge, sellepärast et mulle ebamugav hoida enese ees väga pikka aega lahti suurt ajalehte ühe koha peal. Jah, mul on ebamugav see ajalehte hoidab, armastan ajaleht, väikesi asju. Ma näiteks ajakirjast loen hea meelega pikki asju, aga ajaleht on. Noh, ma ei armasta seal pikki asju täiesti teadlik, kohe üks asi on, on pikk lugu, lühike lugu, aga teine asi on isiklik suhtumine ja kompetentne suhtumine, eks ole. Tähendab see, millest ma rääkisin, proovides käimine kõike, kas ei välistaks kaks lauset ainult. Jah, aga, aga see on täitsa õige, muuseas, mida siis annab analüüs, mida annab analüüs lugejale, mida ta Annabeli looja minu meelest nii pika analüüsida heliloojale midagi annab? Noh, seda ei mahuta ükski ajakirja, aga nisuanalüüsi teha ta publikule midagi annab, publik ei saa enamasti sellest analüüsist aru ja see on ka Vajalik, järelikult tõesti rohkem huvitab ka mind huvitab rohkem mitte asjale mingi teaduslik lähenemine vaid tihti, kui sa mulle sümpaatne inimene mind väga huvitab, mida ta isiklikult halvab, tähendab ta julgelt vabalt ütleks, vaata mulle see meeldis, see ei meeldinud ja et ma saaksin aru tema järgi ma näiteks lähen mõnele teatrietendusele, kui ma tean, et mulle sümpaatne inimene ütles, et talle kohutavalt meeldis. Aga kui ta mulle analüüsib ära, aga ta jätab selle kuidagi ridade taha, et ma isegi ei taju, mis siis oli selles, kas kas talle meeldis või ei meeldinud, siis ma võib-olla ei lähevad. Siin on omamoodi ka sellised vastuolud et just muusikateadlased nagu peavad halvaks tooniks väga isiklikku isiklikku hoiakut esitatava kohta. Tsunfti hoiak on just see, et, et ajakirjanduses, mis juba tuleb nast see ei või olla kellelegi väga isiklik suhtumine ja väga isiklik, vaid just, et, et see peaks olema mingi soone absoluudi poole pürgiv tõde. Aga seesama millegipärast ei usu, tähendab, mul on tunne, et kui muusikat kirjutavale inimesel on mees midagi väga tugevalt, ta tahab väga ütelda, et talle väga meeldis või ei taha väga ütelda, talle väga ei meeldinud, siis ta ka teeb seda. Ja see osa, kes on loomult neutraalsemad, on niisugused loomused ju olemas ja neid on võib-olla isegi rohkem muusikateaduses muusikakriitikas. See tõepoolest ei hakka hoolitsema selle eest, et temas oleks rohkem individuaalset suhtlemist. Praegu selleks, aga tal ei ole ka seda loomu poolest olemas, ta peaks natuke pingutama, et see sealt väljatulek või ta peaks selle üle järele, mõtlen aga need, kellel on see tugev suhe kunsti olemas, intensiivne suhe, oma isiklik arvamine, need ka selle välja ütlevad. Selleks peab ka muidugi omajagu julgust olema, see võib oluliselt erineda muusikaüldsuse üldisest arvamisest või arvamusest. Aga siin on ilmselt erinevate valdkondade vahel ka mingisugused, ma ei tea, ma ei saa öelda disproportsiooni taga, mingisugused erinevad siin siiski on. Kui me näiteks vaatame, kunstinäitus on avatud, eks ole, siis ma peaaegu võin kihla vedada, et kõikides arenedes tuleb mingisugune arvustusele kohta. Kui ilmub mõni mõni uudisraamat näiteks, siis tema on ka meediasündmus, ütleme noh praegu ütleme, see õunapuu oliive raamat, mitu kohta on nii palju kirjutatud, eks ole. Ja samal ajal ütleme, on üks priima-kontsert ma nüüd tõesti räägi enda tehastest täna ka siis selle kohta võib-olla tõesti paaniliselt üldistavat nupukest tuleb. Minu arust on siin disproportsioon selles, et see näitused tükiks ajaks lahti või see raamat on sul võimalik tegelikult igal igal juhtumil Te saada, kui mitte osta, siis kas või