Täna läheb eetrisse sarja kolmas saade ja täna räägivad Andres jõgaria ain. Riistan sellisest nähtusest nagu glossolaaliat. 906. aasta üheksandal aprillil oli Ameerikas Los Angelesis ühes palvegrupis selline tuline koosolek. Ja selles koosolekus hakkasid sündima omapärased ilmingud. Inimesed sattusid ekstaasi, gaasi ja selles ekstaasis hakkas järsku ilmnema võõra keele kõnelemise anud inimesed hakkasid kasutama keelt hoopis teisiti kui tavaliselt. Kolm päeva oli see koosolek ja kumu levis ümberkaudu ja kogu aeg tuli ka rahvast juurde. Sellest kolmest päevast sai see hulk niimoodi puudutatud, et nad muutsid kogu oma senist usulist käitumist. Ja kui nad tagasi läksid laiali oma kogudustes, siis hakkasid nad propageerima seda nähtust. Seda nimetatakse siis nelipühi liikumise alguseks ja nelipühi liikumine formeerus siis iseseisvaks ja ta hakkas tasapisi kasvama. Nii et aastast 1920 on siis teada, et neid on kusagil 92000 olnud. Aastal 1939 on teada, et on olnud 184000 ja 1959 aastal on teada, et neid on olnud siis 505000. Nii et liikumine hakkas kasvama ja hakkas levima. Ja nelipühi liikumine konkreetselt on ka Eestisse jõudnud, siis kahekümnendatel aastatel Rootsi kaudu. Aga ja 60.-te aastate alguses on saanud alguse niinimetatud karismaatiline liikumine. See sarnaneb mõneti nelipühi liikumisele, aga kõige suurem vahe on selles, et karismaatiline liikumine ei loonud omaette institutsiooni, vaid karismaatiline liikumine, haaras endisi kirikuid, vanu kirikuid, kaasa arvatud tugevasti ka roomakatoliku kirikut. Ja selles karismaatilises liikumises on siis rõhutatud glossolaaliat, lisaks ka teisi üleloomulikke asju. Ja tänapäeval on ka õige mitmed uued liikumised, kes ka meil Eestis on pärit, siis kusagilt sellest teisest lainest. Järgnevalt kuuletegi salvestust ühest, et Rootsimaal 1986. aastal peetud koosolekust ja see, mida te kuulete, see on vahest veidi veidi harjumatu. Aga see on just nimelt sellest karismaatilise liikumise lainest. Tahaks kuulajale pakkuda anda ka ühe teise küllap ka eestimaiselt eestlaslikult rahulikuma helilõigu, mis näitab seda, et karismaatiline liikumine ja glossolaaliat keelte rääkimine ei ole ka eestlastele tundmatu. Et see ei pea olema kuidagi vägagi ekstaatiline. Räägi, Paul, kuidas sinuga juhtus, et sa keelte rääkimise andi said paar aastat tagasi kristlaseks aine mis oli karismaatiline ärkamine paliveres noorte seas kogudes, minu puhul oli niimoodi, et ma vaat seda andi mitte käte pealepanemisega kaudu, vaid ma lihtsalt ükskord olime mõne poisiga koos palves ja järsku ma hakkasin rääkima võõraid keeli. Ta point on kontrollitav täiesti, ta ei välju kunagi iialgi inimese mõistlikultrollijat. Kristoga kuidas sinuga see alguses oli? Mulle räägiti, et klindi olemas, millest ma algul üldse aru ei saanud ja siis selgitati ja ma olin umbes kolm kuud oli lustlik olnud, siis oli meil üks koosolek peale Tartu piiblipäevasid, just ratas. Jame, Mues palvetati, me olime kaks tundi palves ja siis püha ju Aini ja ma hakkasin keeltes palvetama sellest siiamaani palvetan, mida sa tunned seda tehes? Kuidas kunagi tavaliselt ma ei tunne mitte midagi. Ma saan nagu mul tavaliselt palve, ma ei tunne tihtipeale mingeid