Tere, Te, kuulete saadet haridus ja elu ja täna on stuudios Leam, ostsin Eesti elukvaliteedikeskuse juhataja, psühholoog, mina olen Heidi Tammar ja me räägime täna Ühest uurimusest mis on läbi viidud üsna hiljuti, nii et selle tulemused võtsite te kokku alles sellel suvel. Ja nii see oli, aga see on nagu kompleksuuring. Üldistusi, järeldusi me võime teha nüüd alles, kui me oleme mõlemad uuringud läbi viinud. Ja need on käsitlus koolist, stress, õpilasest, dress, õpetaja stress. Nii et need on omavahel seotud, me ei saa rääkida, ehkki modeid palusin siia stuudiosse selleks, et rääkida õpetaja stressist ja sellest töö poolest me ei saagi päriselt lahus neid võtta õpilase ja õpetaja stressi. Ei, sugugi mitte nii, nagu on perekond, kus on ema, isa ja lapsed ja suhe on läbiv ja sõltud, tuv ja üldnimetus kodu, nii on ka kool, kus on kaks poolust, õpetaja, õpilane, ja me ei, ei saa ju olla õpilased, kui meil ei ole õpetajaid ja me ei saa olla õpetajad, kui meil ei ole õpilasi. Millal te seda tööd tegite? Kuidas ja kus? Kogu see algust sai tegelikult 96. aastal kui sotsiaalministeeriumi poolt algatati laste ja noorukite riiklik terviseprogramm. Ja Meie keskuse juhtida on vaimse tervise projekt. Nii et täna me räägime tegelikult edasi seda, mida läinud nädalal juba alustasime. Antonina Järviste ka, kes on selle suure programmi projektijuht ja see on koolikeskkond. Ja, ja tegelikult on koolikeskkonnaprojekt seotud ka otseselt vaimse tervise projektiga, nii et jätkan täiesti loogiline ja koolikeskkonnaprojekti alt tuli 97. aastal vaimse tervise projekti alla käsitlus kooliväsimus ja õpetaja stressi ka toimetulekuvõimalused. Kus sai siis välja töötatud Töövihik õpetajale, mis on on kasutamiseks ja käsitlemiseks ja kirjutanud ja koostanud on selle Merilis laherand. Nii et selle töö tulemusena olete te jõudnud lausa praktilise nõuannete kogumikuna õpetaja jaoks ja see on siis nagu psühholoogide poolt need nõuanded just nimelt tegelikult kogu riiklik programm ongi üles ehitatud rakenduslikule, meil ei ole võimalik läbi viia teadusuuringuid, me püstitame probleemi, esitame küsimused ja viime läbi rakendusuuringu, kus me püüame saada siis neile küsimustele vastuseid. Õpilase puhul oli suurematekstressoriteks esikohal olid suhted, õiglus, ebaõiglus, kogu koolielu, ütleme, vaimse tervisesfääris või vaimse kliimasfääris oli õpilasel kõige suurem stressor, ebaõiglane hindamine. See tuleb ju otseselt õpetajalt, see ei tule mitte hinnang, vaid hindamine, see on see, et õpetaja kiusab õpilase arvates nägu ja teine stressar oligi põhjuseta süüdistamine. Kas ei ole aega tegeleda probleemikäsitlusega, et siiski selgusele jõuda, mis oli ühe või teise teo tegemise või ütlemise põhjus? Räägitakse tagajärgedest, karistatakse kiirustades ja õpilane tunneb, et see kõik on ebaõiglaselt tema suhtes parem jäta õpilane karistamata kui vale õpilast tegemata halva teo eest karistada ja see on väga õige. Ma mäletan ülikoolis õppejõudu, kes kohati tekitas õppimissoovi läbi selle, ta hindas üle. Ta andis väga palju positiivseid hinnanguid ja see motiveeris olla parem. Sest tundus, et õppejõule. Me tundusime parematena ja see seeläbi andis tiivad. Just nimelt andis tiivad. Ja teistpidi ka sellise mitteteadmisega minna õppejõu ette ei saanud. Ta lootis, ootas, mängib nii et see õppetöö korraldus kaasa arvatud siis, et palju antakse õppida on õpilasel alles kusagil siis pärast seda kõike, jaht? Jah, ongi pärast seda, sest suhted