Tere kõigile kommetele, rituaalides ja uskumustele pühendatud sarjas tegime mõne aja eest üsna emotsionaalse tagasivaate nõukaajatseremooniatel ja tavadele. No täna võiks siis vastukaaluks välja pakkuda kaasa täpsemalt öeldes viimased 20 aastat. Ent on veel üks märksa kaalukam põhjus, miks seekord just sellise teema kasuks otsustasime. Stuudios on folklorist Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna. Marju, miks me räägime tänases saates viimase 20 aasta kommetest, rituaalidest ja uskumustest? No üks põhjus on see, et ma olen nüüd selle teemaga ise natukene tegelenud ja mõni aeg tagasi ilmus kogumikus nullindate kultuur ka sellekohane artikkel, kus ma siis läbivalt vaatan niinimetatud siirdeühiskonna siirderiitusi, erinevaid tavasid ja kombeid, mis on siis seotud meie elukaare tähtsamate sündmustega, nagu seda ikka klassikaliselt On sünnid, pulmad, matused, aga ka mitut laadi teistsugused siirderiitused, nagu seda näiteks on kasvõi hariduse omandamisega seotud tavad ja kombed ja miks mitte ka lahutus kui tänapäeva ühiskonnale tüüpiline siirderiitus, mis omakorda tähendab inimestel oma elu ümberkorraldamist sootuks teistsuguse nurga alt, kui seda on baari minnes. Ja see kõik tegelikult puudutab meid ja meie põlvkonda ja ma usun, et see läheb inimestele väga korda kõigile neile, kes on elanud nii oma täiskasvanu elu nii viimase 20 aasta jooksul seda küll. Sest viimase 20 aasta muutused meie ühiskonnas on olnud suhteliselt suured, et see 20 aastat on tinglik, aga see on ka olnud selline aeg, mida siis skulptuuri Readustesse ühiskonnateadustes nimetatakse siirdeperioodiks, miks, et me tuleme ühest ühiskonnakorrast välja ja püüame kohaneda siis teise ühiskonna korraga, püüame ennast siis leida selles uues ühiskondlikus situatsioonis ja sellega kahtlemata kaasneb see, et ühelt poolt me tunneme huvi selle vastu, mis oli nii-öelda üle-eelmise perioodi siis Eesti vabariigiaegne või 20. sajandi alguse kombed ja tavad need, mis nõukogude ajal oli paljud kas keelatud või siis inimeste mälust taandunud ja tänapäeval vaieldamatult pere kombeid ja käitumist mõjutab ka massimeedia ja üldse maailma kultuuri väga erinevad tahud ilmingud. Ja täna siis tuleb juttu, nagu öeldud, viimase 20 aasta kommetest. Korraks tekitas küsimust see sõna ise. Siirdeühiskond siirderiitus, et kas ei saaks siin kasutada näiteks sõna üleminekuühiskond. Üleminekuriitused. Üleminekuriitused üleminekuühiskond on eestikeelne sõna, aga kuna noh, teaduskeeles me kasutame rohkem teatud kindla tähendusega termineid nendele terminitele, mõistetele on oma sisu, siis teaduskeeles on üldlevinud tavaks kasutada siirderiitus, aga mõlemat võib vabalt kasutada vastavalt oma maitsele paremale äratundmisele. Egas midagi, tuleme viimase 20 aasta kommete, rituaalide ja uskumuste juurde, võib-olla alustame päris sinu isiklikest ja võib-olla sinu lähimate sõprade-tuttavate omadest, et kuidas isiklikult tajusid mingite väärtushinnangute ümberhindamist? Nii ümberhindamist kui majanduslikke võimalusi ma võtaks kaks niisugust kesksemad sündmused, mis suguvõsa ja ja lähedased kokku toob, on need siis töökaaslased või muidu sõbrad, enam pulmad ja matused, kui 80.