Tänane keskesaade kannab taas pealkirja Russalkast rokkalma areni. See tähendab seda, et kutsun teid jälle Tallinna merepiirile koos mõtisklema oma linna ja tema rahva ajaloost. Minu nimi on Heidi Tammar ja kõik järgneva saan ma teieni tuua tänu tehase tarbeklaas Luksepa Tiit Toobali abile kes juhatas kätte materjale ja viis mind kokku inimestega. Et ma saaksin teile rääkida lugu mehest, kes palju aastaid tagasi tuli Viljandimaalt Tallinna ja alustas siin Kopli poolsaarel suure klaasitööstuse rajamist. Niisiis te kuulete, kuna ühe Eesti töösturi ja ärimehe lugu aga samas ka lugu ühest olulisest etapist Eesti klaasitööstuse ajaloos head kuulamist. Tehases tarbeklaas Tallinn Marati 12. Teatan, et Johannes Jaani poeg Lorop sündinud 1901 Viljandimaal Tänassilma vallas on rehabiliteeritud 27. oktoobril 1989. Johannes Op rehabiliteeriti Eesti NSV riikliku julgeoleku komitees koostatud vastava kokkuvõtte alusel, kusjuures kokkuvõttest dub järgmist. Johannes Loropa arreteeriti 14. juunil 1941, kui sotsiaalselt ohtlik element NSV Liidu siseasjade rahvakomissariaadi erinõupidamise kaheksanda juuli 1942. lasta otsusega mõisteti talle viis aastat vabadusekaotust. Johannes Lorop suri kuuendal mail 1943 kinnipidamiskohas Sverdlovski oblastisse Rovi rajooni Sosva asulas. Juhul kui teil on andmeid Johannes Loropi sugulastest, siis soovitage neil teatada endist Eesti NSV prokuratuurile neile rehabiliteerimistõendi väljastamiseks. Te kuulete ühe eesti mehe lugu nii nagu seda mäletavad inimesed, kellega ta oma lühikese, kuid äärmiselt tegusa elu jooksul kokku puutus. See mees oli Johannes Loorup talupojapoeg Viljandimaalt kes 13 aastaga viis Eesti klaasitööstuse maailma tasemele meenutab tema vennanaine proua Helene Vitsut. Mäletan teda umbes 19 kuni 20 aastasest poisist ja siis ta oli üliõpilane Burnoom ülikoolis. Aga ülikooli jättis ta pooleli, kuna ta oli väga energiline ja tahtis tegutseda kogu see aeg, mida ta õppis, prognoos inseneriks jättis pooleli ja siis hakkas tegutsema erialal. Ta oli ju maapoiss talu pois. Aga kust temale selline äri pisikesi sisse oli tulnud? Pisik oli tal isast, isal oli küll talu ja ta oli talunik, aga tegutses metsakaubandusega metsakaupleja. Nii et tuli noor poiss Nooju ja tahtis hakata tegutsema, tegutsema, aga kuna see vabrik seisis, see oli siis meeleski Vabelijal Viljandimaal, Viljandimaal. Ja tema tundis huvi selle vastu, et seda rakendada töös nuia ööd ja päevad oli tõsi, ideaalne ärimees. Ta nupustes Takas peale, kui ma mäletan apteeki pudelitest. Peale sõda oli ju väga raske saada nuia ainult apteekitud olid need, mis siis kõige rohkem vajasid pudelisi ja nendest ta hakkas siis peale ja aeg-ajalt suurendas ikas sõda vabrik sistakas teeklaasis tegema, siis hakkas viinapuu tellisi tegema. No ja hiljem läks ikka edasi, ikka edasi, arendas niikaua kuni kristalli nii välja, see oli siis juba Tallinnas. Armil väänik ver oli nooruki tehases klaasipuhuja ja tee tulite Loropiga koos milleski? 