Kõnelejalt rändajad. Kuula rändajat. Stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna tervist. Tere. Täna on see, kui me jätame hüvasti Amazonase metsikute voogude ja ürgmetsaga ning kõigiga, kellega seal kohtusime ja rändame Uuskineaasse Gröönimaa järel suuruselt teisele saarele maailmast. Ja uskuge, sellel ligi 800 ruutkilomeetri suurusel maal lahmakal loodusimesid juba jätkub sealsest loodusest, siis Hendrik nüüd järgnevalt räägibki. Ja ta on mingis mõttes jätk isegi Amazonasele, aga võib-olla veelgi metsikum ja vähem uuritud piirkond maakeral. See flöödiviis kõlab nüüd ühelt väga lihtsalt pildilt pill valmistatud papaia puuõõnest oksast. Meloodiat tehakse niimoodi, et üks. Oksa Dorots pannakse. Puhu juurde puhutakse õhku sisse ja teise saksa toru otsas liigutatakse ühte sõrme ja niimoodi lastakse erinevaid õhuvooge sealt läbi tekitatakse kõrgemaid ja madalamaid helisid. Komatu kui. Primitiivse muusikariistaga. Teha nii keerulist ja meloodilist muusikat. Ja üks üllatav asi veel selle loo nimi on Kalam vaala, mis papo keeles tähendab oodates meest. Ja seda pilli mängib tegelikult naine siis paapua kultuuris just selline pillilugu. Et nahk. Ütleme, kas või Eesti pärimusmuusika peale, siis tavaliselt. Et öeldakse pillimees pilli, naine niux nagu polegi nagu sõna, eriti neil eesti keeles. Eaga lugu tingib selle loo pealkiri Noobiva kõik ära ja aga, aga nüüd, et siis see pillimees, eks ta ikka selleks mängib, et naissoole meeldida. Aga noh, siin papp all on siis selle loo puhul niimoodi, et et mees võiks kuulda ja märgata. Aga loodame, et nad seal ikka kuulevad, ei märka ja, ja muidugi see ei ole nüüd nii, et kõik paapua pillilood on mängitud ainult naistepooltega. Nii mehed kui naised teevad seal muusikat, papa kultuur on tahud, ainult eksootiline ja värvikas, selleni me veel jõuame edaspidistes saadetes, aga praegu võib-olla see, et, et see Uus-Guinea saare nimi, et tuhandeid aastaid on siis need põlisrahvad, kes on seal elanud, nimetanud seda maailma suuruselt teist saart, et ikka oma keeltes paat, vasar. Ja see Uus-Guinea nimi tuli siis koos nende Portugali ja Hispaania meresõitjatega kuskil 16. sajandi keskel, kui need siiakanti jõudsid, siis nad olid enne avastanud Aafrika läänerannikut käinud kinea rannikul Lääne-Aafrikas ja ja siis neile tundus, et siin on samasugused tumedanahalised kräsupäised inimesed. Et ju nad siis on sugulased nende Aafrika, Guinea inimestega ja ilma pikemalt pandi nimeks siis uus keemia. Üks põhjus oli ka muidugi see, et sel ajal Euroopas, Okeaania saartest ja ka Austraaliast, et teatud praktiliselt mitte midagi Aafrikast natuke teat. Et tegelikult, kui Uus-Guinea oli ligi 50000 aastat tagasi juba asustatud, siis Portugali meresõitjad avastasite 16. sajandil. See on hea ja kohe tegid kiireid järeldusi seostest Lääne-Aafrika rahvastega, et see on täiesti meelevaldne muidugi, aga nimi jäi külge ja niimoodi ta siin maakaardi peal meil on. Ja kui maakaardile vaadata, siis tasub ju niisuguse koha peal nagu ütleme, ekvaatorist natukene juba lõuna poole, see ehk siis lõuna poolkeral aga siis Austraaliast jälle natukene põhja poole seal seal vahemikus ta kusagil on. Ja noh, et ette kujutada siis selle maailma suuruselt teise saare tegelikku pikkust. Et kui ta niisugune