Nüüd me oleme oma jutu ja mõttejärjega jõudnud sinnamaale kus peaks rääkima ka kalandusest kalapüügist vanasti ja loomulikult nüüd ehk annab rääkida ka, milline see peaks olema homme. Ühel pool istuvad kalurid teisel pool limnoloogiajaama kalade uurijad. Kalevtihane, mees mehetegusid siin teinud aastakümneid ja mäletab kalapüüki rohkem kui poole sajandi taha. Siis püüti väikeste paatidega, mis nüüd on nagu abipaadid, aga siis suuremaid paate siin üldse olnudki. Võrtsjärve peal. Nendega käidi ja ei olnud ka mootorpaate mootorid ei olnud sõudes, sai püütud. Nii kolmekümnendatel aastatel, kui mina mäletama hakkan, aega siis kaugele ei saanud minna kihust kodurannas, oh ei, nende sõudepaatidega käidi ikka üle järve täiesti ära ja igal kõigil igal pool. Ja püüti siis, see oli siis kutsuti käsi-ka-le, see oli niisugune, üks võrgukott oli, pandi paadile järele, paat läks risti või nii, külg külg külgtuult, vaevu sisealla ja siis üks mees oli ühes otsas, teine teises ja hoidsid seal nööridest kinni, niuke võrgukoti veeti järel, kui oli vaikne, tuul pandi Puriga pääle, aga tormiga läks täiesti ilma purjeta. Nii. Ja siis, nii kui üks kala sisse läks, oli kohe tunda, sest nöörid, nöörid olid kogu aeg peos, vahel öösel ka käidi päeva ja siis oli kohe tõmmas nõkstjad, siis käis, noh, kes oli väljasse, koti oli sees, mõnikord kui ruttu ei saanud, ei olnud ka midagi sees. Anonüüm oli päevane, kõik oli nii, ütleme kaks 30 kilo kala oli siis latikat ja juhtus mõni kohaseka vahel, mõni Auge. Hea saak oli, kui 50 kilu oli kolm puuda puuda, oli niuke. Keskmine saak puuda kuni kaks. Ja siis oli mutti pöit, me kutsume mere pääl, kutsuvad mutiks neid võrku, aga meil oli mutti kiisa põik või need no ütleme, nende Tuudi köitega. Pantiks Boy sisse aeti siis väikse paadiga sõuti, ring sisse taga oli pära ja siis sinna poi juurde jälle välja, sinna paati see paat ankrusse veeti, Läheme teineteisest otsast. Ja siis nii loomus sai siis noh, üks 20 naela, öeldi sel ajal ja siis laevapüük ja kõik oli, kui oli, oli seal viis, kuus puutagis. Päevas tehti nii 20 kuni 30 loomust, niiviisi jõuti koju tagasi, jälle käsi. Siin te võtsite siin enne jutuajamise algust pakendist välja ühe karika näha, et hõbedast ja kiri on ka peal. Rändkarikas Võrtsjärve regatadel. Ja see on karikas on välja pandud 34. aastal siin oldud, aktiivsed, et raudteesepad siin hoogu ja Jaan Raudsep. Se Hugo Raudsepp oli sel ajal Tartus dotsent seal keemia alal. Ja siis Jaan Raudsepp oli jälle selle aktsiaseltsi laevaühisus, oli, mis Peipsi ja Võrtsjärve laevad kõik kuulusid neile. Daami mäss või kuidas see esimees oli neid ja nemad panid selle karika välja. Nemad olid ise ka, neil oli üks Taanist ostetud purjekas, väike purjekas sõitsid sind järve peal meike jaht noh, niisugune. Ja nemad olid kangesti purjespordist, huvitavaid vani kalur paatide vahel võistluse või selle karika välja rändkarika, et kes kaks aastat järjest mõõdab, siis jab jäädavalt. Ja siin on näha, et ja 1939. aastal on võitnud Kalev tehane samuti järgmisel aastal. Ta oli, ongi teie käes ja siis siis jäime minule igaveseks. Nii et kaluritel, vaatamata sellele tega kala kergelt ei tulnud, vaev oli vaja näha ja käsitsi see kõik käis, aga ometi leiti mahti ka võistelda. Ja ühed võistlused või kogunemised. Vanarahvas räägib siiamaani, et siis oli tondisaar jumala valge olnud, kui. No ja üldse on niisugused, rahvapidusid oli ümber järve, siis oli ka mujal, aga tondisaar oli jah, üks üks üks meeliskoht. Siia tulid ike pühapäeviti ja laupäeviti kokku ja siis Jahjust suvistepüha või siis oli iga aastaki kindel, mäepunas käidi, pildid olid kaasas ja siin oli lõbu laialt ja kõik mehed olid mõttelised ise ära minema pärast, kui pidu lõppes ja olidki. Ta ei olnud niisugust asja küll, et tõesti, et et päris siia magama jäid või ei, ma ei mäleta seda. Ervin Pihu on ka uurinud, kuidas siin läbi aegade on kala püütud ja vanemate kaluritega palju-palju kordi juttu ajanud. Enne sõda oli siin Võrtsjärvel ikka tublisti üle 100 kaluri ja ka pärast sõda veel 50.