35. aastal 10. hakkasin vabrik tööle, aga meie tulime Juss Viianit, meeski mehed kõike kolm neljandal aastal, kuuendal jaanuaril. Et kas te mõlemast, kas te mäletate ka siis, kuidas klaasi suurtootmine siin Tallinnas alguse sai ja kuidas kuidas Lorrub sai üldse selle Bekkeri tehasehooned endale? Tema oli, vaata Mereskist, milleski hakkas ta piha, ta oli koolipoiss, koolis tuli, tema isa oli seal hoiul, oli suur talukoht oli ja tema oli milleski vabriku seal mingisugune aktsionär, tavaliselt 12 osa oli Alorpi postis, isa ostis seitse Osama omale üksinda juba. Ja see oli veel seal, oli gei, sõidad veel siis ja siis seal selts Paida käima, kas oli 23., igal aastal just palju seal käimine, muid peegleid, Abika siis tehke õrn klaasi peale üle. Ja siis seal me hakkasime õppima seal õppisime, et kaks aastat püüdis aktsiaselts seal teha, aga sellega on näljased mehed vaid see oli siis Oriti ja kes seal esimehed, kõvad napsumehed. Ja siis meil eesti puujäägi olnud vaid lätlased siis sakslasi oli meil. Ja siis salvis soomlast oli nii et peaaegu eestlasi on meil ju see siis nii, et teie olete siis sellest esimesest asipuhujate kuulan, hakkasime ja siis oligi, et Järvakandis oli, veeda peres oli 12 motina ja mees, kes oli kuue potinai. Järvakandis oli siis 12 koolipoissi, Mereskis oli siis kuus koolipoissi, aga siis ta salmis materjal oli nagu klaasipuru, mis oli vaja odavali liivalis liiva said oma põllu seest, sealt kaheks pool kihutajad olid, põld oli Harry Liiv oli siis valged faasi Veli tehtud stuudio Presca, siis ta hakkas salatikauss tegema ja viinalised käriseks pitsee Deutsche pika jala koikaniseid ajada. Ja teine on sihuke väiksem plats on teid kahte sorti pitsa ära siis ta hakkas juba tegema, Meritski 100. juba tambi tasa tegema juba siis ta tõi jälle vett spetsialistidele reederi nimel tõi sisse lambi laes osas puuda lambi klaasid, see oli tol ajal väga tähtis ka ja, ja latva klaasid ja siis hakkas juba neid alles enne seda liiva juba tema tõi sisse Piusast. Tartus tuli laeti Lotjatele, Lotjatega toodi pesu jõelslast, hobustega veeti meeleski ja muu küte oli seal, nii et iga talvel lõigati nii palju puid. Et 1000 seda küllaltki väldi sealse aednegi vanad mõõdud olid täpsustada kütet nii palju. No ja siis tuldi Tallinna, Tallinnas läks veel peenemaks asi, no siin toas istun, siin tuli talle uusi neid siis ta vahetas siin ka selle kristalli kahju, aga see ehitas sinna juba siis tulid juba sealt Soomest tuli juba spetsialistist tuli juba need, mis juba sisust kunstitöös rohkem tegema ja tähtis oli see, et samal ajal ta kogu aeg laskis eesti meestel õppida, neid amet ei olnud siiamaani üldse teinud, on ta jah, me kõik õppisime neid ära ja. Suure revolutsiooni ja sotsialistliku ülesehitusriiklikus keskarhiivis säilitatud dokumentide andmetel. Andes tolleaegsele kaubandus-tööstuskojale esimesest jaanuarist 1934 on märgitud, et klaasitööstus, mis oli registrit veeritud, meeleski klaasivabriku rentnik Johannes Loropi firmana ja asus Viljandimaal võisiku vallas peakontoriga Tallinnas Viru tänav 11 toodi esimesel jaanuaril 1934 üle Tallinna. Klaasitööstuse uueks nimetuseks sai Johannes Lorupi klaasivabrik, asukohaga Bekkeri tehas 84 peakontoriga Viru tänav 11. Teadaandes kaubandus-tööstuskojale 20.-st jaanuarist 1928 on Johannes Loropi sündinud 11. novembril 1901 klaasivabriku tegevuse algusajaks märgitud aasta 1924. Alusfond 891, nimistu kaks, säilik 3476. Algus saad, tegutses ainult üksinda ööd, kui päevad võis tema seleti kaasas olla. Tal ei olnud kunagi pühapäeva, tal ei olnud kunagi puhkeaega ainuke asi, kui ta loovutas omal mõned minutid või tunnid vabas ajas, siis mängis ta malet ehk pritsi. Nii maleva bridžerita lemmikharrastusega lemmikharrastus oli, ma leian prii, kui kaugele ta nendega jõudis, kuid tugev mängija ta oli esimese klassi mängija mõlemal alal. Ja kolmandaks