ida-läänesuunaline, piklik saar, aga kui me paneksime ta mõttes nüüd Euroopa kaardile ja ühe otsa paneksime Eestisse, siis teine ots ulatuks vabalt välja Itaaliasse, et noh, ikka Saaremaa Hiiumaaga ei saa kuidagi nagu võrrelda. Ja ta on muidugi kummaline saar väga erilise loodusega. Ja kui tal üldse sellel loodusel on mingisuguseid seoseid muu maailmaga, siis on seosed just Austraaliaga. Sest ta oli niimoodi, et 18000 aastat tagasi sellest siis palju või vähe maha ajaloo seisukohalt ikka peaaegu et eile oli ta Austraaliaga üks maismaa ja see oli niisugune aeg siis, kui Austraalia praegune Uus-Guinea ja siis Austraaliast veel kagusse jääv Tasmaania saar, nad kõik olid üks suur manner ja seal oli ühtne loodus, enam-vähem ühtne loodus ja seal toimetasid juba mitukümmend 1000 aastat ka inimesed, et need olid kiviaja inimesed. Nii et see algus oli, oli neil täiesti ühtne ja põhjus, miks see niimoodi oli, see on päris huvitav, et maa ajaloos on olnud viimane suur ja aeg või et jääaegade seeria kuskil ütleme viimased 100000 aastat ja lõppesid kuskil, ütleme noh, meil siin 10000 aastat tagasi, aga hakkas lõppema see viimane aeg kuskil 18000 aastat tagasi. Aga enne seda oli nii tohutu hulk maailmaveest jäätunud olekus. Oceani tasapind maakeral oli üle 100 meetri madalam kui praegu. Maismaad on lihtsalt palju rohkem ja kõik see osa siin Austraalia ümber oli ka üks suur maismaa sel ajal. Aga siis hakkas jää sulama, ookeani tase hakkas tõusma ja siis lahutati Uus-Guinea saar Austraalia mandrist. Saan siis praegusel ajal see Torrese väin mis neid lahutab. Aga see mälestus sellest ajast, et on oldud Austraaliaga üks peegeldub väga selgesti, ütleme selles suuski nea looduses seal on väga palju taimi, loomi, kes on sugulased austraalia olenditega, aga nad ei ole sugulased ühegi muu maailmaolenditega. No näiteks kukkurloomad, need, kellel on kukkur kõhu peal. Neid on just uzginiaal väga palju. No huvitav on see, et suurem osa Austraalia niisugusi känguru moodi loomi eksleb mööda maad. Uus-Guineal ronivad nad puude otsas. Aga nad on sulandunud ja, ja nad on kohaldanud teistmoodi loodus. Aga nad sugulased omavahel või siis kummaline sipelgasiil, kes on siis täitsa siili moodi, aga muneb Niukest imet pole maailmas veel nähtud, aga Austraalias ja Uus-Guinea saarel on selliseid loomi. Ainult et üks suur vahe on, nagu, kui mõelda selle kliima tausta peale, et kui loomastik ja taimestik on sugulased siis kuskil näha näeb välja selline, nagu näeks välja Austraalia, kui seal 100-ks meeletult palju vihma. Ühesõnaga Itaalia on põhiliselt kõrbeline ja veetu ja mets on väga vähe. Uskinea on suuremas osas kaetud metsadega, sest seal sajab hästi palju. Niiske egaatoriaalne kliima või kuidas selle kohta öeldakse? Ja et selles mõttes need ütleme, kui sa lähed, oled käinud Austraaliasse lähedovski näole, siis, siis niimoodi peale vaadates need maastikud, nad üldse ei sarnane üksteisega, et metsad teevad siin kriminaalikka täielikult nagu seda loodust määravatema, ilmet ja, ja tema olekut, et umbes ütleme kaks kolmandikku maismaast on metsade all ja noh, kui on palju niiskust ja palju metsi siis loomulikult taimeliikide hulka on, on suhteliselt suur ja loomaliikide hulk on suhteliselt suur, nii et näiteks, kui võrrelda kasvõi Austraalia putukaliikide