Kui me jutt eetrisse läheb, on neljas jaanuar ja seda loetakse ju veel ikkagi pühade ajaks. Mis tähendus sinul veel nendel päevadel enne kolmekuningapäeval? Eks ta ole ikka see aeg, kui kui Kristus oli sündinud ja kui ta oli teatavaks tehtud karjaste läbi. Ta oli teatavaks tehtud hommikumaa tarkade läbi sest argatulide hommikumaalt ka Tähe juhendamisel teda kummardama ja austama sisse tarkade aeg tuligi kolmekuninga päeval siis need targad tulidki, see ongi see kolmekuningapäev, kolm tarka tulid hommikumaalt ja kummardasid teda, teevad Andid ja läksivad siis oma teed. Kuningas ütles, tulge tagasi, ütelge mulle, kus see lapsuke on, sest ta tahtis seda lapsukest kõrvaldada. Ta kartis konkurentsi ja aga tardad, trumpasid teda üle oma tarkusega. Saivad Aruda huvist ja ta mustast pimedast soovist. Nad läksid teist teed kaudu koguni tagasi ja ei tulnud. Ta jäi Kristus. Ja nõnda jäi kõik ajalukku ja tänase päevani õnnistuseks kõigile rahvale ja sellest samast oleme meie osa saanud. Ja sellest samast olen kaminaa osa saanud omastanud nooruspõlves. Kui ma olin alles kaheksateistaastane noormees siis ma läksin vabatahtlikult sõjaväkke, mille pärast, sellepärast, et ma pidin minema Belgiasse brüsseli pealinna balletti õppima. Aga balletikoolis oli viis aastat tarvis õppida. Ja kolmas, kas nad tulid veel praktikaliselt sõidud truppidega ümber ja siis muidugi oleks oma kaheksa aastat ära laenud, aga vahepeal oleks pidanud kroonik teenimatult oma Eesti sõjaväkke. Ja et sellest lahti saada, sellest kohustusest läksin ma vabatahtlikult praegu sõjaväeteenistusse Rasko lisa saada, sest just siis oli planeeritud meil sõjaväes kõik kohad ja ülespidamise saime ikka ära ja siis ma lõpetasin oma sõjaväeteenistuse niimoodi, et mina sain usklikuks. Õpetasin enna aega kolme kuu järele, kui teisi ülendati reameesteks, siis minule kirjutati valged piletid välja. Ma sain usklikuks jumalale abiliseks Valga baptistikoguduses ja sain uue südame ja uue idee ja uued mõtted. Siis ma hakkasin jumalat paluma, et jumal aita, et ma saaksin sõjaväest vabaks, sest ma ei armasta lasta inimest. Ma ei armasta sõdida Maiale lapsest saadik soovinud püssi ega püssilaskmist. Ma ei poolda seda oma põlgan seda ja kal roomata, mis ma põlgan. Mulle ei meeldi, isegi mulle ei meeldi see, et loomi tapetakse, aga lihama sööl. Ja ma olen tihti mõtelnud, tahad, et peaks sellest kõigest loobuma, loobuma, aga elu on nii teist toitu juures pead hädaga lihaga sööma. Ja siis ma sain valge pileti, juhatasin pühapäeva hommikul noorte rivi koori, õpetasin rivilaulu noortele kasarmuruumis seal. Ja siis nii kui lõimust läbi üks valu. Ma kukkusin kohe poiste ette maha ja pillimees olla õhkas. Siis viidi mind Tartu haigla operatsioonile Maarjamõisa ja maarjamõisas ma operatsiooni järel ei hoidnud ennast, läksin palli mängima, õue läksin võrkpalli mängima, venitasin, pingutasin oma haava lahti. Siis tehti mulle kahe nädala pärast teine operatsioon, kui ma sealt haiglast välja läksin, pidin kasarmu tagasi adetama. Aga üks juudi arst, doktords, lahv, mul on ta nimi selgesti meeles. See ütles mulle, noormees, kas teie loobite Madendid sõjaväest vabaks koguni? Ma ütlesin, et see on just minu idee ja minu rõõm. Ma ei armasta üldse sõdidega sõjanegi seda pakkumist, ma võtan hea meelega vastu ja ta kirjutas mulle niisuguse dokumendi välja. Viisi laatsaretti seal komisjonis