Olümpia raadiokülaline. Ja olümpiaraadiokülaline on meil täna Eesti olümpiakomitee aupresident, seega siis olümpialiikumisega väga tihedalt seotud. Tiit Nuudi, tere õhtust. Õhtust. Saabusite just Londonist, kuidas siis? See ei olnud teil esimene olümpial-käik, kuidas siis olümpiaõhustik Londonis on? Olümpia ühist õhustik on Londonis väga tore ja hea ja kui võrrelda neid erinevaid olümpiaid, kus mina käinud, siis ma julgen öelda, et üks parimaid ja milles see sõna parim on. Sest eks iga kord, kui olümpiamängud tulevad, siis iga riik soovib oma mänge kõige paremini näidata nii enda rahvale kui ka väliskülalistele. Ja see on tohutu ettevalmistus, mis oli Londonis tehtud ja mina olin kaheksa päeva kohal ja võin öelda kaheksa päeva juures. Ma jäin väga rahule kogu korraldusprotsessiga alates transpordist. Ma sain tunda ennast olümpiamees olümpia perekonna liikmena võistlustel käimisel ja püüdsin oma külalistega, kes mul näiteks olid Saksamaalt üks ja paari inimesega Londonist olla lihtsalt lihtsalt toim pealinnas tavainimesena ja näha ka seda osa ja võin öelda, olümpial käimine ongi nii, et kui keegi tahab olümpiale sõita, et ta peab tunnetama, et seal on teatud reeglid, kuid samas õhustik on tõepoolest eriline, olgu ta siis olümpiavõistluste ajal olümpiakülas või olümpia avamisel asemist linnas, mis toimub, on täpselt samuti nii seatud, et iga inimene saab olümpiast ikkagi osa. Kõige vähem saab osa kindlasti Londoni oma elanik, kes tavaliselt sel ajal kas sõidab ära või või üürib kortereid välja ja nii edasi. Nii on paljudes linnades olnud, kus olümpiamängud on toimunud. Ehk et ei peagi olema staadionil, areenil või kusagil saalis, et aru saada, et olümpiamängud. Ei pea, noh näiteks toon, et käisin oma saksa külalistega vaatamas ratsutamist, kuhu ei olnud neil ühtegi piletit, kuhu mina õnneks olin võimeline sisse pääsema. Aga mida siis melu endas kujutuse kujutas niimoodi, et kui hommikul hakkas võistlus peale 50 60000 inimest läks võistlust tema ja ütleme, kolm kilomeetrit oli juba juhitud see inimmass õigetesse raamidesse, kuidas sinna võistlusareenile pääseda ja nii edasi välja pandud. Loomulikult suured ekraanid, sest paljud sisse ei saanud ja ka näiteks minu sakslased olid kaasa võtnud kenasti, toolid istusid sinna, tundsid mõnu sellest, et saavad õlut juua, juttu rääkida ja oligi kõik ja lõpuks selgus, et nad said veel kõige paremad kohad, sellepärast et. Näiteks ratsutamise juures oli niimoodi, et võistlejatel ja abipersonalil oli võimalus ühest läbipääsust välja tulla ja nemad olid sattunud just parajasti selle juurde, ehk nad nägid kõiki olümpiavõitjad, hõbemedalivõitjad said pilte teha, said nende nii-öelda oma abiliste täname, täname sellest osa võtta ja ütlesid, et noh, niisugune fantastiline olümpiat nii edasi, loomulikult ma sain seestpoolt ka näha ja seestpoolt oli samasugune. Milliste alade või või milliseid valasite veel jõudsite vaatama peale ratsutamise, siis? Mina ise tahtsin näha hästi palju tennist ja sellepärast läksin just Wimbledonis oli niisugune harukordne juhtum ja see on ilmselt sajandis üks kord kus on võimalik pääseda Wimbledoni kuningliku klubi ruumidesse. Kui oled olümpia perekonnaga seotud, ehk pääsed sinna nii-öelda peatribüünile. Ja harukordne juhus oli, oli võimalik seda ära kasutada ja mina vaatasin näiteks Federeri esimese ringi mängu Serena Williamsit Wozniacki mängu. Ja