hulka Uus-Guinea omadega või taimeliikide hulka ka Uskynio omadega, siis Austraalia on 10 korda suurem pindalalt kui Uus-Guinea-Aga. Taimeliikide ja putukaliikide arv on praktiliselt sama. Ja metsad need uskini metsad. Vähemalt kaks kolmandikku maismaast on metsadega kaetud, väga tihti annad põlismetsad siis inimesest väga vähe mõjutatud ja, ja huvitaval kombel, Me oma rännakutega oleme teinud niisuguse huvitava käigu läbi kolme kõige suurema troopiliste metsade ala. Et kui me käisime kuskil eelmisel hooajal Kongo troopilistes metsades, mis on maailmas suuruselt, siis teised ja siis jõudsime tänavusel hooajal maailma suurimates troopilistes vihmametsades, siis maailmas kolmandal kohal. Oma pindalalt ongi Uus-Guinea troopilised metsad. Ja need puud, mis seal kasvavad, leidub nii tamme, pööki, rauk, aariat, ja see on tohutu liigirohkus ja mägedes on hoopis teistmoodi metsad ja elustik kui tasandiku metsades ja soometsades jälle kolmandat moodi, teised taime- ja loomaliigid. Et ta on hästi kireva elustikuga ja igas metsatüübis nagu erinevad ja tõsti näiteks nendes kõige kõrgematel asuvates mägimetsades. Seal kasvab ka tõstise. Meil ju Eestiski vahel kasvatatakse teda potti, puuna toakuuseks nimetatakse ja ja, ja Raukaarjal on sugulase Austraalias ja ja ka Lõuna-Ameerikas, Tšiilis on üks Arokaarja liik lausa selle riigi rahvuspuu, aga ta on tõesti väga, väga kummaline, puu, võib olla temal imelik, välimust tuleb sellest, et ta on maailma evolutsiooniliselt väga ürgne okaspuu ja ja oli olemas maakeral juba 200 miljonit aastat tagasi, siis kui saurused alles hakkasid maailma valitsema. Et nad on väga ürgsed ja väga kummalise välimusega puud. 200 miljonit aastat vanad ja 200 miljonit, see on natukene raske ette kujutada, aga, aga noh, lihtsalt öeldes siis näiteks, et sel ajal niisugustest kuuse ja männimoodi okaspuudest polnud veel maakera lõhnagi, kui, kui nemad olid juba olemas. Ja näiteks kasvab seal just mägedes näiteks ka selliseid liike, mida ei kasva absoluutselt mujal maailmas, isegi sugulasi leidub mujal maailmas üks niisugune näiteks paapua seeder, niisugune võimas, uhke puu täiesti omaette, ilma lähisugulasteta kogu maakeral. Ja nii edasi ja näiteks sealsamas mägimetsades on kõige alumine rinne põõsarinne. Seal on hästi palju mürdilisi ehk siis niisugusi, mördi, sugulasi, mis tähendab seda, et nad on väga tugeva aroomiga ja seal on niisugune. Lõhnab nagu mürtidest uskin ja mägimets ja tasandiku džunglit, et soometsad nendes ma olen ise ringi müttavad seal Uus-Guineas ja tasandiku troopilised metsad, kui me oleme siin oma saadetes ka kõnelenud muu maailmatasandiku troopilistes metsades, tõtt-öelda liigid on täiesti teised ka see üldmulje pilgule on ikka sama, et üksikud väga võimsad hiiud ja siis mitu korrust erineva kõrgusega puu rindeid seal all. Ja veel see põõsarinne tohutu tohutu liigirikkus. Aga noh, see mulje ausalt öeldes nagu teisteski maailma Kongo Amazonase puutumatutes troopilistes vihmametsades. Aga sealsamas uski nädalat nendes soometsades sai veel kõige rohkem ise käidud ja jala liigutud ja see oli, see jõudis mulle küll siis täiesti nagu naha vahele see, see tunne, et kui seda üldse millegagi võrrelda, siis Soomaa metsad on mulle hästi tuttavad ja ja kui näiteks jala kõndida soomaal