Olümpia raadiokülaline. Ja nüüd ma tervitan meie olümpiastuudios kahte meie külalist, Helle tiikmaad ja rahul Mälku. Mul on hea meel, et kallil laupäeva õhtupoolikul leidsid aega tulla olümpiaraadiosse mõtteid vahetama. Me räägime Inglismaast, räägime inglaslikkusest. Me räägime kindlasti ka jalgpallist. Kuna Raul on juba stuudios, nii et tere tulemast. Tere õhtust. Tere. Alustame hoopistükkis eilsest Londoni olümpiamängude pidulikust avatseremooniast. Palju on seda komment häiritud on olnud Superlatiive. On olnud ka kommentaare, et võib-olla see inglismaa ajalooja inglaslikkuse näitamine läks liiga pikaks, aga ilmselt pikaks venitas selle avatseremoonia pigem delegatsioonide sissemarss. Delegatsioone oli tervelt 204 minut 20 üheksapidise kestma, aga ma võtsin aega ei võtnud küll sekundi pealt, aga see kestis tunduvalt kauem ja läks päris tüütavaks. Aga millised on meie külaliste esmamuljed? Te olete mõlemad inimesed, kes inglismaad hästi tunnevad. Ja tegelikult avatseremooniatel onju püütud alati näidata kas selle linna või selle riigi mingite eripära, mängite omapära. Helle, millisena sina nägid seda tseremooniat? Seda tseremooniat võiks iseloomustada sellena, mis on ühendkuningriigid, mitte ainult Inglismaa, vaid kõik need osad, mis neil on. Et see oli läbinisti üks jõutifilbriidis ring, suurepärane briti etendus. Nad ei tee seda nendele inimestele, kes vaatasid, nad ei teinud seda raudselt kellelegi meist siin, Eestis, kus iganes mujal välismaal nad tegid seda iseendale mitte nendele esinejatele, vaid omadele Briti inimestele. Sellepärast ta niisugune ka välja nägi ja sellepärast võib-olla oli ka seal osi, millest iga välismaal elav vaataja ei pruukinud üldse aru saada. Aga olis õigele, härra mina sinu arvates see oli väga puhtalt britilik lähenemisel, nemad ei saagi teistmoodi teha. Nende, kogu nende märgilisuse loomine läbi nende ajaloo on alati olnud iseloomustatud nagu ühe ühe niisuguse mõistega, et tehakse iseendale ei huvitute sellest, mida nii väga arvavad, teised. Väga iseloomulik. Raul oli tõesti niisugune väga-väga britilik ja esimest korda vist selliste tseremooniate puhul on mul see tunne, et peaks veel korra üle vaatama, sellepärast et see kõik oli niivõrd detailirikas, seal oli nii palju selliseid väikeseid asju mida kõike pidi korraga tähele panema ja väga palju selliseid märke, millest võib-olla ka ka siis, kui seda elu seal pareminigi tunda aru ei saa, aga no viited teatud teleseriaalidele näiteks ja, ja sellised asjad. Aga tervikuna ma arvan, et ta oli hästi kokku pandud Dali tõesti teistsugune kui Pekingis, sest et selles suunas selles stiilis nagu pekingi olümpiamängude avamine oli, on raske edasi minna kaugemale, suuremaks, võimsamaks. See pidi olema väga teistsugune. Ja veel üks moment, mille ma ära märgiksin, on kindlasti see, et see režissöör voi kes ta nagu kavandas filmirežissöör, ta on sellise sotsiaalse närviga filmimees ja on oma loometeel muuseas töötanud palju suhteliselt selliste vasakpoolsete vaadetega teatritruppides näiteks ja ja selline ühiskonnakriitiline mõttelaadad natukene ja kui me vaatame seda, mida seal esitati, no kas või näiteks see ülistus rahvuslikule tervishoiusüsteemile, mille osas Inglismaal käivad väga kõvad võitlused, siis tegelikult võttis ta ka tugeva sellise sisepoliitilise positsiooni, sellega. Neil on täpselt, see ongi asja mõnusa, eks ole, just teha avaldus sisepoole iseendale, oma rahvale. Ja terve rida selliseid ka muid asju, näiteks ütleme julgus tulla välja, indust realiseerimise kirjeldusega. See oli, see