nagu öeldakse, iga tennisemängija unistus on näha peaareenil just suuri mängijaid. Ja kuna ma isaga tennise mängijas võin öelda, et mul sattus veel nii hästi, et et selles koridoris, kus tavaliselt tavainimesed ei käi, mulle, tuli vedeler vastus endale soovida ka kuud lakk. Nii et selles mõttes tennises kõige rohkem meelde loomulikult need alad, kus siiamaani on Eesti lootnud medaleid saada. Ja vaatasin seda noh, ütleme siis ebaõnnestunud või õnnetut esinemist, aga samas ma vaatasin õhtul maale ja, ja lihtsalt tunnetasin seda õhkkonda, et igast niisugusest võistlusest on tehtud suur show ja osatakse viia kõik need finaalid nii inimesteni, et sa elad täielikult kaasa. Ja võib öelda igal alal. Ma käisin, vaatasin lauatennist, näiteks. Rajal käisin ka ujumisujumist vaatamas, kõikidel aladel, loomulikult seal homofanaatik, aga osa inimesi on neid, kes seda alasega ei tunneta, aga tunnetavad just seda, ütleme seda atmosfääri. Ja kui sa natukene ka ette valmistanud ennast ja mis minu arvates olümpiamängudele üks, kes ükskõik, kes sõidab võistluste võistlusele, sportlane või tavaisik läheb vaatama, siis ülesanne oleks tegelikult, et kõigepealt ette valmistanud, kuhu sa lähed, mida sa näha tahad ja tunda sellest mõnu on ka loomulikult neid, kes lähevad ja mõtlevad, kõik on, iseenesest tuleb kätte ei ole, seal on vaja teadasesse logistika ja kogu see atmosfäär on natuke, nii et ega see nii lihtne ei olegi, tuleb sellest aru saada. Sõudmise juurde tegelikult ma ei jõudnud ja sellest oli kahju, sellepärast et, et see päev ma tulin ära, kui oli finaal. Ja ma sain oma suudmise ülevaate, otsekui võib nii öelda telefonis Läti endiselt olümpiakomitee presidendilt, kes rääkis mulle ära iga meetri pealt, kuidas paat sõitis, läks ja nii edasi, ana kahekesti tundsime siis kaasa, et ikkagi jää, jäime neljandaks. Aga noh, Eestil on veel mõned võimalused jäänud, hoiame pöialt. Olümpia on noh, paistab väljapoole, et ta on nagu korraldajariigile puhas, puhas, ärisportlasele peaks olema suur pidu, tegelikult on ta pidu vist rohkem pealtvaatajatele, sest sportlane mõnel alal saabub kohale aklimatiseerud teeb oma soorituse sõltuvalt tulemusest siis kas lahkub või kaks päeva taastub, puhkab ja ja valmistub oma finaaliks või järgmiseks etteasteks, et kuidas siis tegelikult nende olümpiamängudega on, et kui minna sinna algusaega tagasi, siis oligi ta selline puhas nagu sportlase rõõm. Noh, eks ta alguses aeg oli nii, nagu see Berdy Kupertaan ütles, ikka, osavõtt on tähtis. Nüüd võime siis ka tõlgendada, osavõtt on loomulikult tähtis ja ütleme, mida väiksem riik on, sellele ta on palju tähtsam veel kui suurtele riikidele, kuigi väliselt tundub, et suured riigid panustavad veel rohkem ja seetõttu vaiksel palju keerulisem. Aga noh, eks ta on ikkagi läinud üheks suureks rahvusvaheliseks võistluseks. Suureks võib öelda niisuguseks shoux ühelt poolt, kus siis tippatleedid ikkagi tulevad kokku ja peavad oma parimad sooritused ära tegema ja kes ei tee see idee, kuid seal on loomulikult kahe otsaga asi, et noh, kõik reglementeeritud praktilist olümpiale ei pääse tänapäeval enam mitte keegi, kui täida teatud normatiive. Ja, ja nende normide tase on juba nii kõrge, et noh, sellega nagu elimineeritakse ära seda, et juhuslikke niisuguseid tulemusi teiselt poolt on täpselt sama poolt, et siiski soovitakse, et võimalikult palju maailma riike