Tere õhtust, mina olen Reet Made ja tänase keskeprogrammi olen nimetanud niiviisi kohtumine Victoriaga. See on reisikiri Aafrikast, Zimbabwes. Muusikalist külakosti pakub hetkel Zimbabwe kõige kuulsam poplaulja Pamela nukata ja tema ansambel. Kui me Johannes sburgist Victoria koskede suunas sättisime, lendama 100. oleme siin põhjamaal vihmadega harjunud ikka hommikul kohe pilk õue, kas on ilus ilm? Ilus ilm on meil harvem nähtus kui sompus. Tuuline ja vihmale kiskuv. Ja vihm ise, kui seda parajasti mingil suvisel põuaperioodil kannatamatult ei oodata, on üks tüütu siseta võib tibutada ja udutada nädalate kaupa. Ja vahel harva on mõni sagar selline, et pead peitu pugema mõne kahara puu all. Vihma Aafrika lõunaosas on aga üks omaette vaatamisväärsus. Olgu üle 30 kraadi nagu südasuvisele Zimbabwe-le kohane. Veebruar see meie kõige külmem talvekuu on seal siis kõige ehedam suveaeg aga ka parajasti vihmaperiood. Olin oma ettekujutustes arvanud, et mis see vihmaperiood siis muud on kui üks lakkamatu seenevihmataoline Sabistamine. Ikka umbes nii nagu meilgi, ainult selle vahega, et ilm on lämmatavalt kuum. Et rohttaimed lokkavad, puud tilguvad, riided on pidevalt seljas niisked ja ööselgi ei kuiva hotellitoas mitte midagi ära. Tegelikkuses on aga pilt hoopis teine. Päike särab kõrgel taevas on äikese-eelne lämbe kuumus. Ja siis ühtäkki ilmub vihmapilv ja läheb lahti tõeliseks mölluks. Välgud sähvivad tihedalt tihedalt kõu kumiseb ja siis hakkab kallama. Tõepoolest on selline tunne, nagu seisaks vanataat hiigeltõrrega pilveäärel ja kallaks tõrrest vetmaale kaela. Kellel on vihmavari kaasas, see on enam-vähem päästetud, sest vihmavarjud on seal suured ja tugevad, et tuulest hoogu saanud veejugade peksule ikkagi jaksaks vastu panna. Kui aga oled vihmaperioodid Rotsinud ja varjuta välja tulnud, sisib loodus su paari minutiga sellisesse seisu, et sul pole tõepoolest hambalgi kuiva kohta. Saatuse tahtel sattusime küll alati niisuguse valingu ajal autos olema. Ja siis oli pilt selline. Alles äsja oli auto 120 kilomeetrise jah, tõesti nii suure kiirusega kihutanud maanteed mööda. Siis aga algas nagu noaga lõigatud vihmahoog. Juht pidurdas kiiruse 40-le kilomeetril tunnis. Kojamehed vehkisid klaasidel kõigest jõust, kuid ei suutnud seda veevalli esiaknalt mitte kuidagi eemale lükata. Juht kissitas silmi nühkis käeseljaga seestpoolt akent, nagu lootes voolavat vett peoga eemale häiata, siis naeratas virilalt. Näete, nüüd see siis on see aafrika vihm. Ja nii tuli läbida mõned kilomeetrid ja jälle nagu noaga oli kõik ühtäkki lõppenud. Piisad jäid harvemaks veel mõni piisk veel mõni ja taas säras kirgas päike. Ja ei toonud kaaslase vihm jahedust ega ilmamuutust, nii nagu meil, et müristab kas külmaks või soojaks. Teeäärsed aurasid ja mõne aja pärast oli kõik taas lõbusalt kuiv. Kui David Livingston oma Lõuna-Aafrika reisides kirjutas siis ka tema mainis, et sellist ägedat mürina vihma kui Aafrikas ei teada kusagil mujal maailmas olevat. Niisiis ka sellel hetkel, kui me Johannesburgi lennuväljale tahtsime minna, 100. hotelli uksest mikrobussi oli lühikene maa. Kuid lennuväljal ei saanud buss päris terminali ukse ette parkida ja ma mõtlesin juba, kuidas lennukireis märgades riietes mööda saata. Ja siis tuli terminali uksest välja väikevankrit käputäis sinimustatriibulisi suuri vihmavarje, igaüks neist oli ilusasti oma lahtris, konksuga vars, ülespidi pimestavalt naeratav lennujaama töötaja vihmavarjupoiss avas klõpsti varju, andis selle bussi ukseavast väljuvale reisijale kohe järgmisele, siis järgmisele järgmisele. Nii jäin ka sellest vihmas agarasti ilma, kuid asfaldil voolasid vood. Ja need olid küll sellised, et lõid üle sanda lehtede kokku. Päris imelik on mõelda, et sellise ilmaga stardivad ja maanduvad lennukid. Et milline siis see olukord peab olema, kui