Mitte iga päev ei saa avada mikrofoni nii kaugel kodumaast kui praegu. Sydney olümpiamängude eel. Me ei ole hetkel mitte sinilinnas, vaid, vaid sadakond kilomeetrit eemal Eesti külas. Ja minu hääldus selle küla kohta ei ole kindlasti selline nagu kohalikud, aga nii rahvapäraselt võiks öelda, et element ilmurris. Ja oleme külavanema perekonnas ja saame tuttavaks ja kui ma midagi juba tegin, vea siis tiimiga kohe vigade parandused ära. Mida ei ole mitte midagi minu arust noh näed, et meil külavanemaks tituleeritud nimetati, siis see on osalt õige, aga seevastu minu tahtmist on mind siia pandud. Aga nähtavasti keegi peab siin olema ja, ja seda ametit pidama, nii et selles suhtes oleme kõik ühel meelel. Aga, aga noh, muu 100.. Ja saame siis perre rahvaga tuttavaks nime poolest ka. Ahaa no mina olen nime järgi Edmond ristitud, mu naine pani mulle nimeks Peeter ja nüüd ilmselt öeldakse taat. Nii et rannik ranniku, ta tähendab rannik on minu perekonnale. Meri abikaasa. Mina olen sündinud Käspärssalme, aga nüüd meesteks andsime teise nime, nii tuleb minna ka rannikusalme. Ja need kuulajad, kes kodu Eestis saavad meie jutuajamist kuulama nendel varem või hiljem tekib küsimus, kus te eestimaalt pärit olete. Aitäh nagu ma ütlesin, ma kuulun sinna, kus seltskonnas enamik kuulub, kui on multipalju, siis olen mina ka mulk. Aga kui on tallinlasi palju, siis mina, tallinlane, see tähendab, et ma olen küll sündinud Mulgimaal, aga väga lühikest aega elanud, yles kasvanud, no Tallinnas see jätab mulle võimaluse valida siis, kuhu haige tahab kuuluda ja ma kuulun enamiku hulka, seal kindlam. Aga mina olen sündinud harjunud Kolga vallas ketraja külas ja kohapeal öeldi mind, et see on. See on üks Citre poistest, nii et mina ei ole nii ka minu abikaasat, et valge on sinnapoole kanti, kus kohas. Rohkem on see nagu ei ole minu kohane mõtlemisviisi kohane. Ja sai juba öeldud, et me asume Eesti külas. Mida tähendab see Dilmuri eesti küla, kui suur ja kuidas see on üldse tekkinud ja mis ta oma olemuselt on? Ütelda, et ta on puhkekodu nendele eestlastele, kes on siin juba enamik oma elust veetnud ja nüüd on vanaks saamas. Seda ei tohi küll öelda, et vanaks saamas, aga. Juba küllaltki eakad, et võivad pensioniaega nautida ja noh, siia siis saab niimoodi hätta. Tegelikult tahaksin öelda seda, et see on on asutatud ühe Eesti organisatsiooni poolt, mida nimetatakse Eesti abistamiskomitee. Ja ma usun, et esimesed majad süüewist ehitate kuskil 30 aastat tagasi või nii umbes ma ei ole, ma olen siin täiesti uustulnuk alles kolme aastat elanud, nii et täpseid andmeid mul siin kuskilt võtta ei ole, momendil. Aga siia saad niimoodi, et et Eesti külas on ehitatud majad ja iga inimene, kes tahab tulla, peab maksma teatud summa korteris elada ja see summa on umbes 60000 kuni 65000 Austraalia dollarit. Ja paigutatakse ja kui ta siit lahkud ja kas surnuaiale või, või niisama lähed ära, mis tähendab sinu, sinu pärijad saavad, saavad siit tagasi. Näiteks 50000 tagasi 10000 jääb siia nende kulude katteks, mis siin vahepeal remondid ja nii edasi. Siin elades Me maksame aeg-ajalt 20 dollarit nädalas, et seda maintenance, seda parandustöid teha või muru niita või mis iganes. Ja küla suurus ütleme suurusjärgus mitu maja, mitu korterit, mitu inimest siin ja mitte või, ja kas on ainult eestlased? Siiamaani on ikka püütud seda hoida, et siin ainult eestlased saaksid olla. Aga nüüd viimasel ajal on tekkinud olukord, kus majad on tühjad ja üks tühi maja on täitsa suur kaotus, sest raha raha ei tule ja siis need praegu on küsimus selles, et et kas võtta