Eetris on eesti helikroonika 1939. September. Detsembri algu päevade kõige tähtsamaks sündmuseks Eestis kui usaldada omaaegset trükisena kujunes presidendi külaskäik Tartusse ja Tartumaale. Tal Setumaa piirile vastu sõitnud maavanem Heinrich Lauri teiste kohalike võimukandjatega. Teel linna oli püstitatud kümneid auväravaid. Kojas korraldati pidulik vastuvõtt presidendivalimiste puhul Tartu linna aukodanikuks. Teiseks aukodanikuks valiti sammas Jaan Tõnisson. Tartu suurturul korraldati aga suurim paraad linna ajaloos. Sellel osalenud olid kindlasti juba teadlikud Euroopas alanud. Suurest sõjast aga see möllas ju meist nii kaugel. President pidas põllutöönäitusel sütitava kõne, mis ka Ringhäälingu sülekanti ja avas õhtul ümber ehitatud Vanemuise teatrimaja. Tartus Tartus ma ütlen otsekohe. Tõnissoni vaim oli seal kaunis kõva. Otse ja rohkem pole vaja rääkida sellest. Kas selle tartu vaimu pärast päts määraski teie abikaasa Lauri Tartu? Nojah, ei saanud ju, muidu on midagi tehtud, lauri kõva sõnaga mees ikka ja, ja tema mees ja ta usaldas teda ja. Täitsa usaldusmees ikka ja ja kõik ja vaatab, mis oli, kui Vanemuises oli ju tehti, ehituse tehti ümber ja siis tehti, olime siis Vanemuises. Ja siis päts tuli avama seda, päike tuli sinna, me olime eesreas, oli esimene rida, mina olin siin, olid. Ja siin taga olid ka need meie naised ikka kes seal tegelinskid olid ja siis teises oli siis esimeses toolis istus Tõnisson ja tema kõrval proua Tõnisson ja päts tuli siis seda avama, seda vanemaist. Ja mina vaatan, siis hakkavad tulema sealt ülevalt poolt tulevad juba minu mees ja päts ja tulevad sealt ja me tõusime kõik püsti, kõik, aga kesktesti tõusnud seal Tõnisson oma naisega. Ärge pange pahaks. Aga. Siis ühel septembriööl saabus Eesti pealinnas merejõudude staapi ärev teade et Tallinna lahele on ilmunud tundmatu allveelaev. Mereväeleitnant. Purre sai käsu võtta mootorpaat ja 10 meest ning minna ootamatut külalist otsima. Pimedas midagi ei näe. Ja äkki vaatan, nüüd lüüakse käigutuled peale. Aluses. Sõidan mootorpaadiga sinna lähedale. Allveelaev. Suur allveelaev. Et allveelaeva allohvitseri hüppab mulle ka järgi nii kui allveelaeva peale astun. See annab käiguallveelaev. Hüppasin tagasi. Halb üllatus, tapab ära. Ja sealt siis allveelaeva komandosillalt küsib üks vene keeles. Küsib, et kui kaua nemad ujuvad siin olla, et rahvusvahelise seaduse järgi võivad olla 24 tundi vihma või midagi niisugust asja. Mina ütlesin selle peale, et et ma selle peale ei tea teile vastata. Teie saatkonda on teatatud ja iga hetk on oodata teie saatkonda ja ametiisikut siia. Saadikute. Stoppasid ära meie segamisel pardas ja jäin paati ja vaatan, kui palju sul aega mööda läks. Pool tundi või natuke rohkem, tuleb sõjasadamas tulevad käigu tuledega. Ma arvan ka, et see on meie laine ja tuleb ja tuleb siis sinna allveelaeva juurde ja seal siis oli mingisugust isikut peal mereväe staabi esindajad ja siis seal poolaka saatkonnas. Siis langes mul üks suur kivi südamelt ära. Teised ajavad, sest minul on ju nii ebamäärane kõik see käsud ja korraldused, et ja mismoodi püstikus. Nonii. Tulnu oli sõdiva Poola allveelaev Oožijal mis pärast ägedaid läbirääkimisi pukseeriti sõjasadamasse ja intervjueeriti. Haigestunud komandör toimetati maale. Laeval eemaldati suurtükilukud ja hakati maha laadima. Torpeedosid. Ja, ja siis pandi seal valvet peale. Üks Alutsel, selle nimi oli Cyritma, see mõistis poola keelt ja see, läksin alla allveelaeva, oli seal valves ja kai peal jalutas edasi-tagasi. Üks madrus, see ennem seda