No lõpuks ometi tulid. Olin päris rahutuid, et see nii kauaks raieid sinule ei pruugiks üldse mitte muretseda, ema, ma ei saa sinna midagi parata, ma rahutuks muutunud, kui ma ei tea, kus sa kunagi oled. Oleksid võinud helistada, ei ütelda, et tuled harilikust hiljem. Ei teadnud seda ette. Aeg ei teadnud. Aga mis lahti on, kallis laps? Sa oled nii kummaline. Olen vist väsinud ja väsinud moega, oled sa küll? Küllap on kõht tühi, istu, ma toon. Ma ei taha süüa ja süüa, ise päev otsa söömata, jah, aga sellegipoolest ei ole isu. Ta helde looja ära nüüd kogu aeg nori mu kallal selle söögi. Midagi on juhtunud. Ma ju näen seda. Ja peale selle on mul õhtu otsa selline tunne. Nii, sina muudkui tunned. Kui ma ei ole minuti pealt kodus, hakkab sinu fantaasia tööle, sa kujutled ei tea, mis võimatuid asju. Ja mina ei harju vist iialgi sellega, et sa juba tükk aega tagasi oled saanud täiskasvanuks. Mulle tundub, nagu vastutaks, silmasin uuesti ka edasi ja sa tahadki seda, eks ole? Sa tahad vahetpidamata muretseda ja tunde, et oled asendamatu. Mis seal kõik ära ei pea kuulma? Kestis, tahab muretseda. Emad tahavad õige sageli. Nad tahavad tingimata laste eest natuke vastutust kanda. Mis sa sellega ütelda tahad? Sa räägid nii nagu otsis, süüdistasid mind selles, et tunnen sinu pärast vastutust. Kas sinu meelest oleks parem, kui ma poleks sinust üldse hoolinudki? Pahi ema, jätame selle jutu. Kui sviisa suri, pidin üksinda hoolitsema sinu ja Harry eest. Said ja kuidas mind rõhus? Sina ei ole kunagi kellegi eest vastutama pidanud. Ma ei suuda seda kunagi unustada. On siis sinu meelest imelik? Ei, loomulikult mitte. Aga miks sa siis nii pahur oled? Ema. Kas sa pole kunagi mõtelnud, et teise inimese ohvreid on mõnikord natuke nagu raske kanda teise inimese ohvreid ja raske on neid aina vastu võtta. Seda ma mõtlesin. Aga kas sa ei tohi seda mõtelda, armas laps. Südameis ma teie jaoks tegin, tegin heal meelel, sest Ma armastan teid. Oled sa selles kindel, kindel, milles ta armastab neid aeg. Ega sa ometi mõtle selles kahelda, mõnikord? Ma ei tea, tõesti, taust. Ja ometigi ütlesid sa hetk tagasi moolivat, liigagi palju sinu jääks ohverdanud. Kus siin loogika siin on? Ei ole, ei ole üldse mitte mingit. Ja ometi on mul õigus, teatud määral. Mirjam, sul ei ole õigust minuga niisugusel toonil rääkida? Ei, loomulikult mitte. Kellelgi ei ole õigust oma emaga niimoodi rääkida, kõige vähem minul, kellel on maailma parim ema ja just see ei ole mingi iroonia. Kogu aeg on mul olnud mingi pingutatud, peaaegu kramplik tunne, sellepärast et mul on maailma parim ema. See on iseendastmõistetav ja kõik arvavad sedasama. Kogu oma elu oled ohverdanud minule ja Harryle, kes ohverdad edasi pidevalt, enesel ei ole see nõudnud midagi mitte midagi peale. Nii ja või õigemini üksnes mind, sest Harryt, sa ei saa ju enam nõuda. Harryt ei saa enam keegi nõuda. Anna andeks, ema. Kummaline. Just täna mõtlesin ma ühest asjast juhtu sammu. Või on ehk õigem ütelda, et ei juhtunud? Sellepärast et mul olid lapsed, siis kui meie olime väiksed ja kui isa veel elas. Sina ei mäleta seda aega, päriselt, sina olid siis nii väike. Sinu isa, kena. Aga sa oled alati rääkinud ja rääkinud, aga vaata. Nii ei olnud. Tõeliselt, ta ei olnud hea isa ikka ka hea abielumees mitte. Ta oli. Suudad sa mõista, mis tegelikult on, ma ei tea. Aga kõik, kes teavad, mida see sõna tähendab, teavad ka, mida