oli midagi täiesti täiesti teistmoodi tehtud ja seal uhkelt tehtud. Ja, ja ma mäletan, kunagi oli Londonis üks niisugune vestlusõhtu, nagu neid seal erinevad organisatsioonid korraldavad seal laua taga igasuguseid poliitikuid ja ja majandusinimesi ja muid. Ja ma mäletan, et ühe väga võimsa aplausi sai tolleaegne jaaguari pealik, kes ütles, et Inglismaa on olnud tugev. Inglismaa on olnud suunanäitaja siis, kui tal on tugevad insenerid. Ja minu meelest eile toodi noh, tänapäeval üsna üllatavalt esile see inseneriroll ja tehnilise tehnilise arenguroll, mida, mida ju inglise insenerid on, on, on väga palju teinud ja see mees, keda seal ka nagu esile tõsteti, oli väga mitmekülgne, tegelikult tema isa oli juba insener, tunneliehitaja, aga noh, tunnelid, raud, teed tolle aja maailma kõige suuremad laevad ei olnud niisugust suurt olulist tööstusarengu valdkonda, milles ta ei olnud, oleks olnud tegev ja ta valiti ju Churchilli järgi, kui ma mäletan, siis aegade teiseksinglaseks see on ka, ütleb midagi. No kui rääkida sellest tervishoiu osas, siis mina ausalt öeldes telereportaaži eile ei kuulanud, aga meie noored raadioreporterid, Taavi Libe, Joosep Susi suutsid minu meelest eestlasele väga arusaadavalt ära seletada, miks sellest räägiti ja miks see on Suurbritannias oluline. Tervishoid kui selline on olnud Suurbritannia poliitilises elus üks üks valusaid teemasid ja, ja vaidlemise aluseid teemasid ja noh tegelikult kui mina seda vaatasin, ma üritasin mitte väga kuulata, vaid, vaid rohkem nagu vaadata pilti olles pildiline inimene siis mulle tegelikult ei tulnud esimesel hetkel kohe meelde mitte see praegune tervishoiusüsteem, praegused meditsiiniõed, mul tuli meelde form slaitingeil mis on omaette jälle veel üks märk, veel üks briti märk, veel üks niisugune uuendus, mis, mis tuleb sealtpoolt ja kõigest sellest ridamisi. Ma eriti ei üllatunud, et nad seal olid, ma saan, ma saan noh, poliitilise tausta pealt sellest võib-olla paremini aru, aga samas selle väljatoomine nii inimlikumaks läbi laste mõjus kindlasti hästi vaadeldav. Ja ta oli kindlasti ju ka näitamas, et Inglismaa on andnud ka midagi, mis on sotsiaalvallas maailmale näidata, et meil olid insenerid, aga näidati, et ka meil on sotsiaalvallas ja seejärel näidati, et noh, meil on kultuuris ja, ja näidati nagu täiesti erinevaid erinevaid valdkondi, et see eesmärk, mis oli, oli seatud. Ma arvan, et kindlasti suudeti täita ja, ja kindlasti mis jäi ju silma, on ikkagi see, et milline hulk nimesid, mida me kõik tunneme milline hulka inimesi, keda võib-olla me ei olnud alati kõiki nagu harjunud inimesena nägema, ütleme, sellesama internetti leiutajagi, keda me teame täna, aga me võib-olla ei ole näinud teda inimesena ekraanil. Ta ei ole väga sagedane ta sagedane selline eetrikülaline Teda oli väga hea mu lapsed näidata. Vaata, mul on väga arvutavaline poeg ja ta jäi kangestus. Poeg 11 saab teist tema tulevikuunistus. Minu jaoks oli tegelikult väga huvitav veel ka see vaatenurk, missugused kultuurilised osad olid valitud, mis just konkreetselt, sest et briti kultuuripärandist, mida, mida on maailmale antud, võib, on niivõrd palju erinevaid asju, aga valitud oli tegelikult need, mis, mis räägivad praegu inimestele välja. Ja räägiti need, keda tuntakse, räägite neist, keda tuntakse ja samuti, mis oli ju ikkagi, et need olid kõik omad aga sageli on toodud mingeid maailma staarid kohale, kes siis esinevad, aga need olid kõik omad. See näitab seda lihtsalt brittidele. Meil on omad, igas valdkonnas on omad välja panna ja seda, seda, seda