Tere õhtust, head uudishimulikud, kuuleb Cameroni muusikasaade ei kellelegi, alustab oma tunni aja pikkust, väikest reisinud mööda maailma muusikaid ja mina, kes ma olen, teid, kus need võtan, märkida saate alguses selle reisi hakatuseks, et sealtmaalt, kus eelminegi kellelegi ma lõpetas siin maalne eikellegimaa, mõnes mõttes jätkab sõdimist, aga oli tegemist eelmisel korral ja praegugi šoti sugu mees, väga kena kitarri pini mängija Bert-Jan on lasknud sel kaunil keelpillil kõlada aga hoopis teistsugusega, aga keelpill võtab küll võimust tänases raadioeetris eikellegimaal. Tolle pilli nimi on šašenn ja toon pigem meie mandoliini pilli sugulane ja mängib teda hoopis kaugema, hoopis teise, ilma nurga Okinaavad pärit šokidžikina. Tema päralt on tänane eikellegimaa ja võib ka olla hea terava mäluga kuulajale tuttav nimi ja võib-olla isegi seondub temaga mõni tuttav laul, sest ei kellelegi ma saatetegija, teave Eesti Raadio vahetus ümbruses olnud küllalt neid muusikasaadete tegijaid, vähemasti mitu dismeelsasti mänginud talle meie jaoks mõnevõrra eksootilisem aga oma kodumaal mõnusa rahvaliku muusikategija šokeedžikina mõndagi laulu vähemasti ühte neist ka meie võimalik väikepide, see üks lauluke on ehk meelde tuletamast mõnele kuulajale kauget tutvust põgusat muusikalist kokkupuudet, siis pärast pisukest pidemest kinni hoia mägi ja tolle õhe tegelikult tänase päevani kauge Okinawa saarestikku. Ilmselt rahvusvaheliselt kõige tuntuma muusiku sokid kiina tuntum lugu ongi haissejatšis saanud. Asja ja siis all äsja kuuldud kellelegi maine lugu ongi ilmsesti põhiline kandidaat tolle eestimaise kuulaja jaoks tuttava loo nimetusele mida Sukitšina Ta on laulnud juba õigupoolest mitukümmend aastat asja, siis all, mis Okinawa saarel tähendavat kas eesti keelde ümbertõlgituna, tere onu või hoopiski kuure mees. Mõlemaid mõlemaid versioone on läbi inglise keelde tõlkides võimalik saavutada on ja mille sucyczykina tahab kellelegi ma alla kirjutas juba teismelise eas, 66.-ks tõstaks, oli too laulu valmis. Aga läks vähemalt kümmekond aastat veel ennem kui kitšikina oma õdede ja hiljem abiga, aga koos moodustas grupi šampluus, mis enamasti toda kõrget või ka väga mahedate kaunist saab teha, nagu edaspidi saates ette tulevad lugude käigus kuulda teeb, sokkisid kiina taustal, kes mängib ise geen pillisid põhiliselt nii kitarri kui seal Ženni. Mandoliini sugulaspill ja tihti Pedasokitškina. Võtab ise juht häält laulda, aga vahel annab sellega Sangla šampluus. Originaal oma muusika ja kultuur ei ole muuhulgas Jaapanis sugugi mitte vähem eksootiline jaapanlaste, lenda endile, kui meile või kui, siis õige vähem, on nemad sellega tuttavad. Kõige natuke vähem on nendele võõras kui meil. Saarestik, mis jääb neljast suuremast saarest, mis Jaapani keisririigi maismaa moodustavad tublisti lõunasse on omapärase kultuuri ja keele ja see tähendab siis ka nii muusika kui kõiksugu muu kuud turi avaldustega, noh, mis seal olnud aastasadade jooksul kihina valitsuse all. Kui siis Jaapanile kuulunud vahepeal pärast tehti maailmasõda olid originaal ehk põhiliseks võimu esindajaks hoopistükkis Ameerika sõjaväebaaside juhatajad ning teistkümnendate algusest peale on põhiline võimutäius taas Okinawa saarestikus Jaapani tsiviilvalitsuse käes. Kitš kiina, sealt pärit muusikutest üks esimesi, kes ehk oma kodusaarestikus ja ka Jaapanis üldiselt suutis veenda kõikvõimalikke lusikahuvilisi, vähemalt neile, kellel on niinimetatud mõnusi rahvalik muusika, meeldib, et võib ühendada küll idanti Räänd võib võtta elektrit, võib võtta akustikat ja säilitades originaal oma rahvaviiside laulude tantsu omapära võib seda esitada kaunikesti aegses ja elektrilisest kuues tervelgul chis all on ilmselgelt sügitši tuntuim pala. Siiamaani võib-olla kogu maailmas, ehkki on ka mõningaid teisi, mida vähemalt seal idapoolkeral erinevate popmuusika klubides mängitakse juba kui vaated standardpala. 