Mina küsiksin kohe ühte asja, mis olles seda viimase luuletuse juures silma hakkas, tegelikult luulekogust ka. Nimelt teie riimitaju on kuidagi huvitav, kas see on niisugune, see ürglauliku sisetunne, mis paneb niisugusi asju tegema. Ma tahaks teada, kuidas teises liimisse vaatate. No ma ei oskagi konkreetselt vastata, ema eriti ei konstrueeri sealjuures. Teate, ma arvan kuidas kunagi vahel on, jah, maalijate mõnikord juhtub, see oli asja. Ma kirjutan terve leheküljel öiseid riivis riimuvaid sõnu. Teinekord tõesti, aga need on mõned sellised keerulisemad peale, eks ole. Igaks juhuks ma kirjutan, äkki läheb vaja. Aga muidu enda meelest ma olen suhteliselt vilets riimi olla, imetlen teisi rohkem. No tähendab, ilmselt on silma lihtsalt märgata niisuguseid asju. Mul paistis, et suveõhtu meeleolud sobivad teile kohutavalt. Kas, kas on mingisugune niisugune ajaline inspiratsiooni aeg kah olemas? Jah, ma vanasti oli küll, tähendab vanasti oli kuidagi rohkem kevad oli ja sügis, mitte suvi. Aga praegu ma ei oska öelda, nüüd on kõik sassis. Kuidas kunagi, mõnikord on aasta aega vahet ja siis üldse ei kirjuta ridagi. Ei ole aega ka teinekord. Nojah, ma lugesin just olles raamatut, kus ta tsiteeris Montanniet, kui inimene on näinud talve kevadet, suve ja sügist, siis tal ei ole siin elus enam mitte midagi uut. Et ilmselt need aastaaegade segiminekut lähevad ka sellest, et on neid nähtud. Aga kas loodus ka inspireerib? No kindlasti mingit moodi. Aga muidugi selle suvega seoses see ei tähenda, et ma ei tea, mulle ei meeldinud üldse soe soe aeg, rohkem kui külm. Lõpuks Ma olen juunis sündinud. Mina ka. Kalle Muuli juures ma leidsin ka, et suvi sobib talle ka väga hästi need papli ebemete lood ja asjad kuidagi. No just see Ja peale selle muidugi pikad valged õhtud ja see ei meeldi, kui talvel talvel hommikul läheb tööle peale tuled koju jällegi. Muidugi. Jah, sellepärast öeldakse üldsusel sünnib palju lapsi. Teie suhe kaasaegse muusikaga, mina olen selles suhtes obli vooridega, mulle läheb kõik peale. Ma kuulan hea meelega muusikat erinevatel, nii palju, kui ma ta kätte saan. Kõik võimalik, alates Aafrika rahvaste, ütleme soome-ugri rahvaste muusikat, vanamuusika väga hästi. Ainult mida ma ei salli salli diskot üldse, absoluutselt ei kannata. Õige, ühinen sellega. Aga noored noored eesti poisid, jah, noortest ütleme, tüüria Mattiisen ja. Ma ei tea, aga ma mainiti raadiot ei kuula, mul on see häda, libaplaadis on, kõikjale ei jõudnud ja seda nii suure hilinemisega. Tavaliselt see plaat. Ja muidugi lisaks sellele muidugi koorimuusika. Ja ma olen ansamblis Heller, tähendab, sest vahepeal tükk aega Sellest ajast, kui ma Tartusse läksin 78.-st aastast Loen palju parema meelega rahvaluulet kui originaalkirjandust tihtipeale. See on väga hea suhtlemise vorm, teinekord juhtub tihtipeale suviti sõidan ekspeditsioonidel muuseumist ja kusagil tuleb eteeritunud murtidega selline asi olnud. See on pikalt teed sõita, bussis sõidab pidevalt kuue seitsmemudelid, lauldakse, nemad laulavad ja pead vastu vastu, paneb omalt poolt, et võlgu ei jää mitte ja siis on. Me oleme vastastikku õppinud seal nende rahvalaule ja neile õpetanud eesti omi. Te nüüd siin pundis koos olete, kas sun seda pundi tunnet kah või ma ei taha niisugust suurt sõna nagu põlvkond kasutatav seega eesti kirjandusest. Need rühmitused ei ole kunagi olnud nii rohkem poolse piirjoone kaudu piiritletud kui või ütleme, mingi avaldamiskohaga. Kas teil niisugust asja? Ei tea, ega eriti ei ole, aga see on kuidagi teistmoodi, tähendab, tuleb see asi, oli Tallinnas esinemine kirjanike vanast, palju punkareid kohale jõudsin, ma võin lausa piinlik majandusaasta aega midagi kirjutanud vanade asjadega. Ma hakkasin hirmsasti kirjutatud pärast seda kohad ja minu meelest just nagu koos esinemistel vast ongi seda. Muidu ka ei taju mingit sellist hirmsat õudsat, küünarnuki tunnet. Ado Lintrop ja tema luule meie väikesel luulelisel päeval Ruilas muusikast võiks nüüd