tehti nii loomulikult ja uhkusega ja sealjuures ju eht inglaslikult. Ma peaks ütlema ju, et kuiversaimon tätlist ütleb väga palju see, et ta oli nõus tegema kaasa mängu Rowan Atkinson, iga maailma üks kõige paremaid, kõige tugevamaid dirigente üldse. Teeb selle show kaasa ja suurepäraselt. Loomulikult inglased täna kõik räägivad kuninganna esimesest filmirollist ja, ja keda ma pean eriti kiit, maalid, kuninganna, koerad, koogid, kes nautisid lausa seda esinemist. No minu meelest Rowan Atkinson kaasamine oli voili poolt geniaalne samm, sellepärast et noh, teda tund tunnevad ju maailmas kõik, eks ole, ja, ja, ja olevatelt meistervjueeni tunnevad, aga ma usun, et maailmas ikka väga palju on inimesi, kes teavad kätmistel piin on Rowan Atkinson ja ja see, kuidas ta seda ühte klahvi vajutus oli minu meelest täiesti täiesti geniaalne. See näitab ka seda, et kuidas brittide enesekindlus lubab enda üle naerda väikse irooniaga. Niisuguse suuruses rahvas on mõistetav. Ja meil on siiski võime seda ka näha ja mõista Eestis, sest noh, kui tulevad inimesed väljastpoolt näiteks ja vaatavad, võib olla kasvõi meie neid vabariigi aastapäeva kontserte, kus me ka vahetevahel lubame endale niisugust väikest eneseirooniat, ma mäletan, kui seal mingit jänesed kaltsasid mööda lava ja nii edasi, siis, siis meil on see ka tegelikult loomulik, meie saame sellest väga hästi aru, võib-olla ma ei tea, mõnes teistsuguse mõttelaadiga riigis võis selline iseenese arvel naljategemine ka natukene nagu raskemini vastuvõetav alla. Aga ma usun, et meile, eestlastele oli see selline stiil hästi vastuvõetav tuli meile lähedane ja, ja, ja, ja meie jaoks on need vahepeal ka väike vimka ja enda aadressil teha. Aga Raul, kui me räägime iseenese üle nalja tegemisest siis sa olid suursaadik, kas britid igapäevaelus ka ja võib-olla ka teatud poliitilistes situatsioonides on võimelised iseenda üle nalja heitma? Ja nad on väga hästi suutelised seda tegema. Üldiselt eelistavad, teevad ise iseenda üle nalja, mitte nii väga, et keegi tuleb kuskilt kaugelt ja hakkab seda nalja tegema. Kui sa lähed Inglismaale ja hakkad seal ise nalja tegema, peavad olema üsna ettevaatlik selles mõttes, et ka naljategemisel on oma kultuur ja, ja selle tõttu õnnetult vahele jääda. Aga, aga põhimõtteliselt nad teevad nalja ka, parlamendikõnedes teevad erinevad nendel. Niisugustel üritustel nalja, kus, kus võib-olla, ja ka jällegi meil ei ole nagu, nagu väga-väga kombeks seda teha ja, ja noh, ütleme kasvõi Sellised üritused siin no mis on poolametlikud, Leme Royale Scott kuningapere kohal ja, ja noh, nagu niisugune ikkagi pool poliitiline ka üritus. Aga noh, seal on kogu tähelepanu on hoopis hoopis noh, hobused, hobuste sport ja siis on tualetid, Nendega minnakse seal ikka väga vallatuks kätte, kusjuures noh, ka näiteks seal kuninglikus poksis käiakse ikka väga niisuguste väljakutsuvat asjadega kübarad ja et, et noh, nagu kui ka ikka küllaltki küllaltki jäänu eilegi ju ikkagi kogu see nagu ütleme, oli, oli ju ikkagi suure hulga maailma tippude juuresolekul ja tunti ennast vabana, tehti, tehti nalja ja kõik oli üsna sundimatu kogu see popmuusikablokk seal oli ju üsna niisugune noh, lendlev, lendlev fanta baas ja, ja, ja see oli, see oli siiski märk märk sellest, et osatakse, osatakse nagu, nagu tunda õhkkonda, et ka selles õhkkonnas võib ennast nagu kergemini võtta ja, ja ei olda nik trump. Piss kuninganna sidumine Tseemspondiga, mis te sellest mõttest arvate? Briti kuninganna on ju järjekordselt üks märk, üks väga spetsiifiline märke just