Tere tulemast kuulama keskel programmi Persona. Tänase saate külaline on rahvusvahelise kriminaalkohtu liikmesriikide assamblee president Tiina intelmann. Saade on salvestatud juunikuus ja seda juhib Marje Lenk. Kuidas elate, tänan küsimast, väga hästi. Kas olete tiitliga president juba ära harjunud? Rahvusvahelistes keskkondades ja, ja kooslustest on väga palju igasuguseid president, asepresidente ja, ja eesistujad ja, ja muid, nii et noh, eks seda presidendi nimetust on ennegi kantud, aga mitte selles organisatsioonis ja sellisel moel kirjas praegu. Teid valiti sellesse ametisse möödunud aasta detsembrikuus. Kas tunnete, et jalad on juba kindlamalt maas? Noh, ikkagi natuke kindlamalt kui varem, aga ma ei oska öelda, kui kindlalt üldse on võimalik selles ametis maa peal olla, sest et tööd tuleb teha väga paljude erinevate kultuuride esindajatega ja see töövaldkond juba eos sisse kirjutatud konflikt. Sest kui me räägime rahvusvahelisest kriminaalkahtlaste kriminaalkohtust üldse, siis see nimetus kriminaalkohus, kus nagu inimesi vangi saadetakse, ei ole selline keskkond, kus kõik läksid rõõmsalt üheskoos eksisteerima. Töötempo on nii kiire, et ja noh, ma ei mäleta ühtegi nädalavahetust, kes ma oleksin saanud lihtsalt nädalavahetust nautida. Pikapeale see muutub natukene koormaks. Teie amet on ju ka selline, et kui teil on ka vaba aega, siis te peate hoolega mõtlema, kuhu sobib minna ja kuhu mitte. Mida soovid teha ja mida mitte? Loomulikult, sa pead täpselt iki vaatama, kuhu sa lähed ja ja mida sa teed. Nii teevad ka kohtu kohtunikud ja kohtuprokurör ta ei tohi kunagi asetada ennast sellisesse olukorda, kus kus võiks tekkida mingi väljapressimise oht või või mingi šantaaži oht ja tihtipeale selliseid juhtusid esineb. Kus ta end vabamalt tunnete, kas siin Eestis või USA-s New Yorgis? Ma arvan, et selleks, et ennast päris vabalt, on ta kusagil kolmandas kohas ja eeldatavalt nii et telefon ei tööta, aga seda vist ei saa päris hästi lubada endale ja kus keegi ei tunne ega ma ei usu, et mind eriti palju tuntakse, haagist tuntakse mind võib-olla kõige rohkem. Mina vaatasin, et mingitel Sudaani veps saitidel oli ka minu pilte suurelt pandud üles koos prokuröri aseprokuröriga, nii et ma loodan, et ainult head kirjutati seal. Minu kolleeg Neeme raud ütles personal saates, et tema kodu on seal, kus on tema raamatud. Kas teie olete ka seda meelt? Ja minuga ta on ka seal, kus mu raamatuid on praegu paraku on juhtunud nii, et need raamatud mul kastides. Aga nad on New Yorgis. Ma ei tea, millal mul õnnestub kõik see lahti pakkida, aga aga raamatuid tekitavaid sellise turvatunde ja kuidagi nagu osa minu elust või osa sinu mingitest läbi käidud radadest Kuid Eestis olles New Yorgi peale mõtlete, millest see siis kõige suuremat puudust tunnete? Selle New Yorgi vaimustas, see on juba ikkagi ammu ära olnud, et nüüd ma olen muutunud äärmiselt igavaks inimeseks, et need on lihtsalt töö töö, et polegi tegelikult vahet, kui seda teha ja ja peab ütlema, et pargis väga palju ei ole, et väga suur osa minu ajast praegu möödub lihtsalt lennukites ja organisatsiooni töökultuur on selline, et kui õhtul istud lennukisse, siis hommikul lennuk maandab seitse, pool kaheksa ja ütleme pool 10, esimene kohtumine. Nii et ma olen muutunud, noh, selles mõttes tööväliselt äärmiselt igavaks inimeseks. Kas te lennukis ka tööd teete? Jah, teen küll sellepärast, et lennukis on vaja kohtumiseks ette valmistada. Minu töö on, on poliitiline, mul on poliitiline mandaat. Kohus on iseseisev ja selleks, et kedagi poliitiliselt veenda, et pead mõtlema, kuidas erinevate inimestele läheneda ja, ja tihtipeale siis istungi lennukisse ja mõtlen, et kuidas ma selle järgmise päeva kujundan. Eestis käitude väga harva ja kui te siia tulete, siis olete siin tavaliselt väga lühikest aega. Nii ka seekord. Kuhu te siis siit edasi sõidate? Siis ma lähen Balkanile mõneks ajaks ja siis võib-olla lähen sealt edasi Haagi ja, ja siis New Yorki täpselt ei ole veel selge, kuidas marsruut kujuneb. Balkanil on mul välja eelmisest tööst nii-öelda eksiks viimane visiit teha. Te peate silmas suursaadikud. Aga siis on meiega kohtuga, kuna mul on ka selline kohustus inimesi teavitada sellest tööst, mida me teeme ja liikmesriikidele rääkida, kui oluline on nende toetus selles töös, mida me teeme, et siis meil on ka kahes riigis ette nähtud sellised väiksed konverentsid või seminarid, kus ma esinen, kui palju teil on liikmesriike? 121? Mu eesmärgiks ei ole päris niimoodi kõiki neid liigne isegi külastada, sellepärast et see siis lihtsalt muutuks selliseks toredaks turismiks. Eesmärgiks on ikkagi käia nendes riikides kus on probleeme, või siis organisatsioonide juures, et meil on ka piirkondlikud organisatsioonid, Euroopa Liit on ka meie mõistes piirkondlik organisatsioon ja siis saab meid aidata täpselt samamoodi. Aafrika liit. Noh, ma ei tea, kui palju Eestis inimesed viitsivad Aafrika liidust mõeldagi. Rebane nagu Aafrika Liidu Brüssel selle vahega, et aafrika liides on rohkem riike kui ka Euroopa liidus ja olime ka sellest, et võib-olla kõik need riigid ei ole väga rikka siis osad nendest on väga rikkad ja poliitika tegemine selles organisatsioonis on sama keerukas kui Euroopa liidus kui mitte isegi keerukam. Nii et noh, eesmärgiks on ikkagi Käia nendes kohtades, kus võib esineda probleeme ja, ja rääkida siis inimestega, rääkida liikmesriikide esindajatega. Ja siis suhelda väga intensiivselt ka nende riikidega, kes ei ole lepinguga liitunud kõik elastiks noh väga palju kasu tulla või, või noh, riikidega, kes kaaluvad lepinguga liitumist, ei ole suutnud seda veel ära otsustada. Seal, kus probleeme ei ole, sinna nagu ei lähegi. Nii et teil on kodus kogu aeg pakitud