Tere algab jällegi laste reisisaade ja oleme stuudios kahekesi. Reet Made ja Raul Palmaru. Ning meie saate risti-rästi rännuteed viivad Lõuna-Prantsusmaale Vahemere ranniku kanti, kus nägude teatel laiub sadade kilomeetrite kaupa kuurortrajoon. Ja seal on imeline kliima, vahemereline, nagu öeldakse. Seal lokkab loodus, kasvavad palmid ja õlipuud ja kasvavad apelsinid ja päikesest küllastunud magusad viinamarjad. Ja muidugi ka mandariinid ja hapud sidrunid virsikud. Ja seal on ka rannarestorani, kus saab ime mõnusasti mereande siia ja muidugi ka aega veeta. Kas sa tead, mis need mereannid on? Igasugused eksootilised kalad ja igasuguseid dioodia, karbid ja nii edasi. Oled sa proovinud, tigusid süüa, nüüd on neid ju ka konservides meil sind lettidel müügil veel ei ole, aga eks ma vaatan. Tegelikult on need päris maitsvad ja tuuakse ette suurte vaagnatega ja seal on ka austreid. Oled sa Austritest ka midagi kuulnud? Vähemalt seda, et neid süüakse, aga ise pole küll maitsnud. Räägitakse jah, et süüakse päris elusalt, et pigistatakse sidrunit peale ja siis päris piiksuvad hamba all, aga ma arvan, et see nii ei ole. Ega nad elusad muidugi ei ole, väike krõmps krõmps, võib-olla seal kostab küll, aga see on juba iseloomulik sellele lihale. Jah. Ma arvan ja on ka suured krabid ja krevetid hoopis teistsugused, kui neid siin müügilettidel näha võib. Suured ja lopsakad ja, ja siis ka vähid, no vähemalt vähkem olen sõelunud jõevähke. Vahel juhtub niimoodi, et sealsamas rannarestoranis on akvaariumid ja päriselt kaariumis. Klient võib päris sõrmega näidata, et palun nüüd seda elukat ja see siis serveeritakse talle. Jaa, akvaariumidest ma tean niipalju, et näiteks Rootsis ma käisin ja seal olid igasugukalu ja no siis ma teadsin kaladest üsna palju, nüüdseks olen ära unustanud ja ja siis Nende niisama korraks näitas, et pöörlemiskalad needeni, piirajad ja vendis, kus sa tead seal sellega vaariume üleval osas oli muidugi kiri, aga ma polnud. Ta vaadanud selliseid kohutavaid kalu seal muidugi Vahemere rannarestoranides ei ole, aga ütle, mida sa lõhnaõlide maailmast tead, kas sa oled juba niisugune mees, et ise ka natukene odekolonni või lõhnavett või deodoranti kasutada? No veel mitte, aga mu vend jälle tema riiul on lõhnaõlisid paksult täis. Nii et peres kasutajaid leidub. Jah. Ja nüüd reisikiri, lõhnaõli, malm Grass. Kanni lähedal on väike linn Graz. Muidu nagu iga teinegi Lõuna-Prantsusmaa linnakene, aga kuulus sellepärast, et siin asub iidne parfümeeriakeskus ana lõhnarli vabrik. See töötab praegugi ja on samas turistidele ekskursioonide jaoks avatud. Vabriku väravas on pilku püüdmas suur keedunõu, mis on spiraaltorudega ühendatud kõvera kaelaga bass. Kalumatega. Tuleb astuda uksest sisse ja kohe on selge pilt, kus asud. Head prantsuse parfüümid on moodustanud omapärase lõhnapilve, mis saadab turisti terve tee läbivabriku. Mismoodi siis sünnivad lõhnaõlid, parfüümid, odekolonni ja lõhnaveed, mis hullutavat naisi ja ega nad mehi ka ükskõikseks ei jäta. Kõik saab alguse looduslikest lilleõitest, enamasti, aga mitte ainult. Ja mitte iga lill pole kõige sobivam. Ning