80. aastal tehtud plaad Lions album šokidžikina ansamblis on pluus poolt tehtud plaat on see, kus me panime järgmise kellelgi maise vala. Selle pealkiri originaalis on pikk Subeedeeennahhitoloog Koroni halloo. Mis kõik Eesti keelde ümberpanduna läbi inglise keelde tõlgituna tähendavat südamedile. Siin sill sakidžikinalt ja saatan, hambrid, šampluus Grasiinlaselt meie kõrvale justkui Kaug-Ida kauboi tõsine võitluslaul tegemistele ja lääne poolkeral mõned head aastad tagasi võrdlemisi populaarseks osutunud looga, sest oma moskiito kõlaga tsin sill jõudis kunagi kaheksandate aastate alguses näiteks Suurbritannias disko alade edetabelisse ja üsna etteotsa. Tõsi küll, seesugused läbilöögid lääne poolkeral ela olnud šokeetšikile jaoks reegliks, pigem on olnud nende erandid. Ent nii nagu mitmed nõndanimetatud maailmamuusikud, kes oma traditsioonilisi kõlasid püüavad ühendada iseäranis läänestuudiotehnoloogiaga on seda kogenud, nii on kaasuketšikina võtnud ette reisi lääne poole ning salvestanud mõnegi albumi. Mitte tingimata Briti saartel, küll, kuid näiteks Prantsusmaal, Pariisis, kuhu maailma muusikaline tegevus on juba vaata et kahe aastakümne vältel pea tihtilugu koondunud. Järgmine lugu niisama pealkirjas igavest õndsust tõotab, on üks seesuguseid sukeidžigino 90.-te aastate alguses Pariisis salvestus. Igavese õndsuse lugu, milles vokaal oli põhiliselt mitte niivõrd Sotši Kokina enese, kuivõrd saates Ambly šampluus käes. Seesuguseid lugusid on repertuaaris mitmeid. Ehkki 80.-te aastate lõpp, buss 90.-te alguses kippus sokk isikuna tegema ka heliplaate, mis niivõrd ei andnud enam tema ja tema ansambliplaadid. Kõigepealt tegemist oli tema sooloalbumitega aga šokeidžigina kui Ühe äärmiselt omanäolisem maailma muusika väikestaari tegevuskarjäär on olnud täis mitmeid jõnks. Ja üks taolisi saatusesõrmesid viis teda kunagi kenasti kokku lääne poolt tulnud maailma muusikaränduri Raikuunariga. Kohtumine leidis aset küll teisel korral Havai saarel. Esimene kord aga said Raiguuder ning tema partner, kitarrist ja mitte vähem maailma muusika õhuline, eksootiliste kultuuride vastu huvi tundev muusik levid Lindle kokkus, Tiinaga osakas toimine kohtumine lääne ja ida, tegelikult mõlemalt poolt väljapaistvate muusikute vahel oli rai kuuderi mäletamist mööda suhteliselt kohmakas intsident. Sest nagu hiljem selgus, oli šokeedžikina tundnud päratult piinlikust seepärast, et nad ei kohtumite osaka saartel. Näiteks tema kodu külaski, vaid mingis suures välismaa turistidele mõeldud hotellis, kus kiiskas peegel ja klaas ning Gussokitsi kiina oma kaugete ja talle tegelikult kallite külalistega ei saanudki. Õige, õieti jutu vestetel. Kohtumine oli pentsik sellegipoolest, nagu Raikuuder seda meelde tuletab. Hiljem ta seda teinud all šokeedžikina, kes peaaegu sõnagi lausunud ja piinlikult enese põrnitses. Vaatamata sellele, et ta nii sõnakehv oli, suutis ülipüüdlik tõlk vadrata vahet pidamata ja seletada lääne külalistele Kuišokeedžikina räägib seda ja toda, on lõpmata liigutatud ja loodab nendega koos muusikat teha ja mida kõike veel. Kõike seda šokeedžikina