kohver käeulatuses sest lennata tuleb palju. Ja see kohver on, aga see ei ole mitte esimene amet, kus, kus kohver on kogu aeg pakid sinna, nii lihtsalt praktilisem kui kohvi siin juba asjad niuke sees ja siis mõned mõned riided ja lähed jälle, et probleeme tekitab tihtipeale see, kui kui minna kuuks ajaks reisile, et, et siis on vaja nagu natuke rohkem asja võtta, siis võtan nagu mõtlemist, et mis ma siin kaasa endale pakin. Räsi, senine kotisest elamine, seal, see on muutunud juba selliseks üsna tavapäraseks asjaks ja mäletan aastaid tagasi ma pidin kuhugi esimese olid, lähevad kortsu või, või midagi ei, teine asi siis see nagu üldse enam ei häiri või, või tähendab, et nagu ei lähegi enam kortsu. Olete te põhilised kleidikandja või tunnete end pükskostüümis paremini? Noh, nii seda kui teist praegune kleidid jälle moes, et ma lähen, siis küsin nendele kappar kleiti soetada, aga aga sellel riietamisega on rohkem nagu niimoodi mäletan ka seotud selle moega, vaid tihtipeale ka see, kus sa lähed, et jõuad kohale ja saad aru, et oi, et mul on vist natuke valed asjad, et eriti selle kleidiga, et mõnes kohas tegelikult jalad ei tohi paista. Ja et, et selle pikema mõiste alla siis pannakse püksid, et noh, tuleb nagu vaadata ikkagi, et inimesi solvaks mingisuguse sellise kohatu olekuga kohatu reetsega, mis, mis noh, täiesti siin, Eesti või, või Euroopa või Põhja-Ameerika kontekstis on, on vägagi aktsepteeritav. Aga, aga nendes paikades võib-olla ei ole, et kuna see töö on poliitiline, siis ei ole ju mõtet minna kuhugi kohale ja kohta, et selle riigi välisministrid ja välisminister ei saa aru, miks see selline kummaline inimene on tulnud ja nii kentsakad ennast riidesse panna ei ole mõtet inimesi solvata. Tiina teie rändamine algas peale juba ju nõukogude ajal. Te läksite Leningradi ülikooli itaalia keelt ja kirjandust õppima? Itaalia keel tuli juhuslikult ma olin õppinud prantsuse keelt, ajame siis rahutu hing, nagu ma olen, kogu aeg tahaksin midagi uut vaadata, aga aga noh, ikkagi, mis on natuke seotud juba sellega, mida, mida juba tead ja tunned, et liiga raskeeraks. Kust te tol ajal oma keeleoskust praktiseerida saite? Ja praktiseerida, et ole niimoodi, et, et ta ütles, et üliõpilasneiud said ikkagi suures linnas Leningradis ka tööd. Naljaga prantsuse keelt õnnestus praktiseerida seal selles suures Neeva linnas, aga aga muidugi noh, tol ajal keegi ei arvanud, et, et kellelgi tuleb mingit võimalust reisida või midagi sellist, et me teadsime põhimõtteliselt, et kõik see, mida me teeme, on sihuke nagu luksusasi. Sellega leiba ei teeni, miskit tulevikku sellel ei ole. Aga noh, ühest küljest oli see ka osade inimeste heina, ütleme protest, et olgugi, et kõik ütlesid, et et selle sellega midagi teha, sa kuhugi kunagi minna ei saa. Me ikka tegime selle. Kuid Eestisse tagasi tulite, siis te saite juba siin erialast tööd. Ja ma sain küll jah, et, aga siis olid juba hakanud ajada natukene teiseks minema ja ja ütleme, huvi keelte õppimise aasta oli oli ka päris suur ja ma töötasin keeltekoolis, siis ma teadsin humanitaarinstituudis ka mõne aja ja see oli kõik väga tore, aga no siis algasid sellised väga-väga tormilised poliitilised sündmused, mis meid kõiki kaasa haarasid ja ja, ja siis muidugi me tahtsime kõik panustada ka Eesti riigi vabaks saamisse. Persona saatekülaline on rahvusvahelise kriminaalkohtu liikmesriikide assamblee president Tiina intelmann. Kuidas teie diplomaadikarjäär algas? Ma rääkisin riigikogu juures Marju Lauristini abina ja kuna välisministeerium oli kõik seal, noh, kõik olid ühes kambas peale, siis siis kuidagi see mõte niimoodi tuligi, et käidi ka mööda maja inimesi otsimas, kes tahaksid midagi teha ka välisministeeriumi jaoks ja siis 92. aastal lihtsalt liitusin välisministeeriumiga, et see kõik oli tol ajal selline väga dünaamiline ja noh, inimesed tundsid 11 ja rääkisid üksteisega ja tahtsid kõik olla ühe asja nimel väljas. Ma tegelesin kõigepealt suhetega Itaaliaga ja julgeolekupoliitika mõttes ei olnud kõige tähtsam asi, aga aga siis tasapisi olid teised asjad ka ja naasis mind, saadeti ÜRO juurde. Ja, ja siis peale seda mind saadeti suursaadikuks OSCE juurde Euroopa julgeoleku ja koostööorganisatsiooni juurde, mis tol ajal meie jaoks oli poliitiliselt üsna tundlik, sellepärast et OSCE tegeles ja tegeleb praegu nii-öelda demokraatlike ühiskondade varastamise ja, ja ülesehitamisega neile abi andmisega. No ja meie poolt tähendab see loomulikult siis seadusandluse ülesehitamist ja loomulikult tugevdatud fookust ka sellele, kuidas me kohtleme venekeelset elanikkonda ja kõik sellega seonduvad probleemid. Ja noh, loomulikult Vene Föderatsioon tol ajal ei suhtunud meisse väga leebelt, see oli ammu enne seda, kui me Euroopa Liiduga ühinesime, teeme, pidime seal kõvasti rassima, et OSCE riikidele seletada miks seal ühte või teist asja teeme ja ja kuidas see ikkagi kasulik on ja kuidas see kõik tugevda meie demokraatiat, aga eks see oligi selline maadlemine ja sisepoliitikas ka loomulikult oli see küllaltki raske aeg, sest Euroopa Liitu ja NATOsse Me tahtsime saada, aga aga selleks tuli ka näidata, et riik seisab tugevatel jalgadel, riigisisesed protsessid liiguvad selles suunas, et meil ei ole mingist hõõrumisi või konflikte tekkimas jaajah küllalt intensiivne periood. Tihtipeale ongi niimoodi, et kui lähed läbi mingi karmiperioodi või karmi etappi, siis õpid tundma inimesi, keda võid usaldada ja keda usaldada, et seal neid intensiivseid momente oli päris palju, sest ühel hetkel siis seesama OSCE missioon, mis siin Eestis viibis ja pidime siis nõustama nii-öelda demokraatia arengul. Noh, me leidsime, et emissioone töö juba ära teinud ja et võiksid selle sulgeda. Ja, ja siis noh, kõike