Öeldakse õigesti, et meeles püsib hea kooli mälestustega on täpselt samuti, ainult et õppimise poole pealt on minul kui ma suurika neid häid mälestusi ainult üks aasta 1949. Jaanuari lõpp. Tallinna teise keskkooli kuuenda klassi poistele olid talviseks vaheajaks antud vaba kirjand sellesama talvise vaheaja veetmise teemal. Dmitri meie klassijuhataja ja keelte õpetaja Aili Liit. Väga ilus naine, mäletan teda ka rohelises tuli tundi ja asetas läbi vaadatud šedöövrite pakikateedrile. Olin ärevil, sest esiteks olin kokku fantaseerinud ilmatu põneva loo sellest, kuidas suuskadel kolades mingisse basse värisesin ja sealt salapärase kivikirve leidsin ja nii edasi. Muide kui õpetaja pärast taktiliselt pärise, kas loo kõik detailid ikka on aset leidnud? Valetasin vapralt ja lollitad ja sest ülesandeks oli olnud õppi, puhkuse tegelikku sisu ütlemine. Teiseks oli õpetaja hoiatanud, et me vohama ei hakkaks ega vihikut pilgeni täis ei kirjutaks. Meelesse kirjanikul muidugi oli. Sellegipoolest sai vihik nii täis, et viimane lehtleks juba kribukirjas ja joon ridu täiesti eirates. Võttis õpetaja niisiis tollel jaanuari päeval pakist vihiku ütles autori hinde ja kommentaarid. Aga minu oma ei tulnud ega tulnud, jäigi viimaseks ja oh sa püha müristus, tegi ta selle lahti ning luges ise klassile, et ikka leht lehe järel kuni viimaseni, mis tuli nii-öelda tehnilistel põhjustel õnnelik või õhetavana endale ütelda. Mis siin rääkida, viis ja puha ja mina, päevakangelane, Eesti keel ja kirjandustundides siit peale enam paremat õpilast poleks teadnud tahtagi. Aga kestis nõnda ühe ainsa Aitule sama, kolmanda veerandi. Sest pärast märtsi vähe aega ei olnud meil enam õpetaja pärit. Ja ma tean, kõik poisid teavad, et me temast edasi kasvatatuina ka praegu 50 kaheste meestena oleksime paremad, kui me oleme. Kuna enamik, kes vanade õpetajate asemel astusid, ei väärinud neid mõni isegi mitte meid. Niisugune oli 50.-te algus ja keskpaik toonastele sirgujatele. Juba hulk kevaditi käivad just need kunagised kuuenda klassi poisid, mitte hilisemad auditooriumi mehed sinna kõike jõudnudki käivad isekeskis kokku, käivad muudelgi, sest aegadel ja ka ta enda juures lelle alevikus, kus liiter nüüd elab kolm aastat tagasi kogunes meid aga üle paarikümne ja siis pidasime Ediga uhkeldavat ega ka mitte bokslikult koos oma klassi memmega tema kaheksakümnendat juubelit. Tänavu sügisel aga loeti käest kätte tehtava mälestuste käsikirja, mis praegu minu ja teie ees ja kustena katkendeid loeme, loevad Velda otsus ja Salme Reek. Minu poolt, olgu selle mõnesaja masina poogna stuudiosse toimetamine tagasihoidlikuks tasuks eelkirjeldatud kauge jaanuari päeva eest, mille Aili viiter ühe oma poisi hinge vajutas. Nüüd on minu kord tema kirjandit ette lugeda ja missugune õnn, et see praegune klass teispool mikrofoni üle terve maa ulatub vajan muuski kui auditooriumis. Vahe on eelkõige teemas ja seda pole iitorilega tema tuhandetele saatusekaaslastele andnud, mitte Tallinna koolipoisid. Temale ei antud vabateemat ja pealkirjastas ta selle lihtsasti Siberis 1949 57. Ja alustagem siis paraku aga nõnda, et nii-öelda kupüürid kommenteerin, resümeeris maise. Teekond algas 28. märtsil 1949 kell viis hommikul nõmmelt Korni tänav 22, neli uksekella arreteerimise ja hädapärase pakkimisega 35 minutit. Minema pidid teise keskkooli õpetaja Aili Hitler ja tema apiturieldist poeg Enno. Kuueaastane tütar Maiu tuli kaasa võtta nii-öelda pealekauba, sest kuhu, kellele laps jätta, kui kunagisest läänema kooli juhatajast isa oli surnud juba saksa okupatsiooni aastail pärast vangileiba. Ja ühtegi sugulast kõrval ei olnud. Sellel ei jõudnud mõeldagi maha, aga jäi niigi palju. Kogu senine elu. Veerijatest olid kaks miilitsavormis ja kaks erariietes. Aktsiooni juhatas Nõukogude armeel leitnant. Kõik toimisid akuraatsed asjalikult ja vähemalt leitnandile oli ka piinlik. Ühel minutil vaatestami õpetajale pikalt otse ütles. Olete väga minu ema moodi. Härra tuli ikkagi viia formaalse jämeda moega uurija kätte, kelle daily liiter kuulis. Etan kulak tõesti Varbolas Oliviiteritel korralik talu, mida õpetajast lesknaine isa ei pidanud edasi. Vagun hiidrongis oli 157. asub käiks kaks meest, kolm last ja 13 naist. Jahastus. Jaga lootused Kozmaari kesta kaua, nagu ikka puhkudel, mil inimesed ei tea endaks hüüdlasuvat vaguniotstesse ehitatud lavatsid keskel seisis raudahiküte, millega tahad. Polnud aga karaskit küllap nimme, sest metsa peatselt tehti ainult lagedal ja kõik see rahvas kavandati rongi alla. Ühelt poolt jälgis neid pilusilmne valvur inetu muie näol. Pöörasin näo teisele, seal kükitas üks habemik vanamees Hullem teekonnal aga seisis veel ees siis, kui kusagil Kasahstani mail hakati tegema ka niisuguseid peatusi, mil kedagi välja ei lubatud ja raudtee äärde tee maha suured, riidesse mähitud kompsud. 