Tere keele saate kuulajad keelesaate hooaja esimese saate teema on sellesuvine, kõige kuumem ja teema. Need on emakeele seltsi keeletoimkonna kolm uut õigekirja otsust. Üks neist puudutas ajaloo sündmuste, algustähte, teine määrsõnade kokku- ja lahkukirjutamist ja kolmas ühend väljendverbi, tuletiste kokku- ja lahkukirjutamist. Need tekitasid ja sellel suvel keskpaigas ja nüüd suve lõpupoole uuesti, kui ajaloolased esinesid oma pöördumisega ja vastust ja selgitust olen palunud täna andma emakeele seltsi keeletoimkonna vanema Krista Kerge. Tere. Tere. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan ja kõigepealt võib-olla esimene küsimus on, et uudistest käis läbi alati, et kolm olulist õigekirja otsust. Ega ma ei taha midagi maha teha, aga kas need otsused olid nii hirmus olulisem? Ajakirjanduslikke epiteete ei oska ma kommenteerida sest meie ei ole neid pidanud oluliseks olulisemaks ega vähem oluliseks kui varasemaid ja õige keelsusega on Eestis ju tegeldud alati ebaoluliseks, teisalt ei tahaks ühtki otsust nimetada, sest me harjunud arutame väga palju igasuguseid pisiasju mida õigekeelsussõnaraamat arvestab, mida on kellelegi töös ja mida inimesed küsivad. Kuid otsuseid teeme ikkagi väga vähe ja neid otsuseid oleme kolme aastane aastat kaalunud. Kõige esimene probleem, mis tõstatati seoses nende otsustega, et sellest ei teavitatud õige aeg Keskselt teisi spetsialiste ja inimesi gaasis keele kasutajaid. Siin ma ei oska mõelda, kui te nüüd mõtlete, kuidas riigikogu näiteks teavitab meid või kuidas linnavalitsus meid teavitab, seda tehakse veebi kaudu. Meie võtsime otsuse vastu ja panime selle oma kodulehele üles, kus nad kõik seisavad aastaid suve aeg ei ole ju seminare, kommentaare, sirp oli puhkusele minemas, lõbunumbreid valmis enne puhkust Õpetajate leht, kes nemad on meist olnud alati huvitatud. Muidu oleks võib-olla sinna kohe see teave ka meie poolt läinud. Aga arvestades seda, et me otsustuseni jõudsime juuni keskpaigas, siis üsna loomulik asjade käik. Nüüd teisest küljest siis direktor Sutropi kommentaar Eesti keele instituudist, Eesti keele instituut on meie komisjonis või toimkonnas esindatud. Minu asevanem on keelenõuandja Maire Raadik ja samuti Eesti keele Instituudi peakeelekorraldaja. Peeter Päll on meie aktiivne tegevliige ja väga oluline nõuandja. Kõik meie niisugused mõtted või probleemid tulevad sellest, mida keelenõuandjalt küsitakse ja mida nad märkavad. Nii et mõneti võib ka arvata, et see majasisene teavitus käib samuti, nendel on igav, kuhu niisugused ühisseminarid Eesti keele instituudis, et see teave oleks jõudnud ilmselt väga kiiresti jälle, kui oleks sattunud vastupuhkusi. Et ei oska väga süüdi ka ennast tunda. Urmas Sutrop arvas ka, et tegelikult on ju kõik seaduse järgi tehtud, praegu keeletoimkond on seaduse järgi talitanud, aga ta arvas, et see seadus ei ole päris õige. Et otsuse peaksid vastu võtma rohkem keeletoimetajaid inimesi, vabandust. Et peaks olema kaasatud ka Eesti keele instituut rohkem veel ja ka näiteks ka ülikoolide teadusnõukogud. See on teema, mida ma ei, ma ei ole isegi mõelnud, kas see viis keele asju otsustada on praegu hea või halb. Keeleseadusele tuginevalt valitsuse määrus paneb otsustuskohustuse Eesti keele Instituudile ja emakeele seltsi, keele toimkonnale. Need on nagu ühisosaga, nagu