Olümpia raadiokülaline. Külaline on kaval. Tere õhtust, Mihkel raud. Tere. Tere. On Londoni olümpiamängud ja, ja Suurbritannia on suuresti meie juttude teemaga olümpiaraadiokülalistega olnud. Et sina, kes sa muusikaga kursis oled, et mida see laul, mida me äsja kuulsime sulle nagu meelde tuletas või ei tuletanud midagi? Ei, tuleta mulle tingimata midagi meelde, aga kui me räägime sellest nähtusest nagu laiemalt, siis noh, loomulikult igalühel on oma oma mingisugune lugu nendega seoses rääkida ja mingisugune mälestus ja ja, ja Mul on isegi nagu natukene võib-olla kummaline või veider siin olümpiaraadius istuda just eetriväliselt rääkisime, et ega ma ei tea sellest asjast suurt midagi ja jälgin, jälgin olümpiamänge täpselt nii vähe, kui kui seda peab nii-öelda võimalik on, ütleme sellest kuidagi teadlikult eemale hoiaksime kuidagi üritaksin vältida omapärast pita, kuidagi elu niimoodi läinud. Et ei ole suurt suutnud jälgida, aga noh uudistega niimoodi jooksvalt kursis ja, ja, ja aga loomulikult noh, nihukesed nagu Londonis toimuvad, on see kuidagi jälle teistpidi nagu inimestele, kes, kes Londoniga Suurbritanniaga seotud kuidagi nagu lähedane. Ja mina tõepoolest, kuna palun mõnda aega nagu resideerunud Miks ma seda laulu küsisin, täna hommikul öeldi, et et just täna ilmus biitlite plaat revolver 1966. Ja siis ma mõtlesin, et ma võtan sealt pealt ühe loo ja küsin su käest, et kas sa tead, et see plaat ilmus. Ei muidugi ei tea, ei muidugi mitte kehvliga trivia mees, et ega ma üldiselt ei kuma, suhteliselt lugevale hommikul reaksin, aga nemad on muidugi ma ei oska öelda, mis, mis päeval, mis aastal ilmus Rowopeed revolver aastaga poleks välja välja punnitanud, aga päeva kindlasti mitte. Seda küll, jah, paraku paraku nii nagu käega muusikaspets Ivo Linna. Ja ei oleks öelnud selle kohe ära. Aga siin olümpiaraadios nüüd räägime, et kas see rabelemine seal staadionil sulle üldse kuidagi korda läheb või, või üldse mitte? Absoluutselt läheb loomulikult noh, ta läheb jällegi niivõrd-kuivõrd. Et kas ma minuga on täpselt selline ma seda teed pidi, kui spordijälgijad, kui ma nagu satuvad midagi vaatama sõltumata selleks tal olümpiamängud või on ta, on ta on ta mingisugune MM või EM-mida iganes. Ja kui see, mida ma televiisoriekraanilt näen, on kuskil nagu põnev, kuidagi nagu erutas, loomulikult majandada, vaatab seebiooperiga, ärge jumala pärast valesti arusaadav, muidugi üritas sporti võrrelda seebiooperit, aga kui mingisuguses asjas ma vaatan nagu draamat, siis ma loomulikult me nagu iga teine inimene sa vaatama jääb. Ja spordis kahtlemata on raamat draamat väga palju ja spordis on kahtlemata visuaalselt esteetilist ilu ja noh, on ka palju sellist, mida võib olla raske nii-öelda. Ma ei tea, noh, kindlasti mõne inimese jaoks on igavad igas spordialas midagi sellest kaunist, aga minu arust tingimata. Aga, aga muidugi muidugi läheb mulle korda ja loomulikult, kui ma kuulen, et Eesti sportlastel, eks ole, nagu täna läheb, läheb hästi, siis ma rõõmustan, rõõmustan selle üle väga ja seda et tegemist on niisuguse, kuuldavasti väga sümpaatse niisuguse jalad vastu maad, et mehega, eks ole, selle veel eriti rõõmu ja, ja loomulikult ma hoian pöialt Eesti sportlastele ja loomulikult läheb sulle korda. Vaatad, kas äkki sporti natuke nagu kunstiinimese pilguga, et et sa näed seal teisi asju, kui, kui võib-olla mõni teine inimene. Teisi asju, aga ma vaatan võib-olla