tähendab abiellus, sellise mehega? Ei märganud kunagi midagi. Ja Harryga? Sa ei tea sedagi, mis minul maksis, kui püüdsin teid sellest teadmisest eemal hoida ja sa õpetasid meid armastama isa mälestust. Ja minu meelest oli see kõige parim teil. Ja siis ma võib-olla mõtlesin, et olen seda ehk isale võlgu sellepärast. Tulin talle oma südames truudust murdnud oma südames. Mõtled sa armastasid kedagi teist ja faili. Aga miks sa siis isa juurest ära ei läinud ja selle teisega ei abiellunud, kas siis tema ei armastanud sind, armastas nüüd ma ei saa aru, armas laps, minule oliti jutt, ei, naiste jälle ohver. Miks ei ole sa sellest varem rääkinud, mis kasu sellest oleks olnud? Rebida vana haav lahti, milleks teeb sellel ikka haiget? Nüüd enam mitte. See läheb alati mööda varem või hiljem. Teisiti öeldes, sa täitsid oma kohust. Nii oled sa alati teinud? Kohusetunne on sinule olnud kui rull, mida sa lükkad enese ees, millega tasandab teed. Ja tee saigi kena ja tasane. Sina võid rahumeeli tagasi vaadata oma elule. Sirge kohusetunde, ei ainsatki käänakut. Ema, miks sa ei lahutanud isast, ei võtnud seda teist. Ma ju ütlesin juba, sest et minul olite teie, aga mina ei taha seda ohvrit, minul ohvritest kõrini, kogu eluaeg oled sa ladunud mulle peale ohvrid, need suruvad mind maha nüüd lämmatavad, ma ei suuda. Ena, kallis laps, oh sa ei mõista, selline tänuvõlg on kohutav. Kellelgi ei ole õigust siduda teiste inimeste enesega sel kombel. Mina sinust tänu nõudnud ei kunagi. Seda, mida ma tegin harja sinu heaks tegin, sellepärast teisiti ei saanud. Kas ainult sellepärast? Ja mis kasu sellest arutamisest on? Ja mis? Miks ei lasknud mul rahus olla? Mäletad hirmelik tema hirmilit jahirmelit, Harry oli omal ajal temasse armunud kass, pigem mitte vastupidi. Nii minagi mõtlesin tookord lõpuks. Veider, et sa suutsid panna mind nägema kõike oma silmade läbi ja ometi ma ju teadsin, et Harry oli armunud hirmelis, kus sina seda teadsid? Harry rääkis mulle. Ta ütles, et tahab abielluda hirmeliga, aga teda vaevasid, sina ei sallinud terminit. Kas ta sinule siis meeldis? Meeldis tõesti, meeldis alguses. Minu meelest oli hirmeli lahke, rahulik, rõõmus, just selline neiu oleks Harryle sobinud. Harry, olin nõnda närviline ja tasakaalutu müüria. Sa unustad, et hei, ma ei unusta midagi. Harry on surnud ja tema mälestust tuleb austada. Armas jumal, kas me nüüd muud enam teemegi, kui ainult kummardame Harri mälestust? Poleks kunagi osanud arvata, et sina võiksid oma vennale kade olla. Ah et mina kadestan Harryt? Ei sugugi, aga sina ei suuda mõista, et mõnikord olen temast kõrini. Minu jaoks ei olnud ta kunagi mingi ebajumal vaid täiesti harilik vend, kes pealegi oli üsna vilets. Mina ei märganud kunagi sinus midagi niisugust, sellepärast et sa ei tahtnud märgata Harry sinule oma halvemat külge näidanudki. Sinul oli ta ikka seesama hell ja sõnakuulelik poeg. Harri armastas mind, Harry sõltus sinust. Inimene sõltub alati sellest, keda ta armastab. Kunagi ei tohi olla teisest nii sõltuv, et oma tahet ei jää enam üldse. Kuumad aeti ja üldse. Varem rääkisid sa alati, et siin majas saab harja alati kõik, mida tahab ja saigi, kuid ainult ei tahtnud seda, mida sina ei tahtnud. Ta ei saanud hirmelidki just sellepärast. Loba kes oleks saanud Harryt takistada hirmilit võtmast, kui ta vaid oleks tahtnud. Aga ta ei tahtnud ja selles on kogu asi. Niimoodi sa arvad, kuigi