nad tegid Liisus, kaval asja seal, et tööl tuleb relvastus maha võtta. Aga nemad ütlesid, et nemad isamaalist paluda ja siis andku kaks tund aega, siis nad tegid selle asja valmis ja, ja selle kahe tunni siis oli niisugune asi, ütles, vot nemad ei saa siit välja viia, võtta need torpeedo, pöörame vööri väljapoole. Alistkonnaks vööri väljapoole pöörama on, nimetatakse kvark pankur, selle nad viskasid seda sisse ja siis läksid keeleppide vaatlasele kaid. Ja kui nad nüüd öösse ära läksid, keegi sellest aru ei saanud, seal elektrivints tõmmata peal vööri välja, läks telemuidu, ta ei saa välja minna vööri välja tõmbama. Ja mis seal all sellele, selle pandi, püstol ninal, liigutatud. Ja madrus, mis see löögis Nokia visalt sealt tornist alla? Ime küll, kuid meil on õnnestunud pärast sõda ja okupatsioone korraks Eestit näha silmast silma ühte allveelaeval kaasa viidud mereväelastest. Madrus Boris maal Stein. Siis tulid kaks meest, üks lüüa. Mind tähele selja tagantselja taga, muidugi, nad tulid selle kaevuritornist välja, sealt oled suur all, vallatu oli seal ees, kahuritorn lõid pähale ja siis lõik kõvasti. Ei olnud. Aga te ehmatasite kindlasti? No muidugi ma ehmatasin, noh, olin veel noor vene mees Ma sain veel üks vile. Faev asele alalmi vilega madal, saite vilistada, saan üks ülistada, siis langesid natukene ja kahuritormis läks läitter alla. Ja siis nad andsid lets sisse. Kas redel läks alla või laadad ja bändi ju juba all oli, tulin silmad lahti, siis istus seal maad, Roland kiromaagaatorid püsti. Valduses olid kõik, jah, ja siis nad vaatasid sadamas välja, saavad, aga mis nad teile ütlesid, kui nad olid toonud, seletasid, mis toimub või? Ei vabandust, ei palunud. Vabandust, oli. Katsusid siis sadamas välja tulla, jah, said välja. Ja siis läksid mör poole igast te olite kirik maaga koos seal Mahmi kirglik koos ja, ja kas te omavahel rääkisite? Kas te taipate, mis toimub, et laev põgeneb? Jaanus särama sain küll aru. Aga mina mõtlesin, kaugele nad, nad ei tule, et nad kaugele ei lähe ja kaugele ei jõua. Aga nad läksid kaugele, läks kõne Inglismaale. Seitsmeteistkümnendal septembril ründas elu ja surma peale võitlevat Poolat selja tagant punaarmee. Sellega oli nõukogude liit tegelikult astunud Teise maailmasõtta. Järgmisel ööl Poola allveelaev põgenes ja õigesti tegi. Nüüd leidis Moskva sobiva ettekäände nõuda Eestilt baase sõjasadamaid ja lennuvälju. Kaubalepingu sõlmimiseks kremlisse kutsutud Eesti delegatsioonile tuli see nõudmine nagu välk selgest taevast. Eesti piiridele koondatud punaarmee jõud ületasid kümnekordselt meie kaitseväe koosseisu. Pinevus kasvas ülemjuhataja Telegram diviisi ülematele, merejõudude juhatajale ja õhukaitseülemale. Kui meie idanaaber peaks algama sõjalist tegevust meie vastu siis diviisidel merejõududel ja õhukaitsel tegutseda üldjoontes kate kavade idavariandi kohaselt. Flöödi köik peitsin ta oma hobustega, terve terve üksus löödi välja, seisime siis seal platsi peal kasarmute eest, Ratsbet pihusse ootas putku, kuna selga ja minema meie eskadron, küllap veidi teised ka minema, pidin minema sinna Irboska Irboska taha, kus see piir oli seal mingisuguses järved olid seda nüüd ei mäletamist südamel järvede järvede vahel võtma positsiooni sisse ja siis kõik, ainult ootasime, viisist tulevad, korraldas, et edasi minna. Ja siis ma mäletan, käisid, sõitis kuradiks, lennuk. Vene lennuk, verelennuk juba ja tema niimoodi nägi kõik, et mesi mandri ühesõnaga nagu nagu vaatas, et mis, mis nüüd teha, eks ole. Aga meil oli Grangelt meelil last ei lubatud