on olulisemad ausus, ebaausus, nii nagu isiksuse kujunemine on just nimelt kooliaas. Põhiliselt toimub, siis pannakse põhiväärtused just nimelt kooli, aspaika ja põhiväärtustes ei tohi eksida, leitakse just see mina, kes mina siis siin olen, selles keskkonnas, kui palju ma endale võin lubada. Mida ma siin üldse teen, kes minu ümber on, kuidas ma nendega suhtlen, kes mind toetavad kes mind tõrjuvad, need ka omavahelised suhted koolis. Suhted laiemas, mõistes nii õpilaste õpilaste vahel kui õpilane, õpetaja, ka õpilane, kooli juhtkond ja nüüd siis õpetaja jõuame nüüd tema juurde, sest et tema stressi põhjustest pidime Mäetena ju rääkima ja ja me ei saa seda teha, ilma, et me teaksime, missugused on tema õpilase stressi põhjused, need said need välja toodud. Siiski, õpetaja on täiskasvanud inimene ja ta mõtleb kohati majanduslikult et õpetaja kõige suurem sellest surm, madal palk, millest on väga palju räägitud. Eetika, kas ikkagi see tähendab läbi madala palga võib ju nimetada seda, kuidas õpetaja päevase eluga toime tuleb läbi madalad palgad hästi nagu ei tule toim see palk on ju tegelikult nii nagu teie enne tõite selle näite ülikooliajast, et professor pani pigem kõrgema hinde kui madalama, et see innustas. Madal palk on ka omamoodi ju see nagu kehvapoolne hinne. Mina olen niimoodi ongi, võib-olla oleks võimalik õpetaja madala palgaprobleeme leevendada sellega, et õpetaja töö saaks tunnustust ka see on üks dressor, et õpetajatöö tegelikult ei ole tunnustatud. On tekkinud koolis õpetajatega rääkides. Selline kaitsepositsioon on meil kogu aeg, on nagu hirmud, et kui lapsevanem tuleb koolis, siis ta kindlasti ründab. Et ei tulda mitte lihtsalt küsima, kuidas minu lapsel läheb vaid tullakse küsima, et kas ta midagi halba teinud. Ja lapsevanematega rääkides on paljudel puhkudel just see tunne, et kui õpetaja helistab, siis on kindlasti midagi halvasti. Ja õpetajast fessoriks ongi paljudel puhkudel käitumishälvete õpilased. Need on nende jaoks probleemid. Nii nagu igasugune negatiivne on, on ebamugav lahendada. Nii on õpetaja jaoks just nimelt nende probleemsete lastega probleemide lahendamine raske, palju lihtsam ja parem oleks, kui kõik õpilased oleksid head ja tublid. Kes õpiksid hästi, käituksid hästi. Nii et kogusestressorite piirkond või leviala on, on mõlemapoolne. Seal ei saa ühte poolt muuta ja teist mitte just nimelt, et nad tegelikult tekitavad seda stressi kogu aeg teineteisele just nimelt, sest kogu aeg võimendub nagu lumepall, muudkui veereb ja veereb ja see ongi ja tegelikult on ka niimoodi, et ega nad ise eriti sealt midagi muuta ei saa. See muutmine peab tulema ikkagi väljas. Kuidas räägime enne läbi muud asjad veel, milleni te olete jõudnud nüüd oma uurimuste ka ja anname siis need, kuidas saate lõpu poole. Võib-olla tõesti jah, selles mõttes, et neid põhjusi, et mida oleks vaja muuta, on ka teisigi õpetajate puhul mitte ainult madalamad tõlkija, käitumishälvete, ka õpilased vaid õpetajal on koolikorralduslikke probleeme, ka teisi. Õpetaja tunneb, et teda liialt juhendatakse. Liialt kontrollitakse, on nii, et pikad tööpäevad on väga palju vihikuid, kogu õpetaja korraldus. Ja samamoodi koolikeskkond. Nii nagu eelmises saates te rääkisite koolikeskkonnast ka see on õpetaja probleem, mitte ainult õpilase tervise probleem, vaid õpetaja jaoks on raske, kui tahvel ei ole valgustatud, kui ruumid on külmad, kui kõik see ümbritsev keskkond on inetu ja ebamugav, see on samamoodi