Või oleksite rohkem tahtnud hommikupoole vaadata, et oleks näha Emajõe tagant tõusma hakkavad päike. See sobib mulle enam. Ma olin ju õhtu õhtupoolikute armastaja. Minul on igal uuel jumala hommikul kahju ärgata, sest sinna unenägude sisse jääb midagi peitu nagu mingi teine elu jääb pooleli, mõistan, mõistan luuletaja hommikud. Preili hauakivi, andke mulle unustavale inimesele andeks, et mulle kohe alguses meelde ei turgatanud. Palju õnne äsjase sünnipäeva puhul, mis te nyyd? See tähtpäev, möödas küll täiesti märkamatult mainis, ei jaoks kui mõned õnnesoovikaardid lähemalt ning kaugemalt maha arvata. Mina ei armasta sünnipäevi, preili haavakivi, uskuge, mul on lõpmata meeldiv tunne, et ikkagi tulite mu soovituse peale. Ma teen kõik minust oleneva, et saaks meiega rahuline ja kena olla. Jälite puhkaksiteni, korrastaksite siin oma mõtteid. Jah, Te võite olla meil niikaua, kui te ise tunnete vajaliku olevat. Muuseas, siin on ka aed, kus te võite vabalt ja kartusete ringi jalutada, need mõned meie patsiendid, keda te vahetevahel olete sunnitud kuulma, nemad sinna ei pääse, nii et ma palun tere rääkigem neist vaestest õnnetutest, nagu te ise sageli ütlete. Järgen kõnelgi mütsi, haigustest, õnnetustest, surmast. Olen viimastel aegadel pidanud ridamisi mitu ligidast inimest matma. Ma ei ole kuigi tugev preili haavakivi, kuidas ma võisin unustada, pealegi me ju leppisime kokku, teie ei ole siin mitte ravil. Te olete meie külaline, just minu külaline, ma arvan, et mulle meeldib siin teie seltsi ülal mul ütlemata hea meel. Teie õhuline Isikt, omapärane hingemaailm on mind pikka aega huvitanud. Ma olen täis leidnud arusaadavat ja väga tuttavat. Kuigi pean lisama, et seal on ka arusaamatut nagu dist igas inimeses. Loodan, et mõistate mind, kui ma nõnda teie tuleku üle rõõmu ilmutan. Kuidas te võite öelda, et mind sedavõrd tunnete? Ma tunnen teid nõnda hästi enda luule läbi. Mis salatud seal siis leidub? Enda arust ei ole oma oma lauludesse küll midagi peetnud, kõik peaks olema nähtaval ja selge. Teie luule on, ärge pange pahaks, kui nõnda ütlen. Ta on suuresti kunstiline, kuidas ega eestiline luuletajate peaaegu kogu aeg, vaid iseendast. Isegi siis, kui te kirjutate näituseks loodusest, ka siis on luuletus varjutatud teie minast olekust. Iga maastik iga elupilt oleks kui teie enda küljest meeleolu ütleme teie hinge värvi, ega ma seda teile ette heida, jumal hoidku selle eest, aga just niimoodi saan jälle jälgima neid inimesi, kes on minuga üht meelt ja sisemist usku. Seda küll aga need teised, mis nendega Need, kes on hingelt teistsugused, kas teie laulud siis polegi nende jaoks ka ja ometi on mul ka isamaalisi laulusid, mille eest mind on koguni kiidetud. Veel olen ma kuulnud, et ei lase endale luulutamiselsustest, on nõuandva töövõtvat vastu ühtki parandust ka inimestelt, kellele luule pole õigust võõras. Ma panin paberile üksnes selle, mis on minust olenemata minust väljaspool olemas. Just nõnda ma tunnen küllalt sageli ja ma ei saa sinna midagi teha, et nii tunnen. Seepärast ei võimama laulusid tõesti kellelgi teisel enam parandada lasta, nii nagu ma ise ei pea neid enam parandama. Kui sellega nüüd, kuidas on preili haagi? Üks muu asi, mis mulle koguni muret? Ma ei tea, kas võiksin sellest praegu rääkida, doktor? Te ju, ise rahustasite mind, et minu seisukorras pole midagi tõsist, et see on kõigest pisike närviväsimus, mis tuleb mu viimaste aegade hirmsatest üle elanud ja. Ega te midagi ei varja, eiei rahustage, nüüd ei saanud must päriselt aru. Teie vaimse tervisega on tõesti nii nagu kord juba öeldud, millest ma rääkida tahtsin, puudutab edasigi. Teie kirjutaja lasi teie luulet, teisi okta. Kas ma võiksin hetkeks välja pääseda ainult väheseks ajaks kui teil parajasti pole mingeid kohustusi? Ei ole. Ma kuulsin just nüüdsama metsakohinat. Justkui siinsamas oleks olnud, muidugi sa võid Juhan all, ma olen sulle kõik aega öelnud, et sul on vaba voli linnase siin ligemalt ümbruses ringi, jajah, jah. Ära vaid meie õhtusöögi kellaaega unusta. Docter, vabandage minu uudishimu, kuid kes sellise kummalise olekuga