raamatukogus, kus selle vastu huvi tunned, ainult on kogu aeg olemas, eks ole, särama talus käinud ja, aga, aga see muusika külas 15 minutit või 18 minutit, eks ole teda tegelikult ütleme siinsamas Eestis vaevalt et nüüd viie aasta jooksul uuesti esitatakse, ütleme niimoodi, kui ta on uudisteose asja öelda vastu oleva, ühesõnaga mingi erinevus. Midagi näituste arvustuste kaitseks, tähendab sümfooniakontsert koosneb ühe õhtu loomingust ja integratsioonist aga enamasti näitus on koostatud kas väga mitmepersooni loomingust või ühe persooni väga pika aja loomingust tähendab aasta või aastakümne ise, seal on kindlasti teine moment veel, et lugeda seda arvustust, on sul võimalus minna uuesti selle näite või esimest korda minna pärast lugemist, eks ole, on võimalik minna näitusele, kontrollida kas ennast või tunda selle asja vastu huvi, eks ole, kirjutad kontrollida, aga noh, muusika puhul ei ole selle alt nagu järel. Sa räägid praegu kontsert muusikast, aga tegelikult reaalsuses kuulatakse ju rohkem muusikat lindilt plaadilt, raadiost, televisioonist ja see osa, mida kuulatakse kontserdil, see moodustab tegelikult suhteliselt väikese osa, võib-olla meil professor maalidel mitte meie käime ikka noh, võib-olla paar korda nädalas kontserdil. Aga tavaline inimene võib olla, kuulab muusikat raadiost või plaadilt näiteks iga päev näiteks paar tundi, aga kontserdil käib võib-olla kord poole aasta jooksul. Nii et, et tegelikult see näide on küll õige, mis sa ütlesid lebo, aga see kehtib ainult kontsertmuusika kohta ja see ei ole domineeriv ja seetõttu võib-olla see ei ole ka nii-öelda väga isegi tähtis, mis sa ütlesid ja lisaks veel kogu muusikast, mida me kuulame, on ju suurem osa, mitte sümfooniline muusika ja isegi mitte süvamuusika. See arv võib-olla tundub meile täiesti katastroofiline, aga näiteks ma tean, Inglismaal esmakordselt üle paljude aastate langes süvamuusika osa alla seitsme protsendi ja muusikast üldse ei kirjutata vähe ja ei räägita minu arvates vähe. Aga nüüd suur osa nendest kirjutistest? Jah, puudutab popmuusikat. Aga nüüd elulaadi arvustused on omaette rubriik ja seda on meil ka üllatavalt vähe, isegi noh, väga väljapaistvate plaatide puhul ma mõtlen ikkagi tõsist muusikat, jällegi nüüd noh, seoses sellega, et Iron esitatud preemiale sirvisin ma läbi välismaal ilmunud tema plaatide arvustused Liftiga võrreldes kohutavalt palju rohkem, kusjuures Eestis võiks ju neid ka olla, sest on ikkagi meie oma poiss. Ja võib-olla mõnede stiilide puhul on see tee niisugune ilmekas vahe. Ma tean näiteks Sven Grünbergi plaadi kohta millareba plaadi kohta on näiteks ilmunud noh, umbes paarkümmend kirjutist ja Eestis võib-olla üks-kaks, aga see on ilmselt seletatav ka sellega seda valdkonda tundvaid inimesi on Eestis suhteliselt vähe, kes riskiksid üldse sellest kirjutada, sest kui muusika jääb nii-öelda süvajalevi või siis isegi folkloori süvauue vana piirile, siis noh, Igor Karsnek kirjutab ühe, võib-olla keegi teinegi ei, kirjutab veel teise ja on kõik. Aga ikkagi, ma ei tahaks nagu kirjutajaid süüdistada, tähendab. Me oleme ise kibestunud, et meist kirjutatakse vähe ja aga kokkuvõttes tõenäoliselt see, mis ajakirjanduses ilmub, peegeldab väga täpselt isegi seda, mis on praegu muusikas olulist, mis on vähem olulist, kui vähem kirjutatakse, tähendab iga üksiku asja puhul võib-olla on asi ebaõiglane, aga kui me vaatame mingit aastakümnendit kahtekümmet aastat, siis võib-olla see nii nii vale. Kokkuvõttes ei olegi kuigi valus mõniga. Nii