Kordan, kõik vanad meistrid, olnud noored ja suured kirjanikud, algajad. Noor Tammsaare on tublisti teine kui küps Tammsaare ja küpsest Tammsaarest aru saada peab tundma algajat Tammsaaret. Loomulikult ei taheta sellega öelda, et noori autoreid peab tundma sellepärast, et neist saavad hiljem Tammsaared või Vilded. Sugugi mitte. Ent siiski pole noorte autoritega tutvumine huvituseta. Kas või juba sellepärast, et nad moodustavad arvestatava ja omapärase rühma kirjanduses. Neid ühendab kuuluvus ühte põlvkonda, lakkamatu uue otsimine, püüdlemine oma vaatenurgastiili ja laadi poole. Mõned on jõudnud sellele lähemale, mõned teevad alles esimesi katsetusi. Sageli on noore autori teos kutsunud esile otse vastandlikke arvamusi. Mainime kas või Enn Vetemaa hiljuti raadios avaldatud poeemi inimene ja taevas. Seni ongi kirjandussaadete toimetus tutvustanud noori autoreid peamiselt nende loomingu ettelugemise kaudu. See jäi aga mõnevõrra ühekülgseks ja sundis otsima uusi vorme, mis laiemalt ja vabamalt võimaldaksid käsitleda noori autoreid huvitavaid probleeme. Jäime peatuma mõttele organiseerida noorte autorite klubi. See on saade elavamas vormis, kus noored mitte ainult ei esita oma loomingut vaid ka arutavad ette loetud luuletusi või proosapalu räägivad loomingulistest probleemidest. Edaspidi on kavatsus klubi istungeid pidada veel Tartus, Kingissepas ja mujal ning kutsuda külla vabariigi staažikamad kirjanike. Täna on noorte autorite klubi esimest korda koos. Et tõsisemas tööst suve järel on veel varavõitu rääkida, otsustasime tänasel klubiõhtul lihtsalt vestelda ja kuulata mõningaid suvel valminud töid. Klubis on täna Selma Lorents, Arvo Walton, Aino Laur, Vallo ja ott Raunad. Kõik nad kuuluvad Tallinna Noorte Autorite koondisse, mille tööd Selma Loorents kui juhatuse liige võib kohe tutvustada. Mida siis peaks nüüd ütlema? Suvi on läbi, puhkus on läbi, tööd alustame uuesti oktoobris. Et võib-olla rääkida koondise tööst. Suures laastus, missugune ta oli möödunud aastal, möödunud aastal oli ta minu arust tubli. Tallinna Noorte Autorite koondise nimekirjas on tsirka 30 inimest, nii-öelda tegevliikmeid, circa 25 ja viimaste nimesid oleme lugenud loomingus pildis ja sõnas nooruses nõukogude naises, noorte hääles, tähekeses ja nii edasi ja nii edasi, ja nii edasi. Ja tõesti, kes loeb pikerit, tunneb lehistete Rimmelit, kes loeb nõukogude naist, on leidnud seal metsaaldi. Tuuri, Ruudi, kes loeb loomingut, leiab Habichti lepiku Maltoni veteema seegi kes lööb sirpi vasarat, leiab kruusi ja välinimed viimase, leiame ka pioneeriloomingus tähekeses Aga Esoppi Leiese Lorentsi viimasega pildis ja sõnas isegi tartlaste häälekandja seda siis võttis meie koondise liige Muller esimese ja kolmanda koha võistlusel. Filmi stsenaariumi kirjutas Tallinna Noorte Autorite koondise liige mee Beekman koos Vladimir Beekman. Ja nii võiks veel hea hulk nimesid lugeda. Kes, kas perioodikas või suurema tööga on möödunud aasta jooksul esinenud. Sõna esinenud pole ka siin võib-olla päris õigel kohal kui rääkida veel tõepoolest esinemistest nii-öelda rahva ees, tehastes, raamatukogudes, kohtumisõhtutel ja isegi Harju mäel. Neid kohtumisi on olnud möödunud aastal kokku täpselt 12. Peale selle on igas kuus peetud üks koosolek maha kus on arutatud loomingut kui avaldamisvõimalusi vormi, küsimusi ja isegi seltsimeheliku saun on tehtud. Meid huvitaks kuulda, mida noored autorid suvel tegid? Suvel me põhiliselt muidugi puhkasime, aga