See koht, kus nüüd sai mikrofon ühendatud magnetofoniga on Valgamaal sirgu linna külje all. Tõlliste vallamajast öeldi, et kui te tahate Heino Tedre juurde sõita, siis otse meie juurest üle põllu ja seal metsa ääres. Need majad on. Et seal on õige paljud, ei saa segi minna, et seal on neid katuseid päris palju. Aga eelmise päeva tuisk tegi vingerpussi keset põldu Moskvitš enam edasi läinud ega ka tagasi. Viskasin pilgu siis talu poole ja vaatan, et kogukas mees tuleb labidas käes. Nii et ei saanud mitte kokku talu õues. Põlluvahelisel teel. Ja sealt tuli ka siis esimene teave. Ja mets kuulub siia juurde. Siis leidsime asula servast ühe abimehe, kes bussiga tõmbas meie väikese auto teise tee peale ja sealt siis kaarega sõitsime metsast läbi. Siia õue. Kui vaadata nüüd rehielamu seina, siis palgid on vanad. Jah, ega see see maja on. See maja on 120 aastat vana nagu mul see vanaisa kadunud rääkis veel, et, et maja ehitasid need, kes tegi Tartu-Valga raudteed. Ja ta oli siis nõndamoodi nagu ikka vanasti tähendab kolm tuba, köök siis rehetare, kus vilja kuivatati, linu kuivatati ka ja samuti rehealune, kus linavarte purustamine käis, kuna siis taluelu suurel määral ju olenes ka sellest toodangust, mida müüa sai, lina all oli ikka ja turgu. Mina mäletan küll vana vabariigi aegsed aega, kus ka minu kadunud isal oli ka üsna hulga linu ja meie mitme vennaga alati olime nagu pahased, kuna kõik kooli vahet läksid ära otsimise peale. Viimane ots läks lihtsamaks, sellepärast et siis isa suutis teha, meil siin veel talus oli ka, lokku motiiv oli siis pani selle lina roppimise seibid käima selle kuue seebiga. Gaasi, kuna ma lähen siit siit ja pärit siin sündinud üles kasvanud oma nooruse ja emale ütelnud ka kõikidele oma kauaaegsetele kolleegidele. Et peate seda tingimata tegema, sest ega ka minu surnud on Laatre surnuaed, et kuskile mujale, kui teda teisiti hakkab kodu käima. Nii on siis 130 aastat see olnud siin meie pere käes. Mina olen neljas peremees kui peremees, nimeta ennast võin, sest tegelikult ma olen küll suur subjekt, aga mitte veel peremees. Ja esimene oli siis prits, teene oli Paul, kolmas Oskar. Neljas olen mina. Nüüd muidugi juba vanusega küllalt suureks saama. Ja kogu aeg mõtlen, et kes siis järgmine peaks olema siinsest, ainult selle nimel. Tasub siin tööd teha. Tasub vaeva näha, sest ma ei kujutaks ette, et keegi teine pere või teine famiil tuleks siia nendele maadele. Olgugi, et tänasel päeval see põllupidamine on üsna perspektiivitu lugu. Ja varsti hakkab lumi sulama ja põld tuleb nähtavale. Kui aga ei tea, kas keegi tera ostab sügisel, siis kas tasubki külvata? Ja kui külvata, siis ega see ei ole odav töö. Alles mõni päev tagasi me siin oma külameestega arutasime oma masinaühistu plaan jätmiseks traktoreid, kordasaamine, kes sinna peale läheb. Ja lõpptulemus oli see, et kas me üldse külvame, kuna ükski teravilja ka tegelev organisatsioon mingisugust lootust praktiliselt ei anna, et sügisel saaks seda teravilja ära müüa. Siin selle maa peal noh, kevade ma tahtsin 30 hektari külvata, kuna maad küntud kõik. Ja see läheb maksma vähemalt 12 15000 krooni. Seda raha muidugi pole, palju ehk saab laenata? Pangast muidugi laenu ei anta, sest pole seal laenuressurssi. Aga noh, kuidagi klapiks kokku ikka sügisema kuskilt erakas ära müüa, kaisa tekkidel narrib olukord, ma isegi võlgu tagasi maksta ei suuda. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kas Eestimaal peaks tõesti asi niiviisi olema. Et meie, selle põllumajanduse ja selle tera villa asja. Nonii, hävitame ära, et enam elada ei saagisin. Alles mõned aastad tagasi, siis ma tunnen selle raadiomeest näruski, kes kõvasti popul propageeris teraviljakasvatust ja ta ütles hiljem ka nii kole häbi, praegusel räägib teraviljakasvatusest. Nüüd pole mitte midagi teha ja tõesti käisin Valga Termeku ülema juures, ta ütleb, et saan sust aru, kuid ma ei saa garanteerida mingisuguste ravile ostmist. No aga häbi on ka, eks ole, 30 hektarit, jättasin ohakate all, kevade külvale saab, mis saab? Kui siin õuel olla ja veel ringi vaadata, siin majas on abiperenaine, kes kuu aja pärast saab 89 aastane. Ja täna koos naabriperenaisega tegid meile laua peale lihtsalt, kuid väga head toitu. Sealiha, kollane kartul. Salat juurde ja ukse vahelt vaadati, et millal kohvi pakkuda, see toodi siis kohe sel sekundil, kui toit oli juba maitstud. Ja nii eaka perenaise puhul siin. On teil ka lauda poole peale juurdekasvu ikkagi nii et ei ole tühi. Ja viimased sündisid. Alles täna öösi etet enneolematu luguvad korraga kolme lammas poegib üks ühel nendest kolm poega veel ka. Nii et sellega omaette mure, kuidas nad kõik saavad siis sinna kasvama hakata, aga noh, see ema on suur ja tugev küll hakkama saame. Heinad on meil head ja perenaised tublid, et ju saab, aga, aga muidugi asi on selles, et mis seal lammastega peale hakata. Möödunud sügisel mõlemad need palju natuke üle 10 oli siin, lakkusin siia-tänna, lasin kombinaadid, pakuvad sünkroonkakskümmend, kroon 50 senti kilost. Naabritelt laseb metsa lahti, peame jahtid ei tasu üldse Valka viia, kuna transport kulu on suurem, kui lammas ise maksab. No mis muud teha, eks ma siis nad tapsime ära, jagasime suguseltsi laiali. Aga niiviisi majapidamist ajada, nagu praegust sundseisund pandud, vaene talumees on absoluutselt võimatu, kui mina ei teab, tänasel päeval, mis ma sügise nõia teha saan, siis ma seda tööd teha ei saa. No siin minul lina muidugi pole, ma tean siin naabrimeestel linaga, põllumeestel on ka müüa isa. Kartul on mul väga hea, keldris on anduja Vigri ka korraliku väljanägemisega. Nüüd räägime siin, õppis muudeks vanemises metssigadele kevade välja, kuskile müüa, põlemused oma oma põrsakest söövad kui palju ära sellest, aga üksjagu jääb üle. Ja Tallinnas samal ajal ma vaatan, et Sulevi tal poest seal võrgu seespool viletsa keset ka. Aga miks siis ei saaks teha ka niisugust minimaalset kokku osta? Ei ole võimalik, et ma Sangaste malt sõidan seda Tallinnasse, kott kartulit peale turu peale müüma, see on concerts. Kui te lubate, siis ma räägin välja ka üllatuse mis mind tabas, kui sõbralik peremees juhatas siia õue ja Tarv. See on tõesti näha, et rohkem kui sajand tagasi ehitatud abihooned on mitu, mõned on suured. Kõik on tagasihoidlik, kodune maine, uut lauda või ust, mis oleks tehtud aasta tagasi või viis tagasi sinimärka, need on kõik eakamad. Ja miks see üllatas? Sellepärast et teie ameti juures nii pika aja jooksul oleks olnud küll võimalusi vuntsid oma isa kodu. Võib-olla lihtsamalt kui mõni teine mees. Aga ühtegi märki