et te ütlete, et tegelikult mis me ka ei kurdaks või mis me ka ette heidaks või ütleks, see peegeldus on siiski küllaltki objektiivne. Jah, vastas rohkemgi subjektiivset. Päris tõsiselt kohe ja tahaks nagu erinevaid arvamusi ja ma ei usu nüüd, et ühe või teise kultuurinähtuse kohta on, on täiesti ühesuguseid arvamusi ainult olemas, eks ole. Oleme lihtsalt oleks, oleks rohkem vaja ja nagu me ikkagi ainult muusikast räägime, siis mulle väga meeldis Toomas Siitan ja niisugune reageerimine meie just nimelt hiljuti selle selle aasta alguse Männaste lõpumuusika arvustustele, kus ta nüüd rääkis täitsa konkreetsest ühest kontserdist, eks ole, sellele ilmunud arvustuses tähendab tegelikult juba muutusse kontsert nagu huvitavaks ja muutusse nähtus üldse huvitavaks. Poleemilisust oleks päris huvitav muidugi. Aga kas siin ei peaks jälle ka mängu asuma, seesama, mis ka noh, interpreetide ja heliloojate levile peab kaasa aitama see mänedžeri, töö ja tellimise töö ja näiteks Peeter Vähi, Eesti Kontsert, kuidas tema oma kontsertide, kuidas öelda heegeldamise eest ajakirjanduses hoolt kannab? Loomulikult me ei saa tellida kontserdi kriitikaid ajakirjanikelt, see oleks ju tegelikult noh, täiesti ebaaus, see oleks nagu altkäemaksuandmine ajakirjanikule ja kuigi ma tean, tehakse maailmas väga palju, paljud plaadifirmad tellivad, kui on juba plaat ilmunud, siis positiivseid arvustusi. Meie mõnikord küll tellime artikleid, aga seda enne kontserti, see tähendab sisuliselt reklaamartikleid, mis tutvustaks seda interpreedi, aga mitte kontserdiarvustusi ei telli kunagi. Küll, aga kui nüüd jutt Eesti kontserdi peale läks ja selles kontekstis, et ajakirjanduskriitika ja Eesti Kontsert siis Eesti Kontsert on võib-olla üks hea näide selle kohta. Kui Eesti kontserdikavad olid vaadates mõned aastad üsnagi niisuguseid ebahuvitavad, see oli võib-olla eelkõige see aeg, see nii-öelda rublalt ülemine kroonile millal raske välismaalastega välisinterpeetidega mingeid kokkuleppeid sõlmida, lepinguid ei olnud võimalik teha, seetõttu jäid umbes peaaegu veerand kontserte, mis olid juba välja kuulutatud, jäid ära, mõnikord mõeldi välja valesid põhjuseid, öeldi, et interpreedi haigestumise tõttu oli väga palju probleeme. Kontserdisaal oli korrast ära, ei olnud korralikku klaverit, orel oli korrast ära nüüd kui kõik see on nagu mulle tundub, et enam-vähem korras. Ja on minu arvates ikkagi noh, enneolematult, et väljapaistvaid artiste, noh kasvõi järgminegi hooaeg ilmselt algab monster rattaga balleega, see hooaeg lõpeb näiteks Detroidi sümfooniaorkestriga Neeme Järvi juhatusel. Aga nüüd kriitikani jõuan aastaid neli, viis tagasi peaaegu keegi ei kritiseerinud Eesti kontserditegevust. Noh, võib-olla kiirelt, jah. Tublid. Tublilt töötate, püüdke paremini ja, ja nüüd ma vaatan ajalehti. Äärmiselt palju on kriitik, et miks ei anta kontserte sellele interpeedile, miks te teete seda muusikat, miks mängitakse vähe eesti muusikat ja miks on piletihinnad niisugused? Ühed ütlevad, et need on liiga kallid, teised ütlevad liiga odavad, küllaltki jõukad inimesed tulevad ainult siis kontserdile, kui piletihind on vähemalt kolmekohalise numbriga, nad ei tule, nad arvavad, et see on vilets kontsert. Ja tullakse just siis, kui on kui on alates 100-st kroonist. Pilet ma tahan kohe siia vahele öelda, see puudutab just nimelt teemat kultuurisõbralikkus ja ühiskonna ja kuivõrd Eesti Kontsert on tegelikult üks ühiskonna loodud institutsioon, selleks et ühte kultuurivaldkondades