oli pea arst, lõi rusikaga vastu lauda ja ütles, et on aga terve mees, aga no midagi teha ei saa. On aga terve mees ja peab vabaks laskma. Kui ma olin siis ära saanud vabaks sõjaväest juba ja olin lahti saanud sõjaväest juba siis ma hakkasin juma, tegid tööle ja tegi niimoodigi tööd. Väga palju aastaid, ma olin noorte rändjutlustaja, ma töötasin Ameerika missioonis. Ma olin Riiast välja õnnistatud fetleri juurest. Töötasin Ameerika missioonis väga edukalt, mulle saadeti siia Eestimaale palk. Mulle saadeti Ameerika rahas, saadeti dollarites Londoni panka, seal saadeti naerdes Valga Eesti Panka ja sealt Eesti maksis mulle siis selle välja kroonides. Aga balletiga jätsid sa siis? Ema jäi kõik sinnapaika, sest sest minu tee pöördusse sealt ära, sest maailma. Kokku, ja siis ma niimoodi olen elanud tänase päevani usus, armus ja siis ma ootasin ikka vabariigi taastamise aega, ma elasin selle tähe all kogu aeg oma, tegin jumala riigi tööd. Et jumal kingib meie eestima Maale tagasi meie täieliku vabaduse ja iseseisvuse. Ja kui siis mõned rääkisid, et ooh, see ei muuda ennast iialgi, see jääb nii, nagu ta on, selle peal ei maksa kellelgi. Siis ma ütlesin nendele inimestele liika, et teil ei ole luba niimoodi rääkida, sest mida inimene välja räägib, selle järel talle juhtub. Kirjutatud on, et sulle sündigu sinu usu järele. Ja ma olen seda südamest uskunud ja kui see vabadus nüüd kätte on tulnud ja mina usun, et need rasked ajad, mis meil praegu on läbi elada mis paneb paljutki kõhklema ja paljudelgi lööb nagu jalad alt ära, toe alt ära. Et see kõik möödub ja see möödub auliselt. Ja see möödub ilma viperusteta, et meile suuri õnnetusi kaela ei tule, aga võivad juhtuda komplikatsioonid Liidusse siin ümber ja siin võivad juhtuda mõningad asjad, nagu praegu gruusia sõdib ja omavahel ja ja meil võib ka tekkida intriige, sest meil ju omavahel ka ei ole nii väga häälestatud hästi meie riigitöötajad ja ülemused ja eesotsas olijad, nad on ka nagu vastu häälestatud teisel, aga see on üks negatiivne nähe. See jõle õilis eestlase osa, meie peame ühte hoidma, meid on vähe ja me peame üksmeele kätte võitma, siis meie võidame elama. Mugavus ja luksus, ei, ma ei ole eluaeg taga ajanud. Ma ei pea nendest mitte midagi lapsepõlvest saadik, ma ei ole isegi abielusõrmust ostnud. Ma ei ole ühtegi ehteasju omale ja oma naisele kahl lubanetega ostnud. Me oleme selle ajani ilma selleta läbi saanud ja siis Alpimine edvistamine ja see teeb hinge inimese sisemise olemise labaseks, kes ennast liiga värvib, esipessaetab minu meelest sellel inimesel on päha kaalu. Ja nüüd on meie südamepalve ja soov, et kõik see aeg, mis me veel võitleme, siin elame, oleks jumala õnnistuseta heal elada. Ja jumal kinnitaks meie leiva laudja ennistaks meie leivakasvu ja annaks meile rahvale meie raske töö ja hoolitsemise ja püüdlikkuse peale igapäevase leiba ja et seda oleks ka külluses. Ja vihm ja lumi ei tule ilmaasjata alla. Meie kentsakate silmaoludes nagu nüüd on, et jõulud võivad olla mustad ja, ja suvi võib olla niiske ja külm. Just täna enne seda, kui ma sulle külla tulin 100. maha laia valge lumi. Kui ma tulin oma koduväravast õhtal töölise välja siia siis ma austasin oma südames jumalat, nii ilusa jõulu esimese püha õhtuti kesid laiknev, ennustati tormi sadu suurelt, madalrõhkkonnad pidid tulema sealt Rootsi poolt ja sealt kaugemalt maalt. Rõhk oli