57.-st vagunist läks tüüfus mööda hiljem pärast Eesti NSV-s kõige kõrgemale läkitatud telegrammi. Tallinnast lennukiga kohale saabunud komisjoni. Nõnda räägiti, paranesid olud järsult, hakati küllaga saama leiba, isegi soolast vorsti ja mannaputru. Maha võeti reisijat 18 päevaselt teekonnalt aprilli keskel repanov jaamas Novosibirski oblastis elava määratinud mass, Lenina rajooni. 15. aprilli hommik, mass Lenini linnakese ehk kinoõuel. Pikk-pikk rida nagu Saaremaa kiviaed käis küüditatute kompsude kottide rivi üle kino õue. Iga koeliku taga seisid nende omanikud nagu kauplejad vanakraami turul. Ainult nad ei pakkunud oma kaupa vait, vestlesid vaikselt isekeskis. Inimkonna suurimaks. Õnneks on vist küll see, et kõik ei ole vanad ja targad vaid need on ka noori ja kogenematuid. Nendel jätkub uljust ka väga tõsiseid olukordi kergelt võtta. Üks noormees hüppas üle konksude kuhila, torkas mõlemad käed küünarnukist saadik püksitaskusse, kerkides püksid nii kõrgele. Sokihoidjad päevavalgust nägid ja hakkas pikkade sammudega rivi ees edasi-tagasi käima. Nagu oleks ta kindral, kes paraadi vastu võtab. Mis seal nüüd takseerid, küsis üks vanem mees konksu, aiad, haka. Vaatan, kuidas valgete orjade turg eestpoolt välja näeb. Kino õueväravast Murasidki sisse paar-kolm pillist. Ametimehed. Meid käsutati perekonniti rühmadesse. Juurde tuli üks mulle tundmatu vanem naine. Ta palus mind teda meie perekonda arvata. Ütles, et tema on Marja Aedma Vasalemmas üksikkeelt ei oska ja kuhu ta niimoodi saab? Öelgu mina, tema on meie Bobucia. Nõustusin meeleldi. Niisiis seisis seal meie perekond, perekonnapea, see tähendab mina linnamantel seljas, mütsike peas tänavakingad, jalas läbinisti linnainimene, kuue aastane tüdrukuke vanaema ja pikk 19 aastane keskkoolimütsiga noormees kelle kohta teel Panosse Ükskülataat ütles. Nobarian voogroostomtzi pean ja video. Seisime ja ootasime pakkumisi, kuigi meiesugustel paljut oodata ei olnud. Siis aga tuli üks pikk-pikk, ilmselt mitte venelane metsapunkti juhataja. Vaatasime hindavalt ülevalt alla ära ja küsis linnainimene. Linnainimene, kellena töötasite? Õpetajana. Ei sobi. Veel paar nuusutajad esitasid täpselt samad küsimused. Viimaks tuli veel üks kaupmees. Ühe käega sõjainvaliid. Kolhoosi esimees. Nagu mingi eriline lõhn, oleks meil juures olnud karatskaja Räskaja kem robotali utsisenitsi A siseneda. Tulge minu juurde kolhoosi, mul inimest vaja lastesõime. Ja võttis terve meie perekonna. Veel oli ta endale välja valinud talu perenaise magada roosi koos tütre heliniga, rullilast. Anete saksa Hagerist, Feliks kaupmehe, Ants lepiku Rapla rajoonist põrsakult kokku 10 inimest viidi proletarka kolhoosi kus esimeheks seesama ühekäeline Gennadi Aleksejevi põrjov. Möödusime oma konksud kolmele reele ja sõit algas 15 kilomeetrit, aga vaevlesin teel peaaegu terve päeva. Sest oli kevad ja teed ei olnud. Oli õhtu, kui pärale jõudsime. Külarahvas oli meid mitte vastu võtma, vaid uudistama tulnud kui külje alla ja keeva vett olid nad meile siiski varunud. Nende meelest olime kaator nikud, ainult et poliitilised. Ainult üks meespaaris, Sergejevitš, aga Rudolf kolhoosi sepp vaatas meid teise pilguga. Tema oli sama küla elanik, ka kulaku naine seda narrõmmi välja saadetud. Ta vangutas pead ja naeratas kibedalt, kui ma oma pampe lahti harutasin. Teie tohtisid, tekibki kaasa võtta. Minu naisel võeti teine seelik seljast ära ja saadeti kesktalvisena ruumi sohu. Ei eluaset ega leivatüki. Lapsed väikesed. Temaga oli siia koju tagasi pääsenud, sest suutis kahe aasta jooksul selgeks teha, et pole võõrast tööjõudu pidanud. Kolhoosinaised sosistasid omavahel, näitasid näpuga ja kysistasid naerda. Et me oleme eestlased ja tuleme Eestimaalt see neile midagi öelnud. Tekisega Paabade vahel äge diskussioon. Ja siis nutiselgust, mis usku te olete? Kastekummardajate päikest? Ütlesin, et oleme ristiusulised, samuti kui venelased. Kuid mitte apostliku õigeusku, vaid luterlased. See seletanud neile midagi. Miks aga usu küsimus esimeses järjekorras selgitamisele tuli, selgus siis, kui nende hulgas juba mõne aja elanud olime. Meie küla inimesed olid enamasti vanausulised, nõndanimetatud ker vrakid. Nende jaoks oli iga mitte kelrakk Mirski, see tähendab ilmalik, mis on seesama mis roojane. Nendega ei tohi suhelda, ühisest nõust, süüa ega juua. Ka tool, millel on istunud Mirski tuleb pärast üle pühkida. Kuigi päris omaks ei saadud, vastastikku aastate jooksul ei seganud ka sügav harimatus ja vaimupimedus neid lihtsaid Siberlasi olemast inimesed. Sellele teemale pühenda Kaili tiiter palju lehekülgi, iseäranis toredad, justkui omaette novell, letid, on perede kirjeldused, nagu meil öeldakse, suitsude kaup. Küla ühest otsast teise läbi