oli tal veel hobiauto asendus, Ta muretses omale algus oli talle siia võrreolee auto. Kuid siis ta ostis omale auto Ameerika auto, kuu porn. Ja võttis võistluses auto kujutustal üks esimene no auto mõõdusõitjaga. Nii et talle meeldis teatud mõttes selline pingerisk või risk ja võistlus. Kui palju tol ajal, siis kui need Lorokk juba Tallinna tuli, seda suurt tööstust siin ikka tõsiselt arendama hakkas, oli selle kõigega riski, oli ikka, oli väga suur risk. Aga. No kas te mäletate, teie olete ja tema vennanaine olnud ja teate neid asju üsna sügavuti, kas mäletate selliseid hetki siin selle Tallinna tööstuse loomisel, kus mehed istusid ja nuputasid ja mõtlesid, et kas tasub ikka nii teha, aga proovime, risk on suur, aga toob palju sisse. No esiteks juba see ta meliski üle tõi talina, see oli suur risk töölisi hankida omale uusi tööjõudu vabrikusse, sellepärast kõik ei tahtnud Jomeliks sealt ära tulla, seal olnud ümberingi talud ja need taluperemehed, need olid ka ühtlasi töölised seal, nii et nemad, paljud jäid koju ja, ja paljud jäid koju ja tal oli risk siit leida uusi töötajaid. Väga raske oli talle algus. Katarriskeeris, kas ta nüüd suudab siin seda suuremat tööstust korda panna? Vot see oli suur risk all, aga see läks õnneks. Ja see õnnestus tal, aga tal oli väga suureks abiks. No ma pean, ütleme, ainuke abi, kes seal tõesti nii oli, oli minu mees tema vanem vend ja vanem vend, kellele ta köik konsulteeris igat sammu, iga hommiku hakkas Gunnar kokku, said, ütleme pühapäeval siis istusin kohvilaua jalus, jaks ikka selles tööstus rääkima, mis edasi saab ja kuidas seda edasi viia. Nii et ainukene ainuke huvi ja hobi oli tal tööstus ta öösse või süles tõusta ja minna, kui ta tundis, et midagi on valesti, seal. Ta võitis, auto sõitis tööle. Ta tööaega hakkas hommiku peale lõunaks tuli ta koju, sõi lõunat ja õhtu tuli ta koju, 11 12 kohe nii. Ja öösel juba ja öössedega need ta oma silm pidi vähemalt alguses kõigel peal olema ja igal pool oli temas inimesi ära väga hoidis oma töölisi. Väga hoidis ja hindas. Ja kui 41. aastal teda taheti ära saata, esimene kord pääses ta, sajaprotsendilise töölised kõik kirjutasid Stalini palvekirja ette säästa ja teda kohapeal jätte. Aga muidugi see midagi ei aitanud. Ja 41. aastal esimese satustaga küüditamise ajal aga töösse kui inimene ta oli väga südamlik, ta ei ole, ei olnud pahatahtlik, aitas väga. Ma ei saa öelda, et tal omaalgatus oleks olnud teate, abistada kedagi, aga kui tema poole pöörduti mingisuguse abipalvega siis ta ilmtingimata seda täitis. Ta oli väga omakne näiteks politsei suhtes, ta oli ka. Ta oli ikka meister issi, meister politseis ja malemängus oli ta ka ikka üks esimesi. Ja auahnus oli väga palju, ma saan aru, et noh, niisugust rahalist õigus noh, kuidas öelda nisust noh, et ta sellepärast nii palju töötas, et raha saada mitte seda, aga lihtsalt oli väga kaua ta tahtis olla esimene tahtis olla esimene ja tõesti kas nende aastate jooksul ikka ühes maapoisist jätte sirgus välja ikka üks üks ärimees juba, kes juba olid S-i äriringkondades juba no ikka tuntum mees. Eesti kristallturul vaba maa. 1937 esimene veebruar. Juhan Lorupi klaasivabrik aasta eest algas laiendatud kujul tegevust Koplis Bekkeri tehaste ruumides on möödunud aastal ette võetud uuenduste tagajärjel kujunenud tehniliselt moodsamaks õõnesklaasivabrikuks mitte ainult Eestis vaid ka põhjamail. Klaasimassi sulatamiseks on