on muusikat ikkagi edendada, eks ole, siis tegelikult Eesti Kontsert võiks tulla vastu ka selle ühiskonna liikmetele, näiteks üliõpilastele, õpilastele, kellel ei ole nii palju raha, et osta nii kallist piletit, ütleme, BBC sümfooniaorkestrilt ja mida ta väga hästi korraldas. Soovi kuulda, eks ole. Aga ma siiski arvan, et oleks päris õiglane mingisugused seisukohad kuskile rõdule õpilastele üliõpilastele reserveerida, mis ei oleks ikka selle 300 või 500-ga. Selle nii ongi tehtud, muide aga nüüd ma arvan, et miks see nii on, et kui asjad olid halvasti, siis negatiivset kriitikat oli vähem ja kui asjad on ikka tunduvalt paremaks läinud miks siis kriitikat on rohkem? Ma ei arva, et tegemist oleks nüüd ainuüksi kadedusega, et, et kui kellelgi läheb hästi, et siis seda enam teda kritiseeritakse. Kuigi ka sellekohaseid näiteid võib, võib ju leida näiteks muusikutest kõige enam kritiseeritakse ilmselt Michael Jacksonit ja madonnat. Keegi ei kritiseeri naiskvarteti Viru-Nigulast, eks ole, maailma ajakirjanduses mitte keegi ei kritiseeri mitte sellepärast, et Michael Jackson oleks halvem laulja kui see Viru-Nigula naiskord, et vabandust, ma ei tea, kas selline kord, et eksisteerib ma niimoodi piltlikult ei näiteks, ühesõnaga kui jõutakse mingile tasandile, alles siis hakatakse kritiseerima. Muide, mitte ainult muusikas, võtame näiteks Edgar Savisaar, kui ta kirjutas globaalprobleemidest või kui Tiit Vähi juhtis autobaasi või kui Mart Laar kirjutas mingit ajalootööd, neide kritiseeritud, alles siis, kui ta jõudis peaministriks, jõudis tippu, siis hakatakse kritiseerima ja minu meelest ka muusikas on sama seni kuni sa oled keskpärane, on kõigil kõik, mida sa teed, kedagi ei huvita ja nagu sa jõuad tippu, sa teed hästi. Siis on inimesi, kes tahavad, et sa teed veel parem. Sinult oodatakse veelgi paremaid tulemusi, teiselt poolt on ka kadedaid. No ja siin võib ju ka öelda, et kes midagi teeb, eks ole, selle mõjulist eksideks le eksimus on alati see, mida on hea nagu kritiseerida, aga ma arvan, et Eesti kontserdi puhul ei ole mitte asi selle Tiit Vähi kui, kui peaminister kattuvusi juht ei ole mitte see paralleel, on see kõige olulisem. Eesti kontserdi puhul on ikkagi niimoodi, et et kui olukord oli kehv ja see oli tõesti nii kehv, nagu sa ütled praegu hullemgi veel siis ei ole üldse mõtet kritiseerida, tegelikult jumal tänatud, kui üldse mingi kontsert toimub, eks ole. Kui nüüd kontserdielu on enam-vähem normaalne ja sujub hästi, siis kohe tekib küsimus. Oot, kui sai seda organiseerida, miks ei saaks seda orgasele või kui on niimoodi seletada, et miks ei saaks niisugust asja teha või miks see mitte teene ja täitsa selge. Ja lisaks veel? Meil on lihtsalt niivõrd palju häid interpreet, mõtlen eelkõige praegu miskipärast pianistide peale, eks kellel tõesti, ma ei taha öelda sõna üleproduktsioon, kuid tegelikult on tõesti võrdselt huvitavaid hävitanister väga palju, kes, kellel kõigil oleks vaja kontsert ja see on täitsa selge, Eesti Kontsert ei suuda seda iialgi teha ja seal mõttetus, tähendab nii, et siin on niisugused probleemid võib-olla praegu üles kerkinud, mida varem lihtsalt ei olnud. Jah, loomulikult, tipp-pianisti on enneolematult palju, praegu aga millegipärast oodatakse ikkagi, et Eesti Kontsert on see organisatsioon, kes tingimata peab neid korraldama, neid kontserte näiteks ma ei ole kuulnud, et oleks etteheiteid tehtud Concerto krossale, selles osas või Tallinna filharmoonias. No te olete keset linna ju jah, ja võib-olla