on paiku, kus kasvavad parimad lilled. Toormaterjal. Need on siis kuivatatud taimed on kokku pressitud kotiriidest pakkidesse. Kirjad on seal peal ja nad ootavad oma järge. Palju erinevaid roosisorte, põhiliselt Bulgaariast ja Türgist. Seal ilmselt kasvavad siis kõige paremad lõhna, roosid ja roosiõli. See on lõhnaõli, üks põhilisi materjale. Aga veel Maroko eukalüpti melis Firenze iiris seadsindid, köömen, Itaalia mandariin, sidruni ja apelsinipuuõied, elevandiluurannikult moos, jasmiin ja lavendel lõhnakannid. Ameerika seeder, Sri Lanka, kaneel ja Venemaalt koriander. Ja lisaks veel annavad oma panuse lõhnaõlitööstusesse kašelotid ja muskushirved. Ja kõik see loetletu. Hulgaliselt lisa läheb lõhnali tööstuses, õlide ja SMS-ide valmistamiseks. Toorained. Need pannakse kiigel tünnidesse, millel on peal sulgurid ja kummitihendid ja sealt lähevad nad edasi suurtesse aurutamis kateldesse, millel on omakorda Manomeetrid. Surve jälgimiseks külge pandud. Lillemassid pannakse pluss 240 kraadilisse keevasse rasva. Ja seal kuumutatakse siis pressitakse, nõrgutatakse ja lõhnaõli saamiseks tuleb saadud ainet veel testilleerida. Ühest torust tilgub vesi, teisest lõhnaessents. Ja kõik Essensid seisavad siis reas nimede järgi suurtes pudelites. Ja kujutate ette, et ühe hea lõhnaõli tegemiseks kasutatakse kuni 20 erinevat essentsi. Ja missuguses vahekorras midagi paned. See teeb erineva marginimetuse passis Chanel number viis või Mystioor või hoopistükkis midagi muud. Tehases töötab ka tegu, staator, kes kahe pika pulga otsast valmistoodangu taset kontrollib. Nuusutab, tähendab nimelt. Aga ta saab, töötad ainult kolm tundi päevas. Isegi kõige parem nina rohkem ei tööta. Ja öeldakse, et kõige paremad ninad on meestel. Nüüd läheme Raul sinuga risti-rästi, rännates koobastesse. Maa-alused koopad on väga elusad, ainult et see on üks väike viga, seal on väga pime. Eestis neid väga palju ei ole, aga aga siiski ma olen käinud ka Tori põrgus ja ka Abja-Paluojal ja seal olid väga suured koopad. Ja oli ka kirjutatud kalju peale oma nimed. Aga Ma küll mõisatasin, et kuidas võiks sinna kalju juurde pääseda. Aga muud võimalust üle jõe vist küll ei olnud. Ja siis ma käisin ka sama kalju peal üleval kõrgel ja sealt ei saanud alla. See oli vist taevaskojas taevaskojas, täpselt. Ajan ikka nimeka segamini, aga Me võtsime sealt ema lättest ka vett ja ja muidu oli täiesti kuum suvepäev, kõik oli palav, higi tilkus, aga läksime siis sinna kalju alla ja ootamatult tuli niisugune rõske ja jahe õhk vastu ja oli väga hea olla. See on tõesti niimoodi, et koobastes on jahe ja kui koobastesse minna, siis tuleb panna mingisugune jakk või kampsun selga vaatamata sellele, et maa peal võib-olla isegi 35 või 40 kraadi kuuma ja vähemalt nii palju vist oli parajasti siis sellistes koobastes, kus käivad ekskursioonid. Seal muidugi niisugune umbpimedus ei valitse. Seal on Need teed ja rajad märgistatud ja isegi huvitavatesse paikadesse on elektrivalgus sisse seatud. Ja see annab tõesti fantastilisi vaatepilte. Ja seda ma arvan, seal tilgub pidevalt vesi sealt koopa laest sajandeid. Jaa, ta