paljud meie hulgast veetsid seda väga huvitavalt. Näiteks Arvi Siig käis ülemaailmsel noorsoofestivalil Helsingis, siis Vallo Raun käis Poolas. Nüüd ei tulegi niisugused suuremad asjad kõik meelde. Aga võib-olla küsime meie endi käest, kes siin on? Kas koondisel suvel ei olnud kavas mõnda ühisüritust koondise liikmete jaoks? Ühisüritust lausa kavas ei olnud, aga, ja niimoodi tuli välja küll, et me võtsime teatud üritustest osa, näiteks Kreutzwaldi nimeline raamatukogu korraldas esinemise rahva ees Harju mäel. Lugesime seal kõige mitmekesi oma värsse ja siis käisime uues kalevis esinemas. Kompvekivabrikus no siis olid siin Rootsi festivalist osa võtnud delegatsiooni liikme tasa olid vanas toomas koos meie noortega üldse Tallinna esindajatega säält Me võtsime osa nii, et suve päris nii mööda ei läinud, et midagi tehtud ei saanud. Palun, võib-olla te loeksite mõne oma suvise luuletuse või proosapala? Olge hea ja siin on üks väikene vallatuna värss. Nagu ulakas poiss hüppab punaste põskedega päike üle horisondi ja vilistab kuldnokka Villedes mind hommikusse. Jälle rebisid pilvepüksid katki, kajakad kisavad, Mõerdaja meri punastab punase lapiliseks. Oota, sa poiss, täna õhtuks sirutama sulle ühtegi laulu. Missugust sündmust sellest suvest, näiteks ainuLaur loeb oma elus tähtsaks? Sellel suvel nii erutamaks sündmuseks oli maailma noorsoofestival Helsingis. Ja seni inspireeris üheks väikeseks luuletuseks. Hetkest, mil hetkest, mil kohtuvad pilgud, algab igatsust lõputu lähenemine. Algavad unistused. Hetkest, mil kohtuvad käed, süüdatakse märgutuled uutele tegudele. Hetkest kohtuvad suud mõistetakse veel mõtlemata mõtteidki hetketest, millest laotaks elumosaiik nägu. Hetketest, milles sünnib armastus, tunnevad inimesed rõõmu. Teine luuletus sündis sellel päeval, kui maandusid kosmonaudid Nikolajev ja Popoviks. Pealkiri on 15. august 1962 kes oskaks veel enam igatseda kohtumist maaga kui inimene, kes on lahti end rebinud tema külgetõmbejõust. Kui inimene, kes on lahti end öelnud tillukesest, inimlikust ärevusest ja maa oma toimekate päevadega oma unerahutute öödega ootab avasilmi. Kes oskaks veel enam mõista maad ta mõtte kasteste hommikutega ja õhtutega Mil unistustele laulda hälli laulusid. Maa oma unerahutute öödega ootab ikka veel. Kes oskaks veel enam armastada maad kui inimene, kes taas on häälte ja naeratuste ja tuulte seltsis on rõivaste, laulude ja inimeste seltsis, kes rõõmust vargsi pühivad pisaraid. Enne kui hakkame Arvo Valtoniga jutuotsa arutama on meil võimalus kuulata tema lühipala naine, mees, armastus. Selle loeb vabariigi teeneline kunstnik Evi Rauer. Kardan, et algus on romantiline. Mööda karikakra alist välja kõnnivad naine ja mees valge välisinine, kleit ja õhetavat pilved. Säärikud rebivad siit geid lillevarsi, need katkevad plaksudes. Mehel on naise kandekott ja nad on abielus. Naine jookseb vahetevahel ette, vahel kaupleb mehelt kandekoti enesele. Mõnikord mees annabki end, võtab varsti jälle tagasi ning naine naerab. Tõenäoliselt on see kandekott küllalt raske. On pühapäeva õhtu. Naine ütleb küll silt aasalt saaks heina. Naine ütleb. Lilled loomadele vist eriti ei maitse, kuigi on ilusad. Nad jõuavad metsateele. Seal on sammalt, käbisid ratta roopaid, veeloike, ühes kohas isegi varaseid seeni. Näe, Need on kukeseened, teatab naine. Mees ütleb. Kukeseen pole seenega midagi. Naine räägib unistavalt. Kui me nüüd oleksime ära korjanid, oleksime esimest seenekastet saanud. Nad