nimelt Elizabeth, teine mitte, mitte isegi monarhia, Briti monarhia muutumine Elizabeth teise valitsuse ajal on ju olnud väga konservatiivses tunduvalt modernsemaks ja see oli lihtsalt üks järjekordne samm. Nii hindan seda, mina. Ma väga ei üllatunud, et kuninganna julges või tahtis seda teha. Muidugi olis üllatus enesest noh, sest seal ju hästi hoitud saladus. Aga. Vaadates, kuidas kuninganna oma oma valitsemisaastate jooksul on üleüldse kõike seda muutud monarhia, nägu, monarhia olemust, siis see oli ootuspärane ja, ja, ja kindlasti tuleb see monarhiale kasuks. Kuninganna ilmumine huvitab väga soojalt selle klipi järel vastu. Kuningannal on olnud väga hea aasta tema teemantjuubeli aasta ja olnud kaks suurt asja, mis on sel aastal ju Suurbritanniat nagu ühendanud, üks on kuninganna juubel, mida tõesti kõikides tema riigi osades tähistati ja ta sõitis hästi palju ringi ja suhtles rahvaga ja teine, mida on, on väga palju ka praegu hinnatud. Sellise olulise olulise võiduna oli see, kuidas kavandati ja tule liikumine, olümpiatule liikumine, mis käis läbi väga väikestest kohtadest hästi palju hästi läbi mõeldud. Ja kui enne olümpiatule liikuma hakkamist nii-öelda kodumaa pinnal oli seda suhtumist olümpiamängudesse seal nii ja naasugust siis olümpiatuli nagu tõi selle mängude kohalejõudmise inimestele nagu pähe. Ja, ja kogu see suhtumine muutus kiiresti. Aga seda on britid alati osanud hästi teha, et ühendada rahvast ühtseks, neid erinevaid väikseid kilda, erinevaid väikseid kohti, tuua neid kokku ja panna neid tundma ennast ühe suure rahvusena. Muudame nüüd natukene teemat. Olümpiaraadios on kavas 16 lugu ajaloost ja nende tegija on Priit Raudkiviajaloolane ja kogu selle seriaali üldpealkiri on ajaloo ilu. Ja ma toon ühedasit taadi Priit Raudkivi esimesest loost, kus ta ütleb nii. Lähme just Londoni teema peale suured maailma linnad nagu London ja New York on läinud oma teed elavad justkui iseseisvat elu ja London justkui polegi enam inglise linn ja New York justkui polegi enam Ameerika linna. Ta tsiteerib seal ka ühte Monty Pythoni tegelase ütlust. Mis te arvate sellest? London minu kogemuses on muidugi ma ei ole seal kunagi elanud, ma olen seal ainult käinud viibinud niimoodi nädal 10 päeva korraga. Aga London minu kogemuses koosneb omakorda niivõrd paljudest erinevatest. Ma ei saa öelda küladest või vähemalt mitte meie mõistes aga erinevatest osadest jajah, tegelikult Londonis võib ära unustada mingitel hetkedel, et tegemist on Inglise linnaga, et tegemist on ühendkuningriikide pealinnaga. Samas tuleb kohe jälle mingisuguse nurga pealt vastu see ajalugu. Tal on väga palju erinevaid nägusid. Raha on tõepoolest midagi, mis on üsna üsna omaette tasemele tõusnud. Aga jah, lähed lähed ühte piirkonda, näed ühte aspekti, lähed teise piirkonda, näed, teist see Ida-Londoni ala, kuhu olümpiamängud viidi, ütleme siiralt, see oli kole. See oli maha jäetud ja kole piirkonda ja see nüüd see üles ehitati, see oli suur võit omaette veel ja nad on väga uhked selle üle. Aga noh, näiteks lähed Wimbledoni, mitte Wimbledoni tennisekeskusesse, mis on ka väga kena ja uhke, aga seal kõrval väga kena, ilus, ilus linnaosa ja mina arvan Wimbledonis siiski võis täitsa tunda, et see on Inglismaa. Niiet Lähed mingisugusesse järgmisesse ossa võib-olla on seal ühte või teist nagu, nagu sisserännanud kogukonda rohkem sa tunned nagu sellist maailma mõju, noh ütleme kus on nagu kuskilt sealt Aasiast pärit immigrante palju või, või, või nagu tõesti, ta on hästi paljupalgeline, et väga kiiresti võid sattuda nagu