ka segaabielusid ja seda on juba juhtunudki ja sees peale selle võib-olla lähemalt naabriad nagu lätlasi ja, ja siis soomlasi või, või noh, need, kes on nagu Aga maju on siin mitte üks ega kaks ega viis ega kuus, vaid. Maju on numbri järgi 32 ja igas majas on vähemalt kaks korterit nendes varem ehitatud majades vist isegi kuni neli korterit. Ma maja ei ole vaid maja ümber, maja on aiakesed, on palju lilli, mille ja praegu, kui Eestimaal on juba sügis käes, siin algab kevad ja tundub, et siinses kandis seda aega, kus kõik oleks raagus seda, ega ei olegi. Ei, kindlasti mitte, Austraalia taimed on juba kord niimoodi, et enamasti higi viljad ja kõik, mis siia toodud on, mis raekoja lähevad, need on ikka Euroopast toodud ja näiteks meil on siin kask õues, mis praegu raagus. Kas see on Eestimaal? Ei, ma ei usu, et ta, et kui taim eestimaalt toodud on, aga. Näeme siin on väga palju ikkagi ikkagi sisse toodud taimestik ja see tegelikult minu arust teebki ilu, sest siinsed taimed ikkagi nii nagu ei õitsema ja ei lõhna nii hästi ja või on see meiesugune sentimentaalne hoiak, et tahame ikka näha oma loodus, mis on meil sünniga kaasa armsaks saanud ka siin oma ümbruses näha. Ümber maja on palju lilli. Need on proua hooldada, mis lilled siin Eesti peremaja ümber õitsevad. Sest on tuttavaid lilli nagu. Siin on põhilised igihaljad ja alati õitsevad pillar, konid ümber maja siis on siin võõrasema, siis on siin pääsusilmataolised kultiveeritud natukene suuremad, kui meie metsa all olid lillekesed, siis on siin poli antusid, mis minule tuletavad kah aretatud nurmenukke meelde. Siin on siis Impaisensid. Nendel unist ja pass on inglise esile nimi ka nendel lilledel, need tulevad suvel. Ja siin on, ma pean vaatama. Siin on siis on väiksed karikakraõielised Nix meile öeldakse liivakarikakrad, mis väga kuival ja vähenõudlikud maal elavad seal ümber ja kas siis on ja maasikaid ja, ja enamasti kõiki asju, mis ing teab ja ei pea, mõtleb siin oli enne meid eelmise Pervez poolt istutatud, küll siin oli tulpe ja nartsisse ja ja suured hortensiapõõsad. Need väga-väga palju eri sortide Tiugi küljes nimetada neid eksperdile. Kirjutab aga, et neid on palju sorte, on neid ka palju õisi. Aga Eestimaal oli tänavu aasta suur seeneaasta näiteks kus kohas ja kas üldse siin läheduses on seeni. Oo, ja kui palju veel ja kui palju veel ja veel kuuseriisikaid, mida te, milles teie Eestimaal eriti rõõmu tundsite, kui mõne leidsite minu noorusajal ma mäletan, aga meil oli küll, aga olid alati ussitanud keeldusite Luzin jõhvt Rostovi elukad ei elagi. Siin õnneks nendele esimestele elanikele, kes siiakanti kasutati tahtsid kähvama midagi kodumais oma kodude ümber luua. Õnneks nad valisid selleks männipuud ja nad istutasid oma kruntide ümber siia mändisi ja tukate viisi mändise sinna-tänna ja Nende mändide all kasvavad kuuseriisikad ja lopsakad ja õnn. See austraallane ei tea kuse Risikast maadega ilma jätab need kõik meile süüa ja noppida. Selle tõttu oleme meie hästi seentega varustatud. Või juba ise järeldada, et ilusat kaunist eesti keelt me kuuleme siin peres ja seda ilusat eesti keelt oleme me juba ka eelnevatel päevadel Sydneys kuulnud. Siin külas tõenäoliselt on valitsev eesti keel. Jah, see tõesti on nii selle mõttega me siia tulimegi, et kuna Haadoleiades elades jäime nagu üksikuks meieni naabrid ja head tuttavad said vanaks, Meiegi oleme vanaks saanud ja, ja me pidime, tahtsime leida õieti koha, kus kohas me saaksime eesti keeles eesti meeles edasi elada ja see selleks kohaks osutuste filmere. Ütelda tere ja jõudu tööle ja nii edasi, nii