kauplevad koti pärast. Ja mehele tuleb äkki meelde, onu Sass tähendab naera. Mida sa naerad, Volde? Ei midagi. Vana Sass hoopis. Mäletad, kui purjuste meie pulma ajal oli? Mulle niisiis peas valge loo. Ja kõik külalised ütlesid, et Rosalie, mille mu ema tegi, oli haruldane. Sass hüüdis kogu aeg, et see ei ole pulm, kus purjus mehi pole. Võttis ennast nii täis. Meie pulmas valli säigi heinaga tuttavaks. Ta ütleb alati, et meie pulmas said tuttavaks, hein aitab ka. Ei mäleta, et mul sai lubanust palju viina võtta. Mäletad, ütlesid, et peigmees ei tohi purjus olla? Ma ei olnudki. Mäletan mõlke. Nad jäävad mõttesse. Mees ütleb mõne aja pärast. Moodi, loomad ei söö karikakraid meelsasti, kui muud võtta on. Muidugi kui muud võtta on, on ka naine nõus. Mees on komandeeringus, ehitab suveti kõrgepingeliini ja naine tuleb teda nädalavahetusel vaatama. Tassib kotitäiemoona ja sületäie õrnusi, kui mees teda pühapäeva õhtul rongile saadab. 11 kilomeetri kaugusel asetsevat raudteejaama. Vanad, veidi väsinud värskest õhust sääskedest ja õrnustest. On õnnelikud ja küllastunud. Õhtuks igatsed naine juba linna kodu ja kergevõitu kirjanduse järele. Meest ootavad anekdoodid, prits ja vahel ka mõni naps. Esmaspäevast hakkavad mõlemad ootama igatsusega järgmist laupäeva. Nad on igal nädalavahetusel koos. Mees annab palgapäevade järel kogu raha naisele, kes ostab talle linnast üht-teist. Ütleb, juhtus poes ette. Mõtlesin, et ehk meeldib sulle. Kui meeldib, siis küsib mees, mis maksis, kust osteti. Kui te väga vaimustatud ei ole, suudleb naist ja ütleb, aitäh, kallis küll sa oled mul hea. Naine, ütleb ma mõtlesin, et sulle ehk meeldib, et nad on mõlemad liigutatud naise tähelepanelikkuses. Rahte poole sammuvad kaks inimest Aasodell ja metsateedel. Joovad rääkida paljudest asjadest. Võib-olla enamatki, kui nädal aega koos kodus elades. Naine küsib, räägi, kuidas sul nende uute nende isolaatoritega. Mis nendega ikka? Kas uurid ikka neid Velve? Mis suvel uurid, metsas aina räägi, kuidas on. Mees vaikib veidi aega, nendest saaksid head isolaatorid, ütleb ta rohkem enesele kui naisele. Selliseid praegu ei kasutata kusagil. Mees mõtleb, naine vaatab teda naeratavaid silmil, ütleb kõik, kenad sa praegu sellisena oled. Mees ei kuule. Märkab aga, et naine vaatab, nagu talle paistab, ootavat Need oleksid vastupidavad ja suhteliselt odavad. Tead, selgus, et sellel plastmassil on peaaegu sama head omadused kui portselani. Kusjuures on ta elastne. Pole vist küll veel katseid tehtud, kuid see on silmaga näha, et on elastne. Need võiks vedada kuidas tahes, ülesseadmist saaks lihtsustada, mehhaniseerida saaks ja näeme, naeratab. Ta arvab, et ta on kõike seda vist juba kuulnud. Vaatab meest. Ja tal on kahju, et ta ei saa aru midagi neist asjadest. On kahju, et need asjad ei huvita teda. Kui ta teadet meest huvitavad, et talle meeldib neist kõnelda. Kindlustus seadeldis lihtsustuks tunduvalt. Poleks võib-olla enam selliseid mass tegi vaja. Miks seda siis ei rakendata? Küsib naine areldi. See küsimus on alati mehe indu jahutanud ja naisel on sellest kahju, et nii peab küsima. Teisiti ei oska ta asjast osa võtta. Parem siis juba nii kui üldse mitte. Mäletate elektikast, mis oli põhilüli? Naine elab kaasa mehe asjadele. Ta on vahepeal lugenud karikakra pealt, et mees teda armastab. On korjanud mõned kukeseened ja netis jälle ära visanud. Ta võtab koti. Näib, et mees on kallim, kui tema naine teda milleski aidata saab. Kuid märkab, et