Loen lehekülgi oma reisipäevikust, millise kirjutasin Jerevanis rahvusvahelises noorsooturismilaagris. Esimene sissekanne 18.-st augustist 1962. aastal. Öö vilksatavad mööda väikesed jaamad, suured vahetavad inimesi, võtavad vastu ja saadavad teele käeviiped, viimased rutaka, tembused, tuttav ja kordumatut, uus. Eespool laulavad vaikselt madrused. Kurb laul. Lugematu hulk kompsaja kohvreid ümberringi ulatuvad riiulitelt üle, jalad suured ja väikesed, sokkides ja ilma pestud ja pesemata, kõik liigub. Midagi ei saa tagasi pöörata. Kaugele selja taha on jäänud Tartu kodune askeldus, ülikool, sõbrad. Ees ootab Jerevan Petrosseani, Haydinjani, Aapo nii kodumaa. Võtan veelkord välja tuusiku, aga ka tema ei tea midagi enamat öelda, kui et sõidan rahvusvahelisse noorsooturismilaagrisse, pääsuke ning tuusiku kestvus on 12 päeva. Kaks tüdrukut Tallinnast asusid teele päev varem. 22. augustil 1962. aastal. Istun Pääsukesest mugavas toas laua taga ja kirjutan akna taga on lõunamaa pime öö salapäraste Kohjate ja rohutirtsu saagimisega. Natukese aja eest jõudsid pärale viimased turistid ja nüüd on meid kokku poolesaja ümber. Vladimir rist. Tšeljabinskis Moskvast, Barnoulist Irkutskis Eestist. Homme saabuvad 58 Poola turistirong hilines jerevani peaaegu viis tundi ja seepärast oli juba pime, kui laagrisse jõudsime. Buss kihutas meeletult keerulisel mägiteel. Töine tuledes linn jäi alla orgu. Hämaratel tänavatel üksikud reklaam, tuled, idamaised, majad ja tundmatud inimesed tugeva sooja tuule süles. 24. augustil hommikul kell veerand kaheksa hakkab reproduktor toas algul ettevaatlikult ragisema, siis turtsuma ja lõpuks teatab. Tere hommikust, seltsimehed turistid. Palume kõiki hommikvõimlemisele. Diktori hääl on nii unine, et sõnadest raske on aru saada. Seltsimehed turistid keeravad teist külgi, valmistuvad edasi magama. Viie minuti pärast on väljakul ainult kaks, kolm entusiasti. Ja majas pole suuremat liikumist märgata. Ega asi seisabki ainult laiskuses. Eile õhtul oli klubis Poola-Nõukogude kohtumisõhtu ja tants. See kestis poole ööni. Oli suurepärane. Algul olid kõned ja tervitused pärast seltskondlik osa väikese laiaväljakul andekas energiline tantsuorkester, värvilised tuledeliinid puudel ja sügaval orus öine Jerevan hämmastama panevalt suur ja tulederohke. Poolakate grupis oli enamik keskealisi inimesi ja seda enam köitis nende lõbus vaba temperament ja haaras kaasa tantsupõrandal paisusse, mõnikord haripunktini. Õhtu parimaks tunnistas osavõtjate maruline aplausitorm Armeenia rahvuslike tantsude demonstratsiooni. Üks meesterühmatants kujunes internet sõnaliseks ja need, kes vaeva paljuks ei pannud ja tempole vastu pidasid said sammud peaaegu selgeks. Kudega sammud kõige tähtsamad olnud vaimustus, hea tuju, erinevatest rahvustest inimeste sõprus. See oli peamine. Ja siis alustas armeenia noormees lesk Ingat. Algul aeglaselt ja sujuvalt siis üha kiiremini ja kiiremini. Lõpuks kadus kõik, muu jäi ainult hing, mingi meeletu poeesia ja meisterlikkus. Hommikvõimlemise ajal kopi mõnuneraas. Hea on vaadata, kuidas väljaku kõrval kastetakse muru ja kuidas kuiv maa vett kuuldava kahinaga endasse imed. Taevas pole ühtki pilve ja ilm tuleb suurepärane. Väravast astub sisse kirjakandja hommikuse postiga. Vaatab natuke veesõda väikese purskkaevu juures ja läheb siis majja. Sööklas krõbisevad