õpetaja probleemiastressor. Ja seda ei saa ju õpetaja muuta. Muide, ka õpetajate omavahelised suhted, kas see on ka kusagil selles reas? Jah, on, aga nad ei ole nii tugevad stressorid kuna õpetaja on ilmselt oma elukutset valides juba sedavõrd sotsiaalne tüüp, et ta oma tööd tehes keskendub siiski oma tööprobleemidele ja tööpõhiobjekt on õpilased. Omavahelised suhted on küll toodud välja, kui on juhtkonnaga suhted või probleemid aga mitte niivõrd kolleegidega. Tundub, et õpetajad omavahel saavad hästi läbi, toetavad toetavad 11 ja sellest on väga palju abi. Ja, ja see ei ole stressor, see on pigem abi ja toimetuleku strateegiana kasutatakse seda, et käiakse koos, kas siis ujulas käiakse kuus huviringides ja kasutatakse koos stressi mahavõtmiseks mingeid tegevusi, kas või istumist ja rääkimist, nendest probleemidest on üks olulisi stressoreid. Õpetajal veel, mis vajaks mainimist, on ka ebakindlus tuleviku suhtes. Kui me vaatame sündivust ja erialaseid nõudmisi, siis ei ole võib-olla eakas õpetaja enam nii kindel. Mis saab, millised on tulevikulahendit tema jaoks, kas ka koolivägivald on see, mis õpetajat häirib ja tekitab probleeme? Ilmselt sellepärast, et tal on raske leida lahendid, kuidas mägi valda kõrvaldada. Ja ka suitsetavad ja alkoholi ja narkootikume tarvitavad õpilased. Ta väsib väga sellest väsimus just nimelt. Vaat nüüd te ütlesite just selle ebakindluse tuleviku ees, et ei ole kindel, et kas tuleval aastal on veel tööd ja leiba. Siit meenus mulle meie saate alguses esitatud küsimuse teine pool et kuste seda uurimust läbi viisite. Näib, et praegu just väikestes maakoolides, ääremaadel on need probleemid õpetajatel aktuaalsemad pole, kui siin suures linnas või ei ole. Tegelikult jah, see uuring on pilootuuring, me ei saa teha üldistusi üle vabariigi. Just nimelt sel põhjusel ei olnud vahendeid, et nüüd valida, aga väike maakool ja uuring on läbi viidud Tallinna koolides, nii et see ongi ainult Tallinn. Sellest me võime rääkida, kui Tallinnast Tallinna uuringust ja võib arvata, teeksite uuringu mujal väljaspool Tallinna, siis leiaksite tee hoopis uusi ja teistsuguseid stressi põhjusi veel? Ma olen selles täiesti kindel, sest nii nagu erinevates maakondades on ka töötuse probleemid erinevad sotsiaalsed probleemid. Nii on ka erinevad stressorid. Seda me ei saa praegusel hetkel väita. Küll on meil projekti käigus välja töötatud küsimustik, mida on võimalik maakondades või koolides tellida, et selgitada, millised on need stressorit konkreetselt selles koolis või selles piirkonnas. Nonii nende küsisite, ära tegite kokkuvõtted, panite selle kõik kirja ja mis edasi, kellel sellest kasu on ja kuidas? Loomulikult, nii nagu iga asi peab mingi väljundi leidma. Nii kasu võiks sellest olla. Kõigepealt, kui me räägime õpetajat tervisest ja teeme otsustusi õpetaja tervise tervisekaitse kohta arvan, et peaks olema väga suur kasu poliitikutel, kes töötavad välja või seisavad hea hariduskontseptsiooni või haridusmuutuste eest. Ja kõigepealt õpetajal endalgi ja on hea teada, millised on need stressorid ja mida siis võiks ette võtta ja kust saaks spetsialistide abi. Ta teab ise ka, mis teda kõige rohkem koolielust närvi ajab, eks ole. Aga ta ongi võib-olla selle probleemi ees, et ta ei oska ennast ise aidata, käib ujumas, lõdvestub, käib, teeb metsajooksu, jalutab, kuulab muusikat. See on kõik õige, eks ole. Aga Te ütlesite, et nõustamist on Oja ja ütlesite, et te olete teinud õpetajale töövihiku, nüüd