Täna lubasime rääkida sellest, missuguse hinnangu on andnud psühholoogid psühhiaatrid sellisele nähtusele nagu glossolaaliat eelmises saates Me kõnelesime siis glossolaaliat fenomenist. Sa oled tekkest ja muuhulgas ka siis sellest, kuidas see 20. sajandil levinud on. Tõime ka paralleele antiikajast ja kaasaegsetest mittekristlikest religioonidest. Ja muuhulgas oli ka juttu siis sellest, kuidas kristlased on glossolaaliat mõistnud piibli valgel. Ja me lubasime tänases saates rääkida järgnevast, kuidas on püütud fenomeni siis seletada ja hinnata. Kas sul on muidugi väga põnev nähtus, kasvõi juba sellepärast et ta on põhjustanud tohutuid kirgesid? Just tema ebatavalisuse tõttu on sellega tegelejatel tihti raske hoiduda emotsioonidest. Kuna tegemist on kellelegi jooni spetsiifilise nähtusega, siis mängib hinnangutes üsna suurt osa. Kas hindaja ise usub kontakti võimalikkusesse teispoolsusega või mitte? Üldiselt on niimoodi, et glossolaaliat, eitajate ja kriitikute hulk on palju suurem kui sellesse nähtusesse mõistvalt suhtuda soovivate inimeste ring. Ja loomulikult on sellisel olukorral omad täiesti kaalukad põhjused. Nimelt küllalt sageli ilmnevad need nähud koos mitmesuguste teiste ütleks ebatavaliste lähetega, inimesed on ekstaasis, nad enese üle kontrolli kaotanud või mingis üliemotsionaalses seisundis. Glossolaaliat peetakse üldiselt usufanatismiga tihedas seoses olevaks nähtaks Öeldakse glossolaaliat kui kaitseventiil. Näiteks et sellistes praktikates olla inimene omalajal vabanenud vaimsetest füsioloogilistest pingetest. Et Itaalia käigus toimuvat teatud lihaste lõdvenemine, mis annab inimesele pärast heaolu tunda ja primitiivselt inimesele olla olnud vajalik. Tänapäeval on selliste asjade tarvis aga teistsugused sotsiaalsed mehhanismid paarid, diskod, isegi sõjapidamine. Uue testamendi autorid polevad aga polevat aga asjast hästi aru saanud ja olevat, et seda jumala eneseanniks pidades lihtsalt üle tähtsustanud. Omalaadsest sellise vastuargumendi on esitanud glossolaaliat näiteks kristlikud fundamentalistid. Need on siis inimesed, kes nii tõsiselt ja nii suure respektiga suhtuvad kõigesse, mis piiblis on kirjutatud. Et nad ei luba enesele vähimatki mõtet sellest, et uue testamendi aegses usu praktikas võis jumaliku kõrval ka midagi inimlikku olla. Kuna aga uus testament kõneleb keeltega rääkimisest väga selgesti, siis on fundamentalistide poolt leitud väljapääs, selles väidetakse. Tol korral oli tõeliselt tegemist kuulmise aga mitterääkimisi imega. Ainult sellest ei saadud õieti aru. Üldjuhul aga selle seisukoha pooldajad ei tea, et esimest korda lükati see väide ümber juba aastal 350 kirikuisa Gregorius nas Jaansist poolt. Olgu nüüd sellega, kuidas on, aga kristlikes ringkondades on Üheks kõige tõsisemaks vastuargumendiks olnud väide et keelte rääkimise puhul võib olla tegemist ka omalaadse spiritualistliku kogemusega milles kõneleja ise on meedium ja mingi teine vaim kõneleb tema kaudu. Ja hoiatatakse, et kui inimene asetab individuaalse ego kõrvale ja avab oma teadvuse tundmatutele trantsen tantsijatele jõududele et siis võib kergesti juhtuda, et selline inimene satub pigem saatanlike kui jumalike jõudude meelevalda. Ja see on hoiatus, mida tuleks igal juhul tõsiselt võtta. Kui nüüd me tuleme tänapäevaste psühholoogide seisukohtade juurde, siis tasuks kõigepealt ja selline meie saatesarja teemat nagunii puudutav väikeneks kurss suhetes teispoolsusesse. Põhimõtteliselt võimalik laias laastus öelda, et on kaks suurt maailma vaadata. Üks on ürgreligioosne või siis ka Plotonistlik kristlik. Usutakse, et inimene võib olla otseses kontaktis teispoolsusega. No see vaateviis näeb seda, et inimene seisab otsekui kahe maailma vahepeal siinpoolse ja sealpoolse vahepeal. Ja ainus võimalus nüüd midagi selle sealpoolse kohta teada saada on tegelikult süüvida iseendasse iseeneseelusse sellepärast et see teispoolne avaldub inimese sisemise mina kaudu. Ja inimene saab teispoolsust kõige paremini tunda teatud kogemuste kaudu oma nägemuste, oma unenägude, oma visioonide ja fantaasia, oma vaimuliku inspiratsiooni, keelte, rääkimise, kogemuse või ükskõik milliste sellilaadsete kontaktide kaudu. Ja kui ta neid nüüd uurib ja ja nendesse süveneb, siis siis ta midagi avastab ka selle teispoolsuse kohta. Ja sellise käsitluse kohaselt inimese subjektiivsed kogemused on täpselt samamoodi tähtsad kui kogemused välispidise maailmaga. Ja neid tasub täpselt samamoodi uurida ja nende mõtestamisega vaeva näha. Nüüd kestvus on üldiselt selle seisukoha omaks võtnud kuni keskajani. Nimelt keskajal tuligi vestlusesse sisse üks natukene teistsugune vaate, viis nendele asjadele ja see teine vaata