kott on muutunud raskemaks, kui ta algul oli. Metsatee viib neid üle laia sihimees ütleb. Siit tuleb liin. Naine, paned kandekoti maha. Mees vaatab talle küsivalt otsa. Ma tahan, et sa mind suudleksid, avaldab naine. On ka nõudmised, toriseb mees. Ent abikaasa soov tuleb täita. Meeskonna jälle kahte pakki. Ta küsib, kuidas töö juures läheb? Mis seal eriti olla saab. Kas juulikuu bilanss tuli välja? Küsib mees määratades. Suvel, kui me nädal aega lahus oleme, huvitan foldet, isegi bilanss mõtleb, naine ütleb. Klapis, see peab ikka klappima, muidu pole bilanss. Üle kariga Kralise välja minnakse vaikides. Metsateel ütleb naine küsida, et mis töö, Luut? Ah et mina või, imestab mees. Helmi viiakse üle normaliseerimise osakonda, sellest teab mis traagikat. Muide, meie vanapoisiga kahtlased lood vääga kahtlased. IRL arvab, et hakkab naist võtma hoole, eks nali. Me juurutame uut kokkuhoiu režiimi, mul on vaja koostada ürituste plaan seoses sellega. Nuputan. Neljapäeval käisime kiiraga kohvikus, kiitis kogu aeg oma lapsi, need peavad küll kullatükid olema. Peremehel oli sünnipäev. Tegime talle kingituse, osutas lahkus, võttis vastu. Mees, paneb pakid maha ja suudleb vadistavaid huuli. Kutsus sünnipäevale ka mail läinud viisakuse pärast kutsutud. Ja bilanss klappis küll, aga löömist oli meistrid ei esita õigeaegselt töökäske. Olime nende pealishirmus vihased. Mees ütleb, kui sa need kukeseened oleksid ära korjanud, oleksid esimest seenekastet saanud. Kukeseened on väga tuimad seened. 11 kilomeetrit on pikk maa. Lillevälja tee ja mööda metsateid liikus pühapäeva õhtul kaks inimest jaama poole. Käisid kõrvuti. Kuni üks neist istus pooli jäämas hetkeks peatuvale rongile. Arvo Valtonile tõi suvi võidu Loomingu novellivõistlustel. Kuidas te selle teate vastu võtsite? Ma hommikul ostsin sirbi vasara, kohe ei saanud aega lugeda. Tööpäev oli pärastlõunavaheajal, mängisin malet parajasti ja sirvisin sirpi vasarat. Sealt nägin muidugi tuli ootamatusena. Hea meel oli päris. Kas nüüd meid huvitakski, millal te hakkasite kirjutama? Sõda on kole raske öelda. Nii ametlikult võiks öelda, et esimene asi trükiti ära 60. aasta, aprillikuus vist sellest ei saa. Ka selle sõda oli veel palju prügikasti läinud, asju. Oli jah ja ei olnud enne toimetustesse viinud ka midagi. Millal võiksime osta teie esimest raamatut, kaante vahele jõudnud novelle, jutustusi? Seda ei tea, niipalju kui minust sõltub, siis praegu ma koostan käsikirja oktoobri alguses, arvatavasti annan ta ära kirjastusse. Teie arvate, miks on meil nii vähe noori prosaist üldiselt näiteks noorte luuletajate arv ületab tunduvalt noorte prosastide arvu? Võib-olla luuletamine on rohkem poeetiline ja teisest küljest võib-olla luuletamine on kergem isegi natukene. Muidugi ma ei taha sellega öelda, et see oleks midagi suure patja Eneldad, kui inimene proosat kirjutab, aga lihtsalt luuletus. Tarvitab lihtsalt vähem materjali, võib-olla selleks korraks, aga need asjakesed, mis ma kirjutanud, on ka omamoodi luuletused oma teatud noh, keerukuse astmelt või laadilt või mingi ühele ühele del ühele meeleolud on üles ehitatud, nii et võib-olla teatud see algajate ühist joont on ikka nendes asjades samuti. Ott Raun on tänasele klubiõhtule kaasa toonud luuletuse pealkiri kas. Kas ühel hommikul komistavad raekoja kellad viimast korda, vaibub kajakalend ja lained ei mehis enam nii ning põlevat puud ja üksiku pooleli kistud ausamba järgi uurib Marsi elanik inimese profiili. Ja