sedapidi sulgema ka niimoodi, et kõik jääksid enamvähem rahul, et tõesti on õige otsus. Venemaa nagu ei jäänud väga rahule, aga siiski lõpuks noh, enam-vähem jäiga, et see oli niisugune suur mängimine ja suur õiendamine ja, ja ka siseriiklikult nendel inimestel, kes siin seda asja korraldasid nagu välisminister Ilves ja neil ei olnud mitte kõige lihtsam siin siis ma tulin Eestisse ka siia, tulin isegi natuke varem ära sealt OSCE juurest, kui võib-olla oleks pidanud, sest asi, mis me tahtsime, seal tehase sai nagu tehtud ja siis ühel hetkel tunned, et no et rohkem nagu ei taha, et aitab ka, et eriti kui oled mingisugusest sellisest suurest supist välja tulnud ja ja kuidagi sai see, mis on kinni ja keegi ütlesid, et Eesti temaga ohtlik areng on nüüd sealmaal, et et noh, et üldiselt võib, Euroopa liit ei võta küll ja ja kõik asjad olid juba hästi. Ma mõtlesin, et noh, et aitab ka, et noh, pole enam vaja seda asja ajada ja, ja siis ma tulin Eestisse aktsiis, Salin siin poliitika asegasse seal oli huvitav selles mõttes, et ta Meil algas Euroopa liidus vaatleja staatus ja ja siis oli väga huvitav jälgida, kuidas siis mõtlemise muutus pidi tekkima mitte ainult Eesti riigis nii-öelda laiemalt, vaid isegi ka välisministeeriumi sees. Ja siis ikkagi paljud inimesed, kes ei olnud läbirääkimistele otseselt osalenud, ei tahtnud üldse nagu sisse võtta seda asja, et nüüd tuleb hakata asju teistmoodi. Vähemalt nüüd on Euroopa Liidu ühine poliitika ja öised positsioonid, et et meie ka kui me läheme kuhugi, me peame neid positsioone kuidagi siis ka omaks võtma ja omaks kuulutama, eriti suhetes kolmandate riikidega, see oli väga huvitav vaadata, kuidas kõik see suhtumise muutus tekkis ja siis ta oli ka väga palju vastuseisu sellele. Nii et välisministeeriumist tuli ka väikest võitlust pidada. No eks võitlust on ju alati välisministeeriumi ühte või teistpidi ka siis ilma võitluseta ei saa üldse, aga see oli lihtsalt nii huvitav. Minu meelest ma ei tea, kas keegi on sellest kirjutanud või sellest laiemalt rääkinud, et tõepoolest kõik ju teadsid, et me tahame Euroopa liitu ja ega me siis lõpuks saime, siis tekkis mingi tohutu Madistamine võitlus ja ei lähe Brüsselisse. Ei hakka tal teie grupid, käivad seal rumalusi enam mingid sellised asjad, et lihtsalt et inimesed ei olnud üldse valmis selleks uueks uueks nii-öelda ajastuks ka meie välispoliitikas. Kui teile tehti ettepanek hakata Eesti suursaadikuks ÜRO juures, kus te olite varem töötanud kuidas te sellesse ettepanekusse suhtusite? Mina suhtlesin sellesse ettepanekusse väga hästi, sellepärast et mul oli kohe selline tunne, ma täpselt tean, mida ma tahan teha. Ja mul on selline tunne, et võib-olla keegi mulle kätt ette ei hakka panema ja oled juba organisatsiooni juures olnud, mõned aastad ma olin kolm ja pool aastat seal juba olnud, et sa oled enam-vähem selgeks õppinud, kuidas asjad käivad. Organisatsioon on äärmiselt keeruline, ka paljud nendest inimestest, kellega ma koos olin töötanud, olidki ringiga sinna tagasi olnud Yorkayast parasjagu saanud suursaadikuteks. Nii et ma läksin sinna vaatasingi kana tuttavad ees ja sellest tulenevalt oli ka oli ka palju lihtsam paljusid asju ajada. Ja Euroopa Liidu välispoliitikaid aetakse ju ka läbi ÜRO ja, ja et see ei ole niimoodi, et üks või kaks riiki ja võtab seal vastutuse. Eesti kui Euroopa Liidu senine värske liikmesriik peaks võtma mingi vastutuse mingite teemade eest seal oma seisma ja mingite teemade läbirääkimiste juhendama ja, ja nii edasi. Selles mõttes oli aeg küps ka meile võtta ÜRO-s natukene kõrgem profiil, kuigi siiamaani oli olnud sellepärast et siiamaale kõik käis Euroopa Liiduga liitumise nimel ja, ja NATOga liitumise nimel muudeks asjadeks ei olnud eriti palju aega jäänud. Nii et jah, tol hetkel oli aeg küps, et me siis hakkaksime kõveras midagi natuke rohkem tegema. Ja nii asjad läksid. Selles ametis tuleb ilmselt väga palju koosolekutel viibida. Jah, käide ühelt koosolekult teisele ja ühed koosolekud on seotud Euroopa Liidu ühispositsioonide kujundamisega, teised koosolekud on siis need, kus siis neid ühispositsiooni kaitstakse siis kõigi teiste liikmesriikide ees ÜRO-s on praeguseks üle 190, liikmesriigid on päris palju ja, ja päris palju otsuseid võetakse vastu konsensusega, tähendab siis seda, et läbirääkimised kui lõputult lõputult lõputult, et seda õnnetut konsensust siis kokku leppida, siis tihtipeale koosneb sellistest sõnadest, millest väljaspool ÜRO maja olev inimene mitte midagi enam aru ei saa. Sest kõik need sõnad on ju oskuslikult kokku pandud, et jälle kellelegi muresid leevendada. Me võitsime nagu natukene sellise tugevama profiili nendes valdkondades, mida me juba enne olime ka ajanud ja mida võib-olla siin Eestis oli aetud. Üks on humanitaarabina, eks mis sellisele riigile, kes alles hakkab, ütleme, laiemalt oma tegevust mõtestama suutelised, arusaadav asi humanitaar, paar abi on seotud sellega, et kui näiteks toimub mingi looduskatastroof, et siis me kõik läheme solidaarselt, aitame seda riiki. Täna on Eesti päris palju käinud, muidugi ÜRO-s on need küsimused, millele siis meie tegeleme, ühest küljest on siis tõesti tegija padjaasi ja kas neid lennukeid saada. Aga teisest küljest on poliitilised läbirääkimised tihti riigid, kus siis katastroofid toimuvad. Nad ei taha teisi ligi lasta, sest näiteks kui tegemist on mingite diktatuuride ka või või selliste riikidega, kes kardavad välispidiseid mõjutusi, siis tegime näiteks juhul kui inimesed tulevad, olete tuhandete kaupa teki ja patjade oma ja, ja lõpuks tekib riigipööre, sellepärast kõik kohalikud inimesed saavad aru, et võib-olla kusagil on palju parem ja vabam elu. Nii et selliste asjadega nagu humanitaarabi juurdepääse selliste