19. novembril pidas Pärnu esimene keskkool oma 120 teist sünnipäeva. Ja peeti siis mahaga Väike-õpilaskonverents ja selles Eestis viktoriin. Viktoriinid 10. küsimus kõlas nõnda. Andke tänapäeval Pärnu esimese keskkooli populaarse õpilase kirjeldus kes on populaarne, missugused omadused, tegevus, nii, loen ette siit mõned vastused. Tark, andekas, aktiivne, kommunistlik noor, kes kannab koolivormi, väikesed kutsuvad direktoriks pikka kasvu, prillidega aktiivne kõneleja. Suhteliselt rahulik Raadio peatoimetaja, tunneb ennast õpetajate toas nagu kodus. Teine kirjutab, pikk, turske, soliidne, prillidega ja üsna tark aktiivne, hea jutuga, ühesõnaga kõik Kalev Vilgatsi omadused, kuidas on siis tunda ennast selle populaarse õpilase rollis koolis? Mul on selline tunne, et populaarsus, see on igati suhteline mõiste. Mõistame populaarsuse all ja kas me üldse teame, kes on see popule? Arne õpilane? Mulle tundub, et praeguseks on harjutud pidama just nimelt sõdist õpilast, kes kõige rohkem koolis ringi liigub, kellel on kõige enam ühiskondlikke ülesandeid kes peab muretsema, kas selle eest, mille eest teised harilikult südamevalu ei õnne ja kes on ikka see, kes teeb ära need teiste poolt tegemata jäänud ühiskondlikud tööd ja tegemised. Isamaa meenutamata jätta kas või möödunud suve, kus me kohtusime saunametsas vabariiklikul kooli komsomoliaktiivi kokkutulekul ja kus teie juhtisite siis Pärnu linna koondrühma? See oli muidugi Austria suur õnnetus ja rohkem sarnas seisev välkafääriga, mille me selle ette võtsime. Sest vabariiklikus või kokkutulek kui selline ta ei tohiks sarnaneda sellised õudsele punktijahile, nagu saunametsas oli ja seda mõtet väljendasid seal veel paljud teiste koolide ja teiste vabariigi linnade komsomoliaktivistid. Ma arvan, et see peaks olema rohkem puhkuseks mõeldud üritus aga mitte kohutavalt pingeliseks aetud punkti küttimine. Teinekord tahaks sellisel üritusel näha rohkem meelelahutust, rohkem õpilaste endi vahelisi kontakte, rohkem kogemuste vahetamist. Õpilasoma initsiatiiv kui selline on minu arvates sellele õpilaste põlvkonnale, mida nüüd mina siin esinenud, poolenisti tundmata mõista. Ühest küljest ma ütleksin sellise asja kohe ära. Meie olime need, kellel on kõige rohkem igasugu eksperimente korraldatud. Paljud mäletavad seda, kui me ikka veel käisime koolis ringi nende kummitahvlitega ja, ja mis põhjustasid lampjalgu, said arstidelt suure kriitika osaliseks ja siis lõpuks leiti, et tõesti, see ei ole hea jalats. Siis uus koolivorm, mis tuli siis, kui see materjal tähendab, Texas oli juba ammu moest maha läinud. Ja veel mitmesugused ringmängud nende või teise aine programmiga, need ei ole sugugi mitte kasuks tulnud. Ja peale selle, mis uute õpilaste omaalgatust siis veel selline enda tähelepanek tuleb esimesse klassi. Esimeses kolmes klassis on meil harilikult 30 ja võib-olla isegi üle selle. Õpetaja jõuab tegeleda klassiga mahajäetud, eriti just siis. Aga mis see keskastmeaeg, mil õpilane võib-olla kõige enam midagit teeks, siis me ikka pulbitseb energiast. Sedapuhku on aga meie uus klassijuhataja, õpetaja, kes annab lisaks meile võib-olla veel kolmele, neljale võib-olla enam klassile tunde ja ta ei leia laega meiega tegelemiseks. Ja nii see on, et kui me lõpuks jõuame keskkooli on suuremast hulgast meist saavutuse õpilaste hall mass, mis ei anna meie kooli elulatooni. Ehkki muidugi nende hulgas on siis need üksikud säravad tähekesed, kes on suutnud jääda Kree peale ning annavad tooni meie koolielus