Tere ei kellelegi ma, muusika, kuulajad, täna 155 minutit kameeleon nikku helikunsti on kellelegi päralt, kes justkui hellalt-hellalt somet kindais kätega sõrmitseb publikumi hingekeeli hoolikalt hoolikalt keegi, kelle hoolitsetud kinnastamata näppude alt voolab kihinal mesimagusat kõrkitsliku klaverikunsti. Tänane meelelahutaja mängib teile terve tosina õieti rohkemgi veel hästi tuttavat, vägagi tuttavat, ammu tuntud meloodiat. Viisi küll Isarlikes seadis. See on 20. sajandi muusikapärandit isemoodi ümber tegev klaverikunstnik liberaatial. Minul, kes ma olen selle kameeleon muusikuteni konfrantseediitkuses jääb siinkohal üle vaid järgnevalt välja kuulutada. Täna sai kellelegi ma Entertainment kaks järgmist numbrit, mis on kavas. Esimene oli paranimega muide George'i Köl kirjutanud autorite paar Spring filt teile järgnevalt teiseks ja kolmandaks esitab liberootse klaveril ja teda saatev orkester. Kaks pala nimedega Su Jiang ja lauledes inimest säält. Sentimentaalne, rafineeritud moneerlik, püüdlikult lõbusakene, Tiisatsioonidele rõhku panev meelelahutaja, mesine, moosine, kitsi, kuu, kuningas seisuseid, epiteete ja omastavaid sõnu nimetusi kõik neist mitte sugugi ülikiitvad ja positiivsed on jäänud populaarse muusika kroonikatesse Laansi Valentiina olime Rootsist, kes ilmsesti 20. sajandi teise pooleks lennukamaide kummalisemaid populaarseid pianist ning praegusel ajal kui aastatuhandest teisest on, saavad kolmas sajandist, 20.-st 21. ongi võimalik liberootsile, nagu ta hiljem tuntuks sai, lühilasti tagasi vaadata, sest et selle mehe elutee sai otsa 1987. aastal. Küll jõudis ta oma elukese kestel mitu mitu kümnendit suuri publiku hulkasid hullutada teenida kaunis kibedaid sõnu neilt, kes on alati pidanud ennast maitse kaitseks ja kultuuris korra loojaks ja kes teab. Ilmsesti tundub, et häirimatult teha seda, mida talle meeldis mängida populaarset klassikat ja erinevate kümnendite minu meloodiaid. Seejuures esindas äärmiselt uhketest kedes armastades asetada oma klaverikaanele uhkeid naabreid ning aeg-ajalt laulu- ja stepptantsulõige. Valentino Riveraatia. Varane muusika Hann avaldus enne kui ta teisme ikkagi oli jõudnud ning metsasarvel mängijast itaallasest papa Salvatore ja poolatarist muusikafänniperesse sündinud laasi sai juba seitsmeaastaselt Wisconsini muusikakolledžis stipendiumi oma koduosariigis Ameerikamaal, mida talle hiljemgi veel 17 aastat järjest jaganud. Tolles muusikaõppeasutuses polnud midagi seesugust varem sündinud. Suure sõja aegu 1900 neljakümnendail pidi klassikalise kooliga Pianist lahutama Ameerika-Euroopa väekontingent Gide meeli. Ning Ameerikasse tagasi pöördunult ootasid ees klubid, algul pisikesed lauad, hiljem juba 1905.-te algusest teleekraanid, mis talle on samuti hetkel tunduvalt pisemad kui praegu. Mis aga artisti populaarsuse levikule kaasa aidanud, sugugi mitte kehvemini kui tänasel päeval. Niisiis välja koolitada võtad pianist, kes otsustas ilmutada oma annet ja teenida prisket elatist pisut teistsuguses valdkonnas kui ehk tema vanemad ja tema enda esialgne koolitus oleks seda lubanud oletada. Aga pianistina näitate ennast neistki populaarsetest paladest, mida tänasele kellelegi mon kuuleb teinekord vaat et liigagi agarasti. Üks seesugune näide, kus naasis jumala antiinollyweraatia, Algne pianismi kool kaunis kummalisele kentsakal moel välja läheb. Kuuldudki klaveripala kuulus klassikasse küll populaarsesse klassikasse või õieti sinna ei kellelegi maisele alale. Läänepoolse kontsert klassika populaarse klassikalise muusika vahel, kus omal ajal ringi liikusid vennad kössenid, eriti neist esimene George püssivendade, valas samontotšõuemmyy klaasi kellelegi maal. Libération pianistlikus töötluses, tegelikult noore paraküpse talendile veraatia esimene avalik esinemine ja üsna suure olla seesugune toimus klassikalises kontekstis. Tol ajal oli laasiumalantiinol aastakese turjal kõigest 11 ja mängistama Ilmakuulsa Chicago sümfooniaorkestri