tilgub nendelt tilkagi kinnidels stalatiitidelt ja sealt esikoguneb sinna otsa ja siis piga peale kukub jälle üks tilk maha. Ja seda on väga ilus vaadata, kuidas laes on väga palju erinevaid kive, väga imelikud moodustised võivad seal olla Tom Sawyeri lugusid lugenud. Ikka sa tead, mis tema ja plekiga juhtus. Ja nad jäävad esimese osa lõpus Tom Sawyeri lõbus koopasse kinni. Eksivad ära. Need on ühed maailma suurimad ja Se. Mark Twain võttiski aluseks maailma kõige suurema koopa. See on üle 200 kilomeetri pikkuselt seal käike. Ja seal on väga palju veealuseid, järvi, ojasid, allikaid, seal koopanimetust ka, tead, see oli vist mammutkoobas. Meie reisikiri koopad, see on alati seiklus. Lõhnaõlide linnast, Grassist, Lõuna-Prantsusmaal saad hõlpsasti Napoleoni teele, kui mäletad ajaloost, see on seesama tee, mida mööda Napolion põgenes, ületas oma poolehoidjatega Alpid ja läks edasi Pariisi. Nonii. Sedasama teed pidi Krossist kümmekond kilomeetrit asuvad Boom absk Bad. Nagu sageli sellise loodusnähtuse puhul avastati koopad küllaltki juhuslikult mängivate laste poolt viiekümnendatel aastatel. Eks ikka nõnda, et kusagil põõsa Räga varjus leiti ootamatult kaljulõhe, millest Vilajas poisi keha läbi mahtus. Ning siis leidis kaljulõhesse pugeja eest maa-aluse käigu, mis jahedasse raskesse pimedasse teadmatusse suundus. Muidugi teatasid lapsed oma leiust täiskasvanutele lähedal asuva külaelanikele, kes omakorda asja uurisid ja kohe küpses nende peas ka äriplaan. Teha koopad läbitavaks ja korda ning hakata looduslikku imet raha eest turistidele näitama, nagu seda mujalgi maailmas tehakse. Need koopad lähevad maa alla 60 meetri sügavusse ja käigud on 500 meetrit pikad. Turistid kogunevad aegapidi bussiga kõlani ja sealt jalgsi mööda külavahe teed. Koopasuuni koopaava on loomulikult suletud, et tõkestada omapäi uudistajaid. Ja siis tuleb ekskursioonijuht poisikeseohtu kohalik noormees, kelle inglise keel on üsna vaevaline ja palub meid enne vaadata koopast välja toodud kivimeid ja mäest leitud kristalle. Siin paali ametüsti ja Haate ja valget mäekristalli. Need on müügiks naturaalsete kristallidega ja juba valmis tehtud etena. Ja siin on nägiks ka kivistunud kalade ja väikeste loomade ja roomajate skeletid ja kivisse vormitud Dio karbid. Samas on aga ka inimkätega kivist nikerdatud loomakujusid isegi eelajalooliste sisalike kujutise. Ja käes ongi laskumine koopasse. Targad on olnud need, kes on märganud, et tuleb kaasa võtta pusa või kampsun. Sellepärast et koobastes on külm pluss 14 kraadi, öeldi seal olevat. Aga kui tuled ikka väga soojast leitsakust ja oled väikeses T-särgis, siis on rõskelt jahe ja 40 minuti pärast nii palju kestab. Reis koobastes hakkab päris külm ja selline tunne paljad varbad sandalettides lausa krõbisevad. Ligipääsuteed on valgustatud, muidugi seal ei põle kogu aeg laternad nagu öistel tänavatel. Ekskursioonijuht lülitab elektrilambid sisse nii et käidav rada ja ees olev koobas. Kutsuvalt paistab valgustatud, aga läbikäidud tee selja taga langeb pilkases pimedusse. Kuigi teid on süvendatud ja avaramaks kaevatud. Kohati nad ikka üsna kitsad