et see vähemalt minule oli, on see väga. Tähtis ja teel siia me kuulsime nii mõndagi ja üks termin valmistas meile head meelt, siin külas pidi olema lustimaja. Lusti küla argiajalgi aga ei ole siin midagi pistmist. Kogu see nurk, kus meie elame, on lusti küla selle tõttu, et kui meie tulime siia meile oli siis kõik veel terved ja kolm aastat suuremad ja lusti oli palju ja rõõmu sellest, et ümberkaudu elasid kõik omad inimesed väga sõbralikud, väga heatujulised ja nooruslikud. Ja siis oli kohviõhtutel lauldi veel mitu tundi lõhtut, õhtu, heli ja üldse siin selles. Joonis siin elab lustakas rahvas ja selle tõttu me panime selle külasele selle nurga küla nurga ülem, kus me praegu oleme, selle nimi on lusti küla. Ja tänapäevani on siin veel mõni päev tagasi oli sünnipäev, siis me laulsime siin veel kaks tundi õhtul, niipalju kui kõrgud võtsid. Seda on rõõm kuulda ja meil on kodu-Eestis tarvis hoopis eeskuju võtta siinsest eluhoiakus temperamendi, st ja kõigest muust. Aga lusti ja laul. Kuid see ei täida ju kahtekümmend nelja tundi, et millega veel eestlased siin tegelevad. Oi, see on nii, kuidas keegi kellegil on isu ja tahtmist. Näiteks on päev liiga lühikene ja me ei saa enne kella kahtteist magama, sest nii palju on tegemist lõpeb enne otsa. Näiteks kui me siia tulime, siis ajaviiteks ei olnud midagi teha, asutasime nii-öelda huviringi huviringi juhatuses oleme me mõlemad, see tähendab, et iga nädal tuleb midagi muretseda, kas mõni loeng külarahvale või mõni filmiõhtu või ükskõik mida selle ettevalmistamiseks läheb omaette aega siis me praegusel momendil on käsil lavastus laulumängulavastus selle õppimisega ja harjutamisega läheb elu suur hulk aega ja kui siin natuke aega üle jääb, siis kirjutame mõned kirjad sugulastele ka, kui jõuab ja iseenese rõõmus, kirjutame mõned. Humoreski võiks ütelda, lorijutud maa nimetada ja niimoodi on, et õhtul ja siis vaatan, kell on pool 12 ja mul velgi kiri pooleli ei saa ega magama minna, peab kella 12-ni välja venitama. Aga mõned inimesed siin näiteks, kes on jälle teist sort iseloomuga, need tahavad vaikselt elada, nemad lähvad juba kell kaheksa teevad tulepimetakse, lähvad voodisse, mõni veel loeb natukene aega ja lihtsalt elavad oma, see käivad arvud ümber maja võib-olla kaks korda ja neid ei huvita, mis ümberringi juhtub või ütleme, nii, ühiskonna elust osa võtta on ka selliseid, siis kõigil vabadus. Aga suur osa inimesi tahab siin ja seal kaasa lüüa, kuna tegevust tegevusrõõmu saada, lihtsalt näiteks meil hakkasime siin nüüd näidendit siin õppima või laulumängu õieti mille ma koostasin, õieti kohandasin Rummu Jüri näidendi järgi, mis oli, mängisime 20 aastat tagasi saada, laadis midagi meeles ei olnud, see tagab üldise sündmustiku järgi ja saatsid kokku nii et seal oleks väga vähe teksti, kuna siinsed inimesed ei pea ju palju sõnu meeles. Ja nüüd on siis nende laulude õppimisega küllaltki palju tegemisse, kui oli vaja tegelasi saada selleks otstarbeks siis minutikski paljud ei tegelaskonda, seitsmendad 80 aasta vahel ja laulavad ööbik, linnud. Juttu, eks meil hästi palju, aga iga inimene, kes on Eestimaalt siia sattunud tal on sama kirev elulugu ja oma Austraalias viibimise staaž või aeg. Teie jõudsite maailma kuklapoolel ehk rohelisele mandrile, millal? 