ja viivad siis meie õpilased või üldse edasi. Me peaksime suutma murda nüüdsed õpetajate konservatismi, mis väljendub selles, et oh, egas õpilane ikka enne keskkooli jõudmist oma peaga suurt midagi välja mõelda ei oska. Vastupidi, kas asi nüüd aktsolatsioonis või milleski muus, aga juba seitsmendas klassis? Meie õpilane mõtleb juba täiesti oma peaga, tal on oma ideed, pisikesed plaanid, mida oleks kasulik toetada, sest niimoodi kindlustasime ennast sellega, et meil keskkooli aastatel on õpilasi, kes tõesti tunnevad huvi meie koolielu vastu, tunnevad huvi ka selle vastu, mis toimub väljaspool kooli ja on hiljem õpetajatele isa abiks ürituste korraldamisel. Sega tähendab muidugi seda, et peame lahti saama oma õudsast Stambist. Et senikaua, kuni oleme pioneerid, ei kirjutame igal uuel õppeaastal ürituste plaani, kas siis mõlemale rühmale võiks salgale, tehes seda maha eelmise aasta päevikust. Ja kui oleme juba komsomoliealised ning arutleme sisse läbi, et me ei võtaks taas ette eelmise aasta tööplaani, et vaadata, mida õnneks siit nüüd võtta. Nüüd lühidalt, kui mitu ametitel praegu pidada on, siis peale koolipoisi oma. Piletid ei ole praegu teab kui palju, et lühidalt siis ütleksin ära kolme vahet. Kooliraadio peatoimetaja, siis kooli komsomolikomitees, sekretäri asetäitja, ideoloogiliselt töö alal ja minu kõige tähtsam amet. Õpilaste teaduslik ühing, õpilasnõukogu esimees. Ja kui palju see kõik keskeltläbi aega võtab, siis päevas. Õigupoolest öeldes võtab kogu aja, mis jääb järele koolitundidest ja kodus järgmised päevad tundideks ettevalmistamiseks. Selle viimase nimetasite te eraldi ära. On üsna tavaline, et tänane keskkooli noor kui talt küsida, kui kaua sa õpid, ütleb veerand tundi 20 minutit noomiti üle tunni kindlasti. Kui kaua te õpite järgmiseks reas? Olen vist veidikene kõva peaga, sest harilikult võtab õppimine mul kaks pool kolm tundi aega. Mis on siis see, mis noore mehe paneb päris teadust tegema, sest ilma selleta õpilaste teaduslikku ühingusse minekut ei olegi? Et täitsa ausalt rääkida, kuidas asi alguse sai tulebki minna tagasi päris algusesse, 80.-sse aastasse, kui 22. novembril meie ühing loodi. Olin siis alles kaheksanda klassi õpilane Pärnu viiendas kaheksaklassilises koolis. Ja meile ei tutvustatud seda ühingut mitte üks raas. Me lugesime vaid paaria artiklit lehest, et selline asi on nüüd loodud, on olemas, hakkas tegutsema ja esimesi liikmeid on 95, mitte keegi tol ajal ei tundnud selle vastu huvi, kas võib olla ka kaheksanda klassi õpilane, soovib tegeleda õpilast teadusega, ehkki ma ütlen, et praegu on meie liikmete hulgas juba ja liikmekandidaatide hulgas juba üpris palju kaheksandik. Ning ise ei osanud ka mitte kellelegi poole pöörduda. Nii et mina ja üks minu tolleaegne klassivend rääkisime küll ei osanud midagi konkreetselt ette võtta muutust, kus keskkoolis. Keskkoolis, kohe sellega, et esimesel aastal üheksanda klassi sügisel tuli õppealajuhataja Valve petmine juurde ja küsib, mis ala mees teie olete, kas humanitaar- või reaalteaduste alal? No ma ütlesin kohe humanitaarära ja siis ta tuligi ettepanekuga lagedale, et on õpilaste teaduslik ühing olemas. Toon teile selle põhikirja tutvumiseks, ehk leiate sealt omale sobiva sektsiooni. Tutvusin lugesin läbi ja leidsin, et ajalugu sobiv sai, avaldus sinna sisse antud ja niimoodi ma selle teaduse muusaga sõpruse sõlmisingi ühtekokku tähendas edaspidiselt, et iga kuu Meil Tallinnasse sõita, kui toimus ajaloosektsioonid, töökoosolek, peab ütlema, et