sellest siin ei näe. Samal ajal aga aru andma, et mõned väga uhked puhkemajad ja kordoneid saavad valmis kuhu kõige pääsenudki, ligi tuli seda teha. Teate, see, mis ma siin kogene jätab, ääretult hea mulje. Aga nüüd läheme edasi külaskäigu pea mõtte juurde. Ei ole aastat viis avalikkuse ees sõna võtnud ega kirjutanud ajalehtedes, kuigi teil oleks ilmselt olnud oma järglastele nii mõndagi öelda. Või selgitada või, või rahvale teada anda. Te ei teinud seda. Võib-olla natukene siiski pöörame nüüd pilgud teie metsa poole ja läheme võib-olla ajas natuke tagasi ja mõttes ikkagi 26 aastat metsamajanduse organisatsiooni rajada kaadrit kujundada, panna mehed mundrisse mitte ainult rõivaste järgi, vaid ka mõtteliselt ühesuguste ülesannete ette. Ja luua üks üle 10 tuhandeline töö. Tere. Kes rääkis üht keelt ja oli üht meelt. See on muidugi suur töö ja sellest ei saagi kõrvalseisja aru. Ma ei taha kodavad komplimentidele teha, aga kui ma olen olnud viimastena vastatel metsameeste nõupidamistel, on need väiksemad või suuremad. Ja kui keegi seal tuletab teid meelde, siis on alati saalis olnud aplaus. Aga ise olete te avalikust elust olnud eemal, aga ilmselt hinge süda siiski ei ole. Ei, ta muidugi on rähmake, ennem kui metsa lähen, siis ma teeks teile eksami küsimuse vanadelt ollut meie hulgast vasteid. Vaat siin õues, seal on üks kasv oli kaheharuline, üks haru murdus maha, aga teine on alles praegust. Ma küsiks, et kui vana see kask on? Seal oleks kuldnoka puur üleval veel huvitav kaheharuline kask, mis hakkas juba madalalt peale, aga tormiga mul kadunud ema mõtles, et püsiks nii kaua tema üleval kahe arulisena, kui ta nüüd elab, muidugi õnneks püsis. On väga imelikke vastust olnud selle kohta, aga noh, nii pluss-miinus 20 aastat. Ma hakkan natukene nii kaugemalt tulema, sest ma järsku ei oska täpselt midagi öelda. Läheme. Siit on pilt diapilt väga hea. Minu tädide-onude talude juures oli paruni kase Puiestee ja kui need said 80 90 vahele, siis nad hakkasid tuulega siseümber minema. Need olid tee ääres eraldi tuulte käes. Kui siin on nüüd ütleme oma taluaed ja pererahvas, kes hoiab kõike, mis kasvab siis võib-olla on ta natuke vanem kui need paruni ümber kukkunud kased. No 124 täpsemalt sest oli kombeks juba vanast ajast saadik, et kui tuli uus perenaine maias tingimata puu istutati ja selle puu istutati siis minu kadunud vanaema pulmapäeval temast 18 aastane olnud nüüd on ta püsinud siis seriaalis, oli sügavas eelmises eelmises majandis, oli see? Jaa, jaa, muidugi üldse, mis siin puudesse puutub, siis on meie peres minu kadunud ema oli kuskil käsitleda, mõne põõsa puhul kaasa tõi ja mis mulle eriti nii sügavalt hinge läks. Kui ma juba nii pensionimees olin, siis korraldasid minu paljud kolleegid noh, selleks metsa majanditest siis Valga metsamajandi metsaülemat ja nendeks inimesteks kuus 70 minule teadmata, muide oli tehtud siin ka selle ümbruse kohta väike niisugune gt. Ja nad siis rajasid oma kätega selle pargi ümber selle, mis näete, siin on ka seal on Talon tammesid all ja tal on nulgusida kõiki puuliiki, need, see oli mulle niisugune võib-olla kõige suurem tunnustus selle metsamehe ameti lõpetamise puhul. Teiselt poolt, aga te olete ju väga palju kordi eeskuju andnud metsapäevadel istutada kas tamm või puudesalu? Ei