mees tal oli kohe nii terav, silmavaadet ebamugav hakkas olla Oudova praegu palju parem välja kui mullu, kui ma sealtmaalt üles leidsin. Siia ravila tõin. Aga ma olin lausa kindel, et te teda tunnete. Seepärast jätsin, tõid ka, tutvustavad tõesti üllatav, et see nii polnud. Olgu peale, mõnes mõttes on ta nagu öeldi, et minu patsient, aga et parajasti paremas seisukorras on, siis tarvitama teda oma abilisena, ta täidab siin sanitari kohuseid. Kuid me ju ei pidanud rääkima patsientidest ega haigustest. Rääkisime teist. Et ma pean, tegi mind. Aga ma hakkasin end just praegu kuidagi halvasti tundma Ladenit, see läheb kohe mööda, mul juhtub säärast vahel ilma nähtava põhjuseta. Mis see oli, millest veel pidite rääkima? Üks hetk mul endalgi muus aia teie luulest jätkuvalt. Mulle nimelt tundub, et teie lauludes on midagi teistsugust, mida ei ole teie muus olekus. Näituseks teie kõnes Te nagu varjaksid sõrmas suruksite seda miskit maha. Kuid teie laulud on kui salakaval peegel, kus see kõik nähtavaks tõuseb. Tunnistan, et just see avastus valmistabki mulle pisikest hirmu. Sest mis saab siis, kui see luulesse uputatud salajane üks kord teie tegelikku ellu välja murrab? Ja kui siis selle habras tasakaal variseb? Ma küsin seda nüüd, kui tohter. Ma ei saa tõesti ka teist korda aru, mis see on, mida ma endas Larry surun. Püüan selgemini väljenduda prillihaavakivi. Nimelt ei ela tegeliku elu nagu enamus inimesi põgenete piltlikult öeldes elu eest pidevalt ära. Kuid nõnda Te põgenete aina suuremasse sisemisse üksildus, mille nimi on teie ise. Ma olen säärane nagu olen, mitte meelega ega trotsiks, vaid seepärast, et ma ei oska teistsugune olla hästi-hästi, kuid just sealt suunast varitsebki juht. Nimelt arvad moodne hingeteadused, sarnane iseendassesüvenemine võib pikapeale inimese mina lõhkuma hakata, kuni inimene oma vaimus kahestub. Sealtpeale on juba tegu haigusega, milliseid juhtumeid meil siin rohkesti. Doktor, heldeke, mida te räägite, nii leppisime kokku, teie lubasite mulle, pole öelnud, et teie puhul üldse nõnda on. Ei, ma väljendusin halvasti. Ma tahtsin öelda. Nõnda võib juhtuda ja sedagi üsna pika aja jooksul, kui inimene, kes sarnaseks muutumiseks soodus, ei suuda ennast ja oma elulaadi muuta. Muuseas, ma tahtsin juba ennist küsida, kas teie suguvõsas on esinenud raskemeelsust või suuremat üksildumis, soovi või muud taolist. Ei mäleta küll midagi säärast õnnetut saatust, on küll, seda kaldun minagi arvama, et teie närvihaprus ei ole mitte niivõrd päritud, kui tegu on rohkem elu laadiliste puudustega, mida te teadmata veel süvendate, et ei saa sellest ise arugi, et olete kui mingi usulahu või sekti liige, kes enesele uut kannatust loob ja seda omamoodi tarbib. Mis kannatust? Ikka seda, millest meil kogu aeg jutt olla üksi pidevalt iseenda kohtu käes ei kedagi teist toeks. Siis teie käed akterloniga ma küll ei oodanud seda teist. Sest te heidate mulle ette, mida juba paljud teised vareni otsesõnu. Miks ma olen vallaline ega ole abiellu heitnud Hannenda. Kuid kust mujalt kulla doktor, ma saaksin maailma eheduses ääraselt kätte, kui mitte oma üksindusest oma hingemaailmast. Ja kas muul moel elades lastakse mul sarnane olla? Ma peangi millestki elus ilma olema. Ma peangi selliseks ka edaspidi jääma, kui armastan oma laule tõsiselt, siin maailmas. Tähendab, luule sunnib, tulid üksikuks sööma. Nõnda ta ju pooldate sõna-sõnalt preili Hermanni vaatajaid, kes peab kunstielust ülemaks. Mina arvan küll vastupidi, sest kas elust ütleme kõigest ülejäävast loobumine on ikka väärikas hind? Mõtelge, mis teil jääb naisterahvana maailmale tagasi andmata. Elu on ja selle kohustuse teie peale pannud, tahate või ei taha? Ma ei imesta, miks see abielu perekond, lapsed teid kõiki nii puudutab. Ja miks neid ka minule püütakse peale suruda. Iseäranis need inimesed, kes sarnases elus kannatanud, võiks öelda, koguni alt läinud. Nii palju kui mina tean, olete te doktor vallaline inimene ja teil on üksnes teie ema. Teie ju ei saa olla abielus, pettunud, aga ometi räägite täpipealt, kui üks neist. Doktor Luiga, mul on tunnete