nii harjunud ikka nii kerge taevas väike, külm talletanud oli kuivaks läinud, lumi, ilus, lumi 100.. Mul tuli see meelde see salvkoolipõlvest, et värske lund, pehmet lund sajab juba terved tund. Poisid välja, kindad kätte, sõjamehed ruttu ette. Liin tööle ja, ja rõõmustasin ja kõik oli nii valge, nii ilus. Ja uus aasta tuleb lumine. Sellepärast, et ilm läheb külmemaks kargemaks ja tarvitab nüüd ilusti ära see esimene lumi siin maa peal ja seal. Sa rääkisid seda, kuidas sõjaväest sai sinust taevaisatundja. Aga milline su lapsepõlv oli, kas sellel ka võis olla mingit põhjust selleks et sa usklikuks inimeseks said? Mu lapsepõlv oli iseäralik, raske. Ma olen vallaslapsena sündinud ja ema häbenes mind üles anda. Siis oli ju kiriku juures ülesandmine ja registreerimine laste arvele võtmine. Ja ema hoidis sellest eemale ja ma olen sellest ajast arvele võetud. Vanemate pulm oli, ma olin siis kolme pooleaastane siis isa võttis ikka ema ära ja võttis mind ikka kuidagi oma nimele ja ja ma sain siis kah viidud sinna talusse kusega Emalaks ei saa ju olla, muidu ma olin ema kodus. See kolm pool aastat, mul on meeles kõik sellest ajast veel mitmesugused nüansid. Ma võin seal piis välja tormise ilmaga, pimeda ööga jahtis oma Marius välja mind õue ja ja mul on meeles, kui ma magasin seal truubi taga voodis ja kui beer panti veel seina vahele kartuleid puhastasin. Teenijad puhastasid hommiku vara kartuleid, käisid lauda vahet Latarnatega ja köögis, aurusestossoske keedeti kartuleid, seal peerud põlesid läbi aurulina päevalt peerutuld. Ja kõik see mul nii selgesti meeles sellest lapsepõlvest ja siis, kui mind sülle võeti, veel ma hakkasin väga kisendama, kui ema ära läks, isa ema 105 kaasa ja ma jäin üksinda maha maksnud, lärmama ja protesteerima, siis üks vana kasvata, vana minu hooldaja või minu hoidja oli seal üks vana kassimati, kutsuti teda, see tõstis mind üles ja ütles. Ma papartsuhti millane valast vana Miiraga takkajärele flatsed tuleva, kõik pääle ja Milanik ning takkajärgi kui keeles ma olen ju võrukene, ma olen Võrumaal sündinud ja ja siis tuli niimoodi välja, et mind siis viidi, küll sinna rajas, ei saa kodu ja, aga ei saa minu vastu halastuseta. Isa oli karm, minu vastuda, mind ei sallinud teisi lapsi, ta armastas ja hoidis, aga mind ei tahtnud. Aga ma sain palju kannatatult, peksis mind, kisti ja ja, ja põlgas mind solvas mind sellest saadik, ma hakkasin jumalat oma isaks valima ja see oli suureks tõukeks ja see oli hea matunandatsiooni kasuks minul olnud. Ma olen vaba piinast, ma olen vabast suitsust mõlemaga maailma lõbudest, igasugustes tühjades, Trallidest, mis inimesel suurt midagi, Jan, millest loodetakse leida palju. Aga tegelikult tuuma ei ole, sisu puudub. See on mind juhtinud mu armsale vabale Eestimaale tagasi ja mulle kinkinud onni. Mul oli külas seal, kus ma kasvasin lapsepõlves, isa kodus oli üks vana peegli anud üksküla kõige armsam naine kes käis alati, aitas igal pool, kui pulmad tulite, pidu tuli toite teha ja toimetada ja omal ajal oli väikeonne all palu peal ja seal oli püks plektoru korsten peal. Ja ma ütlesin ikka niimoodi, et anna madalaks ka omale niisugust maja saada, aga ilma sil tulutama tahaksikad, kividest korsten oleks pead. Ja nüüd mul ongi selline maja. Nüüd mul on selline maja, ent annal oli üks tuba ja ees väike kee, kahju suubele oli pliit, aga mullune Suubi köök