ma nimetasin, ühisosa ka kehamid. Kas nüüd see keele korraldamine on spetsiaalsus, millega iga keeleteadlane peaks tegelema? Selles ei ole ma väga veendunud. Meil võiks olla ehk natuke rohkem usaldust selles mõttes, et keel ja pedagoogika on teadusalad ja erialad, kus on oma asjatundmus, samuti kitsa eriala asjatundjaid, mille hulka, kelle korraldus kuulub. Peeter Päll on nimeuurija ja elupõline keelekorraldaja. Mina olen lõpuks. Tema oli meil eelmine vanem, tema on see peakeelekorraldaja. Maire Raadik on teadus Preemia riikliku saanud õigekeelsussõnaraamatu koostajana. Mina olen rakenduslingvistika professor, mis just niisuguseid asju. Ma arvan, et siin on teatav pädevus. Iseasi, kas need otsused võiks olla pikemalt väljas kaalumiseks, arvamuste kogumiseks tõepoolest need aruteluks väljas olnud. Ja ma arvan, et me tuleme selle tava juurde tagasi. Nimelt on keeletoimkond muidugi täiesti vabatahteline, mingi reglement ei sunni kellegagi arutama. Oleme need otsused tavaliselt paariks kuuks välja pannud ja võib-olla olekski võinud septembrini lasta neil eelnõudena seista. Teisest küljest seda tagasisidet praktiliselt ei olegi. See niisugune vahepealne tava, et nad on ootel, seal olnud inimestelt on küsitud. Enamasti on inimesed kõik nõus, mul on niisugune tunne, et seda kära ei oleks võib-olla tekkinud, kui ei oleks ka niisugune uudiste tuhi suve hooaeg või nagu ütles kolleeg Reet Kasik, et hapukurgihooajal on isegi õigekeelsusuudiseks muutunud. Teisest küljest eestlasi minu meelest eesti keel arati ikkagi huvitab ja mingil kummalisel kombel väga tahetakse nagu normi näha tahetakse, et asi oleks selge, et see normi selge keel on nagu see kõige õigem ja ilusam. Jah, seda ma pean tunnistama, et meil on niisugune väga tugev tendents kõikides põlvkondades, kuni kooliõpilasteni olen seda teemat ise ka hiljuti käsitlenud. Kevadel oli Tiiu Erelt juubel, Avanti tema aukogumik välja ja seal nendest samadest teemadest Macaceerjutasin. Siinne normi altioleku juures on üks niisugune kaval, aga mida näitab näit teks Tiiu Erelt ja artiklite järgi keelenõuande praktika. Helistatakse väga palju, keelenõuannet tahetakse, tahetakse norme järgida. Aga kõik on pahased, kui selgub, et nende, see niisugune üksikisiku keele harjumus ei ole tegelikult see, mis on see normitud koju. Et me justkui tahame, et üks oleks õige ikka Andrese oma ajamite Pearu oma või pea arvama ja mitte Andrese oma. Ja nii nagu on viimased 30 aastat olnud põhimõtteks, me lubame nii Andrese varianti kui Pearu varianti, siis on selge see, et mõni ei ole rahul. Aga räägime võib-olla sellega selgeks, et mis on tegelikult keelenorm ja kellele see keelenorm on siis? Keel on kultuuri ja ühiskonnaatribuut ühene inimese elu teda vajada on kommunikatsioonid, on tunnetuse vahend. Ja see, mida me tunnetame, kus individuaalselt kasutame raamatuga silmitsi või muud ju seal on keegi selle raamatu kirjutanud, nii et see on ikka niisugune ühiskondlik vahend kõikidel ühiskondlikel nähtustel süsteemidel, protsessidel on norm. Ja see norm kujuneb ise, ta kujuneb ajas. Keel on samasugune, et väga vähe normitakse. Ja väga palju on traditsiooni, on midagi, mis on ajas kujunenud. Näiteks ma olen paljudes artiklites pidanud käsitlema Eesti sõnavara normitoimkond, tegelikult juba vabariiklik õigekeelsuskomisjon nõukogude