-te aastate algul oli nii palju, kui on teada. Oli 120 kalori ümber, kellel oli riiklik plaan. Muidugi, ega nad ainult kalapüügist elatunud. Aga siiski püüdsid kala ka ja andsid siis ära plaani järgi nii palju kui vaja. Aga nüüd on kalurit arv järjest vähenenud ja see ei ole mitte ainult Võrtsjärvel nii vaid ka teistel suurtel siseveekogudel. Sama lugu Peipsil ja mujalgi. Sest. Kaluri töö on järjest rohkem nagu mehhaniseeritud. Ja see tööviljakus või töö efektiivsus on mitu korda tõusnud. Nüüd püüab üks kalur 10 korda või mitukümmend korda rohkem kala kui tookord. Ja nii palju kalureid lihtsalt ei mahu ära järve peale. Nad ei saa siis kuigi palju püüda ja ei saa oma töövahendeid kasutada. On ka Võrtsjärves siiski praegu üsna palju. Selles mõttes on Võrtsjärve õieti Eestis. Ja isegi noh, võib-olla terves liidus ainulaadne, et siin kalandusaasi viimastel aastakümnetel paremaks läinud, aga mitte vastupidi. Nii et kui varem põhiliselt püüti kiiska nagu kalev just ütles Kiisa mutiga püüti, saab ütleme, kuni sadakond kilo päevas. Noh, just nüüd on kiiska jäänud õieti väheseks ja suurema jaopüügist moodustavad just head kalad. Koha latikas, suur latikas haug ja noh, muidugi angerjas ka viimastel aastakümnetel Uus etapp kalapüügis just angerjapüügis algas ühe mehe tulekuga siia randa, mere äärest. Ja nüüd võib öelda, et kahel viimasel viisaastakul Enno kellale teistest meestest siin konkurentsi aga üle lüüa keegi ei ole suutnud. Mis teie käes siis tundus, et peab ümber tegema, võiks paremini teha, kui te siia tulite, sest ikkagi meremees järveveele alguses vaadati teie peale ka nii et mis ta siin tegema hakka. Nüüd enam nii Evada. No mere äärest siia tulekul tundus mulle küll see Võrtsjärv nii-öelda karude keeles kalasummana. Sest ta on tõesti Kalarikas järv ja põhiliselt tänu sellele, et siin kaldal asub üks teadusasutus limnoloogiajaam, kes on uurinud kõiki võimalusi ja on teinud soovitusi selle kalapopulatsiooni. Aga minek on ainult ühest kandist. See on teadlaste soovitused. Aga kui me hakkame tegelikult vaatama, siis meie kasutab suurt osa sellest kalarikkusest ära. Majanduslikult. Kui me mõtleme sellele, et meie otsene püügijuhtimine Ja selle alal töötavad inimesed ei ole vastavasuunalise haridusega. Siis on raske midagi siit paremat praegult välja loota. Sellepärast et kõik kalurid, kes siin on üle 20, töötavad igaüks oma arusaama järgi. Ja isa isades sisse juurdunud püügiviisid ja püügimoed on raskelt ümber õpitavad. Kui ei ole otsest suunamist. 20 või 22 kalurit, mis meil siin on, püüavad ühte patta. Lõpuks arvestatakse välja nende keskmine tulukus. Me tulime omadega hästi toime. Administratsioon saab preemiaid. Hästi on kõik läinud, aga tegelikult kulutused võiksid olla vähemalt kolmandiku või isegi poole väiksemad. Samasuguse kalasaagi juures. Kui meil kala Viljandis mis on tegelikult põhitootmine, kalapüük töötab 17 või 18 insenertehnilise personali liiget 90 kogu töötajaskonna juures, siis kalandusega tegeleb sellest ainult üks inimene. Jäänud tegelevad nii-öelda potipõllundusega. 