öeldakse. Lennuilma ei ole. Igatahes lainetavat stardirajalt ta üles läks vastu süngele pilvele ja valgu sähvimistel. Zimbabwe kohal oli aga taevas juba pilvitu. Madalamale laskudes oli tore silmitseda all mööda libisevad savanni ja džungleid jõed üks suur sambes, paar väikest koorega kohvi värvi. Sellist värvijõed olid küll põhiliselt Tais ja Malaisias ma mäleta. Kuna me hakkasime maanduma Victoria foolsis Victoria koskede juures, otsis mu silm juba sambesilt kuulsat suitsupilve, mis tähistab koske. Ei näinud, ilmselt ei osanud otsida. Rattad puutusid juba Zimbabwe maapinda. Zimbabwe see on väike riik Lõuna-Aafrikas põhjas, andesi lõunas, limpopo jõgi. Pisut üle 10 miljoni elaniku. Ametlikke keeltena on kasutusel inglise shona TP-le. Alles on jäänud vaid üks protsent umbes 100000 valget, ülejäänud on mustad ja värvilised. Aga kunagi oli ka Seema valgete paradiis nagu naaber Lõuna-Aafrika vabariik. See oli lõunarodeesia. 1890. aastal tuli briti kolonisaator Roodes ja sai loa Debele kuningalt oma firmaga maagi kaevandamiseks ja see avas ukse valgetele. Nad tulid sait peremeesteks. Põliselanikud jäid töölisteks pärast 1966.-st 1979. aastani kestnud valgete vastast. Vabadussõda toimusid 1980. aastal esimesed vabad valimised. Ja oligi iseseisev riik. Zimbabwe. See riik valis alguses sotsialismi tee nagu Sambia endine põhja rodeesija kuid näinud, et CD viib kiiresti rappa tegi sama võimul olev partei kannapöörde ja valis kapitalismi. Praegu on ta rikkam nii mõnestki teisest Aafrika riigist, kuid jääb alla vägevale naabrile Lõuna-Aafrika Vabariigile. Kõik, mis on ehitatud ja rajatud, on enamasti valgete ettevõtmisest sündinud. Kuid ehki suhted mustade ja valgete vahel on tunduvalt sõbralikumad kui Lõuna-Aafrika vabariigis. Jätavad valged selle maa maha ja lähevad tagasi esiisade maale. Neid on tänavapildis vaid üksikuid. Enamasti sõidavad nad oma autodes ametisse. Vaatamata valgete vähesusele on tähtsamad ettevõtmised veel ikkagi nende kontrolli all. Töökohtadest jällegi autost tagasi koju oma valgete villarajoonidesse, kus on vaikne ja roheline kaunid majad, koduabilised aednikud, kuid majad on sitadelid kõrgete müüride peidus. Väravad on lukus. Müüridel on sageli kaitse okastraadid, aknad on trellitatud. Ei mingit mõnusat õhtust, pere jalutuskäiku linnatänavatel või pargis kapsel tooma majja. Suhtle lähemate naabrite, et ega see on valgete küll selle maa üles harinud, kuid siiski sissetungijate saatus. Rotalia parkides jalutavad maa põlised mustad pojad ja tütred. Soonad, sulud nende meeled palju teisigi rahvi, hõime, mida eurooplase silm üksteisest eraldada. Elephants silis uus hotell Victoria koskede linnakeses oli moodne ja omapärane ehitus selle sõna otseses mõttes. Tumehall kumerad, võlvid, Jessakad, sambad, korrused tõusmas astmeliselt katused, neidki oli astmeliselt mitu, olid kumerate nurkadega, paksud, roogatused fuajee maakivist, seintel hiiglaslikud rituaali, maskid, siseõu troopikataimedesse uppuv. Kõige kummalisem oli aga see, et hotellil puudus täielikult välisuks. Laiad trepid viisid elevandikujude vahelt ruumikasse fuajeesse. Trepiotstel seisid uksehoidjad, ehki, ust, mida hoida ei olnud. Ja soojal maal elada on hea suvel nagu praegu, pluss 32 kraadi talvel pluss 20 kraadi. Nii et administraatorid võivad muretult värske õhu käes töötada, kui ainult moskiitod liiga ei tee. Sest laiubki ju kohe hotelli taga kaldajärsaku, st alla Sandes oma pilli radisnikutega. Tuba 216 oli soppida ja käänakute taga tuli meelde jätta pilte ja lilleseadeid ja suuri kiviskulptuure, mis muide on ühed Zimbabwe vaatamisväärsused. Et iga kord õige tee tuppa kätte leida. Otse toa ukse taga aga langes mürinal mitme korruse kõrguselt mööda kalju seina alla veejuga meenutamaks, et siin siin päris lähedal on temaise Victoria kosk. Öötundideks v langemine peatati. Eksootika