ajal 1981 otsustas, et me sõna tähendus ei normi. Samal ajal me ei saa öelda, et meil puudub sõnavara norm. Kui keegi tõlkes kirjutab, tab mürgi immigratsioonist ookeani vedeliku sisse. See lause ei vasta eesti kirjakeele normile, mis on ise kujunenud. Sest mürke emigreerus on ränne. Selle vaste on ränne, meie normis, see on lindude või rahvastele, siinne mürk imbub ja kui ta imbub läbi anuma seina sisse, on leke, ehk mürk lekib. Ja see, kuhu ta lekib, meie kultuuritraditsioonis on merevesi või me ütleme, et ta lekib ja nii me ei ütle ookeani vedelik. Nii et see leksika norm või sõnavara norm on ka olemas. Grammatika täpselt samuti ta kujuneb Me normimine väga vähe laused on, neid saab tekstis moonutada lõputult, sõnajärg on vaba ja sõltub tekstikulust. Väänamine, pööramine, selle normimise traditsioon väga paljude muudetega keeles pidi tekkima 100 aastat tagasi, see on justkui selle ühiskirjakeele ülemineku niisugune normaalne kaasnähtus. Nii et neid sõna muuteid on kanormitud. Ma arvan, et see on nüüd üks koht, kus tänapäeval võiks olla juba mõtlemiseks aeg. Eestlased tahavad, et oleks ikka kardulaid, on niisugune rahvakeel ja kartuleid on ainuõige. Ja kui see tava elab, las nad vaatavad. Teisalt meil on nii palju muukeelseid inimesi ja see käände õige moodustus tegelikult ju tähendustega. Anna me saame neist muukeelsetest, kes eksivad väga hästi aru. Nii et see on üks koht, kus me peaksime seda niisugust mitmekesist normi ehk rohkem austama ja vähem normima. Ja nüüd mida normitakse, mis paratamatult on kiri, tähendab niipea kui tekib kiri, siis tuleb kokku leppida, kuidas märkida häälikuid, kuidas eristada lause lõppe. Inglased kirjutavad nädalapäevi suurte tähtedega sakslased kõiki nimisõnu suurte tähtedega, meie kirjutame nädalaga läbi väikeste tähtedega nimi, sõnuga väikeste tähtedega ja kõik muud niisugused tavad, siin on alati niisugune kirjakeele põhitunnus, et inimene vajab nõuannet teatud kohtadest, ei ole kindel, kas miski on nimi. Kas ma märgin seda läbivalt suure tähega või ta on tavaline sõna ja ma ei tee seda. Nii et see normimine kirja juures on niisugune loomulik kiri ei ole iseloomulik, asi, ta tekib ja väga põnevalt on sellelt kirjutanud akadeemilise eesti keele grammatikaosas kiri Henn Saari, kuidas ta on kujunenud lause algus ei ole alati sugugi olnud suureda aega ja nii edasi ja nii edasi, et niisugused hispaanlased panevad küsimärgi tagurpidi lause ette meie mõistes tagurpidi. Nii et see ei ole ka midagi väga loomulikku. Kes kehtestas esimese Eesti keelenormi? Baltisakslastele hüüdma, nüüd ma pean ütlema, et see on tõesti niivõrd vana, et ma ei olegi keele ajaloo asjatundja ja jään teile kindlasti vastused võlgu, meil oli ju kunagi kaks kirjakeelt, lõunaeesti kirjakeel, põhjaeesti, kirjakeel. Eelmine nädal kaitses väitekirja selle kirjakeele kujunemise, piibli tõlkimise etapp pidelaulude tõlkijate võrdluse kohta Annika Kilgi meie ülikoolis Kristiina Rossi juhendamisel koostööl ja ja see on niisugune. No eks neid norme oli esialgu niipalju kui tõlkijaid, aga, aga see ühisosa on lausa piiblitõlke koosolekud nii lõuna- kui PõhjaEesti variant. Ja kui see põhjaeestikeelne täispiibel sai 1007 39 trükist, siis loomulikult see kõik läks ikkagi nagu selle kesk ja põhjaeesti murrete baasil. Teisest küljest, eks see norm oli sinna