midagi teha, seisime, me seisime paar tundi. Ja siis tuli niimoodi, et ei lähe. Mõned on muidugi öelnud, et meie poliitilised juhid olid nii naiivsed, et uskusid siis Venemaasse ja tema lubadustesse. Sest seal ju lubati seda, et mingit siseasjadesse sisepoliitilises sega. Sega, mis ei ole, seda on ju Stalin ise kinnitanud, seda Molotov kinnitanud. Ja, ja, ja seda näiteks päts Tõnissonile öelnud Tõnis minule seda ise rääkinud. Pätsil oli see arvamine, et juba 40. aasta sügisel Saksamaa kuulutab nõukogude liidule sõja. Meil tuleb see periood üle, aga nii, et meil oleks iseseisva riigi kõige elementaarsemad tunnused kommunismist me saame siis niikuinii juba lahti. See oli, see oli Eedi Pätsi seisukoht. Kõneleja oli Heinrich Mark Eesti viimane peaminister presidendi ülesannetes eksiilis ja kuuldu on üks seletusi, miks Eesti alistus vastupanuta. Mis meeleolud valitsesid neil päevil Toompeal. Püüti teha nagu nägu, et nagu eriti midagi pole juhtunud. Et käib nii enam-vähem endistviisi edasi. Aga meeleolus oli siiski märgata Jahk, nagu teatud niisugust rusutust võib olla või kuidas seda nüüd ütelda? Muidugi jah, peale selle noomistamis lepingu sõlmimist. Oli nagu teatud niisugune kehvavõitu meie lauluasutuses. Aga käis ikka oma soodwaja. Noh muidugi peaministriks tuli solvuvad. Vahetas Eenpalu välja. Jaa, Selter läks sähvate liitu jah, ja tema asemel tuli siis välisministriks tuli Piipial. Valitsuse koosolekud toimusid ikka nagu endist moodi. Midagi eriti nii nagu märgata polnud, et midagi oleks muutunud? No mina isiklikult pean ütlema, et juba 38. aasta sügisel kord sealt Toompealt alla tulles tuli mulle vastu üks baltisakslane, kenade värk, kelle juures. Ma olin mõnda aega ladina keeletunde võtnud täiendavalt. Ja tema küsis minult, et et kas mina kavatsen ka Saksamaale asuda? Ma olin natuke selle üle imestunud, sest sel ajal veel nagu ei olnud see küsimus päevakorra korra tuli 39 oli tegelikult hiljem ja mina nagu avaldasin imestust, et milleks ma ei näe selleks nagu mingit põhjust. Misjaoks peaks eestlane asuma Saksamaale? Ja tema ütles siis niimoodi, et jah, et baltisakslased hakkavad lahkuma. Ja me rääkisime saksa keeles muuseas siis ja lõpetas oma juttu sellega, et Narhunscommendil bolševike Aastaraamat Eesti kroonika 1939 kirjutab. Meil oldi võrdlemisi imestunud, kui seitsmendal oktoobril ilmus Eesti territoriaalvetesse ootevalmilt suuri tühje saksa kauba- ja reisilaevu. Oma kuuenda oktoobrikõnes oli kantsler Adolf Hitleri vihjanud vähemuste ümberasustamise võimalusele, kuid saab teoks täies ulatuses saksa vähemusrahvuse ümberasustamine meilt. Et Saksamaa loovutab oma 700 800 aasta jooksul kätte võidetud positsioonid idas. See tundus päris uskumatuna, kuid ometigi osutus see tõeks. Saksa valitsus pöördus vastava avaldusega Eesti valitsuse poole ning see nagu Lätigi valitsus andis ümber asustamiseks oma nõusoleku. Kas te mäletate, mida Hitler ütles? Ma ei ole võimeline neid üksikuid saksa Rafassaarekesi kaitsma, garanteerima nende julgeolekut ja nende elu, kuna ta oli laiali pillatud mööda tervet Euroopat. Mina olen kohustatud nüüd neid koondama Suur-Saksa riiki ühtima. Ja kes jäävad maha, on endale, mina ei saa garanteerida mingisugust julgeolekut ei tema elule, õega, tema varane. See oli kõnes otse välja öeldud. Ja nii, et seitsmendal oktoobril, päev pärast Hitleri kõned, olid saksa laevad juba eesti vetesse. Vot tema sõnad olid selline diisel, spliter. Toitsin folkes, Hiion, ta ei neuroopa ta Ugandas, muu. Timorsi Farainigen hindas kruustasharais sest. Mudilaseisjal