Ja tere päevast, päike ja pilved taevas, mäed, järved ja kivid, mererannal omad metsas ja inimesed kõige selle ilu keskel. Käes on reede, 14. september kell on 17 minutit, kolm läbi. Ja nüüd on see aeg, kui me peame pidurduslangevarjud välja laskma, selleks, et võtta hoog maha riputada tunked varna, rüperaalid nagisse ja vaadata merele, järvele silmapiirile, või kõige paremal juhul muidugi armsa inimese silmadesse. Laskemütsis reedene rõõm lõpuks kuudis välja. Päästim ta ketist vabaks ja lasteaiast jookseb mööda õue, veel parem mööda põldu või mööda metsa, laulab kiunub. Ta haugub rõõmust, olla elus vaba ja õnnelik. Vahur Kersna ja Ingrid Roosipõld on jälle stuudios reedesel päeval. Ning aitavad teil vastu võtta nädalavahetust seal ülemineku aeg, see on selline aeg, kui pikalt nädala jooksul on siin tõsised inimesed rääkinud teile tarka juttu valanud teid lausa glasuuri vees üle sulada veega, aga nüüd tuleb ennast natukene võib-olla rahulikumalt, lüüdon kuulaja kord. Nüüd on teie hetk tulla eetrisse ja rääkida meile sellest, kuidas vikerraadio kuulaja tegelikult elab. Esimene tunnid on meil soovikontsert, telefoninumber on kuus, üks, üks 40 40. Ja soovige soovige südamepõhjast ja soovige neid laule, mida te pikka aega ei ole kuulnud. Aga nüüd mõtlete? Seda laulu tahaks kuulda. See on minu jaoks tähtis. George Harrison ja maitsva viit lood, suurepärane lugu selleks, et ma ei oskagi öelda päris täpselt, milleks piisamaga lihtsalt olemiseks või või kulgemiseks läbi elupäevade ja rõõmude seal sees. Tõesti nii on ja meil on väga siin raadiosaade SN kuid ei tea, mida see tähendab. Vaadake sõnastikust järele, teinekord teate, kui räägitakse Daile tarka juttu, aga nüüd on esimene helistaja meil liinil. Ja see on Urmas. Tere, Urmas. Tere. Urmas helistab meile, kust kandist? Soomest. Selline koht on ka olemas ja Helsingi lähedal 20 kilomeetrit. Kas see on mõni koht, kus on hästi palju eestlasega? Oi, jumal, keda siin ei ole, siin on jumala Rosalie kinno kõik. Kuidas öelda, see eedeni aed on koos eedeni, aed, siin on kõiki igat värvi ja silmalõigetega ja. No siis on siis väga tore seal olla, ma kujutan ette Ma saan aru, et need on kõik tulnud sinna õnne otsima ja tööd otsima. Ei, no ma mõtlen, et need tööd otsima need ikkagi kalevipojad aga ütleme see, mis teine rahva, need on kõik hea elu peale tulnud kuskilt oma soojadel maadel, kus neid ahvileivapuud kasvavad. No mina ei tea, seal soojadel maadel on palju mõnusam elada, seal on kogu aeg. Lewis lumi meeldib rohkem. No eks nad on sellised suusahuvilised ilmselt. See paistab ja aga millegipärast talvel nad katsuvad kõiku soojas olla, eriti idakeskuses neid paksult täis. No ma saan aru, et need seal lihtsalt sügavad kõhtu, aga sellised mehed nagu Urmas teevad soomlastele töö ära. Kui aus olla? Jah, selline see elu on. Nii Urmas, aga meil on täna see ju soovisaade ja eriliselt heade laulude soovisaade, sest miks peaks kuulama reede pärastlõunal koledaid, igavaid ja depressiivseid laule, kui maailmas on nii palju nii ilusat muusikat? See on laul animansi variandis salvestatud ju 1964. aastal. Kui ma õieti mäletan, siis esimene salvestus pärineb vist isegi 34.