inimestele assotsieerub Eesti Kontsert, eks ole, endine filharmoonia see maja, et see on üks ja sama, ühesõnaga teil on nagunii palju võimalusi ja tegelikult on ikka rohkem võimalusi ka kontserdibüroodel. No ma arvan, et Peeter tegelikult tahabki, et me ütleksime, et Eesti kontserdil läheb väga hästi, te olete väga tublid. Ma tahtsin ka seda ütelda, et mitte ainult väga tublid, vaid see ja külaliste väga põnevate külaliste, väga põnevate oma interpreetide hulk meie kontserdisaalis on praegu enneolematult kõrge, uskumatult kõrge. Ja ma usun, et on uskumatult kõrge üldse nii väikse rahvaarvuga või nii väikse rahvaarvu, inimese või riigi, linna või riigi jaoks, eks ole, nii et see praegu nähtavasti asi, mis kaua ei püsi ja ta peab alla. Me oleme teiega rahul, oleme teiega rahul. Ja aga kas teil ei ole seda muret, et teie programmid on juba liiga head? Ja publik kuulaja ei tule järele? Võib ma vastan nüüd Peetri eest, et ma mitte sellepärast, et ma tahan rääkida, vaid ma mõtlen niimoodi, et ta kindlasti on selles asjas kompetentsem, aga ma tahaksin öelda niimoodi, et et mis tähendab üldse sellise kuulul nagu liiga hea või mis tähendab see, et publik ei jõua järgi, kui sa ei mõtle nüüd kvantiteedi mõtlen kvaliteedi sisse, siis ma ütleksin niimoodi, et et kõik oleneb serveerimisest. Ma ei ütle muidugi reklaamist tsenti oleneb, aga kui seda reklaami teha oskuslikult ja teadvustada, et tõepoolest, ülehomme tuleb nüüd Kontsert, eks, ja kui talle panna muud niisugused huvitavad asjad sinna ümber, siis ma olen täiesti kindel, et, et see inimene, kes tuleb sinna saali, saab ka elamus ja seetõttu, et ta on selle sündmuse tunnistaja. Piltlikult öeldes sinu näitas, ta neelab selle liiga hea muusika, alle saab tõesti emotsionaalse naudingu. Jah, aga kui neid liiga häid kontserte on? Seitse päeva nädalas need kontsertide tsüklid? Jah, aeg-ajalt on liiga palju ja sellepärast näiteks ei kavatsegi suurendada kontsertide üldarvu vaid võib-olla pigem selekteerida välja paremaid muusikuid. Ja kahtlemata ja kunagi ei saa kõik rahul olla selle sellektsiooniga, selle valikuga ikka on neid, kes arvavad, et nemad kindlasti oleks pidanud sinna sisse mahtuma, noh võib-olla nii heliloojate hulgas kui ka interpreetide hulgas, aga kontsert igal juhul Tallinna linna kohta on vist täiesti piisavalt, seda näitab ka see, et ikkagi enamikel kontserditel on vabu kohti. Ma küsiksin ühe sihukese teoretiseeriva või kaudsema küsimuse, kuhu lähed, kuulaja, mitte kuhu lähed, muusika praegusel hetkel, vaid kuhu lähed kuulaja just sellest aspektist, nagu sinagi rõhutasid, kui palju kuulavad inimesed nii-öelda mehaanilist muusikat plaatidelt, linkidelt, televisioonist ja see aspekt veel. Missugune tähtsus siiski on oma musitseerimisel, inimese jaoks, missugust suunda ma mõtlen kaugemas tulevikus? Te kujutate ette, et nüüd meie arvutisajandil, kas on see spiraalvõimeline jälle nutma ringiga tagasi selle juurde, et muusikaarmastaja tahab ise musitseerida, olgu see siis arvuti abil ükskõik missugusel teel. Kuule, läheb ikkagi sinna kurdide juhitakse. Ja need juhtimismehhanismid natukene puudutan siin, mis on see mingi asjasponsoneerimine või mingi asja ära keelamine või mingile asjale reklaami tegemine tegelikult kuule, läheb tõesti sinna, kuhu teda suunatakse, piletihinna tõstad kõrgele ja sul on teistsugune publik saalis kuhila Seplitena alla ja, ja täpselt sama kavaga on hoopis teine publik saalis, eks ole. Ja selle odavama piletiga on asjatundlikum publik saalis