hätsu karantiin, vot seda ta ütles maisa, ma pean neid koguma, praegune. Lisaks kui teie seda kuulsite või tõenäoliselt lugesite. Ma lugesin, ma kuulsin, kuulsin. Kui te seda kuulsite, kaste sel hetkel võisite teha järeldusi, mingeid järeldusi meie rahva ja iseenese saatuse. Jaoks mina tegin juba neid järeldusi, siis kui Poola kaotas oma iseseisvusega Poola vallutatud ja jagada, siis oli mul täitsa selge, et nüüd me oleme ära laiali. Nüüd me oleme ära lõigatud, nüüd me oleme panni peal. See oli täitsa selge. Niipea, kui Poola läks oli mul selge, et kauaks seda asja enam jõul. 18. oktoobril lahkus esimene ümberasujate laev Tallinnast. Samal päeval avati Eesti piiriväravad saabuvatele punaarmeebaasi vägedele. Siis ehitati ju tee Ülemiste jaamast otse järvele, sest paasi lepingutes oli ette nähtud, et Vene sõjavägi ei tohi puutuda peale tappa. Ja Haapsalu Paldiski need olid vahepeal peatusi üldse olla ei tohtinud meil kitse käisite siis punaväge toomas Eestisse toomas ja käsin küll juures midagi teha, käsk tuli tuua. Kas te sõitsite Narva või Komarovka nii piiripunktini väli ei Narva, sest komerokast piiripunktist tulid Narva depo vedurid tõid rongi Narva ja seal ikkagi Eesti ja Eesti veetulid. Narva. Ja, ja noh, ja siis see on esimene kohtumine Nendega, sõitsime Narva ja no siis seal kohtumisminule suurt midagi muud. Käsk sõitme, sõitsime tapale, siis hakkasime kohtuma, sest rongi kiirus oli suur, meil tapal jooksis veduri peale üks rongi arvatavasti ešeloni juhtidest või midagi taolist, revolver käes, karjus ja märatses tahtis veduri peale tulla. Ja mina ei saanud aru mitte ühtegi raha abilsalt, kas soti ühtegi sõda oli meil noored poisid, põlled? Püstik ülikud, värgid tähendavat, aga sel ajal mul suurt aimu ei olnud. Kristo tahtis, et no vot, kust ma tean, aga siis kui tuli tõlk pärast meile, tähendab jaamas tuli see tõlk, siis selgus nii, et tema nõudis, et rong sõidaks 40 kuni 50 kilomeetrit tunnis, Spiti kiiret sõitsite 90 no mis sellest. Ja nad jäid merehaigeks. Ja kui me Tapa jaamas olime, siis Tapa jaama raud Te pagunite kõrval siis oli, see vist oli kahest otsast tullut. See lõhn oli hästi palju. Mitte üksise vede saapalõhn ei olnud, aga seal olid muud lõhnad ikka veel. Pagunid kahedellilisi pagunid ikka loksuvad hästi kõvasti küll ja sõnniku pea oli ikka see kõik vidinad olid merehaigeks jäänud. Te olite jõudnud tapale, mis edasi sai? Kõik selle jändi tulemus selleks ju kuni ideede ministri viidakani väljasse jäi, et nemad ei sõida edasi selle kiirusega ja kõik ja siis ellus, skandaal, suur siiski kaua sealses kandaalitsemine kestis, kuni kas siis toidukatlad üles, vot sõjavägi peab siia saama, siis me jäimegi graafikusse välja ja jäimegi siis tapal. No ja aga siis, kui need katlad juba seal toitlustasid mehi, siis sama kisakõri tuli masinist sööma. Lõpuks me keeldusime mõlemad appik, mõtlesime meil lummal kõiki küll ja ja meie ei taha midagi, ikka käisid ikka ikate julgega sööma. Läks sinna kataloogi sisse panti mingisugust tuur, mis puutus esimest korda elus nihukest asja, nägin seda ja maitse oli ka niisugune. Meil läks ta katla ahju. Veduriahju. Tulid abiga, vaatas, seal tulid ja pani, oli tilgakese juurde ja see oli aega seal käia, olin seal veduri-vaguni vahel jälgisin seda õhuvoolikuid ja neid. Juurde üks nuh vahiteenistuse mees käis kogu aeg seal ja vene keeles küsis ma ei saanud aru midagi, mis ta küsis. Aga natukese aja pärast tuli sinna üks teine mees, Porssis eesti keelt ja Venemaa eestlane vene meestel võib olla, kes oli meil pikka juttu ei olnud