läbima. Ja, ja ma olen üksi, saad nagu mõisnik ja mul on ilus suur aed ja ma saan aiast omale kõik, mis mul on varuks varuks tarvis. Jumal on nii saetanud lennud, kumu, maine, isa ei oskanud mind kalliks pidada. Mul ei rikkust vaja, mõisaid ei taha mul sellist jääd, siis ma olen sellega rahuldatud ja loodan, et meie vabas Eestis veel palju selliseid inimesi saab olema, kes rahul olnud kõigega. Sellepärast, et sa kodus niimoodi isa armuta kasvasid, on vist see ka, et sa nii varakult sattusid kodunt ära oma käe peal. Mõtlesin ära kodust ma sain põgenema. Emale tuldi sõnumiga, et lapse peab kõrvalpoisi, tab kõrvale viimasest isa teritab suurt seatapmise nuga ja on parajas pommis ja siis ema saatis mind läbi ööd. Anti järele veebruarikuu oli, kõik oli tuiskond, külm pakane, üheksa kilomeetrit oli minna läbi metsade onu juurde läbi keset ilma metsade ema pani sinna mu riidekaltsud, mis mul seal olid, sisse. Panin sinna peale ja raamatut ka ja ja toituga andis põue soolaliha leiva vahel ja ja nii ma siis need ja puukotad andis veel jalgade laudas käimise kotad, need olid hirmus rasked ja mitu paari sokke jalas ja need olid nii rasked, läksid lund täis, kõik, terve öö, ma läksin läbi seda üheksat kilomeetrit läbi metsa, metssead ja hundid ja kõik, kes seal oligi. Isa oli näinud just metsa, kasvupusad, meie põllud aga metsas ja seal olid loomad kõik ja ma tundsin ka ühel kohal, kui ma läksin, üllata nii silla, et paremat kätt vilkusid siin ja siin vilkusid tulukesed ja ma teadsin, et võru keele kutsutas soe. Et nooo hammas soe, aga ma läksin need hinge kinni pidades vaikselt edasi, et kas nad ründavad mind, millal nad hüppavad selle tunda, siis läksin millam peale kargama. Ja siis, kui ma hakkasin karganud ükski mu kallale läksin edasi ja sain Pommeri niitude pääle välja. Päike hakkas tõusma koitis idas koitis ja siis ma olin surmväsinud, siis ma istusin Reedale maha, sinna teda rii pääl oma pakikeste peale ja ja siis mul hakkasid pisarad voolama üle põskede. Põsed olid nii äärsed pisarad, nad peaksid kohe käes üle põskede, tulid pisarad, hakkasin seda leiba hammustamas, oli kõik jääs, lihatükid käes. Siis ma panin selle natuke vist suhu, võtsin, sulatasin, panin tagasi selle sinna, taskus põuetasku ja läksin siis edasi, onu juur, onu ei võta vastu, onunaine, ütleb. Ta tuleb, tapab meid ka siin kõiki kokku, ära siia külge. Me panime hobuse ette viimsuse tagasi. Aga onu juures oli üks eluaegne teenijaks tüdruk. Helmise ütles niimoodi. Mesti kuradi tahatast latsest kastid tahata Tseebiskiitava August, pane Esko. Onu ütlased esscotma sulle küll ei pannud. Ma pane sulle Vanamiira ja ta viis mind siis oma õe juurde selle Vanamiiraga issina Haani mõisa taha. Sealt õe juurest viidi mind murru kahe nädala pärast, siis teisel hommikul, siis ma võtsin südame rindu jumala nimel. Usus 11 aastane poiss. Läksin siis linna peale otsima omale paika, kus olla ja imelik, kuidas mind juhatati, läksin Kreutzwaldi tänavat alla, siis öeldi, keera liivatänavast vasakule. Keerasin vasakule, läks edasi, see nagu Jüri tänavale, siis öeldi, et keerasin paremale. Paremal läksin, kuni postkontor, nii ei mõista enam edasi minna, kus minna, nüüd edasi ta vasakul pühkiseks, naine, uulitsa käsi oli baarman. Ma läksin selle juure üks häälides, mine selle naise käest küsinud, et võib-olla see teab kuskilt kedagi. Hakkasime sealt kõnelevama, kõnelesime