suunas, ma mõtlen kujunenud Karl Pajusalu, Tartu Ülikooli keele ajaloomurrete professor on jälle näidanud et kuidagi kunstlikult loodud see kirjakeel ka või ainult baltisakslaste loodud, see ei saanud olla Tiit Hennoste on uurinud keele, arenguperioode või sotsioperioode, on näidanud, et teatud teemad tulevad teatud keeles, ütleme, kirikulaulud on kirjakeelsed ja toovad ikkagi niisugusi sõnu, mida murretes üldse ei ole. Ja nii ilmselt tõid igasugused lugemikud kalendrisabad palju seda normimist, palju normi. Siin on ikka tõlkijate kirjameeste, õpetajate kõikide tee läbi käidud. Et kellelegi ei tahaks seda ühte au anda. Näiteks eelmise sajandi algusest on ju selliseid keelemehi meil, kellele võib kelle normide meistri nime anda. Näiteks Elmar hoog, keele noh, niisugused keele normimise suurkujud, noh, kahtlemata nagu normialuste suurkujud on Aavik ja Veski, keda me oleme kõik koolis õppinud siis 100 aasta tagant. Edasi on eri perioodidel Elmar muuk tohutu tähtsusega või Rein Kull manalamees tohutu tähtsusega Henn Saari manalamees ja raadio telemees, tohutu tähtsusega, Tiiu Erelt, nüüdseks nende õpilane, juba ka pensionär, viimase ÕSi koostaja, tohutu tähtsusega, aga samal ajal ma olen kirjutanud ühe loo eesti kirjakeele deroomist seal veebis ka saadaval. Et kirjakeele arenguid saavad keeleinimesed ikkagi toetada, see, mis toimus 1910 kuni ütleme Nõukogude aja tulekuni. Et meil 1910 ei saa lender avada veel gümnaasiumit, sest komisjon ütleb, et ei ole füüsik ja oskussõnavara, mis on tõsi ja 38 on meil. 1938 avatakse Teaduste Akadeemia, selleks pidi terve Rahmast tahtma seda ühiskirjakeelt ja haridus, hariduse keel. Kas võib öelda, et me oleme oma, meie keel on nii heas seisus ja nii tugeva aluspõhjaga, et nüüd me võime lubada juba normides järeleandmisi. Ma arvan, et me peame seda keeleteadlikkust praegu siiski vastupidi, eriti hoidma ülal. Praegu on meie globaliseerumise aeg, inimeste ei ole niisugust ühtset rahvusidentiteet tee. Kevadel avaldati keelese kirjandus, tartlaste uurimus. Et üle poole Eesti õpilastest kasutab iga pragmaatilisel vajadusel ka inglise keelt, tähendab mingit huvi, identiteet ei ole neil eestikeelne, nad on mitmekeelsed. Kui me sellele mõtleme, et eriteadlased on mitmekeelsed, arstid loevad igapäevast kirjandust, ametnikud ajavad Euroopa asju mitmes keeles, siis see keelekese hajub, meil on palju rühma keeli ja väga nõrk. Ühiskeelse ühiskeelenorm kipub ära kaduma. Mis tähendab, et nõuannet vaja võetakse ja niisugust normi meeldetuletust on vaja, sest kirjakeele põhitunnus on. Et uuritakse, selekteeritakse, mis keelekasutuses toimub ja kasutatakse teadlikult. Ja vaat seda teadlikkust ja kooliharidust on kogu aeg vaja arendada. Et kui ei ole seda ühisosa, siis ei ole ka moodsat haridust, siis me jääme maha siis ikkagi normi on vaja. Norm kujuneb ise aga kuna norm kujuneb praegu sadades rühmades, kes valdavad erinevaid võõrkeeli ja on eri laadi kodudest lapsed kasvavad kord Iirimaal, kord Soomes, näiteks minu lapselapsed olid kolm aastat Iirimaal need erialasel tööl on poeg Helsingis mis tähendab, et lapsed käivad lasteaias inglise keeles koolis soome ja eesti keeles. Nii et niisugune nõuande normimise teadus on ülisuur. Ühisosa tekib ise vähenema. Tuleme nüüd nende konkreetsete otsuste juurde ja õigemini selle teise probleemi