noad-kahvlid. Kohe algab hommikusöök. Pärast sõda sõidavad õue bussid ja iga grupp sõidab ette nähtud marsruudil ekskursioonile. Eile käis meie grupp linnaga tutvumas. Jerevanis on suurepäraselt ühendatud uus ja vana euroopalikke idamaine. Linn asub mägede vahel orus ja kerkib mäekülgi mööda ülespoole. Vanalinn onne mägedes ei laota teadlikult maha. Nii säilib kirjeldamatu omapära. Lameda katusega savi hunnid, kivist tarad, kitsad käänulised tunneleid läbi mägede. Linna uutes rajoonides on kõik kaasaegne ja nägus. Peaaegu kõik majad on ehitatud punasest tuhvist. Armeenlased elavad sellel maal juba 3600 aastat, seletab meile ekskursioonijuht Volodja. Maa pealinnaks on Jerevan olnud ainult viimase 40 aasta jooksul. Linnas elab praegu 600000 elanikku, kuid lähemate aastate jooksul tõuseb see arv miljoni lähedale. Linn kasvab neljamõõtmeliselt. Linnas on armastuse tänav, sõpruse tänav palju rohelist ja mälestussammas ratsiatuur aboriaanile, mägede jalamil. Mälestussambale raiutud kirjaniku suurepärased read. May palunud elust pikka iga ega rada rikkusele viivat. Kui rahval ema pole toonud iga hetkerida on iga hingetõmme Kolnud mulle piinaks. Jerevani maaligalerii on üks parimaid vaatamisväärsuse linnas. Kõige enam pakuvad muidugi huvi Armeenia kunstnike tööd. Vapustav ansargissiooni, Väike-skulptuur, Hiroshima. See on noormees ette sirutatud kätega. Selles kujuteldavas haardes on nagu palve. Ja samas needus näos ja igas lihases on valukramp. Ja üllatus. Kas tõesti kõik see on toimunud? Huvitav on jaanimaal kommunistide mahalaskmine tootavas. 1930. aastal valminud teost vaadates ei teki esimesel silmapilgul üldse surma läheduse tunnet. Kommunistide näod on karmid ja rahulikud. 26. augustil Üheteist päevase ivani järve ääres telklaagris. Meil on 20 telki, näed ja kirjeldamatult tore visi, puhas, vaikne ning jahe. Kõikjal nii kaugele, kui silm ulatub, on sinised mäed vahel lilla, mõnikord punase varjundiga. Järv asub kaks kilomeetrit merepinnast kõrgemal ja siis hakkamat. Mäetipud on peaaegu alati pilvedes. Käisime eile õhtul Kolmekümnese salgaga mägedes Carlose juhtimisel. Mõnda aega saime roninud, olime üleni pilvedes. Astud samm sammu ette, püüad kogu aeg ühtlaselt hingata, mitte rääkida. 10 minuti pärast on esimene kriis 20 pärast, teine. Kes väsib teatagu Carlusele? Tema määrab inimese, kes saadab väsinud laagrisse tagasi, ütles laagriülem, kui teele minejate rivi üle vaatas. Keegi pole veel tagasi läinud. Poole tunni pärast hakkab ronimine kergemana näima ja kolmandat kriisi vist ei tulegi. Liigume edasi, sagedaste peatustega. Mahajäänuid oodatakse järele. Külm jälle koos edasi, hanereas samm sammu ette. Ümberringi on valged pilved. Juba mitu korda on näinud, nagu oleks nüüd kohe selle kalju taga mäetipp, aga ei. Mägi kerki pastanguliselt ja tipp on veel kaugel. Imestame Carlose osavust, kordan ta lõpus mahajääjatega, samas juba esimene näitab teed ja jälle läheb, vaatab, kuidas viimastega Loodon naljatab, jagab käsklusi. Lõpuks kerkib udust valge terav kalju kalju otsas, istub Carlos ja kõigutab jalgu, vaatab hindavalt iga saabuja üle, ei, aitab kättpidi üles kaljule. Kõik on suurepärases tujus, tehakse pilte, naljatatakse. Vaatasime, kuidas päike suure mäe taha vajus. Alla tulles tõime kuivanud oksi homse lõkke ja šašlõki jaoks. Jõudsime pimedas laagrisse surmani väsinud ja rahul. Kuulasime armen Mihhailov mütsi, väikesest taskuraadiost, nukravõitu Armeenia laule. Soojendasin end lõkke ääres kartulipada, auras. Armeel Mihhailov, et see on vanamees, pensionär ja imetlusväärne inimene, vaikse jutuga võlur vanake. Ta pole üldse ülemusega. Moody tassib teeraja jaoks turistidega koos kive. Kasvatab laagri lähedal katse, kurke hoolitseb lillede eest. Nii suur autoriteet, et kõik on temasse lihtsalt armunud. 