natuke teisi asju, tundub, et ma ei tea, ükskõik, kas siis on, ma ei tea, tõstmine või jalgpalliasju, mida huvitab selle asja nagu psühholoogiat, mis mis tähendab inimese inimese peas ja hinges, kui ta selle asjaga tegeleb ja ja, ja noh, ütleme klassikaline jalgpallimatš on ju teadagi niisugune sõja rekonstruktsioon või seal nagu mängitakse, mängitakse justkui nagu sõda peetakse lahingute ja ma arvan, omamoodi lahing toimub ka selle mehe ja kangi vahel või naise ongi vahel. Ja, ja see on kindlasti nagu psühholoogiliselt huvitav, et mis, mis inimeste peades toimub. Mul on olnud õnn ka elu jooksul erinevates intervjuu saadetes intervjueerida sportlasi ja emale maantee ka nende asjade kohta küsinud, et et noh, et kui on selline olukord ja, ja ma ei tea, kui ilusate kukub, kuidas ta sellest kuidagi psühholoogilist välja tulema, kas 90 on psühholoogilist valmistunud või, või kas jalgpallur, kui ta on kuskil poolkaitses või ründes uus igaveseks kuidagi nagu visualiseerib, näeb seda nagu mingisuguse sõjalise situatsiooni ja see kahtlemata väga huvitav ja väga põnev. Ja sportlased on väga huvitavad huvitavad inimesed, ma arvan ja ja see kindlasti on on iga inimesi nende võimeid proovile panev. Ja huvitavus psühholoogiliselt ka. Aga mida sa üldse arvad eestlaste suhtumisest sporti ja meie sportlastest, et on see niisugune vaba ja siiras või tahetakse siis nende sportlaste õlgadele panna kõik meie enda teostamata unistused? See vist natuke sõltub inimestest, ma ei oska öelda, kas on mingi niukene universaalselt mõistetav eestlaste suhtumine oma sportlastest ja muidugi noh, sport on, on nii populaarne asi Eestis ja, ja eriti noh, mingid teatud spordialad, eks ole, millega eestlaste lootused ja, ja mul ei ole, identiteet, on midagi nagu tihedalt seotud ja, ja mõistagi, kui kui Eesti sportlastel läheb hästi, siis sellele tõhustatakse koos, aga, aga noh, selle võrra kurvem on, on teinekord näha, et kui Eesti sportlastel nii hästi läheb, et läheb kohale nagu kehvasti, siis kuidagi nagu kiputakse teinekord parastama natuke või, või ma ei tea kuidagi kuidagi noh, sportlane on selles mõttes muidugi keeruline olla. Ja tahaks veel, kui sul, kui sul läheb hästi, siis sa oled kangelane, kui sul ei lähe, siis sa oled niuke peksupoissi vist on mitmed Eesti sportlased ka öelnud, otse. Paratamatult niimoodi on. Aga noh, sinna midagi teha ei ole aparaat paraku. Aga võib-olla, et on teha, et kui me ise nagu on see nagu eestlaste eripära, et peksavad oma sportlasi täis teised ka seest. Hobusega nii muidugi, absoluutselt kui keegi kusagil mingi omavärava või midagi, siis kõik sõltub sellest, mis riigi jalgpallur taanlanna tõenäoliselt suhteliselt suhteliselt personal, rada oma riigis, ma arvan jah, et, et see ei ole mingisugune noh, kõik need ära reganud meile, meile meile meeldib rääkida, et oh, eestlaste häda, on see eestlaste teine, ma arvan, et seal, et kõik alal on kõikidele rahvustele sama asja loomulikult kui kõik nagu head asjad on kõikidel rahvastel iseloomulikud ja ma usun, et sedda spordiga haavale. Ise, sa oled niisugune mugavussportlane või teed seda, mis kõige vähem energiat võtab. Ja vot niimoodi rahvaspordi ma tean, see sõna on võib-olla natuke kentsakas, aga tegelikult nagu tähendab midagi väga olulist paatsetes ongi see sai, tegeleme tulemus spordiga, vaid sa tegeled spordiga omaenda, nii-öelda füüsilise konditsiooni nagu heas korrashoidmise