ühest koloriidist teise aga vaieldamatult on, ta on ta aga mingitel hetkedel üks üks ja no ma toon, ta on väga niisugune, lihtsustab näide, aga, aga ikkagi see, kuidas osatakse seal korraldada haid, paakis sellised miljoni kuni kahe miljoni inimesi, kontserte kogu aeg. No see liidab juba ka linna inimesed siiski tunnevad ennast ühena tulevat, kui seda on nii promsi, kontserdit kui erinevad, noh, ühekordsed popkontserdid asjad ka nüüd olümpia puhul jällegi tehti, et noh, tõesti väga suur hulk inimesi kaasatakse üritustele kuhu nad päris sinna keskele ei pääse ligi, aga see kontsert ikkagi toob nad kokku ja annab selle tundega kuninganna juubeli ajal suur suur kontsert jällegi niisuguste täiesti teadlike sammudega väga suur üritustega ikkagi seotakse need erinevad pilgud kokku ja kindlasti mis ühendab, on ju ka see on, on sport. Londonis toimub mitmeid, väga, väga suuri spordiüritusi, me räägi hetkel jalgpallist, aga no toome näiteks Londoni maratoni mis on tohutu maraton, kus, kus on väga suur publikuhuvi, kus on väga palju osalisi, väga paljud firmad käivad seal ka veel mingi eesmärgiga jooksmas mingisugustele üritustele tehakse seal propagandat heategevusele. Nii et see on, see on nagu üks üks jällegi jällegi näide, et siiski neid erinevaid osi, kuhu sa võid tõesti kui sinna minna seal ainult kohapeal olles tunda ennast mingis väga väga omaette maailmas. Aga neid erinevaid osi ikkagi liidetakse. Aga muudame nüüd natuke teemat ja kuulame, kuidas hõiklevad ja laulavad Londoni arsenali jalgpallifännid. Oma juttu siis spordi teemal ja teada on, et Raul Mälk on jälginud väga tähelepanelikult arsenali ehk siis Londoni arsenali jalgpallimeeskonna tegemisi ja kunagi ma ei mäleta, kas selle Erki Berensi juubelil, kui me arutasime Arsenali tulevikku, kus siis kõnelesid sa Londoni arsenalist meie vormis, et me peaksime kusagilt hankima ühe noore loova keskpoolkaitsja peaksime panustama sellele, me peaksime panustama teisele asjale. Aga jalgpall on kindlasti Inglismaal väga suur, aga eilsel avatseremoonial näidati ju ka väga ilusasti teisi alasid, mis tegelikult Inglismaal on suuremad, kui meie, siit Mandri-Euroopast oskame hinnata seal kriket. See oli, see oli rapi. Golf, golf kindlasti. Ma ei tea, mis siis on sealmail kõige suurem. No jalgpall vist on ikka number üks. Jalgpall on kõige suurem, aga kriket on rahvussport. Kui vaadata veel lihtsalt puhtstatistika järgi, siis, siis vastati mõne aja eest niimoodi, et 46 protsenti pidasid vuti nagu esimeseks siis tuli Räägbi siis tuli tennis, siis tuli kriket, siis tuli kergejõustik, siis tuli nukker sihtureid motod F1 ja nii edasi ja see, see kõik näitab, et tõesti see pilt on teistsugune. Aga jah, julk jalgpalli ikkagi julgesti võib öelda, on, on huvi poolest esimene. Aga just Räägbi roll on võib-olla meil siin jäänud vähese tähelepanu alla ja on piirkonnad, kus räägibki, domineerib selgelt võtame näiteks valsi. Veltsi jalgpalliga on nii, nagu on, loomulikult on, on kiiks ja veel mõned head mängijad olnud, aga aga räägib ja on väga võimas ja pelsi peastaadion mille nimi on ju räägibki, staadion, see on 76000 vaatajakohaga staadion. Põhja-Iirimaal võib näiteks selle järgi selgeks teha, kas tegemist on britimeelse või iirimeelse inimesega, millist sorti ta toetab, kas jalgpalli või raktid. Ja noh, kui vaadata selle järgi, mida inimesed harrastavad, siis seal on jälle pilte, et teistmoodi, seda ka uuriti. Ja selgus näiteks, et kõige rohkem peaks ikkagi sellist traditsioonilist tavalist tervisesporti seal olid ujumine, kergejõustik, jooksmine, ratas