sellest osa võtab ja on jäetud ka teatud aladele, niisuguseid noh, võib öelda niimoodi võimalusi, et sa võid sellest osa võtta, kui me näiteks võime öelda kergejõustikud ujumised. Noh, ma ei tea, vehklemised, kus on niisugused kõrged normatiivid pandud, et et no näiteks vehklemises ju on nii vähe võistlejaid juba, et kui nad sinna olümpiale pääsevad, nad on juba tegelikult eeltöö nii kõvast ära teinud. Kuid samaaegselt kindlasti mõnel alal, noh, olgu see sind maratonijooks lastakse rohkem peale ja, ja nii edasi, et ikkagi kõik oleks võimalikult, kes soovivad saada, ma mõtlen riikide seisukohalt ja sellepärast on oma sellele korraldajatele eriti tähtis ka see, et iga kord öelda, et ikkagi muud on jälle rohkem riike kui eelmisel korral ja siis tulevad vahest kurioossed niisugused nagu olümpialoos tihti on panna tulnud, et kes läheb basseini ja siis tekib niisugune tunne, kas ta üldse ujuda oskab. Ja noh, niisugused asjad on juba muidugi Londoni olümpiamängudeks elimineeritud. Noh, siin mõned üksikud juhtumid on olnud, eks ole, ujumises ja sõudmises kuidas selle olümpialiikumisega üldse on, teid peetakse ju uue mõtteviisi toojaks olümpialiikumisse. Noh, kas nüüd minna, aga ütleme kui me 90.-te aastate keskel hakkasime Eestis olümpialiik noh, ütleme siis arendava pärast seda, kui me iseseisvaks saime, oli väga tähtis see, et kiiresti jõuda rahvusvahelisse olümpialiikumisse ja kõikide nende traditsioonidega ja asjadega ja eks ikkagi kogu asja taga on olnud nagu finantsid tavaliselt. Ja väga tähtis oli juba 90.-te aastatel, et osata koostate sponsorliikumistega sponsoritega. Kuid see peab olema kõik tasakaalus ja noh, siis me lõimegi väga pikaajalise niisuguse olümpialiikumise strateegia, kus Eesti olümpialiikumise põhiniisugused seisukohad olidki see, et et sponsorliikumine tuli taha. Teiseks olümpialiikumise juures on üks osa ka see, et austada loomulikult olümpiavõitjaid, medalivõitjaid see osa ehk motivatsioonipaketid ja, ja kokkuvõttes noh, kuna Eesti oli nii väike, siis 2001. aastal tuli juba ka see, et liideti kokku nii spordi keskliit kui ka Eesti olümpiakomiteest. Me olime nii väike, administratiivressursid oleks nagu kokku pandud, ehk teise sõnaga võib öelda, nii et strateegiliselt Me oleme liikunud väga õiget teed minuarvates. Ja, ja, ja praegu oleme kindel olümpialiikumise osa ja kõik need rutiinid samaaegselt ole, oleme nagu paika saanud ja nüüd oleneb juba väga palju sellest, kuidas alaliidud, kes seal olümpialiikumise üks osa suudavad oma treenerit, et ja oma organisatsioonidega need alaliitude seest nagu paika panna, sest olümpialiikumine on ka selle koha pealt huvitav, et tegelikult kui me kujutame, et Me oleme Londonis Londoni olümpiamängude orgkomitee nagu korraldada kõiki, siis tegelikult on nii, et orgkomitee on olemas ja tegeleb kogu selle tervikuna. Kuid rahvusvaheline olümpiakomitee tee koos rahvus rahvusvaheliste alaliitudega koordineerib kõik võistlusi, kõik reglementeerib kõik need asjad ära. Ehk tihti näiteks kui ka Londonis oli niisugune lugu, et ikkagi, et vaata palju vabu kohti ja alguses nagu ja tõsteti üles küsimus, kuidas piletite jaotuses süsteemid ja see on. Aga noh, tegelikult on, et on see väga lihtne ju. Et kõikidele riikidele antakse teatud arv olümpiavõistluste pileteid, selleks on reisikorraldajad, kes ostavad, need kokku, hakkavad müüma, lõpuks selgubki, et kui oma