asendati külalisterahuga. Oli hotellitoa rõdult võimalik vaadata, see oli tohutu aurupilv, mis hõljus rohelise metsatuka taga justkui põleks seal midagi. See oligi too suitsev vesi, mida inimesed vaatama tulevad maailma eripaikadest. Lukku kuulu oli selle laeva nimi, millega sai tehtud väike pärastlõunal reis sambesi jõel. Samal ajal lauad, toolid pakuti kuulat. Ehkki oli suvesoojus, tõi laevasõit jahedust ja hea oli visata kilejakk õlgadele. Sambesi kaldad on paksus roheluses ja kui ei paistaks üle teiste puude kõrgeid palme, tuleb kuidagi kodune tunne välja arvatud muidugi v välja tohutu laius libiseb mööda pajutaoline vette rippuvate okstega põõsas ladvas kiikumas suur must, kollase nokaga lind, umbes kümnekordse kuldnokamõõdus. Meile öeldi, et Sanders pidi lausa kubiseb krokodilli edest ja jõeäärsed kõikvõimalikest loomadest. Eriti palju pidavat seal ringi luusima elevante. Puurisin siis pilgu sogastesse voogudesse, aga kahjuks ei otsustanud ükski krokodill tervitama tulla. Kaldaäärses kõrk ja puhmas oli trobikond musti poisse kubemeni vees, omatehtud õnged käes ja õngitsesin ega paistnud krokodilli jõge sugugi kartvat. Või on nad nii osavad ja tähelepanelikud, et ohu korral õigel ajal kohe kaldale kalpsavad. Kunagi oli sambes pikk kaubatee ja vanu kontorihooneid ja laadimispunkte on veel praegugi põõsaste vahel säilinud. Vee kohal tiirutavad veripunased kiilid ja kaldal Seeb. Pühvlikariloomade nägemiseks ei ole see kõige parem aastaaeg, öeldi, sest vihmaperioodil on metsa jõekesed ja järvesopid vett, täisjanused, loomad ei pea kõik tulema sambesi kaldale jooma. Kuid loomade poolt sisse tallatud joogiradasid on kõikjal näha. Kaldal istub ahvipere. Need on paavianid, naljakad oma suurte ninadega. Ema otsib kirpu oma lapselt ja ahvi isa otsib neid paharette hoolikalt oma elukaaslase karva kasukast. Liigutav Pereidil. Aga iki hakkasid reisijad liikuma mingi reelingu äärde ja suunati binoklid jõele. Kas tõesti siis lõpuks ometi krokodillid? Ei vist hoopis suplevate elevantide seljad. Laev tüüris lähemale, hoopistükkis jõehobud. No vaata, see oli hõnn. Jõehobusid oli terve kümnepealine kari, Need mängisid, tõusid tagajalgadele, toetasitentsakat esijalgadega teineteisele, avasid hiigelsuu nagu laiaks naeratus, eks me palusime siis laevnikud, ta sõidaks jõehobu televeel lähemale, et ilma teleobjektiivita saaks korraliku pildi teha. Aga siis öeldi, et ei, et seda ei saa. Jõehobud võtavad sellist rahu rikkumist südamesse ja lähevad hoopistükkis minema. Üldse oli mul Lõuna-Aafrika reisil jõe hobudega nende trullakate hipo botaamustega rohkemgi kokkupuuteid kordoli võimalusest safari reisil päris lähedalt silmitseda, nii paari meetri kauguselt. Ta seisis vannis ja nosis rohtu. Söömine toimus justkui aegluubis. Amps suur rohututt hammaste vahele, tuustid kahel pool suud rippumas. Paus. Seisa aeglane lõualiigutus, pool tuusti kaob suhu. Paabus taas lõualiigutus, paus ja pikk mõtlik pilk. Ja ise oli ta üleni kuivanud, jõemudaga koos turjal nokitsevad linnud. Ja mis oleks Aafrika ilma jõe hobuta. Igatahes valisin suveniiriks oma koju kaasa paljude maskide kujude, karpide, igasuguse muu käsitöökraami seast just väikese hipojõehobu siledaks poleeritud, peenelt välja nikerdatud pruunist, eebenipuust. Jah, aga nendest mängivatest jobudest sambes jõel sõitis meie lukku huulu laevuke ohutust kaugusest mööda tüüris kaldale lähemale ja siis saime jälgida sebrakarja, kes jõe äärde sööma jooma oli tulnud. Vaadake, ütles ekskursioonijuht. See saar siin ees aga on koht, kus Livingston ööbis viimase öö enne, kui ta avastas Victoria kose. David Livingstone ja Lõuna-Aafrika maade avastamisretked on tihedalt seotud Aafrika kesk- ja lõunaosade kohta on esimesi lünklike teateid 15. sajandil neis paigus rännanud eurooplastelt. Kuid alles siis, kui arenenumate kapitalistlike maade