oru ja surnuaia, mis küla kaheks ja kuidas elasid seal oma täitsamehed, tobujobud, nihkeldajatetöörigajad, nii askeetlikult kui lõdvad, kaunid tarid, omad austatavad, kardetud ja välja tõugatud. Ning kõik need saatused põimusid nimetuks maailmaks, sest väga kauge, tähtsusetu ja omaette oli see ja liiga suur ja muutlik Siberit olla ainult see. Tänaseks ongi proretärka küla kadunud maailm juba olematu küla, mis ei eksisteerinud enam kuigi kaua pärast seda, kui Mirskit tagasi koju ära tulid, et näha Eestiski kuidas linnad või paremal juhul kolhoosikeskuste paneelmajad inimesed endasse imesid ja metsakülad tuultele jätsid. Kuidas küll elavalt praegu vananevad Koonanya marusse, nende vani, kalja? Kuulan ja ma Russian olid kaks santi üks tumm ja teine pime. Nii rääkis külarahvas. Aga nii see tegelikult ei olnud. Need olid kaks väga armast noort inimest abielupaar ja neil oli kaks kena lapsukest poegmaania ja tütar kalja. Muidugi oli Conan tumm, kuid mitte sant kuulmisoli ta kaotanud varases lapsepõlves sallakite tühistusena. Hiljem rääkimise unustanud. Tavaliselt kompenseerib loodus ühemeele puudumise teiste meelde tugevdamisega. Kaanel oli peale selle veel väga terav mõistus. Ta oli küla üks targemaid mehi. Juba see näitas tema arukust, et abiellus marusjaga. Narusi oli ühe silmaga. Silmad olid küll mõlemad olemas, kuid teine neist oli üleni hall ja häbelikult lauvarju tõmbunud, mis üldse liikunud. Et paremini näha, hoidis marus ja pea natuke viltu. Ja see andis talle mingi erilise, armsa väljanägemisega. Muidu olid tal kõik kauni noore inimese omadused. Ta oli pehme ja ümar nagu kiisuke tagasihoidlik ja leebe. Eriti kaunis olid ta paksud, pehmed ja pikad, küpse nisuvärvi juuksed. Marussi oli töökas, hoolas ja väga puhas. Oma mehe hea naine. Noored inimesed üldse eriti noored tütarlapsed on üksteise vastu väga julmad. Nende arvates on see nende endi teene, et nad noored ja kaunid on. Kui mõnel mingi puudus küljes, siis suhtutakse sellesse ilmse vaenuga ja püütakse ühisel jõul teda enda hulgast välja tõrjuda. Marociale tehti pidevalt selgeks, et tema on sant ja mehelesaamise lootust, ärgu ta hellitab. Aga siis tuli kaanon ja võttis. Nüüd on marusja oma tare perenaine ja laste ema. Nüüd on ta kaaneni marusjake, mitte ühes ilmaline marusja. Koonen on meeste hulgas väga hinnas. Ta oskab end suurepäraselt arusaadavaks teha ja oma käte miimikaga kõiksugu asjad ära rääkida. Liigutav on teda näha koos pojaga. Vaenja jää isast sammugi maha, nad käivad ja toimetavad koos. Ja tõsine vestlemine käib nende vahel. Poiss tõmbab isa kuuest või lööd kätega plaksu, et tema tähelepanu endale pöörata. Ja siis hakkavad väikesed käed imeosavasti sibama. Isa käed sibavad vastu ja kõik on nende vahel selge. Mingi eriline huvi on poisil isa käte keele vastu. Ta loobub meeleldi teiste lasteseltsist, et aga isa olla saax. Näike Kölia hoiab end parema meelega ema põlle varju. Kõõleni tare oli väike, kuid säravalt puhas, samuti ta ise ja lapsed, perenaisest rääkimata. Kõõloneid vaadates veendusin ma, et invaliidsus ei tarvitse inimeste õnnetuks teha. See on väline. Õnn on inimese sees. Oleme basseinide juures. Kuidas nii suurt äre küll sellesse tillukesse nelja seinaga taresse mahtus. Isa, sel Lukjaanets, ema Ksenia külarahva suust viina, keda keegi kunagi ei kutsunud, isanime järgi. Ja seitse last, viis poega ja kaks tütart. Elamise tegi nii väikeses tares võimalikuks suur vene ahi ja poolut mis ulatus üle poole tare. See oli laste magamise paik, mängukoht, see asendas seljariided ja jalanõud. Talvel. Sõjast pääses servassenin eluga. Aga nii suurel perel elu sees hoida polnud mitte vähem kangelastegu kui rindel sakslasi peksta. Ühel hommikul tuli basseinini ning ka meile. See oli nii vara, et Maiuga mängima tulekuks ebatavaline aeg. Ning koolimaju vanune tüdruk oli erutatud nagu inimene, kellel riskantne asi on õnnestunud. Kuigi küsimus oli vaid ta äsja sündinud õikeses täriaalia meie Mankade öösel tüdruku papa ütles, las jääb elama. Ja me jätame ta. Siin lapsejutt oli ängistav omas lihtsuses lehti, vasikakasti, pojad, munkade tüdruku, nii oli nende kõnepruuk ja ka asjasse suhtumine. Lehmvasikat jäeti muidugi kõik endale aga kassipoegadest ja lastest need, kelle kohta papkaa ütles, las elab. Varakevadel, kui ükski lill ega puu Veli õitsejad kui neil veel lehtigi pole, siis õitseb ta ilusate helelillade õiekistega, mis kujult on sireliõite moodi, kuid mitte kobaras, vaid üksikult. Ja lõhn on tal väga sarnane nartsissilõhnaga, kuid tugevam. Kes seda ei tea, kuivõrd mürgine ta on, viib ta meelsasti tuppa. Esimesed kevadõied ikkagi ka meil Eestis on neid. Kuid ma pole kuulnud, et nad ka meil oleks sunnitud nii ränka ülesannet täitma kui Siberis. Maime joodeti rinnapiima asemel näsiniine leotisega, see