27. augustil. Sevam talub meid oma kaldal nii rahulikult, nagu oleksime kärbsed elevandiseljal. Mitte ühtki virvendust keskpäevase suplemise ajal. Ainult õhtupoole hakkab tuul ajaviiteks algul telgi eesriietega mängima. Klopib neid siis natuke, esmalt nagu õrritada püüdes hakkab siis lõbu tundma. Järv muutub tumesiniseks, mäed lillakaks, tulikuumad, kivid jahenevat meeldivalt. Juba hakkavadki suured kohmakad mäed musta magamiskotti pugema märkamatult ilmumata taevasse tähed ja naeravad pihku, kuidas unine turist laua äärest vaikselt minema hiilib ning oma taldriku pesemise, saatuse ja homsete kokkade hooleks jätab. Pärast seda, kui ta käsikaudu edasi liikudes paar kordadelgi kinnitusnööride otsa komistanud ja tasalõunama pimedaid öid kirunud. Poeta magamiskoti, kõik nöörid tuleb veel korralikult kinni siduda, sest öösel on Sevaniers külm. Täna ei tule und 28. augustil. Eestlased on nüüd kõik haiged. Kui ma lõuna paiku suurde telki Carlose jutule läksin, pani ta mu telgi nurka istuma asusise tooliga otse vastu ja vangutas nukker huumoriga pead. Jälle meie eestlased siis käsutas. Jutusta, millest sul see istud ja tunned end nagu eksamil. Mitu korda enne lõunat ujumas käisid, kui kaua korraga päikest võtsid. Hommikul ostetud pirnid pesid puhtaks enne söömist. Kui siis lõpuks kuidagiviisi ära on öeldud, et viis korda ujumas ja kaks tundi päikest ja pirnid ununesid pesema siis on selle aja peale juba pisarad peaaegu silmis ja Carlos ei pea targaks enam noomima hakata. Ta tõuseb ja kaob veerand tunniks kuhugi. Kokad tõrjuvad ukse vahelt tagasi uudishimulikke. Siis algab ravimine mitut sorti tablettide ja Carlose omavalmistatud põrgurohtudega. Aga sellest pole enam sugugi meeldiv. Keda õhtusöögiks peame kõik jalul olema, tuleb lahkumisõhtu, šaslõkki, veini jalakega. Kõige enam protesteerib selle vastu punaseks põlenud turi. Õhtul šašlõkk olija, vein oli meie, eestlased, olime ka palju Armeenia laule. Carlos laulab nagu jumal. 29. augustil natukese aja eest saabusid Saksa turistid 50 inimese ümber, õpetajad peamiselt. Meie sõidame nüüdsama bussiga pääsukesse tagasi, sakslased sõidavad meile järele homme. Nad on toredad, saime kähku sõpradeks ja imelik, et niisugustel puhkudel on keeleraskused alati kõige väiksemad raskused. Kõikjal telkide juures, järve kaldal võib näha lõbusaid rühmi millest kõike küll ei räägita. Linnadest ja kunstist, poliitikast ja reisimuljetest. Segamini võib kuulda vene, saksa ja inglise keelt. Sõda. Seletab umbes 50 aastane sakslane ägedalt šestikuleerides ja kordab siis vaikselt enese, et väga halb. Ma olin sõjas, paljud olid Washington. Järgmiseks aastaks õppinud vene keele ära, kas see on väga raske? Pärib kleenuke arglik berliinlane. Ta õpib polütehnilises Instituudis teisel kursusel õhtuses osakonnas. Ja teda huvitab kõik, mis meie maal toimub. Eriti aga üliõpilaste elu. Kui palju makstakse stipendiumi. Kas tõesti