Tere algab saade, laste lood, mina olen kadridiisel. Olen Luksemburgi esimese Euroopa kooli lastega uurimislaeval Mare seile mas Tallinna lahel. Mereelu ja Tallinna lahte tutvustavad kapten Vello mäss, peamehaanik Kalev Nurk ja meremuuseumi kunstnik Roman matkeevits. Lennusadamast välja sõites nägime ka teisi sadamaid, miinisadamat ja veeteede ameti hundipea sadamat nüüd laevanina ümber pööratud ja Me sõidame piki kaldaäärt Pirita poole. Me tuleme kõik külla siia vahepeal tuulevarju ka, kui me mahuemaluda võitu Meil on siia alla, siin on meie elamise kajut sõrm puhas raiut, võite sinna ilusti minna, seal tuli põleb, eks ole, minge vaadake, kuidas meremehed elavad. Tegijad on laeva peale tööle, meil olekski vaja uusi madrused, noori madrused, nii et võib-olla saame siit mõne madrusena. Kui nüüd siit roolikambrist minna ära järsku treppi pidi alla, siis siin on hästi pisikene kajutit, aknaid on siin neli pisikest ümmargust ma tea kuskil 20 senti läbimatu ringikese sellel ka trellid ees ja kui vaadata, siis näeb ka ainult seda laeva välimist seina üsnagi. Säde olud meie nii-öelda magamisruum, pallides, reaalselt magate väga palju. Me oleme tere, oleks siis iga öövabam siin, aga nüüd olime alles hiljuti olime neli päeva olime mere järjest, siis magasin kogu aeg siin, mitte mere, tegite siis ikka otsisime uppunud laevu, leidsite ka ikkagi täpselt kindlaks tegemata seal mingi. Aga mis ta täpselt on, ei julge praegu öelda maalid täpselt kohta seda Täpse kohaga seal Hiiumaa lähedal kuskil. Aga kuidas leidmine käib? Selleks on meil olemas, sõna on niinimetatud, seda me veame laeva järgi ja see vastavalt näitab ekraanile, meil tuleb, tuleb pilt. Ja selle järgi siis näeme, kas on midagi hirmsat? Evans ikka niipalju, et leiab neid nagu käel adu ja sadu on neil Hubble või mitte. Seda me ei tea, palju neid on, mida leidub, aga leitud on, need sajad kalurid leiavad, sageli, annavad meile andmed, kus võib midagi olla, nemad ei oska, saa seda, naerata täpselt, mis siin on see kalju või on siin midagi. Meie läheme, läheme siis haridusendas, kas on midagi? Ei ole. Mõtlen, läheks näiteks välja ka nende lakkide osas rääkida rohkem. Kuulsime all, et olite Hiiumaa kandist ühe uue laevavrakile. Jällegi ja leidsime täiesti, leidsime ja see on jälle niisugune laev, mis vajab jälle mõttetööd, vajab selgitamist, millega on tegemist. Meie oletasime, et seal on üks Vene sõjalaev, aga see Vene sõjalaev, see on tsiviil ja ilmselt esimese maailmasõjaaegne. Aga meil puudub praegu igasugune videopunkt, kust seda lõngakera hakata arutama, aga nagu kõik lõngakerad oleme lahti arutanud, nii me arutame ka selle lahti, millega on tegemist. Vaat see ongi meie töö nagu ütleme kõige põnevam külg. Et mitte leidmine iseenesest ei ole kõige huvitavam ja kõige tähtsam tähtsam on selgeks teha, mida me leidsime. Ja mis sellel leitud laevataust on osta tuli, kus ta läks, mis teiega juhtus, miks ta ära uppus, kui palju seal inimesi, millal ja kas seal oli ka inimohvreid või pääsesid kõik eluga, nii et vaat selle selle laeva tausta, selle laeva ajaloo väljaselgitamine, see on tegelikult kõige olulisem ja see on, see on kõige huvitavam, sellepärast et see oli merendusega uurimine. Iga uppunud laev on üks lehekülg merendusajaloost ja neid lehekülgi. Me oleme täitnud küll ja küll ja küll ja loodame ikka veel edasigi täita. Me ju kogesime seda, et nõukogude ajal oli meri ju inimestele suletud ja merel oli raske pääseda ja see annab siiamaani tunda, et inimeste ja mere vahel on teatud kuristiku niisugune pea teades et. No. Kõik jäävad, sõidavad, peavad pidama raadio teel kaldajaamaga sidet ja siin üks laeva räägib praegu kaldaraadiojaamaga, kus ta on, mis ta teeb. Nõukogude ajal oli sadam languga piiratud, iiri valvurid seisid sildid olid väljas, läbikäik keelatud, ei tohi minna ja see siiamaani on inimeste teadnud meri. Aga see on midagi niisugust või kuhu ei täida. Nii et sellest kõigest tarvis kuidagi üle saada ja ma arvan, et see töö, mida meie teeme, et see aitab sellest üle saada ja ka need noored, kes tänasid Mare pardal, sõidavad ka nemad kasvavad juba teistmoodi, nad näevad, et merele võib vabalt tulla, tulevad laeva pardale, ei ole piirivalve kontrolli, ei ole, käskusid, keeldusid, kõik on mõnus, kõik on tore. Karjuvad merega harjunud merele käima ja sadamasse tulema. Oma Akadee leidudest rääkides, mis on, et võib-olla kõige vanemad asjad, mis te üldse leidub? Te olete