oli küll aega viitev ka piinarikas kuid peale kroonilise kõhulahtisuse ei tuvastanud Õpaktis arstid midagi. Lihtsam moodus lapsukesi jumala karja saata oli see, mida Anisse Ivanovna ämm kasutas hapupiim. Lapse surma loeti Siberis õnneks. Kord ütles Vassayudintseva, kel oli küll ainult neli last, kui jumal neist mõni ometi ära võtaks. Inimestel nad ju ometi surevad. Aga kas jumal siin meiesugust näeb? Julmad olid minu meelest niisugused jutud. Kuid igal asjal on oma põhjus. Ei olnud Siberi inimesed loomu poolest mingi metsik tõug vaid selleks sundis talumatult pikk puudus. Pikad ja pimedad on siberi talveõhtud. Siis otsib iga inimene teise lähedust. Kui oodatud oli niisugusel õhtul aniisi tädi külaskäik. Istusime siis kõdeva ahju ees tema jutustes ja mina ei väsinud kuulamast. Mis aastal sündinud olen, seda ma ei tea. Ma mäletan end sellest ajast, kui ma kasevihaga tare juba puhtaks pühkida oskaks. Siis ma olevat olnud neljane. Orien tüdruku laps teadagi lapsega tüdruku elu. Ühest küljest ei see ühest hurtsikus teise. Kui vähegi kaela kandma hakkasin, läksin peremeeste juurde karjaseks, ikka rõõmud kuklasse ja koti Su koomale. Oli kõik veel tsaariajal. Siberis olid head maad ja talupojad rikkad. Põldu oli nii palju, et ühel peremehel oli kaheksa kuni 10 tööhobust. No ikka jaoks veel kolm täku. Niidumasinaid oli kaks, isegi kolm-ühes talus. Lehmi peeti vähe, viis kuni kuus tükki ega näita suurt piima andnud. Parem hein ja hobustele, sest need tegid tööd. Lehma peeti muidusööjaks, peamised lihaloomaks. Piima ja või müügi kohta ei olnud, linnad olid kaugel ja kirikukülades ja levitis pidas iga pere ise lehma taludes väeti piima ja koort ainult endale. Kui juba neiuks, sirgusin tähtis ema mind kõigest hingest ende saatusest päästa ja ükskõik kellele mehele panna. Kes minusugust tahtis, polnud mul õiget helikudki seljas tütarlaps nagu teisedki, kuid vaene ja tüdrukulaps. Anyysiuskla ema leidis siiski mehe, kes oli nõus mind võtma. Imi jännid viidi. Tal oli pisut maad, hobuse, kroonu ja lehmakontmees ise oli üle külajoodik ema üle küla õeleid. Minu ema rivali inimene, sest elu oli nima vastu vägaari olnud, kuid aga armuselt näevad ikaga ema armult kaasas. Ämm, kes nagu suurest armust miniaks võtnud PayP enda kohuseks kõik süü sinu kaela laduda, olgu need või karjakrantsi tehtud. Kodustest ärritustes mind tarvis ei olnud neetigi jäämisi, ära. Mind ahju juurde tahtnud lastad jäeti, pistan midagi suhu. Nii meelt ka ei näinud, selget päeva. Süüdi olin jälle mina, mis nooriksi on, kes ei suuda meest kodu külge siduda minu hooleks põllutööd. Kui vahel mees enese purjuspäi põllule vedas, siis selleks, et mind peksta, sest üks tõeline vene mees peab naist peksma ja põhjuse selleks leidis ta alati. Polnud mu vagu sirge, juba heinakaar, kitsas, juba rukkihakk halvasti päitatud. Kui ta siis tahtis näidata nagu üks korralik peremees kunagi, kuidas häkki õieti päitama vajus ta tüki saagiga pikali ja jäi sinnasamasse norskama. Vähemalt seekord jäi rihm pükstel võtmata. Õpetus mulle andmata. Seessein teinekord mitmekordselt. Mind peksti ükskõik millega, mis kätte juhtus. Ja neid nimesid, mis mulle leiutas, lõpuks tegin südame kõvaks ja mõtlesin. Hoitškaško. Abielu naisena hakkasin kohe lapsi kandma. Sääres katsin näo kätega silma välja ei lööks ja pöörasin küüru, hoopis. 15 ilusat last kandsin ilmale ja ükski neist ei olnud vigane. Järele jäi neist ainult üks ofjedja. Ja seegi ainult seepärast, et Emily jään oli selleks ajaks surnud. Jõi end surnuks. Fiige sündis perearst, siis võtsin lapsee, läksin ema juurest ära. Oli juba nõukogude võim. Muidu poleks mul seda ainumadki järel olnud. Minu asi oli lapsukesi sünnitada, jääma, vaesineid matta. Kui olin lapse ilmale toonud, pidin kohe põllule minema, ilma et oleksin maimukest kordagi saanud rinna külge panna. Emme hakkas neid jootma hapupiimaga. Väikestel tekkis kõhulahtisus. Mõni pidas nädala vastu, aga kahe pärast olid nad kõik läinud. Näed, sinu ihuvili on temale erid härmas oidu uhke olla. Mul oli poisse ja tüdrukuid, kui palju neist kumbagi Olymelet ka nimesid ei mäleta enam. Aga ristitud said nad kõik jões. Kohe teisel päeval. Oli see suvel või talvel? Oleme ju, kel rääkid? Talvised jääaugu ristimised, kannatasid vähesed ära. Aga üks tütar oli küll liine, ei, üks poiss oli vaenja, see sündis just jaanipäeval. Kui Feodor sündis, hakkasin teda ise imetlema ja lapsi elama. Ükskord oli meil ka purjus peaga vankrist välja kukkunud nii õnnetult, et jalgratta vahele kinni. Hobune läks edasi ja väänas mehe jala puusast nii hullusti ära, et ta jäi eluaegseks sandiks. Siis hakkasime kerjamas käima, hobusk. Täieti Melkas ju enam ei olnud. Suvisel ajal polnud, iga hobune sõi tee äärest ja meile anti ikka mõni Palace. Kuigi suure sõimu saator. Kui