100 lehma, 100 siga, pard hektarit maad. Ja kõik on selle kallal. Kui tuleb ükskõik missugune koosolek siis põhiliselt jutt käib 90. üheksa protsendilt sedasama natukese ümber, mis meil on põllunduses abitootmise ümber. Kuigi meie põhitootmine on kalandus Ja nii me raiskame lihtsalt seda väärtuslikku kala, mida teadlased on meile sättinud siia sisse. Praegusel momendil ma tooksin ainult ühe ainsa maa näite. Isegi õhtulehes oli jutustus sellest, et me oleme tõkestanud Emajõest alla minema. Angerja. Ma tean, et seal ei ole mitte midagi takistatud. Me ei tea, kas see seade, mis seal töötab, kastama lükkab, tõukab, tapab, või mis teeb seal. Mingisugune impulss, agregaat on siin üles pandud, aga mina tean, et sinna kalagoogiga sügisel tungib. Ja mina tagasitulijaid kalu ühtegi pole näinud, seal kõik lähevad alla kuskilt. Aga kedagi ei huvita. Siin on linnuloogiajaama Ervin Pihu teda mitmel korral toonud oma töödes ja sõnavõttudes esile. Aga nagu seda keegi ei huvita. Metsamajandusministeerium arvab, et kui me juba 10 protsenti saame tagasi, müügis on seal. Aga me võiksime saada siit vähemalt 20. Andu Kangur on just see mees, kes nagu Angerjaga tegeleb ja teda uurib. Usun, et siin on midagi, kas manu öelda või täpsustada või oma seisukoht ka juurde öelda. No kõigepealt alustuseks nii palju valgusest peale see angerja püük algas kusagil kuuendate aastate keskel, 64. ametlikud, eks ole, ja kellade siin tulekul saabus sihukene momente, püügid olid Maximumis ja kellategevuse tagajärjel tema tõi kaasa uut tüüpi püünised. Saagid veelgi tõused, suurenes püügiintensiivsus, tänu sellele saagid telgi tõusid. Nii et see oleks üks täiendus nüüd teine, võib-olla kõige valusam selle õnnetu angerja tõkesti angerja tõkke suhtes. Meie tõesti ei tea, kui palju angerjat läbi läheb ja kas üldse läheb. Sest lähtudes teooriast barjäär peaks olema kindel. Aga siin on taga vaid, aga meie ees ja usaldatav andmed altpoolt angerjasaakide kohta. Teame, püük käib mitmes kohas Emajõe suudmes räägitakse, angerjast liiguvad, aga kui palju, seda mitte keegi ei tea. Samuti püütakse Peipsis välja angerjad, aga seejuures Peipsis ühtegi angerjapoega lastud ei ole või kui, siis väga väikestes kogustes terminalis mäletatakse arvus täpsemalt. Kunagi mõni aasta tagasi lasti 400000 klaasangerjad seal tõesti väga vähe. No ja 400000 klaasangerjat Peipsi-suguse veekogu kohta on tõesti rohkem kui küüneküünemusta jagu. Need sisulist võib arvata, et need angerjat püütakse välja, Peipsis on siiski Võrtsjärves budget teinud, kas just tänavu kahjuks kolm-neli aastat tagasi, kui tänavu, siis tõesti asi läheb selle peale, tõkest ei tööta, tegelikult ei funktsioneeri. Aga kui ma teaksin tõesti tänavused angerjad välja läinud, ma saaksite kindlasti angerjat, näeksin mõte, tahaksin, siis ma saan tõesti öelda Tsee angerjalõks ei ole tõhus. Ja siis tuleb midagi tõhusamat ette võtta, kas ehitada uus või, või minna tagasi hea idee juurde. Töölüüsregulaator kunagi projektil tehti, mis aga nüüd seisma jäid. Sel teel saaks selle tagasi kõigi protsenti tõesti 10-lt tõsta. No kui mitte kahekümneis, võib-olla 15-ni, küll. No kui see minu teha oleks ja mina oleksin nüüd kapitalistlikus ühiskonnas elaksin siis ma niiviisi küll ei majandaks seda. Kõigepealt, kui me arvestame seda, ma viskaksin ühe väikse kivi sinna teadlaste kapsaaeda ka nemad möödunud aastal juhtus niisugune lugu, et arutasivad seda kalade suremist, mis siin sooja suvega oli Võrtsjärves teatud osa. Ja teatud osa angerjast ajas surnust peast kaldale tuulte ohustega. Ja ega seda suremuse suurust või tonnides meid ja isegi ei tea teadlased ka. Nemad arutasid seda kõike, seda asja, millest see tuleb. Ja