tarvitusele võetud pottahjud. Kuumus saavutatakse pöörleva generaatoriga kaudu, mis ühtlasi reguleerib temperatuuri ja võimaldab automaatselt temperatuuri kontrolli nii sulatus kui karastusahjus. Uute ahjude tarvitusele võtmise tagajärjel sünnib klaasi sulatamine kõrgema temperatuuriga kui vanamoelist tehastes ja selle tagajärjel on klaasi kvaliteet tunduvalt kõrgem. Tähelepanu väärivaks uudiseks on tehases veel lint karastusahi, mis võimaldab igasugu klaaskaupa karastada poolteise tunni jooksul. Seni nõudis karastamine mitu ööd-päeva aega. Lintkarastusahju tarvitusele võtmisega on tööstuse produktsioon ka tunduvalt suurenenud. Ühenduses uuendustega klaasivabrikus on ellu kutsutud ka kristalliosakond. Selles valmistatakse kristallist esemeid nagu klaase, vaase karafine ning igasugu teisi asju. Kristallimass on värvilt väga selge ja küllaldaselt raske. Et kristallesemete vormimine on keerulisem kui klaasi oma, siis on kristalliosakonnas tööl mitmed soomlased eriteadlased, kes õpetavad eesti töölistele praegu klaasitööstuse kõrgemat kunsti kristalli ümbertöötamist. Johannes Lorupi tassivabriku kristalliosakonnas ongi valminud hulk kauneid kristalle esemeid, mis on osalt juba ilmunud ka müügile. Lähemal ajal tuleb selles osakonnas täitmisele suurem riigi tellimine. Kristallmassiahjud on sedavõrd suured, et tehas võib varustada ka kõiki Eesti kristalli lihvimise töökodasid toormaterjaliga. Johannes Lorupi klaasi ja kristallivabrik on sel alal praegu Eesti suuremaid ettevõtteid. Vabrikus töötab umbes 400 töölist ja ametniku ja ta produktsioonivõime on nii suur, et võib töötada ka ekspordiks. Vabrik veab ka juba mõnda aastat Leedusse ja Põhja-Aafrikasse mitmesugust klaaskaupa. Teine risk, nähtavasti suur risk oligi see, kui nooruk hakkas tegema täis kristalli ja see oli kõige suurem risk. Ja jälle läks õnneks ja jälle läks õnneks. Aga peale selle juba 36. aastal juba tekkisid tal väga palju tutvusi ärimeestega ja paljud Jubadjate tegid talle ettepanekuid jälle midagi uut peale hakata ka veel. Voldemar sõeluda ka teie olite Loropit tehases klaasilihvija. Aga ega olnudki see mingi lihtne klaas, see teie õppinud töölise eksamitöö, jah. See on meie ees laual, see on raske, täis kristallist, niisugune kaheksatahuline vaas ja niisugune rahvuslillmuster on siis siin peale ka seda vist lihtne teha ei olnud. Et kui kaua pidi õppima klaasilihvimist? Kindrali ees, muidu teatud ametialadel oli küll, sealhulgas on kolm aastat ja nii pidid olema, aga meil oli see asi algastmes alles ja siis ei olnud veel niisugust eeskirja, kui kaua see sõltuks tegelikult mehest endast. Kuidas ta tahtis ja seda väga paljud olid ka, kes tol ajal töötasid, praegu töötavad ja pole üldse kutsetunnistust omale saanud. Aga see, kui saadi juba siis niisugused õppinud töölise paberid pihku, see oli väärikas ja oluline asi. Nuhiks toekam, mustussid, üteldud, soodiga õppinud tööline, vähemalt teie töötasite küll viimistlusosakonna, see tähendab seda, et teile tuli see toorik sisse, mille te pidite siis mustri peale tegema, nii, eks. Aga küllap teate, mida tookord tehases üldse tehti. Oi noh, need artiklid oli ikka tohutult palju, neid ei jõua lugeda. Neuropoliva tol ajal siis lõpust, kui juba tahtis välja hakata kristalli saatma nii-öelda juba välismaaga. Ühe pulga peal oli juba kauba kvaliteedi poolest. Algas Tallinnas väikestes töökodades kristalli töötlemine, nii et toodi toorikud sisse. Ja kui mitme aastaga Loropsis nii kaugele jõudis, et, et juba ise hakkas vaatajat ekspordiks andma. 