poliitiliste küsimustega tuleb tegelda ÜRO-s. See oli üks temaga, siis me võtsime sellise kõrgema profiili siis ka mõnedes ÜRO reformi puudutavates küsimustes, mida me siis ka Alkureerisime. Vaatasin viimases otsas, kui ma seal olin läbirääkimisi, mis siis viisika teatud hüvero reformini, siis noh, alati on ju vaja suurt organisatsiooni reformida. No mõte on ikkagi see, et kuidagi mõni osa sellest hakkaks tööle Eesti arusaamises tõhusal moel. Võib-olla väikeste mööndustega ka kogu seda arenguabitemaatikat, me võtsime nagu natukene rohkem üles poliitiliste läbirääkimiste poolt, sest Eesti ise annab arenguabi mitte küll numbriliselt nii suurelt, aga noh, arvestades seda, et me oleme ka väike riik. Arenguabi on selline asi, mis võib-olla Eestis väga arusaadav ei ole. Et miks meie väike riik, kus isegi raha vähe on, peab abi andma? Just, aga noh, see teadmine tuleb, ma arvan, et kui inimesed mõtlevad kolm sammu kaugemale sellest, et kui ütleme meie arengu teemadega üldse ei tegele siis ühel hetkel inimesed kui nendes riikides, kus elu on tõesti pahane, et need tulevad kõik meile ja kas siis Erremmid õnnelikumaks. Parem on ikka, kui kõik inimesed saavad oma kodus elada, aga meie natuke saame aidata ja nende arenguabi raames võib-olla saaksid endale natuke inimväärsema elu, siis oleks ju kena, aga see on kõik selline väga pikaajaline protsess, millel teinekord taandub olemust, aga teinekord tulemust ei ole. Aga kogu maailm sellega tegelema. Ja siis üks teema, millega siis eesti kaak üsnagi aktiivselt tegelev oli, AIDS i käima. Nii et noh, need on mõned nendest teemadest, mis me tegime, siis muidugi naiste teemad hakkasid mulle uksestki aknast tulema, lõpuks Eestis feminism ja kõik sellised asjad ja naiste olukord ühiskonnas kuidagi mõtestame seda, seda natuke teistmoodi kui mujal maailmas, siis ta siiski olukord Eestis on ikkagi ütleme väga hea. Muidugi, kui ma olen Eestis seda öelnud, et see on väga hea, siis inimesed lähevad täitsa vihaseks. Aga noh, kui võrreldes teiste riikidega siis siis on, on päris hea ja, ja seetõttu, et me nagu räägime erinevas keeles, et Eestis ja öelda, et ma olen geiministrile, mis tal viga on. Aga noh, paljudes maailma riikides on ikkagi niimoodi, et näiteks kui mina käin ringi oma kohta, mis tal siis siis mõnedes kohtades on niimoodi, et ma räägin oma mees vestluspartneriga, keda kunagi noh, minule otsa ei vaata, ta vaatab mingile mehele otsagi seal minu delegatsioonis. Mis puudutab naiste rolli ühiskonnas ja, ja naiste tervise ja naiste võimalus osaleda poliitikas ja paljudes riikides on need küsimused ikkagi ka kehval järjel. Tiina, sa ütlesid, et kui teile pakuti suursaadiku kohta ÜRO juures, siis te võtsite selle pakkumise hea meelega vastu. Aga kuidas olid lood Iisraeli minemisega? Teis sai ju Eesti vabariigi suursaadik Iisraelis. See ikkagi küsisin, sest kui vaadata aga ÜRO-s neid läbirääkimisi, mida rändasin nende aastate jooksul, siis kui lõpuks kõik sai kokku lepitud ja kõik oli nii ära vaevatud, täiesti siis lõpuks ikka ilmus keegi tagant, rääkis piiksias, aga, aga Lähis-Ida rahuprotsessi, siis algas kõik see mürgel uuesti peale, sellepärast et ikka selgus, et me pidime rääkima ka ka kolaanist või okupeeritud Süüria territooriumil või pidime Liibanonist rääkima pidimiga Gazast räägime või Palestiina rahva raskest saatusest siis no kui just oli selline tunne, et, et võib-olla on, kõik on kokku lepitud, siis, siis hakkas see mürgel ja läbirääkimine uue hooga peale. Ükski teema ei läinud ilmasele Lähis-Ida probleemi lahkamisega. Ta ei saanud ükski teema kokku läbitud. Selles mõttes ma usun, et see oli nagu loogiline jätk ja mõtlesin, et okei, ma siis lähen vaatan, mis asi, mis seal siis toimub. Kuidas te siis nagu on selline omaette huvitav periood, aga, aga jäi väga lühikeseks. Kuidas teie lähedased suhtusid sellesse, kui te ütlesite neile, et lähete tööle Iisraeli mis ei ole ju kõige rahulikum paik? Noh, ma arvan, et, et kõik on juba harjunud, et ma olen selline diplomaadid käivadki ühest kohast teise, et et keegi ei võta seda asja liiga liiga traagiliselt. Põhimõtteliselt ju kohatku. Me oleme saatkonnad teinud nii siiski suhteliselt turvaliselt, nii et ma ei usu, et seal mingit ohtu erilist on. Kui me vaatame suurte riikide saatkondade võrku, siis seal on tõesti selliseid kohti, kus lihtsalt olemine on, on mitte väga mugav. Kuna ma olin esimene resideeruv saadik seal, et eks me siis natukene ikka pidime vaatama ka, kuidas me ennast sisse seame. Muidugi enne seda olid juba olnud inimesed, kes võiks saatkonna ruumid, väljavaade, nii et maandusin, pesakaste oli ikka valmis pandud ja krite moodi. Seal oli kaks kohapealt palgatud inimest autojuht ja sekretär ja siis üks inimene Tallinnast. Kuna meil Iisraeliga ei ole selliseid väga suuri bilateraalseid asi, no näiteks meil ei ole suuri relvatehinguid või, eks relvatehing meil oli, aga see minevikku jääb. Aga noh, ja ei ole meil ka mingisuguseid suuri, see oli, ma ei tea, Iisrael on tuntud ja ravimit ja väljamõtleja ja siis neid ravimi näiteks toodetakse Taanis või Iisraeli impordib väga palju autosid, sest nad ise autosid ei tooda. Noh, meil ju midagi sellist ei ole. Kaubavahetus on siiski küllaltki tagasihoidlik, ei ole selliseid suuri toodangu artikleid, mida oleks mõttekas Iisraeli viia, nii et kuna sellist midagi väga suurt ei ole, siis väga palju aega läks lihtsalt sellele, et vaata, millised on poliitilised arengud Iisraelis. Ja kuidas siis arenevad need suhted seal lehel Palestiina käia, kuidas see rahulprotsessi, olukord ja nii edasi, et anda sisendit siis nendesse aruteludesse, mis, mis toimuvad, et Euroopa liidu liikmete vahel näiteks Brüsselis, Eestit sel ajal, kui me siis saatkonna avasime, vist