julgenud rääkida siis kaugemal ja nii siis kaugeltki see piir singimiga keelatud oli, meiega rääkimine, nendel oli, nendel oli keelatud ja, ja siis ta igatahes siis kaugele. Berliin on? Umbes niisama kaugel Moskvas vaatas mulle otsa ka siin, mis te sellest pisik? Sõda Berliiniga sõda tuleb saksaga. Ta rääkis võrdlemisi nii, aga noh, nii kõvaks ventika juures, et ei olnud näha, et poldi käis tegelikult kaua rääkinud, oli veel juttu seal ohvitseridega ja neil oli siis jutt, läks teil seal sutt, on katla juures seal sekstelk oli, see tapaks raudselt töötaja, tahab minu kella ära osta, kangesti üks ohvitser, venelane, venelane ja see tõlkis mulle, ütles, et tahab su kella ära osta. Tosta pütil mingutab, panin, ei uskunud. Seitse kell. Mis ta minu käe pealt seda ostab? Muigas natuke ja naermas nagu naljadega, aga läheks ja siis. Aga ei läinudki kaua, kahekesi tulid tagasi sinna supikatla juurde. Ma viitsin seda kataloki neile tagasi saama. Ütleme siis, tõlkis meile, et kas tõesti midagi võiks osta, mõtlesin, no miks te küsite? Tõlkis mees talle ju selgelt ära, minge linna, ostke ja siis nad ka läksid. No ja eks nad sealt ikka tuli, põdral olid ikak, kohvrid mõlema käe otsas ja küll sealt oli siis säärikuid ostetud, eriti mis neid huvitasid ja kellad ja muidugi kõik, kõik, kõik, mida nad said, raha nendel oli küll neil olid siis juba eesti kroonid kaasas, eesti raha külluses paistis ole külluses kaitsele. Üleskirjutus välisasjade rahvakomissari, Molotovi kõnelusest, Eesti saadiku Reiga. Seltsimees Molotov kutsus välja Eesti saadiku Rei ja juhtis tema tähelepanu viivitamisele pakti realiseerimisega seotud praktiliste küsimuste lahendamisel. Sellised küsimused on viivitamine maa-alade eraldamisega kaitse objektide ehitamiseks Saaremaal ja Hiiumaal. Ehitustegevus Haapsalus ja mõnes teises kohas. Vaidlused Nõukogude relvajõudude kontingendi üle Eestis. Esimesed lennubaasid tulid Kuusiku ja Ämari ja kuna minu kodutalu oli seal Kuusiku lähistel, siis ma siis ma nägin ka, kuidas seal see toimus. Selle lennubaaside tulek. Ükskord mul oli juhus näha, kuidas Rapla Jaama toodi, näid töölisi. Neid oli tohutul hulgal, sest Rapla Jaama ja alevi vahe on kolm kilomeetrit ja siis nende, see rong oli nii pikk ja ulatus Rapla jaamast kunni Rapla levini, neli meest pandi kõrvuti tulema ja isegi arusaamatut keelimis nad kõnelesid ja siis vidinaid kuusiku baasis need lennuvälja ehitama. Väga räbal olid nad riides nõust, tundus, et nad olid vangid või mõnel niuke räbalapundar kaenla all ja, ja siis viidi need kuusiku lennubaasi ehitama. Endist kuusiku mõisa põllud, seal oli ennem põllutööministeeriumi katsemajand või baas ja siis need ilusad kuusiku võsa, põllumaad. Muld veeti ära ja täideti kruusa liivaga stardirajad ja ehitised ja siis hale oli vaadata kohe, kuidas need ilusad põllumaad ära reostatud ja ja siis, kui nad seal juba valmis said need lennuajad, siis kohe tulid ka esimesed lennukid. Lennukite bensiini toodi siis Riisipere jaamast. Kuna Rapla jaamast ei saadud tuua sellest Rapla kitsarööpmeline raudtee. Ja siis ma nägin oma silmaga seal, juhtusin seal olema ükskord, kui ümber pumbati seda bensiinirongist autodel sernidesse siis vahepeal, kui üks auto Ta sõitis ees, siis teine auto tuli seal vahepeal bensiini, jooksis lihtsalt maha. Jube oli näha, sellepärast et loodusreostus ja tuleoht ja kõik, mis seal oleks võinud juhtuda, siis see bensiin oli sel ajal kole halvalõhnaline, seda isegi tunda kilomeetri kaugusele seda niuksed vastikut lõhna. Ja siis selle Riisipere ja kuusiku vahel