nimel ja sellega ma ikka tegelen jõudumööda. Millega tegeled? Natuke ikka, muidugi on niipalju kui nagu viitsime, jaksan, peaksin rohkem kiitsime jaksama, aga mulle küll meeldib liigutada ja natuke olla siukene. Noh, nüüd on mul jälle hea kaagutada, sest ma olen kaks korda järjest ujumas käivad mul veel umbes pooleteist aastane vahe, aga tõepoolest et mulle meeldib käia ujumas ja mul on niimoodi, kui ma kuhugi otsa peale saan, siis ma nagu teen seda hea meelega, siis kui ta tuleb nagu mingi vahe, siis ma kuidagi nagu nagu piinlik. Mis asi siis jälle sinna basseini ajab? Sügis on nagu tulemuse peaks kuidagi jälle nüüd hakkab lähenevad jälle mingid tööasjad ei peaks ennast kuidagi nagu vanemasse vormi viima ja siis sa lähed savastadel uuesti, tegelikult seal on mõnus. Mõtlesin, et tore, mingisugust kiirkõnd alusele, mingi sport, aga noh ikka, kui sa kõnnid kiiresti kuskil pargis viis kilomeetrit jutti, siis küllap sihuke natukene niuke enese liigutamine, et selles selles mõttes ma, jah, ma ei, ma ei tegele ühegi spordiga, mulle meeldib ennast liigutada. No nii palju kui mina sinul tänaval vastavalt olnud või sina mulle tänaval vastu tulnud, siis sa oled ikka niukse parajad tempoga. Ja ma hoian tempot ja seepärast on mul kiire, oleks vaid sellepärast, et ma kuidagi nagu üritan seda südamega veidi koormust on ta päeva jooksul nii palju kui vähegi võimalik ja ja noh, eks see muidugi hiljem sel õhtul enne magama minemist söödel ei ole palju siis kõik kuidagi ilmselt Anuleeruvaga, aga no vähemalt natukenegi natukenegi punnis. Me läheme Londonisse, sul on selle Londoniga oma kogemused ka, et üks koht on University Aats Londonis, sina oma magistrikraadi tea? Räägi sellest. Selles suhtes ei ole tegelikult viis kuulasite ja mina olin selles nii-öelda ajakirjandus ja tegelikult on see kommunikatsioonikolledži mis asub Lõuna-Londonis, seda ei olegi niivõrd lahklite klassi koolilõuna, on nagu temisest veidi lõuna poole sõita voorust edasi mõni mõni mõni metroo maha, siis on selline naljakas koht valifonic aastal. Seal praegu vist küll toimub, naera seal nüüd mõnda aega olnud, kui sa oled ümber ehitada, kui mina seal käisin, siis oli seal niisugune armas oli 80.-te stiilis arhitektuuri võivas võigas linnaosa, nad planeerisid, saab veel suuri suuri suuri muudatusi ja ma olen aru saanud, et muudatused toimuvad juba ehitatakse ümber, nii. Aga seal jah, on seal kolledži aja ja sellel ülikoolil on, oleksite seal samad asjad tõesti nagu käisin, see oli 2006 ja seitse, sest ma olin praktiliselt ühe akadeemilise aastaks üheksa kuud. Käisin seal ülikoolis ja seetõttu jah, on, on nagu natukene võib-olla jah, teised kogemused on seal taga, sümpaatsed on kõik Londonis käinud, ilmselt teavad, et ta on suur linn ja ta on väga eriilmeline linna ja väga oluline on Londonis käies need need erinevad üles leida, et üks asi on seal kuskil vastendist noh, tillerdada, kus nagunii turistid loomulikult käivad ja peabki käima postminister läbi teha ja pikkadel söökese kogu see, kogu see kant, aga kui minna kuskile kaugemale ja, ja eemale sellest sellest nii-öelda noh, niukses Disneylandis, mis seal, mis seal paratamatult on seal linnasüdames, siis on igast lahedaid kante. London mulle väga meeldib. Värk muutub kuidagi nagu mitme mitmekesisemaks saab minust väga põnevates kohtades väga põnevate head süüa ja kus ta kuidagi nagu natuke teistmoodi, teistmoodi elu kui võib-olla