ja madalad ja tuleb hoolega hoida, et muhku pähele. Maa-alused koopad on väga eripärased. Enamasti meenutavad nad suuri ballisaale, kus laest on siis rippumas alla sadu kroonlühtrid. Laest sajandeid tilkuv vesi teeb lubja, tilke kivi, purikad, stalaktiidid, siis sellisteks rippuvateks, kroonlühtrit teks ja purikate otsast tilgub vesi ikka edasi ja see kasvatab põrandalt, et ülespoole koonusekujulisi stalagmiite. Ja see protsess on väga aeglane, sentimeeter sajandis, öeldi, aga ometi saavad kord stalaktiidid ja stalakmiidid kokku ja niiviisi moodustub sammas. Vahel tekitab alla nõrgub vesi ka väga huvitavaid õhukesi ja valgust läbilaskvad kivi kardinaid, mis ohtrates voltides siis langevad laest ja mõnikord meenutavad need vardast raskelt rippuvaid klippe. Ja kui te sõbrad, kuulajad nüüd ette kujutate, et need purikad ja sambad kivikardinad on osavalt peale sihitud, lampidega valgustatud siis meenutavad need kivisaalid tõepoolest mingite salapäraste allmaa elanike pidutsemis paita. Muidugi on nendele Kivibitsilistele kaunistustele oma osal Isamas veel maa-alused järvekesed ja terassidena asetsevatel Astangutel basseinid, kus veele annavad eri värve erinevad lahustunud soolad ja sisu, kõrgeid kuristike ja alla langevaid, koski ja väikseid kristall, puhtaid allikaid. Isegi kalu oli ja imelikud valged ämblikud sibasid ringi. Allmaa jõevette oli kord pandud mingit värvi, et vaadata, kuhu see vesi välja voolab ja tuli välja, et vesi ilmus maapinnast kümnete kilomeetrite kauguselt. Ja siis selgus väga huvitav asjaolu, et see vesi oli kanni linna joogivesi. Nii et sellist kristallpuhast koopa sügava maapõue jõevett kogub siis kanni linna elanikkond oma joogiveeks. Aga kui koopas oled, siis eesminejal? Sellepärast, et Tom Sawyeri seiklusi oleme ju lapsena kõik lugenud. Ja praegu ma võtangi selle raamatu kätte, et meie lugemise mälu värskendada ja loen siit. Laes rippusid tohutut kobarad, nahkhiiri tuhanded ühes hunnikus valgus häiris neid ja nad lendasid sadade kaupa, piiksusid ja tungisid ägedasti küünalde peale. Tom tundis nende teguviisi ja teadis, milline oht oli sellega seotud. Ta haaras peki käe ja tõmbas ta kiiresti esimesse Etti juhtuvasse käiku kuid siiski mitte küllalt kiiresti, sest koopast väljumisel kustutas üks nahkhiir oma tiivaga. Pekiküünlanahkhiired ajasid lapsi tükk maad taga, kuid põgenejad põikasid igasse uude käiku, mis ette juhtus ja vabanesid lõpuks ohtlikest loomadest. Varsti leidis Tom Maaluse järve, mille tume pind kadus eemal pimedusse. Poiss kavatses hakata selle piire uurima, kuid otsustas siis, et parem on enne natukene istuda ja puhata. Nüüd alles pajutas ümbruse sügav vaikus, esmakordselt oma külm niiske käe laste hingedele. Peki ütles. Ma ei pannud tähelegi, aga mulle näib, et ma ei ole teisi juba tükk aega enam kuulnud. Loodetavasti me ei eksi ära, see oleks hirmus ja laps värises, kui ta sellele kohutavale võimalusele mõtles. Aga me kõik teame, et tegelikult olid siis juba Tom Jabiti eksinud pääsesid lõpuks imekombel nii, et koobastes käimine on üks suur seiklus ja parem ikka kambakesi koos ning teadja inimese saatel.