võistled seal ei ole, siis paljud ei lähe üldse vaatama. Saalid, pooltühjad. Kuigi mina julgen küll öelda, et Londonis oli esimestel päevadel see probleem, aga pärast oli ikka, sisuliselt oli igal pool rahvas absoluutselt täis. Ja teine probleem oli hipide liikumise, noh, peavad olema kohad, et kui lähedale 200 maailma tippjuhti on kohal ja tahavad oma saatjatega kuskil vaadata, ei õnnestu saali sisse saada, oleks ka imelik. Ja siis aga kus koha peal nad käivad, kus teevad, seda ei oska ennustada mitte keegi. Nii et see on üks raskemaid ülesanne, mis nagu sellises ütleme, piletite organisatsiooni logistikasse. Ja noh, ja kui tagasi tulla uuesti eesti liikumise juurde, eks Eestis on täpselt samuti, eks meil on kindel arv inimesi Eestis kindel arv alasid kindel aru, see. Ja eks me peame ikka endale aru andma, et see ressurss on väga väike ja kui meie sellest väiksest ressursis ikka olümpiavõitjaid tuleb või tuleb tipptegijaid on fantastiline. See käib ju nii, et eks ole, on alaliidud mis koondavad klubisid ja siis sealt noorte järelkasvust peaks tõusma tipptegija. Ehk et Eestil on vahepealsetel aastatel läinud päris hästi, me oleme nii suve- kui taliolümpialt korjanud medaleid. Nüüd võib juhtuda. Kõik lootused on Gerd Kanteril, aga võib ka juhtuda, et me jäämegi nüüd täiesti ilma medalita. Ei, täna ei tahaks veel ära sõnada seda, aga noh ütleme, eks hoiame kõik pöialt ja, ja tore on, kui meil tuleb, tulgu ta kasvõi üks medal, eks on Eestile väga tore. Aga tähtis on ka niimoodi, et just et see süsteem toimiks ka nii, et et kõik valmistaksid, kui lähevad olümpiale, et nad igaüks ikka saaks öelda, et ma tegin endast parima ja tegin parimat tulemust ja nii edasi läbi kõrbeda nagu Niina. Igaüks omal parimal tasemel ehk et ei saa öelda, et me oleme saatnud sinna spordituriste Täpselt nii. 10 aastat tagasi me rääkisime ka spordituristidest, aga ma arvan, tänapäeval on natukene see olukord kindlalt paremas suunas läinud. Kuidas teile tundub, kas olümpiamängude medal on kõvem kui maailmameistrivõistluste medal, sest konkurendid on samad koht ja aeg on lihtsalt teine. Otseselt ütlen loomulikult, olümpiamedal on kõige ihaldatuma medal, mis üldse sportlasel on ala väärtustamate loomulikult väärtustades ikkagi maailmameistrid ka. Aga ikkagi tavaliselt on niimoodi, et kui sa oled maailmameister ja kui sa ei ole olümpiavõitja, siis sul on nagu midagi puudu. Ja sellepärast väga paljud noh, kas või täna oli tenniseturniir, et maailma tippprofid on kohal, sellepärast neil on kõik tiitlid olemas, aga olümpiavõitja tiitlit ei ole. Ja see on sellepärast ihaldatav, et see on niimoodi, et ütleme tavainimese jaoks, mina leian, et on olümpiavõitja ning ka olümpiavõitja ja maailmameister, on ka tore. Aga kui olümpiavõitjad midagi nagu rahvuse eest rohkem esinemiste kogu rahva silmis on see palju rohkem ja seda üha rohkem nagu ka märgatud, ilmselt kõikides riikides ka proffide juures. Kuid loomulikult siin on ka nii, et on ju teada, et jalgpallurid ei võta, osa vahepeal ei võtnud, eks ole. Korvpallurit siis jäähoki talimängudel ei võtnud osa ja nii edasi, sest noh, süsteemid olid niivõrd, ütleme siis finantsidega nii seotud, et, et sa ei suutnud neid sportlasi lihtsalt õigetel hetkedel nagu nendes Gambitsatest vabastada. Ja rahasummad läksid nii suureks, kuid noh, nüüd on olümpial liikumine ikkagi niisugune, kus kõik juba ise soovivad