erilisi, sellised tunded, aga teinekord on tõesti niimoodi, et ma tunnen nagu seda läbi osadust jumalaga tähendab tugevamaks ja võimsamaks. Kui sa nagu tunned teinekord mingi konkreetse asjas nagu palvetaks. Nii et see on väga suhteline. Aga kui vallutamine on genesse jumalale üleandmine ja avaldamine ja oma soovida temale rääkimine siis mida arvad sa ütlevad jumalale sellise palve kaudu? Pauluse kiri roomlastele seal kirjaga põhjal tõlgendatakse seda keelt rääkimise andi siis niimoodi, et inimene palvetab neid asju, mille eest ta tabas Pedja, palvetada, mida ta ise ei, ei taipa palvetada nende asjade pärast, siis ta palvetab neid võõrastes keeltes. Jumala vaim annab talle palvetaja teatud asja. Kas keelte rääkimine või glossolaaliat on ainult talve või võib see ka midagi muud olla mu enda jaoks, ma usun, et on palve. Kogenud ka tõlgendamise Andy, et keegi on sinu palvet tõlgendanud või, või oled sa ise tõlgendanud või kuulnud, kuidas keegi tõlgendab? Jah, ma olen kaks korda elus, ma olen kogenud, näinud, kuidas tõlgendatakse mõelda kõrval, kus üks inimene alles püha vaimuga ristitud süsteemi lingis oli kauem juba oli nagu pühamu, kui ristitud, siis ta tõlgendas ja teist korda ma olen tõlkinud inimest, kes on palvetanud võõrastes keeltes, siis rääkinud inglise keelde, pidanud selle palve eesti keelde ümber panema. Nii et on kogenud tõlgendamis Anni juures. Jah, kord kui me olime palvest üks rap, Novend tõlgendas minagi seda, mida mina rääkisin. Tõlkis november eesti keelde. Sõnum oli selline. Vaata, taevad on avatud õnnistus, tuleb taevast. Minu puhul oli tegu ühe pereprobleemiga, üks mees seda pere lahku läinud oli, väga raske. Probleemid on, et rootslased ei teadnud mitte midagi sellest probleemist ja palvetasid ja siis ta tõlkis selle ära ja see oli sõnum, selle meel, et seal kõik läheb korda, et loodan, et jumala peale ja võib-olla et öeldes on korda läinud koos tagasi. Juba antiikajal on teada mõningaid näiteid sarnaste fenomede olemasolust. Näiteks on plaat, on antiikfilosoof kirjeldanud oma teoses Aedrus mõningaid perekondi kes tegelesid pühade palvete ja riitustega, milles oma osa oli ka inspireeritud kõnel. Osalejad langesid seejuures transsi ja on isegi seda teada, et sellistest üritustest osa võtnud haige on terveks saanud. Ka teistes Platoni teostes, nagu joonis ja Tiima jõuses on viited samasugustele nähetele. Ta ise kutsus sellist käitumist hullumeelsuseks ning seda hullumeelsust omakorda jumalate kingiks. Võõras keeles räägitavat pidi tõlkima keegi teine. Nii et sellest näitest näeme, et ka antiikajal on midagi sarnast olemas olnud. Nüüd läheme edasi. Rooma Kirjamees, Vergiilius kirjeldab naises preestri hinnat, sib ülli teel osa saarel tooleks koopasse, kus juba ulgu tuul tegi kummalisi hääli. Ta langes seal ekstaasi, ühinedes jumal Apollo vaimuga ning hakkas kõnelema keeles, mis vahel oli arusaadav, vahel mitte. Aga üks kolmas selline näide, see on kirikuisa Chrysost loomuselt. Ja ta on kirjeldanud siis delfi püütijaid. Kahtlemata tuleb tema kirjelduses esile teatud eelarvamuslik, kus, kuid sellegipoolest huvitav kuulda. Ja ma tsiteerin teda. Siis on öeldud, et see püütja naissoost istub kaksiratsi apollo