autod ei sõida ning raamatute asemel tuhk ja tuur, mis pole enam kellelegi küll. Kas ühel hommikul tuututavad vabrikuviled, viimast korda, seisatab poiss jalgrattaga ja ajalehekioskite uksed on sihitult lahti. Ning tänaval on ühe jalaga loss ja keegi ei küsi, mis tähendab elu või igavik või armastus või nukrus. Ja lilled kohta käes närtsevad temast endast saab luukere ja aeg muutub lõputuks vaikuseks. Ei, ei, ei sest ühelgi hommikul ei vaiki, mõtlevad pead, jääb armastus ja lapsed õpivad sussides käima ning muusika heliseb. Ja pimedas pool kahvatu kuu all surub üks inimene te iseenese vastu. Ja sõnad ei vaiki, sest päike ei oska tühjalt naerda ja tuul ainult enesega mängida. Vallo Rauni kohta räägitakse, et temal on suvel selja taga pikk Poola reis. Jah, eks see muidugi õigus ole, mitte mitte eriti küll pikk 18 päeva täpselt turistile vajutab alati teatud pilgu see tema elukutse või huviala. Nii et teie vaatasite ka kindlasti Poolat, et teatud mõttes kirjandusliku pilguga. Rõõmustas ju, kasvõi see, kui sa kataviidses õhtul tänavale läksid. Nägid valgustatud aknaid. Jäki raamatukaupluse aknal. Nägite, Friedebert Tuglas, Mlady Illimar, väike Illimar. Poolakeelses tõlkes samuti muidugi väga vaimustas, kui nägid äkki Eesti rahvarõivaid. See oli kraakowis aknal, samuti. Kui palju te oma Poola reisimuljed olete jõudnud realiseerida juba teostena või on teil valmimas alles? Noh, õieti realiseerida ei ole suutnud kuigi palju, sellepärast et aega on hästi napilt olnud. Aga üks väikene miniatuurikene on mul just Sakkuv Paane päevilt. Selle algmõtte sain ma õieti Sakkopana haiglas. No muidugi, see on natukene võõrastav, lähed turistina välisriiki ja äsja kohe satud haiglasse, aga lihtsalt natukene komistasin ja tühise veaga ei olnud võimalik desinfitseerida koha peal. Muld on aga seal väga mürgine. Tuli haiglasse minna ja seal ma kuulsin loo ühest turistist, kes oli mägedes kukkunud ja kellel oli siis vereülekanne, tehti. Ja mina selles oma väikesest lookesest tahtsingi kujutada noormehe mõtteid ja tundeid pärast vereülekandeoperatsiooni haiglas. Mu soontes voolab poolaveri. Sa hakkad elama, hakkad uuesti elama otsekui esimest korda märkazza üksiku rohulible virgumist, kõike võitvat naeratust, suurlinnade kära ja ahvatlevaid pool lumiseid, mägede tippe. Ma ei tea, mis minuga sündis. Tihti oleme ükskõiksed ja teadmatut nende saatuslike hetkede suhtes, mis otsustavad palju, mis otsustavad elu ja surma. Tean ainult, et laman lumivalgete linade vahel tean ainult, et ma ei tohi ennast liigutada ja selle vastu patustades näed madalast aknast rahuliku mahajäetud halli aianurka paganad, neetud ilm, aknaklaasid hakkavad sajust nutma. Esimese pisarad voolavad palati aknalt alla. Just selline ilm oli tookord just selline nutvat akendi ilm, kui teele asusime, tuul vingutas ja rajad olid libedad ja meie tuju muutus vihaks ja viha tujukuseks. Aga me pidime edasi rühkima, me ei saanud kaotada. Mulle öeldi, et ma olin libisenud kuristiku suunas. Mulle öeldi, et mu nägu, mu käed olid verised olnud, ma olin kaotanud tohutult verd ja ma polnud kõnelenud ja ma polnud hinganud ja kavist elanud isegi elanud mitte sedasi vist. Malama ja vaatan nutva silme, aga see jängistaminud ideebissimistlikuks tean ju, et homme on jälle päike väljas. Jah, kindlasti, homme ma laman ja mõtlen, kelle veri mu soontes neid voolab. Kas sellesama kalipso lõbusa ettekandja oma, kes naeratas, kes naeratas, oh neid pagana võlu, naeratusi. Või