ja selle kalli piletihinnaga on asjatundmatu publik saalis on absoluutselt selge. Ja tühistama praegu siin riigilaadis, eks ole, kui me keerame lahti teise riigiraadio on raadio kahe siis me vaatame, kuhu publikult suunatakse noori inimesi ja ma ei ole mitte millegi määra kehalise, selles mõttes vastu, aga ma olen mõningate niisuguste noh, sunniviisil suunamiste vastu küll tegelikult. Ja, ja selles mõttes niisugust head kuidas öelda nüüd hea tõsisema või hea kergema või, või sea pop- või rokk või džäss või mis muusika kättesaadavus on praegu täitsa olemas. Nii et tegelikult publik, potentsiaalne publik saab kõike valida, mida ta tahaks. Aga ta läheb ikkagi sinna, kus teda suunatakse. Aga nüüd teine küsimus, kas iga kuulaja peaks veel rõõmu tundma oma isiklikus musitseerimisest? See on hirmus segane küsimus, ma usun, et väga paljud tunnevad, tähendab noh, on palju inimesi, kus on klaverit õppinud kas ema sunnil või ja kes ei kavatsegi muusikuks saada ja osa neist tunnevad rõõmu, sest nad mängivad klaverit, Heino sai tunne. Aga mida paremaks lähevad plaadid, mida paremaks lähevad kontserdid, seda lootusetu tundub inimesel olevat oma sõna sekka öelda oma niisuguste võrdlemisi hädiste mängimistega, nii et see ei pruugi ka mingi eriti positiivne ega negatiivne näitaja olla, kas on neid ise musitseerivad rohkem või vähem? Vaata ise nüüd Virve ütles selle seda välja, et arvud aitäh ajastul ja tegelikult tõepoolest nüüd praegu ostes arvuti, on seal tihtipeale mingisugune muusikaprogramm sees, millega on võimalik noh, lihtsalt sõna otses mõttes mängida, eks ole, või ütleme, seal maos on üks, üks niisugune tore programm liigutades hiirt, tekivad seal igasugused helid, eks ole, tõsi küll, seda programmi kasutatakse praktiliselt hullumajades, sest nad rahustavad ära inimeste, ta saab musitseerida, ta liigutab seda, seda hiirekest, eks tekivad ime, imeilusad helid ja rütmiliselt helid ja, ja tõepoolest, see mõjub rahustavalt, lapid peas, istuvad seal tundide viisi ekraani ees, kui nad on täitsa rahulikult, Islevad ilusti magama, aga kas ei ole meie kogu eluks väike hullumaja on, on olnud nii et ja kõik veel liigutame väikseid viiekesi kandorel liigutada, nii et tegelikult ütleme, kui sa ütlesid seda. Ja siis siis praegusel ajastul on arvutiga võimalik väga kergelt jõuda selle lähedale, mille nimi on muusika, mille nimi on helide maailm ja ja kui me võtame siia natukene, maksame raha juurde ja saame endale mingi midi mingisuguse riistapuu, eks ole, sekvence programmi siis tegelikult koduste vahenditega päris odavalt, ütleme nonii. Rahaliselt rääkides suhteliselt odavalt, on võimalik pisikese rõõmu stuudio teha kodus aga kibe, niisugune naljakas asi, ma räägin, et enne see isetegevusküüniseid, aga tõesti arvutimuusikas ta võib selleni küündida ja nüüd tekib niisugune lugu, mis on üsna tõenäoline paljudes kunstides ka kujutavas kunstis. Et see juhuslik katsetaja võib jõuda täpselt sama headele tulemustele kui mingi keskmine helilooja keskmine kunstnik. Ma ei tea, võib-olla keskmine romaani kirjutaja isegi mehaanika ka sinna kõrvale jõudmine. See tegelikult peaks tulevikus välistama üldse keskmiste kunstiinimeste võimaluse. Kas te astuksite niisuguse oletusega või hüpoteesiga, et lähemas tulevikus võib siiski see kodu musitseerimine taas nii-öelda moodi minna ja ehk kui otsida näiteks niisugust analoogiat kui me võib-olla kõik tahtsime mõned aastad tagasi niisugustest vanadest, võib-olla natuke haisvatest puumajadest ilusasse