34. aastal ta tegi lahti kuus aastat siis baasid tulid sisse või siis õieti noh, see riigipööre või kuidas oli? Siis ta oli ka seal ikka mõned ajad on paigal, siis võeti ta maha sealt juba ja need kuue aasta pärast. Ja kust saadi tooraine selleks, et tehaksegi. Talli tuli Saksamaalt tuli liiv ja Eestimaal endal niisugust materjali ei ole nad tavalises klaasi pool kristalli, selle sõitsid koha pealt orase. Bristoli Jakse tuli köök. Et kristall, see oli siis ülim, mida tehti kristallist teadagi mida, tehakse ilusaid asju. Nii oli see nõutud kaup kodumaal ka. No ikka olime seda asja ütelda. Meil ju siis toodi juhik Vellasse Kristel sisse või siis hakkas juba siin oma Haup minema juba. Nii et võib arvata, et nendes eesti kodudes, mis on suutnud ennast kuidagi säilitada ja oma varandust mõnevõrra on praegugi Lorupi tehase kristalli. On ammu, palju nad tegid selle teise algul Kaarsena kristallid, proovisid, oli üsna siis ei olnud tehases. On teil meeles ka midagi sellest toodangust, mida endal oli huvitav teha ja mis võib olla eriti nõutud Kaupolisest kristallist. Oi, seda ma ei tea küll, mis seal kõige rohkem nõutud olid, aga noh, need artiklid oli niivõrd palju ja Amstica iga artikkel, mis praegu liikumas, on tõesti juba sisule, need kausid, vaasid klaasi, maksuklaasid, veiniklaasid ja kõik niisugused asjad, mis tarvisminevad asjad oli, oli see kallis, kaob Eestis just nii hirmus? Yld ei olnud, aga muidugi meie saime sealt allahinnatud osta saia, siis haakinuste sättida, sai osta ja need olid kõik seal isegi 50 protsenti odavamalt sai need asjad efektid. Osta. Aga räägime nüüd Johannes Loropist endast. Temast räägitakse, et ta oli ebatavaline mees suure töövõimega tark mees ja mees, kes suutis tõesti suure asja eesotsas olla. Seda ta oli küll, aga ta oli energiline kudega tehase tulista täis, kõik osalenud läbi, nii et ta pidi kõigega kursis olema. Mäletan see autojuht, kes tal oli puks, Punimelane Ta ütles ka, et kui nad hommikutehasest tulid, esimene asi oli korstnat, saadad suitsvat, sellest ta järele säravad klaas on korras, kas oli sakslast läbi vist juba jah. Ja siis osa mehi tegid seal Pelgulinnas vanniahjude hid edastavatest klaasidega ja tema oli juba siis kõva plikust vabaks saanud, müüa ei olnud enam seal kohal või peremees ei olnud. Ja siis tema käis seal ka veel, et ta vaadanud, et seal hakata uuesti juba tegelema jälle seda klaasivabriku võeti ära, et ma hakkan uuesti juba seal meestega koos tegema, see asi jäi pooleli, osa seal puhusid seal ära küll, aga sellest ei tulnud suurt midagi veel. Kas te seda mäletate, kuidas siis loru lahti sai ja kuidas siis kõik see edasine toimuseta lõpuks vangi pandi ja temast sotsialismivaenulikke rahvavaenulikke elemente? Kehva, eks ta oli peremees ja sellepärast juba siis viidi ta ära. Siis tuli sõda peale, see asi kõik juba tehti vanast varudest. Selles uut annab suurt midagit tuld juurde. Vanad varud olid ka tugevad, ma mäletan, meil oli veel seal üleval see teise korruse nadu oli selle maja pikkuses pea äärmusel kaupa täis. Oli läinud siis tema nii eestvõtmisel soetatud ja hangitud varudest sai veel tükk aega tööd. Ja mis nad sellest ühe trepi alt leidsid, päris hiljuti veel ühe lao veel. Kuulsin pärast hiljem. Siis ta veel asutas ühe firmakaupluse omale. See oli Vabaduse väljakul just