oli üks Euroopa Liidu riik, kellel ei olnud Iiri saatkond, et see on niisugune koht, kus, kus ikka peaks kohal olema. Ja noh, väga suur osa ka loomulikult saatkonnatööst on siis kodanike aitamine ja igasuguse konsulaarteenused, et seda ei tohi mitte alahinnata. Et see on ikkagi üks sellise bilateraalse saatkonna ka väga tähtsaid funktsioone aidata oma inimesi. Eesti riigi kodanikud tulid omale passi taotlema ja eks neid inimesi, kes Eestiga seotud, on ju päris palju ja, ja Eesti poisid on, on vägagi hinnas. Nüüd, kus me oleme, kui Euroopa Liidu liikmed ja Schengeni tsoonis aga ka igasugused muud dokumentidega seotedki esimesed viisavabadus on meil siin, nii et noh, selles mõttes ei olnud nii palju viisataotlejaid. Aga viisataotlejaid oli palestiinlaste hulgast ja nende küsimustega tüliga tegeleda. No võib arvata, et teil tuli ka vene keeles suhelda, sest Iisraelis elab ju väga palju vene keelt kõnelevaid inimesi. Väga-väga palju ja sest Nõukogude Liit oli selline koht kus inimesed said ikkagi väga head kooliharidust. Kui on see poliitiline pool kõrvale, et see kõik, mis meile räägibki nendest viis aastakest ja kommunistlikust parteist siis muus osas ikkagi oli ju meil väga-väga hea haridus ja see oli kõik tasuta. Nii et Iisraelis öeldakse, et, et see on ikkagi väga-väga suur asi, et neid inimesi nii palju tuli nende hulgas ka muusikuid, arste väga kõrgelt kvalifitseeritud inimesi. Et see andis ikkagi väga tõhusa tõuke. Isa oli riigi arengule. Te olite ju samal ajal ka suursaadik Montenegros. Jah, meil on nii väike riik, et meil on paljudel surra, isikutel on kaasakrediteering, mõnel on suisa viis, sest lihtsalt meil ei ole nii suurt luksust, et kõigile jagada eraldi üks portfell ja siis inimesed käiksid ja saaksid selle eest palka. Ma ei usu, et meil Eestis on päris täpselt nagu see kõik välja mõeldud, aga ma ise tundsin küll oli ka mulle soovitatud, et et noh, kui sa elad sellises keskkonnas, kus ikkagi need pinged on päris suured ja meediakajastus ja kogu aeg on, räägitakse iraani ohust või millestki veel või et kogu ühiskond elab mingis pidevas stressiseisundis ikkagi tervisele väga kasulik, kui käid sealt ära, isegi kui sa käid oma teisel tööl seal ikkagi kuidagi rahustab maha ja annab, annab mingisuguse, sellise, mida sa oleksid kogu aeg rahutu, aga lihtsalt, et teise vaatepunkti, et sa tuled siis jälle tagasi, sa vaatidele hoopis teise pilguga neid asju, mis toimuvad Montenegro näol, on tegemist ka rahuliku riigiga, kus on väga rahulikud inimesed, kes oskavad oma asja väga rahulikult ajada. Ja seda on ka näidanud see, et ega nende sõdades ju väga palju ei osalenud. Võib-olla ainult Riveri. Nad on minu jaoks täiesti imetlusväärne rahvas, kuna meil on mitte likvideerivad saadikud määratud kõigisse Balkani riikides ja siis lihtsalt tuleb hoida seda suhete positiivset fooni. Väga palju on meil seal noh, selliseid lugusid just, et kuidas nagu abistada neid nende teel Euroopa Liitu internetipõhiste lahenduste kasutamine näiteks nende igasugustes riiklikes andmesüsteemides ja nii edasi ja nii edasi, need on asjad, mida need, kes on tahtnud õppida, mida nad õpivad ja seal ja vaadata, kuidas projektid lähevad käima ja noh, eks muidugi lõunamaised inimesed natuke mugavad on, et tuleb neid nagu natukene siis jälle sopsutada ja öelda, et teeme siis edasi. Aga kõik on kenasti olnud vastu võetud, nii et meil on mitmed asjad seal ja ja siis kaitseministeeriumite vaheline koostöö täpselt sama moodi, et näidata, kuidas meie NATOsse kajastasime ja mis meil takistused oligi, kuidas meie seda kõike tegime. Need on mõned asjad, millega me lihtsalt oleme püüdnud kasulikud olla, et, et noh, kui te tahate õppida meie käest, siis noh, siin me oleme, noh, kui ei taha, siis oleme niisama sõbrad. No meie kõigi huvides on, et see Balkani lugu laheneks niimoodi ära, et seal enam üldse pingeid ei oleks ja kui aastate lõikes niimoodi vaadata 91 ja need hakkasid lagunema ja siis oli suur sõda. Ja siis oli näiteks Jugoslaavia tribunal, millega ma nüüd iga päev ka veel selle teemaga kogu aeg tegelema ja sellest juttu puhuma, sellest tribunali ja kõik need koledad lood, alis rebend, veresooned siis nüüd me vaatame, et asjad on ikkagi läinud ju väga hästi. Persona saatekülaline on rahvusvahelise kriminaalkohtu liikmesriikide assamblee president Tiina intelmann. Millal siis hakati teiega rääkima assamblee presidendi kohale kandideerimisest? Ta oli keeldugandas kui see, kui see asi nagu latti läks, jälime Ugandas kriminaalkahte elavate konverentsil ja siis kuidagi see jutt, aga seal tekkima siis ta kuidagi niimoodi areneski edasi pooleteist aasta lõikes. Meil on see, et, et vaadatakse inimest, mida inimene on enne teinud ja mu sõnaga minu plussiks on see, et ma arvan vähemalt, et mul ei ole väga palju vaenlasi rahvusvaheliselt, et ma olen selline. No ei lähe väga põlema. Ja et, et ikkagi ma olen alati Aafrikast ega väga hästi läbi saanud. Ühest küljest vaadatakse inimest, aga teisest küljest on loomulikult ikkagi ja siis Eesti riigi asi, kas nad tahavad anda oma inimesed kolmeks aastaks või nad ütlevad, et ei, Tiina, et ole seal pigem Iisraelis, näitab ka Eesti riigi panust rahvusvahelisse protsessi ja rahvusvahelise ettevõtmisesse. Näidates, et meie jaoks on see käigu oluline, et me väärtustame kõiki neid tegevusi. Need asjad on tavaliselt niimoodi, et need asjad hakkab nagu tulema ja nad iseenesest kuidagi nagu, nagu siis tulevadki. Kes nad siis tulevad või ei tule, sest ma olen selles mõttes fatalist, et minu meelest on, mida rohkem mingit asja suruda või, või sebida mingi asja ümber ja pärast tuleb mingi asi, mida sa üldse ei taha. Aga ei ole nagu sebinud ja siis äkki asjad niimoodi sealt tulevad kuidagi su juurde