tekkis sel ajal tohutu autoliikluses bensiini vedu. Autode koorid olid kruusad standardsel asfalteerimata tööstus, tohutu tolmupilv ja seal oli tihtipeale õnnetusi ja kokkupõrkeid selle tagajärjel. No ja siis tehti siis 10 kilomeetri kaugusele õhuvaatluspostid ja üks selline tehti ka meie kodutallu. Auto sõitis ukse taha, 10 soldatid oli peale ilma mingeid etteteatamata tulitud sisse ja ütelda jäävad siia elama. Meie perekond oli sel ajal seitse inimest ja tekkis ju eluruumipuudus ja teiseks, mis elus ei anna, ma oli 10 soldatid kolavad majas ringi ja pidi olema õhuvaatluspost. Kas sa Ivan leni Audo ademon talitama, lähed üles ja ütlemata maa viljeleja Maido, kes Buffon toimida, loota, vähenema asunud Valo pommivaba piha on aina Audo jäänud. Soome raadioreporter Helsingi pommitamise esimesel päeval ühe ja 30. novembril sooritasid Vene lennukid ka Eestis asuvatest baasidest õhurünnaku. Soome linnadele. Viiburis tegutsenud Eesti konsulaadi ametnik Tamara Kask. No ja siis oligi, et ühel hommikul meil algas töö kella üheksa maastasin oma töökohal läve hakkasid sireenid hüüdma kell üheksa hommikul, täpselt kell üheksa hommikul. No ja siis meid käsutati kohe keldrisse, meie majal keldrid ei olnud, see oli puuehitis. Aga hoovipealne maja oli kivist ja seal oli poolkelder, seal oli meie paberiladu ja sinna meid siis veidi kõik, meil oli ainult üks naine, üks vanainimene oli kassas ja mina olin siis neiuke meiega teised, et siis kõik mehed juuksutuses varjunduses jooksime varjendisse. Seal oli siis nende majaelanike ja siis meie töötajad, olime kõik seal ja saime varjendisse, kaksid pommitsada. Päris lähedal meil, sest meie lähedal oli jaam kohe niimoodi, et meie tänast suubus nagu jääjaama esisele tänavale. Ja me olime peaaegu nurgapealsel. No siis tuli vaheaeg, ma mõtlesin, et on paras aeg minna isale helistama. Läksin välja, olin sihuke poolpilves päev, nihukesed rünkpilved olid taevas, kõrged rünkpilved ja kuulen, heliseb telefon, metsikult heliseb ja ma jooksin juure, oligi minu isa, küsib, mis teil seal toimub, mõtlesin, pommitatakse. Puhastad Lähed kohe varjendisse, pani toru. Jooksis üle hoovi jätta, sain Asso ja vaatan, lennuk tuleb ja pilvedele vahelt sukeldub ja hakkavad tavapommid nagu annatandete horisontaalasendis. Ennenägematu pilt, see oli ennenägematu pilt. Et näete otsa etel kallutas, et seda ma enam ei näinud, ainult nägin, kui nad siis hakkas mulle juba hirm, siis ma jooksin varjendisse ja siis käisid sellised paugud, sest need pommid langesid meie vastasmajja korruseline korruseline maja oli. Ja pärast selgus, et ta oli täitsa kuni keldriteni läbi, aga keldrit terveks inimesed jäid terveks. No meie keldri ukse vastas sadasid siis kas kivid või, või pommikillud, ma ei tea midagi, igatahes põrises vastust. Nüüd ma sain viimastel minutitel minema. Ühtegi häiret päeval enam ei olnud, siis me läksime kahtlaselt vaatama ja moli purustatud jaama keskosa. Ja siis tramm oli täiesti nagu oleks keegi peale astunud täiesti lame metalli, niisugune, kuidas öelda. Metallitükk oli maas, mõlemad vagunid olid puruks. Kas kummitusi küll mitmel pool näha? Kui me ära läksime, viiburist, meil tuli jalgsi ära minna, siis 12-st kohas põles Viiburi. Söönud viimane rünnak ei olnud, ei olnud, ei olnud need, neid tuli kogu aeg-ajalt pärast ka, nii palju vist päris kõvasti sai pihta alati kell üheksa hommikul Helsingi ja Viiburi ühel ajal. Oli alanud talvesõda. Soome sõdurid hakkasid Soome maad kaitsma. Enne sõda Tallinn-Stockholmi liinil sõitnud reisilaev kandis nime Estonia. Sõja