nagu ajasite mind oma jutuga ühes kindlas suunas, kuhu mina ka ei taha minna. Ainult et ma veel ei saa aru, ei tea, hästi, mis suunson. Lubage, et ka mina nüüd vastukaaluks teid vähegi küsitlen tunduma suhteliselt kujundlik. Minu veendumuse järgi on abielu pika toimega mürk. Temaga saavad rahul olla üksikud ja neist üksikust, vaid harvad võivad end pidada nõnda ütelda õnnelikeks. Veelgi enam, ma olen lausa kindel, et inimene on paratamatult üksikolend tehkuda eluga, ükskõik mis leping. Kas teie pole tundnud seda? Me ei jõua teise inimeseni, püüdkume kuidas tahes, kuivõrd inimesed, tegude ja sõnade keel on nii ebatäiuslik ja ligilähedane? Ei ta, ei, ta ei ole kunagi võrreldav inimese tunnete keelega. Seesama küündimatus vist ongi, mis meid pidevalt vaevab, vaevab nõnda, et sunnib ühtesid maantee hulgusteks teisi, kui looja on annet andnud, luuletama või muusikat looma nagu Miina Hermanni sest ainult nii on neil teistlaadi inimestel veel lootustest ületamatuks tõkkest jagu saada. Aga lõplikult ei saa Natast üle kunagi. Kas teie olete iseenda arvates õnnelik inimene? Kas teil on kõik elus klaaria korras, mida võiks ju väliselt ütelda. On teil elult midagi leitud, käes, ma küsin nii, vastan kohe teie eest. Ei teid tea seda. Kuid mis see siis on, mis teid aina kõrvale kisub oma hallalt mis sunnib tegelema kõigi nende muinsusasjade luuletamistege ja teatritegijatega ja veel mitmes etne asjaga. Heldeke, te olete ju mitme isanda teener. Puudutasid vaistlikult üht minul ellu kohtu kõigi rõõmud kui jõu sulle. Nõnda võiks ju järeldada, et ma olen tõesti, ma ei leia paremat võrdlust, kõigesööja? Ei, mitte. Kui esmalt rääkida minu ametist, siis ma olen teadlikult valinud varsti ametiks kõige julmemal, halastamatu pole ju lootusetut haigust kui hingehaigus. Kuid ometigi üks kummaline asi hinge haiguse selge arupiiril sünnib imelik ehmatavat mõtet. Nagu polekski meie tavaline maailm, see kõige erakordsem. Kuid kus on see piir? Preili haavakivi, te olete ilmsesti esimene inimene üldse, kellele ma tunnistan, kuivõrd lausa küsisite otsesõnu. Jah, ma pelgan oma ametit ja otsin mujalt muus temale vastukaalu ning asendust sest et kõik see haige mõte, ollus läbib ju paratamatult ka mind ja ma pean püüdma esse Kauks minust võimalikult kohe ning jälgi jätmata. Ma pean endalt pidevalt küsima, kas ma pole muutunud väheke nende sarnaseks? Seepärast seepärast just on mul vaja seda, teist, kolmandat huvi, teistsuguseid inimesi, seepärast rõõmustasin nii hullusti teie tulekule siia mõistet näiteid. Te küsisite, et miks mul on just huvi luuletamise luuletaja isiku vastu, aga ikka selsamal põhjusel. Teate, neis kahes meelehärrasuses luuletamises, nii imelik kui see ka ei kõla, on mingit kokkupuudet tõesti selles kõiges, võib-olla komade luuletus sünnib tõesti ühel piiril, kus mõte nagu unustab meid endid ja laseb end juhtida millelgi tugevamal ning varjatumal kui on meie teadvus. Tagdar. Nüüd ma mõistan küll, miks te just nõnda mind käsitlete Teie tulek oli mulle tõesti kui kingitus. Vaadake, kui kaks üksindust, mis sest, et erinäolised kokku puutuvad. Ma arvan, et, Sellest võib siiski midagi kasulikku tõusta või mis teie arvate? Muidugi ma arvan samuti. Ainult meie pole päris võrdsed. Teie olete nii suur ja tugev ja niimoodi oma mõlemat liiki tugevusega mind naisterahvast ummikusse ajada. Te peate lubama, et ei kuritarvita oma tugevust. MINA OLEN imelikult kaitsetu olnud kogu senise elu. Vabandust küll, kui doktor hulgad on hädasti tarvis jälle haige. Aga kas nad ei saa hakkama ja pealegi on mul siin, tahtis võõras. Palun mind vabandada, lubage, aga ma ei ole teid varem näinud. Kaie tohikene, nooremad siis hiljaaegu meile kliinikusse tööle tulnud. Ei, doktor, üle kuu tagasi. Imelik küll, mul on ikka näod hästi meelde jäänud. Doktor, siin kliinikus on kõik inimesed valges rõivas ja seepärast üksteise sarnased. Teie olete mind siin koridori peal mitu korda kohanud, isegi tervituseks noogutanud. Aga seal on tõesti hämar olnud. Vaadake, kui ma selle valge rätiku ära Oodake, laske ma katsun ära arvata, kust te pärit olete. Tulite Tartusse ja Võru linnast välja sõita. Ma olen elaselt seal minu isatalu siia kliinikusse tööle ei sattunud mitte juhuslikult, vaid tulin kuulutuse peale ja ma teadsin, mis töö see on. See ei lohutanud mind sugugi. Ma kohe tunnen, et olen loodud teiste eest hoolt kandma. Doktor kadeedi oodatakse, unustasin hoopis. Teate, küll ta 13.