oma olukorra ära ja annetas mulle niimoodi. Lähme üles. Male ütles sulle, kas sa oled rahul sellega? Viis mu treppi pidi üles ärklikorruse peale toakanud, pik dub tavaline saal toll vahelt tehtud riidega vahes vahele ja seal magas peremees ise, kes käis linnavalitsuses tööl. Ta vedas sibi välja ja tütar oli siin ees. Sind ees oli tütar, tütar, kes kasiinos ettekandjas ja tema ise oli seal taga kapi taga. Ja kas sa tead ja ütles mulle niimoodi, et kui Marta tuleb, siis ma kõnela talle. Et võib-olla on nõus sind siia võtma, Savitad meil tänavat ka uulitsa ka pühke lund ajada ja. Marta tuli, kodu võttis mul ümber kaela kinnitatsioon, mu vend. Minu vend, minu kallis vend, tal oli vend ära surnud. Mul oli seal nii hea olla, Marta tõi toitu palju kasiinost, jäi üleiga võileibu, võileibu ja vorstide ja kõikesugust toitu tõi kotitäie teiega õhtu ja süüa oli küll ja ma aitasin neil seal teha ja pärast ma sain siis sealt nende juures, siis sain ühe postkontori juhataja pensionäri juurde siis see võttis mind oma korteri ja seal ma sain siis süüa. Ta andis mulle süüa, andis prii korteri, ma tegin temale ka süüa ja kraamisin tal kõik toad tekkinud korda tip-top ja elasin seal kui, mis ka mitu mitu aega seni kui juudipoiss varastas, tehti lahti ja lehes oli kuulutus ja kui palju soovijaid oli, sinna aga mind võeti. Ja sinna sain ma selgeks ärizeldiks. Ja sealt ma siis seal ma olin mitu aastat ja oli nii, ausalt elasingi nende juures koguni ja sõin nende lauas ja ja oli neil nagu, nagu kunagi mõni kasulaps saar. Ja siis ükskord isa tuli sinna, Jerry elling tahtis mind veel oma sakutada, oma võimuga veel näidata oma võimu veel, aga juudi proua, vana juudi Fanny oli nii hakkajaltest. Ta lähedalt vaadanud ja mina ei saanud aru ja vaatanud jah, ei saa, tuleb üle tänava. Tali teda juba kaks korda näinud, tuli löödelema kompadi, mina olin pähe klaasilõikamise ruumi ja kuulsingu, Fanny lõi rusikaga vasta letti, kui sina, seedeegaa, mina kutsun politsei. Kohe kutsun sulle politsei, istuda tahad, siis tee lärmi siin. Ja see oli siis ka kord, mis ma nägin, Velisad seal. Ma jälgedes mind jälitamas. Pärast ma ei kartnudki teda nii väga ja olin tast lahus ja seal juudi juures saatis, hakkaski mul seal kõik see teine elu peale. Nonii sa tegid tööd, aga tegelikult oled sa ju ikkagi kooliharidust ka saanud, on ju keeled suus ja kõik asjad selged. Kas seda õpetas siis ka kõik elu? Ma olen kooliharidust vähe saanud. Teisest klassist gümnaasiumist, ma pidin ära jääma teise klassini, mulle anti vabastus õppemaksust. Eesti ajal oli õppemaks kõva. Ja siis ma käisin maavanema juures palumas nutmas. Halastage mu peale, et ma, ma palun mind ka vabastavad teised vabast, ma tahan väga õppida ja aga maavanem ei tulnud mulle, vastaja ütles, aga sul on jõukas isa ja suurtaluja, kui me niisugusi vabastame, mis me siis vaestega peame tegema? Vaat niimoodi ma ei saanud vabaks ja siis ma pidin ära jääma koolist, aga male siis vaimulikult ennast arendanud maimulikudes, õppimistes, seminarides, kursustel ja ja ma olen vaimulikus liinis täiendanud ennast keskharidust välja. Saksa keelega kätte, et vaimulikus töös käisid seal sakslased koos ja saksa seltskond ja saksa koosolekuid peeti ja Google'is Tartust ja ma pidin seal kõik olema korraldaja ja ma kutsusin neid saksa mutikesi kokku sinna koosolekule Valgas ja ma elasin doktor Morelli juures