turistidega üle rahvast, samas nagu Tallinnaski või, või oli minu meelest tartlased, et kui sa Tallinnas käid mööda Viru tänavat, siis noh, see on seal, tähendab sama, näeb aga, aga noh, kui püüda nagu mõelda, kõige kihvtima lahenevad kohta, kus sa Tallinnas oled siis Viru tänaval seal viimane, viimane asi, mis sulle pähe tuleb, eks ole. Mitte jumala pärast, sellel tänaval on ka toredaid asju, mis on nagu on täiesti jalutatav ja nii edasi, aga aga noh, ta ei ole kindlasti palju palju põnevamaid kohti ja eks on sama lugu, et et seesugune turistidele Ta ikkagi Amanda pärast kaunis kiiresti ja ja mina küll inimestele, kes seal käivad, soovitan kindlasti käia kindlasti käia Ida-Londonis, mis on muidugi hoopis teistmoodi, ta on nagu räämas ja võib-olla nagu eestlase maitse jaoks võib-olla natuke must või või räpane või midagi niisugune, aga mulle just kuidagi nagu meeldib, et et on mingit sellist, sellist, niisugust vaba aja või midagi niisugust. Kas vähem konservatiivsem vaip. Mis kogemusi sa tegelikult otsisid sellel ajal seal, et noh, igalühel on oma eesmärk, kus kus käia, kas või koha poolestki, aga et mis kogemust sa Londonist otsisid, kus sa seda aega kasutasid? Kui ma nagu ei ole ilmselt ikkagi kuskil niukses alateadvus, tahtsin seda nii-öelda eesti distantsilt vaatamise kogemust, et et ülikool on rohkem niisugune ettekääne või noh, mida ma tegelikult tahtsin, ma tahtsin lihtsalt elada natukene aega kuskil teises kohas. Ja, ja ma mõtlesin, et noh, niisama kuskil lihtsalt istuda ja aega parajaks teha nagu tobe. Et noh, et ma üksik tüksiti võiks, võiks ja ma ei tea, midagi õppimises ma ülikooli seal magistrantuur esmasee oli justkui nagu asi, mida seal nagu ametlikult tegin, aga, aga tegelikult see on see põhjus, miks ma seal elasin, oli jah see, et distantsilt Eesti vaadata või, või natuke nagu ümber hinnata, jäämata, solvavalt tervistada taga. Väga sümpaatne, et ma mäletan kuskil 2000 jah, miisu kuusega nagu Ülar kõrgel arvamusel ei olnud tingimata sellest riigist ühiskonnast. Aga jah, Eestis ma mõtlen jah, ja kui ma siis sealt eemal olnud sealt kõik eemalt vaadanud, siis minu arvamus ikkagi nagu muutus päris kardinaalselt paremuse suunas käinud näha et. Aga mis, mis selle siis nagu põhjust Ma arvan, et selle võistlus, see, et sa näed, et sa kuidagi muide idealiseerida mingit Eesti ühiskonda ja, ja mõtled selle peale nad siin on kõik nii kehv, aga kusagil mujal noh näiteks Inglismaal on hoopis palju paremväärsel Inglismaal elada ja oledki siis oma üheksa kuhugi aastaks kaua ära seal. Alguses on muidugi esimene kuu aega vaatasid oh taevas, et see on puhas paradiis, hakkad nägema probleeme, vigu ja asju, mis Eestis on palju paremini lahendatud kui Inglismaal ja neid asju ei olegi nii vähe. Alates ma ei tea mingi pangakonto avamisest kuni tõesti elementaarsete inimõiguste nagu interneti juurdepääsus nendeni välja, et on asju, millesse kuulus paremini lahendatud kui, kui Suurbritannias. Ja, ja ma arvan jah, see kummatigi jah, selleks, et aru saada, kui hea on, on kodus, tuleb elada endale 109 kuud, see ka muidugi kummaliselt ta jäi. Noh, jumala pärast, see on väga kihvt linn ja, ja seal oli ju, noh, ma olen oma elu üks teatris kontserdil, käimisel rekordit teinud, seal kõike tippnädal oli vist, magasin ühe nädala jooksul viiel kontserdile või teatrietendusel. Täitsa pöörane muidugi niuke tervistav ja silmaringi avardav avardav kogemus, aga