peaks teda siis aitama. Ja Töövihik võiks teda aidata, kui grupp õpetajaid või haridusosakond on huvitatud nende probleemide käsitlemisest läbitöötamisest, sest paljuski võib õpetajat aidata see ja meid kõiki aidata. See, kui me räägime probleemist mõtlema enda jaoks selgeks mõtlema põhjused selgeks. Sedapidi on lihtsam seda kõrvaldada, aga loomulikult ei ole mitte pelgalt projekti ülesanne välja töötada materjale ja need lihtsalt jaotada laiali. Kogu programmi ülesanne on siiski riiklikul tasandil aidata lahendada neid kooliprobleeme ja nii nagu ma ütlesin, et on vajalik luua kooli tugisüsteem, nii on vaja vajalike õpetajatele psühholoogide, spetsialistide nõustamise abi. On oleks vaja õpetajatel abi laste ja õpilaste sotsiaalprobleemide lahendamisel. Ja see Ongi programmis ette nähtud kas sarnaselt, et koolipsühholoogid, et võib-olla osaliselt oleks vaja koolist välja tuua või kohaliku omavalitsuse abiga luua siis nõustamiskeskused, mis oleksid siis mõeldud nii õpilastele, õpetajatele, lapsevanematele, ja seda just sellepärast, et kui koolipsühholoogi kasutamisel tekib või konsulteerimisel nõustamisel tekib see probleem, et et ei ole õpilane ega õpetaja kindel, et kas see probleem jääb kooli või liigub see teiste kolleegide ja kaasõpilaste kätte, siis kooliväliselt on lihtsam rääkida nendest probleemidest ja kooliväliselt on lihtsam minna nõustama ja spetsialisti abi kasutada. Moodi oleks vaja aidata õpetajat või kogu koolikorraldussüsteemi sotsiaalpedagoogi ametikoha sisseviimisega. Ja sotsiaalpedagoogi ülesanneteks võiksid olla just nimelt peredega suhtlemised ja nende sotsiaalprobleemide lahendamiseks. Need ikkagi selleks, et aidata õpetajat, et tuleb aidata last, tuleb aidata peret, see on üks ring. Ja see on üks ring ja me ei saa siit üle, ei ümber, see on tervik, see on seostega. Nii nagu me oleme tervik, üks Eesti riik ja me kuulame siia ja ja me peame leidma need lahendid, mis aitaksid meil paremale tulevikule ja toimetuleku ka iseendaga. Rääkige mulle ikka natukene selles töövihikus, Töövihiku, kui me vaatame sisukorda, siis siin ongi teemad, tervis, väsimus, kus on antud ülesanded, kuidas neid käsitleda, näiteks noh, näiteks. Kui me räägime tervisest, siis kõigepealt on töövihikus antud esimesel õppetunnil ülesanne, kus inimesed õpetajad nimetavad, mis nende jaoks on, tervis, mõtlevad selle enda jaoks läbi, jätavad selle enda jaoks läbi ja Sanna rühmatööna üles ehitatud. Ja kui igaüks ise on kirja pannud need mõtted, siis arutatakse rühmas läbi. Ja rühmatöö õppemeetodina on ilmselt selline tugisüsteem ka paljuski, mille peale mina sellel hetkel ei tulnud, tuleb teine ja kui ta sellest räägib, siis tekib ahhaa-efekt, et need ma tegelikult olen mõelnud palju sellest samast, aga ma ei ole seda nüüd sellel hetkel ei sõnastanud käsi, ta saab sellest rääkida ja ta saab sellest rääkida. Just nimelt kui me räägime nõustamisest, siis paljuski ongi nõustamise tulem see, et saadakse probleemidest rääkida kellelegi. Nonii, mis seal veel on, hea? Kui me räägime väsimusest siis liikus toodud välja need teaduslikud terminid, kuidas on väsimust käsitletud kuidas on võimalik väsimust vältida, mida peaks siis tegema või kuidas saaks teha need lauseõpetussõnad. Alguses tuleb siis inimestel läbi mõelda see olukord, milles nad on analüüsida. Ja siis on lõpus ka õpetused, et kuidas endaga toimida. Tegelikult need õpetused tulevad nagu töö käigus just nimelt rühmatöö käigus, samal põhimõttel, et