temalt friste raadi pallutaks, see oleks suur patt. Kuid sõim ja mõnitamine sealjuures keelatud ei ole. Sellega võis vastu tahtmist andja vähemalt oma südant kergendada. Aga talviti oli ikka püsti häda käes. Siis ometi jäi meelde lõpuks surnuks ja ma pääsesin tulema. Kuni kolhoosi asutamiseni oli ikka väga raske üksi väikese lapsega läbi saada. Päeviti sai töölkäijaga last, polnud kellegi hoolde jätta. Tema ema oli juba surnud. Kui kolhoosid tehti, sain mina käegolhoosnikuks, hakkasin normipäevade peale leiba saama. Pisut seda küll algul oli, aga üsna ilma me ka ei olnud. Poiss kasvas, läks kooli, oli lahtise peaga lõpetada külas neli klassi ära ja kolhoosi juhatus soovitas talle massi jääninasse minna edasi õppima. Soovitas küll, aga abi ei andnud. Jään siin viimasemal suu kõrvalt, kuid last üleval pidada ei suutnud. Ega siis see küpsi, riided ja jalanõud, kust neid võtta. Siis tuli sõda ja Fedja tuli koolist ära. Küll nuttis, õppideleks tahtnud. Hinded olid head ja õpetajadki keelitasid jääma. Aga mis võimata jääb saamata, see kihakas, kolhoosis tööl käima. Mehed olid kõik sõjas, Tööjõud seisis ainult naisteväes räukkadest koos seedeoli käeles, nii poisike, teda vili võetud. Nii elasime, ere nagu kõik teisedki. Nüüd ma enam tööl ei käi. Kolhoos annab igal sügisel natuke teri toetuseks jahvatanud käsikivil tanguks ja keedan ahjus puut. Ka nii head inimesed annavad vael ühtteist. Jutustas Anissa Ivanovna Fjodor, aga tal oli samas priotarkas oma pere ja mitte tema emale, vaid ema visike veel temale ja ta lastele oma suust raasukesi. Aga Froska majale ei oska nimegi anda. Eemalt paistis, nagu oleks keegi koorma hagu ja puunote Aleksandrovka poole mineva tee äärde mullahunniku otsa ümber ajanud. Kui lähemalt vaatama hakkasid, siis leidsid sellest hunnikust tare ukse ja selle kõrvalt nelja ruuduga akna. Peale suure vene ahju oli toas isegi tilluke laud akna all ja pink ahju kõrval. Ja mida ühele inimesele rohkemat vaja on? Kui meie Siberisse jõudsime, ei olnud Froiska enam üksi. Tal oli juba kaalitška kuue kuune tüdruk. Ja varsti peale seda saidatilk Kaksikud. Kuid need surid sündides lämbunud looterite. Nii seletas proska asja ise. Aga mees, mees, Meded Troiskaja ütles, et tal on nii palju mehi olnud, et kui nad võtaksid kätest kinni, saaks ahelad, prolete Arkast, Moskvani Sintroska piss pisut liialdasin, kuid mitte meelega. Ta lihtsalt ei osanud välja arvata, kui palju maad meie külast Moskvani on. Need, kes tal oli tulnud, olid kõik tema mehed olnud paljudega, kellel rohkem aega juhtus olema, olid pulmadinadki ära joodud. Ükskord jälle tuli ta särava näoga naiste juurde. Ma läksin mehele, teatas ta. Mõni päev enne seda oli Frosja sea tapnud. Proska tutvustas peibu meelsasti läikivad säärikud sääred, lõõtsas mugarmusku. Mustast satiinist kottpüksid valge tikandiga särk. Kus tuli seda Foska ei teadnud, mis ta nimi on. Uudistas Vassa. Gennadi oli Gruusia uhke ja esimees üksi pole kenaadi, temal on nüüd ka Gennadi. Aga mis ta perekonnanimi on? Oi vaat seda ma pole küsinud, vastas ta häbelikult. Aga see oli ikka päris asjalik mees. Gruusia küttis hommikul enne kukke ja koitu ahju, pani suure malmpotilihaga hauduma, tegi värsket leiba ja läks tööle. Kui ta koju tuli, oli mees iseenda eest kenasti hoolitsenud. Liha potti tühjaks söönud. Need Frosja võis uue laari hakkama panna. Ja nii läksid päevad suures sõpruses ja heas läbisaamises. Liha nõu kahanes hirmuäratava kiirusega. Ühel hommikul jäi nõu põhja veel paar ribitüki. Lõunale tulles ei olnud kenaadit toas välja läinud, vist, arvas Frosja. Ootas, ootas ja otsustas õhtuks liha potti panna. Läks, tõstis nõu kaane üles ja Aachetas liha polnud. Ütled jäädisedkenaadid, pole vaja oodata ega olnudki. Ega polnud esimene ega olega, viimane arvas Frosja ise ja elan edasi. Eks need kuuldud lõigud nagu järgnevadki olema valitud läbisegi ega järgi sündmusi, muljeid sugugi kronoloogiliselt nagu mõneti originaal Ki. Anname siinkohal siiski Viitorite pere kaheksa siberi aasta käekäigu Üligioonise läks tõusuteed Ennosaid pea kohe traktoristiks, tõsi, kaugel naaberkülas, kus asus MTJ ja kus ta ema ja õe juurde pääses, vaid nädalavahetustel siis ka enamasti mõneks tunniks. Meie õpetaja oli algul abitöödel, siis lastesõimes karjafarmis, siis linapõllul, siis külakioskis ja nii edasi. Kuid lõpuks oli ta ka päriselt kooliõpetaja ja ka majanduslikult saadi kenasti järjele. Osteti enam-vähem kõlbulik, tare, kanad, lehm, sissigudikud ja varsti elati juba nii erksama meelega rahvas neilt majapidamise asjus nõu küsis. Ma ei tea, kas selline asjade kulg küüditatud eestlaste puhul oli täis tüüpiline kuid sarnast on selles küll palju juba omaaegsete asunike käekäiguga. Enamik neist tõusis jalule. Kõige töökamad tõusnud, aga saadeti kolmekümnendatel aastatel rõõmiaga lõõmasse sinna Siberi massiberitesse. Meie viimased sundasunikud aga tulid 50.