selle Karu kerega ehitaja oma, kes plokke uue maja seina paigaldas ja ei vaadanud kordagi turistide poole. Ta ei katkestanud tööd isegi siis, kui kümned fotoaparaadid klõpsusid ja uudishimulikud silmad iga ta liigutust jälgisid. Või on minus osaseda Nomahuta metallurgia, kes soni asjalikult otsaisisele tõmmatud ahetuse lõppedes koos teistega tehase väravast välja astus. Või hoopis osad trammikkonduktorist sellest uljast käreda sõnaga poisist, kellega koos pooltühjas trammis läbi unise varahommikuse Varssavi sõitsime. Ma ei tea, kes ma siis nüüd lõppude lõpuks oleneb, kas poolakas, eestlane või pagan teab kes. Aga meil pidi hästi ühtemoodi veri olema, mis klapib, mis sobib? Ma kirun, miks ma pole kunagi arstiteadust õppinud, noh, näiteks kas või naljaviluks mõne taolise raamatu kätte võtnud. Ma kirun oma võhiklikkust. Ainult ühte asja, ma tean, meie kõikide veri on punane, helepunane. Kui neil tulla Poolast tagasi Eestisse, kuidas teie arvates on noored autorid leidnud oma ajastu inimese oma töödes? Muidugi oli mõni aasta tagasi, kus noorte autorite loomingus oli ta ainult peamiselt raugad ja sellised juba ühe jalaga hauas inimesed, aga viimasel ajal on üksikuid üksikuid näiteid juba ka sellest, et astume rohkem elu elu keskele. No teil on näiteks tööalal ajakirjanikuna olnud kokkupuuteid töölisnoortega. Kas teie näiteks teie äratundmise järgi need noorukid elus ja kirjanduses klapivad? Ei kahjuks minu arvates veel ei klapi. Ma näiteks alles eile õhtul tulin Tartust, oli jutuajamine Georg Johansoniga kommunistliku töö ehitajate brigaadi brigadir iga. Ma tunnen teda juba mõnda aega ja tema iseloomus ja mõtetes on nii palju uut värsket, kus sa näed, et ja tunnetad kohe, et kirjandus siiski selles osas on maha jäänud ja huvitav nähtus on ju kasvõi see, et kui sa lähed ehitajat või kui sa lähed töölisi juurde, siis peamine ja esimene nõue on temal. Ära palun ilusta seda elu ja ümbrust. Kas ei tundu teile, et noored autorid võib-olla liiga vähe elu tunnevad mitte selle trahwaretses mõttes, vaid nii puht elu enese keskel oleku mõttes? Jah, minu arvates see on üks põhipuudusin meil. Kui vaadata kas või Tallinna Noorte Autorite koondise tööd, siis kui paljudel inimestel ju ei ole sellist elu kutsetki, mis seoks teda inimestega tihedamalt, kus, kus ta inimestega kokku puutuks. Ja muidugi see viib seisvasse vette. On ju neilgi see Meie koosolekutel märgata kus me nagu ei julge midagi tõsisemalt arutada. Meie kriitika on hästi pehme leedee. Me andestame teineteisele ja tunneme muidugi, et me ise pole midagi teinud, et miks, miks siis teist kritiseerida, aga minu arvates peaks meie, meie kriitikameel eelkõige ja printsipiaalsuse arenema tugevasti võib-olla meie kirjanduslikus sulest ette, küll siis ka. Järele tuleb, meil oli noorte autorite klubis, kavatses edaspidi korraldada niisuguseid loomingu arutelusid ja kutsuda vabamas stiilis esinema asjahuvilisi. Võib-olla see aitab asja parandada. Kahtlemata. Kahtlemata sellepärast, et just õige sõna ja, ja tõeline niisugune nooruslik põlemine ja teatavas mõttes ka pöörasus, mis peab mu nooruse juurtika kuuluma. Need tulevad ainult asjale kasuks, siis hakkab ka meie noorte elu. Põlema, ma arvan, kirjanduslik elu. Hiinlased. Nad ütlevad, kui satute kokku huvitavate inimestega, ärge kiirustage lahkumisega. Midagi pole parata, meie aeg hakkab lõppema. Lubage tänada Helmalorentsid Arvo Waltalit, Aino Lauri, Vallo ja atrauna ning lugeda tänane klubiõhtu lõppenuks.