mingite faktorite koosmõjul, et siis isegi kui on raske, siis mõtled, mäletame ju siis pidi niimoodi minema. Ja noh, raske on olnud, sest sest ega ma täpselt ise kujutanud ka ette, kui hulluks asi võib minna, kui me mõtleme niimoodi, et on igasuguseid rahvusvahelisi organisatsioone ja tihtipeale ikkagi rahvusvahelise organisatsiooni selline nagu tugevuse ja austus tema vastu sõltub sellest, eks ole, mida ta teeb, kas tal on palju raha, näiteks Euroopa liidul on väga palju raha, mida Euroopa Liit annab arenguabiks ja söödete Rooba Liit eeldab, et võtal seal, kolmandas maailmas on teatud selline võimalus mingites protsessides kaasa mängida, kui nad panevad palju raha. NATO-l on näiteks relvad. Et kui mõelda, mis rahvusvahelisel kriminaalkohtul on, no meil on vangla. Ja kui me mõtleme seda, et kuidas see kogu süsteem on üles ehitatud ja süsteem on üles ehitatud niimoodi, et riigid liituvad rahvusvahelise lepinguga, mis on ju väga tore, eksole, lepinguid on ju palju, aga selle lepinguga nad ütlevad seda, et kui meie riigi kodanikke näiteks ühtlustatakse genotsiidis, sõjakuritegudes, inimsusevastastes kuritegudes, noh mis on nagu kõige karmimad kuriteod üldse. Et siis isegi me anname ka oma riigipea kohtu alla, kui me ise ei suuda neid kuritegusid uurida, sest no on selline konsensus, et need kuriteod nagu toimus Rwandas nagu Jugoslaavias tõenäoliselt see, et need lihtsalt ei tohi jääda karistuseta. Ja algses nagu keegi ei saanud võib-olla aru, kui kuidas see kõik hakkab tööle ja siis, kui see hakkaski tööle. Ja kui meil näiteks ongi praegu endine riigi juhtistub haagis vanglas ja vot siis inimesed hakkasid, arusaamad, organisatsioonil on ju ikkagi päris palju võimu. Kõik see asi ei ole ju nii väga lihtne, kuna kogu see süsteem põhineb vabatahtlikkusel ja nii-öelda siis seda vabatahtlikku, seda, seda poliitilist fooni, seda positiivset, poliitilist fooni, seda siis peangi nagu mina üleval hoidma seal selle poliitilise ametikoha mõte. Sest prokurör süüdistusi, kohtunikud peavad kohut, kohus on täiesti iseseisvalt, aga kuidas seda poliitilist fooniaga üleval hoida, et need riigijuhid sinna kohtu läheksid? No vot see on, see on natuke keerukam asi. Ja kuna ohtu statuudis on ette nähtud ka selline asi, et isegi kui riik ei ole liitunud lepinguga ÜRO Julgeolekunõukogu, võib otsustada, et ikkagi see leping kehtib ka seal ühele mitteliikmesriigile. Ja vot kuna neid mitteliikmesriike on nüüd kaks, kes on niimoodi kohtu ette toodud ja vot siis seal hakkavad väga suured poliitilised probleemid peale ja noh, seda me praegu näeme. Ja ikkagi minu eesmärk on ju see, seda hoolimata sellest, et riikidel on raske kohtuga koostööd teha. Nad siiski nagu nagu tahaksid seda teha ja et ma püüan tekitada olukorra, kus ka järgmisel aastal või kahe aasta pärast või isegi siis, kui mandaat lõpeb kolme aasta pärast ikkagi selle riikides mind vastu võetaks. Ja et minuga räägitaks sellepärast, et et vastasel juhul oleme läbi kukkunud põhimõtteliselt, millega kõige rohkem praegu tegeleme, Kongo Kongo Demokraatlik Vabariik on kolm riiki, kes on ise oma asjad suunanud. Kohtasin Uganda, Kongo demokraatliku vabariigi Kesk-Aafrika vabariigis on tegelikult üks piirkond. Kongo ongi ju tegelikult väga-väga suur probleem sellega, et nüüd on see kohutav korralagedus, massilised vägistamised, seksuaalkuriteod, koolide või külade kaupa, lapsed varastatakse ära ja pannakse sõduriteks lapssõdurite probleeme ja siis sealt Kongost on ka, on ka mõned inimesed kohta ees, aga mõned inimesed on, on veel vabaduses, keda siis otsitakse? Üks meie probleem ongi nagu see, et noh, osad arreteerimiskäsu, mis on välja antud, inimesi ei ole toodud meile. Ja siis siin me sõltume loomulikult riikidest, aga sõltume ka lihtsalt noh, sellest nii-öelda nagu ühiskondlikust survest, mis tekitatakse kohta sellise algidee juures oli ka väga tähtis ohvrite asi, et et sellest nagu ei piisa, kui me toome kaks või kolm inimest kohtu ette, küüned, ohvrid kaugel kusagil külades mitte midagi aru ei saa, et millisena õigusemõistmine on toimunud, siis kõik arvavad, et haagis on väga tore elu ja tegelikult ongi, ega seal vanglas ongi väga tore elu. Ma ei näe seal vanglatingimustes midagi hullu, seal on isegi oma päikeseline Potteri klaas, kas nad saavad rahustada oma meelt ja teha seal mingi savist asju? Ma ei tea, minul kodus küll sellist ei ole, Potterit, kus ma saaksin vahepeal käia ja seal on jooksurajad ja kõik ja saad endale head ja paremat süüa teenida, nii et Aafrikast, kui vaadata seda asja, kuidas siis need kinni Peetritsioloogis elavad, muidugi seda meie vanglat nimetatakse Haagi Hilton. Küsimus ongi, kuidas siis teha niimoodi, et need ohvrid seal kaugel ka saaksid aru, et midagi on toimunud ja siis ongi üles ehitatud, kõik see siis ohvrid saavad ka käia näiteks kodus ja, ja tunnistusi andmas, jäätis, ohvrid, lõpuks, kui siis inimene süüdi mõistetakse, siis peaksid saama ka mingit kompensatsiooni. Noh, me nüüd kõik, hakkame nägema, kuidas kompensatsiooni saamine, kohtutegevus praegu on keskendunud. Ja palju siis Aafrika. Ja siis ongi noh, selline nagu äärmine brutaalselt siis nagu jalgade ja käte mahalõikamine, massilised vägistamised, no nendest, mis neist sündinud siis lapsed selline brutaarsusid, mis on väga tavaline, aga siis on ka teistsuguseid kaasas ja näiteks nagu julgeolekunõukogu suunas eelmisel aastal Mustonen seal Liibüas ja Liibüasse sisuliselt ju puhkes sõda, eks ole. Siis toimus ka rahulike elanike tapmine sai all islam, Gaddafi on siis üks mees, keda siis meie kohtu ette oodatakse koos siis endise julgeolekujõudude pealiku Alse nussiga. Seal loomulikult oli teistsuguse brutaalsusega tegemist, et siis on Keenia olukord, kus Keenias peale