-te lõpus või nii-öelda ka nõukogude aja lõpus oli veel kombeks pidada küllaltki selliseid luksuslikke pulmi siis Ma ka Tallinnas elades ja mitmel pool mujal. Mingil hetkel ma usun, et ka raadiokuulajad on minuga nõus, et näiteks tänavat veel ei olnud reede õhtuti üldse nädalalõppudel märgata uhkelt ehitud autosid ja signaalitamist ja mis kõik juurde kuulub, kui pulmarong sõidab linnast läbi, kas ta läheb näiteks mingisugust tähtsat paika külastama, et pulmapidusid eriti ei peetud ja seda ka näiteks niisugustes traditsionaalsetes piirkondades nagu Kihnu ja Seto oli, kus majanduslikult inimestel ei olnud võimalik pidada pulma nii nagu see on olnud kombeks ja tavaks ja kahtlemata oli ka mitmesuguseid muid tegureid, mis seda on mõjutanud, see on seotud võib-olla meie perekondliku käitumisega laiemas plaanis üldse. Aga kindlasti see ülemineku aeg tingis seda. Püüti nii-öelda ellu jääda ja sellistele ka perekondlikel rituaalidele ei olnud väga võimalust kulutada, see puudutas ka natukene muutuseid ja matusekombestikus avaldus, see ka ütleme seal paarikümne aasta taguste küsitluste kaudu, kus peiepidusid enam ei rikkalikult ei saanud pidada. Ja sageli Sebee sööming, mis näiteks külaühiskonnas või ütleme, siin 100 aastat 50 60 aastat tagasi oli tunnuslik pigem kehvemal elujärjel olevatele inimestele, kes pakkusid kalmistu väravas suupistet, nendele, kes olid tulnud lahkunut ära saatma siis nagu pöörduti tagasi, sest just iseäranis noh, traditsioonidega või traditsiooni tundlikes perekondades sugu võsalise piirkondades on sedasi, et kui sul ei ole võimalik seda või teist rituaali niimoodi tähistada, siis siis jäetakse ta parem tegemata siis kehvasti teha ei taha. Või noh, muutuse on läbi teinud näiteks ka pensionile saatmise rituaal, kui nõukogude ajal ütleme, 50 viieselt ja kuuekümnesilt ja millal need daatumid olid, saadeti inimest ka pidulikult pensionile ka sellisel puhul, kui ta võib-olla nii-öelda tänapäeva sõnaga väljendudes osakoormusega jätkas töötamist, oli see vaieldamatult mingisuguse etapi läbimine. Aga nüüd küsitlused näitavad ka töökollektiivides, et hakatakse alles juurutama ja väga paljudes töökollektiivides, nagu alustatakse nullist, kuidas see on, kui siis inimene on töötanud asutuses mingisuguse perioodi, kas ja kuidas teda siis saadetakse pidulikult pensionile, kas ja kuidas staažikad eakamaid töötajaid teatud sünnipäevadel või täht päevadel meeles peetakse, et see on taas nagu otsimine või, või ühesõnaga, on tekkinud ka tarvidus võib-olla luua niisuguseid traditsioone, mis on jäänud nagu erinevatel põhjustel ka unustusse. Ülemineku aega siirdeühiskonda kuuluvad kindlasti ka irooniliselt näited, kus mõni üleöö, eriti usklikuks või eriti isa maaliseks muutus koos kõigi sinna juurde kuuluvate kommetaja rituaalidega. No seda kindlasti sellepärast, et äärmusi vooludega kaasaminejaid, kes püüavad käituda nii nagu sellel ühiskonnaperioodil või, või ajahetkel on moes ja nii-öelda in nagu noored ütlevad, neid on alati igas ühiskonnas ja kahtlemata kiriklike rituaalide taas võimaldamine inimeste pöördumine kirikusse paljuski tingitud ka uudishimust, sest noh, me teame seda ka väikeste laste puhul, et kõige rohkem põnevust tekitab see, mis on keelatud ja ma arvan, et ei ole sugugi vähetähtis ka sellel, millest tegelikult ka nõukogude ühiskonnas puudust tunti seal rituaalide pidulikkusega. Sest eks iga tütarlaps unistab kord ilmselt või vähemalt paljud tütarlapsed unistavad kord elus kanda valget pruutkleiti, kanda loori teha läbisi ainukordne rituaal ja nõukogude aegsed abielu registreerimise tulid ju suhteliselt tagasihoidlikud, iseäranis pärast sõda noh, võib-olla seitsmekümnendatel aastatel, et kui juba olid nii-öelda läbinud esimesed pulmavanemat spetsiaalsed koolitused ja siis neid rituaale püüti muuta pidulikumaksest nõukogude ühiskonnas otsiti ka alternatiiv, just nimelt selles plaanis, et niinimetatud siis nõu kogulikud rituaalid oleksid sama uhked või veel uhkemad, kui need, mida siis suudab pakkuda kirik, et ma arvan, et väga paljuski oli, oli see