kolmjalale ning siis siseneb tema alakehasse altpoolt kurivaim, täites naisterahva hullumeelsusega ja ta hakkab juuksed laokil mängima Bakhanaali ja suust vahtu välja ajama. Nõnda meelest ära olles kõneleb ta oma hullumeelsust sõnu. Kaasaega, tehes hüppe, jättes vahele, siis keskaja on midagi sarnast täheldatud Gröönimaa elanike Eskimata juures. Ja nende religioosseid kogunemisi juhib siis angakok ehk siis meditsiinimees või preester. Nende kogunemiste eesmärk on saavutada kontakt teispoolsusega. Lüüakse trummi, tantsitakse, lauldakse. Nii mehed kui naised võivad olla ka alasti. Üks ameeriklasest uurija, kes viibis sellisel koosolekul, kirjutab nõnda. Korraga üks Krizuki nimeline mees kaotas mõistuse, võime tuna järgima teenistuse üldist käiku, hüppas ta jalule ning hakkas kraaksuma nagu vares ja ulguma nagu hunt. Ekstaasis olles hakkas ta koos iva loo nimelise tüdrukuga kõnelema keeles, millest ma aru ei saanud. Kindlasti ei olnud see tavaline eskimo keel. Ja kui on olemas selline asi nagu keeltega rääkimine siis tookord ma kuulsin seda. Kui nüüd püüda vastata küsimusele, millega meil siin siis tegemist on siis tõepoolest mitukümmend, vot ongi olnud kõige sagedamini levinud vastus, et keeltega rääkimine on nähe, mis kuulub inimkonna varasesse ajalukku. See kuulub inimkonna madalama arenguastme juurde ning hiljem on ta üheskoos tsivilisatsiooni edenemisega kadunud. Sest et ka kadunud on vajadus selliste religioossete praktikate järele. Sellise käsitluse kohaselt pole siis ka kristluses levinud keelte rääkimine mitte midagi muud kui vaid suur samm tagasi ürgaega. Üks sajandialguse tuntumaid kirikuloolase Johannes vais kirjutab uut testamenti kommenteerides. Nõnda. Ma tsiteerin. Nii on kõigis kestlasis elava jumala püha vaimu kõrval olemas ka prohvetite vaimud. Viimased on vanast animistlikust vaatest, mille Paulus on ületanud. Minu isiklik arvamus on selline arusaam on liiglihtsustatud. Pärineb ajast, kui veel usuti, et kõike on võimalik väga lihtsalt ja mõistuspäraselt seletada. Kuidas näiteks suhtuda järgmistesse lugudesse. Esimese jutustas Raymond Iidmann võitsin kolledži rektor. Vitan kolledž on üks Ameerika tuntumaid teoloogilise kõrgkoole. Ta kirjutab nõnda. Üks meie viittoni lõpetanutest, kes on sündinud ja kasvanud Tiibeti piiri ääres, kõneles, kuidas ta kuulis tiibeti munki nende rituaalsete tantsude ajal rääkimas inglise keeles. Nad tsiteerisid seiks piiri, vandusid nagu põõsas madrused. Veel kõnelesid nad saksa ja prantsuse keelt ning täiesti tundmatutest keeltes. No üks küllalt hiljuti Hiina sisemissonis pensionile jäänud misjonär kõneles sarnastest kogemustest. See lõik ilmus ajalehes Kessenheralt 64. aastal. Teine lugu on jutustatud samast ajast Lõuna-Californiast ühe suure koosolekute kampaania käigus, kuhu oli kutsutud ka palju võõraid, palvetas kestliku koguduse pastor võõrastes keeltes. Kohal viibis ka üks juudi noormees, kes oli töötanud varem mingis Iisraeli kibutsis. Noormees tundis ära tolle kandi kõnepruugi moodsa hübriidi. Kui ta sellest pastorile kõneles, siis selgus, et viimane polnud kunagi seda keelt õppinud. Selliseid asju ongi niisama lihtsalt inimkonna ajalooks raske seletada, sest keel on reaalne. On