puhkedes muutus meresõit ohtlikuks ka reisilaevadele ja ühel detsembri päeval. See juhtus. Me sõitsime välja ja me saime sõita peaaegu Rootsi vetesse ja järsku tuli meilipasta Saksa sõjalaev. Ja Saksa sõjalaev ütles niimoodi, andis eemalt kaugelt teada. Et kas te peate kohe võimalasendid põhja? Katkem peatas laeva? Jah, ja siis tulivad kolm kolm mootorpaati tulivad sõjaväelastega ja tulivad meie laeva juurde. Meil oli laevas väga palju reisijaid ja oli ühes kajutis, oli üks Ameerika misjonär ja ühes kajutis oli inglise kuningakoja liige. No ja siis mujal olid teised, ega mina siis ei teadnud ju kah, et kes need on ja teate, reisijad oli palju ja siis tuli välja üks imelik asi. Tulivad need sakslased lamba ja siis võeti kõik meeskodanikud viidi üles, meil oli yks suur salong üleval ja viidi need kõik need sõna küljes salongi ja riietati lahti ja otsiti läbi. Ja siis ma sain teada, et need olid poolakad. Ma ütlen teile ausalt, et minu tervis ja kõik kannatab praegu ka sel ajal, mis mina seal pidin üle elama. Sellepärast et mehed kõik ei lasknud enam oma perekondade juurde, paljudel olid lapsed, paljudel olid naised ja, ja siis lahtine praam. Need kõik need poolakad viidi kõik lahtise praami peale ja siis viidi ära sealt, jumal, kui palju seal nutu oli ja karjumist ja kisa ja see on lihtsalt kohutav, ainult siis see Ameerika misjonär ja ingliskuningakoja liige, need viidi ära siis mootorpaadiga kuskile. Aga perekonnad siis meil oli laevas üks rootslane, üks vanem härra ja see tuli nende naiste juurde perekondade juurde. Ja tröösti Sneid ja ütles, et ärge kaotage mõistlustega, ärge olge mures. Te olete Rootsi ja mina annan võimaldanud teile leida elukoha ja töökoha ja saad edasi elama. Vot niimoodi oli see lugu, oli see üleelamine, oli lihtsalt kohutav. Nii et ja siis. Ma ei mäleta, kui kaua me siis seal veel kinni olime, siis me olime svine minnes. Ja siis pärast viidi meid statiini. Ja siis tuli veel üks asi välja, mis mul meeles on, et meie ühes kajutis oli üks nuhk ja see nuhk tegi seda, et need poolakad ära viidi, see, see siis sõitis sealt ära ja. Me olime hulk aega seal, aga teate, Saksamaal oli niisugune puudus kõigist asjadest. Et, et see oli õudne, mul lubati isegi ükskord minna sinna lähedal sadama lähedal maale ja siis me vaatasime, kõik ärid olid tühjad, peaaegu nii et, et need, kes tulivad meile laevanädalaga katsusest mulle auku pähe rääkida, kas võimaldaks meil seda müüa ja seda müüa ja nojah, muidugi ma andsin teate, mul oli lihtsalt kahju inimestest siis esimese mehaanikule, ma ei mäleta ta nime enam ja minule. Sest meil oli kodust, inimesed hakkasid nurisema ja otsima minna ja jäigi, laeb seal veel ja meie tulime sisse löönud mehaanikuga, saime statiinist rongidega, saime ta kodusse tagasi. 10. detsembril 1939 uputas tundmatu allveelaev Soome lahel Eesti auriku Kassari. Ennekuulmatu lugu lasta põhja erapooletu riigi lipu all sõitev laev tõi ajalehtedesse pealkirjad hirmu öö Soome lahel 40 suurtükikuuli süütule laevale. 12. detsembril, teatas Päevaleht. Eile kell pool 12 päeval jõudis Kärdlast Tallinna Gustav Sergo Jako laevaühisuse aurik Vilsandi ja tõi kaasa pühapäeva varahommikul Soome lahe keskel tundmatu allveelaeva poolt suurtüki ja kuulipilduja tulega uputatud sama laeva seltsi auriku Kassari suurimat vigastusteta pääsenud meeskonna järgmises koosseisus. Kapten Alfred Sergo. Katkestame siinkohal sõnumi lugemise. 