ka tingitud tingitud just nimelt sellest Nendes rituaalide, ilusti toredusest, sellest emotsionaalsest elamusest võib-olla sageli mitte niivõrd inimese enda religioossetest veendumustest, samas kui näiteks ärasaatmine kiriklikult oli vaikimisi nõukogude ühiskonnas siiski aktsepti planeeritav ja noh, minu enda uurimiskogemus on ka öelnud, et just ka nõndanimetatud ülemine või siirdeperioodil nii mitmedki matused olid siis pool kiriklikud või nii-öelda pooleldi ilmalikud, pooleldi kiriklikud, et luteri kirikus, kui inimene oli küll ristitud, aga ta ei olnud siis konfirmeeritud, et siis mingisugune tagasihoidlik kiriklik talitus kuulus kamatuse juurde ja ka seda peeti siis hingehoiu seisukohalt väga oluliseks. No kindlasti väga oluline on ju lapsele nimepanek ja, ja kas ja kuivõrd näiteks kui sa küsisid, et missugused kombed taasiseseisvumisaja tõusid nii-öelda pinnale, oli ka see, et ka väga paljud täiskasvanud lasid ennast ristida sellepärast et neil seda võimalust nõukogude ajal ei olnud või nad ei teadnud, kas nad oli ristitud? Täpselt mitte see ei olnud mitte soositud tegevus ja muidugi nime andmine ja laste ristimine oli ka selline sündmus, mida ma märkasin, rakendati seda siis ka nii-öelda poliitilise populaarsuse ja sageli ka valimisvõitluse vankri. Me teame väga mitmeid tänases Eesti poliitikataevas ringlevad figuure, kes poseerisid päevalehtede esikülgedel olid lastele ristiisadeks ja, ja neid oli väga tähtis siis laste risti jätsitele paluda. Et niimoodi humoristliku võtmes tahaks kangesti tõmmata paralleele Eesti sajandi filmiks valitud kevadega, kus teadupoolest ka kiiret Pererist jätsid, olid teatud mõttes sellise oma staatuse demonstreerimine kogu ühiskonnale, et kes ikkagi käivad. Ja, ja teisalt võib muidugi tõmmata paralleele ka vanade uskumustega, kus tõepoolest sooviti, et laste ristivanemateks oleksid väga lugupeetud ühiskonnas inimesed. Et siis see au ja sära mingil moel kujundaks ka lapse elukäiku ja võib-olla oleks siis ka moraalset ja materiaalset tuge ja mis on muidugi iseenesest huvitav on see, et missugused muutused on läbi teinud siis kõik väga erinevad hariduse ja andmisega ja täiskasvanuks saamisega seotud rituaalid. No leeris käimine nõukogude ühiskonnas teadupoolest oli siis taunitud, see oli, see on kiriklik konfirmatsioon, kiriklikus plaanis täiskasvanuks kuulutamine, aga seda siis asendasid noorte suvepäevad. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis on mingid fakt andmemis väidavad, et, et Eestis üldse esimesed nii-öelda siis ilmalikud noorte suvepäevad korraldati missis pidid tähistama keskkooli lõpetamist täiskasvanuks saamist, kus noored said siis kokku, kus võisteldi omavahel, tehti isetegevuskavasid teadupoolest rahvas kutsus neid võsa leeriks ja usutavasti minuealised ja võib-olla veel vanemad mäletavad ka noorte piirkondlikke suvepäevade rongkäike, mis pidulikult marssisid läbi linna ja see oli nagu üks niisugune rituaal, mis taandus. Aga seda nüüd hakkasid ajapikku asendama väga mitmesugused nii-öelda lõpupeod ja kui vaadata siis tänapäeva emad ja vanemate muresid, siis need luksuslikud peod teatud niisuguse eluetapi läbimisel on siis jõudnud juba lasteaeda ja nii paljudki vanemad sageli kurdavad, et lasteaia lõpupeod on muutunud ka üli ülipidulikuks kutsutakse peojuht peetakse kusagil kas uhkes lossis, et et võib-olla need sammud ka lapse eluteel, kui ta mingi etapi läbinud on, nihkunud järjest varasemasse ikka need on tegelikult nagu piirkonniti muutunud ka väga ja väga niisuguseks luksuslikuks võib-olla ka sellepärast, et meie peredes on lapsi vähem ja sellele ühele või kahele