Valgas. Modell oli klaverikunstnik, joonistas kunstnik ja temal andekas usklikke, tema rääkis kahtaliga tahvuselt sakslane ja siis ma elasin ühes majas seal, kus korteripõld kõrvul sakslastega saksa vanad preilid olid seal nende juures, ma käisin lõunal ja nemad rääkisid minuga ainult saksa keelt, saksa keele, ma olen noh nagu öeldakse, nii. Need õppinud elukäigu, sõda õppimata ja vene keel olema nüüd Venemaal õppinud ja inglise keeles ma töötasin, minu kirjete kirjavahetus oli kõik inglise keeles, aga ma olen nüüd inglise keelekahjus, mustand, nüüd nüüd ma räägin väga halvasti. Ja üldiselt ma pean ütlema, et mul on ainult ka keelte peale ja muusika peale mul ei ole tehnilist vaistu, aga mul on rohkem keelte peal ja muusikapala on antud. Kui ma sind suvel nägin, siis sa ütlesid, et sul on nüüd üks niisugune unistused, sa tahaksid endale kandle soetada. Kandle olengi tellinud juba. Kaante meister on mul seal tõrva taga seal kui igat, siis jama loodan ja aastavahetusel kannel kätte saada, ta lubas seda. Ja mu vend mängis väga toredasti kannelt. Ja kandlemuusika ja kammerkannel on mulle suureks vahelduseks mulle seltsiks. Mul on praegu kõik pildid, akord, Juun, mullon, mandoliinid man, Tuula munudki. Kaks harmoonium, kannel veel, puudub kuma kandlega ja siis ma, kui ma kannelt helistan, siis ma tunnen mana põlve, vana aega, tuleb, tuletab meelde. Kui me vennaga mängisime, siis ema nuttis, tellis ikka jälle tükkisid. Ema laulis vahest kaasaga, mu ema oli lauluinimene, isa oli ka lauluinimene natult Laumöönimist modemat. Aga nüüd kõiki neid pille mängima, oled sa siis ka oma käe peal õppinud? Muusikakoolis sain ma nii vähe käia, ei olnud ju võimalust, raha ei olnud. Kaks kursust lõpetasin muusikakoolis. Ma õppisin spetsiaalset laulu. Kasaver oli mul oblikat uuriline. Pojad teisi pille tuli siis vaimulikus, töösid narre, õppisin ärama, laulsin kitarriga, saatsin ise, aga teisi akordioni, õppisin masu ajal põgenemise peale ära. Keegi jättis oma akordioni maha ja ütles, võttas omale. Ja ma võtsin selle akordioni, mased akordioni, nii hoidsin, et kui me põgenesime lahingute käigus, on ma oma elu oleks selle akordionist andnud. Ma ei jätnud teda maha nainegi liitlasmind, võta lapsed, mis selle pilli võõrapilliga jahid, aga ma võtsin ikka akordioni kaasa ja, ja ma sain ikka ära õpitud, sealt põgenemise peal õppisin ja siis ma sain õpetaja koha ja siis ma töötasin õpetajana, seal ma olin siis. Ja ma olin surmani kui väsinud ma olen palju palju muusika alal vaeva näinud ja hoolt näinud, käes muld on ja ma mängin ja laulan ja ja ma ühe laulu võin sulle ka nüüd laulda. Mälestuseks. Mul on see meeldinud lapsest saadik, see laulikad. Mullo voolu lauliaaki. Kui vaatan ta Eva Ülesse seest huuled meelde ees. Kallist Eva kuuni hingas sind. Oh oi, jaak haiks ellidest mind oo omada. Saared laulu teistele kaapetanud sellel kooliõpetajal ja ja vaimulikus töös ka. Ka olen lõpetanud laulu ilma vaimulikku tööd ka teha, sealt tuleb ka laulu õpetada. Maalisin metodisti kirikus 16 aastat organistiks ja koorijuhiks. Ja rahvast käis palju koos ja vanad inimesed laulsid nii kallilt ilusti. Koor oli suurem, jaguma maadest, sel ajal. Aga tegelikult, eks sinu omagi hääl vist on sellepärast nii hästi käes, et sa teda kogu aeg oled sunnitud vormis hoidma. Ma maiust ei ole viimasel ajal saanud üldse enam laulda, ma laulsin siin mesinduse