glooria kõrval. Ja see oli ainult tema kaupa täis kõik ja kunagi ei olnud riiulid tühjad Iiades. Kõik see oli väga ilusti kujundatud, niisugune nagu välismaal olid, teate, niisugust ilusat kauplused ja seda juhtis tema õemees teine mees, Tal oli kaks õde ja selle no noorema õemees oli siis selle ja õde olid siis nende mõlemad vastutajat selle poes. Nii et võib öelda, et terve talupoja perekond või perekond Viljandimaalt ja oli tegev lõpuks Eesti klaasitööstuse ja ainult üks vend oli Venemaal ja see suri alles läinud aastal. Juba see vaateväli oli palju nähtavus tal juba teate kõik täidetult kõik ja et mis sinna enam juurde palju, isand Jonam nuia juba ta mõttes midagi muud välja. See oli üks ärimees Rütma kaunist sumbud äris, mees ka juba nad hakkasid ja, ja isegi see asi oli juba nii kaugele, et mina isegi sain juba ühe kleidiriide väga ilusa villase kleidiriide juba sellest teisest proovipartiid oli olemas juba olemas. Ainult et siis tulid teised ajad ja siis tuli juba see Mida te teate kogu sellest loost alates Johannes p vangistamisest kuni tema surmani, sellest ma ei tea mitte midagi seepärast, sest ma olin ise, ära teid ka viidi ja mind veidi ka 41. aastal teie ja kaks last käisite selle Venemaaretke ära ja. Missugune oli teie viimane nägemine, kohtumine oma mehe vennaga? Tõesti, ma ei mäletagi enam, kuidas ah jaa, ükskord ta tuli raekoja platsil vasta ja lahkasime noh, juhtima seal ja küsis, et kuidas ma elan ja kuidas mu tervis on ja mis ma teen ja ja see oli siis viimane, kas pärast seda kohtumist raekoja platsil oli teil mingit side? Emaga veel? Ei, sidet? Mul ei olnud, aga kui ma Venemaal olin, ma olin mammuschi linnas üks päike, köike, üks pisikene linnakene, kus 3000 inimest. Ja korraga sain mina ühe kaardi, ühe lahtise kaardi ja seal oli s kirjutatud minu aadress ja mõned sõnad, armas vennanaine, palun saada mulle soola. Ja alla kirjutas taju noode Johannes olda nimetav hüütika Juks juuks. Ja see oli kõik, ma võtan selle kaardi ja loen ja ei saa kuidagi aru, mis see tähendab, kus ta on, selle aadressi saad. Ja, ja ta kirjutab mul ja paluks soole saata. Aga aadressi, kuhu saata, seda ei olnud, mis aastal see oli? No see võis olla juba 42. aastal. Ja see oli nagu viimane tervitus temalt, jah, see oli viimane kirjutus, mis sain tema käest. Ja ma imesid oma aadres kusagil palub minu käes soola. Ja meil oli ju nii ras ka, et meil on see suurega leiba ega mitte midagi ei olnud ju kartulikoored, elasime. Ja puud ma, kartulid maksid 100 rubla. Õudne, õudne oli ju. Küllap te oleksite talle saatnud, kui oleks teadnud, muidugi oleks ma kolu oleks saatma hea meelega talle. Seepärast ta oli väga hea. Lorupi klaasivabrikus algas uuesti töö. Kommunist 1940 28. august. Esmaspäeval alustas tööd natsionaliseeritud Lorupi klaasivabrik peale kolm kuud kestnud seisakut, mis tekkis toormaterjali ja turu puudumise tõttu. Nüüd on mõlemad raskused likvideeritud ja vabrik võis alustada uuesti tööd, võimaldades teenistust ligi 500-le inimesele. Vabriku käikulaskmise esimese päeva puhul oli tööstuse peasissekäigu kohale tõmmatud suur punane loosung. Klaasitöölised seda Haanublikud ööga sotsialistlikku ühiskonda. Elagu ENSV, EKP ja eaka. Eesti klaasitööstus taastatakse Rahva hääl 1944 18. oktoober. Nagu kõik Eesti tööstused, tööstus muutus okupatsiooni ajal kiratsevaks kääbus tööstuseks, mille toodang ei küündinud isegi kodanliku korra ajal esinenud