huvi Aafrika vastu kasvab. Kui orjapüüdjate järel hakkavad sisemaale liikuma ka kaupmehed ja nende kannul misjonärid, korraldatakse 19. sajandi keskpaiku Aafrikasse juba kümneid ekspeditsioone aastas. David Livingstone, uurimused ja reisid andsid esimestena usaldatavama ja täpsema ülevaate selle mandri lõunaosast. Livingston, kes oli õppinud meditsiini, kreeka keelt ja teoloogiat, otsustas pühendada end misjonitööle. Ja 1841. aastal jõudiski ta esimest korda Musta mandrirannikule. Ta õppis pärismaalaste keelt, käis külades, asutas koole, ravis haigeid. Samal ajal väga sooritas ta ka uurimisreise ja nendel reisidel oli tal palju põnevaid jaga ohtlikke hetki. Näiteks maa potsa orus tungis talle kallale lõvi murdis ta käeluu, mis vilets arstiabitingimustes valesti kokku kasvas ja talle hiljem ebamugavusi valmistas. Teine ülesanne, misjonitöö kõrval oli living stonil uurida sambesi jõgikonda ja leida võimalus kaubavahetuseks lääne ja idarannikuga. Ja nii siis oligi, et 1855. aastal, kaheksandal novembril asusta neegrite rühma saatel matkale kus avastas sambecil võimsa joastiku mida pärismaalased nimetasid kohisevaks suitsuks ja millele Livingston andis Inglise kuninganna auks Victoria nime. Loomulikult sai siia paika tuldud just kose pärast. Tahtmine oli minna sinna kohe esimesel õhtul, kuid ilm hakkas kiskuma juba hämaraks ja sellist maailmaimet tuleb vaadelda ikka kirkas päevavalguses. Õhtul oli võimalus külastada küla, kus tantsiti rahvuslikke tantse ja lauldi laule. Küla oli piiratud taraga ja selle väravas seisid suulu mehed täielikus rahvarõivas ja sõjavarustuses. Toitsid tõrvikud. Sulud on sõjakas ja julm, rahvas räägitakse. Nendega pidasid puurid omal ajal väga raskeid heitlusi ja ka praegu on valgete ja mustade konfliktides suunudel üsna oluline roll. Niimoodi seal seistes ümberringi juba ööks kiskuv õhtu nägid nad üsna pidulikud ja natukene hirmuäratavad välja oma täies ehtes. Mehed olid riietatud osalt valgesse kitsenahkadesse, osalt leopardinahkadesse rivastatud seelikud seljas. Üle rinna jooksid naharibadest rihmad, jalas samasugustest ribadest sandaalid. Säärekatted pikakarvaliste nahkadest ka randmete ümber. Peas nahk Võru ja selle vahele torgatud suled. Külaväljakul oli vaatajate jaoks väikesed istepingid ja orkester kõikvõimalike tamp, tammide lööke vilepillidele oli juba platsis. Pasunapuhuja tõstis suule kõvera kudu sarve ja vägev pasunahüüd tuli sellest välja küll. Siis kõlas lõikav vile. Kohale jooksid tantsijad ja naiste laulurühm, naharibad puusasid ja rindu kaunistamas. Alustas oma laulu. See oli tants, džiipupu, mehed vehkisid sõjakalt, naised üritasid puusadega ja venitasid monotoonselt aia. Ai Zumba Tšumba daatada ja ikka nõnda edasi. Meeste trumpimine vehkimine läks üha ägedamaks, päristati käsi ja jalgu. Pikakarvalised säärekaitsed lainetasid hästi kuuldavale kohutavaid hüüatusi ja tehti näomoonutusi. Justkui oleks tahetud meile paarikümnele valgele turistile tõeline hirm naha vahele ajada. Süüdati lõke, selle kohal soojendati trumminahka, prooviti käega soojust ja siis kaikus küla kohal tantamyritel. Trummarid olid vanad kontkõhnad, mehed ja väga osavad. Kostüüme oli tollel folkshowl toredaid üksjagu. Eriti suured, uhked ja värvikirevad olid rituaali maskid. Küll triibuliste ja rombikujuliste ornamentidega kaunistatud silmad suured punaste äärtega suurele suule, teravad hambad suhu joonistatud takust või taimekiududest valmis juuksed küljes. Huvitavad kostüümid olid tumma muutu, tantsutantsijatel tumesinise punase-valgetriibulised, pikad sukad, labadel kõik varbad laiali, samasugused kirjud, pika varrukalise tsentreid sõrmkindad käe otsas. Istmikul triibulised padjad kellukesed küljes, rätikud tõmmatud ümber niude. Tundus, et see oli üks enamlevinud tantsukostüüme, sest selles rüüs oli tantsijaid paljudel postkaartidel