sina ise, ma tean, sa ei teinud seda avalikult, aga kole oli see ometi kõigeks valmis, et aga Harryt takistada, mis muidu rääkist, tulgu jumal mulle tunnistajaks. Ma pole iial ühtegi halba sõna hirmili kohta ütelnud. Ei, sa ei ütelnud tõesti Salit palju targem. Ah, kui ikka vahel saalid. Sa hakkasid küsima, mäletad, äkki siis täna kavalaid küsimusi, mis paljastasid hirmelis järsku neid külgi, mida meie muidu ei märganudki ja mida tegelikult teab, kui palju polnudki. Sa töötasid nagu mutt piltlikult öeldes. Me tundsime seda nii Harrel kui mina. Ja me nägime ka, kui sageli sa üksi olles tasakesi nutsid. Hennigistigi siis Harryt korraga kahele poole. Sinu poolelt hirmeli poole, hirmeli, pooled sinu poole. Nii et arvasin ta peaaegu tükkideks rebitavat. Vaene mees küll sina mäletad kõike hästi. See kestis kaua aega. Ma ei suuda päriselt mõista, kuidas te vastu pidasite. Kuni selle koleda pühapäevani, mäletad? Harry küsis, kas ta tohib kutsuda hirmeli meile lõunatama ja sina vastasid jaatavalt. Aga pühapäeval jäid sa haigeks. Muidugi, Harri tahtis hirmelile helistada ja kutse tühistada, aga kus sellega sina ei lasknud. Nii kergesti ei lubanud Harryl pääseda, kui ta oli kord juba olnud nii häbematu, et julgesti sind vaevata hirmeli pärast. Tõsija Harry sai seda omal nahal tunda. Nagu mõni märter käisid jalgu lohistades terve pühapäeva vaid kõigutamatust, kurvameelne ja surmväsinud ja vaevatud. Me püüdsime sind aidata. Aga äkki sobinud meiena millekski. Lõppude lõpuks olime kõigest sellest küllastunud juba tükk aega enne hirmeli tulekut. Lõunased kujuneski sellele vastavaks. Sina istusid laua otsas nagu kannatav ingel ega suutnud võtta ühtegi pala. Ka keegi teine ei söönud. Leppisime toitu ja vahetasime mõne sõna siit-sealt. Lõpuks, pomises Harry, midagi selletaolist. Andke andeks, et kõik ei tulnud nii välja, nagu oli mõeldud. Nüüd, kui ema haigeks jäi. Mäletad hirmil oli väga kahvatu. Ta tõstis pea, jätkas, küllata jälle terveks saab. Ei, peaaegu ma ära lähen. Sinu meelest oli loomulikult väga ilusasti öeldud. Küllap mäletad hästi, kuidas me tookord reageerisime? Tekkis nii, kisendab vaikus. Et see võinuks jääda kolde tulegi. Looja teab, võib-olla oligi see mõeldud hirmeli surnuks külmetamiseks. Kindlasti mõtles ta, et me oleme kõige põrgulikum kolmai, kas oli tal siis põhjust midagi muud oodata? Pärast seda ei oodanud ta enam üldse midagi. Ta loobus lõplikult nii ja tänu jumalale. Juba hirmili käitumine näitab, missugune ta oli. Eks vaata, uhke ja jultunud tüdruku lipakas ei kombeid, ei kasvatust. Sinu meelest olin ma tookord uskumatult halb ja südametu, aga tõsi on, et ma kogu aeg olin liigagi peenetundeline üksnes sellepärast, et ma kartsin haavata. Harryt. Loomulikult ei paistnud ma eriti vaimustatud olevat, aga see on ju täiesti inimlik. Ma ju nägin esimesest silmapilgust, missugune siir meil õieti on. Meil kõigil olid löödud näod, lasksime hirmelile ära minna. Kuigi nägime, kui meeleheitlik ilmedanull. Harris ilmet müria ei, ära näe teesklemisega vaeva, Harri oli õnnetu ja isegi sina pidid seda märkama. Õhtul tuli ta minu juurde kurtma ja ütles, et tahab minna hirmeli poole. See pole tõsi. Kuule, küllap ta oleks otseteed läinudki, kui mina poleks takistanud. Vaata ka mina tundsin, et mind on solvatud sinu pärast. Sellised idioodid olime. Sõgedad idioodid. Pärast seda hakkaski Harri jooma. Jah kuigi sina ei saanud seda