saab siis osaks varasemast suurem tähelepanu, ma ei oska seda muul moel seletada. Et lasteaia lõpetamise üliuhked, peod jah, et neisse võib ilmselt kahetiselt suhtuda, et ühest küljest on ju tõepoolest väga tore ja uhke, aga teisest küljest kui ikka väga. Pingutades on pisut koomiline ka, no nagu iga asjaga, et kui need äärmused alati pälvivad tähelepanu ja vaieldamatult tekitavat küsimust, et, et kas see nii-öelda tasakaalukam lähenemine ei oleks kasulik, aga samas räägime siin nii-öelda ülemineku või siirderiituste, siis väga tähtis tänapäeval iseäranis suuremates linnades on ju ka lapsele kooli valik ja ja ka see nii-öelda paigutub sellisesse klassikalisse siirderiituse, raami, kus juba väga varakult hakatakse last kooliks ette valmistama. Seda arutatakse, päevalehtedes on väga kuum teema. Kas, kes, kuhu ja kuidas oma last kooli panna saab? Kahtlemata Ta paljudki raadiokuulajad ütlevad, et see on valdavalt suuremate linnade, mõne üksiku Eesti suure linna probleem. Väiksemates kohtades ei ole väga palju neid valikuid, aga ka see näitab tegelikult meie niisugust siirdeühiskonna tunnuslikust ette, et sa pead nii-öelda olema kusagil, kus sul on võimalused valida ja siis need, nende valikute tegemine teinekord päris pingeliseks see kahtlemata ühiskonnas probleem on ja, ja kas peaks nüüd hakkama nii väikesest peast selle kõigega tegelema, see on täiesti omaette pedagoogiline, psühholoogiline ja sotsiaalne küsimus, minu arvates. Täna räägime viimase 20 aasta ehk ülemineku ehk siirdeühiskonna tavadest teritustest stuudios on folklorist Marju Kõivupuu. Kui jätkata siit veel pisut kooselu teemal, siis abielu on vast midagi sellist, mis just viimased 20 aastat on tooni andnud. Samas nii-öelda vene ajal vist mitte. Ega küll jah, nõukogude ajal oli ikkagi kombeks, et kõik, mis kahe inimese vahel toimuse laiemalt dokumentaalselt ka registreeriti, seda enam, et noh, noortele abielupaaridele laienesid ka väga mitmed soodustused ja siit omakorda tuleb paralleelmõiste niinimetatud fiktiiv abielud, mida siis kajastati ka toonases kirjanduses toonases Nõukogude aegses filmis, et näiteks saada kas paremaid elutingimusi või, või saada töökoht kuskile saada suunatud ja kui vaadata nüüd nüüdisühiskonnas, siis on ta sageli enne Euroopa liitu astumist, aga ka praegu on väga palju kõneaineks siis ka probleemsed abielud välismaalastega, kus siis abiellutakse sageli selleks, et kas saada teise riigi kodanikuks, ei saada paremat tööd, aga see omakorda toob kaasa kultuurikonflikte, sest meie perekonnapoliitika, nagu me siin oleme ja mitte väga religioosne rahvas on, on suhteliselt lõdvem ja ka see on teema, millest siis tänapäeval väga palju lehtedes kirjutatakse ja kus teinekord on tarvis ka juriidilist nõu, eriti sellisel puhul, kui võib-olla ka sellel algselt kas fiktiivsel või siis ka armastusel põhinevast kooselust on sündinud juba lapsed, et kuhu ja kuidas nemad siis kuuluvad ja teoreetiliselt võibki siis ka lahutuse klassifitseerida nüüdisaja üheks siirderiituse, eks, sest ka sellega, nagu teistegi ülemineku liitustega kaasnevad siis ka majanduslikud, emotsionaalsed probleemid ja väga mitmelgi pool juba antakse ka lohud tajatele või lahutanutele koolitusi, et kutsutakse siis osalema erinevates tugigruppide töös, sest öeldud on, et see ei puuduta ei meest ega naist, vaid ühesõnaga see on seotud ka laste elukorraldusega, aga samuti lähisugulaste ja sõprade omavahelise läbikäimisega ja on olemas ka lausa spetsiaalne veebilehekülg nagu lahutuse ees. Et kui keegi tahab täpsemalt lugeda ja ka kirik on tegelenud muuhulgas lahutusega rituaalse tähistamise