pildistatud. Vahel olid maskid päris koleda väljanägemisega keha kohta hiiglasuurt, pea suur suu, milles pooled hambad puudu. Punane pealagi laiali, kõrvad, pruun nöör, habe või mõne looma pikakarvaline nahk lõua küljes. Küllap need tantsud olid heade vaimude kutsumiseks ja kurjade peletamiseks. Valgel inimesel on sellest kõigest raske aru saada. Vahel tulevad mängu ka loomakujud, mida mängitavad siis kaks loomarüüsse peitunud neegrit. Suur atraktsioon oli tants pikkadel karkudel. Mees oli tantsima tõesti osav ja laskus lõpuks nende pikkade karkudega põlvili ja sai omal jalal veel päris püsti ka. Omaette vaatamisväärsus oli tants raske raud rööpaga, mis lõpuks veel vaatajat aplausi saatel hammastega maast lahti tõsteti. Tantsijate hulgas oli ka väike poiss ja nii siis oligi, et isa tõstis hammastega maast 44 kilogrammil, arskuse raudlati poiss aga üheteistkilogrammise ja siis kutsuti ka rahvahulgast proovijaid. Keegi muidugi kõhuli tolmu sisse heitnud ega hammastega seda raudlatti ei hakanud kangutama, tema aga ka käte abil rauale tuule alla tekkimine polnud sugugi naljaasi. Programm lõppes sulude sõjatantsuga. Sink kiiri ja see andis meile teavet, et on ikka vägev ja vapper rahvas, küll need suulud. Õhtul hotellis väikese eine juures oli väga meeldiv tuli, kelner tutvustas ennast. José. Ta jutustas ümber terve menüü, kirjeldas iga rooga, soovitas kanarinda valge veiniga ja lubas teha meie heaks kõik, välja arvatud ilus ilm, mida me tellisime järgmiseks päevaks Victoria kose vaatamiseks. Ilm, see on jumala teha, ütles ta. Ja ilm oli järgmisel päeval ilus. Raamatus reisid Lõuna-Aafrikas kirjutab David Livingston oma kohtumisest Victoria kosega järgmist. Järgmisel päeval otsustasin ma külastada Victoria joastiku mida pärismaalased nimetavad moosi antuuniaks või iidsema nimega žongveks. Siiamaale saabumisest peale olime palju kordi kuulnud sellest joast. Üks küsimus, mis sebituane mulle esitas, oli järgmine. Kas teie maal on olemas suitsusid, mis müristavad? Pärismaalased ei lähe joastikule nii ligidale, et võiksid seda täpsemini tundma õppida. Nad vaatlevad teda aukartlikult eemalt ja lausuvad joast tõusva auru ja müra kohta. Moosi oatuunia seal müristab suits. Varem nimetati vastiku žongveks. Ma ei suutnud kindlaks teha selle nimetuse tähendust. Ta meenutab sõna, mis tähendab bot ja võib tähendada seega keev katel. Kuid ma pole selles kindel. Pärast 20 minutilist sõitu Kalayst edasi ilmusid meie ette viie-kuue miili kaugusel kõrguvad tohutu suured aurusambad mida õigusega nimetatakse suitsuks. Sest nad jätavad mulje, nagu põleks mõnel Aafrika suurel lagendikul rohi. Veeaur kerkis viie sambana, mida tuul veidi kõrvale kallutas ja mis naisi tasuvat metsaga kaetud madalamäe selja vastas. Sellelt kauguselt paistis, et aurusambad ühinevad ülalpilvedega. Allosas olid nad valged, ülal aga muutusid tumedaks, nagu püüaksid nad tõepoolest suitsu järele aimata. Kogu see vaatepilt oli harukordselt ilus. Nii kaldaid kui jões leiduvaid saari kaunistas kõikvõimalikes värvides ja vormides metsataimestik. Sel aastaajal, kui me juhastiku külastasime, olid puud üleni õisi täis. Iga puu on sellise sugune kõikidest üle ulatudes seisab taamal tohutu jäme ahvileivapuu. Iga tema hiigelsuur oks võiks olla tüveks suurele puule. Ta kõrval on kraadilisi palmirühmi, mis oma taeva taustale joonistuvate suletaoliste lehtedega kogu vaatepilti haruldaselt kaunistavad. Nii kirjeldab Livingston oma lähenemist Victoriale. Midagi paremat juurde lisada on raske, muidugi tema oli esimene eurooplane, kes seda ilu nägi. Ta lähenes läbi puutumatu loodusega, nuul julgelt veekeerise suunas. Meie lähenesime juba turistide jaoks ehitatud aiaga piiratud pargile. Piletipuid Kalle ja sattusime silmapilkselt neegri poisikeste pilve, kes raha eest vihmavarje laenutasid. Seal on hirmus märg, hirmus