juurde. Ajaloo sündmuste algustähed on need, millega ajaloolased rahul ei olnud. No ilmutasime jah, nagu te saate alguses nimetasite kolm otsust millest üks oli siis algus, õigekiri, ajaloo sündmuste kirjutamine. Kust see teema algas, ta algas umbes kolm aastat, võib-olla natuke üle kahe tagasitoimkonna liige, riigikontrollis töötab, endine Tartu Ülikooli õppejõud Urve Pirso esitas meile väga tõsise küsimuse et kui ajaloo, sündmuste nagu püsikindlaid nimetusi ametliku ajaloo osa ana kirjutatakse ühtmoodi nõukogude ajal õppinud inimesed kirjutavad teistmoodi, Need esimene maailmasõda kirjutas, on siis püsisündmus esimene sõna suure tähega, teine Väiksega samal ajal mina õppisin koolis, suur sotsialistlik oktoobrirevolutsioon tuleb läbivalt suurtähega kirjutada, see on teine reegel ka ajaloosündmus, mida saab väga paljudel ülestõusude sõdade ja muude kontekstis rakendada. Lisaks praeguse meediakiiruse juures on ajalugu kogu aeg nii-öelda letil. Ta on uudistes iga päev, meedia kirjutab ajalugu. Oranž revolutsioon on meediaterminid, pronksiöö on meedia sõna, külm sõda on meediasõna. Kõik niisugused sõnad tulevad meile uksest ja aknast. See on ajalugu, mida kirjutatakse siin ja praegu, millal ta on tavaline eesti metafoor või eesti eesti sõna jäänud. See komisjonis tekitas tõsist muret. Teine asi, ajaloo sündmused on ainuke, mille puhul oli see soomlaste reegel, et ta on nagu nimelaadne üksus. Aga kirjutatakse nimest teistmoodi, nimi ei ole tõlgitav, nimi on Krista Kerge igas keeles igas keeles, aga siis on neid tavalisi sõnaühend täid, mida tõlgitakse, aga kasutatakse nagu nime nagu Tartu ülikool, eks ole, tavaline, tõlgitab Tartu University University of Tartu nende ametlik tõlge. Aga, aga ometi kirjutame läbiva suurtähega ametlikes kontekstides, kus me näitame täpselt, see sõnaühend käib nime asemel. Ja vot siin ajaloosündmustes on sama asi, et pronksiöö on ainuline sündmus, kuigi tavapärane metafoor või must neljapäev, metafoorne väljend piltlik väljend. Aga käib teatava kindla sündmuse sündmusega kohta. Nüüd kutsusime ajaloolasi, kutsusime kuus, aga siin on Tallinna Tartu Ülikooli professorid, akadeemiline ajaloo selts ja nii edasi kõik esindatud. No tegelikult meiega asja arutama jõudis kaks inimest Tartu ülikoolist ja ja siis ajaloo akadeemilise ajaloo seltsi esimees ja Tartu Ülikooli ajaloo professor Tallinna ülikoolist. Saime professorilt ja dotsendid kirjalikud arvamused suhteliselt vähe. Teisalt kogu see niisugune diskussioon käis koos nendega kõik, nii kirjutajad, kui kohalolijad on selle läbiva suurtähega vastu. Küsisime Mati Laurilt lausa, et kas tõesti siis ajaloolased ei hakka tõrkuma. Vabadussõda kirjutatakse väikese tähega. Vastus on, et loomulikult ei hakka tõrkuma, suur täht on väga emotsionaalne ja meil ei ole vaja niisugust austust või tähtsust anda suure tähega, aga igaüks teab ise, mis on vabadussõda. Teisest küljest meil on üldine reegel, et austuse väljendamiseks kirjakeeles jumal kirjutatakse väikesega, piibel kirjutatakse väikse tähega, aga samal ajal usuinimesed kirjutavad piibel ja jumal suure tähega. Me mööname niisugust austus või Ülivus suurtähte. Ja leidsime ka koosolekutel, et noh, see vabadussõda, see reegel, meil ju näed, et vabadussõda lugupidamisest ja austusest kirjutada suure algustähega, et tundus, et see kooskõla