aga põhiline teadmine, millega ikkagi naasin, oli see, et Eesti on täitsa okei koht elamiseks. Need kõigile, kes me vahetpidamata ei ole oma eluga rahul Eestis, et kui see vähegi võimalik on, minge vaadake või Lätist. Vaadake natuke piiridele. Püüdotolad kauem kui üks või kaks nädalat. Ma ütlen, et esimese hooga loomulikult ei tulnud, imeline ja kena, aga pikka aega pikemat aega kohal viibides saad aru, et need probleemid on iga igas kohas on omad mured ja probleemid ja igal rahval on omad probleemid, omad mured ja et ei ole ainult see Eesti ja eestlased, see, kus üldse ei ole kuidagi elatavad suhtlevad inimesed, et see ei ole nii. Ma mõtlesin, alguses ma kuulasin, kui sa kunagi oli Toomas Luhats jutusaates jaa, jaa, ta küsis sult maailma meeldivaid kohti, kus sa oled olnud, et siis sa nimetasid igasuguseid, aga Londonist läksid sa kuidagi väga kergelt üle, ma mõtlesin, et see ei läinud selle peale. Eks muidugi oleks aga noh, lihtsalt kui mõelda, et tõepoolest, et kuule, tagumisi nagu maailma kõige ägedamad kohad neil on, muidugi on, on minu jaoks sihukse erilise, erilise erilisel kohal, südames kahtlemata. Ma ei tea, mis ta mulle siis pähe tulnud, võib-olla ma Aasia vaimustus oli, ta oli, rääkis. Aasia toidud ja maitsed ja värke. Aga aga räägime nüüd briti muusikast ja nüüd ma panen suu kinni ja kuulan loengut. Et issand, aga mina muidu loengu korras rääkida. Tõesti, ma ütlen, sulle on rohkem nagu Ameerika muusikafänn võib-olla kõlab kuidagi pahaste kontest kontekstivälise, ma olen siin olümpiaraadiusega spordist, mitte midagi ei tea ja ei peaks rääkima sellest, et London on lahe ja siis ma räägin, et Londonis on lahe, et sa saad aru, et Eestis on tegelikult tore elada ja siis palutakse mullegi inglise muusikast rääkides Ameerikast. Muusika nii osava eksaminand ei nike ju, et palutakse. Eib. Aga sa käisid kontsertidel, ainus maailmalinn, kus, kus mida kõike seal kokku tuuakse, poja, mida sa sisse ahmisin? Oh, mida iganes, absoluutselt, absoluutselt kõike seal tõesti on võimalik võimalik niimoodi pikemat aega viibides näha ikka väga palju, et kas ikka iga nädal, iga päev toimub kindlasti midagi, mis sind võiksid nagu potentsiaalsed huvitada mitte ainult muusika loomulikuks teatris või jumal igaks juhuks Londonis on käinud, on Angelo Cheeringrossaudile, kus on need tohutud raamatupoed ja kogu see kogu see värk on muidugi pöörane linnaga, mida konstrus oluliselt suurem kui, kui Tallinna minu poolest Helsingi, et et see on üsna mõistetav, et seal on kõik üsna nagu saadaval ja kõik tahavad seal mängida, ma mõtlen nagu bänd, teatrid ja nii edasi. Aga jah, muidugi seal seal olles ma käisin kontsertidel väga palju. Nagu üksinda ka, et, et noh, et mul olid küll mingit kursakaaslasega Nadal vistika ühesõnaga kuidagi nagu suhtlesime puha, aga mul on lihtsalt nagu meeldis tol ajal kuidagi niimoodi omaette olla minna siis kui mul minna ära siis, kui ma tahtsin ära minna ja ühineda siis kui ma tahtsin edasi. Ja, ja ma käisime palju kontserditel ja sain suhteliselt korraliku korraliku üledoosi, tõenäoliselt ma praegu enam väga ei viitsi kontserte Venemaad ega meenutanud, et see oli see aeg, kui ma käisin hästi palju ja noh, mille mida iganes. Bob Dylanit, kuni ma ei tea, noh. Blondiini, või, või kellena tahes välja, et seal on iga iga muidugi noh, iga nädal vähemalt mingi niisugune asi, mida sa, mida sa kindlasti pead pead nägema ja ma ütleksin