märg, hoiatasid nad. Vihmavarjud olid suured ja tugevad, aga meie otsustasime siiski raha kokku hoida ja kahekesi minu väikese kokkupandav, aga läbi ajada. Alustasime joa algusest, sest läbida tuli pooleteistkümne kilomeetri pikkune tee tõesti nii pikk või õigemini lai, on see kosk, täpsemini kosed või joad, sest sambeson sellel allakukkumise hetkel kalju Astangutegari vastatud kümneteks veel kord erinevaid nimetusi kandvateks, suurteks ja väiksemateks ja tohututeks. Suurest kõrgusest langevateks veemassideks. Living stanud, lähenes, nagu öeldud, Viktoriale jõge pidi ja jäi peatuma ühe saare nurgal langevale veel väga lähedal. Ta kirjeldab Kuid hoolimata sellest, et me olime juba jõudnud saarele ja asusime ainult mõne jardi kaugusel punktist, kust oli näha kogu probleemi lahendus arvasin ma, et keegi ei suuda sealt määrata, kuhu see päratu suur veemass kaob. Näis, ta vajub maa alla. Sest selle lõhe vastaskallas, millesse vesi kadus, asus meist ainult 80 jala kaugusel. Vähemalt ei suutnud mina vee kadumist mõista, enne kui ma hirmust võitu saades roomasin päris servale ja piilusin alla sellesse hiiglaslikku lõhangusse, mis ulatus sambesi kogu laiuses ühest kaldast teiseni. Ja kuni ma nägin, et oma 1000 jardi laiune veevool langes umbes 100 jala kõrguselt alla ning kiilus kitsasse 15 kuni 20 jardi laiusesse. Kaljur. Livingstone poolt avastatud Ihastik, mille ta nimetas Victoria joastikuks langeb kohati 108 meetri kõrguselt alla sügavasse kitsasse basaltlõhesse. Joa kohinat on kuulda 25 kilomeetri kaugusele. Hüvastiku kohal hõljub kogu aeg ligi 450 meetri kõrgune pihustatud veepiiskade sammas mida on näha 40 kilomeetri kaugusele. Viktori ei ole maailma kõige kõrgem kosk ka mitte nii tervikuna korraga haaratav nagu Niagara kuid veemassiiv, mis sinna alla langeb, on maailma suurim. Ja võimalik on kõndida terves ühe kilomeetri ja 700 meetri pikkuses mööda kaljulõhe vastaskallast. Ja kuna lõhe pole kuigi lai, on kõik väga hästi nähtav jagabildistatav. Kuidas selline maa lõhe vulkaanilise tegevuse tulemusel ammustel aegadel on tekkinud? Geoloogid on seda uurinud ja skeeme joonistanud. Turist võib neid uudistada. Looduse töö tulemus on aga selline, et laialt ja rahulikult voolav sambes langeb äkitselt maa lõhesse ja on sunnitud seal edasi voolama muutes 90 kraadi oma liikumise suunda. Sügisel, siis umbes maikuus, kui kogu suve jooksul mägedest alla voolanud vesi ansamblis ja ohtralt täitnud on veemöll nii võimas, et 1958. aastal oli rekord üle 700000 kuupmeetri vett langes alla minutis. Vaadelda saab viit eri kõrguse ja ehitusega koske. Laiem neist on 61 meetrit ja kõige kõrgem 108 meetrit. Taas Livingston. Saare vasakult poolelt avaneb oivaline vaade vee massiivile millest kerkib üks aurusammastest. See veemass langeb täiesti läbipaistva kaljult alla ning muutub ühtseks, kuni põhjani ulatuvas vahuseks veeseinaks. Ta ere Valevust tekitas minus ettekujutuse lumest seal, kus veejuga purunes. Kui tohib kasutada niisugust sõna tuhandeteks ühes suunas sööstvateks tükkideks pritsis igaüks neist tükkidest välja vahtu. Just samuti, kui hapnikust põlevad terasetükid sädemete vihke välja paiskavad. See lumivalge linik näib ühes suunas sööstvate komeetide müriaadina millest igaüks jätab oma südamiku järele vahu kiire. Ma pole kunagi varem näinud vaatepilti, mis oleks vähegi sarnane sellega. Kogu vaate omapärase ilu põhjustab veemassi hoogne sööst kaljult eemale. Ja sellele järgnev aeglane pihustumine. Ja taas on raske midagi kuulsale maadeuurijale lisaks rääkida eriti kui seisad vastaskaldal sellel kohal, mille nimi on peakosk. Eriti huvitav on haarata silmadega üht v laiku või tüki või kuidas seda nüüd öelda, kui see hakkab just alla kukkuma ja püüda oma pilguga seda saada, Ta jälgida, kuidas see otsekui pulbriks pihustub, siis alla langevale massile vastu sööstab ja