kuulata Alo Mattiiseni. Valisin Alo Mattiiseni loomingust siinkohal mängimiseks tema teose pealkirjaga kirjutusmasina kontsert indee. Selle teosega mulle tundub vastus Alo Mattiisen julgja selge sammuga. Eesti muusikauksest sisse. Kuuleme sellest teosest esimest ja teist osa. Mängib ansambel inspee. Ansambli inspee ettekandes kuulsime Alo Mattiiseni kirjutusmasina kontserdi idee esimest ja teist osa. Siirdume nüüd jälle veel ühte võimalikku luulemaailma Priidu pleieri juurde. Võib-olla te loete, hakkaks midagi? Ma hakkasin pihta sellisel talvisel luuletusega. Kellega veedad sa näärijõe tänav? Kellega veedad sa määrija ja täna kas on kaaslaseks purju joodetud neitsi? Surun totralt titsitav süütuse röövlidele näkku või on ehk vanade sõprade seltskond kainete karskelt veetmast aega tõsine vestlusvaimule lektor täidab su kambrit õrna ja argliku vaoni ja ei keegi neist Tarpilovi räuskab kirjandusteosest kunstidest loodust, ei põruta rusikat lauale, rasvane rahada pihus. Salatikauss ei oksenda vanade eestlaste kombel ega ka varietees teda veena baaridaamile armastust, pihtidest, tulist kokteilikõrs hammaste vahel kui mõõk, silmad kui tulised aated säramas, peas. Konjakiklahvi meelest ka hirmu haiguse ees, kellega veelatonääri ühe täna unise lapsega üksinda vaid televiisori ees palmide vaheldus bluusirütmis on õõtsumas neeger, lauljatar Notke õlut jood pudelist otse, silmad kinni, ekraanis tüügaste lõual männiret lastaga magamas nohinal pea, kellega veedad sa nääriöö täna kuulekus, kraabib ta vinguda sust mineja, avada tuule vihinas valjus, lase ta sisse, Lorinal kõrri, sulle haakuks ehitud kuusepuunurgas särab küünal ta tules tantsitud külalist, fokstrotti helide saatel avatud, pudel peos, shampust musta smokingut kikilips ees. Sel näärjal tulnud son hundimõrsja külla, veenab ta uusaastaöö ju libahundiga koos. Ja keegi mind ei armastagi, ei keegi mitte iialgi. See teadmine mind maha rusub, võib hullumajja viiagi. Et juba sünnist saadik värdjaks ja muidu veidraks olendiks. Hea ema kasutas ja kool ka mind haris lihtsalt koletist. Et kaunil neiul hirmules vaid painajana kollitab. Kõhn ja morn ja haige pale mu kasuks, eelsed tunnista, et kalmistul kaaren kraaksub, tal meenub järsku minu hääl. Kas selles faktis kurbusega pean tõdema, ei näe ma hääd. Kui linnavahel Marva uudis, jõgi jälle laipu tõi, ta karjatab, jah, Priidu peier, sa ainult tema olla võis. No lähme siis enesereklaami vajal edasi, eesti neiu. Kloogarannas keegi neeger, kena eesti neiuga püüdis juttu alustada, aga ilma tuluta lennujaamast sama neeger kenalt eesti neiult taas küsis, aga ei saanud vastust mitte mingisugust. A läks siis Viru varietees tellis kõige kangemat ühel kenal eesti neiul, kes näis juba langevat nõnda madalale etta, heitis pilgu neegrile, aga siis kalt temast põrkus õudusest ta eemale. Ei olnud õige neeger näinud neiu kohkudes olnud hoopis priilup Eier põded naeru lohketnudes. Lõpetuseks. Sa seisad seal ja aimad oma lauludega, viimset kõrgust, erineva taevast maad ei välja, purskab põrgust. Nathan su rinnas, vaid, kus tiksub miski kella moodi asi. Kui plahvatab, kortaa või plahvatab, too põrgumasin, siis sünnibki su luule. Nii lihtsalt käib see asi. Aga Priidu, minu meelest üldse mina sellest kogus leidsin ka väga mitu inimest. See viimane luuletus kuulus selle hoopis hoopis teistsugusele inimesele, kui ütleme need ajulageda Simmid ja üks on vist lõbutsemise hetk ja teine on tõsine või kuidas, või? No ma arvan, et igas inimeses on seda, mitu ühikut nii erinevad, väga erinevad on need, aga kuidas, kas ta nüüd minul olles häbenedes lausuda lõbusamat poolt Otadalatoni korralikul, eks ma olengi tegelikult moonus. Ja. Ja mul on tõesti väga piinlik nende luuletuste pärast, kus ma olen seal kirjutamiseks lõbusamate asjade pärast. Aga teiselt poolt ma ei saa neid kah nagu kirjutamata jätta. Mõnikord olen lihtsalt siis pidanud lugu? Ei tahaks? Jah, seda ma võin küll öelda, et mul kahtlemata olemas mingit raudselt