-st märatseb jälle karjub, et kuule peas kirikukellasid ning naha välteid teadvat üht võõrast keerulist nime, mis ta peast selle helin ära võtab. Armas noorem õde siin majas ei juhtu, mõne minuti, koguni mõne tunniga tegu ei midagi. See, mis on juhtunud, on juhtunud juba ammu ja ilma meieta. Selle maja aeg voolab sootuks teisiti. Kas tõe poole sellest siis veel aru saanud preili haavakivi, te vabandate mind, et ma teid üksi jätan? Muidugi, aga ma olen õige pea tagasi ja siis võime jätkata, kus me pooleli jäime. Lähme pealegi nooremad, ma katsun tee peal selle võõrkeelseid meelde tuletada, ma katsuda meelde tuletada. Te vabandate mind veel kord, eks. Kas kõik läks korda? Ei, ma pole seda küsinudki. Ärge jumalapärast mulle, vastake, ärge öelge sõnagi. Ma olen kindel, et ei tundnudki siin vahepeal igavust, võib-olla koguni sündis paar luulerida? Seda küll mitte, kuigi mõtlesin põhiliselt sellest majast. Istuge, istuge, mis te püsti seisate? Mul on nii ebamugav, kui te seisate. Õigus teie luule salapärasest lättest tahtsin ma vist küsida. Vaadake, preili haavakivi, te tarvitate üsna sageli sõna, armastus Te pöördute tunnete ülekülluse hetkel kellelegi poole, aga seal nagu polegi nime. See pole säärane armastus, nagu harilikult mõeldakse. Minu käsutuses on olemas maine, armastus ja taevane armastus. See, mille poole me oma luulemõtteist püüdlen, see peaks olema kõrgem hinge armastus millel polegi muud nimega kandjat. Näete siis tunnistate ise ka armastate armastust kui sellist. Teie järgi on ta vaid sõnades loodav, sünnib vaid sõnade ühendusest kokkukõlast. Tema päralt on ilu ja salapära. See petab teid ennastki, hakkab lummama juhtima teie hinge, nii nagu ta on juba teinud paljude teie lugejatega. Preili haavakivi, ma pean tunnistama, et ka mina olen üks teie sõnadest ja armastuse kuulutusest lummatu. Ning seepärast ei soovigi. Ma kui aus olla vahet teha, kas need on ikka sõnad või on see hoopis teie isik? Ma teen seda, mis teid seesuguse avameelsuse eest. Kuid preili haavakivi ärge unustage, et peale hinge ja hingekõrguste madalamaid mõisemaid asju. Inimene on peale mu ikkagi kehaline olen, tahame seda iga kord või mitte ja me oleme suuresti oma keha vangid. Seda võin ma teile öelda, kui tohter. Preili haavakivi, kas ma tohiksin teilt paluda nõusolekut üheks katseks? See ei ole midagi keerulist, ma võid soovinate muutuksite lühikeseks ajaks minu patsiendiks ja teeksite seda, mida ma teile ütlen, tundub see teile pealegi natuke veider. Kuid see on lõppkokkuvõttes teie huvides. Võin ma loota teie nõusolekule? Sel juhul ma palun teid, tõuske püsti. Tulge mulle lähemale. Ärge kartke julgemini. Ütlesidki mu parem käsi. Ning nüüd puudutage mind. Libistage näiteks peopesaga üle mu juuste. Üksainus kord, palun. Mõelge seejuures, et see on täiesti sõbralik, tavaline liigutus, täiesti arstiteadus oli seal, see tähendab teie enda huvides. Ta ei ole ma ausalt öelda sedasama. Seda ma pelgasingi ette, et see et see tõlge on teist sügavalt sees. Võtke end kokku, katsuge mulle seletada, mis on selle põhjuseks, et ei suutnud puudutada. Kas ma olen teile sedavõrd vastumeelt või pole asi üldse minu isikus või on põhjus hoopis üldisemat laadi, mingi ammune kauge sündmus või? Te ju ei annan naljalt kätke tervitades, seepärast siis minu väike eksperiment. 