39. aastal siis oli Gustav Sergo laevakompanii laev Kassari öeldaks Stockholmi üheksa esiks siia, siis mina sain seda kapteni koha ja minu isa oli tüürimeheks. No ja siis 10. detsembril me olime keset Balti merd, minu arust 11-l saame Tallinna. Ja keskööl siis üsna tugevalt, me näeme. Allveelaev avas kuuri, prillid ei tule. No me karjusime, Tallinn Tallinn, Tallinn, Tallinnaga ta jättis suurtükitule meile kuulippidel tule häbidalt megi kestvaid päästepaadid ja hävitas kõik ära. Pos ja mees, jooksime laiali, me näeme, et midagi ei aita. Ja siis kui lähedal see laev oli. Näha oli, et on allveelaev. Keskel oli pimeda kottpime oli, nüüd nägime kui ta tulistas, kas ta seisis paigal või liikus. No meie olime siis juba paigal. Pihlapuud viljapuud, väga sümpaatne meeskond oli väga energiline ja meil taga oli just päästepaat. Lisa päästepaati ja Žiguli terve üks kaks, kolm jooksime kõik kokku. Realik jäi, see jäi tulemata. Sõjaseisukord ei olnud ega meie teada kardioloog üldse mitte midagi ja ta tulistas ja tulistas edasi. Kottime ja tema öeldi, et me tagalas tassi paadi veel alla. Teised paadid hävitas ära. Me näeme, pääsu ei ole ja miks ta meid tulistasite põhjust ei ütle mitte midagi. Ja meil polnud ei sõjaliste peadega mitte midagi. Ja tulin, mõtlesin teel Tallinna ja muud midagi. Rääkija oli kaugesõidu kapten Alfred Sergo. Aastaid ei aastakümneid pärast sõda võttis punalaevastiku omaks, et nende allveelaev uputas Kassari, kuid see olnud sõdiva Soome laeva. Veel aastaid hiljem söandati tunnistada, et Kassari sõitnud siiski Eesti lipu all. Kuigi kõik oli algusest peale ka eesti võimudele selge, ei jõudnud tõde meie ajalehtedesse. Sel korral püüti lihtsalt halva mängu juurde teha head nägu, nagu väga sageli baaside ajastul. Ajaloolane Hannes Walter. Jah, tolleaegne poliitiline juhtkond valetas rahvale sellepärast Ta püüdis välispoliitilist mängu edasi venitada, ta püüdis lõplik kaotust või ütleme, iseseisvuse täielikku kaotust edasi lükata ja üks osa sellest lootusetust soovist oli ka see rahustav propaganda. Sest Eesti vabariiki ametlikult noh, sellise paraadtõe järgi eksisteeris edasi. Välissaadikud olid Tallinnas ja kui meie juhtkond oleks või keegi sellest juhtkonnast oleks öelnud nii et tegelikult on me iseseisvusega lõpp siis oleks järgmisel päeval ehitanud Nõukogude saadik protestivad. Kuidas nii, meie vahel kehtib leping see. Me oleme vastavalt sellele lepingule käitunud. See on provokatsioon. Tähendab, sellega õhutatakse vaenu ja nii edasi ja, ja tähendab, selle ärahoidmiseks see enesetsensuur kehtis. Ma ei taha öelda, et see oleks moraalne õigustus, aga see on, see on seletus, miks see nii oli. Eesti juhtkond vaevalt et tahtis eesti rahvale valetada. Ta ilmselt lootis edasi lükata katastroofi. Või vähemalt seda mitte kiirendada luues sellise silutud pildi tegelikkusest millele loodeti sõjale suurele sõjale. Ja see ei olnud ju ainult ütleme Eesti juhtkonna või ütleme, balti riikide juhtkonna aga mitte Soome ja, ja noh, selliste juba selles piirkonnas haardes olevate riikide lootus Ega maailmas peaaegu keegi ei uskunud, et Natsi-Saksamaa ja kommunistlik Venemaa jäävad igavesti liitlasteks. Tähendab, selles nähti kõikides maailma pealinnades ajutist jõudude tasakaalu ajutist lahendit, küsimus oli ainult selles, mis saab selleks rajajooneks, kus enam see tasakaal vastu ei pea, kus ta murduma hakkab ja teatavasti neid kriise selle noh, nii-öelda vene saksa sõpruse perioodil oli juba mitu neid kokkupõrkeid oli Rumeenias oli vastuolusid ka Põhja-Soomes, spetsa mu ümber ja nii edasi. Nii et ega see lootus nii rumal ei olnud. See lootus oli põhjendatud. Ainult et tegelikkuses algas sõda hiljem, kui loodeti.