saatel. Niisiis väga varases teismeeas. Edaspidi nagu küll juba üsna ohtralt mõista antud, viisid liberaatia klaveri töötada sootuks teistesse muusikalistesse kantidesse. Aga klassikat jätkus nendesse töötustesse, tema klassikalist kooli ei suudeta täita ka sel puhul, kui see, mida ta mängis, inimestele ei meeldinud, sest muuhulgas on üks üsna ootamatu peaaegu et kompliment liberaatiaadesse pillatud ei kellegi teise kui üsna isepäise džässpianisti ja kunagi Frank Zappa esimestes ansamblites mänginud klahvpillimängija Don Pulleni poolt. Mees, kes seesugust muusikat nagu kellelegi mol kõlab, arvatavasti elu sees, ise mänginud ei ole ja arvatavasti ka väga harva omal soovil kuulanud, on au, tunnistas ta. Et sel mehel nimega liberaalse tehnikat jagub ja tehnilise arsenaliga võib ta üht-teist korda saata, kusjuures džässi taustaga vaatelt avangardi peaaegu muusik tunnustas sedagi, et ega see tegelikult nii see ei ole nii kentsaka kujul suure ilmarahva ette vaadata ja ilkuda. Liimuda, aga Quaid vibratsioone leiduski sihtima massilise publiku hulgas ilmsesti kuigi palju. Me võtame ära kuulata populaarse muusika klassikat tänase kellelegi majandite inventi kavas järgmised kaks pala, õued Rainbow ja pool Fril. Autorite paari märja plekk kirjutatud teema pool hõigla sünnist ja samanimelises kino filmiski on teda filmi heliribalt kunagi kahtlemata kuuldud 1900 kuuekümnendatel. Liberaadiorsioon pärines aastast 1967. Kahtlemata on päri plekivool fliis lopsakus laia joont algkujulgi üsna ohtrasti aga nii nagu liberootsi tehtud töötlustes ikka liberootsile, pole küll küllale eales paha teinud. Pole ka ime, et tema tänapäevasemalt hilisemate suurejooneliste laiajooneliste staaride hulgas on üks tema imetajaid olnud kallis kadunuke, Queen'i ansambli juht, Fradimeetri järgmine, kellelgi paelteta inventi number võib jääda vabalt otsesõnu teadvustamata võib jääda välja kuulutamata, see jäägu sellepärast mängimata, aga välja kuulutamata jätma selle poolest, et vaevalt küll kellelgi kuulajatest jääb ära tundmata see teema, mis liberaalse pianismile nüüd vallutatakse ühe väikse või õieti kaks märkust, luban minagi keegi viil, kus need pole algusest endale siiski esiteks tolle loo sissejuhatus ja tolle loo välja juhatas. Vaat need on seaded, mille peale muusikaliselt tõesti tulla seesuguse pala puhul. Viimati kuuldud eikellegimaa pala ilmselt ei vaja kommentaare võib-olla ainult nii palju nagu kõigil kliberaatia pianistlikele ehitustel oli ka Beethoveni kuupaiste sonaadi kergesti kuuldav kiiks külges ja orkestri poolt aitas seda kiiksu võimendada dirigent Gordon Robinson kelle tehtud keelpilliseaded üsna paljusid liberaatši populaarsemaid töötlusi saadavad. Lugude salvestatud küll 1964. aastal siiski raadiuse tähtsaras vaated Teredamini kui eales varem. Kuigi too lend sinna orbiidile oli saanud suurema hoo sisse juba 1900 viiekümnendatel. Seal viiendate lahvatas. Ta sõlmis plaadistes lepingu liberaalsusega klambia rekord, dollalgi oluline firma ning talle firma New Yorgi Harboss tegelikult kuskil taustaga mees. Keegi mister kodaarliverson võttis ühel heal päeval, sest ta pidi jalge alla teekonna liberaalse kontserdile. Kuna ta häbenes kangesti siis, et mõni tema sümfoonilistest sõpradest võib teada saada tema vääritust käigust nõnda kitšilikule muusikaüritusele, siis kuulas ta tulevast klamber Recordsi rahaallikat liberaalselt vargsi eesriide taga istudes. Kes teab, kas seesuguseid käike on teinud hilisematki liberaalse leivaisad. Aga nüüd on tulnud eikellegimaal koht, kus võib vabalt tutvustada mitte ainult klaverit mängivat raadiot, vaid ka laulvat ja tantsivad liberaatiat. Seesuguseid mehiseid meelelahutaja nagu esitleb tänases, ei kellelegi ma tunnis meiega meile oli muusikasaadet, selliseid nagu liberaatia on orkestrijuhtide ja pianistide seas hilisematel aastakümnetel kohatud laias ilmas. Meid mõnelegi populaarsus ilmselt pole hiljem olnud sugugi väiksem kui liberaakial omal