osa võtta ja kui need tippprofid ütlevad, et ma tahan minna, olgu see korvpallur või tennisist sellega annab nagu eeskuju, et see on midagi erilist. Et minu arust olümpiamedal on ikka kõige suurema väärtusega, kuigi on ka neid profialasid, kus kindlasti öeldakse, et noh, olen jalgpalli maailmameister, sealt kõik maailma parim ja noh, on loomulikult Wimbledoni võitja, see on ka nii, aga need on niuksed, noh, alade spetsiifikat, aga kui vaadata nende alade massimis praegu olümpiamängudel on, siis on selge, et olümpiamedal on ikka tähtis, aga kui väga spetsiifilised vaadata, loomulikult on erialati võimalik alati vaielda. Kuidas Eestisse laiem pilt on, on, meil on meil võimalus selliseks järelkasvuks praegusel kitsal ajal, kui võib-olla tõmmatakse klubid tõmbavad endale rahakotiraudu koomale ja. No eks tavaliselt on jälle iga kord, kui niisugune, ütleme, kitsam aeg tuleb, siis hakatakse mõtlema selle peale, et kas on meil võimalik arendada kõiki alasid nii palju, kui on, kas meil on vaja või noh, ütleme seda, kas on vaja, see on nagu teine küsimus, seepärast ei saa inimestel keelata tegelema sellega, mis ta tahab. Aga samaaegselt seda saab teistmoodi süsteemidega aidata, et et kuidagi noh, ütleme siis motiveerida neid alasid, mis on nagu rohkem nagu rahvuslikult heakskiidetud alad ja siis võib öelda nii, et kui on mõned väiksemad alad lihtsalt Nad peavad ise läbi suruma ennast läbi oma sponsorite läbi oma tahtejõudu ja kuna Eesti olümpialiikumisel on ikkagi tehtud ikkagi koos riikliku süsteemiga täielik motivatsioonisüsteem, siis tegelikult kutsub esile just selle, et sa tead, et kui sa tuled maailmameistriks Euroopa meistriks, olümpiamees, sa saad ikkagi nagu motiveeritult ütleme, teatud finantse või võimalusi valmistada järgmisteks perioodideks ette ennast ja see motiveerib paljusid. Aga loomulikult, eks see heaoluriik viib alati selleni, et tööd tuleb teha ju tohutult, et niisugusel tasemel nagu olümpiamängud või maailmameistrivõistlused Euroopa, mis noh ja see on karm, must töö, mitte midagi muud. Olümpiaraadio ongi siin päris mitmel korral küsitud, et miks Eesti ei ole välja pannud sportlasi kõigil praegu Londonis kavas olevatel spordialadel. Ehk et see on seesama. Et selline võimalus oleks, kui kõik need kriteeriumid ära täidaks. Kuna igale alale on rahvusvaheline olümpiakomitee pannud omad kriteeriumid ehk teistmoodi öeldes juba ka limiteeritud võistlejate osavõtt, sest sa oled kvalifitseerume nende hulka ja kui see on täidetud, siis Eesti olümpiakomitee kindlasti saadab kõik olümpiamängudele, kes kvalifitseeruvad, see on nagu mitteametlikult võetud endale nagu seisukohaks. Sest ma ei kujutaks ette, kui keegi kvalifitseerub ja siis öeldakse, sa ei lähe. Praegu on ikkagi võetud see, et kui oled ikka vastavad normid täitnud, pääsed olümpiale. Ja see on minu arust väga õige, sellepärast et siis on vähemalt nendel inimestel kõigi, kes soovivad neid norme täita ja tahavad minna. Motivatsioon olemas. Nii nagu me siin enne saadet või enne intervjuud arutasime, vaatame eurospordist naiste tõstmist, ehk et meil ei olegi ühtegi teadaolevat naistõstjad kes võiks isegi püüda kvalifitseeruda sinna. Aga kindlasti, kui keegi soovib tõstma hakata ja ta tõstab vastavad normid ülesse siis ta pääseb. Väga hea. Läheme natukene ajalukku. Eestlased, diplomaatia, poliitik Friedrich sageli ja ärimees Joakim Puhk on olnud