mõtleski siis esimesel kohtumisel ta teps mitte ei öelnud, ent seda enam väljendas ta oma vaimustust siis, kui Havai saarel 1980. aastal hakati salvestama albumit, millest saigi too plaat, millest tänases eikellegimaal. On juba õhtu lugu kuuldud plaad Lines mida võiks tõlkida kui veresidemed ning millelt järgmaniga võetud palav seesugune, kus rai kuuder mandoliini kitarri kaasa mängida. Ta järgmine palav nimetus ehk meie koduses keeles võiks olla lilleveski. Lokaadžimaava on see originaalis, kui see vähegi õieti hääldatud sai, on nüüd nimelt eks seesuguseid laule, mis idapoolkeral populaarmuusikas on samuti saavutanud, nõnda nagu Sokvitšikina siis ongi nii-öelda standardloo taseme, sest seda mängitakse nii Tais kui Filipiinidel kui igal pool mujal. Ilmselt lisades sinna oma oma nüansse, aga arvatavasti teatakse ülevalpool sellegi loo autoriks shokishikina all. Vähemalt on temalt tekst kui ka Loviisal traditsionaalne ja Sissokitšikile šampluus palaga lilleveski. Viimati kuuldud Palo tõeliselt multikultuurse pealkirjaga Sorbade buda ei olnud sugugi Okinawa rahvaviis, nagu väga paljud šokeetšikuna lauldud palad on. Vot seekord oli nii meloodia kui teksti pooldazucyczykina enese kirjutatud lugu. Plaati mängitud 80.-te aastate alguses. Seal Sorba ja buda vahepeal jõuti Kaaven halleluuja mööda ja kes nüüd teab buda olles buda, kas selle kõrval Sorba loo nimetuses tõepoolest kreeklast Sorbast tähendab selle kohta ei anna isegi inglise keelde tõlgitud laulu tekst eriti palju vihjeid. Küll aga võib korraks tagasi tulla. Veidi varem, 80.-te aastate päris alguses siis kui salvestati toda üht kiidetamat Sukvitšini kina albumit 1000 Lines talle toimunud kohtumise juurde kina ja rai kuuderi vahel Havail salvestusstuudios lähikuudel leidis sealt kinnitust vähemasti ühele asjale tabamusele, mis jaapanlaste sees üldiselt on ka levinud dokinaavalased võrreldes muu jaapani kodanikkonnaga on tunduvalt emotsionaalsemad ja avatumad oma suhtlemises ning ei kipu teps mitte igal sammul tagasi hoidma emotsioone ja püüdma sobitada ette nähtud etiketi piiridesse. Sest siis, kui suhteliselt segases nagu raikuudel mängib stuudio atmosfääris said salvestatud mõnedki lood need, millel Raiguuder kaasa tegi. Kui kiirale kogu selle ettevõtmise eestvedaja või too või teine pillipartii või salvestatud Palameeldis siis väljendas oma vaimustust täiesti temale omasel ja võib-olla ka väga Okina avalikul moel. Nimelt visata sind selili ja põlkides tublisti jalgadega vastu ning sundides stuudio heliinsenere mängima lugu või pillipartiid, mis talle siis nii väga meeldis ikka ja jälle otsast peale. Kuni Dali vaimustusest väsinud. Järgmine pala pakub meile popurrii. 80.-te aastate algusest Su kitš kile, son pluusi esitusest prii kahest rahulikust loost. Esimene neid neist kannab väidetavasti pealkirja kõrvu lõikavad samurai mungad ja teine, mis kaunis päev. Viimatine vaikne, suuresti instrumentaalne meeleolu pilt oli, oli küll üks väga vagur pala, aga veel vaguram võib-olla, et väga-väga palju vaiksingi veel, kui selle loo autor sucyczykina ise kaheksakümnendatel aastatel vähemasti tolle kümnendi keskpaiku päris pikka aega. Erinevatel põhjustel, mille suhtes erinevad allikad kokkuleppele ei jõua tõmbus mõneks aastaks kihkina muusikast tagasi, kolis üksikule saarele, kus tema tegevuse tunnistajateks olid ilmselt peamiselt lilled, puu, päike ja ookeanilainete müha. Kas ta peale puude kõige ilusa looduse kummardamise seal ka pill kätte võttis, mõne pika aasta vältel ei ole teada. Küll oli aga ta tagasi juba 80.