kõige vanem, leida on, on siin lennusadamas uues muuseumihoones, Maasilinna laev, see on üles tõstetud, merepõhjast on konserveeritud, on siia pandud rahvale vaatamiseks tan rekonstrueeritud võimalust mööda. See oli ehitada 16. sajandi keskpaigas ja see on tüüpiline eesti Väinamere uisk. Me teame seda ajaloost vanadel aegadel, seal pidasid mandri saarte vahel ühendust sellised väikesed transport mida nimetatigi uisuks. Siis, kui veel mootor Prame liikunud siis sõitsid sellised väiksed purjepurjealused ja see on, ütleme, siukseks vanematest laevadest on muidugi leitud veel vanemaid. Pärnu jõe põhjast tuli 1990. aastal välja tõeliselt rariteetne laev, see on hansakoge jäänus salsa koge küljeosa ja ka see on konserveeritud ja on praegu eksponeeritud Pärnu muuseumis. Nii et vanu vanu laevu olemas. Aga kui vanad need siis oli? See pärnu koge oli 13. 14. sajandi sajandivahetusest. Nii et muidugi mitte nii vana, aga jõgedest ja järvedest tuleb välja üsna vanu Ühe. Et need, mis on hulk sajandeid vana vanad Kui teil leiate jälle mõne uue laevad, mida nendega edaspidi tehakse? Tähendab, kõik need jäävad merepõhja. Rohkem sellist ettevõtmist enesele ei luba nagu Maasilinna laeva ülestõstmise konserveerimine. Seal oli see uudne. Need inimesed, kes seda tööd tegid, tegid seda tööd ilma rahata, tegid missioonitundest suurest huvist asja vastu. Tänapäeval on suhtumine teine tänapäeval, enne kui hakatakse midagi tegema, tuleb taotleda raha, tuleb avada projeek. See konserveerimine, see kõik on mahukas töö ja vajab teadmisi ja vajab vahendeid, vajab kemikaale. Uskumatult palju probleeme oli, ja kui ka Maasilinna laev sai üles tõstetud, sai konserveeritud Saaremaal Orissaares, Illiku laiul. Siis oli Saaremaa peaarhitekti poolt antud meile luba seda laeva seal hoida kolm aastat. Tegelikult oli ta seal 22 aastat. Jätkas oma päeva, millal teda on võimalik eksponeerida, välja panna. Ja kui oleks seda lennusadama ja, ja uue muuseumi projekti, siis ootaks ka tänapäevani seal oma saatust. Nii et peab olema väga ette lõplik, enne kui üldse midagi üles tõsta. Aga kas siin Tallinna lahes ka midagi leiab? Oi, siin Tallinna lahes on väga palju laevu rohkem kui, kui võib ette kujutada. 1978. aastal, kui me alustasime oma vrakki otsinguga, siis me läksime oma esimest laeva võltsima Hiiumaale, teadmata seda siin Tallinna lahes on neid kümneid. Aga miks ennelite need meremärgid, sellised poid, sellised jämedad ja nüüd on sellised hulgad seoni toodrid? Ei olegi pois vooder opil siis kaardi pealt võib vaadata, noh, praegu ongi see, et nad näitavad nendes kalda poole, on suur madalik, et sinna suure laevaga ei ole hea sõita, aga enneli pain näitasid asja, miks need on toodrid teha vidina hoidun veel, see koidil on valgud, eks ole, Naplinkivad, aga see on lihtsalt niisugused, kuna siin seda laevaliiklus, no ütleme, et siin selle sopa ei olegi, eks ole, siin võivad vabalt toodrid olla, päeval ongi näha ja ongi väga hea ja muuseas endine sadamatuled, need, me näeme, need sihukesed kilbid, eks ole, kuna seal kilbid punase triibuga vanasti seal seal olid ka tulukesed ja nad vilkusid samuti oli niimoodi sättisid oma laeva, nii et kui nad läksid nagu selle sihi peale, siis oligi selle sadama sissesõit. Nüüd, kuna seda sadamat väga harva kasutatakse, eks ole, siis tuled on maha võetud ja need on lihtsalt päevamärgid. Mul on sama, kui sa näiteks lähed mingi kaadriga jahiga sinna sadamasse, samuti sa vaatad, et nad need kaks päeva märki oleks, sihid siis mööda seda joon lähedki oma alusega voodri, nii ütleme siin on neid vähe, pinal sadama piirkonnas võiks korda minna või siis on see kogu see tee on märgitud nende kaadritega, sellepärast et seal on niivõrd madal laeva, annan oma kindral laevatee, mis läheb toodrite vahelt läbi ja kõrvale läheb Malawi ja seal seal täielikult märgistage. Need kakuid näitavad seda, et me oleme keset täpselt keset Ühe päevatee ja vasak hoones on parempoolne, siis roheline ja punane, paremale punane pai. Homme samal ajal kuuled, mis juhtus soomuslaev Russalka lükkaga, millele pühendatud monumentidele Tallinnas Kadriorus näha võib. Tallinna lahel seilasid kapten Vello mäss i juhtimisel uurimislaeval Mare laevamehaanik, Kalev Nurk meremuuseumi kunstnik Roman matkeevitš, projektijuht Anna-Liisa Õispuu. Luksemburgi esimese Euroopa koolilapsed ja toimetaja karri diisel. Kuule laste lugude saatel internetis, vikerraadio kodulehel ja lastelehel meie oma.