-te teisel poolel päris koju tagasi. Ja paljud eriti noorem rahvas. Muserdatud Maiuviitalist sai arst, psühholoog, teaduste kandidaat, Tartu Ülikooli õppejõud. Aga tema lapsepõlv lapsepõlvest oleme ju kõik pärit, kuulub ääretu Siberi maa ühele unustatud, vaid kaduv vähest tarvis unustamatule nurgale. Ja kas pole siis tähtis, et see maa kellelegi südameis ikka olemas? Sirvime nüüd taas käsikirja ploretärkasse jõudmise päevi. Esimesed paar-kolm päeva meid tööle ei aetud sel lihtsal põhjusel, et see asi oli neil alles organiseerimata. Mis pidi kolhoos meiega peale hakkama. See andis peamurdmist. Pealegi paistis, et selles kolhoosis töökäte puudust ei olnud. Kolhoos oli väike töö, tihti ära peamiselt härgadega. Talveks tuli inimestele kunstlikult tööd leida, sest muidu poleks võimalik normipäevi saada. Aga millest siis talvel elada? Siberi talv on pikk tervelt pool aastat. Nii ei veetud sügisel heina ja põhku farmide juurde, nagu meil tehakse, vaid pandi hein heinamaale ja põhk põllule kuhjadesse. Meestel talvel veotööd oleks. Missugust kirjeldamatut vaeva loomasöödale inimestel aga peamiselt härgadele talvel valmistas, see on kujuteldamatu. Tihti vajus härg üle selja lumme. Neid vedusid sai teha ainult härgadega. Need loomad on tugevad ja aeglased. Härg ujus nagu paat läbi lume ja ajas oma keha laiuse tee läbi hange. Naiste tööks talvel oli linade esialgne ümbertöötlemine, sorteerimine, saunas kuivatamine ja vabrikusse saatmine. See töö aga, mis meile Siberis esimeseks sai ei unune eluilmaski. Neid rakendati neljakesi ka Aedma mamma hobuse vankri ette ja pandi uue karjalauda katuse jaoks mulda vedama. See laut oli neli palkseina ja saelaudadest katus peal ilma laeta, et tuul katust pealt ära ei viiks. Kaetise mullakoormaga loomade hingamises soojenenud õhk tõusis otse vastu katust sulatas selle lume veeks mis siis pidevalt loomadele kaela tilkus. Need, vaesekesed, kuivasid alles siis ära, kui nad kevadel laudast välja tuule ja päikese kätte said. Pole siis imestada, et lehmad talvel kaks liitrit päevas piima andsid. Ilusad ajad olid mulle need kui me basse judincevega kahekesi käisime, põldude peal põhukuhjasid põletamas. Et need traktoritele künni Eleti ei jääks. Kas see oli minu arvates küla kõige arenenum ja targem naine? Kooliharidust ei olnud temalgi rohkem kui teistel kuid tema teadmishimu ja valmisolek õppida olid ammendamatud. Kui me seltsis tööle sattusime, seadis ta ikka end minu kõrvale, et saaksin ta küsimustele vastata. Need olid tal läbimõeldud ja väga arukad. Süütasime ühe kuhja põlema, võtsime siis põleva põhu tuusti hargi otsa, jooksime teise kuhja juurde, sealt edasi kolmandani. Ja nii seni, kuni terve väli oli täis vesihalli, suitsu ja magusat nisuleiva lõhna. Seda tegime kevadeti nädalat paari järjest. Põhk nagu kuld. Kevadel enne lume minekut aga sõitsime loomade kätte kõik lautade katused ja tirisime Lüpsilehmi köitega püsti. Seadsin endale põhimõtteks, et elada tuleb nii nagu elada annab. Tuleb hakkama saada nende vahenditega, mis olemas on. Ega maksa soovida võimatut. See oli alles esimene aasta pärast sõda, kus kolhoosnikutele normipäeva peale leivavilja anti. Ehkki sõja lõpust oli juba viis aastat möödas siiamaale elati heinputke teie põldu asjade ning piimatilga varal. Ka piimatilk pole epiteetvaid kurb tõelisus. Küla parim lehm andis suvel viis liitrit piima. Riiginorm aga oli 12 kilost sulatatud võid aastas suletamata võis, oleks see umbes poole rohkem. Tavaline lehm andis kolm, neli liitrit, korjas selle pealt koort 12 kilos sulatatud või jaoks. Kui ma nägin, kuidas Vassajudintseb oma nelja lapse jaoks ühe klaasi läbiaetud piima temal oli veel tsaariaegne koorelahutaja majas keset lauda pani ja lapsed leivatükikesi sinna sisse kastsid siis oli see minu meelest juba julmus. Kuid tegelikult oli see ainult äärmine puudus. Esimesel mail 1949 asusin lasteaeda tööle. Ei kogemusi, ei mingeid töökavasid direktiive peale elu enesenõudmise. Et lapsed oleksid söödetud ja üksteisel silma välja ei torkaks. Lasteaed sai kolhoosist kolm liitrit piima päevas. Aga palja piimaga imik ei elanud ei midagi, millest oleks võinud neile körti keeta. Mannast ei näinud me und, ka mitte. Suure nurumise peale anti mulle aidast kilo osa nisujahu, sellest keetsime imikutele vedelat körti. Küll oleks sinna sisse passinud kribu gene suhkrut, kuid mida pole, seda pole. Tahtsin iga hinna eest suuremate laste jaoks ka tilgake isegi piima hoida. Sest päevast päeva ikka subaga lapsed ei tüdinenud sellest iialgi. Meil oli üks suur tuba ja kuus kiik, voodid sõime jaoks. Need olid puust väikesed voodid, pulkadest võred ümber nagu redelid ja kummalgi otsal roop. Et kiigutade