majanduskriisi madala tasemeni. Okupatsioonivägede lahkumise eelõhtul relvastusid tarbeklaasitöölised ja võtsid vabriku oma kaitse alla. Vaevalt olid okupandid lahkunud, kui klaasitööstus hakkas parandama oma sõjahaavu. Üsna pea jõudis Nõukogude liidus tagasi endine juhataja seltsimees Pihlak, kes määras tarbeklaasile hooldaja ning andis esimesi näpunäiteid tööstuse taastamiseks. Tarbeklaas ja viie aasta plaan Õhtuleht 1946, üheksas september. Klaasnõude toodang tõuseb ühelt miljonilt esemelt 10 miljoni esemeni klaasivabriku tarbeklaas täieliku koormuse arvel tuleb kaugelt rohkem kui seni hoolitseda kaadrite juurdekasvu eest. Sõja tagajärjel on tarbeklaas kaotanud suure osa oma töötajaskonnast. Enne sõda töötas tarbeklaasis 700 töölist, praegu aga ainult 180 töölist. Töös on ainult üks kaheksatonnine klaasiahi, kuna töösse rakendamata on 12 ja 15 tonnine klaasi. Jahi viisaastaku elluviimiseks on tarbeklaasis seni tehtud väga vähe. Brigadir Raidma, Õhtuleht 1951 14. veebruar. Vaevalt on kellaosutid jõudnud viieni, kui tarbeklaasi hakkab saabuma esimesi töölisi. Need on hommikuse vahetuse brigadirid, kes ruttavad varakult käitisse et teha ettevalmistusi algavaks tööpäevaks. Esimeste tööle tulijate hulgas on brigaadidest Ahannublane Aleksander Raidma. 1949. aastal oli vaja valmistada kristallvaas kingitusena Nõukogude rahvaste juhile seltsimees Stalinile. Jällegi oli brigadir Raidma, kes oma lähemate töökaaslastega, Maaritsa ustav ja teistega täitsid selle vastutusrikka ülesande edukalt. Ja nüüd istub stuudiolaua taga mu vastas mees, kes on Eesti vähemalt Tallinna klaasitööstuse ajalugu üsna kõvasti juba uurinud. Tiit Toobal on praegu tarbeklaasis laboris lukksepp. Ja see kenakene kaust, mis meie vahel siin on. See on teie koostatud. Jah, see, et ma nüüd oleksin proovinud tehase ajalugu võib-olla ei ole päris täpne ma lihtsalt on proovinud materjali, mis on küllalt laiali selle tööga on tegelenud ka enne mind lihtsalt kokku koguda. Ja teiseks võib olla salvestada nende vanade meeste mälestusi keda paraku ju enam kuigi palju järgi jäänud. Kes mäletavad Lorupi klaasitööstuse algust milleskist, kust paljud tulid üle koos trupiga ka Tallinna? Neid mehi on siiski veel praegu olemas ja nende mälestuste jäädvustamine ongi meil praegu põhiline ülesanne, sest ajaloo tegemine seda nagu peaksid tegema ikkagi spetsialistid, olgugi et Eesti klaasitööstuse ajalugu ju ulatab küllalt kaugele juba seitsmeteistkümnendal sajandil me teame, et Hiiumaal olid esimesed klaasikojad kuid seda ikkagi juhtisid välismaalased. Samuti kuulus milleski peeglivabrik. Kui töö. Alates Lorupiga kujunes välja ikkagi rahvuslik klaasi kaader alates nii spetsialistidest kui ka oskustöölistest. Mida te peate Loropi puhul selleks kõige olulisemaks? Siin mängib põhilist osa siiski Loropi isiksus kes oli võimeline. Selle nii kiiresti panema tööle Loropoli ainukordne isiksus nähtavasti. Ja ta endiselt väga energiline ja samal ajal väga hea ärimehe kalduvustega. Ja tohutu organiseerimisoma võimetega. Te olete nüüd kuulnud inimesi temast rääkimas ja olete tema kohta ka materjale kogunud, küllap mõnikord on raske eraldada juba tõelisust legendist. Sellepärast et Loropi kohta liiguvad ka lausa legendid. Jah, ilmselt seda tema selline isiksus on soodustanud ja need legendid on tihti väga, isegi vastukäivad. Ja on väga raske kindlaks teha, mis on tõde ja mis mitte. Legendid on väga palju sellest