leidsid siis lõpuks niisuguse variandi, et see arvatavasti on ikkagi nendest põllundusega seoses olevatest mürkkemikaalidest ja põllum põllult alla tulevatest tüvedest, mis siia Võrtsjärve jooksevad. Selle vastu ei vaidle, kalurid ka. Nii-öelda küsimas kellelegi keegi ei käinud, mis nemad sellest asjast arvavad? Ja see on nüüd minu isiklik arvamus. Et me teeme selle kohale ikkagi siiski praegult liiga kui majanduslikult vaadata, me püüame talvel 35 tonni, möödunud aasta talvel püüdsime kala koha. Maksime selle eest 10 kopikat, kallulejale rohkem. Kulutasime viis, kuus tonni benseeni. 10 Buraani sõitis mööda järve läbi talve. Miamis rääkida veel kalurite tervisest misse 10 15 kraadiga seal jääaugu peal küüditamine on. Ja nagu üks kalur ütles mulle, et me andsime ikka tänavu talvel kõva põntsu selle kohale, vaatame, kaua see koha vastu peab. Teise põntsu hakkame me andma nüüd peale esimest maiku mõrrad sisse viime. Nüüd hakkame neid viie, kuuega ilusaid kohasi. Paati tulevat mõrrast välja. Ootame, kui ta natuke ennast ära peksab, vaiksemaks, jääb talle kallale minna kohe kätega ei või viskame üle parda, uuesti jälle. Paar päeva hiljem, kui meil härra märgistaksime, kuhu ta ikka oma kodust läheb, on ta uuesti mõrrast viskame üle parda sisse. Me võiksime ta ära võtta. Majanduslikult iga kapitalist, nii teekski võtaks siis ära, kui tema sul kõige kergem püüda on. Siin samuti püüame siis, kui ta kõige raskem püüda on ja siis kuidagi hästi kergesti meile kätte tuleb peaaegu ilma rahata, ilma tasuta. Siis login, tuleb areda. Meil on ometi limiit peal 50 tonni, võime püüda. Me võime seda ükskõik mis ajal püüda. Ja see ei pea paika, et me peame teda läbi seda andma elanikkonnale. Sest 50 tonni on 50000 kilogrammi ja meil on 70000 elanikku Viljandi rajoonis. Seda jätku ikkagi igale ühele. Varem, kui me selle korraga portsus annab, siis saab igaüks natuke, muidu saavad ainult need, kes veavad teda. Täiesti kalal õigust mõrrast välja loobitud kala. Vägagi tõenäoliselt sureb ära. No ja siis tuleb september peale, leitakse, limiit on täis, tullakse meie majja, müts maas, kerjama limiidi juurde. No aga milleks sihukese janti teha, eks ole, tõesti talvel mitte püüda? Kevadel peale kudemist, kui on leitud, et kudev kudenud peaaegu kõigeks kusagil üheksa protsenti, kaheksa protsenti isegi ei lasta püük lahti. Ja püügipoolt on niisugune asi. Et samal ajal, kui me keelaksime püügi ära, ütleme juunis siis küsima, kuhu jääb angerjas? Angerjapüük on siis peaaegu, eks ole, maksimumi, samal ajal jääb angerjas püüdmata. Ma ütleks sedasama ja kalapüügi avalduse kohta, mis meil praegu on, isegi siin võiks mõned asjad mõistlikumalt teha. Näiteks siin mõni aeg tagasi, millal see oli aasta või kaks tagasi. Kui Lenini sovhoos ja eeskätt juuste. Legendaarse Ülo Läänemets tõstsid üles küsimuse, et need kalurid, kes elavad noh, nagu Lenini kolhoosi piires võiks, et tuua oma kala sinna Lenini sovhoosi ja, ja sealt siis veetakse lihtsalt poodidesse inimesed, saaks otsekohe ta ära osta, aga mitte nii nagu praegu peab viima lihtsalt val magalapunkti. Teine kala punktasin Rama külas ja siis seal siis laiali. Aga tehti ka vastav ettepanek ministeeriumil, aga need siiski ei võtnud vedu. Ma ei tea, kas nad kartsid, et läheb mingi üks ebaseaduslikuks äritsemiseks või kõikjal viisi, aga tõesti, see oleks parem, kui kala hästi kiiresti kohe jõuaks tarbijani ja miks siis mitte niiviisi pealseid võimalusi paremini kasutada, aga see niisugune tuim kroonulikus see on meil paljud asjad siiamaani ära rikkunud, jäävad siin Võrtsjärvel ka just ei ole omal kohal.