enne teist maailmasõda. Rahvusvahelise olümpiakomitee liikmed on mõnel eestlasel võimalus taas olümpiakomitee liikmeks rahvusvahelise. Teoreetiliselt kindlasti on aga see rahvus rahvusvahelisse olümpiakomiteesse pääsemise süsteem ja valimiste süsteem. See on pikem jutt, et seda lahti harutada võib olla aastatel kuskil 95 kuni 2000. Ma julgen öelda, palju suurem tõenäolisel Baltikumist vähemalt ühel inimesel pääseda sinna. Kui praegu, et see on minu isiklik arvamus, loomulikult selleks, et sinna pääseda, peab olema väga-väga. Kuidas selle kohta öeldakse? Väga kõrge tasemega, kas sportlane, kes on mitmetel olümpiamängudel medaleid võitnud nagu Sergei pud ka näiteks Ukrainast teivashüppe, kes rahvusvahelises olümpiakomitee liige selle kaudu mõni võist mõni tippsportlane oleks võimeline või siis on olümpialiikumisega seotud väga pikaajaline olümpialiikumise juhtfiguur, kes on andnud väga suure panusega olümpialiikumise nagu tervikusse tehes seal väga aktiivset tööd. Kolmas võimalus on läbi rahvuslike rahvusvaheliste alaliitude pääseda. Teoreetilised võimalused on. Ja mina saan ainult öelda, nii et kui Eestist ilmuvad niisugused inimesed, siis hea meelega hoian pöialt, et nad pääseks. Aga kas Eesti näiteks teeb tööd selle nimel või vaatame? Praegusel hetkel ma ei ole õige mees, sellele vastaja sellepärast, et seda peab küsima nendelt ini olümpiajuhtidelt, kes praegu postile Aga ma arvan, et Tiit Nuudi, te olete õige mees, vastama võib-olla sellele küsimusele, mida ka olümpiaraadiot on küsitud, et kas Eestil on tõenäosus või võimalus võtta enda kanda kunagi olümpiamängude korraldamine. Noh, ma arvan, et see tõenäosus on null, sellepärast et nagu kõik on tähele pannud, olümpiamängude skaala nii suur ja tavaliselt on seda tehtud siiamaani ajaloos ütleme suurlinnade keskset valitakse tegelikult olemine pealinnad nii suve- kui talve olümpiamängudeks ja nad peavad garanteerima kõikide nende alade nagu läbi viimseni. Kujutame nüüd ette, et hakkame ennast nagu Tallinnat ja Londonit võrdlema, misse finantsides toob ja nii edasi, see on ebareaalne. Kuid teiselt poolt on noh, on palju räägitud niisugustest asjadest nagu taliolümpiamängud. Noh, on ju teada, et Soome, Rootsi, Norra on püüdnud neid koos nagu korraldada ja teha, ehk mina näen ise võib-olla tulevikus just taliolümpiamängude poole pealt niuksed, regionaalselt koostööd rohkem. Et kui Eestis näiteks noh, Otepääle on väga head arenguvõimalused ja kõik taliolümpiabaasid olemas, siis miks mitte mõni ala tuua siia kui suudaks leppida nagu regionaalse kokkulepe nagu Soome, Rootsi, Norra ja Eesti ja nii edasi. Et niisugused teoreetilised ja praktilised võimalused on kindlasti olemas. Aga suve poole pealt vaadates on ikka see peaaegu lootusetu kunite võimalik. Puudub näiteks vastav sõudekanal või võimlemise jaoks vastavat saali. Puuduvad üldse ütleme, kui vaadata tervikuna niisugused ütleme, majanduslikud võimalused ja ka tegelikult füüsiliselt olemasolevad baaside kõik seda nagunii ei võimalda. Ja alates kuni selleni, et kui me teame, kui palju külalisi peab tulema siia ja kõik ja nii edasi, noh siis me võime kõik naaberriigid loomulikult appi võtta ja majutada, aga noh, see on ebareaalne. Tuleme korraks tagasi Londoni juurde, et sportlased on kinni oma võistlustes ja, ja nendes tegemistes, mis on nagu neile tähtsad, kui palju eesti sportlased võtavad nagu osa