küsimus, kas kristluses tuntud keelte rääkimine glossolaaliat on ikka üks-üheselt samastatav ka kõigi teiste sarnaste fenomeni tega. Kas ekstaatiline Lovesse langemine on ikka seesama, mis kristlikes kogudustes levinud palvetamine võõrkeeltes ja esimesel kokkupuutel asjasse pühendamatule inimesel? Selline mulje võib tekkida küll. Aga see on nii, ainult minu arvamust mööda pealiskaudsel vaatlemisel. Uue testamendi järgi siis on apostlite tegude raamatus kirjeldatud kuidas Jeesuse Kristuse ülestõusmise järel tekkis kirik ja selles niinimetatud ajaloolises neli pühis millele ka tuleb siis lisada hiljem Samaaria ja kaisa rea nelipühi kus sündmusest kordus esmalt segavereliste Samaarlaste, siis paganarahvaste juures. Nendes kõneldi. Kõnelejatele võõrast, kuid reaalselt eksisteerivat kaasaegset keelt, kuulajaid said aru. Me võime seda apostlite tegude raamatus lugeda teises peatükis viiendast kuni 11. Salmini. Nüüd, kui kuulaja on sellest eespool kuuldud kummalisest palvetamisest segadusse viidud siis oleks ehk ja huvitav teada, et ega tookord olid ka inimesed segaduses. Ja nemad ei osanud ka tollel ajal seda asja seletada üheselt. Et arvamusi tuli väga mitmeid selle kohta. Nüüd hiljemalt on kirik mõistnud et selle sündmuse kaudu soovis jumal näidata ka kujundlikult. Evangeeliumi Jeesusest peab kuulutama kõigile rahvastele sõltumata keelest, nii et sõnum peab jõudma kõikjale edasi. Kui vaadelda piiblit gaasi, siis mõnedes Pauluse kirjades ja Markus keeliumi lõpuosas kirjeldatakse aga tõenäoliselt erinevalt võõrastes keeltes rääkimist. See on siis keel, millest tegelikult rääki aru ei saa, mis ei ole päriselt eksisteeriv. Keel. Ja Paulus on öelnud siis seda et see, kes kõneleb seda, kes võõraid keeli räägib, ehitab iseennast, sest ta räägib ainult jumalale ja ainult jumal võib teda mõista. See on siis palvekeel, mis on kõnelejale arusaamatu ja vajab tõlgendamist. See on nüüd seesama kõne, mida saate alguses kuulda võisime. Tegelikult pole see mõeldud avalikuks esitamiseks, kui pole tõlgendajat. Koosolek, mida me kuulsime, oligi palvekoosolek, kus inimesed lihtsalt pool valjusti palvetasid. Ja sellises palves kõnelemise kohta on kasutusel ka siis eraldi termin glossolaaliat. Viimane tuleb kreeka keelest Lalein Klossays mis tähendabki siis keeltega rääkimist. Sellisel kõnelemisel on kaks funktsiooni. Esiteks kogeb kõneleja seda lihtsalt ühe isikliku elu rikastama nähtusena. Mõnikord kaasneb sellega hulk emotsioone, ruum isegi joovastus, aga ka süvenev rahu. Kuid uuringud on näidanud ka seda, et emotsioonid on siiski vaid kõrvalnähtus. Siin sõltub üsnagi palju inimese enese temperamenditüübist ja keskkonnast. Ja sellepärast ei ole väga õigustatud arvamus, nagu oleks keelte rääkimine mingi ainult usuäärmuslik nähe üle pingutatud, emotsionaalse surve tagajärg. Ma tean inimesi, kes kõnelevad keeltest sama rahulikult, kui nad kõnelevad oma emakeeles. Ja teisalt on aga muidugi ka võimalik, et kui mõnes koosolekus on üks väga üles köetud ja väga tuuline õhkkond siis vallanduvad ka emotsioonid seda kergemini. Ja On ka selliseid näiteid, et glossolaaliat, võib-olla mõningaid isetekkeline inimene lihtsalt vastab ühel hetkel, et ta