kusagil lodumetsas, kus ei ole teed siis see liikumise raskus on umbes sama, mis Uuzginia soometsas. Et siis noh, meil on seal, eks ole, soomaal kohalikud nimetavadki mudametsadeks tohutu muda ja seal vahel siis niisugused nagu mätaste otsas sanglepad ja vahepeal niuksed läikivad veelombid ja kuidagi sa pead sealt läbi saama, eks ole, sääriku ääre tuleb mudavabalt nättalt Natal eriti tasast etennatas vetruv rõõmsalt ja otse sama tunne seal Uus-Guineal koos muidugi selle tohutu kuumusega ja et selles mõttes seal liikuda on ütleks päris jube. Aga, aga ainult teejuhi saatel ikka teejuhi saatel ja, ja lõpuks noh, seal on omad trikid siis, kuidas seal üldse liikuda, Nende, sellestki me saame ükskord edaspidi kõnelda ja Uus-Guinea metsadest on noh, võib-olla kõige raskemini läbitavad on hoopiski mangroovimetsad mangroovimetsadest, me oleme ka kunagi kõnelnud troopilised metsad, mis asuvad ookeani kallastel ja mis siis ookeani tõusuga nagu üle ujutatakse ja mõõnaga jälle nagu kuivale jäävad. Need on fantastilised metsad, maja ühes sellises len taimaal ringi sõitnud täiesti ebamaine. Ja siis nad on ju imelikud puud, põhimõtteliselt puud ei talu soolast vett, nemad peavad taluma ja, ja selleks on nad siis väga teistsugused toime tulla, neil on tohutud juurte pusad on seal all, eks jalgadel seisavad. Ja kui sa täpsemini tead, siis noh, näiteks nad joovad seda ookeanivett ja, ja siis nad saavad liiga palju soola endale sisse, siis nad läbi lehtede nagu eemaldavad endast neid soolasid, väga kummalised puud ja väga kummalised metsad, nutikat, puud, kuidas nad sellest soolast vabanevad? Thedki teised metsad ei tule maakeral sellega toime. Ka nemad saavad hakkama ookeaniga üleujutatud aladel ja neid on maakeral vähe ja neid väga palju hävinud ja rikutud. Aga uus skin ja randadel on neid puutumatu. Mangroovimetsi jumal tänatud, ikka ikka päris palju veel alles praegu. Ja see, mis veel on Uuzginaale peale metsade teine niisugune väga iseloomulik joon, looduses on mäed. Ja jälle, kui me võrdleme, nüüd ütleme Austraaliaga, et et kui Austraaliaga võrrelda, siis sa uskin ja mäed on kõrgemad kui Austraalias ja Uus-Guinea vägedes on vulkaane. Austraalias on nad ainult väga vanad vulkaanid, Aguuzginaal ikka sellised tossu välja ajavaid. Vulkaani tipp on ikka päris mitmeid kordi. Ja need mäed on nagu selle saare keskosas, nii et mõeldes nihuke piklik saar ida-lääne suunas, siis täpselt sealt keskelt lähenevad pikad mäeahelikud, üle 1000 kilomeetri pikkused niimoodi üksteisega kõrvuti mitu tükki. Nii et kui piltlikult mõelda, siis kui mõelda Dovskine aegs hiidloom siis on nagu tema selgroog seal keskel, see, see mäestikuala keskmäestik või, ja selle nimi on keskmäestik hästi järsk. Kohati jah, ja ta on troopika ometi tipud on ikka liustike ja igilume all. Ja seal asub ka siis kõige kõrgem Tip. Selle kohalik nimi on puntšak jaja ja see on 4884 meetrit kõrge. Pontšo Chaja tähendab võidu tippu. Ja et ilmselt see on küll pandud selle järgi, et sinna on peaaegu võimatu otsa ronida, sellest saab seal, see on võidumees ja, ja teistpidi ikkagi see kõrgus ligi viis kilomeetrit. Kui nüüd mõelda, et kuskil Nea hiidsaar kuulub ühtpidi nagu Okeaania saarestik ka mis hõlmab tervet vaikse ookeani saarte ala ning lisaks Austraaliat, siis mitte