sellisest delegatsiooni nagu ühisest eesmärgist, ehk et avadefileel välja marssimine ja osalemine ja kõikvõimalikes sellistes nii-öelda tähtsates asjades, mida on vaja teha. Noh, kuna olümpiamängud on läinud, võib öelda väga professionaalseks võistluseks, siis see on iga ala muidugi otsustab spetsiifiliselt juba selle, et kuidas ta olümpiaks valmistab, millast olümpiale läheb ja mida ta sellel olümpial teeb nagu ütleme selles osas nagu igaüks on nagu vastutuse endale võtnud, et ja see on väga erinev. Paljud on, ütleme, keskendunud ainult oma asja peale ja teevad selle ära ja pärast seda on siis nagu öeldakse, vaba aeg ja võivad nagu keskenduda, siis ütleme siis olümpiamelu vaatamisele kõikide sellele tavaliselt niimoodi tihti tehaksegi. Ja tavaliselt teevad seda need, kellel hästi läheb ja kellel ei lähe hästi, no näed, siis on kahte moodi nagu sportlase ühed, kes tahavad kiiresti nagu ära tulla unustada selle asja või siis tõepoolest mõtlevad ka, et see on tegelikult niisugune kogemus, mis on eluks ajaks ja ka järgmiseks korraks olemas ja ka paar-kolm-neli päeva kindlasti nagu soovivad selle melu sees nagu olla. Aga kui rääkida nüüd näiteks kas või avamise tseremooniast, et kindlasti vaat isegi meie olümpiadelegatsioonid mäletan Albervil ja Barcelonas ja siis võib-olla me olime, ei olnud nii professionaalsed või, või, või mõtlesime natuke teistmoodi, see oli tohutu suur au minna avade fileele. Ja kindlasti kõik soovisid nagu sinna minna. Ja kindlasti mõni võib-olla isegi võistleja kannatas selle nimel, et seal peab võib-olla külmetas natukene. Ja tänapäeval loomulikult niukseid lihtvigu enam ei tehta, kellel ikka järgnevatel päevadel on ikka võistlus, loomulikult need ei tule. Ja tihti me näeme ka Eesti delegatsiooni ja paljude teiste delegatsioonide puhul, et väga tihti on abipersonal, tegelikult on avadefileel, kellel on võimalik oma akrediteeringut ega minna ja siis osadel võistlejatel, kellel on tõesti nagu kaugemal oma võistlus, see läheb siis. Ja selles mõttes on noh, see on väga erinev, aga loomulikult oleks väga tähtis ja vaja oleks ikkagi, mida rohkem sportlase oleks seal rivis. See näitab ka, et ikkagi kui delegatsioon läheb ikkagi peatribüünist mööda, siis seda näidatakse kogu maailmas ja see tähendab seda, et ega see ikkagi teataval määral ikka kogu selle Eesti ütleme, tervikdisain, mis on kogu riietuses kõik need inimesed, kes sinna lähevad ja nii edasi. See on ikka nagu Eesti uhkus, nagu öeldakse keset nüüd mööda marsil. Ja seda võib-olla tuleks rohkem teadvustada. No selle abipersonali kallal on alati suurvõistluste eelhambaid teritatud, et on nendel inimestel siis tõesti igaühel oma funktsioon, et nad peavad seal olema. Noh, ma arvan, et tegelikult on meele hoopis probleem selles, et on liiga vähe abipersonal. Tavaliselt on see probleem suurtel maadel on, see on seotud sellega, kui palju on võistlejaid ja, ja selle võistlejate arvu järgi antakse vastav kvoot ka kui palju abipersonali. Ja tihti, kui me teame, et näiteks kui oleks väga palju meil kõrgetele kohtadele tahtlejaid, siis nendele tuleb ju kindlustada tõepoolest ikkagi arstiabi, massöörid, kõik muud niisugused elementaarsed asjad, et kindlustada seda medalit, sest tänapäeval ei ole võimalik, ütleme, et üks ja sama massöör teeb 10-le ja pärast ei tee kellelegi, nagu öeldakse. Ja see toob kaasa endale siiski, et eks igal niisugusel