iial teada. Selles peres on teistelgi olnud niisuguseid saladusi, mitte sinul üksi. Minagi pidin seda talu ema talus. Ei oska kujutledagi, mis mulle Maxised, sina seda teada ei saaks. Igal õhtul tuli oodata ja valvata Harritata skandaali teeks. Ta tuli rahustada ja voodisse aidata ja vaadata sängi jooksendaks. Ega sellest sinu jaoks polegi midagi uut. Ei, ära vaata mind midagi nõnda hukkamõistvalt. Mida sina ka tead, Harrist, sa ei tea isegi seda, kuidas ta jõi ennast igalt töökohalt lahti, ta löödi igalt poolt minema. Onni. Aga miks siis mina ei tohtinud midagi teada, miks seda minu eest varjati. Miks ei lasknud mul oma last aidata, ainsad, kes oleks võinud aidata sina või ja just mina armastas mind. Aga minul ei räägitud midagi. Miks võib öelda, miks, sellepärast? Harri tahtis nõnda. Kõige enam kartis ta seda, et äkki sina midagi märkad. Sa ütlesid, et Harri armastas sind? Jah, tõsi ta armastas sind. Kas see oli nagu mürk, mis halvestada, tegi täiesti selg rootuks? Vaata, tahe on selgroog ja terri tahe oli nagu been heinakõrs sinu kätes. Vahel olen mõtelnud, et olin ehk nard ei lasknud tal sel õhtul hirmeli juurde minna. Ehk oleks hirmil suutute kõigest hoolimata päästa. Ja sellepärast oleks olnud täiesti ilmaasjata, kui hirmel. Mis sa õige mõtled, kelle käest ilmel oleks saanud Harryt pääs? No ega sa juhuslikult mind ei mõtleb? Poleks arvanud, et sa Alatoosed, kuule ema, olen kuulnud rohkem kui vaja. Ma ei oleks iial uskunud, et pean kuuluma midagi seesugust oma tütre suust. Ütlesin ennist, et ma ei ole sinult mingit tänu nõudnud ja see on tõsi. Aga seda on mul siiski õigus nõuda, et sa ei oleks häbematu minu vastu. See lipakas oleks päästnud. Karm hirmel ei olnud lipakas või ei. Arvad, et mina ei märganud? Küllap ma juba teadsin, et Harry oli mõnikord Sa ära just siis, kui ta hirmeliga seltsis ahhaa sel ajal siis valvasid sina. Imetlen vaid, mis tunne võiks olla mehel keda ümbritsetakse naiseliku helluse ja soojusega ja kelle iga sammu samal ajal valvatakse. Mõtle, mis tunne võiks olla emal? Anna andeks, ema. Olen väsinud ja närviline, ei tea isegi, mida räägid. See on jazzi harilik seletus. Miks vot ma varem teada, et harjun hakanud jooma emal räägime nüüd ometi millestki muust muust. Ja sina arvad, et ma seda suudan pärast kõike, mis äsja rääkis? Kas suudad sa üldse kujutleda, tunne mul praegu on teada, et su oma poeg on sattunud eksiteele ja sa ei saa enam isegi proovida teda kaitsta ka paar hetke tagasi ei uskunud, metsast hakake, mõistaks see kõik üksnes selle häbematu tüdruku lipaka pärast harjuma, kas ööde kaupa tema juures, sest sülle pidin mina kutsuma oma majja ja teesklema, et ma midagi ei tea. Aga emme, nad kavatsesid abielluda ja küll. Aga siin naine oleks võinud oodata. Loomulikult, aga mis siis, kui Harry ei tahtnud oodata, ega mehed kunagi taha oodata ja sellest aitab küll Harry kaitseks, eks ole seda ja ei mõista teda süüdi. Aga kui juba kedagi süüdistada, siis mõlemaid. Muuseas, kas me ei väiksele hirmeli kord juba rahule jätta? Pärast seda hakkas Harry tõepoolest jooma, ent igal juhul mitte hirmelist süü läbi või nii. Või mitte? Teisiti öeldes, sa väidad, et Harry oleks hakanud igal juhul jooma, isegi kui ta poleks kunagi hirmelit kohanud. Seda tahad öelda, eks ole jumal küll, vähese, siis mõistabki, kui sa ei taha mõista. Hirmel oli tegelikult liiga hea, Harry jaoks, kuuled. Ta oli liiga