valimisi toimusid rahutused ja siis seal tegemisse sisene hõimudevahelise ja mingite grupeeringute vahelise tüliga, seal olid kastreerimised ja noh, läks nagu seksuaalkuritegude valdkonda väga paljud asjad, aga oli ka muid kuritegusid ja praegu, millest räägitakse, et kõige seina akuutsem küsimus on see, mis toimub Süürias ja noh, on rahvusvaheline surved, et Süüria küsimuste suunati siis ka siile uurimiseks ja seda saab ka teha ainult julgeolekunõukogu, see Süüria ei ole ise kohtustatuudiga liitunud ja noh, see, mis sööjast ja see liigub vist enam-vähem nagu sinna sinna kodusõja klassifikatsiooni poole praegu, niiet rahvusvaheliselt on, on nagu näha, et oleks põhjust siseasi, see sekkuda. Aga noh, kas see sinnamaale jõuab? Tihtipeale riigid ongi võtnud sellise seisukoha praegu nagu süüdistada kohut kõigis asjades, üks on see kohtuprotsesside aeglasi, unustatakse täiesti ära, et need oleme me ise, kes need kõik need protsessid välja mõtlesid. Ka see, kuidas süüdistust esitada, see, kuidas süüdistuse peab kinnitama kohus, kuidas on üks asi, teine asi. Kui me mõtleme seda, et ohvrid saavad osaleda kohtuprotsessi, siis no tule taevas appi, kui pikaks jäänud kohtuprotsessid võivad siis venida? Meil on praegu käsil selline suur ülevaates, et kuidas me saaksime kõiki neid kohtureegleid natukene kaasaegsemaks muuta, sest alguses oli vist ka nii, et püüdke sinna nii palju neid neid igasuguseid kaitsemehhanisme sisse ehitada, kui veel vähegi võimalik. Näiteks kui prokurör ütleme, võtab sellise väga poliitilise suunitluse, et siis oleks seal mingit kaitsemehhanismid, et, et noh, et ikkagi kõik asjad ei läheks aga poliitiliseks ja nii edasi. Kohtu ees on nii palju asju, kohtuasju ja me kõik koos vaatama, kuidas protseduure muuta praktilisemaks ja mitte süüdistama kohutate, tegite seda, seda valesti, muidugi asjad on valesti ka läinud, kus siis ei läheks asjad valesti ja, ja need küsimused on nii poliitilised. Praegu on Liibüas neli inimest on kinni peetud ja keegi nagu ei tea täpselt, kuidas selle asjaga tegeleda, siis ikka ikka tavapärane suhtumine on, tahad kellad, Nad tegidki midagi valesti või midagi tahet, et ise ongi süüdi. Aga kõik unustavad ära, et ega siis kohus ei läinud ja seda Liibüasse ise õiendama, vaid ikkagi julgeolekunõukogu suunasele asja kohtadesse saadi suurepäraselt aru, et liivaasi on äärmiselt äärmiselt raske. Kohte protseduurid näevad ette, et sa, Iisrael, islam, Kädafile määratakse kohtu poolt kaitsja ja siis, kui kohtu poolt äratuskaitsja läks igal islamiga kohtuma, siis ta arreteeriti, sellepärast et ühest küljest oligi tegemist, ma arvan, täiesti noh, nagu nagu põhimõte ei saa arusaamatusega. Et kuidas tulevad mingid lääne inimesed, meie vaenlast, sest Gadafida, meie vaenlased meie vaenlast tahavad äkki kaitsta, tahavad talle head. Järelikult tahavad meile halba, et küsimused, aga et noh, põhimõttelistes arusaamistest väärarusaamistest, mida üldse kohus peaks tegema ja kuidas toimub mingisugune nii-öelda õiglane kohtupidamine. Teie tööst tuleb väga palju nimesid meelde jätta ja keerulisi nimesid ning palju-palju fakte. Nimedega, nii et seal ma olen ikkagi ütleme niimoodi. Ma olen andnud loobumisvõidunimedega on väga halvasti, aga faktide osas ma ikkagi veel päris laulmisõitelaenud, et kuna ma ise ei ole jurist, kuigi ma alustasin juuraõpinguid, aga need pidid kahjuks katki jääma siis natukene muidugi kõhedust tekitab, kui minema jälle kuhugi ülikooli professorit ja kõike seda tarka juttu ajama. Ja siis ikkagi mõtled, et äkki mul midagi läheb. Võib-olla natuke valesti, aga, aga noh, alati saab noh, rääkida sellest, mida me teeme igapäevatöös, et see on ka kindlasti huvitav. Teie vastutate ka kriminaalkohtu eelarve eest. Ma vaatasin seda summat, see tundub väga suur. 110 miljonit eurot, kui vaadata seda, et eksju, tegeldakse ka ikkagi ohvritega ja on ka kohtul väiksed offissid erinevates kohtades, kus siis kogutakse tunnistajate ütlusi ja nii edasi. See eelarve ei ole sugugi suur. Ja selle eelarvega noh, niimoodi, et et ongi väga raske leida seda tasakaalupunkti, kus siis tegelikult kohtuvajadused oleks rahuldatud, sest me ei saa vist ka, et kui me loonud sellise rahvusvaheline situatsioonis peaks nagu kohut mõistma kõige rangemate kuritegude üle ja siis äkki on niimoodi, et me ütleme, et me anname sulle täpselt nii palju raha, et isegi kui toimub rohkem kuritegusid, siis rohkem seal ei anna, et, et mine tegeleda ühe asjaga, ütleme, kui meil raha tuleb, siis saad selle teise asjaga tegeleda, et, et ühesõnaga andinaga sellised käärid selle vahel nagu millised on võimalused ja siis selle vahel, kuidas siis ikkagi selle kohutaks mõistva ja kuidas see rahvusvaheline nii-öelda see, see, see mehhanism peaks tööd, tema peaks olema võimalus kurjategijaid kohtu ette tuua, aga muidugi, ja suuri probleeme teeme, on tekitanud finantskriis ja mitte ainult selles organisatsioonis. Natukene võib-olla nüüd nüüd leevendust pakub see, et need vigased ad hoc tribunali nagu näiteks Sierra Leone tribunal ja Jugoslaavia tribunal, Ruanda tribunal on need, mis moodustati ad hoc mingite situatsioonide uurimiseks. Et peaks nüüd läbi olema, kuna meil on rahvusvaheline kriminaalkohus, need ad hoc tribunali pannakse kinni järjest, kuna nad lõpetavad oma töö. Ja siis võib-olla sinna nii palju raha enam ei lähe, aga noh, rahvusvaheline koostöö on selline asi, et kui riigi sees endas raha ei ole, kes tahab hakata väljapoole mingeid rahasid panema. Nii mõnelgi kuulajal võib tekkida küsimus, et miks teie New Yorgis töötate, kui rahvusvaheline kriminaalkohus asub haagis. See on üks üks selline pikk lugu. Loomulikult need läbirääkimised toimusid erinevates kohtades, et kohtu statuudi läbirääkimised ja ja siis