12 teeb tellima Jantsingusesse. Ei, ta ei andnud mitte, võib-olla mõtlesite seda teha, kuid tegelikkus juhtis teisiti. Ma võtsin teie käe ise, kui teid hilinenult õnnitlesin, tunnistan üles, et tegin seda meelega ja teie sünnipäev, mis oli mul algusest peale meeles, sobis selleks tähendaks. Nõrge pange paljuks, kui ütlen, et meesterahvad kui sellised on teie jaoks ühed pelutavad võõrad olendid. Kas süüdistus, katsuge nüüd öelda, mis oleks, mis aitaks teie selle tõkke ära võtta? Teil ju leidub sõnu, kuidas seda veidrat põhjust täpsemalt kirjeldada. Muide, Mäkinate sõnad sõnad aitavad. Kuuldavalt lausutud ja hingest tulevad sõnad. Mõnikord paar-kolm imelist Anis tungivad äkki sügavale minu sisimasse ja sulatavad seal nagu kõiki üles kuid ka selleks võivad mõnikord olla ka teie enda sõnad. Mõne mõne teise lauluread. Kuidas te sedagi teadsite? Mõnikord saab sõnadest, mis ma endale kõvasti lausun, uus laul. Siis siis olen ma hoopis isemoodi ja igatsen kellegi juuresolu, kes oleksid väga minu enda moodi, aga siiski teine. Kuid mitte kunagi pole neil hetkel minu juures kedagi, Jamu sõnad umbuvad minusse endasse, kaovad kui vesiliiva. Tulgu praegu, ta ei ole üksi. Praegu olete te siin? Ma tahaksin olla teie sõber just praegu kui meie vanusevahe seda lubab, kui te seda soovite. Minagi tahaksin teile midagi tunnistada, tingimusel, et see jääks täiesti meie kahe vahele. Kuidas ta sõna pealt ära teadsite, et ma nii olin ütlemas just nagu mu noorem vend, kellega ma hästi läbi saanud. Oll Väätsas siinsamas Tähtvere metsas, sest tahtsin ma igatsesin väga puulehti ja kase tohtuja sammalt juba mitu päeva. Aga ma ei arvanud, et metsa juba nii paljas hääleta nagu nagu tühi kirikus küünlad puhutud ja kõik läinud. Siin sees ei saa sellest üldse aru, mis aeg väljas metsas ja nurmel juba käes, ma olin kõik, kõik, kõik kõik oli loostanud. Kas täiesti kodus ka kõik samuti välja näeb? Mõtlesime, et see käik võib sulle hästi mõelda, aga ma eksisin ära. Minul ei ole seesugust veel varem juhtunud, et ma metsas ära eksinud. Ja siis siin ma jõudsin väikese soolapikese juurde. Soo on mulle ikka meeldinud, sest seal on alati veel muistsemad, kui metsas saabki olla. Aga täna oli ka soomlane üksi ja roostekarva ja seepärast kurb. Nii kurb. Aga seisin kava. Aga siis see väike õitseja, näete see kanarbik? Doktor pangelad enda lauale RKT teaks, sügis on juba, kuidas sa siis tagasiteel õitsesid, siis kaevuga, linad nappinud siis ju teadsin, kuhu tolad minna. Istu. Sa oled palju maad maha käinud. See naine ennist siin. Oleksin teda just kusagil näinud, aga ei tule meelde, ei tuleme ja väga võimalik, et olete kohtunud, Eestimaa on väike, aga ta ju ei rääkinud minuga. Siis tema ju ei tundnud mind. Aga ta oleks võinud. Ma tundsin, ta oleks tahtnud mulle midagi öelda. Jäena tehtigi salajasel aja jooksul. Doktor kanarbik. Kas tema ongi üldse lill? Õis on lilleunenägu, siis, siis see pisike lilla õieke. Tema on siis sügise unenägu, hilissügise oma. Jah, see olen mina. Ja lubage omakorda küsida, kas see polnudki teilegi hinnati, kui me kopterite juures seltskonnas kohtusime. Lause pille. Et ma võiksin teid kliinikus mõnikord külastada. Mul on see lause täpselt meeles, nii nagu teie hääletoon ja ime sinna juurde. Või oli see paljust viisakusest vaid? Muidugi kutsusin ma tööd tõsiselt kuid ma ei lootnud. Istuge istuge, kroon Mu mees, Oskar, keda te tunnete, pidin ühe kiireloomulisi ülesande pärast Soome sõitma ja ei mängi lastega üksi koju. Jäin üksi oma mõtetega ja siis tuligi teie kutse meelde. Tundsin oma sõnulseletamatut vajadust kellegagi vestelda ning. Hea olla. Doktor Luiga. Te olete nii erutatud, kohe üleliia. Jumala märjad on teie peopesad nii harjumatu. Oodake, oodake, ma kuivatan need ära. Kuulge, mismoodi seda nüüd öeldigi, arst, aita iseennast. Kuidas te võite nii hullusti erutuda? Mina, naisterahvas, kes pealegi võõrasse kohta tulin. Minul oleks säärane asi loomulik, mitte teile. Teie olete mees, teie peate suutma valitseda. Kui sa teaksid kogukusse tuttavaks oleku aja olendeid jälginud, nimetanud. Kas ta pole aru saanud? Lõiga tõuske üle. Mul on siin üks null kimp. Kuid sa ei sobisele. Te olete teistsugune. Lillat liilia, armsad, ärge rohkem rääkige laskma, kogun ennast. Ma kardan, te saate minust hoopis valesti aru. Miks ma just tulin? Kardan, et siin on midagi valesti modeatsemate tulla. Teadsin kogu aeg ootusi, sest pisikesel varem või hiljem tuleb. Kuidas te võisite selles kindel olla, kuna isegi pool tundi tagasi kodus ei teadnud, kas tulen siin mitte, ma