niisugusse majja, kus on soe vesi, külm vesi, keskküte ei pea oma käsi määrima, kõik on võimalikult noh, võib-olla steriilne. Isegi paljude inimeste jaoks oli selline paneelelamu küllaltki ideaalilähedane, siis nüüd on tendents vastupidine, paljud, eriti võib-olla sellised vaimu ja kultuuriinimesed tahavad kesklinnast ära, et neil oleks mingisugune talumaja. Nad ei pane paljuks seda kui käruga vabandust, sitaga määrida oma käed kokku ja valada seda porgandipeenrale, porgandid paremini kasvaksid, see on mingi niisugune loomulik tendents vastandina sellele justkui protestiks sellele meie eelnenud perioodile sellele stabiilsusele ja paneelmajadele. Kui nüüd me võrdleksime nüüd, et paneelmajad, see on selles kontekstis sama, mis nüüd see digitaalne heli, kompakt, diskid, tatlindid, arvuti, heli, igasugused sati, värgid. Nüüd kas ei ole mingi järgmine aasta selle, et, et me kuskilt hea meelega kuurist otsiks üles vanaema kandleja ja tõmbaks, oskamata mängida üle keelt või, või mõne vana flöödi otsiks üles või lõõtspilli, et tahaks nagu seda proovida? Ma arvan, et võib-olla me ei ole veel nii küllastunud, võib-olla üksikud inimesed on küllastunud sellest arvutist ja digitaalsest helist. Aga noh, kogu ühiskond ilmselt mitte, aga noh, ühesõnaga ma esitaksin küsimuse, kas ei võiks tekkida nüüd samasugune pöördus nagu linnast paneelmajast, maamajja nii-öelda digitaalheli juurest mingi naturaalpilli juurde tagasi. Kahtlemata on võimalik, ainult et siin on üks väike vahe, see, see, see maamaja on ka muutunud, vahepeal on tekkinud sinna soe vesi sisse ja sauna sinna kõrvale, eks ole, suitsusauna asemel on, on soome saun ja ja seal on siis mobiiltelefon sees ja autor on koht, kus olla ja nii, et noh, see, see nähtus ei ole ka mitte enam täpselt sama flööt, mis ta, mis ta nüüd vanaemal oli või kannel? Ma arvan, et kindlasti see liikumine on võimalik. Aga see on jälle võimalik siis, kui teda suunata ja suunata kas või sellega, et oleks inimestele müügil lihtsaid pille, mis seal suhteliselt odavad ja mida on lihtne mängima õppida, mingid flöödiplokkflöödid või midagi niisugust, mujal maailmas on nad olnud palju kättesaadavamad kui meil ja, aga sa isetegemise rõõm kahtlemata tegelikult on inimeses olemas. Ja kui natukene lõdvemaks lasta see kriitika kriitikameelt, eks ole, siis, siis tuleb ta rõõmsasti välja. No vaatame, millega mul on konkreetselt olnud kokkupuutumist, ütleme kas Ameerika ülikoolide või ka või ka siis gümnaasiumite sealsete gümnaasiumite õpilaste mängutase klarnetimängu tasandil täitsa kolossaalne. Või siis Inglismaa Šotimaal, kus ma olen pikemalt õpetanud, on täpselt samuti, et see niisugune tavaliste õpilaste täitsa tavalise kooli mingisugune täitsa tavaline orkester roniga, põrgulikult hea seal vaba, tähendab see ei ole mitte mingisugune õpetaja, sunnib nüüd koorilaulu laulma või? Rõõmsalt seal tunnis samal ajal Disc olid või jumal teab, mis asjatan oma muusikaline maitse on kuskil, tähendab, see muusikal maitse ei ole nii kitsas nagu, nagu, kui on siin ennem, vihjasin, et see kuu praegu mulle tundub niimoodi, et need suunatakse, aga see on, kõik on sellest, et võib-olla varem oli, oli seda liiki muusika, mis praegu väga palju tuleb, oli nagu, võib-olla vähem kättesaadav või ma ei tea. Aga mis ma tahan öelda, et see liikumine on täitsa võimalik, et kui kuskil see võimalus istub kogu aeg-ajalt ette, tuleb ärgitada. Kodumusitseerimine on ju eksisteerinud sajandeid ja noh, kasvõi käesoleva sajandi alguses sky Eestimaal