midagi nagu eraldi modi meenutama, välja tooma sulle nagu esimese hooga ei meenu, vastavad, et ta kuidagi parasjagu ajaajaline distants on nagu piisavalt pikk, et oleks üks niukene parasjagu virvarr ja, ja äge. Aga kas seal oli sees sundus, et, et seda ma mast, seda ma pean nägema, seda ma pean. Muidugi, sa juba oled seal tõesti on nagu kolme-nelja metroopeatuse kaugusel laulab, bob Diaalses, muidugi sa lähed, et see ei ole nagu variant, memm, ma nüüd ei lähe vä? Muidugi muidugi lähed ja ja ma tegin endale liiga seal sellega, et ma nagu natuke ligemalt töötasin tollal veel Eesti Päevalehes. Ma kirjutasin arvustuse Konstorusse Londonist, mida Eesti Päevaleht tal kaval Sõjamäe lähenemist tagantjärgi mõeldes hästi tore, et tänapäeval ei oleks mõeldav, et, et noh, keegi kirjutab Londonist, mingit kontserdiarvustusi seltskonna minu arust avaldatakse, aga, aga siis oli see veel kuidagi nagu huvitav. Aga kas sa oled nüüd sellest uuest väsinud, et mul jäi meelde ka see, et sa ütlesid, et sellest vanast muusikast noh, seitsmekümnendaid tõid näiteks, et on, on nii palju avastamata materjali, mida võiks et kui, kui tõsiselt sa selle kaevamisega tegeles? Jah, ei tegelenud noh, elus on, elus on nii palju muid asju, mida, mida on vaja teha ajaliselt teinekord oma laiselda, eriti praegu suvel, eks ole, mis seal nagu ei loomulikult plaadipoodides on, muidugi ostan, on ta endale palju plaate. Üritan nüüd pärast kodus jõudumööda kuulata ja nii et et ega see muusika muusikahuvi muusika, niuke Fanlus või, või see ei kao ju tegelikult kuhugi. Naha all on ühel ühel hetkel, siis eks ta sinna jääb sealt minema. Laskmine. Aga aga muusika kirjutamine sind enam ei huvita. Huvitav muidugi huvitav, aga sellega on see häda aetaks näiteks nõudmised, mis sa enesele nende muusikakirjutajana esitad, muud naastaga muutuvad järjest hullemaks. Su häält, kui palju on ümberringi maailmas muusikat ja sa ei taha lihtsalt niisama kirjutamise pärast midagi kirjutada ja sõrmi kuidagi niimoodi, et kui sa mingile Enda meelest vähemalt surmavalt geniaalse oli, veel ei tule, sa pigem nagu ei, ei, ei jää tema kallal nokitsema loobuda ja mul on hästi palju asju, mida mul on kuidagi nagu alustanud ja mis ikkagi jäävad nagu ripakile ja ma lihtsalt nagu leian, et et see ei ole nagu piisavalt hea, aga noh, midagi ma ikka teen ja me siin oleme preili Kuurmaaga natukene koostööd teinud ja valmistada väga nagu väikest viisi tema uut plaati, et mingeid mingeid lugusid siin nagu on ja loodetavasti oleme juurde. Et eks ma natuke ikka kirjutama. Aga mis rohkem huvitab, mis mind praegu huvitab? Foods on juba keeruline küsimus. Seal on seitse ametit või kaheksa. On. Ja see on aspekte ka muidugi asi, mille peale ta kindlasti nagu mõelda ja, ja selle selle võimalusega alati arvestada. Üsna üsna frustreeriv, teinekord aga kirjutad praegu hetkel ei ole midagi, kirjutas on praegu suve ärkimised, on see kuidagi niimoodi, et see on kuidagi nagu, nagu mõtled, pealse kuidagi planeerida ja kaalud, et mis, mida nagu tulevases mingeid asju kindlasti on sügisel tulemas. Aga mis need veel täpselt on, ma võin ju enam-vähem teada, aga nii kaua kui ma ei tea nagu päris kindlalt me sarnaselt nagu tingimata rääkida. Et muidugi on, on mingeid mõtteid oma päris nagu jõude elasime, see suvi on küll üsna palju Rust lihtsalt vedelemisega täiesti lihtlabaselt vedelemisega. Ja see tegelikult täitsa tore, kui selline võimalus