teadsin, ma tundsin seda viimati teiega hüvasti, jättes teie peopesa kaudu. Mingi värin või elekter tõi, sõida vähimatki Sa vaid tundustele tookord. Laske ma seletan. Mul on mees, kes mind väga hoiab ja väikesed lapsed ja kodu. Mu mees, ta on nii turvaline, hea mu vastu. Ainult siis, kui ta on mulgi, aga kui ta on ära, siis ma tunnen end kohe nii üksinda ja nõrgana ja vales ümbruses ja hajub see kõik. Just täna nüüdsama oli üks neid hetki. Te peate minust aru saama. Ei, ma ei saa teist aru. Vähemalt nii, nagu te praegu soovite olla õnnelik, öelda, et sul on mees, kodu, perekond ja olla samal ajal õnnetu, rahutu, üksi. Ja nõnda see vist ongi, et ma ei saa mitte kellelegi räägitud, mis minust tegelikult toimub ja miks see kõik nii tundub nagu sõnuste mõttest oleks puud. Ma tulin tegelikult teiega tohtri juurde, et te mulle nõu annaksite. Te vist teate, et ma elan samas uulitas, kus kunagi, Lydia Koidula. Mõnikord tundub ta mulle nii juuresolev, justkui võiks tänava nurgal vastu tulla ja mind kõnetada. Neil hetk ilusas hinge surematusse. Tahan uskuda, tema hing on minusse ümber asunud, ehkki see on võimatu. Ma olen temast siin, inimestes ja ümbruses kõiksugumärke, leidnud neid ka huvi pärast üles kirjutanud juurde ka oma mõtteid. Uskuge veel rohkem kui kirjanik huvitab ta mind inimesena. Ja naisena aiman temas olnud sugulashinge. Aiman temas mingit saladust. Ja ma usun, et suudan selle kord teada saada või ära mõistatada, et sedakaudu ise ennast aidata. Huvitav muidugi räägib. Lubage küsida, preili kroon, mis on teie enda saladus? Ma kahtlen, kas te ise seda tööd tegi. Selle või vaid keegi teine ära arvata, te tahate öelda, et, See on kogu aeg nii olnud lapsest peale. Miski väline juhid. Ta hääl on minus, mu veres, ta ise kusagil kaugel. See rahutus, tugev veendumus, et ma väärin muud ükskõik kuhu ma tegelikus elus ka välja poleks jõudnud. Ma ei saa sellest ühest elust elatud, kuulete mind või? Ei saa eales, kuidas püüaksin või kui mitu korda enda vastu läheksin. Millest see tunne? Kas me tõesti mäletama oma eelmisi elusid keskel, mina võisin enne olla ükskõik, kes te seal olete, ainukuninganna viheda tuuritas oma pimestavalt ilusa tork nagu praegugi. Ja see on teie ilu, mis kõik süüdi ta vaeva tõid, ennustab arteri koguku, puuduvate meeste mõistust. Tõesti aitasid arst iseennast. Kuna praegu teistsugune arst, kellele usaldaks rohkem, see annaks mulle vähemalt ettekäänded, mis te teete, tõuske kohe üles. Rääkige mulle neid omas sõnu järgi vaadata mulle nõnda pikalt otsa, nagu te praegu vaatate, kuidas kuidas teid vaatasin, armsaina arvas Armas, kuule, härra Luiga, mitte niivõrd teie kujust enda pärast olema siia tulnud. Ma ei teagi, kas ta mulle päriselt meeldib, võib-olla on midagi jõuliste ligitõmbavad, mida kohtab harva koos sellest teie sageli nii teeseldud ükskõiksuses ja üleolekus. Ja ma tulin teiega tõesti vaid rääkima, ma pean saama endast kõik välja räägitud. Aga võimalik, et näen kedagi teist, keda polegi olemas. Või kes on sead Eelmises rannas moodus lootust juhtuda, siis kohe tagasi. Mängiksite minu tunnetega, mis on teile kõik nähtaval, ma ei öelnud, et ma teie tundeid ja teie sõprust minu vastu ei austa, et see mulle oma mõju ei ole avaldanud, aga ma ei suuda nii kiiresti. Kõik ei jõua minuni. See, kuidas miski jõuab meheni ja naiseni on nii erinev. Kas te seda siis ei tea, proua Kallas? Ärge püüdke sündmuste mind petta. Ma ju tunnen, kuidas teie elu teid ahistab. Eriti veel nüüd peale lapse sündi. Varem või hiljem te astute nagunii selle sammu, millise? Murrate lihtsalt sellest elust välja. Te astute selle sammu varem kui teise oskate arvata? Te olite selleks valmis juba sel õhtul meie viimasel kohtumisel? Arvasaina. Miks te kardate elu ja seda, mida ta teile ette seab? Elu on ju palju põnevam ja huvitavam kui ükski raamat. Teie sõnad, ma nagu oleksin neid juba kuskilt kuulnud iseendas. Need on tõsi, uue tegelase sõnade mõtted Kulgeksid tema, see tegelane, tundke end nii, nagu tunnete mõnikord kirjutuslaua taga, kui pole mingeid reegleid, kui on üksnes sõnad. Miks ma küll ei rääkinud sellest kohe? Nägin sind eile seal unes ja ei saanud kogu hommiku sellest rahu. Sapp puudutasid mind seal unes. Sa puudutasid mind palju kordi. Sest seal unes sa võisid seda teha ja seal ei keelanud keegi. Ja sa suudlesid mind seal unes Sa suudlesid mu käsi mu kaela. Tuleta meelde, mida sa lubasid. Ma ei öelnud eile, et võib muidu kogu une nagu hajub ja silmad kinni. Sinu keha laht. Teist ja ka iseendast. Tegelikult nii üksik ja õnnetu inimene. Sirmi taha. Ma ei ole kedagi elus nii ilusat näinud. 