sõidurahalaagrisse ja tagasi tasus ülikool? Kuidas on meil ühiselamutega? Väga hea, noogutab ta, kui aeglaselt sõnu lauseteks kokku sean ja endamisi mõtlen. Oleks pidanud saksa keele grammatika õpikut paremini vaatama. Andke edasi eesti tudengitele parimad tervitused saksa üliõpilastelt, sõnab Herbert ja me liitume kõrval seisva grupiga. Seal arutatakse kauba hindu ja kostavad üksmeelsed, sagedased naeru. Pahvakud. Nõukogude liidus elaksin, sõidaksin linnas, vahel kogu aeg taksoga. See on nii odav. Verbilis, kordab valgepäine noormees, kellest me juba teame, et ta on kontrabassimängija plaagrist on kõik sama vaimustatud nagu meiegi. Ja käivad juba hulk aega ringi, päevitus ülikondades. Päike aga võtab täna nagu tangidega. Küllap Carlasel tuleb õhtul tegemist hapupiimajuust tulnukate vallutavate turjedega. Buss juba ootab, lauldakse vastõpitud jerevani marssi armeenia keeles. Kõik on saatmas viimased käepigistused. Kahju on lahkuda. Esimene september, viimane päev. Piisarodembused, autogrammid, vahetatakse suveniire. Iga autobuss lahkujatega teeb viimase auringi linna keskväljakul. Natukese ajast käisime sakslasi Moskva rongile saatmas. Milline õnn on saada mõne päevaga nii palju uusi sõpru ja kui raske on neist kõigist lahkuda. Nüüd seisab ees omade hüvastijätt. Jõudsime ühiseks suureks pereks kasvada. Iialgi ei unustama toredaid tüdrukuid karjalast kutskist. Teie Georg Ots on meie lemmiklaulja teatasite Barnouli üliõpilased üksmeelselt. Kõige enam meeldib meile tema esituses Hadjateli russkije või nii. Ja see Eesti laul, mille sõnad on nii. Aga väga palju laule teab galatada, kuuldes merest tõstvad pead. Hiinaka Petrosovovskistaga lugesime telgi varjus õhtuti Herdašenkot jaapani luuletusi ja vaidlesime selle üle, kumba Tom paremad. Lõpuks tegi ta naerdes ettepaneku. Vahetame nüüd õige osad ära ja vaidleme edasi. Pole vaja üldse vaielda, mõlemad on head. Saime siis kokkuleppele. Jällenägemiseni emalikult, helde hajastan. Surite Armeenia sõpradele kõige eest. Hüvasti, Kaarlus lubasid ikka laagrisse tuua oma väikese poja ja kaks tütart aga ei toonud. Me juhid mägedes juba uut turistide gruppi. Hoolitsev, sõbralik. Ja õhtul laulad lõkke ääres võrratuid, armeenia rahvalaule. Hüvasti Raadik, bussijuhtide viitsepresident. Sinuga oli meid alati lõbus. Keerulistel mägiteedel oli sul ükskõik, kas juhtida bussi, käte või jalgadega. Ole terve Volodja, ega administraatori ülesandeid kerge täita ole. Me pole sulle pahased. Mõnikord vilisasime ilmaasjata. Aitäh, Simon. Tänu sinule harjusime kohe alguses Armeenias asju tõsiselt võtma. Alates soolast pipra stiivürtsidest. See pole naljaasi. Nägemiseni, Ratš. Ma ei usu, et kellelegi tugevamad närvid on loodud, kui sulle. Kuidas ekskursioonide ajal meiega hakkama said, ei oska tagantjärele kujutada. Oli maid bussis alati 25 ümber, igaühel omad soovid, tujud ja teada tahtmised kõike head. Tagasihoidlik plaadik, laagri agronoom. Sinu kasvatatud viinamarjad maitsesid meil suurepäraselt. Ära unustama lubadust külastada kord väikest linna Soome lahe lähedal kus saab orjanoppis. Uue kohtumiseni, sõbrad Teil mõeldes teada, et nii paljud veel eile võõrad olnud inimesed mõtlevad ja tunnevad paljus nii nagu sa isegi. Ja tunda, et oled rikkam koosveedetud päevade kiirest elutempost ja erinevatest rahvustest inimeste sõpruse, ühisest tugevast pulsilöögist.