saaks. Suurimate laste jaoks oli päevaseks magamiseks tehtud tagaseinal lavats. Siis oli meil veel pikk söögilaud pikkade pinkidega, kummalgi pole ääres. Veel oli ämbrine raudteepada ja suur puukulp. Oma kausikese, lusika ja kruusi tõid lapsed kutu kaasa. Meie esimene töö lasteaias oli lutikate hävitamine lastevoodid, sest seinapragudest Sellest sai üks nonstop offensiivsest keevast veest kangemat vahendit polnud. Teiseks asusin kohe kraavi kaevama. Töö edenes ja varsti sai paarimeetrine kraav valmis. Eks me kõik pidime neid, lastega hakkasid säärja kandu harima. Meie küla kuni kolme nelja aastased lapsed ei osanud kükitada. Nüüd panin mõned ritta seljaga kraavi poole ja sääred kannad täiesti puhtaks. Ka õuemurul võis nüüd julgesti käia. Õhtul riputasin kraavi põhja mullaga üle ja nii olime selle kraaviga suure sammu kultuurile lähemale astunud. Ent kajad suurte inimeste eluolust jõudsid lapsi pidiga siia. Joosnikova Maria tõi oma noorima vuva sõime kolmveerandaastasena. Ka see poiss oli super latiivsete omadustega. Hommikul jutustas Marie särasilmil, et oskab juba sõimata, muudkui see jääbki, avad käed, kaat. Voovad kui oli juba kaheaastane. Kuid rääkimine ei tahtnud ikkagi edeneda. Tema tervele jutt oli paha, paha. Muidu oli ta kena rahulik poiss, tatsas aias ringi ja kahkitas nagu väike siil. Siis hakkasin märkama, et mida son Voovaga lahti. Ta jäi kurvaks. Istus nurgas vaikselt teinud kellegagi tegemist. Väiksel mehel oli mingi suur mure. Meie oleme harjunud mõtlema, et suured mured võivad olla ainult suurtel inimestel. Ja ühel päeval jutustas tädi suured loosnikova Ivan, jätnud marja lastega maha ja läinud Medvedjevi juurde elama. Seda kuuldes otsisin ma nii vanni üles ja veensin ta koju tagasi minema. Ta läkski. Järgmisel hommikul, kui marja Vova aeda tõin ei kärisenud poiss end lahti riietada. Last rabeles ema sülest maha ja tuli täitsa täitsa minu juurde. Hakkas mu kleidist kinni ja tahtis mulle midagi ütelda. Kükitasin ta juurde ja küsisin Novowake, mis on. Laps, pingutasid nii, et higipisarad ilmusid ta laupäevale ja siis tulid kuuldavale kaks selget sõna Paapan tooma. Nüüd oli ta jõud otsas ja ta vajus lõdvalt mu sülle. Külmad tuisused on siberi talved. Aga palavad ja päikesepaistelised on siberi suved äge, hoog äiksevihma ning jälle paistab päike. Ei mäleta ühtegi suve selle kaheksa aasta jooksul, et oleks pikalt vihmast aega samuti olnud ühtegi talve, kus oleks sulailm olnud suvel heinaajal oli sagedasti üle 40 soojad. Naiste suvised tööd algasid linapõldudel. Linnaridade vahed tulid kõblastega kobestada ja ka umbrohi hävitada. Seda tööd ei saanud teha paljajalu. Mullapind oli nii tuline. Pidime panema jalga kirsasäärikud, kuigi nendega oli palav ja raske käia. Põllud olid ta tarkal ning sinna sai oma viis kilomeetrit. Hoidsime ja hellitasime oma linapõlde nagu rinnalapsi. Linapäevad olid teistest kallimad ja lülide vahel käis kõva võistlus. Vaevalt saime lina krõblatud, kui tuligi heinategu kätte. See oli raske ja tore aeg kus olid lagedad kohad, niideti, hobuniidukid, tega puisniidud ja metsaheinamaad, niitsid mehed käsitsi. Samal ajal täitsid naised ja poisikesed siloauke. See oli minu meelest kõige raskem töö. Siberis kasvanud metsa ääres ja niisketes kohtades hiiglasuur ja lopsakas rohi, mehekõrgused, heinputke ja muud suure lehelist, mis seinaks ei kõlba. See niideti siloks. Naised kaevasid augud andis labidatäit saviliiva üle kahe meetri kõrguse ääre ikka välja visata. Kõige suuremaks nuhtluseks, selle töö juures olid sääsed. Suured kollased siberi sääsed. Tead, sidusime silmini rätikutega kinni, labakindad olid käes, pikad püksid jalas, kuid seegi veel ei aidanud. Toppisime siis püksisääred ja pluusi alused toorest rohtu täis, et riided kehast eemale hoiaksid, sääsenokad läbi ei ulatuks. Kui niimoodi tööd teha, kus su keha kogu aeg miski hõõrub ja kriibib rohuga kaasa tulnud sipelgas enda vangistuse eest. Ta maksab ja toorest rohi palavaks läheb. Siis on ikka hull küll. Aga hammustused olid hullemad. Aga ööd. Kõik tare, uksed ja aknad said kõvasti kinni pandud, kuid ometi pinises sääski voodi endale pimedas toas. Võtsime siis ka siberi tõrjevahendid kasutusele, panime plekke ämbrisse, kuivanud lehmasõnnikut ja ämbri põleva sõnnikuga tare ukse ette. Just nagu oleks pisut Aidanudki ja palavus. Ega inimene saa härja kombel Disnikusse joosta, töö tuleb ära teha. Kahte heinaaega ei ole. Kastsime mitu korda päevas, kleidid jões märjaks ja panime mees orinal selga. Senikaua kui kleit märg oli, sai päris lahedasti hingata. Aga parmu ja tohman ei võtnud märjast riidest läbi. Meed seda võtet ei kasutanud, need olid kõik oma paksud püksid jalas, tumedad pluusid seljas. Panin nende kannatlikkust ja vastupidavust, sagedasti imeks. Karm elu teeb inimese tugevaks. Nõnda ja veel palju värvikamalt veeres elu seal aastast aastasse. Meie saadiga minut minutit jõudnud lõpupoole ja veel on jäänud aega vaid mõneks pilguks käsikirja lõpulehekülgedele. 