kõneleb. Teisel juhul on aga neid. Ja näiteks klassikalise Nelipühi liikumise juurde kõlab see, kes kaua palvetavad ja otsivad, et sellist võimet saada. Kui see võime, aga on, siis inimene üldiselt valdab seda täpselt samamoodi nagu iga teist keelt. See tähendab, ta võib seda alustada ja lõpetada täpselt siis, kui ise heaks arvab. No muidugi on korduvalt juhtunud, et inimesed on siis sellises Muuseas, mis nende asjadega väga liiale läinud. Ja tuleb ka siin ära öelda, et üks klassikalise nelipühi liikumise nõrk koht ongi see, et see kogemus on tehtud normiks. Usuti, et tõsised kristlased peavad omama seda kogemust ja kui nad seda ei oma, siis pole nad ka tõelised usklik. Kuidas see viis valdumisele paljudest teistest ja võttis väga kriitilise suhtumise teiste peale? Kes sellise asjaga ei tegele. Karl Kaups, eestiaegne baptisti jutlustaja, esimese Eesti vabariigiaegne ka riigikogu liige. Tema on välisEestis eksiilis olles kirjutanud ajakirja põllu vagudel, andnud seda välja. Ja selle 20 kaheksandas numbris kirjutab tema nõnda. Keeltega rääkimise liikumine levib osalt ka episkopaal presbiteriaani luteri ja teistesse uskondadesse. Viimasel ajal on Ameerikas tekkinud uus liikumine, kristlike ärimeeste liikumine. See on tugevasti jälle esile nihutanud keeltega rääkimise küsimuse. Antakse juhatust, kuidas keeltega rääkimist saavutada, arendada ja kasutada, rajatakse isegi vastavaid seminare. Siin püütakse ka kõneorganite seadmise ja masseerimise kaudu inimeste abistada ja hõlbustada keeltega rääkimist. Siis me võime öelda, et nagu lauljal on ettevalmistushääleseade, nii võib ka mõnel pool olla keeltega rääkimiseks veel seade. Glossolaaliat teine funktsioon on koos tõlgendamisega. See on nii, et kas siis kõneleja ise kõneleb ja tõlgendab kohe oma kõnet või on keegi teine isik, kes tõlgendab. Sellisel puhul on sõnum määratud tavaliselt kellelegi konkreetsele isikule on prohveti sõna, see tähendab mingit konkreetset olukorda puudutav sõnum. Ma olen isiklikult ise viibinud taolises palvegrupis, kus kõneleja ise oma sõnumiga tõlgendas. Ja mainib märkimist, et, et ehkki ta ise seejuures kohe hiljem detailselt enam ei mäletanud, mida nimelt oli ütelnud ei olnud ta siiski transiseisundis selle sõna klassikalises mõttes, vaid ta tajus ümbrust täiesti adekvaatselt ja teades, et iga hetk, kui ta soovib, võib oma tegevusega lõpetada. Ja just sellised kogemused nagu viitavad sellele, et et kestluses levinud keelte rääkimine siiski erineb sellisest sotsialistlikust praktikast ja ka ei ole ka uurijad leidnud ühtegi nähtust ei kaasajastega antiikset kirjandusest, mis oleks samastatav. Selle uue testamendis kirjeldatud, millest Andresest kõneles. Siin ei ole tegemist mõistuse kaotamisega, tavaliselt on ainult täiesti kontrollitav. Muidugi on olnud neid, kes tõesti on viibinud samal ajal teadvuse teisenenud seisundis. Aga see ei ole otseses seoses ja täiesti kindlasti ei ole see tegu siin tegu mingi ürgreligioossus, aga tean ise täiesti kaasaegseid kõrgharidusega mõistuse inimesi, kellel on see võime, kes seda võimet ka aeg-ajalt praktiseerivad. Ma arvan, et tegelikult on põhjendatud vist see küsimus, et glossolaaliat esinemise mõte jääb siiski natuke