ajal. Võrdlusallikatena nimetatakse tihti nimesid nagu lõikonnif, kantsler või ka Klaidermann ja Moriaal tulevad mängu. Ja kui see muusikaliselt nii-öelda sisuliselt ehk peabki paika seesugune võrdlusalus siis välisest küljest mõningate nüansside osas on liberootsi ikkagi veel postuumselt Kema salvestistes täiesti mees. Hooette. Mõneski loos pannakse orkestri ja klaverivärvi nõnda paksult ja veidralt, et seda Kuhmakuseks kuidagi pidada ja alla vaid võib arvata, et tegemist on mingi kasvõi pisik isegi iroonia pisiku võib-olla isegi sarkasmiga. Samamoodi nagu muusikaliselt liberaaži firmamärgiks vahukoore vahuline, orkestri kõla ja mahedakene klaverikõlks oli tema firmamärgiks tema pöörane lava garderoob. Kõik nad läik, litritega kaetud sabakuued, lehvivad keebid ja mis iganes sinna juurde kuulus. 1905.-te lõpus tegi liberaatšega ootamatu katse muuta oma välispidist palet muusikalist, mitte aga garderoobi küll. Paari etteaste järel olles käinud, mine pääl kurguni kinni. Nöörituna viisakas pintsakus oli meeleheitlik meelelahutaja sunnitud ikkagi tagasi pöörduma oma varasemate edevate tualette. Tema on. Kuna teda armastavad publikumassid, seda nördinult nõudsid. KüberRootsi välispale sai 50.-te lõpul kummatigi kannatada, aga terake teistsuguses tähenduses. 1959. aastal, kui liberaalsuse pompöösselt lavateod olid ulatunud juba inglismaalegi siis vihjas kolla kõrvale väljaanne Daily Mirror, et rahvalik klaverikunstnik armastavat oma suguvendasid palju rohkem palju palju kõlavamalt kui oma suguõdesid. Ehk siis teisisõnu appi Pill, Libération, homoseksuaalkaebas teile midagi, mida seesugune trükimustas tähendas Ameerika dollastes oludes, võib ainult kurvasti kujutleda. Eks ikka enamasti seesugustel puhkudel armastatud artistide maine korvamatult mustele. Ometigi umbes nii nagu Elton John küll teistsugustel põhjustel aastakümneid hiljem kaebaski liberaal seostu, kaebas kohtusse ja väljus võitlusest kollalehega lihtsalt nii-öelda õigeks mõistetuna ja eimiski seganud kuuekümnendatel aastatel liberaalse pöörase publikumenu jätkumist endise hoo või isegi suure magagi. Pao või sinna kaamera HP. Kallid kaasmaalased viimati pidastile kõnet muusikalise saateorkestri esiplaanil Meie tänase kellelegi oma saate kentsakavõitu klaverikangelane liberaatia. Mees, kes kõnet pidada või vähemasti siis dialoogi teksti üles ütelda oleks tahtnud kangesti ka kinolinnalt, mitte ainult oma orkestri keskelt. Selleks tegid, aga proovisid, saigi mitmel puhul kinolina peale 1950.-te lõpus, 60.-te alguses aga näitlejana erinevalt oma muusikalise meelelahutaja rollist mõjusliberootsi paraku ei kaabitalt vististi veelgi abitumad, kui Elvis Presley oma enamiku filmidest. Niisiis ei kinoala asjatundjad ega kino aasia massilised armastajad osanud pöörase pianisti linatöödes leida miskit kiiduväärset. Jõle muusika, seda jäi üle veel palju mitmeks aastakümneks. Järgmine pala peatub taas 1960 esimeses fitsioon. Geim. Valentino padu populaarsus liberaatiana püsis veel 1900 kaheksakümnendatel aastatel ka siis veel magneetis liberaatsi nimi pilgeni täis suurimaid kontserdipaiku New Yorgis ning selle paksu populaarsuse ja magusa menu igikestvuse põhjuseks võib muidugi pakkuda sõnu, millel on öelnud klassik, et mitte iial pole võimalik ühel artistil pankrotti minna, kui ta alahindab keskmise ameeriklase muusikalist maitset. Ja ehk ongi selles arvamuses mitu tera sees. Liberaatsi ise olla küll kinnitanud, et jah, ta kahtlemata loeb oma kurjade kriitikute arvamusi ja võtab seda kõike väga südamesse ja ta nutab. Palju, palju pisaraid võtab ojadena, ta võtab ka siis veel, kui ta on juba panka jõudnud ja seal oma järjekordset prisket tšikki sularahaks vahetada. Ja pärast süü kohatati sularahaks kindlasti enne 1987. aasta neljandat veebruari, siis sai selle meeletu meelelahutaja elude otsa. Tänane kellelegi ma saab otsa peagi, et järgmine kord tagasi tulla pisut teistsuguse muusikaga. Mina olin Tiit, kus metsjällenägemiseni