mäletagi, kui palju aastaid sinna tagasi on, aga Emajõe luha Tähtveres, kui veel ei olnud seda suurt uhket metsandusmeeste õppetöökoda metsandusteaduskonda, nüüd nimetatakse metsanduse instituudiks siis te kutsusite üle Eesti metsamehed kokku, kus olid puuaiad ja nad tulid ja istutati juba enne vundamendi tegemist sinna park, et tulevastel tudengitel oleks ka võimalik õppehoone lähedal vaadata, missugused need puud siis on. Ja need on ilusti kasvada. Nojah, ega siin on selles Tartu osas see oli täiesti endastkiirus, komme iga aasta kuskil midagi teha, aga tartlased ütlema suurt suure tänutundega professor Endel Laasile ja selleaegsele Tartut elektroonselt hullusele, kes olid nii kõige raskema töö tegijad, aga meil oli vahva, seal hulga mehi oli koos ja orkester mängis. Panin puud, kama ja Jaaniga mööda sõita, kugi surmas kasvanud ja mina oskan, käisime nüüd vaadanud ja mina olin sama. Kuulge, pöörame siis uuesti pilgu sinna, kus puid on palju reas kus on päris mets kus on endine töö ja, ja edaspidine töö, sest oma metsast tuleb tööd teha. Kus on mõte olnud? Ja kodust juba alates ja koolis õppides ja teisi juhtides. Kirju, on see viimane aeg olnud vägagi? Jah, teate mind mind mingil määral nagu, nagu segab. Võib-olla rohkem kui muud asjad, üks moment. Et me nüüd viimasel ajal ei taha sugugi inimest tunnustada inimest austada. Selle pika metsamäe tee jooksul olen puutunud kokku eri tasandite tuhandete tuhandete inimestega. Ja eks iga inimene siiski tahaks, et tema tööd näeks. Öeldaks kõige lihtsam, kasvõi tänusõna võis niisugune ja äramärkimine. Tal on teine, teine jõud kohe järgmine päev aga kõiki nagunii ühe ühele sellele tasandile viia ilma midagi nägemata. Ja ilma inimest tunnustamata. Minu arust on halvasti mõjunud praegust ja eks võib-olla see üks põhjus on ka, et et selle tulemusena nagu jõua kõik need head mõtted, mis sealt Tallinnasse tehakse, see alla kõige madalamasse orbiiti. Ma tunnen kõiki oma küla mehi hästi neid metsatöölisi ja traktorist ja metsavahte ja kuni see ülemusteni välja. Ja nad siiski vahest tahaks siis seda, et nad ülemust näeksid siin. Ja iga mees, kes midagi töötajate hirmsasti tahab, muidugi tõega näidata, mis ta ära teinud on. Selleks peab aega leidma, peab leidma kõrgem ülemus ka. Sest aastakümnete pärast ise muidugi mälettena ütleb sama inimene, kes sel ajal siin ja vot sellest me rääkisime ja, ja nii edasi. No eksale tukka muidugi igasuguseid aukirjad ja autasud ja muud võib-olla tõesti läks liiale omale, aga nüüd väga paljudelt päev oli palju ja muid ka. Aga siiski. Tähtpäeval või mõnel muul isused mõne suurema tegemise lõpul ka kuidagimoodi tunnustatakse. No öeldakse, et ah, mis tühi aukirjad parimana 25 krooni maja siis orge, mingi materiaalne stiimul taga. Aga ma olen käinud paljudes metsa peredes, kus aastakümneid tagasi oli ka mingisugune talle tunnustus antud, mõni paber antud või, või, või noh, aukiri või tänu kiriga seisab ta tagatoas kummuti spetslinadel. Ütleb, et head Tederit sandist sellal selle mulle. Mina muidugi ma mäletan küll muidugi mäletasin palju olnud, aga ma näen, et inimene tähendab, seda on Indias pidanud kõik need ajad. Ja, ja veel, kui need need riigiametniku ajad olid, siis mulle meeldis vaadata inimesele sügavalt silma, kui talle mingisuguse