ähmaseks, kaks funktsiooni kõigepealt inimesele, kes seda kogeb, see ergastab kogemus. Ja teiseks siis see, et selle kaudu tuleb teatud sõnum küsimus ja miks on siis tarvis nii keerulist teed selleks kõigeks, kui on tarvis veel ka tõlgendamist. Mis puutub glossolaaliat tähendusse siis siin on üsna mitu võimalust. Kõigepealt ka näiteks nendel puhkudel, kui keel ise jääb tõlgitamatuks sest keele funktsioon ei ole ju mitte ainult abstraktse mõistelise info ülekanne vaid keel väljendab palju enamat. Keel võib-olla ka näiteks emotsioonide, kandja, suhete, väljendaja või isegi suhete looja. Mul oleks hea näide mõtelgem näiteks džässlauljale kus solist võib väga pikalt laulda ilma tema sõnadel mingisugustki mõistelist tähendust oleks. Ja analoogselt on paljud kristlased kogenud, et neile on keeltes palvetamine olnud just kogemuseks, mis süvendab usaldusliku suhet palvetaja ja jumala vahel. Muidugi 100 glossolaaliat on salvestatud uuritud üsna palju. Ja enamasti siiski ei ole keeleteadlaste väitel tegemist keelega selle klassikalises mõttes. Vähemasti on leitud puuduvat kõneldavale keelele omane kindel struktuur, mis muidu on tabatud isegi siis, kui, kui see võõras keel peaks ise tassesseerimatuks jääma. Küll aga on neid juhtumeid, millest täna juttu on olnud. Kõneldakse mingit konkreetset keelt, mida kõneleja pole õppinud. Mis selle taga siis on? Kristlased on alati uskunud, et siinpoolse maailma kõrval eksisteerib ka sealpoolne nähtamatu. Piibli autorid olid veendunud, et nõnda kõneleb nendega püha vaim jumal ise. Ühtlasi Oldega valvel. Mitte kõik ei ratsionaalne ja teispoolsusest tulev ei väärinud. Omaksvõttu. Kristlaskond püsib nüüd küll üldiselt tänapäevani samasuguse arusaamise juures. Millise hinnangu te ise kumbki glossolaaliat? Annate mina võib-olla annaksin sellele just hinnangu selle nurga alt et glossolaaliat on tegelikult inimese enda asi. Aga glossolaaliat ei anna tegelikult midagi. Tema kõrvalseisjal. Ma võtan seda nagu koguduse seisukohalt kui minu kõrval Klossionaalik, temal võib tõesti hea olla, aga mind see võib-olla hoopis häirib. Aga ma arvan, tal on vabadus olla Klosolalik. Muidugi ei saa seda kogemust teha kohustuslikuks ja, ja tegelikult ei ole ta ka võib-olla kestluse mitte keskne asi, vaid tegelikult jääb täiesti ääremaadele ja ja kokkuvõtteks võiks viidata ühele õigeusu kiriku preestrile kelle käest kunagi küsiti, et miks õigeusu kirikus ei ole keelte rääkimine nii tugevasti kirikut mõjustanud, nagu näiteks katoliku kirikus viimastel aegadel. Siis tema ütles nõnda, et et näidake mulle seda inimest, kes hakkab väga tugevasti keelterääkimist rõhutama ja mulle tundub, et et midagi on tema enese sellises. Usuelus vildak sellepärast et õigeusu kirik põhimõtteliselt rõhutab müstilise kogemuse terviklikkust ja see on mõneti nagu lääne ühiskonna väga siinpoolse väga materialistlik elukäsitluse vili. Kus siis ütleme, selline müstilise kogemuse terviklikkus on, on läinud kaduma ja nüüd teatud aspekte väga tugevasti rõhutatakse. Aga noh, see, et neid rõhutatakse, see ei tee veel seda fenomeni iseenesest kuidagi halvaks. Kas ja kuidas on analüüsinud glossolaaliat psühhiaatrid ja psühholoogid sellest sarja järgmises saates?