hea, liiga hea üldse selle perekonna jaoks, mis on seestpoolt pehastunud. Hirmil oli läbinisti terve, avameelne ja uhke. Kes meist võiks sedasama iseenese kohta ütelda? Saanud nii vabameelseks ja sul on kaasaegsed mõtted, et sind ei tunne peaaegu enam ära. Kortsu vist rääkisid, et sinulgi on olnud mõningaid huvitavaid elamusi. Noh, võib-olla võiksin neist nüüd juba jutusta teema, mida? Mida sa mõtled, seda, mida ütlesid. Võin jutustada ainult ühest elamusest, sellest, kuidas noor olid. Seal oli samasugune kui hirmini lugu, ainult keeruk. Sest vaata sest mina ei võinud meheleminekust isegi mitte mõtelda, sest mees nojah, ta oli juba abielus. Sul on B need lapsed, eks ole. Tahtejõuetu, poeg kes hakkab jooma, sest ei julge teha seda, mida tahab ja lipakas, kes varastab endale raasukese n. Ma ei usu sind. See ei saa olla tõsi. Selle sa mõtlesid minu kiusamiseks välja. Sa oled nüüd terve õhtu otsa mind kiusanud ja haavanud ilma põhjuseta. Minu tütar on korralik inimene, ema, jäta järele. See on tõsi. Kõik on tõsis, mina ei usu sind mahuliksi märganud, sina, sina ei saanud midagi märgata, sina küll kõige vähe. Sinu pärast ei olnudki sellel lool tookord mingeid tulemusi minu pärast, jah, ma ju teadsin, missugune lööks sinule oleks olnud. Sina olid ju kogu eluaeg üksnes tööd murdnud, Jakov minuti ohverdanud. Ei tohtinud mina sulle sellist muret valmistada. Aga siiski ei takistanud siis sind selle mehega olemast, eks minagi ole inimene, kuigi olen kasvanud nagu väändas püha samba ümber. Mina püüdsin oma lapsi õpetada. Nii vähese siis tähendabki nii vähe asjata kogu suurepärane kasvatus. Ja sina julged ütelda, et tegid seda minu pärast, julgen küll. Pealegi on tõsi. Tõsi, see on alatu vale ja sa oled selle leiutanud ainult selleks, et minuga jonni aeda. Sina tead sama hästi kui minagi, et sa ei julgenud tagajärgede eest vastutada. Arvad, et ma sind ei tea? Pole sa kunagi teab kui julge olnud, kas see on tõsi, ema, aga ma pole ju kunagi õppinudki vastutama mitte mingisuguste tagajärgede eest. Sina võtsid alati vastutuse enda peale vastutuse minu ja Harjest. Sina tahtsid seda vastutust kanda. Tahtsid, et oleksime sinust sõltuvad. Sina hoidsid meid oma tiibadel varjul nagu kahte kanapoega. Ega meist sel moel muud saanudki. Vaimselt jäime kanapoegade, tahtsime mõlemad ja seda sa ju tahtsidki. Või nii saar. Sina arvad, et eluaeg rühmataksid tööd ja nähakse vaeva ainult selleks, et elada selle õhtuni. Millal sa tead, et poeg oli joodik, tütar libu? Rüppamini vaeva nägime, on läinud täiesti tühja. Häbile, küllap mul on mingi häbi. Ma ei tohiks emaga niimodi rääkida. Kinnitan endale, et olen häbematu, ikkagi räägin. Ma ju tean, kui suurepärane sa oled ja kõik teised arvavad sedasama. Kui sa teaksid, kui jultunud lament tunne, miks sa siis oled nii jultunud? Miks? Sellepärast, et ma pean, sellepärast et ma ei talu enam sellepärast, et miski sunnib mind vastu tahtmist. Miks ei lasknud mul rahus olla, kui koju tulin? Ma ei oleks midagi ütelnud, kui sina poleks, alustan, ei sobiks. Mõistaks sa mõistad, aga loomulikult mõtled sa jälle Alland. Loomulikult olen mina tõeline Me käe miski asi loe sulle, kui ainult sina saaksid oma tahtmist mööda oma tahtmist mööda. Millal on siin küsitud minu tahtmist. Sa siis nagu ei tahakski Allaniga abielluda? Sa tead, et ma ei kiida selliseid plaani heaks ja sellepärast pead sa nüüd ette tooma hirmeli, kellel ei