saavutati. Me tegime oma otsuse. Ja miks me selle otsuse väga tahtsime teha, oli see, mis ma ennist ütlesin, lapsed elavad tekstide keskel ja emakeelt omandatakse tekstidest. Tähendab, ta loeb meediast külm sõda väikse tähega, pronksiöö väikse tähega. Nüüd ühel hetkel hakkavad ajaloolased seda ka terminina kasutada tama. Aga seda see koolilaps, kes riigieksamit teeb, ei tea, kas see on ajalootermin või meediasõna, see vahe on väga ähmane. Mis tähendab, et ma võiksin üldkirjakeeles lubada kirjutada teda kõiki neid sündmusi väikeste tähtedega. Ma räägin suuliselt, esimesest maailmasõjast, külmasena, külmast sõjast või koosoleku näited, millega ajalooliselt väga nõustusid 1930.-te aastate suur depressioon Ameerikas, kas suur nälg Eesti ajaloos, kõik need on tavalised arusaadavat sõnaühendid, millele ma niikuinii annan konteksti, sest neid musti neljapäev ja veriseid pühapäev on vähemalt neljal viiel maal, mis on ametlikud nädala sündmused, ega neist ilma kontekstid, ta ei räägi. Ta ja suuliselt ka kõik mõistavad. Millegipärast nüüd, kui see otsus oli valmis ja mustand ajaloolastele saadetud ja positiivne vastus ka saadud siis selgus, et nad ei ole omavahel seda konsensust leidnud. Ajaloo asjatundjate üldsust see otsus siiski solvas. See on väga kahetsusväärne. Ja loomulikult me võtame oma sõnad selles mõttes gaasi, et kõik eelmised reeglid kehtivad, see, et ma nüüd luban kirjutada seda, et seal lähiajaloo või noh, ajaloo sündmusi väikeste tähtedega sellel veebioskuskeeles vahet teha, et ajalootekstides on teisiti ja igapäevakirjakeeles on teisiti. Aga oleme ajaloolaste ka kirjavahetuses, tuleme kokku ja peame tõsiselt aru, et istute veel ühise laua taha. Oleme leidnud? Jah. Me viskasime külm kinda nendele, et pakkuge aeg, millal teie selts on koos me tuleme kohale ja ja peame aru omavahel, vastus oli see, et, et pakkuge teie aeg nagu, Me tahame lai kalevlaste üldsust, siis noh, ilmselt me peame ikkagi nende nagu seltsi koosolekule kõigepealt või suurema ringi kaasama. Et seda aega me ei ole jõudnud veel otsida. Ja ise mõtlesime, et kõige varem on siiski aja loolastega võib-olla enne ringis väikses ringis uuesti ja arutada, et kust tuleb see, mis võimalusi üldse arutada. Et ei ole ju mõtet hakata ette lugema protokolle, kus on must valgel, et see ütles, et väiketäht on sobiv ja läbiv suur täht tundus kõigile vastuvõetamatu ja nii edasi ka ajaloolaste see avalik kiri ütleb ju, et et õigus on kasutada omale äranägemisel nii suurt kui väikest algustestelt, kuni aeg ja harjumus on andnud arutust, kumb on õige, nad ei ole ka meie otsuse vastu, vaid nad tahavad, et ajaloo kontekstis see niisugune õigekiri säiliks. Selle otsusega on siiski küllaltki kiire, sest minu arvates peaks ajalooõpikutes olemas, mis on ajalookirjutuses tavaks. Aga kirjastused teavad meie otsusest ja valmistavad nende õpikute järgmisi trükke. Kui Tennis kirjeldame seda teada saanud tähendab, kirjastusime kohe teavitasime, nii, et ajaloolasi teavitasime ja kirjastusi teavitasime, sest me kartsime, et suvel on äkki õpikute korrektori aeg. Et siis oleks nendel väga-väga ebamugav olukord. Nii, aga nüüd järgmisel kevadel eesti keele eksamit, esseed kirjutavad koolilõpetajad, kuidas siis nemad peavad kirjutama näiteks suur pauk mis vanasti oli läbiva suure tähega? Nüüd siin me läheme veel