mul vedas. Vot siis sai asi alguse meie sektsiooni juhatadest väga tublidest inimestest, Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi töötajatest, Eevald Tõnissonist ja Väino selgist, kes pidasid oma ülesandeks sisse, peavad praegu haarata Need sektsiooni tulnud ka tõesti ajaloo uurimisse kaasa. Samuti vedas mul meie enda Pärnu linnas, sest minu esimene juhendaja oli kindlasti seda riiklikku projekteerimise instituudi Pärnu töögrupi juhataja Rein Raie, kes aitas mul nõu ja jõuga ära teha, siis esimese uurimustöö esimeseks tööks oli. Kui minu käest küsiti, millisel teemal oma uurimust tahaksin teha, ei tulnudki mingit konkreetset teemat korraga pähe. Tuli vaid meelde, et ma lugesin hiljuti läbi Tolstoi Peeter Esimese jutu põhjasõjast ja nii ma ütlesingi päris automaatselt, et põhjasõda ja Pärnu linn siis selles ja mispoolest siis selline töö hea on. Ma arvan, nendel töödel on üks suur pluss. Ja need, kes arvavad, et see on üks suur liivasegamine ja juba kirjutatud materjali veelkordne ümberkirjutamine, eksivad. Sest näiteks selline väike asustatud punkt, Pärnu linn osalemisest põhjasõjas on kirjutatud ühes raamatus natuke teises raamatus, kolmandast, 10.-st 20.-st on mõeldud selles või teises perioodika artiklis. Ja kui kõik see kokku koguda, kenasti järjekorda panna, ilusti jutuga siduda, siis annab ühtekokku väga huvitavat paar teadusliku kokkuvõtte ühest ajalooepisoodist sinu kodulinna ajaloos. Ja edasised tööd ongi viinud endiselt Pärnu linna teemadel. Siin on nüüd käsil tselluloosikombinaadi Waldoff ajaloo uurimine, samuti Pärnu linna sildade ajal uurimine, ka momendil katab neid töid teataval määral kinni ja on selleks peamiseks tööks Eesti õpilasmaleva keskstaabi tellimusel EKM-i kõigi aegade teatmiku koostamine. Mida me siis teeme oma kolme pärnakast Ajalusektsiooni liikmega? Eesti õpilaste teaduslik ühing on siis nüüd. Kolmeaastane, sest loodi ta ju novembris 80. Nii et jah, 22. novembril siis kolm aastat. Esimesed kasvuraskused on selja taga, kuhu läheb Eesti õpilaste teaduslik ühing? Eesti õpilaste teaduslik ühing läheb ikka edasi, praegune suund on see, me oma liikmeskonda, see on viimastel andmetel 253 õpilast oluliselt enam ei suurenda. Nüüd hakkame siis kvantiteedi asemel pöörama tähelepanu oma õpilastööde kvaliteedile. Ja meeldiv on tõdeda veel seda, et meie haridus ja komsomolielu kõige kõrgemates ringkondades on hakanud liiduvabariikides õpilaste teaduslike ühingute loomise mõte järjest enam liikuma, mistõttu on näha, et lähematel aastatel lähema viisaastaku jooksul Luuakse taolisi ühinguid veel nii mõneski teises liiduvabariigis. Siiamaani on. Organisatsioone veel Moldaavias nemad nimetavad oma õpilaste teadusliku ühingud tulevikuks ja Krimmis tegutseb siis nõndanimetatud väike Teaduste Akadeemia. Õpilaste teadusliku ühingu uute ööl on tulevik seega teada ikka edasi. Ja teil endal samamoodi ikka edasi. Edasi küll, aga arvan, et siiski vist mitte teaduse radasid tallates. Tegelikult ma tunnen, et päris laua taga istuja püsivust mul ei ole, nii et pikka aega uurimustöödega tegeleda nagu ei suuda. Ja seetõttu sobivad mulle liikuvamad ametid rohkem. Ja võib-olla see ongi see väike viga, et esimehe ameti nüüd seda realiikme ametit natukene harjutama, kuna see on teataval määral mitmekülgsem, võimaldab rohkem ringi käia võimalikult rohkem kohtuda meie vabariigi õpilastega võimalikult rohkem. Et teada saada, mida huvitab praeguse aja keskkooli aga keskastme õpilasi ja üldse olla meie koolielu keskel.