paberi edasi andsin. Ja teate, kuidas inimene läbi elab, sellega otse silma vaatad. Tunned kohe Ta üle selle hinge oma omadele mais olemise hea meel sellest. Aga kui lihtsalt ta kuskil nurga taga midagi teha või, või väike rahaline preemia segablogis endast ära seier kunagi meelde ei jää. Nii et mina leian, et, et ükskõik kes, need, kes me oleme, kui öeldakse ära ma hakkan, tubli mees, Eksu lärmaka ilusas ka hea meel, öeldakse ära make sõjamees. Ega ta häirib ka natukene, iga inimese kohta see ju vist kaasa meile sündinud selline suhtumine. Kui ma nüüd lasen kuidagi nii lüntlikult, aga siiski üle nende suurte kokkutulemist, olid need metsaülemate päevad või kus metsavahid kokku tulid, need olid vabariiklikud, seal oli oma kava ja kontsert ja sõnavõtud siis teie puhul alati kas natukene või rohkem, jõudis jutt välja mundriau juurde, meie Eesti metsamehed. Meie ja neid kohti kuulati ja, ja pärast sumina sees, kui õllekann käes oli. Mõni mees elas seda üle, sest talle tundus, nagu see käis tema pihta. Kuigi teie ei teadnud just tolle mehe kohta hetkel midagi öelda. Aga see jõudis pärale, see hingesopp ka läks lahti. Vaat niisugust meie ja Eesti metsamehed ja kui me kanname mundrit ja see on meie maa ja meie puudia Meie töö ja just see tulevikumoment, sest kes täna istutakse, ei näe ju, kui pikaks puugasvad, mis temaga tehakse, kes temast hoolitseb. See haakub väga sellega selle tunnustamisega. Ja kui minister ikkagi tähtsustab, tutvustab sääraseid momente, siis küll kuuldakse, küll nähakse, küll arvestatakse. Kas see on olnud teil nagu suguvõsa sees või võiamet andis selle juurde, et ka neid momente asjaajamises PEAB näge. Võib-olla kõige kõige rohkem looma usun ehk oma ema käest olen saanud. Tema oli väga hea inimene, väga helde käega inimene. Ja kuni viimaste eluaastateni siis külarahvas ikka kutsuda meie meie küla mammaks või emaks, kutsustada seda. Ja ei keegi läinud siit nii ilma ja nõuta või mõnele ka niukse mõne kaasandmisetasid ära. Ja. Ütles niiviisi, et kui sa saad tee inimesele ikka head Ja teine asi, mis on meelde jäänud, on ma ütlen selle oma oma külamurdele. Palju kuulet, vähe kõneleja, veel vähem käidki alet. Ja ja tõesti. Kui on võimalik midagi head teha inimesele, kes sinu vastu on üles astunud, ka neid juust mul elus olnud küll ja küll siin pika aja jooksul. Siis on läinud ajad mööda. Ja Nad elavad väga läbi seda noh, võib-olla ka mõningad niisugust võib olla ebaõiget pealekäimist ja pea kõik on tulnud ennem töölt ära minekut isegi paljutamas pisar silmis olnud, seal ütled, et näed, ma seekord ikka olin, ülekohtune tegi, aga kui ma oleks võinud ju reageerida seekord oma suure võimu, kusjuures võid ju ka platsi puhtaks teha. Aga see on täiesti väär. Ja, ja veel enam minu arvates selline selline karistuste määramine ja kohene vallandamine ja muud seal õiged taktika. Ma ei mäleta enam, aga noh, umbes selline vahekord oli, et omal ajal meie aasta jooksul noh, avaldasime tänu või kiitsime umbes 1000 kahtesada inimest ja karistasime pole, et inimest võib-olla see natuke nii mitte päris õige nagu vast ei oleks olnud, aga enamasti juhul kui võime nii teravalt arutada seda asja ja lõppkokkuvõttes ütelda, et kas sellega lõpetame, siis on imenähe nende inimeste näoilmet, kas sellega piirdubki. Ja