kusagil mujal ei ole kõrgemat tippu kui seal Uus-Guineal. Ja teistpidi on ta siis maailmarekordiomanik selles mõttes, et ühelgi maailmasaarel kus iganes ei ole nii kõrget tipp ja, ja selle vuntsi aktsia selle võidu tippu võib-olla tegi eestlasele nagu tuttavaks ikkagi meie kuulsaim mägironija Alar Sikk, tema käis koos kahe eestlasega 2007. aasta lõpul selle tipus. Ja noh, kui ta sealt ikka tagasi tuli, siis tal oli ikka palju jutustada ta ise näiteks siinsamas Tallinna lennujaamas, kui ta ikka kõneles, siis ikka ta ütles, et ta on käinud ju esimese eestlasena ka maailma kõrgemal tipul Džomolungma 2003 ja ütles, et täitsa oma long maa oli palju kergem et kontserti ajale minek. Esimene asi, mis tema jaoks oli väga-väga raske, oli see, et alustad, eks ole, ekvaatori kliimast ja lõpetad liustikel. Kliima kõikumised muutumised on ikka inimese organismile, ükskõik kui treenitud, aga ei ole ikka päris raske. Suur katsumus ja teine veel see, et noh, nagu ta ise ütles, Alar Sikk, et oma lummal ei ole sul vaja muud kui võhma, ma saan küll tagasihoidlikult öeldud, aga tõesti et sa pead taluma seda kõrgmäestik ka sinu organism, seda seal mingi eriline organism või väga hea treenitus, aga siin sellest ei piisa, siin, sa pead olema füüsiliselt väga tugev, sa pead ronima peaaegu püstloodis seina mööda üles köitega ja see oli Alar Siku jaoks selleks ajaks kõige raskem tipp, mida ta üldse oli teinud, sest sest lihtsalt võttis läbi füüsiliselt. Ja see on väga tüüpiline, sellele uskin ja nendele ahelik tippudele, et nad on väga järsu seinalised, seal on üle poole kilomeetri kõrgusi seinu, lihtsalt et need on väga võimsad, aga see, et need maastikud on nii raskesti läbi tahavad, on jälle põhjustanud seda, et seal siis ka ükski inimene ei saa hästi liikuda. Järelikult loodus on seal väga tomat. Ja Uus-Guinea ongi ka maailma loodusuurijate seas tuntud just selle poolest et siin on hirmus palju avastada, et see on päris kindlasti seal saare keskosas on alasid, kuhu ei ole ükski valge inimese jalg mitte iialgi astunud ja, ja see on üks huvitav niisugune soovitus kõigile, kes uus geniaalne lähevad. Ma ise pidasin seda väga hoolega meeles. Et kui sa juba sinna metsa või mägedesse satud, siis sul on fotoaparaat kaasas, pildista iga elusolendid, kes sulle vastu tuleb, ükskõik millist tegelikult sa teed ikka nendest, mis on mingis mõttes nagu huvitavad. Näiteks ma pildistasin päris palju näiteks taimi ja putukaid. Niisuguseid põnevamaid just. Aga see soovituse mõte on siis nagu selles, et kui pärast neid pilte näitad loodusuurijatele, siis ühe pildi peal selgub, et sa oled pildistanud olendit, keda maailma teadus veel ei tunne. Loodusteadlased on veendunud, et tuhandeid liike anovski, Neal veel aastamata. Ja niisugune lihtsalt üks näide, 2009 korraldasid loodusuurijad ekspeditsiooni Uus-Guinea mägises keskossa ja seal oli siis kaks kuud kestis ekspeditsioon üks uurimisretk ja ühe hooga kirjeldati maailmale kahte sadat uut liiki. Päris vapustas kontsentratsioon ja uudsust just ja, ja noh, seal muidugi tuleb kohe öelda seda, et kes seal ekspeditsioonil olid, nad olid muidugi asjatundjad ja nad olid spetsialiseerunud, ühed olid ikka taimeuurijate sedelid, seeneuurijad, kolmandad olid loomauurijad. Nad tõesti olid maailma parimate liigitundjad