siis juba auruna üles ker. Ja kõike seda saadab mürin. Ja kui te nüüd arvate, et me olime seal teisel kaldal kuiva riidega, siis eksid, tilluke naiste vihmavari ei kaitsnud ei ühte inimest, rääkimata siis kahest pihustunud vesi sajab ülevalt, lakkamatu vihmana kaela ja see tuleb veel koos teatavate tuule keeristena. Riided olid seljas kleepuvad märjad neegri poistel oli tõsi taga, kui nad pakkusid oma suuri vihmavarje. Ja milline loodus lokkab seal paigas, kus vahetpidamata, nii öösel kui päeval aastatuhandeid järjepanu sajab sooja lõunama vihma. Troopiline vihmamets selle sõna otseses mõttes. Aga kuna ilm oli kuum, siis kuivasid õnneks tagasiteel riided kiiresti ära ja hing oli saanud tohutu elamuse. Kui õhtul voodis silmad kinni panin, siis vaimusilme ees. Vesi aina langes ja langes. Neegripoisid tahtsid Kose pargi väravas minu vihmavarju vastu vahetada kivist linnu koju või siis müüa. Neid müüjaid oli pilvena ja nad püüdsid meid veenda, et kaup, mida nemad seal need rahvakunstnikud seal väravas niimoodi käest müüvad. Et see on meil justnagu muidu saadud. Nad tahtsid minu vihmavarju vastu oma lindu pakkuda, aga noh, vihmavari oli võimatu ära anda, sellepärast et sadada võis ju ka järgmistel päevadel. Niisiis hakkasime seda lindu ostma tingima. Esimene hind on muidugi arutult kõrge müüja poolt siis sellele vastab kohe ostja poole madalam, aga siis tulevad järeleandmised ja lõpuks lind ostetud suur kõvera nokaga hallikas mustast kivist ja peenelt välja nikerdatud ilus lind oli sõps Tõun, ütlesid nad selle kivi nimeks seebikivi. No nii ei saa ju ometi tõlkida. Suveniiride kaupluses hiljem siis uurisime seda linnuasjandus natukene ja selgus, et muidugi oluliselt odavama hinnaga, seda lindu polnud kätte saadud. Aga kiviskulptuuride vastu tekkis huvi küll. Varres Zimbabwe pealinnas olles saigi sõidetud paarkümmend kilomeetrit linnast välja ühte käsitööliste kunstnike külla Jacques pungoolisele nimi, kus siis Kiviraidurid umbes viie hektari suurusele maapinnal või, või sellises skulptuuri aias oma tööd tegid ja imelisi skulptuure valmistasid. Enamasti olid need suurvormid looma või inimese figuurid loomulikus suuruses sageli ikka väga, väga palju suuremad. Ja oma fantaasiaküllusega ja peene töötlusega ja viimistlusega olid nad küll vapustavalt kaunid. Kui mõni selline oleks meie kevad või sügisnäitusel siin väljas, siis ma arvan, et nad saaksid oma võidupunktid kätte. Kõik kunstnikud olid mustanahalised ja toksisid oma täiesid vabas õhus õuemurul. Üks vanaraidur, kes siiski igaühel viletsale moele inglise keelt rääkis, ütles, et väikeseid kujusid on ta küll suuteline valmis meisterdama kahe nädalaga skulptuuri aias väljas oli ka nagu kohapeal öeldi, Zimbabwe parimad diakuulsamate skulptorite tööd. Ja kohalikus kaupluses oleks võinud mõne isegi osta. Muidugi kui raha oleks jätkunud, sest need tööd olid tõepoolest väga kallid. Aga Zimbabwe kujurite taiesed on eksponeeritud ka maailma kuulsamate skulptori aedades. Ja mäletan, et Stockholmis liidinge saarel oli neid igatahes küll üks heledama nahaga värviline naine oli nõus meiega pisut vestlema. Ja siis ta jutustas, et need kunstnikud, kes siin parajasti tegutsevad pole õppinud üheski kunstikoolis. Et see on rahvakunsti väga kuulus ja iseloomustab Zimbabwe vett ja need oskused antakse edasi põlvest põlve. Et kunstnikud õpivad ja arenevad üksteise najal ja ainus koolitus on siis üldkooli, joonistamise ja kunstiõpetus. Nii palju, kui seda keegi saanud on rääkis pisut ka elust-olust ja sellest, et probleeme on palju, nii et valged lähevad ära ja neid haarab just neid valgeid üksioleku tunne ja et majandus läheb pisitasa allamäge. Ja tõepoolest, Harare tänavapildis on näha üsna palju vaesemat sorti rahvast. Palju on inimesi, kes pakuvad oma käsitööd müüa, kuid valgeid turiste on väga vähe ja ostjaid on vähe. Vahel