tõepoolest sellega piirdus ja teate, see inimene on niiviisi, et ta kunagi enam ei eksi. Ütles mulle ka sa võinud meile käskkiri, teave lahti lasta ja ja asi kõik selles selles. Mul on meeles üks jõulu jõululaupäev mallikeligenemaid elektrosellel ajal. Janoftis teatisterit seal. Läks neil pidu, vahe pikemaks, esimene püha läks ära ja teine pühega ja mina siis saatis sõnad. Olge head, tulge minu juurde. Kõik, muidugi väärisest ülemus kutsub välja naljasi põlese. Tulid nad minu tuppa, me istusime koos, tegime suitsu, rääkisime ilmast ja maast mitteks sõna kõigist päevadest. Pärast läks ta välja, ütles, et oleks ta meile, et on halvasti, oleksime meid sõimanud. Palju kergemaid ja meile nii häbi, jõbi pahalise tunne, et me üldse tähendab riieldaga rääkinud sellest, miks nad pole kutsutigi sinna väga teadlikult teinud seda teadlikult. Sest inimene ise ise tunnetab kõike seda elab läbi seal palju rangem karistus kui mistahes noomitus või tea, mis sinna määrat, palju rangema see. Ja enamus inimesi võtab sellest nii palju õppusteta, rohkem tarvis pole erustel. Ma ei tea, kuidas te võtsite oma tööperre uusi inimesi tööle tähtsamatele kohtadele või kui ka kinnitati, mõned allpool ametkonna juhid. Kuidas see täpselt käis? Aga kindlasti teadma seda, et oma tööperest ei tahtnud inimest välja heita, kui oli ka eksimusi ja oli vahel ka niisuguseid asju juhtunud, mida ei saanud nagu lubada. Te leidsite inimesele võimaluse, andsite talle šansi edasi olla metsamees ja näidata, et kas see oli juhuslik, mis juhtus või kuidas see oli. Ja neid lugusid ma juba tean, päris palju. Siin pole vanimaid välja tuua, põhimõte oli teil niisugune. Aga teate, praegu vist on nagu vastupidi. Et kui vähegi on võimalik, siis kõrvale. Mina ei pea õigeks seda. Ma võin öelda täitsa sügavalt sügava veendumusega, et need inimesed, kellele, noh, oli võimalus veel ennast näidata kuskil ma peaaegu ei eksinud selle 26 aasta jooksul, üksikud erandid olid täiesti Asjoni nii mini mini, et sellest üldse räägi, tasukski, alati tähendab inimene leidis koha ja tal oli võimalus jälle mõne aasta pärast kas või samale positsioonile tõusta kõik õnnestunud mehest, endast, või naisest, kes seal oli tema tööst, tema suhtumisest ja tema tahtest asja edasi viia. Jah, ma tean ühte majandi direktorit, kes pidi edasi töötama metsaülemana ja meil oli juttu ja ta ütles ka, et ma võin ennast natuke vahel petta aga tetra ei saa ja ma tean, kuidas ta selle metskonna vastu võttis. Seal oli seis väga tagasihoidlik. Ja kui mitmeplaaniliselt hakkas ta seal elu arendama ja seal läheb elu praegu ka ja läheb juba selle uue ajaraamides, nii nagu tahaksime seda uuenenud elu näha sedapidi, mitte kuidagi kunstlikult. Nii et jah, võib-olla mõne inimese puhul isegi see väike jõnks on talle kasuks tulnud, ta mobiliseerib ennast ümber. Ja see on õige, see on õige. Sest eks ikka on, on selliseid asju, et, et kui asi läheb küllalt hästi, siis hakkad ennast imetlema juba säile, mõtled Michael Hailu, eksimatu mul on ka juhust vallutama omanustati mõningate direktoritega, kes kõik on ausad, tublid mehed olnud. Aga õigel ajal me oleme kasvõi selle selle kohvitassi juures või ka pitsi juures teinud. Ja tõepoolest, nad on tunnetanud, tähendab oma möödalaskmist ja, ja kohe selle reageerinud, see asi