juba kõrgel tasemel tiimil, kes olümpiale läheb erineval aladel, on oma meeskonnad moodustanud ja need katavad juba kogu selle vahetuse ära, ehk see professionalism on kasvanud ja sellepärast aga noh, loomulikult tavainimesele tundub, et väga palju on neid kaasas ja kõik nii edasi, aga noh, tänapäeva sport on juba nii, et on nii väiksest asjast kinni. Olgu ta kasvõi psühholoogilisest abist vahest kinni, et et maha rahustada enne võistlust ühe minutiga, keegi selleks loomulikult ei ole päris spordifunktsionäärid kindlasti suutelised, need on ikkagi spetsialistid, inimesed, kas peavad olema. Kui palju varem ametnikud hakkavad nii-öelda olümpiaks valmistuma, ehk et praegu mõned sportlased siin on öelnud, et nad mõtlevad juba Rio de Janeiro olümpiamängude peale, et kuidas nad seal nagu teevad ja nii edasi, et kui praegu London uksed kinni paneb, kõik tulevad tagasi Eestisse, kas siis algab kohe nagu järgmised olümpiamängude ettevalmistamine? Tegelikult ma arvan, et see on juba ennem alanud, sellepärast et ega see Riiaden Sonera mängud on ainult alles juba nelja aasta pärast teistpidi mõtlema. Ja kindlasti, kui nüüd vaadata Ta alasisest tööd ja olümpialiikumine olümpiakomitee tööd, eks on juba mõeldud ka selle peale, sellepärast et ütleme siis, Londoni olümpiamängud on järgmiste olümpiamängude vahekokkuvõtete koht juba, et kes hakkaks sinna minema sellepärast et noh, kellel hästi läheb. Need on kindlustanud endale lihtsalt lihtsamad võimalused treenimiseks läbi motivatsioonisüsteemide ja see on nagu see London üks eesmärk järgmised ja samaaegselt on Londoni olümpiamängud ju ka väga paljudele ütleme ka meie võistlejatele, kes esimeseks teist korda võib-olla lähevad sinna ikkagi noh, võime öelda, et kogemustepagas on palju suurem, kui sa käid niukses melust läbi ja tänu sellele sa tead, et sa järgmine kord ei kõrb. Nii et selles mõttes on see nagu ettevalmistus lon tegelikult Riiadenseneraks. Kuidas te võtaksite nüüd kokku eesti sportlaste osalemise Londoni olümpiamängude, mis hinde te paneksite? Paljud on alad juba lõpetanud. Ütleme, et ega, ega siin ju on kaks suurt lootust on, meil võib öelda luhtunud, ütleme siis vehklemise Novosjolov, kellelt loodeti hästi palju, see oli pettumus. Ja teine kõik, me lootsime loomulikult sõudjate medalit, aga neljas koht ja kui ikkagi väga vaadata, kes need seal kuus tükki finaalis oli. Mina ütlen, aga neljas koht ka halb ei olnud. Ja ülejäänud on ju kõik teinud niimoodi, et meiega me väga palju ma ütlen, see on minu isiklik arvamus, loomulikult ei ole lootnudki on lihtsalt nii, et oleks võinud tulla ja oleks tore, kui oleks tulnud. Ja nüüd loomulikult mõne päeva pärast on siis see kõige suurem lootusmeel. Aga noh, meil on ka olemas veel Nabi vabamaadleja, kes võib üllatada, kes kunagi maailmameistriks tuli, nii et keegi ei osanud kohe ennustada, et nüüd tuleb nii, et kõik on võimalust. Olümpiamängud ongi nii, et selleks, et teha samaaegselt ongi nii, et ega kõik sinna pjedestaalile satub tõepoolest ainult üks, kaks ja kolm, rohkem sinna ei satu. Ja maailmas kolme hulgas ükskõik mis alal olla on ikka väga keeruline ja raske ja kui me sinna lähedalegi oleme, jõudnud ta käest, et mina hindaks nii, et, et ega üle oma varju ei hüppa ja, ja peame tundma ikkagi rõõmu kõik sellest, mis me oleme teinud ja mis oleme hästi teinud. Aitäh Tiit Nuudi, et leidsite aega õhtul siia tulla.