-st aastast 34. aastal ja Clarence Ashly ja Gwen Foster olid seal autorid, eks. Aga kõige naljakam on ju see, et 61. aastal tegelikult Bob Dylan tegi oma esikalbumi peale kaalse lahussaferaizeczanni. Nojaa, aga kuulsaks laulis älimaldada. Just just Erik pöödeni hääl on ju selline, noh, ta tuleb nagu närvi. Haus-in, Juvarlins. See tuleb hingest. Ma, ma isegi mäletan neid, Bob Dylan vist lõpetas selle laulu esitamise kontserditel ära, sest seda peeti animetusi kaveriks. Ja seal superlugu, aga Urmas, mida teie tegite sel ajal, kui see laul välja tuli? Nii, ja kuhu see kõik jäi? Ja ma loodan, et see laul meenutab mitte ainult Urmasele, kes praegu on seal kuskil Soomes. Ealistele, kes on veel võib-olla elus, see praktiliselt, ega neid enam palju ei jäänud, aga igatahes. Tavaliselt oli, kui tore oli, kui daamide valik oli peo lõpus kausov. Shan oli. Ja siis tulid tüdrukuid rabama teid. Ei no siis oligi, asjad pandi tol ajal paika ju. No ja no see ja, ja palju kauneid mälestusi ja see oli, kus kandis tatart Nonii, Urmas, aga tervisejõudu ja kõike head sinna Helsingisse. Tõenäoliselt maailma üks kõigi aegade kaverdatum laul. Kui sa pole laulnud Houssoferaizingtonni, siis mis laulja sa oled? Tere päevast, Therese. Tervist Teie, olete jurist? Jah, Tallinna külje alt ja Jürist. Mis teil seal praegu teete? Praegu, no palju mul aega on, üks tunnike on aed, siis tuleb mul sõbrannad ja sõbranna mehed ja me hakkame titevarbaid lotsima, sellepärast et ma sain vanaemaks. Täpp seltsi oli vanavanemate päeval üheksandal kuupäeval mu esimene lapselaps Erik. Palju õnne teile see on, see on, see on eriline tunne. See on nii suur rõõm, et mine või lolliks. No vaat ja meil on selline saade, kus me üritamegi jagada rõõme, sellepärast et kui rõõme jagatakse, siis need rõõmud on ju lähevad suuremaks. Siis nad on kolm korda suuremad ja sellepärast sellepärast me täna õhtul siia nad ma neid ootangi kit reede õhtu. Et, et siis oleks nagu noh, palju rõõmu kohe. Ja oleks kellegagi jagada, sest rõõmuga on ka see, et mõned asjad on, mida sa hirmsasti tahaksid jagada kellegagi. Ja, ja ma juba jagasin nii, kui ära sündis, nii hakkasin sõnumeid saatma. Nii et terve seltskond, terve seltskond teadis viie minuti pärast muidugi nad ootasid juba ammu ette, nad teadsid kõik, et tulemas on, aga see rõõmsis tuli. Aga see Eerik, oli ta nimi, jah, Erik sai lapse nimeks. Miks, miks Eerik Eerik, mille pärast Eerik, et on see mingisugune. Ja see, kui laps sündis, siis väimees helistas haiglast ja ütles, et sündiseerik, ma ei saanud esimese kolme sekundi jooksul üldse aru, sest ega siis seda nime enne välja ei öeldud. See oli siis nagu üllatuspomm. Nad hoidsid seda niimoodi. Ja alati on ka niimoodi, et sa pead ju lapsele otsa vaatama, et kas ta on Eerik või ei ole. Ei, vot seda mina ei oska öelda, mu meelest on väimehe nägu, kas ta nüüd Eerik on, seda ma ei tea. No jumal tänatud, peaasi, et oleks eestlane. Nonii järgi Therese ja see teie soovilaul oli Meelis pundri su silmade sära. See mu lemmiklaul ja see oli kuskil 40 aastat tagasi, naistevanuseid ju ei küsita, ei räägita, kes ka minu noorusaeg oli siis, siis, siis oli uus, tuldi laulud ja siis see laul