on läinud võrratult paremini. Nii et ei, ei ole mõtet kohe nii ainult üle parda ja karistas, ei ole läheduses mitte iialgi, mitte lähedal. Kas te lubate, ma esitan teile ka nüüd ühe küsib ja, ja ka äikeseeksami teen. Ma arvan, et kui ma sisenen kabinettides ja ma ei ole väga kühmus ja küürus. Aga kui ma teie kabinetti tulid, ma millegipärast tõmbusin eriti sirgu. Kas te oskate öelda? Öelda, kuid härra makett, et minu arvates ühe amet asutuse palge määrab kõigepealt tema sekretär esmajoones. Ja Mul olid seal ka ju kaunid daamid, seal ju läbi aegade ja nad kõik olid soengus korralikult riides, olid nad viisakalt, käitusid, inimeste pole keegi nii Aukimisel ei läinud sinna ja ma olles seal pikka aega Tallinnas tööl mäega oma ametkonna, ükskõik kelle, kui mõni daamidest oli, seal olid hoida siis sekretär või asjaajaja mina kunagi istunud kõva tuppa kutsuda, enne kui ta tooli paksis kabinetis laua taha. Ja ma ääretult viisakalt püüdsin kasvatada neid noori preilised, kes tulid meile tööle. Ma tean, kaubamajast tuli meile üks, ükskord võtsin aega. Ja kannatlikkust. Kuidagimoodi oli niisugune, noh, selleaegse poemüüja, niisugune mentaliteet natukene haukuv, eks ole, ja niisugune üleolev ja, ja korduvalt ikka kõige viisakamad sõnadega ikka ka palun, ja tänan ja janu enamust pasaga mõnide taipan ka siis palusin kantselei juhataja tolle ja kutsun tüdrukud kokku, tees asi selgeks. Ja ma leian täitsa loomulik on see asi. Kuidas tuleb keegi sinna sinna minu tuppa, mina istun seal, ma ei räägi mitte momendi allkiri, eks ole, sa teine asi jutuga Mayama seal ei ole, ei ole mõeldagi seda. Ega ta ei ole mingisugune süüalune kooli õpetaja ees. Me oleme võrdsed partnerid. Ükskõik mis tööd me teeme. Onju nii. Ju see ongi vastastikune, kui minusse kiirgab midagi siis jõuab pärale ja ma püüan vastu anda või olla vähemalt samasugune. Tähendab, eeskujud peavad olema. Ja kui eeskujud on aastaid aastakümneid, siis ise teeb ka juba töö ära ja, ja suvad nagu selle jutuajamise lõpuks öelda, just selle eest teile suur-suur, aitäh. Ja meil on kokkulepe. Raadios ruumi on, meil lähevad küll olud kitsamaks, aga te teate nii palju. Ja võib-olla inimesed ei seogi näiteks Tammsaare väljamäel need üles ehitatud talusid ja aedu teiega või siis Palmse ja Sagadi, et ja paljusid kämpinguid ja nii edasi ja nii edasi, mis ei olnud otseselt niisugune metsatöö aga ometi seotud teie ametkonnaga teie võitlustega ja teie võitudega. Nii et läheme siis lahku teie koduõues. Nii, teie vaatate põllu poole ikkagi, et äkki see tera leiab omaniku ja oma mets tahab töö tegemist, sõpru. On. Ja lepime siis kokku, et räägime korra veel. Väga meeldiv, muidugi ma tahaks ütelda, te nimetasite seda Tammsaare maid ja muid, neid siin Sagadid kuid seal on olnud taga konkreetsed inimesed koha pealt ja veel, kui veel natuke tagasi hüpata, siis minul oli lõpmata kerge töötada ministeeriumis. Miks, sest meil alates metsavahist peale töömeestest peale kuni ülemateni välja melonit rõhuvas enamuses kõik olid ääretult tublid töömehed kes perspektiiviga vaatasid seda oma oma tegevust ja kellel samuti oli mõttes ka, et ükskõik mida me teeme siin, kas me teeme kraavid emiteesi ja see kõik jääb Eestimaapinnale. Vaat selle nimel mehed töötasid ausameelselt ja väga palju-palju aastaid.