kooris. Aga nüüd ma aastaid juba kuskilgi laulnud mal täitsa vakka ja hääl roostetab ära sellega. Aga siiski Jumalale tänu, et ma kodus armastan laulda. Kui mul aga tuleb üks niisugune hall tund. Vaim. Inimesed juhtub, hingeline tasakaal kaldub negatiivsele poolele, kohe läheb laul lahti ja mõtlen kohe vaimuliku laulude seast, mis nüüd sobis laulda. Lasen laulu lahti ja laulan ja võtan pilliga veel käte mängin ja laulan ja vot niisugune on minu elu sellest suur tugi. Aga nüüd räägime sellisest elu argipäevast, kaame, rääkisime sellest ilusast ja nii üldisemast poolest, et sa jõudsid ära oodata selle, et Eesti riik on jälle Eesti riik. Aga praegu sa oled ise üsna kõrges vanuses, juba käid tööl ja eks need igapäevaeluga toimetuleku on siiski iga inimese osaks. Tööl pead ma sellepärast käima ja tahan käia seni, kui mu jalakesed liiguvad veel, sest ma sain autoavariil suure löögi. Sellest saadik on parem jalga väänanud, vällja puust formeerunud ja väga viletsad jalad. Aga et saada osta, kui teised lähevad poodi ja ostavad kõike raha käes küll ja mina lähen, ma ei saa midagi. Ost. Ma ei saa omale midagi lubada. Selleks, et maa kasaks mõnele tükile külge hakata ja saaks omale ka midagi lubada. Samul kaks kassi ka need ka tahavad, need söövad nii palju kui mina üksinda. Need on väga nõudlikud loomad. Ja kas sa tead, sellepärast ma pean praegu tööl käima, et mul on väga hea töökoht. Mul on head hea kollektiiv, hea ülemus, mu ülemus, mind nii pooldab ja toetab mind igati, muidu oleksid juba lahti tüdinud, siiani tahtjaid küll olnud. Ja sellepärast ma tulen lauluga tööl ja rõõmuga tööle, sest mul on lahedam elada. Ja mu vanaonu tahab kobistamist ka saada kohendamist. Seda kogu aeg remont. Üleüldiselt tööl käimine on liikumine. Tööl käimine on ergutusinimesele igatepidi, vaimselt ja füüsiliselt ja ma ei ütle kellegi kohta, et hoia tööst eemale siis, kui sa tööst eemale hoiad sisse kõdunenud kõnged, agad töötades. Kõik liigub ja elu nõuab liikumist. Kui aasta algab, siis inimene teeb ikka mingeid plaane, mingeid soove neid on, siin on ka kindlasti. Ütle, kas tegelikult on aastad kõik, igaüks ise näoga sinu meelest, kui sa nüüd meenutad sulle neid kümneid. Kindlasti on igal elupäeval on oma nägu ja igal aastal oma nagu oma tegu. Minu soov oleks uuel aastal. Et kõik need hilboltajad, haldur, tajat ja tühised poliitikud, kes ajavad pimedat poliitikat need saaksid lavale ja nende meelevalt kaoks ära ja teeme rahvas hakkaks õiglaselt. Ja ilma omakasuta ja ilma igasuguse nihukese väärsoovita tegutsema ja ja saaks ükskord kord majja, et saaks meie maa veel hingata. Et meie maa saaks veel tunda, et ta on vaba, praegu on, justkui on see mingisugune niisugune niisugune nagu tuli, mis tahab välja puhkade ikka Lägelebiale, kelle pea õiget põlemist ei ole ja õiget hoogu ei ole. Aga et ta saaks täie hooga kätte ja elu läheks täit täit käiku edasi ja elul oleks oma maitse ja värvus väärtusse. Et igaüks võiks ütelda, et see on tõesti nüüd meie kallis vaba Eesti. Ja me oleme õnnelikud, et me oleme koduma. Et me ei pea olema mitte väljarändurit või kuskilgi emigrandid, vaid tunneme ennast täisväärtuslike kude eestlastena, täisõiguslikud kodanikutena omal vabal kallil Eestimaal. Ma siis laulaksin veel ühe soovi laulu. See laulu nimi on nii, et aasta aasta peale elus mööda läheb tulevik ootel silmil seisma jää. Et siin haigest