olid kohe hirmus Bockis. Aga see, seda tookord vist siis ei esitanud. Meelis Bundervee. Ja ma ei teagi, ma ei oskagi seda kuskilt küsidagi, kes seda tol korral laulis, aga ma mäletan see lausjalt maalt, kuskilt alguse sai. Kas see oli vist toonika võib-olla ka? Jaa, jaa. Ei oska ma seda algustena otsida, aga praegu ma olen teda kuulnud, kuulnud sellesse. No kuulame siis täna selles esituses kuuleme aitäh teile, Therese ja me oleme teie rõõmus kaasas. Niimoodi, ja nüüd peaks seal olema Sigrid Järvakandist. Halloo. Tere, tere, Sigrid. Nonii olete raadio hästi kõvaks keeranud, et hean ennast kuulda. Ja nüüd te räägite nagu kosmosest muidu. Sest me ei saa usaldada ka teid, et kas te olete ikkagi Järvakandist või olete hoopis näiteks Pluutalt. Olete mingisugune kosmosekoletis helistanud vikerraadiosse, tahate maa elanikega kontakti luua? Sigrid tõestage kõigepealt, et te olete inimene. Ei, vaadake teate seda muinasjuttu hunt ja seitse kitsetalle novot kriidiga hääled, just just. Ja kõik kuulasid kitsetallede ja tegid, näeme. Ja hunt. Ja see pidi olema üks hirmus suur hunt küll. Nii, Sigrid, aga mida te teete seal parasjagu? Nii et läheb suuremaks kartuli keetmiseks kas keedate notsudele või iseendale? Koorega koore koorega peab käima parem maitse ja vitamiinid jäävad alles ja midagi, seda kõik meeles, kes te seal olete üle terve Eesti, et vitamiinid jäävad alles kuidagi heidate koorega. Ja, ja see tõestab väga hästi, et te olete inimene ja mitte niisama, inimene, vaid väga tark inimene. Ärge olge tagasihoidlik Sigrit. Sigrid, teie soovilaul on selle aasta Eurovisiooni laul Islandi lauldud. Miks see laul teile meeldis? No täitsa vapustasid, väga ilus ja eriti hiljem ma nägin, poeg näitas mulle arvutist siis videot ka. Video veel eriti meeldis. Väga inimlik ja tore ja samas ka võimas lauliselt. Soovisin sellega emale, oli emal sünnipäevi, ema kuulas, ema nutma, kuulas isegi kuuldes, tähendab, on parem, kui vaadatesse. No see on see raadio suur pluss jah, et sa ei pea vaatama. Tead, rohkem ja Sigrid, meil ei ole suuremat rõõmu kui teha teie reede rõõmsaks ja helgeks tänu selle, et mängime teile Islandi laulu. Aitäh teile, Sigrid, ja kõike head sinna. Järvakanti. No väga tore, kui keegi tundis ennast üles tõstetud või kõrvadest tiritud selle laulu ajal, sest see oli täiesti üritatud panna sinna sellist suurust ja võimsust ja mõõtu ja laia ekraani. Aga mul on kogu aeg meeldinud mõelda selle üle, et vikerraadio on mitte ainult rahvusvaheline, vaid ka planeetidevaheline. Meid kuulatakse Marsil Kuul, Veenusel ja teisel pool Merkuuri. Ja võib-olla see nii võib isegi olla, sellepärast et üks on kindel, tänapäeva maailm on piirides. Ta on tegelikult seda aeg-ajalt olnud ja alati olnud, aga vaimses plaanis. Aga reaalselt uuel ajal on ta tõesti piirideta, sest vikerraadiot, nagu selgub, kuulatakse ka Arizonases. Tere hommikust. On vist hommik kati. Sel neljanimi on, ma saan aru, läks Flack, kuidas läks, täppi? Läks ja kas teil on päike tõusnud juba? Kuule ei, veel ei ole, aga juba nagu natukene on taevas valgem. Oi ja tuleb palav päev. Need on 25 kraadi, oleks väga mõnus, meil muuseas, on ka täna Tallinnas vähemalt päike paistab ja on selline tõeliselt kaunis sügisilm. Mida ma, aga ma kujutan ette, et seal Arizonas vahepeal tunneb sellest puudust, et metsas on seened ja, ja, ja soos on pohlad ja inimesed nende vahel. Ojaa modellile, kui keegi mulle külla tuleb, modellile oma vanemalt korjatud metsa, seeni, Eestist. Jah, sest Ameerikas selliseid ei saa. Nii Katrin, teie soovilugu oli nüüd ühe Brasiilia laulja, teda hääldatakse kuidas, mis seal telo või? Mis Aaro ja ega ma ise täpselt ei tea ka, et aga see laul on jah, ais ego. Mul on selle looga nagu hästi mitmekihilised mälestused ja soovisin seda lugu nüüd kõigepealt see esimest kordama, kuulsin seda lugu, kui ma olin Galapagose saartel see aasta märtsis ja mul oli võimalus teha selle purjeka reis seal ja siis oli üks saksa tüdruk, kes just oli õppinud selle tantsu selle looga seotud. Ja siis ta õpetas meile seda ja minul suure üllatusena, kui ma tagasi Arizonasse tulin, oli minu samba tantsukorra peas ja õpetaja ütles, et ma tahan selle loole teha rehased. Oh, väga lahe, et ma juba tean seda lugu, et selle hästi-hästi popp Ladina-Ameerikas siis tegime koreograafia ja siis oli minul kohe selle esinemisvõimalus siin ühel heategevusüritusel. Ja siis mõni kuu hiljem oli mul vanemad, tulid Eestisse külla ja ma näitasin neile siis videot, millega ma tegelen ja tantsinud hästi palju. Ja siis nad jah, oli hästi vaimustuses, sest et väga tore ja see lugu, et kui nad Eestisse tagasi läksid, et nad seda raadiost seda lugu, kui kuulasid tunnidele kohe meelde, kuidas ma tantsin, selle loo järgi on minul mälestused, et iga kord, kui ma seda lugu koolel, minul jälle tulevad vanemad meelde, et neile nii, nii läks, südamesse läheb, et nagu toob vanemad lähedale mulle see lugu, need siin kaugel Arizonas. Ja nüüd ma tahakski seda lugu oma vanematele pühenduda. Et kallid ema, isa, see lugu on teile. Nonii loodetavasti nad kuulavad praegu vikerraadiot ja, ja nutavad selle loo ajal, sest miks, kuidas sai nutta, kui su tütar on teisel pool maakera? Nendel hommik päike tõuseb ja see lugu mängib ja oh jumal, ühelt poolt on see nii kurb, aga teiselt poolt on see jälle nii tore, et ta on sealpool maakera muret palju vähem. Ja saab hakkama, mis on kõige tähtsam? Kõige tähtsam. Nii, Katrin, ma loodan, et te olete seal võimalikult õnnelik ja ma usun, et teie ema isa, teie üle ka õnnelikud. Aitäh Teile ja siin on siis mis seal telloo, Brasiilia kuulus laulja ja loo pealkiri on eesti keeles nii palju kui. Pagan, seda portugali keelt, et oh, kui ma panen oma käed sinu külge, mis kõik juhtub. No selline biovjamise laul Ladina-Ameerikast ja pidi hirmsasti meeldima erinevatele jalgpalluritele, räägitakse, et kes on seda videot näinud, siis kuulsad jalgpallurid mina neid isiklikult küll ei tunne, aga Brasiiliast ja kust kõikjalt esinevad ka seal videos. Nii nüüd me ei peaks olema liinil, aga Ants Kesk-Eestist? Ants, halloo? Meie kuuleme ka, kust kandistest Eestis te seal olete? No ei tea, kas ta nüüd nii kole koht ka on või? Ei ole nii hull, ei ole, asi on, siin on enamvähem paigas, rikk. Kõik on kontrolli all aga see on suuresti ka tänu teile sellele, et te valvate seda võhma värki. Ants, mida te teete