küsimusega, täheldasin, et luterlik kirik on isegi vaated sammukese muust maailmast eespool. Ma pean silmas ilmaliku maailma. Et väidetavalt siis aastal 2000 teinud Hannoveri piiskop ettepaneku korraldada kiriklike pidulik lahutustseremooniaid, et anda siis inimestele võimalus tunnistada ka jumala ees oma ebaõnnestumist eraelus, nii et NATO paarisuhete ebastabiilsus, mis nüüdisühiskonda iseloomustab, on siis kadunud eesti keelde ühe uudissõna pere, mis tähendab siis perekonda, kus nii-öelda sinu, minu ja meie lapsed, ehk siis see eesti rahva naljand, mis on Rudolf Põldmäe 41. aastal ära trükitud, kogumikus, kus naine kõõlub ukse pääle, hõikab oma meest, et tule nüüd ruttu appi, et sinu ja minu lapsed läksid meie lastele kallale. Et kas see on kaasas nüüdisühiskonda üle tulnud ja ütlemata tunnuslik. Ja huvitav, kas selliste lahutuse tähistamist on ka paljud lahutavad, paaride ära kasutanud või tavaliselt kuidagi tõesem tundub see, et ei soovita 11 enam eriti väga näha, ehkki loomulikult on ka väga viisakaid ja soliidseid lahkuminekuid. No ei oska siin jah, niimoodi rääkida sellel teemal ehk teiste eest, aga noh, üldiselt ilmselt sõltub ka inimeste sisemisest niisugusest ma ei oskagi öelda, mis see kõige õigem sõna on, et ühesõnaga, et kas seda, kas see probleem on enda jaoks nii-öelda lahti räägitud ja lahti seletatud või siis otsustatakse eraldi minna emotsioonide ajel ja vastavalt sellele siis ilmselt see toob kaasa ka juba teatud käitumismustrid, aga samas, kui ma vaatasin, kui palju seda veebilehte külastatakse, siis tundub, et see teema on aktuaalne ja inimesed nagu igas situatsioonis ja kahtlemata lahutus on kriisisituatsioon vajavad ka kogukonna tuge ja abi ja võib-olla mõistmist ja suunamist. Muutunud on tseremooniad, mis on seotud nii tähtsa asjaga, nagu seda on lapse ilmale toomine. Jah, seda küll, sest et uue inimese sünd on ka läbi aegade olnud üks väga kesksemaid sündmusi perekonnas ja suguvõsas. Ja samuti seotud väga erinevalt maagiliste religioossete toimingutega, kui ajas tagasi vaadata, siis sündiva lapse välimuse järgi on otsustatud tema käekäigu üle edasises elus. Aga samuti kõik need kombed, mida on järgitud, olen lähtunud vaat sellest, et emal ja lapsel läheks hästi. Aga nüüd seda nõukogude aegset sünnitust on jah niimoodi kirjeldatud, eks ta on olnudki selline meditsiinilisi ideoloogiline ka natuke loomulikust elust võõrandunud rituaal ja ka nüüd lähiaegadel on siin näidatud mitmeid antropoloogilisi filme ja filme, mis on siin alles hiljuti jälgisin 40 pluss kaks nädalat, mitte 42 pluss kaks nädalat. Jah, kumba pidi sind õieti oli. Et siin alles hiljuti olid, elas võimalik näha filminaisest, kes siis oma rasedusaegsed probleemid pani filmikeelde ja probleemiks just nimelt seesama küsimus, mis paljude naiste jaoks on aktuaalne tänapäeva ühiskonnas, et kas sünnitada haiglas või sünnitada kodus, mis on ühe või teise valiku plussid ja miinused, sest üldiselt kuvand on ikkagi see olnud, et sünnitushaigla oli natukene selline militaarse maiguga paik kus tuli siis täita vastuvaidlematult kõik, kes neid korraldusi, mis sulle aint ja noh, mul endal on küll kogemust tagataskust võtta, et üks laps on sündinud veel nõukogude ajal ja ma mäletan kuidagi väga hästi, kui olid keelatud külastamised ja siis olin ise esimesel korrusel ja me täitsime seal niimoodi teatud mõttes sellise postkontori rolli. Et võtsime vastu Lillija, pakkis, muugeldasime neitsist teistele korrustele ja omaenda lilled peitsime siis põhja ära või kapi taha ja kui siis oli meditsiinipersonal koju läinud, siis hakkas sünnitama palatis pidu, et kõik võtsid välja oma