ja siis tulid alles jalgpall. Aga no tulid ka sellised alad, mida meil võib-olla on väga vähe ratsutamine, golf ja, ja ka noh, Dennis, mis meil võib-olla ei ole siiski ka väga-väga suure poolehoiu, ütleme mängijaskonnaga Meil Tennis küll jälgitakse nuga jale, eks ole, väga palju, aga, aga, aga noh, niisugune massiline mängimine võib-olla meil siiski nii palju ei ole, neid väljakuid ei ole nii palju ja kliima on ka selline nagu ta on. Nii et sporti tehakse tegelikult ka palju ja ju tegelikult eile ütles ju rahvusvahelise olümpiakomitee president, et ühe väga olulise momendi, et noh, et olümpia tuleb nagu nagu spordikoju. Sest et väga paljud spordi niisama jalgpall, millest siin räägime arsenali gi puhul ka, mis on üks vanemaid jalgpallimeeskondi. Just äsja oli 125. selline tähtis juubeliaasta oli meil, aga siis on ju seal sündinud seesama Räägbi kriket golf, tennis, pärming, ta on poks, hoki kõik need on sündinud seal maad. Ja, aga kõigil nendel on oma oma poolehoidjad ja spordielu on on selles osas ka väga intensiivne, et noh, inimesed nagu sõidavad väga palju ringi, just nädalavahetusel on väga teed täis neid inimesi, kes sõidavad kuhugi. Sport vaata ma sporti tegema, miljonid inimesed liiguvad, liiguvad ringi ja, ja veel üks niisugune spordiala, mis on minu meelest hästi inglaslik maid jällegi kas ta täpselt spordiks nimetada. See on isegi otsetõlge, ei kõla minu meelest hästi seal pooking noh, eesti keelest ja eks need on mingisugunegi jalutamine. Ta on ikkagi noh, niisugune ise ta niukene, matkamise ja jalutamise vahepealne matkamine. No meie jaoks on ikka see, et võtad mingi pika marsruudi ja teediga raskeid asju. Aga ta on ikkagi suhteliselt pikad maad mingi väga huvitav piirkond, kus sageli veel künkalisel või sellisel pool mägisel maal käiakse ringi ja, ja see on hästi populaarne ja, ja inimesed õpivad piirkondi, tundma neid väikeseid külasid ja, ja, ja, ja piirkondi, et see on, see on nagu ka hästi selline populaarne asi. Aga noh, loomulikult jalgpall. Kas lõpetuseks Helle ja Raul, tahaksime küsida ühe küsimuse veel. Nimelt jalgpalli kohta on öeldud, et see on väike maakera, mis on suurem kui suur maakera. Kas ühendkuningriikide kohta võib öelda et see on väike maakera, mis on mõnes aspektis suurem kui Mandri-Euroopas? Puu ja minu silmis kindlasti aga kolonet haarmid, tegelikult jagub ühendkuningriikidel ka nii praegugi veel nii mõndagi maailmaossa, rääkimata sellest, kus nad olnud on, siis seda mõju ei saa sugugi mitte piirata selle saare või baariga. Seal. Raul. No ma arvan, et kui me, kui me vaatame nii ühiskonnaelu kui kui muid valdkondi kui ka siis sporti siis üks asi, mis on Inglismaal või siis Ühendkuningriigis tervikuna olnud tohutult suurem, kui nad ise on siiski sellise ühiskondliku mõtte areng, see inimesekesksus, vabaduste kesksus, kogu see nagu liberaalne laad, kogu see valdkond on ikkagi maailma tohutult mõjutanud alates juba üsna varsti 1000 aastaseks saabast Magna Cartat kuni kuni siis tänapäeva mõteteni välja. Ja sellisena nad on olnud kindlasti ka mõjutamas praktiliselt kõigi maailmaühiskondade elu, nii eeskujuna mõnel pool kui ka hoopis millegi vastu pidisena, millega võrreldakse seda, kas meie riigis on nii nagu sealmaal ja ma usun, et kasvõi eilset avatseremooniat vaadates võis ka sellelaadilise, et mõnel pool tekitada, sest et tõesti pall oli võtnud ette väga selge sõnumiga avatseremoonia, see ei olnud lihtsalt niisama noh, nii-ütelda võimlemispidu kindlasti, et ajalukku. Jah, aitäh, Helle tiikmaa, aitäh, Raul Mälk. Et tulite.