tuleb tahtmine ootamatult tänavapildis vastutulevale valgele lausa tere öelda. Igatahes naeratatakse tuttavlikult. Jah, tänavatel on ka kerjus, palju lapsed, emad väikeste lastega lapsel on käes plekkkauss, kuhu siis ta palub rahal võib-olla ka toiduaineid. Eriti kurb on vaadata pimedaid, keda on väga palju pime ema sülelaps kätel, istub tänava nurgal kõnniteel ja laulab monotoonset laulu. Tõesti kole on mõelda, kui raske võib olla niisuguse inimese elu mida jutustada Velzin Paabest, Zimbabwe see tähendab kivist tehtud küll mitte nende kuulsate kiviskulptuuride tõttu, eelkõige salapärase kivilinna varemete pärast, mille vanuste tekkelugu ei suudeta seletada. Need olevat ameeriklasest maadeavastaja poolt leitud 1868. aastal aga juba 1763. aastal on Amsterdamis trükitud Hollandi kaart, kuhu see piirkond on kantud hämmastava geograafilise täpsusega kust võidi Hollandis enne 1760 kolmandat aastat Zimbabwe teada. Zimbabwe kivilinna varemetel on lausa hämmastav sarnasus muistsete inkade linnadega. Lihavõttesaarega arheoloogilise mõistatuse oreool. Zimbabwe Akropolise 105 meetri kõrgusesse tippu viiva trepiastmed on nii väikesed, et neid mööda üles ronida on väga ebamugav. Nad meenutavad samasugust kaljusse raiutud treppi Peruus, mis viis inkade trooni ette. Varemeis säilinud läbipääsud on liiga väikesed, uste kõrgus ei ulatu pooleteise meetrini. Ki. Ilmselt on seal elanud kääbusrahvas kes on lahkunud, äkki jätmata alles isegi matmispaiku haihtunud justkui taeva laotusesse. Kuhu saladus võiks jutustada veel safari reisist, kus auto ja ekskursioonijuhiks oli Pätrik paljaks aetud pea justkui suurest mustast eebenipuust voolitud kes jutustas teel elust-olust poliitikast ja palkadest ja sellest, et maal on mitmenaisepidamine ja niiviisi võib tulla ühe pere kohta 15 ja enam last. Tema enda naisel oli küll läinud Viislast. Ennemalt ei lubatud mustadel naistel töötada, välja arvatud valgetes peredes teenijat, et ja lapsehoidjate kohtadel. Ka praegu võib näha musti neegrinaisi, paari valget last kooli saatmas või valgeid beebisid jalutamas. Maantee äärt pidi aga läksid, mustad poisid-tüdrukud karjas, koolivormi riideks, pruunid pluusid või pruunid sitskleidid ja raamatud rättidesse seotud kompsudena pealael. Koolitee pidi olema pikk ja koolibusse pole. Safari park, see peaks olema juba omaette teema, sest seda loomade ja muljeterohkust ühes saates kõikide muude muljet sisse lihtsalt ära ei mahuta. Ime kraatsilised, Impaalanti loobid, kõrvad laiali, silmad uudishimust, suured, ent poseerimas Maiesteetlikud kudud, pikad sarved peas, needsamad sarved, torupillid, mida suulud tuututasid oma tantsupeol. Vesipukid, häbelikud, kes endale ligi ei taha lasta. Savannide uhkus, valged ninasarvikud, terve perega. Nooo, Anti Loop, jämeda pea ja soliidse nagu kammitud habemega metssiga täiesti teistmoodi kui meie omad peas kõrvade juures kaks suurt tüükakujulist ripatsit ja suust tungivad esile kõverad suured kihvad. Ja muidugi ahvi pered ja sebrad ja jaanalind ja kilpkonn, kes pidi peaaegu et bussi ratta alla jääma ja madu keset teed, keda küll peaaegu et kodusiks tembeldati, seda enam, et rohi pidi kubiseb nendest, kelle mürk tapab paari minutiga ja lõvid, kes olid kuumas päikeses nii laisad, et ühele autole viitsisid vaid poole silmaga pilku heita safaripargi piirdeaiast väljaspool kontorimaja õuel. Aga tatsas ringi Galapaadaselt hiigelkilpkonn, kelle seljale oli kleebitud plakat. Ära dogi mind ega istu minu selga. Vanake pidi olema 255 aastane. Zimbabwes on mälestusi palju. Peale pruuni jõehobu koju ja kivist linnu jääb meenutama shona rahvast sõbraliku ja naerusuist ja rahumeelset mustast eebenipuust naisekuju, kellele ma panin nimeks selle rahva kõige enam levinud naise nime pruuda, mis tähendab armastus? See oli tänaõhtune reisikiri Zimbawest, mida jutustas reetmade.