lilled ja sõid kõhud head-paremat täis ja eks seegi oli, et, et sa nägid oma vastsündinud last tegelikult ju nii-öelda kõiges hiilguses ja toreduses, ehk paljalt alles siis, kui teda hakati koju viimiseks riietama, muidu toodi sulle lihtsalt nukk, pandi ta tissi otsa ja siis olime muigasin, et kõik tuleb ära keeta. Mis vähegi lapsega kokku puutunud on, et oli nagu selline äärmuslik hügieen ja, ja võib-olla need nõuded emotsionaalset olid natuke karmid taluda. Ja hiljem sellesama personali juures sünnitades teist last perepalatis, kus rahvast vooris sisse-välja, nii et ma isegi korraks igatsesin selle järgi, et võiks olla mingisugused külasta, saad, et kuulge, lugupeetavad. Ma tahaks natuke toidu ta nüüd ka äärmus just nimelt see teine äärmus, et nagu ise olen omaenda nahal kogenud ja tundnud seda, kuidas. Pööre toimub, et on ühest nagu servast teise mindud, see teine variant kahtlemata oli emotsionaalsem ja ei tekkinud niisugust tunnet, et sa oled nagu permanentselt haige ühes oma oma lapsega. Kui me ennist tulime veel kord tagasi kooseluvormide väikestele muudatustele viimase 20 aasta jooksul ning nüüd peatusime lapse sünniga seotud uuema aja kommete ja rituaalide juures, siis kui heita taas kord pilk siit ilmast lahkumise tseremooniat televõib ju rääkida ka suhteliselt uuendusmeelsest tuvastamisest meie kultuuriruumis. Jah, seda kindlasti puhastusmatus on nüüd midagi niisugust, mis on siis levima hakanud just viimase paarikümne aasta jooksul ja ka see, mida me võime tinglikult nimetada või ülekantud tähenduses nimetada ka kas surma või matuseärist või mõned uurijad on kasutanud koguni terminit matusetööstust, sest surmast on saanud äri, müügiobjekt ja toode. Et surm äris liigub suhteliselt palju raha. Võimalik on siis surm ka, pakub väga paljudele inimestele tavandibüroode kaudu tööd ja puhastusmatus on kahtlemata üks selle väljundeid. Noh, tänapäeval üldiselt on niimoodi, et väga paljud inimesed enam reaalselt surmaga lähedalt kokku ei puutu, kui sõjajärgsed põlvkonnad omandasid kõik need surma ja surnud veega seotud suhtlemise kogemused juba eelkoolieast, lapsest saadik, kas siis vanematega koos sugulaste matustel käies või oli üsna tavaline inimene, kus teispoolsusesse oma kodus, siis tänapäeval on tõepoolest toimunud muutused, eakad inimesed veedavad paljust oma vanaduspäevad, kas siis hooldekodudes või kliinikut ja seetõttu ka üldse kogu maailmas räägitakse väga palju ka surija üksindusest, et vananemisega vanadusel ei ole nüüdisühiskonnas piisavalt väärikat kohta. No ei ole ka kombeks lapsi matustele kaasa võtta ka väga palju täiskasvanud ei soovi enam matustel käia ja sellise mõtteviisiga inimesed siis soovivad, et see lahkumiseni rituaal viiakse läbi nii lühidalt kui see vähegi sünnis on. Aga on ka vastupidiseid seisukohti, sest et sellised konveier matused, kus siis krematooriumis sõidab kirst kadunukese k matuseliste silmade all ahju ma kasutasin sõna jutumärkides et sõidaks siis krematooriumi poole, ei ole ka paljudele inimestele vastuvõetavad ja kes on käinud kasvõi näiteks Tallinna erinevate kalmistute leinamajades, näevad siis sellist tablood, kus on siis lahkunu nimi ja tseremoonia algusaega, siis see tekitab ka niisuguse konveieri meeleolud ja ma julgen öelda, et ka mul endal ei ole see päris vastu, tähendab, et, et see on nagu selline teenus ja kust õigupoolest tänapäeva inimene siis teavet saab? Väga erinevad firmad, mis pakuvad matuseteenuseid ja ka seltskonnaajakirjandusest seda saab. Ma leidsin kusagilt ühest veebikeskkonnast sellise väga lihtsustatud lähenemise, mis pakkus, isegi võttis nagu suunurga muigele. Et