1956, sügisel polnud need mingid pritsagna sõnad, vaid muutuv poliitiline kliima, mis Ailiviitalist jälle kooliõpetaja tegid. Mass Leanimas anti talle võõrkeele tunnid kogunisti kolmes koolis korraga. Ja just siis juba sügistalvel öeldi talle, et Vaba sõitku koju Eestisse, kunas tahab. Ent ta ei sõitnud, ei suutnud jätta pooleli kooliaastat ja maha lapsi. Ühed olid väikesed, teised noorukid, kolmandad õhtukoolis täismehed, igasugu direktorid, käitiste muude asjade juhid, kellelt oli haridust nõudma hakatud. Lähemegi nüüd viivuks 57. aasta kevadesse võõrkeele küpsuseksamile. Piletid võeti ära ja mehed pigistasid end pinkidesse. Jälle hakkasid sõnaraamatute lehed sahisema ja suled krabisemal. Juba võtsid mehe pintsakud maha ja riputasid pingi seljatoele. Siis puges tumedam laik päevasärgi kaenla alt välja, juba jõudis poolde külge. Juba said kaks laiku selja peal kokku. Ei, neil ei võinud enam kõrvalt vaadata. Ma läksin meeste juurde. Peale higi ei olnud nad endast midagi suutnud välja pigistada. Kirjutage lugesin talle teksti vene keeles ette ja ta kirjutas samuti seisatasin teise, kolmanda ja neljanda juures. Vastates võisid nad tõlked lehtedelt lugeda. Terve klass lõpetas kenasti ja sai oma kallid diplomid. Raskekaalulised ei läinud enne koju, kui kõigil eksam läbi oli. Istusid koolimaja ees pingil tegid suitsu ja kuivatasid särke. Kui ma majast väljusin, et koju minna, haarasid nad mu kätele ja loopisid õhku, nagu oleksin mina mingi maailmarekordi löönud ja karjusid meie elupäästja meie elu päästma ja nüüd on meile võõrschi jõutšernees, seal ei teeni uksed lahti. Oh seda vene emotsionaalsust ja temperamenti küll. Viimane võitlus oli mul nendega veel õhtul, mass Lenina männiku all, kus lõpupidu peeti. Veel kord tuulutati õpetajaid, enne kui maha istuti. Ja lahti läks, ehtne vene pidu. Olime rõõmsad, kuid ka mingi suur nukrus puges südamesse. Ma teadsin, et ma enam kunagi ühegagi neist elus ei kohtu. Minu esimene ja ka viimane kooliaasta siberis on läbi. Aasta, mis mu elu palju rikkamaks oli teinud. Peale Dunaevski kooli valsi lõpetamist ja südamliku hüvastijättu lahkusin klomp kurgus ja nüüd siis koju kodumaale Eestisse kaheksa aastat ja kolm kuud oli seda päeva oodatud ning nüüd, kus ukse ees oli Tuli ta nagu väga ootamatult, päris äkitsi. Kas tõesti varsti juba sõidame? Kuhu me sõidame? Muidugi, kõigepealt Tallinna ruti tädi juurde Märjamaale vanaema juurde, aga siis omaste juures oleme ainult külalised, vaesed, palju kannatanud Siberlased. Niisugune oli koduste vaatekoht meie suhtes. Kuid meile see vaatekoht oli vastumeelt. Esiteks ei olnud millegi poolest vaesed, käed-jalad olid meil kõigil terved. Et võisime end ise elatada. Teiseks polnud me mingit paljukannatanud Siberlased, kuigi Siberi elutingimused olid teised kui meil Eestis, kuid need olid normaalsed, Siberi oludele vastavad. Ning meie elasime ju samades tingimustes, mis kõik Siberlased? Meie jaoks ju mingeid halvemaid elutingimusi välja ei mõeldud. Siberis on füüsiline töö vahel väga raske kuid vaimselt meid keegi ei surunud. Omad inimesed ja meid hinnati. Meie käest õpiti, meie käest tuldi paljudes asjades nõu küsima. Siberlased teadsid, mis tähendab küüditamine. Meile tunti ainult kaasa. Ega nähtud meis mingeid kurjategijaid. Aga kuidas võtab meid kodumaa vastu? Enne teele asumist seisis ees veel üks see kõige tähtsam käik. Emm rendisse. Mees, ained, passid, passilaua ülem tõusis püsti. Tervitas kodusõidu puhul ja ütles need. Unustamatud sõnad. Andestage meile, see oli Stalini Jäneviga. 18. juunil 1957. aastal alustasime kojusõitu mass Leaninast Paanovi jaama poole. Moskva, Leningrad. Ja kui üle Eesti piiri jõudsime, muutus pilt järsult. Jaamahoonete ümber olid puud ja põõsad, sirel õitses ja lillepeenrad kirjeldasid mitmevärviliselt. See oli kodumaa, nagu ta ikka oli olnud. Kulla klassinemm omal viisil, kõige rohkem enestes on sinu poisid oma võlgasu esikat asumas. Nõnda nüüdki tean, et sulle meeldib sellest, need koraaliprelüüdi helid ja ulatu koosnevad sinust tagasigi 30 aasta taha kuulsa omagi võlga tunned. Mäletad kanisse Ivanunat? Kirjutad, et lubasid ärasõidul tema surmateate puhul talle hingepalve tellida siin eestimaal ta oli see pere nutma puhkenud hinge palved, temale on see üldse võimalik. Arvame ka, et see on võimalik ja võib-olla juba Anise tarvis tehtud ja mitte ainult temale, vaid tervele proletalcale, mida enam kaardil ei ole. Lammutati 60.-te keskel ja kalmud. Üllace mäletagem kõiki üllatud külasid ja iga üksikut hingerahu ja on elavad kui surnud. Sinu kuues klass aastast 1949 täna ja ülehomme sinu 83..