1000, vabandust, doktor, ma ei teadnud tõesti, et teil on külaline. Patsient, ma vist ikka koputasin, preili kroon, saage tuttavaks, minu abiline, muuseas, meil on temaga üks ja sama eesnimi. Palun öelge, kas teile. Kas teil ei ole veel öeldud, et te võiksite mõnda inimest lunastada oma iluga nagu mõni piiblinaine Need prillikroon, ärge muretsege selles asjas, mis te mulle rääkisite, järgmine kord, kui te tulete ja siis saame midagi kindlamat öelda ettevõtte. Häda aega kaunis hingel, kaunist elu, kui me enam ei peaks kohtuma. Head aega, preili kroon, ma ootan teid tingimata. Doktor, nüüd mulle tuli meelde. Mul sündis üks uus laul, ainult et polnud paberit käepärast. Doktor, vabandage veelkord minu sisse Tarbamise pärast. Kes oli see särav daam? Ei, ärge öelge mulle, ärge üldse öelgegi, sest nõnda on parem. Las ta olla mulle teadvat, mis teeksin ma selle teadasaamisega, siin on paberirull. Üks, et vaadakem, unustasin. Ei. Need pole need sõnad. Naine siin nüüdsama see esineja Miks minul ei ole oma Maarja Magdaleena? Kes olid oma laulu paberil 1000, vabandust. Et ma istun teie koha peal rüüste, sul on selleks osaline õigus? E ühes teises mõttes ei tohi mul säärast õigust üldse olla. Siin. Siin on nüüd see laul. Ainult ta pole enam toomis, vahendas kuulsin. Seen naine. Üks hetk, joon. Su ette põlvili, vajusin. Kuid ära minu hülgasid. TuuleSalamander. Saaled, ilus äike, kollane salamander. Kus on siis laul lõpuni lugemata, kas tõesti? See ei meeldinud teile, doktor, ma nägin seda teie laost. Ma põletasin ta ära, kuidas ta nüüd seal, kus ta tuligi, vahest on meeles, kirjuta uuesti. Siin oli hiljaaegu üks naine keda ma mäletan küll hästi. Kas tema polnud ilusam kui ükski laul eales saab olla. Ära läks. Ära läks ja võttis käigu sõnagaa laam. Paloiti moos ka Raumäe rahule. A really haavakivi. Võtke palun istet. Kuid tal oli ka. Teil oli õigus, siin on täiesti vaikne ja meeldiv aeg. Üle mitme nädala tuli jälle säärane õhinat, kirjutaks kohe mitu laulu üksteise otsa. Ka seda ei teinud, aga jõuab. Palun, siin on teile tükike raasuke tänavust sügist, olgu nad nende lillede asemel, mis sünnipäeval, kinkimatajaid? Minu. Oi kui kena tekst. Ja kanarbik. Kust te takter teadsite, et kanarbik on mulle kõige lemmikum? No seda pole üldse raske teada, eks ikka teie lauludest. Õieti ei olnud küll mina see, kes selle kanarbiku korjus, sest ikkagi kenadest. Kuskagedakter, Se kõnerdiku kipp mõjub mulle paremini kui ükskõik missugune moodne rohi. Ma mõtlesin seal aianurgapingil sügavast ja selle üle järelemiste ennist jutuks oli. Ja positiivne, kui arusaamatuks jäi selle elukartuse või ütleme meesterahva pelguse üle. Ma ei ole nimelt kogu aeg säärane ettevaatlik olnud, nagu nüüd pastan. Tahan teile tunnistada korre, nooruses olen läbi elanud ühe tugeva kiindumuse, mis lõppes aga kurvalt. Kas teile siis ei ole sellest sosistatud? Ei? Ometigi ei ole see minus möödas hoolimata sellest, too inimene on ammu surnud. Ta ei ole minu südamest kadunud see savist eales mööda. Ja seepärast ei mahu minu südamesse enam miski, ei ükski inimene niimoodi. Tean, et see nii jääbki. Ja võib-olla ma ei tahagi sellest lahti saada, sest mina pean elu lõpuni üksikuks jääma, moodustus sellises asjas nii kindel olla, hulk elu on ees. Ei, ma tean lausa kindlalt minu ilmann määrata üksnes teiste jaoks, kui laulud ka sinnapoole ärata ja väga vähe mõelda, tarvis. Kuidagiviisi kurg muidugi räägitu ei ole kurb. Ma tahan teile selgeks teha, et inimene ei saa kaht laadi olla kahte elu korraga elada. Ta peab valima ühe neist ja mida varem ta selle valiku selle ahenduse