1950. Saksamaalt ja. Saksamaale muidugi sattusin ma sellepärast, et ma olin sõjaväes kolm ja pool aastat olen ma relvaga kommunismi vastu võidelnud ja ja siis läbi vangilaagrite lõpuks jõudsin, jõudsin Saksamaale, kus meie laagris kohtasin oma abikaasat ja seal me abiellusime, juba siis võtsime ühise Reisi ette siia, kui selleks võimalus avanes, sest minusugusel mehel ei olnud esialgu võimalust Ameerikasse Kanadasse Rootsi kuskile minna, sest sest ma olin Saksa sõjaväes olnud. Ja aga Austraalia oli üks esimesi maid, kes ei pannud sellest seda üldse tähele, vaid tema vaatas, kuivad, tugevad sinu musklid on ja kas eakad tööd teha. Ja kui sa terve sa oled ja selle tõttu siis võeti meid vastu 40 90. aastal, kus me olime juba neli aastat peaaegu et Saksamaa tyypi laagris veetnud. Niisiis tulime Frymanud sadamasse märtsikuu nagu töötasin 1950 ja noh, sealt siis kulges meie elu olnud ja meil oli vaheks poeg Peeter sündinud Saksamaal all ja siis tulime nagu perekond juba siia. Ma sattusin esialgu kalkoori kullakaevanduslinna, kus ma töötasin viis aastat kaevurina ja siis vaatasime abikaasaga, et see asi näed siin see kaevandustöö on väga raske ja tervisele käivet. Ja meil oli peamine tahtmine, et me leiame koha, kus on rohkem eestlase ja mina nagu sünni poolest laulumees. Ma tahtsin meeskooris laulda ja teha, noh, niisugune prajalgi tegutseme igasugustes seltskondlikud ettevõtmistes. Sel ajal ma otsisin taga seda kohta, taotlesime pideva pesapaiga ja selleks oligi siis mardilaat, kus me veetsime noh, kui, kui kaua ikka päris 30 aastat või 40 aastat koguni seal oli siis seda seltskonna tegevust küll ja küll jaa, jaa. Keskkoolis lauldud ja igasugu muid asju seal tehtud. Ja nüüd siis otsustasime muidugi lõpuks, et see viimane etapp on siis ikkagi siin tillumeres ja ega siit enam kuskile mujale eriti minna ei ole. Muidugi üks koht on veel, aga ma jätan selle nimetamata, sest selle te seda teab igaüks. Ja noh, see on see seitse jalga pikkusele ja neli jalga lai, aga me oleme siiski Salmega otsustanud niimoodi, et meie pöörmes ajaks Kuusalu kalmistule ja oleme sinna juba oma kivi üles üles kirjutanud või, või asetanud. Ja nimed on peal, sünniaasta on, aga Ma ei ole. Ja mulle tuleb meelde, üks üks niisugune märkas, mida minu isa rääkis, üks parun oli pannud oma hauale niisuguse kivi. Et pani oma oma sünniaasta sinna peale, aga selle kohta vahepeal oli öeldud, et liigub veel. Ja see tähendab seda, et ta veel elas, eks ole. Ja nii on meiega ka, et, et rannika salme ja rannika Edmund liiguvad veel ahneid. Tehke seda sinna kivi peale märgitud just ei ole. Aga seda rääkisime me siis, kui mikrofon oli veel kinni, et te olete mitmel mitmel oral siit Australia haljast Eestimaal käinud ja olete igatipidi Eesti elu ja oluga kursis. Ja teil on tutvusringkond ja palju tuttavaid Eestimaa kasutades lahtist mikrofoni. Läkitagem meie kaudu ehk Eesti raadio kaudu tervitused neile, keda kellele soovite. Minule omakseid ei ole lähedasi, vanaema suri mul mõned aastad tagasi, aga mul on üks peotäis koolivad esiseal keskel loomulikult tõesti, iga kord, kui me oleme Eestis käinud korraldavad mingisuguse kokkutuleku, kus me jällegi kokku saame oma oma kooliaegseid. Mälestusi saime sirvida. Need oleks, need oleks Stella. Oli abielus, nimesid enam, aga need tüdrukud ja Kehtna tüdrukud, kes salme rannikut teavad. Kõigele saadan parimaid tervitusi. Neid on Tallinnas neli, viis. Minul on tekkinud eestlane, seal on väga palju häid sõpru, ma jõuagi neid kõiki nimetada, aga ma tahaksin ütelda oma õele Elmi Andreile ja tema lastele palju, palju 1000 tervist siit täna andnud haruldane võimalus seda raadio teel edasi anda. Aitäh pererahvale, aitäh mõnusa jutu eest. Teile soovime head kevade jätku suve saabumist ja peatset jõudmist jällegi Eesti, Marek, kuidas teie plaanid ellu lähevad? Igal juhul kõike, kõike kõige paremat. Suur tänu teile, aitäh.