ajast, kui ta oli juba Venemaale vangi viidud ja et mis siis kõik pärast seda sai. Aga kas on legend, ega sellest juba nii päris tõelisuse pinnal kuidas lorukkuma tööstust juht. Tuletatakse meile meelde tehases veel praegugi meelde, et hõõrupika tõeline peremees oli tehases ja ei ole tema kohta küll ühelgi Donald tööliselt kulunud halva sõna kõik tuletavatele ainult heast küljest meelde, kasvõi näiteks selline suvine klaasivannide remondid venisid tihti pikemale ja klaasipuhujate koguge küllalt soliidsed palgad kippusid puhkuse lõpuks otsa lõppema. Siis mindi nurupi käest ikka küsima. Ja ta ei olevat kunagi ära öelnud. Ja palgale lisa, jah, jah ja ei, ei pärast näib olevat olnud juttu tagasimaksmist. Niisugune oli sisse kurnaja, aga mida räägib rahvasuu sellest ja mida teatakse sellest, mis sai Johannes Lorupist pärast vangistamist? Täna sellest üldiselt ei teata midagi rääkida ja mida räägitakse, on ikkagi legendid, millel ei ole tõepõhi all. Räägitakse, et isegi ta kuskil Venemaal klaasitööstuses kasutati teda kui spetsialisti mis ilmselt ka ei vasta tõele. Teda olevat nähtud veel kusagil raudteejaamas. Nii et igatahes rahval on ta meeles nendel inimestel, kellega ta kukkus, muutus ja mis puutub Venemaasse ja legendidesse, siis tõsieluline seik on see, et uus Eesti viiendast jaanuarist 1940. See on siis natuke aega ju, ainult ei ole taastadki. Enne kui Lorup Venemaale vangi viidi, kirjutab suure pealkirja all on Vene vahuviin Eesti pudelitesse ja siin on siis intervjuu Johannes Lorupiga sellest, kuidas ta käis Venemaal Moskvas, Indradis ja kuidas ta siis sõlmis seal miljonile 600000-le pudelile lepingu. Põhiliselt siis pidi sinna vene sampus sisse minema ja Need olid tol ajal väga sümpaatsed ja kenad siis kui ta seal vabatahtlikult ja, ja nagu teise riigi kodanikuna käis. Jah, no see oli muidugi seotud kõigepealt sellega et lääne poolt turg seoses sõja algusega oli ära lõigatud, samuti tooraine saamine nupule sunnitud otsima nii tooraine hankimise võimalusi kui ka oma kaubale turgu ida poolt. Ja tol ajal välisriigi esindajana võeti teda ka väga hästi ja väga kõrgel tasemel vastu. Ja temaga koos käis klaasipuhuja Aleksander Raidma, kellega me väga pikalt sellel samal teemal vestlesime. Kahjuks see lint ei ole kasutada siin. Muljed sellest sõidust vastuvõtt oli väga tore olnud olevat isegi panget nendele vastuvõtuks korraldatud seal. Ja siis tuli 41. aasta ja sõit Venemaale läks juba hoopis teistmoodi. Lahti ja sellest ajast puuduvadki igasugused täpsemad andmed tema saatuse kohta. Valgest klaasist Savitskaja Estonia 1953 teine august. Ennastsalgavalt töötab tarbeklaasi kollektiiv. Praegu on väikese tehase kollektiivil suured plaanid. Tootmisenovaatorid koostöös insenertehniliste töötajatega otsivat klaasikeetmise uusi mooduseid. Täiustavad tehnoloogiat loovad klaasitoodete uusi mudeleid, millised peavad kaunistama Nõukogude inimeste kodusid. Tänases saates rääkisid inimesed, kes veel mäletavad aegu. Kui Viljandimaa mees Johannes Lorup alustas Tallinnas klaasi ja kristalli suurtootmisega. On juhust käia Kopli poolsaarel ja te möödute tarbeklaasi hoonetest. Siis võib-olla tuleb teile see lugu meelde. Aga keegi teie hulgast teab midagi Johannes Lorupi elu lõpuaastatest ja päevadest. Siis andke endast teada. Tänase saatemuusika valis Vahuri katkendeid tehase tarbeklaasarhiivimaterjalidest, luges Einar Kraut. Ja mälestusi kogu seedi. Tammar.