on, et natuke puhata. Aga see on see, see on vist see endale selle võtmise asi ja väga paljudel ei ole julgust võtta endale laisklemise aega, et. Küsimus ei ole ainult tingimata alati nagu julgus ja küsimus on, kas sa saad endale seda nagu lubalatajatelt? Et noh, inimene peab elama ja, ja noh, ei ole lihtne öelda, et eks ole, võta endale aega jooksul, siis ei ole julgust, aga ilmselt ei ole seda võimalust. See on mõistetav ja arusaadav, mul kuidagi nagu mõnikord on ja seekord seekord sel suvel on ka Nõukogude vanud reiside kaunis palju ehk suvi lausa vähe reisinud. Mis ma nüüd on vaadata, kuidas seda tänaksin, tulemuse mõtlesin, et taevas on meile Londonis issand mind kaks aastat kehalist, et seal on ikka päris pikk aeg, tegelikult. Ma lugesin, noh, me kõik lugesime kurbusega, Estonian Air lõpetab sinna lendamise või mitte, et see tähendaks, et sinna ei saa aga kuidagi mingi niisugune sümboolne side või mingi niuke lüli, eks ole, eesti ja inglise humal kuidagi nagu kaob sellest. Aga kas see sinu side Suurbritanniaga oli, piirdus Londoniga või kasvatusest aega laiemalt ka? See on selles mõttes niukene, naljakas naljakas lugu, et et ma mõtlesin, et ma Londonis olles kindlasti reisin hästi palju. Aga kas mulle see värk, et ma tahaks nagu välismaa lähevad Londonis, eks ole, siis Inglismaa kuidagi nagu ei kvalifitseeru välismaale, sa käidakse Saksamaale ja Prantsusmaal ja Hollandis ja, ja kus iganes ja Hispaanias ja nii edasi. Et aga ei, eksperdi käisime käisin Šotimaal, mis mulle väga meeldib ja kui vähegi võimalik, siis ma soovitan kindlasti sinna minna. Noh, enim pool on vaieldamatult selle, selle imelise saare kõige ilusam linn, et siin pole midagi arutada, noh et London võib ju olla suur ja niisugune imposantne jätan meeletu mulje, enim lasevad ära, saad aru, et London on paras niisugune noh, ma ei taha niimoodi võidule pahasti kõlada, aga lihtsalt Edible on imeline, imeline linn. Ja loomulikult seal loodusolin pärast üles, kuhu Loch Nessi järves käia või üleval ymber Ness näiteks üks väike väikelinn, mis on lihtsalt imeline ja muidugi inimesed, noh see on mis tahes mistahes maaväe puhul või koha peal, kus õieti olulisem ikkagi on inimesed ja ja šotlased, tal on jah, mingisugune imelik, imelik, niisugune nägilasega ring, jah, mis, mis mulle kuidagi sümpatiseerib, mis kuidagi on väga-väga sümpaatne, et see niisugune mingi niisugune rahvuslus, mida me ju tingimata alati kõikide rahvaste juures ei pea mingiks niisuguseks niukseks imetlusväärseks omaduseks kuidagi šotlaste juures on hästi sümpaatne. Et hea küll, sa ei ole nüüd tükk aega käinud Londonis ja, ja võib-olla sa käid enne ära, kui Estonian Air võtab lennud välja. Aga ma küsiks ühe asja veel, et vaata, sa oled kirjutanud musta pori näkku ja siis sinine on sinu taevas. Millal valge tuleb? Jah, eks see valge on mul kuskil kogu aeg, koputab tänane valvekorra selle peale mõtlesin, et huvitav, mis, mis valge raamat võiks olla, aga mul ei ole hetkel ühtegi ideed, et et või noh, võib-olla kuskil midagi natukene on, aga, aga ei ole midagi niisugust likvideerimisväärset. Aga sa oled selle valge talioja muidugi jumalik olla muidugi, et küllap see valge raamatu tuleb kunagi midagi teistmoodi. Need on mõlemad nii väga, väga eri moodi, et see ei pea olema. Venemaal on triloogia ei, kindlasti mitte. Kui suurune sümboolses mõttes triloogia. Aitäh tulemast, aitäh kutsumast oli väga kena, tore.