Holland tegi pakkumise, et noh, nemad siis võiksite kohtu võtta haagina haagis on ka teisi kohtuid, nagu me teame, aga ongi selline nagu maailma kohtupidamise keskpunkt tegidki väga hea pakkumise nende kohturuumidele ja maksud ja need esimesed 10 aastat kinni siis ka kõik nii-öelda kohtuüürid ja, ja kõik sellised asjad väga palju väga palju aidanud ja panustanud sellesse kohtutegevusse. Aga noh, teine asi on see poliitiline asi, et kus siis on kõik riigid kohal ja üks nendest kohtadest, kus siis nagu kõik riigid on esindatud, ongi New York USA ju oli küllaltki vaenulik selle kohta vastu teatud aegadele ja ega, aga me ju ei tea, mis, mis edasi hakkab tulema ka peale valimisi, et praegu on suhted USAga väga head ja USA taga palju annab abi meile, aga Me oleme ka nii ettevaatlikud, et ega ühtegi inimest praegu, kes kohta liinis töötajat, ühtegi inimest ei ole akrediteeritud USA võimude juures kohtuliinis või läbi kohtu, sest kes teab, et, et kõik näitab seda, et, et tegemist on nii, nii värske ikkagi nii noore rahvusvahelise organisatsiooniga ja samase organisatsiooniga, mis tekitab palju poliitilisi pingeid ja emotsioone. Te olete ju tegelikult assamblee esimene naispresident. Kuidas teile tundub, on see siis ikka naisterahvakoht? Selge olema tõesti tunne, et ma olen jõudnud sinnamaale, et tõepoolest, ma pean tunnistama, et eks naisterahval läksid kergem seda tööd teha küll, et see on nagu mingi mingi selline tase, kus pead ütlema, et et jah, rahvas olla, see oleks ikka kasulik selles ametis, nii et lastel on ikkagi mingeid piiranguid, eriti kui kui sellised poliitilised pinged lähevad suureks ja, ja eriti sellises rahvusvahelises keskkonnas siis Ühest küljest sihuksed, kultuurilised erinevused ja teisest küljest noh, enda kehtestamine, võtan lihtsalt nii palju kauem aega. Naised ei tee, ei kehtesta ennast nii nagu mehed-naised teevad hoopis teistmoodi tööd. Estoli nüüd haagis, siis mulle keegi ei ütle sulle nüüd ma täpselt seda protsenti ei mäleta, aga noh, lugu oli umbes nii, et ta ütles, et no, aga mis siis parata, et rahvusvahelises nii-öelda poliitikas 90 protsenti tööst koosnev selles, kuidas teiste egosid manageerida või egodega toime tulla. Ja ma arvan, et vot selle egodega toimetulekule ühe nii-öelda need aktsiad on nii kõrge väärtusega, sest kui me räägime ikkagi praegu Keenias, kas presidendikandidaati on meil süüdistuse all? Et kõigi nende egode ja pinget selliste poliitiliste asjade ja teinekord isegi nagu väljapressimisega tegelemiseks oleks ikka kergem olla mees küll. Lihtsalt palju läheks vähem aega enda kehtestamiseks. Tiina, teie poeg elab Londonis. Kui tihti te temaga kohtute? Me räägime väga tihti. Aga me kohtusime paar kuud tagasi, tema töötab pangas jah, ta pangas ja tegeleb kaevandustega tegelikult päris tihti Aafrikas, need päris huvitav räägib oma käikudest. Kuidas teie poeg suhtub üleskutsesse talendid koju? Ma usun, et ta suudab hästi aga noh, tänapäeval on vist Anist see ka, et kus sa seda tööd leiad, et sa oled, noh, mina vaatan näiteks enda keeles, et ma ju ka natukene investeerisin oma bojaalidesse, ütleme niimoodi tagasihoidlikult ja eks ta investeeris ka ise oma hariduse ja et siis kuidagi see haridusse ju peaks nüüd ka siis järelleiva lauale tooma, et see on, see on üks asi ja teine on needsamad tööalased väljakutsed, et töötada ja siis maailma tipppangas ja teha täpselt seda tööd, mida sa tahad, see on ju omaette ikkagi lõbu. Kõigi töö on töö ja, ja teinekord kurna. Aga ma usun, et, et kõik need inimesed, kes on läinud endale sarnased väljakutsed leidnud ja teadega huvitavat tööd, et nad ju lõpuks ju ei ole ju Eestile kadunud, et ühel hetkel nad tulevad ühel või teisel viisil tagasi, tulevad nende lapsed ja ja tänapäeval ei ole see ju nii, et sa elad seal kuskil nagu natuke teises kohas ja et siis on kõik läbi kõik ühes Euroopa liidus ja, ja maailma ikka jääb aina väiksemaks jäänud. Et ma usun, et seda kõike ei saa nii traagiliselt võtta. Teie olete praegu nii kõrge koha peal, et kui kolme aasta pärast teie leping lõpeb siis võib-olla ei leidugi teil Eestis väärilist kohta. Ei, no selle väärikuse ja selle asjaga on ikka niimoodi, et asjale tuleb vaadata niimoodi, et noh, mida elu nagu ette toomise oleks, ütleme mis oleks uueks väljakutseks, aga, aga jah, kui inimene hakkab endast nii mõtlema, et noh, et jumal, nii väärikas, et enam miski asi mulle ei sobi, siis on varsti upakile kõik see asi. Eks ma sõber, kes kassas üles sõjajärgsel ajal Euroopas juudi perekonnas ütles, et temal alati õpetati, et katsu olla hästi tasane, aga katsu olla alati parim. Ma usun, et kui me kõiki niimoodi teeme, et oleme sihuksed tasased, aga katsume anda oma parima, et siis võib-olla ongi väga tore. Tahate ikka Eestisse tagasi tulla? Jah, loomulikult miks mitte, aga noh, kuna pensionile ei ole ju ju põhjust minna, siis tahaks ikkagi teha ka midagi huvitavat või vähemalt millest, noh nagu inimestel oleks kasu. Paljud inimesed on ju ka vahetanud täiesti eriala ei hakanud hoopis midagi muud tegema. Võib-olla hakkate itaalia keelest raamatuid tõlkima? Ja, või ma olen mõelnud näiteks, ma võin Simuna koolis töötades oleks päris tore, ma annan vahelduseks seepärast, et need marakratid, kellega ma pidin siin aastakümneid tagasi rinda pistma. Mäletan endal kooliajast ka, et mõned õpetajad, kes kes ikkagi jätsid nagu mingisuguse jälje nagu kogu eluks lapsed on teatud eas nii vastuvõtlikud ja kuigi nad ise seda võib-olla ei aita, aga neile nagu midagi jääb nagu sisse, kui õpetaja tahab neile midagi sinna panna või istutada. Nii, et kõik asjad on võimalikud. Persona saate külaline oli rahvusvahelise kriminaalkohtu liikmesriikide assamblee president Tiina intelmann. Saadet juhtis Marje Lenk.