-te aastate lõpus. 90.-te alguses tegi ta mitmeid erinevaid stiilis katsetusi ikka tal samal ida-lääne teljel. Ühendades üht teisega akustikat ida poolt kohalike rütme elektroonikaga lääne poolt ning sealse stuudioteadusega tunduv lugu, on täna see kellelegi ma järgmine Palazokis kiinalt grupilt šamplus pärit on nende üheksandat aastat Talvuse plaadilt maavaim. Pluus oli taas üks võrdlemisi vana vana lugu väga vana Okinawa rahvaviis sõnad küll kaasajastatud kirjutatud šokidžikina enese poolt põhiliselt ja meloodiline ümbris samuti suuresti kaasajastatud. Šokich on õigupoolest pärit võrdlemisi vanast muusikute suguvõsast Okinaaval. Tema isa oli üks tuntumaid rahvalaulikuid koha peal ning õigupoolest tema isa rahvamuusikaansambli mõnedki mängijad olid need, kes tegid pilliviisi klõbistasid rütmi päris esimestes kitšikina põlvepalade taha, enne kui šokeedžikina ise oma ansambli moodustus. Ja üks tagasivaade nüüd siin eikellegimaal visiiti kellelegi maalt, sinna originaale kaugemasse aega 66.-sse aastasse taas kust kuuldub lugu, mille originaalpealkirja Okinawa kõnepruugis ei söanda saatejuht küll välja hääldada. Ent mis meie keelde ümberpanduna taas inglise keele vahendusel peaks tähendama ja olema kärumees. Hullu pööraseks tantsulooks nimetasid kõlanud pala esitajad ise reisikatšer see nii siis Okinawa ja, ja inglise keele segu taas ühe ainsa loo pealkirjas. Ning öelnud on šokidžikina ja mitmed Jaapani Okinawa muusika kriitikutki Katšer see selle kohaliku tantsurütmi kohta. Et seal vastupandamatu peaaegu nagu troopiline orkaan, mis kaugematu jõuga togib merelaineid ookeanilaineid vastu saarte kaldakaljusid ja tõepoolest ilmselt selle põtkiva rütmi ja tormakas juures võib ja on alust oletada ka teatavaid Kariibi mere saarte muusika mõjusid, siis ka rege on nii jaapani populaarsesse muusikasse imbunud kui ka Okinawa mitmetele gruppidele inspiratsiooni andnud. Juba üsna hulk aastaid. Jaapanis pandi seda, mis toimus Okinawa muusikas. Seitsmendate aastate lõpus ja 80.-te alguses šokeedžikina üsnagi aktiivne tegev oli, panin seda kõike tähele ning leiti sealt tublisti innustust, sest kuigi üldjuhul üks üldsõnaline arusaamine jaapani populaarsest muusikakultuurist kinnitab, et jaapanlased ei tee muud juba 20.-test 30.-test aastatest peale kui laenavad läänest, teevad omamoodi ümber ja siis pakuvad selle taas nii omal maal kaugemale turgudele välja, kord edukalt kohmakates sümbioosides, kold ootamatult lõpmata leidlikult. Nii võttis jaapani edumeelsem noorem rahvalikku populaarne muusika, tegijaskond Su kitsi, piinas tublisti eeskuju ning käidi kuulamas nii südames õpinaaval tehti, kui kutsuti originaalgruppekümnendateks aastateks väga tihti Jaapanisse esinema. Järgijaid. Järeldusi jäid originaalmuusika Suzuki kino olnud mitmeid ja võimul, et see on ka põhjus. Väikseks pühitsemis, eks rõõmupeoks milleks annab alust nime poolest ka järgmine lugu. Seni pressi. Kreeklase piduliku kõlaga palas Libération meie tänased ei kellelegi maal šokich Hiina ja tema saate grupischn bluus esituses eelviimaseks palaks on jäänud mängida lõpulugu, mis tõepoolest kõlab nii, nagu mõned muusikapalad seda kummalisel kombel suudavad. Tõelise, tõelise lõpuloole lõpetusena otsana tahaks lahti eikellegimaal taas nädala pärast samal ajal jaokinaat oleme siis oma muusikas kindlasti liikumas juba juba kuhugi mujale, jälle seniks jälle kuulmiseni kellelgi ma saadetigi, Tiit, kus need Zucketšikina mängib meile viimase pala aiahoidja.