on siis seletatud, et matused jagunevad Kristlikeks. Ilmalik, eks kristlik matusetalitlus võib toimuda nii kirikus, kabelis kui haual. Sama kehtib ka tuvastusmatuse puhul. Aga ilmalike matuste erinevus kristlikest seisneb vaid selles, et matusetalitust ei vii läbi vaimulik, et noh, minu jaoks on see selline lihtsustatud lähenemine, kus siis vaadata takse matusetalitust kui riitust, kui rituaali selle läbi viia seisukohalt, eks ole, mitte ei analüüsita sellist filosoofilist tagamaad. Ja mis muidugi tänapäeval on üldse peretraditsioone väga tugevasti muutnud, on kahtlemata internet. See puudutab nii matuseid näiteks koolilõpuaktus ja mida on võimalik jälgida kilomeetrite kaugusel, istud teises linnas ja vaatad, kuidas see lapselaps näiteks kooli lõpetab ja matuste ja leina ja surmaga seonduvalt siis ka noored riputavad. Eks oma vana lahkunud eakaaslaste videosid Youtube'i üles videoneuroloogia mälestus videosid ja samuti hakkavad järjest rohkem populaarsust võitma, et ma nõndanimetatud online ekroloogid või siis näiteks lahkunud inimesele pühendatud blogid, noh meil ei ole väga levinud, aga maailmas on ka väga levinud virtuaalsurnuaiad, mis on kirjutatud kas siis lahkunute fotode, videoklippide või võim lähedaste meenutustega, nii et ka surm on kolinud internetti. Ja võib-olla tähelepanu väärne on seegi, mis tänapäeva ühiskonnale on tunnuslik, et meie arvukad, kas siis näoraamatu helik, Facebooki sõbrad elavad tegelikult ka oma kontodel edasi pärast seda, kui nad on siit ilmast juba lahkunud, sest kontot kustutada saab selle konto looja ise. Ja ka minu näol raamatukontol on pakkunud ennast sõbraks inimene, keda selles ilmas enam hea mitu aastat ei ole, nii et ka see omakorda loob sellise teatavaskysafreenilise tunde nagu ebamaised just, ja ma tooksin sellise paralleeli minu k mamma kadunud kõne, kelle sünniaasta, mis tal siis oli 1890, kuidas need põhimõtet suhteliselt televiisorist ei vaadanud, inimesi, keda ta teadis, et on lahkunud näitlejad ja lauljad ütles, et ta ei saada, ei taha seda vaadata, et nüüd me oleme tõusnud siis nii-öelda teatud mõttes nagu järgmisele tasemele, et tehnoloogia areng on teinud meile siis kättesaadavaks ja, ja inimesed on meie kõrval ka siis, kui nad nii-öelda siis lihalikul kujul enam meie hulgas ei viibi. Tõepoolest, et muutused on olnud üsna suured, et selline perekesksust ja põlvest põlve edasi antavad väärtused on nagu järjest rohkem liikunud individuaalsuse, originaalsuse võib öelda ka omanäolisust poole ja põlvkondlik pärand on jälle omakorda naguniisuguseks baasiks või aines, eks, või varamuks, kust on võimalik siis leida migratsioonikuidas siis oma perekonna nii-öelda tähtsündmusi, on need siis sünnipäevade pidamised, pulmade pidamised, lapse nimeandmistalitus, et kuidas neid korraldada ja läbi viia ja samas on siis niisugune üleilmastumise punkt ka juures, et me tegelikult siis filmide internet ja ajakirjade, kirjanduse väga erinevate meediakanalite vahendusel saame eeskujusid, kuidas ühte või teist pidu korraldada, et ühelt poolt on hakatud siis väärtustama samas kristliku ja talupojakultuuri elemente, aga teised poolt siis nii-öelda vastukaaluks sellele on kõik see, mida me nimetame üle ilmastumiseks ja, ja nende omavahelised kombinatsioonid annavad siis väga-väga erinevaid tulemusi. Viimase 20 aasta kombed olid siis tänase saate teema ja olid nii mõndagi sellist, mida võiks ehk kõrva taha panna. No ja nii mõndagi sellist, millega võiks omaenda isikliku elu rikastada, miks mitte? Stuudios olid folklorist Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna helirežissöör Maristamba kuulmiseni.