teeb, seda kergem talle. Teie ju. The pigistate oma olekuga mitte ainult sõnade ja küsimistega mult aina uut ja sügavamat tunnistust välja ilmat teisega teaks. Mis te sellega siis teha suudate? Te ju tunnete, et me ei tahaks ära just rohkem anda. Preili hauakivi, see on paar. Ma ei sunnitöid enam üldse rohkemaks, kui teie olete rääkinud. Kui ma ennist ütlesin end elu lõpuni üksikuks jäävat siis polnud see niisama kaastundekutsumiseks või üldiseks kurtuseks öeldud. See tuleb kindlast teadmisest. Mulle on nimelt nooruses kõik mu järgneva elu kohta teada antud. Mulle seda teatatud unes või sisehäälel, ma ise ka ei oska teile praegu paremini seletada. Munas on väga huvitav. Unenäod on minule kui hingearstile väga tähtsad. Üks ammune uni. See on põhijoontes säärane. Malamal lahtise taeva all paljal raudvoodil. Aga ma ei tohi sealt ebamugaval tasemel tõusta, seda tean kindlasti, sest mu pea aluseks on pakk mu enda laulusid. Isegi kui tõstaksin korra pead, haaraks tuul kohe need lehed ja kannaksin tuledukidele, mis nagu ootavadki uut näidet. Siis märkan voodi kõrval prügi sees peeglit. Sirutan käe, san peegli kätte, tõstan oma näo juurde ja kohkum, kui näen nägu, mis mulle sealt peeglist vastu vaatab on võõras. Eluennustus. See, et elan nii vanaks Kõige eest, mis mul, nagu te ütlete, elust saamata jääb makstakse mulle ühe teise rahaga saatuse kaukast, nimelt pikkade eluaastatega ja siiski tunnen, ma pole veel täit veendumust, et kogu elu on pöördumatult täpselt ettemääratud. Kuidas te ära arvasite, et mul vahel ka sääraseid kahtlusi või lootusi sattu, sest vastasel juhul poleks millelgi mõtet õie siia tulekul, meie vestlusel. Imelik on see inimene küll. Tema lootustes on midagi imelist lapseliku. Traktor tee seltsis on siiski väga lohutav ja hea olla. Pean tunnistama seda asja mida tahtsin juba ennistele öelda. Mida siis? Et ma olen õieti Yoga teid oma lapsepõlve unedes ette näinud. Selle tunnismärgiks, et see pole pelgalt mu hilisem ettekujutus, on teie nimi, Juhan, mu päevaraamatus. Kuid midagi teie elukäigu kohta ma küll ei oska öelda. Prillihaavakivi, kas te siis ei aima, et teil on köik varjamatult näkku kirjutatud? Te ei oska ega saagi valetada? Ma olen teid unes rohkem kordi näinud ka hiljem, nüüdsel ajal. Ainult et ma ei tea, kasvõi selleski ei ole kuigi palju head. Tee saab olema üks väga valu saarmast, kus. Neid on teil mitu kuid just üks naine satub teie pärast suurde meeleheitesse ning siis Rääkige edasi, miks sa vaidled? Ei, ma tõesti ei tohi, rohkem. Tunnen seda. Ema ei ole päris kindel, kas seda und just nõnda tuleb mõista. Taksos. Ei tea, mis hakkas, aga mul on halb see veider tunne jälle. Mu pea mu keha, kõik nagu hõõguks külmas tules ja mõistus asuks kui kehast hiigla kaugel. Ärge muretsege, seda varemgi juhtunud, see läheb üle, ma tean, ma tean nüüd avama kinnisilmi mõnda aega, siis kaob see hull kirjandus silmade eest ära. Te ei ole milleski süüdi ja ei saa ka praegu aidata. Ma ise rääkisin omast vabast tahtest, ma ise tahtsin rääkida, ma ise. USA käsikirjarull, mis ma teiega alliansi. Mul on seda vaja. Kiiresti. Kas te siis ei näed? Alllinnas tuleb jälle nagu suvelgi. Doktor, tulge, lähme koos vaatama, kuidas tule, salamandrid, seinu ja katuseid õgivad. Punased, kollased, lillad sadama mundrid, kõik, nii ilusad olevused. Doktor, kas te tõesti kuulete, kuidas juba hädakelli pekstakse? Hästi põleb terve linn. Vaeski põleb, päike põleb, põleb oma salajases, vaevas. Ning ühes sellega kõik mu laulud sees. Kas ma võin mõnda aega teie seltsis viibida? Ma hakkasin millegipärast seal toas, hirm seal pimedas toas üksinda. Kanarbiku lilleke, nii kõle, kõle sügis. Seal põleb. Nii väsinud, nii kurb on, see on üks laul, pehmelt õrnalt õitseb nagu lilleke. Aga lill närtsib, paber koltub ja laulgi, onu tuli see ta palju kiiremini kui see on nii ilus, kui paber põleb ja kui sõnad saavad säeks keegi, keegi ei saa eales teada, mis sinna oli kirjutatud, kõle kõlu ees, siis nii väsinud, nii kurb on nii kõle sügise. Oh lilleke, oh lill. Imelik, kui vara tuli Tõnu õhtu. Aga sügise õhtud on nii pikad.