ja väga sageli need kohapeal suutsid juba ära määrata, et see on tõesti väga, väga haruldane ja enneolematu liik maailma teaduse jaoks. Aga no nendest 200-st no nii nagu looduses tegelikult üldinegi seis on, et enamik noh, näiteks nendest loomaliikidest tulid putuka ja ämblikuliigid, pisikesed olendid, aga ikkagi näiteks ka üheksa uut taimeliiki 24 uut konnali, ehkki maailmale kaks linnuliiki, kaks imetajaliiki. Ja noh, peab ka seda muidugi ütlema, et need kaks imetajaliiki, kes nüüd avastati esmakordselt maakera loomastiku jaoks ega nad ka elevandisuurused ei andnud, nad olid umbes hiire suurust. Aga ikkagi uued liigid maailma teadusele. Ja kui mõelda, et näiteks viimase 10 aasta jooksul korraldatud ekspeditsioonide kauskyneale on seal siis kokku avastatud üle 1000 liigi ja kui mõelda nüüd kogu maakera peale, siis on ainult üks piirkond, kus on viimase 10 aasta jooksul avastatud üle 1000 liigi ja see on seesama, kus me nüüd reisisime maailma suurimad troopilised metsad Amazonasele. Et need kaks piirkonda, mis siis nende Ja senitundmatute liikide tekke tingib näiteks täna teemaks olevasse uskinejasse. No kui oma soomlasega võrreldes siis üks eelis on mõlemal, nad asuvad troopikas tohutu niiskus tahutud head kasvu ja elutingimused, tohutu palju nišš elu kooslustele selliselt sünnitab, sünnitab ja Amazonase see uute liikide avastamise rohkus. See tuleb ikka sellest, et oma soolasem mõõtmatult suur, ta on lihtsalt nii suur ala, et seal alati midagi leiad, kui otsid ja kuuski nean palju-palju kordi väiksem, eks ole, Amazonas ja ja tõesti, et, et miks siis oma Soonasel neid ikkagi nii palju veel avastada ja ja viimasel ajal avastatud ka on. Et noh, üks erinevus Amazonasest on ilmselt see, et siin on ikkagi hirmus raske liikuda, see on niisugune uzginiaal käijatele tuttav lugu. Teedest ei maksa siin eriti unistadagi, kogu saarel on tohutu järsud orud, tohutu kõrged mäed, isegi teerajad on niisugused, et nad lõpevad tihti lihtsalt kaljuservaäärses ei lähe mitte kuskile. Ja seal lihtsalt nii võimatu liikuda. Et loodus on saanud niisugustest pisikestes jõeorgudes või mingitel platoodel, kuhu, mis on inimesele ligipääsmatud täiesti omapead rahus areneda ja liigirohkus on säilinud ja, ja inimene alles hakkab Neid paiku avastama praegusel ajal, nii et seal seal on oodata ikka veel jätkuvalt kogu aeg uute liikide leidmist. Powski näol on selles mõttes küll aga eriline paik, et seal võib olla looduse poolest, on rohkem avastada tänaseni kui mis tahes muus maailma paigas ja kui mõelda nüüd sellesama muusika peale, see seesama vaikne ja väga omapärane flöödiviis papaia oksalt, et et see on niivõrd imelik ja kordumatu, et niisugust muusikat tehakse puuoksaga. See kuidagi seostub sellesama Uuskini ja looduse erakordsuse ka siis kolmveerand siinsetest liikidest on sellised, keda ei ole võimalik mitte kusagil mujal maakeral kohata, nii et peale austraalia ta ei ole miljoneid aastaid. Täitsa saanud mitte kusagilt looduse poolelt suuri mõjutusi ja seesama muusika, see ehe ja kordumatu õige, samasugust tunnet tekitav kui kuuske nea, väga eriline loodus. Selline oli siis tänane saade Uus-Guinea loodusest, millest tuleb juttu järgmises mõtleme uskine ja ajaloo peale. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuulo.