Tere emakeele seltsi keeletoimkond võttis suvel vastu kolm õigekirja otsust. Kõige enam tekitas neist küsimusi ajaloo sündmuste õigekiri. Teine otsus puudutab määrsõnadega kokku ja lahkukirjutamist ja kolmas puudutab ühend ja väljendverbi teiste kokku- ja lahkukirjutamist. Emakeele seltsi keeletoimkonna vanem Krista Kerge rääkis eelmises saates, miks võis otsus paljudele ootamatult tulla ja ütles, et tulevikus ilmselt pannakse kavandatavad muudatused jälle arutamiseks enne välja. Ja mulle jäi küll mulje, et siis emakeele seltsitoimkond ootab ka aktiivset kaasalöömist. Krista Kerge räägib tänases saates veelkord ka ajaloo sündmuste õigekirjast, aga teistest uuendustest ka ja uuest õigekeelsussõnaraamatust, mida nüüd võib juba ootama hakata. Minu nimi on Piret Kriivan ja meenutan siis, et uus norm, mille pärast küll keeleteadlased ja ajaloolased veel korra kokku istuvad ühise laua taha. See uus norm lubab ajaloo sündmused väikese tähega kirjutada. Varasem reegel ütles, et ajaloo sündmused kirjutatakse püsikindluse näitamiseks esisuurtähega. Esimene maailmasõda, esimene siis suurtähega. Ja kui ajaloosündmusele on pandud nimi, kirjutatakse see suure algustähega nagu nimed ikka. Verine pühapäev, mõlemad suured Tähed punane reede mõlemad suured tähed vabadussõda suure algustähega. Uus norm ütleb, et võib kirjutada kõik väikese tähega. Miks keeletoimkond siis ikkagi uusi norme teeb, toimkonna vanem Krista Kerge. Keelekasutajal peaks olema lihtsam teha oma valikuid ja ühtlasi, et nagu kirjakeele areng saaks Ajastus sobiva aktsepteeringu või, või niisuguse vastuvõetavuse hinnangu, sest emakeel või eriti niisugune eeskirjakeel on ju seal on väga palju autentseid tekste nagu, nagu sümptomid, mis välja ei löö ja on ju väga palju tekste, mida suur osa inimesi ei näe, elavad praeguses meedias. Kui me nüüd ütleme, et vanad reeglid ei sobi, mida meedia kommentaarides nimetatud minu temaga loogiakse vanu reegleid ütlen, need alati viivad selle vanade reeglite kehtetuks tunnistamisega. Ma tegelikult ütlen, et vot see praegu leviv on ainuõige ja laps, kes palju loeb, saab kahe, et ühesõnaga emakeelt omandan tekstidest, siis ma pean tunnistama, et need Aavik kui suurepärased tõlked või Semperi suurepärased esseed, mida ma ju soovin koolilaps, loeks, et sealt omandatu saaks ka tunnustuse. Teisisõnu, kui õpilane kasutab seda, mida on kasutanud näiteks Anton Hansen Tammsaare siis kuigi see ei vasta praegusel keelereeglile, siis seda ei tohiks valeks lugeda. Ma arvan küll, aga siin on üks siis üks niisugune kaval asi, mida on raske hindajal arvestada, hindaja koolituse ja eksamikeskus teeb kogu aeg ja mida ei õpeta ka emakeeleõpetaja ja tegelikult kuigi ta sellega tegeleb esimesest klassist viimaseni ja see on stiilitunne, see tuleb lugemisest, kes palju loeb, tajub väga hästi, et meilides on mul üks diil, kirjandis on mul üks stiil ja kui ma kirjutan oma kirjandi Tammsaare stiilis, siis ma pean seda stiili tajuma. Kui ma nad kirjutanud tänapäeva meedias stiilis. Ma üritan siis kuidagi mingeid üksikuid juhuslikke Tammsaare arelikkusegi likkuse sinna sokutada sisse võib stiili veana mõjuda jälle laineline jooneke tuleb sinna kõrvale. Aga teisalt meil on suurepärane raamat. Meil on niisugused nagu stiili õpikuna kasutatav on Urmas Sutropi toimetatuna, nüüd uus väljaanne ja väliseesti väljaanne. Varasem on saareke, raamat, kaunis emakeel, mille teine osa on puhtalt eesti kirjakeele tekstid. Nii kaua, kus ta kirjutatud, sest üldse on olnud, vaieldakse, kas esimene tekst on 1524 või 25, aga ta on seal sees, mida Saareste on teinud. Ta on ära võtnud vana kirjaviisi ja gooti kirja. On neid lugeda nii, nagu nad olid, ilma et ma peaks vana kirjaviisi valdama või gooti kirja oskama. Ja need on suurepärased stiiliharjutused. Aga paraku kui noored ei loe, siis see stiilitunne on umbes nii, et esimene meil, mille ma noorelt inimeselt noorelt kolleegilt saan, on teieta väga viisakas ja teine on, paneme memmele need punnid ära, et noh, niisugune täiesti släng ja sinatav, et et nagu midagi vahepealset ei ole. Siin me peame ilmselt hakkama ka mingeid mööndusi tegema, aga see on juba emakeeleõpetuse ja noh, koolihariduse üldine küsimus, et milleni toimkond küll ei küüni, kui palju võib mööndusi teha, on ka küsimus. Noh, sellesama ajaloosündmustega tunatoimetaja Andres Langemets, mu noh, ma loodan, et ma tohin öelda, hea sõber kirjutas mulle muidugi väga pahaselt, et kõik tuleb kooli tagasi saata. Ma arvan, et niisuguse stiilitunde mõttes ja võib-olla ka väga paljude vigade mõttes nii toimetaja silmaga vigade mõttes tuleb ka õpetajat kooli tagasi saata. Ma pean ütlema, et isegi meie keeletoimetajate lõputööd ei ole veatud. Et ilmselt on ajastu, kus tolerantsus muutub väga tähtsaks. Me armastame norminguid, kuid mingid piirid peaksid olema teistsugused. Vastasel juhul meil ei ole nagu võrdne ühiskond kui me hindame näiteks vene või saksa emakeele emakeelega inimest, kes kirjutab eesti keeles väga vigane tekst, aga me oleme väga uhked, et ta kirjutab väga head, haritud eesti keelt, kas seal kirjavigu on või ei ole? Kui ma panen sinna, aga ka näiteks riigieksamil siis niisugused vead nagu ütleme pronksiöö peaks olema suurega, kaan Väiksega kõik, mis on meedias, raha tuleb siis see nagu üldse võõrkeele puhul ei, ei ole mingisugune viga või, või, või noored käänavad kontserdid siis, siis ta tohib niimoodi käänata seal no mis võrdne kohtlemine see on, et Eesti noor sellise kirjandi vigadega saab ikka õige mitu vallihindest alla, et ma arvan, et mingi tolerantsus ja uued arusaamised peaks tulema, aga ma ei tea, kas enne tuleb tolerantsus või tuleb ingliskeelne kirjakeele elu. Raske on seda piiri teha. Raske on sellest nagu edasi minna nüüd kuulajale, et ühest küljest anname kogu aeg norme vabaks, aga teisest küljest räägime, et ikkagi tuleb hoida kinni oma emakeelest kas või juba selle pealetuleva inglise keele pärast. Noh, meie eestikeelse elu on riigiisad kirjutanud põhiseadusse. Eks sellepärast riik toetab, eks sellepärast ta hooldab, eks sellepärast keeleseadused ja kõik need määrused, et me saaksime eesti keeles saada, töötada, lugeda, tunnetada, suhelda. Normimine on üks väga väike, see asi kõige selle juures, stiili paljusus on ajastu märk, ingliskeelsus, oma ajastu märk. Ma arvan, et eestlase lugupidamine oma emakeele vastu on üks asi, mis seda keelt alal hoiab. Ja see on tõesti nii, et koolilapsed ka armastavad seda eesti keelt ja hoiakute järgi on on neli suurt rühma, kellest kaks säilitavad selleni töökeelena hea meelega ja enamik ainult üks rühm, kes on ei tööl ega kodus ei peaks, oleks kohe nõus inglise keelele üle minema. Nii et see niisugune armastas. Selle vastu on üks asi, mis seda hoiab. Ja teine asi on niisugune kasut, kus teadlikkus või me teeme ju termineid igavest päev, sest me elame inglise keeles, et sa tahad seda teha. Ja kolmas on paraku keelekorraldus, kes, kes lihtsalt annab nõu, meil on keelenõuanne, ma saan küsida. Kas see migratsioon on nüüd juba kassis imbumine ja vastus on ei ja mõne teise sõna kohta öeldakse oi ja visuaal termin noh näiteks seesama võõrsõna visuaal oli mul kellelegi toimetajad küsisid minu artikli kohta, et kas, kas me jätame selle sisse kassaa globaliseerumisest ikkagi ei tahaks maha võtta, ütlesin, ei taha. Ta on mu üleilmastumise ka pooleks. Et me peaks nagu niisugust tolerantsust, et me võõrsõnu ei, ei. Ta ja see keelekorraldus ei ole nii sissepoole suunatud ja väänamine ei ole nii tähtis ja kõike seda võib-olla kasvatama. Aga teadlikkust on vaja. Et teine, niisugune väga oluline asi, mis eesti keelt hoiab, on meie töökus. Me teeme ju tegelikult ei oota, et meil oleks valmis terminid. Me teeme nad ise. Jah, me oleme nõus pärast tööd midagi tõlkima, mis teisel on emakeeles laua peal. See niisugune noh, me tegelikult elame ikka kultuuri säilimise mõttes, igaüks kolme mehe eest vähemalt igasuguseid hari 1000 inimest. Nii tuleme veel korraks selle ajaloo sündmuste esitähe juurde tagasi, et asi saaks täiesti selgeks, näiteks verine pühapäev kirjutatakse, uus reegel, ütleb uus norm ütleb, et väikeste tähtedega, aga kui õpilane näiteks kirjutab läbiva suur jah, aga kui ta kirjutab verine suurega ehk rakendab esisuurtähereeglid, siis see on ajaloo sündmuste tüüpiline reegel ja sellest mingit viga ei ole. Ja parandaja peaks olema nii intelligentne, et, et sellesama külma sõja puhul näiteks võib-olla kõik kolm varianti. Kuna vanu reegleid, kas ajaloo, sündmuste esisuurtäht ja lugupidav või see niisugune nimelaadne tarvitus läbiva suurtähega ja siis see tavaline väiketäheline kirjutusviis, mis on, on tegelikult sobiv siis kirjandi arendaja peab olema see, kes, kes suudab vahet teha, aga ümber õpetama viimases klassis, need, kes tuleva aasta hakkavad lõpetama, ma ei näe mingit vajadust. Ja inimene tahab alati selgust. Ma arvan, kes on haritud inimene, kellel on oma kirjaharjumused, see hoidku nendest kinni. Kirjakeelekasutuse põhitunnus on teadlikkus. Ja kui mina tahan kirjutada vabadussõda suure tähega keset lauset, siis mina võin seda teha. Ma võin seda kirjutada austusest selle sündmuse vastu, ma võin seda teha lihtsalt sellepärast, et ta on ajaloosündmus. Ja keegi seda ei keela, aga põhiline oleks just see nagu niisugune demokraatia ja vanus, eksamite või tähtsate eksamite kontekst kus laps peaks otsustama, kas see on juba ajalooline termin, ajalooala termin või on see meedia sõna, mida ma võin väikse tähega kirjutada? Tutvustage palun kahteteist otsust ka. Me rääkisime ka ühendväljendverbi tuletiste kokku ja lahkukirjutamisest ja mida see puudutab? Ühend ja väljendverbid on niisugused, noh, ütleme olen üles ütlema ja mis on nagu noh, osade tähendus ei anna terviku tähendust, ütles koha üles ja üles jooksma, aga mis seal siis niisuguse otsese tähendusega, et mõlemal on niisugune liikuv komponent olemas lauses ta ütles koha ülesse vahetab lausa kohta. Nüüd üldiselt kirjutatakse 80.-st aastast alates need vormid lahku, alati on õige, aga mida ei tohtinud lahkugee Ta oli nendest samadest verbidest samas tähenduses tehtud tuletised. Et ütles koha üles, kirjutati osad lahku. Koha koht üles ütelda, kirjutati kolmes Anna aga koha ülesütlemine, ülesütlemine pidi olema kokku kirjutatud siis kui see niisugune abikomponent on lühike. Millal on, lühitähendab, ilmselt mõeldi, et kaugemale sõitmine näiteks on pikk, aga niisugust reeglit, et millal ta on pikk või lühike, seda ei olnud. Nüüd, kuna tähendus on täpselt sama, kas ütlen kohe üles või koha, ütles ülesütlemine siin, mingit nagu uue mõiste teket ei ole, siis me lubame see ülesütlemine sõltumata sõna- rütmist, kirjutada kalast. Kui on aga mingi täiesti see, mine on mingi täiesti uus mõte nagu noh, mul ei tule praegu ühendverbe meelde, näiteks rikkumine õiguses ei ole seesama, mis aknarikkumine kiviga. Et kui tekib mingisugune niisugune uus tähendus, siis ta loomulikult on liidsena leia ta läheb teise reegli järgi. See oli see ühend ja väljendverbide otsus. Nii et ainult siis, kui ta säilitab oma tähenduse, siis see mine tuletis, ta saab absoluutselt igast tegusõnast teha, ta on peaaegu nagu sõnavorm. Kuigi tal on oma ränded. Et see oli see üks mööndus ja teine oli üks kimbuke üksikuid sõnu, üksikuid niisugusi, sõnu, mida kasutatakse kõrvuti. Neil on tekkinud ühine funktsioon näiteks kasvõi kolmapäeval. Või mõjub just nagu siir, eks see just nagu kasvõi on erisõnad, aga ülesanne lauses on neil ühine. Ja kui need kaks asja kokku saavad, siis tekib protsess, mida nimetatakse univerbatsioon. See üheks sõnaks muutuminnad sulanevad häälduslikult. Nüüd me vaatasime nüüd tõesti väga hoolega, siin on Tartu ülikooli üliõpilasuurimused taga ja ise ma vaatasin kirjakeele korpus, kust mis on see signaal, et noh, mingisugune punt, kümmekond sõna on tõesti selles ajaloolises muutuste protsessis sulanenud on see, et ma leian näiteks 100 kuni 2000 juhtu juba toimetatud kirjakeele korpuse tekstides, mis on ammu kakskend kokku kirjutatud, korpus on ju väga, hõlmab laiaperioodi ja siis me kimbukese üksikuid selliseid sagedusi kirjandi eksimusi luba lubama ka nüüd liitsõnana kirjutada, neid on üks kimbuke varem lubatud. See protsess on midagi niisugust, et noh, liitsõnad muutuvad lihtsõnaks, nagu kunagi oli vesi, kivi ühend ja nad on veskiks. Aita jumalast on aitüma lausa saanud ja aga kui juba kiri on olemas, siis see protsess pidurdub, et keskkool enam lihtsamaks ei lähe. Nii nagu lapsed kirjutavad keskkool ühe käega või õunapuu ühe huuga. Sest nii me ju noh, tegelikult see protsess toimub. Aga mõnes kohas, kus küsimus on ainult kui lahku kirjutamises, ei ole mõtet ju sellest tavast nii tugevasti kinni hoida, et õpetajad peaksid kulutama aega ja terve noh, tingimata õpetama, et, et need sõnad tuleb lahku kirjutada poolest vist kas või kirjutatakse enamasti kokku, tundub küll. No tundub küll jah, et kes, kellele õpetaja ei ole kolm korda või seitse korda või 12 korda öelnud, see kirjutab nad kokku, et kasvõi kolmapäeval või eriti just nimisõnade juures on siin palju niisugusi, noh, et oleneb ka lause lause kontekstist näiteks võtta mida tahes ma käen on siis ma ei saa see mis tahes käändub ja ma ei saa teda sihitisena kuidagi kokku kirjutada, aga mis tahes ülesanne, mis tahes kohas, mistahes nagu nimisõnade juures automaatselt kirjutan kokku see on just see, et nad on nagu muutumatuna ühes ühes ülesandes, võib-olla. Võib-olla on väga soliidsed toimetajad teadlikud, keele kasutajad tohivad ju kirjutada nii, nagu nad tahavad. Head toimetajad on kirjutanud seda ilma sidekriipsud näiteks vaga pundi raamatutest ma olen leidnud ja kirjakeele korpuses oli vist üle 2000, neid ilma side kriipsuta. Kirjutusjuhte nüüd kokkukirjutust on kahte sorti, on sidekriipsuga ja side, kriipsutan nii et siin me palju ei muutnud, ütlesime et siis võib ka ilma sidekriipsud kokku kirjutada, et sidekriipsuga oli ta ennegi. Aga varsti lüheneb, võib-olla veel lühemalt, me jälgime, see on need kirjakeele tunnused, et uuri siis sellekteerimel oli puu all noh, ütleme otsuse tegime siin mingi seitsme või ma ei mäleta, mitme sõna kohta laual oli neid nii palju, kui õpilasuurimus neid ka vaatas neid niisuguseid ühendeid, aga kui 80 protsenti kirjutatakse lahku siis mis me tekitame segadust selle 20 pärast, siis siis neid sõnu, kus ikkagi enamasti veel kirjutatakse lahku või neid ühendeid, me ei hakanud liit sõnastama. Et, et ikkagi uurimus on taga. Ühesõnaga nüüd võib kirjutada mõlemit pidi. Mõlemat pidi aga täpselt need sõnad, mis on loendatud ja kui tuleb uus oss isandaga käepärast, kohe võtta praegune tuue ossi, lisandused on, vabandust, ma ütlen äss längiliselt, see on õigekeelsussõnaraamat. See nüüd uus variant tuleb juba 2013, aga nõuandel on, on kõik need õisi lisandused oma kodulehel üleval. Eesti keele Instituudi keelenõuandest saab alati abi ja kui päris aus olla, seal on ammugi juba soovitatud need lähiajaloo sündmused tavalise eesti keelesõnana kirjutada. Mis on kõnekeelne väljend, aga miks ei võiks siis rääkida rahulikult keelesaates uss? Kõik ütlevad. Ma arvan, et selle saate kuulajad vast vastan selle lühendiga harjunud, aga ise ma ikka ütlen, et noh, juristid tahavad ju ka lahti kirjutada, et mingi prognoosi järgi on nii, kaksi järgi on asjad naa, et ikkagi esmakasutusel. Öelge, mida te selle lühendi taga näete? Ja noh, see on, see ei ole ainult Eestis on ka inglise kirjanduses on naelutatud, et jälle tuleb mingi moodne lühend. Aga tahtuleb adressaati arvestada. Kui meil on keelehuvilised, siis Anaistkümneile ilmselt tuttav lühend. Kui palju on eesti keeles norme võrreldes teiste keeltega. Kas me oleme üks normirikas keelerahvas, ma arvan, et me ei ole. Ei normi rikkasega normialtim kui teised meil võib-olla on ta rohkem meedia teema, meil võetakse niisuguse otsuseid soovitusi vastu levitatakse seda meedias, eriti muidugi nõukogude ajal lausa lausa kombeks, et kõikidesse lehtedesse pandi seal oli veel 90.-te lõpuni, ma kirjutasin peaaegu iga nädal mingit keeleveergu. No nüüd päevalehtedesse ikka ei jõua, kui, kui just ei ole see suvehooaeg ja uudiste nappus nappus, aga Sirp ja Õpetajate leht on alati huvitatud, et meie nagu meedias räägime nendest normidest. Inglastel on tohutu sõnastike vaatamise harjutus, seal grammatikat palju ei ole vaja, normide, neil muuteid ei ole, et kuidas käänad või pöörad. Nad teevad ju sõnamänge, Nad sõnastikke trükitakse ja müüakse sadujast sadu ja uusi variante kogu aeg, neil on see sõnastike kasutamise traditsioon ja neil on asi ka niimoodi, et näiteks kui tuleb uus toode, siis leksikograafia ülikooli leksikograafiakeskustega kohe meediaga konsultant veerib, et kuidas näiteks Beuod inglise kontekstis hääldada, nii et kui see reklaam läheb välja, siis on neil juba see keelenõuanne arvestatud, seal on küllaltki tugev, et noh, nüüd on demokraatia ka veel kuskil 10 aastat tagasi oli mingi kolleeg. Ma küsisin, et sa oled teadur, inglane Inglismaal et kass Ma ei ole tahtnud ülikoolis õpetada, oi, mina oma inglise keelega ülikooli tööle ei saa. Et noh, see niisugune kirjakeele austus on neil kuidagi teisel kujul ja konkurents on see, mis vahe vahele teed. Et kellel see kirjakeel on, selge. Nüüd noh, ülikoolis ja enam ei seata, see ei ole demokraatlik, loenguid võib ikka oma oma murretes lugeda, aga seadus ei tehta nüüd ühelgi maal. Sakslased annavad lausa seadusi ortograafia kohta. Ma ei mäleta seda aastaarvu, aga ütleme, et esimesel jaanuaril 1996 hakkab kehtima uus ortograafia reeglistik. Niisugune raamat on, on olemas ja eesti keelde isegi vahendatud, et oli, oli meil siin müügil, aga ma ei mäleta enam, millal ta ilmus aastat 15 tagasi, et neil on lausa seadus. Mida siis kõik väljaanded peavad täitma. Linnar Priimägi, saksa keele friik, nagu ta on, ja saksa keele noh, ütleme austaja ja armastaja, tema ütleb, et oi, see saksa keelevigu on hästi palju, et artiklid on valed ja, ja käänatakse siis ka loomulikult valesti, siis nemad käänavad neid artikleid. Nii et tegelikult see niisugune tava on olemas. Et kirja veel on ikkagi niisugune ainuke keelevorm saksakeelset maad räägivad ju murdeid, soomlased räägivad murdeid. Ja siis, kui sa hakkad asju ajama seadusi kirjutama, kooliõpikuid, kelle murdes ma ei saa neid teha juristide oskuskeeles, mis on üks murre. Viis aastat ülikoolis küsitakse, ma ei saa neid teha saare või setu murdes, mis on teise rühma keel, neil peab olema mingisugune üldvastuvõetav kuju. Nii et ei ole eestlased ainsad normijad. Kui nüüd õigekeelsussõna Raamat tuleb järgmisel aastal, siis iga keelekasutajapeatused ootame selle endale muretsema. Midagi muud ei, ma arvan, et kuna ta on vabavarana meil väga ammu, ma arvan, et kas aastast 2006 või natuke varem on veebis saadaval õigekeelsussõna, mitte kõik sõnastikud, küll aga õigekeelsussõnaraamat jätkuste õss toksite, siis ta sellega kohe leiab googli mootoriga üles siis muretsema endale midagi ei pea, need, kellel on arvutiaega Statistika ütleb, et käeulatuses on arvuti praegu kõigil, et noh, on, on ta siis kasvõi kuskil päevakeskuses või, või koolis või tööl või klubis. Nii et muretsema otseselt ei pea, kui teil ei ole see pabersõnastike harjumust toksite sisse, siis siis see otsingumootor essis, vastab teile kuni kakskolm viga parandab ära ja ja leiab need võimalikud sõnad, mis te mis te võisite, mõelda nii, et sealt saab nõuala. Ja kus seda nõu arvestada, need on asjalikud tekstid, keegi ei tee norminguid ajakirjanikke noh, käsutamiseks või ajakirjanik angeele professionaal, ta valib oma hele ise, ta tajub stiili ise või ta ei saa seda tööd. Lehtme määrab selle stiili inimeste igapäeva suhtlus või blogid, GG härra, nende keelt. Aga kui ma teen kooliõpikut seadust, riigidokumenti ajan töiseid asju, siis ma tahan, et sisu oleks esiplaanil ja keel oleks hästi neut reaalne. Ja siis on, on see uss mul kasulik abimees. Kas keelenorm kuulub täitmiseks ka Riigikogus? Ja see, jah, keelenorm on kohustuslik kõigile ametlikkuses, mis tähendab, et eriti asjaajamises tööl ja seadustes. Õnneks on Riigikogus toimetajad seaduseelnõudel, nad hoiavad silma peal, ehkki siin 10 aastat tagasi oli ka selliseid riigikogu liikmeid, kes ütlesid, et nad mõtlesidki ilma komate Etti. Noh, mis siis on niisugused keele inimeste anekdoodid. Nii et seadustel selles mõttes hoitakse silma peal, et need kirjavigu ei oleks, kuigi sõnastuses määrab parlamendi koosseis iga viimase kui sõna täpselt samuti on tegelikult avaldatavat kirjastustes avaldatavat tekstid. Kui tegemist ei ole kirjaveaga, siis iga viimase, kui otsuse teeb autor seda ütleb autoriõigus ainult et seadustel ja töötekstidel seaduse järgi autorit ei ole. Ja sellepärast peavad nad olema neutraalsed, korrektsed ja õiged ajakirjanikule, et ei saa ka siis keelenormi ette kirjutada ma neile midagi ette. Aga nad peavad täpp sealt yhe tajuma, mis on nende lugeja, niisugune vastuvõetavuse piir näiteks mingeid õigekirjavigu või, või õigekeelsusvigu ei leiame Kroonikas või, või õhtulehes, aga mina ei ole nende väljaannete lugeja, sest see stiil ei sobi mulle. Keelesaade. Rääkis emakeele seltsi keeletoimkonna vanem professor Krista Kerge, minu nimi on Piret Kriivan ja loodan, et sai pisut selgemaks see mille alusel keelenorme muudetakse, kes neist tingimata kinni peab pidama ja kes võib keelega pisut vabamalt ringi käia. Võib-olla lõpetuseks veel mõni näide mõtlemiseks. Näiteks Hiinas oli kunagi ammu aega tagasi võimul Hani dünastia. Raske elu tõttu puhkesid sageli orjade ja talupoegade üles. Tõused. Esimesel sajandil pärast Kristust oli punakulmude ülestõus. Teisel sajandil oli kollaste turbanite ülestõus. Mõlemad lõppesid lüüasaamisega, kuid aitasid kaasa Hani dünastia kukkumisele. Punakulmude ülestõusust osavõtjad värvisid oma kulmud punaseks, et võiks alati oma poolehoidjaid ära tunda. Kollaste turbanite ülestõusust osavõtjad kandsid aga ümber pea kollast sidet. Kui nüüd mõelda, siis tõesti pole vist oluline, et kollaste turbanitega ülestõus ja punakulmude ülestõus kirjutataks suurte tähtedega või verine püha päev, millest Krista Kerge eelmises saates rääkis, kas kirjutate suure või väikese tähega? Vahet pole, ilma kontekstid, ta ei saa aru, kas on tegemist 1905. vasta revolutsiooniliste sündmustega Peterburis või 1972. aasta Põhja-Iirimaaga või 1932. aasta sündmustega Sileesias või hoopiski oli tegemist verise pühapäevaga Iraagis 2004. aastal. Kas peame vaeva oma pead arutamisega, kas Araabia kevad ja pronksiöö on püsikindlad, ajaloo sündmused või on hoopis tegemist ajaloo sündmuste nimedega? Ja ärgem unustagem, vabadussõja võib kirjutada, kes soovib suure tähega. Uued normid leiate emakeele seltsi ja Eesti keele Instituudi kodulehelt. Ja kuna normide muutmine on väga põnev teema, siis keelesaate kodulehele võiksite kirjutada. Missugust normi teie tahaksite muuta? Mine tea, võib-olla tuleb sellest uus saade. Head aega.