tähendab põhimõtteid, aated, ideaalid. Ja nende pärast olen ma küll lausa valmis suurendamist, millised siis läbi ideaalid on, mille eest te oleksite kõhklematult nõus väga paljust loobuda? Ma tahaksin, et elu oleks niisugune lava ja ei oleks, ei oleks, tähendab siukest meeletut hirmugavata ja üks asi, mille vastu ma olen kogu oma teadliku elu ja seda teada, et seal on, võib-olla ei olegi eriti palju tähendab seitse-kaheksa aastat on kestnud Herman vastu võidelnud iseendas kui ka, kui ka meeskond. Teie, teie suhe kriitikasse, kas see piirab teie vabadust või mis ta teeb teiega hirmute? Väga uhke oleks küll öeldud, et kriitika mind üldse ei mõjuta, aga kindlasti ikka mõjutab ka, on mõjutanud. Seda, eriti kui ma olin veidi noorem. Kuna seal ülikooli alguses ja siis ma ikka mõtlesin hoolega, mida olevat sõitsime, sooviksid, soovitasid küll muidugi täiesti kardinaalselt erinevaid asju. Ütlesite edasi niiviisi nagu sa oled siin, kirjutasin, ütles, et hakka ikka ilusat kõrget kirjandust tegema. Ja olen proovinud nii ühte kui teist. Ja ja ikka suurim kriitikut, ma olen nüüd iseendale ise, seda võin öelda. Aga kriitikast tasub ka ikkagi lugeda, sellega veidike arvestada. Minu meelest selle teie koguga oli kohutavalt kaua ta seisis kirjastuses. Kastas, tuli palju ümber teha siis või kuidas või mis, milles see asi üldse oli? Mingi kirjandusväline melu selle ümber, nagu oli. No see on üks koguvaid, seal oli mitu kogu ikka sees sõõri mötlesin, kasutatud muidugi varasemate kogu seda materjali veidike nagu see oli ka kuues Võrreldes mehitamise oli siiski põhimõtteliste Luganski uued asjad vanadest kogudest saab nüüd siis? No ma olen neist osaliselt ülekasvanud ja muidugi saab avaldada veel materjale. Aga seda ma rõhutan ka mingit märtrit ma küll ei tahaks mängida selle tõttu ja ütlen ka, et see on mulle ainult kasuks tulnud ja tõesti ma tahaks kirjastus kriitikuid mitte tähendab iroonilist, vaid täitsa tõsi, täitsa tänavad on see mulle kasuks tulnud, ma ei tea, kuidas teistega mulle ma olen muidugi tütarlapsel oleks ilmselt ammu juba igasuguse luuletamise isu ära võtnud, aga minu puhul osalkas jah, mul on see kohutav enese maksmapanemise tahe, tähendab koolis ma olin täiesti ebasportlik tegelane ja õppisin päris hästi nelja Twitte peale. Aga krossijooksus ka ning viimane selline paksukene kalduv ja, ja siis ma järsku läksin vihaseks ja hakkasin tegema trenni. Ja muidugi vabariigi lipp ei tõusnud rajooni meistriks tulin küll. Ja sama sama lugu on ka selle luuletuse. Ma usun, et iga teise asjaga ka, et kus kus mind hakatakse nurka suruma seal noka vastu, muidugi, see sõltub täiesti inimesest ja noh, ma ütlen, testile ma küll ei soovitaks siukseid asju läbi elada. Minu arust on mõlemad kasulik. Sellepärast et kui vabagi kalaiditakse, siis tegi meile täpselt suisa vastupidi, märtritunne, eks ole, külma ütleme või alaväärsus kompleks külades kombel sisu, kaamera ja käe naeratusega võiduga, aga vastupidi. Igasugune aitas, täiesti halvab tüübi natuuriga küsimus, ma ei tea asjast just neil on ka raskelt üle, aga pärast ma saan aru. Võib-olla halja, juukseidkordse või midagi tuleb juurde pärast ma saan aru, et see oli väga hea. Kahju on, et terve meie koera Paju talus peetud noore luule pääl Saatesse ei mahtunud. Kahju on ka sellest, et ühe saatemaht ei võimaldanud, nagu sai. Pikemalt ja põhjalikumalt kõnelda. Kes nurisevad, et see pole see, võib julgesti öelda, et Eestimaal on praegu veel mitmeid eriilmelisi noori poete peale mees saates esinenud Merle Jäägeri, Priidu peieri, Aado Lintrop ja Kalle Muuli väärivad lugemist ja pakuvad igaüks omas laadis luulet. Sulev Kübarsepp, Aita Kivi, Jaanus Tamm, Ilmar trull maxarnoon Harri Kingo, Mario Kivistik ja veel õige mitu noort luuletajat. Öelge mis tahes ikkagi uus luulepõlvkond. Ja kui nad eelmiste luule põlvkondade ees põlvili ei lasku ja kui nad eelmisel põlvkondi põlvili ei löö siis ei tähenda see sugugi, et neil pole oma sõnumit. Jätkem need nimed meelde.