ole sellega mingit pistmist ja haavama mindi tegema inetuid võrdlusi. Või siis. Hästi siis ma ütlen sulle, kuidas lugu. Ütlesin äsja Anlanile hüvasti, sellepärast end igavaks mõista, et mida ma räägin. See on, lepi. Mõista ja tead ka, miks sinu pärast? Ma ju teadsin, missugune lööks sinule oleks kui su üksi hataks. Tõesti, sellepärast just sina pärilt mõju armastan, Allani. Vaata, me ei tea ju alati oma tigude sees misi põhjusi. Eriti siis, kui kardame, kardan. Ja just äsja sa rääkisid mulle õige ebameeldiva loo enese kohta. Mirjam, miks ei taha sa tõele silma vaadata, kui küsimus on sinust enesest? Nüüd, ma mõistan. Mul oli siiski õigus. Sa ei ole mind mitte kunagi armastanud. Harryt samuti mitte ülepea ei oskagi sa armastada. Aga kas sul on mind vaja? Ma teen sulle niisama vajalik nagu õhk, mida sa hingad, sa ei suuda ilma minuta elada, sest sul peab ikka olema keegi, keda valitseda. Kes on sinust sõltub keegi, kes täidab sinu tahet. Et siis nii valu kui osatasid hella kohta. Ah sina tahad mind uskuma panna, et oled tõepoolest nii omakasupüüdmatu, et mina lõpetasin Allaniga sellepärast, et kartsin talle rääkida sellest teisest. Selle loo sai ta teada juba käega tagasi või nõndamoodi. Miks sa siis nii kestnud? Sellepärast et ma nägin sind läbi, lõpuks ometi. Ema, sa ei pannud tähele. Aga ma andsin sulle võimaluse võimaluse kordki omakasupüüdmatu olla. Andsin sulle võimaluse ütelda. Mirjam, mina ei taha sinult seda ohvrit. Ma hakkan sind taga igatsema, piiritult igatsema, sest me oleme nende pikkade aastate jooksul ühte kasvanud. Aga mina olen juba oma elu ära elanud. Armastan sind ja sellepärast ta tahab, et sa saaksid õnnelikuks. Sina ei julgeks iialgi Allaniga õnnelikuks saanud, kas sa ei mõista, siis? Ma mõtlen praegu just sinu õnnele. Mõtle, sina pole kunagi mõtelnud minu õnnest. Aga seda sa ei mõista ja ei hakka kunagi mõis. Kuule nüüd. Ja nüüd pead sa kuulama, sa ei tohi keelduda pärast kõike seda, mis ma täna õhtul sinust olen kuulnud. Toa Alland. Ei kõlvanud sulle. Ta oli meile liiga kauges kihist. Sa mõtled, et ta ei olnud küllalt peen. Tal ei olnud elegantseid, maneer ja eelarvamusi ega olnud taga seesmiselt kõdunenud, nagu see pagana peen pere, kuhu meie kuulume. Seda ma ei mõelnud, mõtlesin ainult, et kui kaks inimest pärinevad nii erinevatest ringidest, näevad asju teineteistmoodi. Mirjam, mul on rohkem elukogemusi kui sinul ja ma ütlen sulle, sina ei oleks Allaniga õnnelikuks saanud. Olen ise olnud abielus mehega, kes mulle ei sobinud ja usu mind, Mirjam, see on siin ilmas kõige hullem. Allen ei ole joodik ja võib-olla mitte. Aga ka muud asjaolud võivad purustada abielu. Abielust ei maksa luua pettekujutlusi. Enamasti on hirmus üksindus ja pettumus. Sul ei ole siis mõnikordki pähe tulnud, et sa võiksid anda nõusoleku anda nõusoleku. Niimoodi, jah, ema, nüüd langes mask maha. Puuduski vahet sellega täitsa mu pulbriks. Ja ma tean ka, et kuulen seda nuttu oma kõrvus elu lõpuni. Kui ma nüüd tõesti peaksid minema. Kui ma lähen, just nagu ma ei teaks, et ma seda iial ei tee. Allan, sa ütlesid, et ma pean end siit lahti rebima. Aga sa ei arvatagi, sellesamaga rebiksin ära osa iseendast. Ema, ära nutta. Ma ei lähe ju kuhugi. Kuule tema, ma jään sinu juurde. Kas sinuga on ema taevas, mis sinuga? Siis läheb kohe müüt. Teatesse süda, kas helistan arstile? Läheb mööda. Ma ainult natuke, olen vapustatud. Anna andeks.