veel jah, füüsikasse, et see on veel eraldi teema, kus, kus on väga mitmeala asjatundja ja siin ma arvan, et tekiks üldse vaidlused, missuguse reegli alla see läheb. Miks toimkond on, on üldse hoidnud neid vanu reegleid elusa, seda eksamiparandajatele meelde tuletanud lausa märgukirjaga? See on just see põhjus, et riigieksam on panuseksam, sellest sõltub inimese tulevik. Meie võtame vastu otsuse aastal 2012, aga laps, kes tuleva aastal lõpetab, on praeguseks juba 11, et aastat koolis käinud. Ta ei pea aasta ka ümber õppima seda, mida ta on pidevalt harjunud kirjutama. Samal ajal õpetaja peab olema loomulikult kursis, et on lubatud ka uutmoodi. Tähendab see eksamikirjandiparandaja pädevus, seda p peetakse äärmiselt tähtsaks. Sest hariduses ja nagu demokraatliku ühiskonna reeglites lausa on teadlastel see niisugune panus eksamite hindamise teooria ja selle täpsusvajadus ja reeglid, et teemad ei tohi inimest kahjustada, solvata, Ta ärritada ja, ja kui täpne peab olema hindamisjuhend ja kõik see, see on niisugune terve omaette eriala praeguseks hetkeks. Nii et ma loodan, et meie parandajad on pädevad aru saama, et lühendi otsus tehti küll 1981, viimane aga kuna kirjakeel tekstides on nii vanu punktiga lühendeid kui ka uusi, ainult sisepunktiga lühendeid, siis kirjandis sobivad igal juhul mõlema Nemad õpetamise olukord on teine. Loomulikult kui on mingid uued soovitused, on neil mingi mõttema eesti keele õpetajana. Täna on see minu teema, ma õpetan ikkagi ühtviisi kirju tama. Aga see niisugune nagu väga tähtsatel eksamitel loovtööde hindamine, need peaks olema hoopis teistel kriteeriumitele. Et kui tänaseks tuli ära õppida, et ajaloosündmust on väiketähega, siis suurtähega on vale. Aga kirjandis loevad varasemad ja uued reeglid. Tähendab keeletoimkond ei, D mitte uusi norme oma lõbu pärast, vaid selleks, et keelekasutaja keelekasutajal peaks olema lihtsam teha oma valikuid. Ja ühtlasi, et nagu kirjakeele areng saaks Ajastus sobiva aktsepteeringu või, või niisuguse vastu võetavus hinnangu. Sest emakeel või eriti niisugune eeskirjakeel on ju seal on väga palju latentseid tekste nagu, nagu sümptomid, mis välja ei löö ja on ju väga palju tekste, mida suur osa inimesi ei näe, elavad praeguses meedias. Kui me nüüd ütleme, et vanad reeglid ei sobi, mida meedia kommentaarides nimetatud minu temaga loogiakse vanu reegleid ütlenud Te kehtivad selle vanade reeglite kehtetuks tunnistamisega. Ma tegelikult ütlen, et vot see praegu leviv on ainuõige ja laps, kes palju loeb, saab kahe, et ühesõnaga emakeelt omandan tekstidest, siis ma pean tunnistama, et need Aavik kui suurepärased tõlked või Semperi suurepärased esseed, mida ma ju soovin, koolilaps, loeks, et sealt omandatu saaks ka tunnustuse. Rääkis emakeele seltsi keeletoimkonna vanem, Tallinna Ülikooli professor Krista Kerge, saate toimetaja Piret Kriivan. Nädala pärast räägib Krista Kerge veel lisaks ka teistest uuendustest, mis puudutavad määrsõnade kokku- ja lahkukirjutamist ja ühend ja väljendverbi diste kokule ja lahkukirjutamist. Ja juttu tuleb ka uuest õigekeelsussõnaraamatust, mida on oodata. Uued normid leiate emakeele seltsi kodulehelt ja lingi sellele leiate keele saate kodulehelt. Igaks juhuks hoiatan ka, et guugeldamine ei ole seekord kõige paremate võite komistada vanade reeglite otsa. Head aega.