arutatakse läbi, kes mida millist meetodit kasutab ja kas see vihiku kasutamine eeldab seda, et sellel õpetajate grupil on ka keegi kes on nende ees ja neid juhendab ja, ja neid juhib kogu seda tegevust. Ja seda kindlasti, nii et selle töövihiku või kogu selle koolituse eesmärk on läbi töötada koos grupiga juhendaja kaasabil. Töövihikutega Nemad ja lõpptulemus peaks olema siis kogu selle kursuse või koolituse. Lõpuks peaks saama igaüks kaasa nõuanded ja lisaks mõtet, kuidas siis ennast aidata ja see on nii värske asi, et praegu me võime siin arvata, et paljud õpetajad näiteks, kes meid kuulasid kuulsidki sellest töövihikust niisugusest võimalusest esimest korda. Usun, et kindlasti on palju neid, kes kuulsid sellest esimest korda ja selle töövihiku koolitusprogramm on üks osa koolistressi käsitlevast kursusest mida Eesti elukvaliteedi keskus korraldab ka õpetajatele ja seda on võimalik meilt tellida kas siis kohapeale tulles või, või meile tulla mõnel grupitel juba käinud andelliphakatse ja tehtud selle programmi osas meil katset tehtud ei ole, me oleme alles värskelt laiali, Jaapan, pakute praegu välja võimaluse siis kuidas teiega ühendust võtta ja, ja mismoodi toimida. Ja meil on välja töötatud kursuseprogramm, nii nagu ma ütlesin. Ja kui on huvi kursuste, kuupäevade ja kontaktide vastu siis on võimalik seda tellida ja ma ütleksin telefoninumbri, see on siis Tallinna suunanumbriga 22 792 neli üks Tallinna number 790 241 ja vastab teile Eesti elukvaliteedikeskuse randvere arenduskeskus ja teil on võimalik küsida, millal kursused toimuvad ja teil on võimalus ka registreerida ja paksidel saada kursuseprogramm. Loomulikult ei ole see veel mingi imerohi, mis kõrvaldab kogu stressi aga see on siiski midagi sellel teel. Üks võimalus midagi teha enda heaks, seda kindlasti selles mõttes, et kui jääda ootama, et stress lihtsalt kaob jänesest iseenesest ei juhtu mitte midagi. Alati tuleb midagi inimesel endal ette võtta ja maid aitamise puhul kehtib sama reegel saab neid inimesi aidata, kes ise seda tahavad. Ma ostsin, teil on siin laua peal veel päris palju pabereid, mõnest natukene tasite ja rääkisite. Kas on veel midagi, mida te praegu selle teemal koolistress nii õpetaja kui õpilase puhul kindlasti öelda tahaksite? Tegelikult tahaksin ma väga panna koolijuhtidele südamele ka teise teema, mida me täna ei käsitlenud, aga mida tegelikult vaimse terviseprojekt on käsitlenud kõik need aastad. Ja see on koolikriisimudeli kriisiabi kriisinõukogu moodustamine. Väga palju probleeme tekib sellel hetkel, kui kriisiolukord koolis tekib. Kuidas käituda, kuidas toimida mida ette võtta, kellele mida öelda, kuidas pressiga suhelda. Ja ka selle jaoks on meil tänu nüüd Rootsi kriisi ja katastroofipsühholoogiaühinguga väljatöötatud kriisiabikäsiraamat koolidele mida on jaotatud koolidele ja samamoodi on kursuse programm välja töötatud. Kus antakse siis samamoodi konkreetselt näpunäiteid selle kohta, kuidas peaks koolis toimima käituma, suhtlema kui on, kas pommiähvardus, kui on mõne õpilasega õnnetus juhtunud? Kui on mõne õpilase-õpetaja lähedase surm puudutanud paljudel puhkudel, tekib just see küsimus, et me jätame käitumata, kuna me täpselt ei tea, kuidas me peaksime seda tegema. Ja see teema on tõesti seda väärt, et seda kord pikemalt läbi rääkida. Aga täna me rääkisime siis Eesti elukvaliteedikeskuse juhataja, psühholoog Lea mossiniga. Õpilase ja õpetaja stressist. Mina olen Heidi Tammar. Kuule meelde.