intelligentsete perekondades õpiti klaverit, eks ole, olid mingid sellised üks õde, laulis, vend saatis klaveril lihtsaid laulukesi. Aga tarvidus oli hoopis teine, sellepärast et sellel ajal ei olnud veel raadiot. Tähendab, inimestel oli tarvidus teha muusikat, kuulda muusikat ja tihti oli ainuke võimalus seda ise teha, kui sa ei elanud just suurte kontsertsaalide ligidal, kus elasid maal. Aga nüüd, kus maal saab raadiot kuulata, siis osale inimestele see juba lahendab selle probleemi ära ainult ühel osal inimestel siiski tarvidus ise ka midagi. Keha, eks juba Vanast-Kreekast alates on ju täiusliku inimese üheks komponendiks ikka olnudki oskus musitseerida, võib-olla lihtsalt vahepealsed sajandid või kümned on selle oskuse musitseerida suures osas asendanud vajadusega või oskusega kuulata. Aga mitte alati oskusega valida jõuame vist ringiga tagasi kas hariduse või kultuurilise harimise probleemide juurde, aga jäägu see teiseks korraks. Aga üks asi siiski veel, mida ma tahtsin siia juurde ütelda, on see, et lõpuks kunsti puhul on oluline see, et ta inimese õnnelikuks teeb. Ja meil ei ole mingit põhjust teha etteheiteid, kui inimene saab õnne likuks mõne, meie arvates tühise loo kaudu. Tähendab, see on ka inimese valik, me ütleme, et ta on nagu noh, oskuseta valik, harimatu valik, aga ta on õnnelik. Tema jaoks on, aga, aga kuidas on rohkem haridust ma pean ütlema, et ma olen saanud piisavalt muusikaharidust ja just selle tõttu padunen võrdlemisi harva muusikast õnne. Sellepärast et mingi kriitikameel asub tööle ja hakkad võrdlema ja hakkad mõtlema. Nii et ma usun, et meil, kes me päris palju oleme haridust saanud on suhteliselt harvem võimalik õnnelik olla kui nendel, kes seda haridust vähem on saanud. Mis on siis tähtsam? Mis tähendab seda, et kui sa oled elus üldse kolm lugu kuulanud, mis on sind puudutanud, eks ole siis ütleme, see moodustab mingisuguse, mis 20 protsenti sellest, et kui sa arvad, et kui sa oled kolm miljonit lugu kuulanud, et 20 protsenti sellest oleks ka nii palju, mis lõhn annab. Tegelikult see nii muidugi ei ole, sest kuidagi tundub, et järgmise loo kuulamisega sa võtad nagu mingisuguse mingi võimaluse maha ülejärgmisest, loost jälle õnnelikuks saale. Aga ma siiski olen selles mõttes võib-olla sinust õnnelikum, et ma olen siiski ei tulnud päris sügavat rõõmu vahetevahel muusikat kuulata ja mina ka vahetevahel ja, ja ja ma märkan isegi, et, et see, see, see õnnetihedus ei lähe mul väiksemaks aastatega. Mina arvan, et see ilus mõte võiks olla lausa postulaat, et muusika peab tegema õnnelikuks. Nathan seda mainib ka ei tahaks öelda, kas peaks tegema õnnelikuks igal juhul muusika peaks meid emotsionaalselt puudutama, see on kindel ja kui emotsionaalne puudutus on toimunud, siis inimene on kahtlemata rohkem avali. Kui ta kahtlemata rohkem avali, siis tal on kahtlemata palju rohkem šansse õnnelikuks saada. Just see, aga ma mõtlen seda, et inimene võib avali olla mitte selle tõttu, et ta on muusikat väga palju õppinud, vaid et ta on lihtsalt inimesena kõikidel aladel natuke avale, ta tunneb ühte ja teist või et nad on lihtsalt huvi väga paljude asjade vastu. Ja muusika võib-olla on üks väike osa sellest, tähendab, avali oleval inimesel on rohkem võimalusi õnnelikuks saada. Nii et mina tahan seda ennem absoluutselt. Ja ma tunnustan, aga mõtlen selles mõttes, et tõesti muusikaharidus aitab meid muusikast õnnelikuks olemiseks vähem kui kui väga üldine mingisugune avatud olek või, või väga üldine haritud olek.