seal parasjagu? Ja kuulan saadet, mida, mida olen pikka aega oodanud ja mõelnud, et keegi äkki peaks tegema sellise saate, kuna nädal, vikerraadio on mul tihtipeale selline taust olnud kuulamiseks ja asjade asjadest arusaamiseks. Aga praegu nüüd ütleme, meie saade on selline vagur nagu laseb selle auru välja. Me kuuleme kogu aeg seda, kuidas ja mismoodi meil see ei ole võimalik elu väga palju paremaks teha. Ja see kuulata häid laule ja tellida midagi omale meeldivat ja seda on, see on väga teretulnud, nii et väga suur tänu. Kuidas imest. No eks see on ka tegelikult selline identiteedi küsimus, et ühelt poolt tõesti, et vikerraadio kuulaja on harjunud sellega, et siin räägivad targad inimesed vahetpidamata ja, ja see ongi hästi tore, et on meil ka üks selline raadio. Aga teiselt poolt jälle noh, sõbrad on ikkagi reedene pärastlõunane aeg ja sa tahaks hetkeks ikkagi rihma lõdvaks lasta, traksid maha võtta ja sokid jalast liigutada varbaid ja tunda ennast. Hästi. Ja see võimalus kasvõi selleks kolmeks tunniks, olgu meil olla, kellele see ei sobi, see sukelduge kommentaariumites tegema seda, mida te kõige rohkem armastate ja oskate. Ja tähtis oleks see, et eestlane elaks ka rohkem oma elu, mitte teiste elu. Just just see on õige tähelepanek. Ands teie soovilugu on stiivi Wonderilt. Ja aitsjast kool. Ja täna mul pulma-aastapäev ja nagu mäletan, et selle loo järgi kunagi mõningatel aegadel sai tantsu tehtud ja see oli kõige meeldivam See on siis mitmes mitmes pulma-aastapäev, see on nüüd. 38 aastat abielus. Kas me võime öelda ka õnnelikus abielus? No see võib teinekord olla ka lihtsalt laiskusest. Ja mehed on ju laisad, nad on ju niimoodi, et nad viskavad ennast sinna diivani peale ja siis nad on abielus ja korraga vaatavad. 38 aastat on möödunud. Ja kuhu on need ajad jäänud, kas see, kas see laul on, mis teid kuidagi abikaasaga ühendab? Ja ansambel mängis ja ja, ja teises kõrvad õhetasid õnnest. Oi, aisiast kooldusei Haulav, Havail avio oli nii, jah. Ants tervitage kindlasti oma abikaasat ja öelge, et kõik vikerraadio progressiivsed kuulajad sel päeval on teie rõõmus teiega. See on moraali, mida aeg-ajalt peab jälle meelde tuletama. Sa lihtsalt pead, et uuesti rääkima, tuleb helistada, niisama, võta toru ja öelda. Ma helistasin sulle ainult selleks, et kuulda su häält. Ma helistasin sulle ainult selleks, et öelda, et ma hoolin sinust ikka väga kõvasti ja see ei käi ainult kallimate kohta, see käib ka sõprade kohta tuttavate kohta ja minu pärast kas või sugulaste kohta. See on tegelikult tähtis. Nüüd on veel kaks minutit puidu, kella 14, uudistest ja aitäh kõigile, kes helistasid ning palun vabandust kõigi nende ees, kes jäid praegu liimile. Te võite meile kirjutada aadressil reede punkt, vikerraadio. Järgmine kord mängime teie soove. Ma ei saa lubada, et kindlasti, aga me vähemalt püüame järgmises tunnis, aga uued jutud. Eks ta ei toonud Anno harjumatu rõõmu täis ja. Ma ei tea Revo advendiideaale, see oli armas. Ei too kauneid tundeid. Ega ka need on need Vastavad nendele ja käsikäes. Ma ei tea. Kui ei tea, et kooli armatuur ei too kauneid tundeid Armasta praad enne oli ei saa. Olen teinud armatuurtunde.