ühisvõiks olla nimetatud Arist ootarlikuks. Nimelt Aristoteles oli see mees, kes esimest korda väga selgelt defineeris selle vaata et me võime tunnetada olemasolevat ainult meie meelte kaudu. See tähendab, et siis välismaailmast ja me võime seda siis ainult nii palju mõista, kui meie loogiline mõtlemine, meie mõistus seda analüüsida suudab. Kuigi vestlus esialgu püsis üldiselt sellisel esimesel seisukohal, siis keskajaks juhtus nõnda et Aristotelese mõte jõudis ristisõdade vahendusel uuesti Euroopasse. See oli vahepeal peetud ju alal araablaste poolt. Ja need oli üks selline mees nimega Toomas Akino kestvusajaloo, üks suuremaid dialooge. Ja tema nüüd võttis ette kolossaalsed ülesande. Ta püüdis lepitada Aristotelese mõtet endise kestlik platonistliku maailmavaatega. No tema põhiline tunnetuse õpetus oli selles, et et inimene tunnetab maailma ainult oma kogemuse kaudu ja et selle mõtestamine toimub mõistuse vahendusel ja, ja see mõistus just nimelt ongi jumalik and. Ma nimelt ei eksisteeri siis nüüd mingit otsest kontakti teispoolsusega ja ta ütleb, et niimoodi, et isegi inglid, mis on täiesti mittemateriaalsed olevused võivad inimesega kontakti astuda ainult siis, kui nad võtavad mingisuguse nähtava ja tunnetatava vormi. Tegelikult on see küllaltki oluline, sellepärast et kestlus võttis selle omaks või Akino mõtted olid niivõrd hästi ja loogiliselt esitatud. Et tegelikult kogu kestlik mõtlemine ja noh, see tähendab kogu õhtumaine mõtlemine suundus täiesti uutele rööbastele. Ja noh, seda võib nüüd hinnata nii hästi kui halvasti kindlasti hästi selles mõttes, et just see arusaam vabastas tegelikult loodusteadused teoloogia ja filosoofia võimu alt ja pani aluse meie tänapäevasele läänelikule industriaalsuse kultuurile. Sellepärast tekkis võimalus hakata tegelema empiirilise teadusega. Noh, teiselt poolt võiks öelda, et ka võitlev materialism ja suur sotsialistlik oktoobrirevolutsioon on sellesama asja kaudne tagajärg. Nüüd kui me 20.-sse majandisse tulema, siis me jõuame kahe mehe kaudu. Selles kahes erinevas maailmavaates jõuame uuesti teatud kas siis kompromissina või teatud kokkupuutepunktini. Ja nimelt need on nüüd psühholoogid, Freud ja Jung vaid oli esimene mees, kes väga põhjalikult ja teadlasena hakkas analüüsima inimeste mõtteid. Ja tema kirjeldas inimesel inimesel siis lisaks teadvusele veel alateadvuse ja oma hilisema töö käigus veel rassilise alateadvuse ja mõned muud sellised mõisted. Tema selline nagu põhiline meetod oli alguses see, et hüpnotiseerida inimesi ja siis hüpnoosi all inimesed kõnelesid oma oma hirmudest ja probleemidest ja ja kui nüüd neid niimoodi analüüsita, siis need vaikselt kadusid. Inimesed said kama füüsilistest haigustest terveks ja tuli välja selle mõttega et paljud inimese probleemid on põhjustatud sellest, et inimese alateadvuse teadvus on vastuolus. Ja tuleb aidata seda vastuolu ületada. See oli selline esimene põhjalikum näide sellest, kuidas midagi täiesti mittemateriaalset. Lihtsalt inimese mõtted võivad tegelikult vägagi reaalselt mõjustada olemasolevat maailma. Jung läks edasi, alustas ligi 40 aastat hiljem või, või umbes nõnda ja tema siis teadvuse struktuurist rääkida või psüühikast kultuurist rääkida, siis seal on ta nagu eristab kolme tasandit, üks on teadvus. See on kujunenud inimese ajaloolise arengu käigus. Tema põhiolemuses on inimese teadlikkus iseendast ja võime teada, et me elame ja kogeme siin maailmas. Siis teine tasand on nüüd isiklik alateadvus, see asub vahetult teadvuse all, tema sisu on määratud nüüd inimese isikliku minevikuga. Ja siis sellele lisaks on veel üks sügavaim teadvuse kiht, kollektiivne alateadvus, mis on välja kujunenud kogu inimkonna ajaloo jooksul. Ja kollektiivne alateadvus olnud Jungi käsitluses see ala, mille kaudu inimene ühenduses kogu inimkonna ja kogu inimajalooga ja kollektiivne alateadvus, tema käsitluses on ka nüüd see punkt, mille kaudu inimene on ühenduses selle trantsendentse vaimse maailmaga. Jung ise uskuda, et see asi on olemas. Ja kui me räägime inimese teadvusest, siis siin on mitmeid olulisi mõisteid. Kõiki neid ei puuduta aga üks nendest probleemidest olnud see, et et inimese paljude hädade haiguste põhjuseks on tõepoolest nüüd pinged mis on siis teadvuse ja isikliku alateadvuse ning teadvuse ja kollektiivse alateadvuse vahel. Ja joon, kirjeldas. Selliseid asju nagu arhelt tüübid, need on siis, kuidas nüüd ütelda, need võiksid olla ühed varasemad inimkonna ajaloo mõttevormid. Antiikajal inimesed uskusid, nõidasid ja kartsid neid. Tänapäeval me kardame, mikroobe. Antiikajal, inimesed said haaratud vaimudest headest ku kurjadest vaimudest. Tänapäeval inimesed seestuvad ideedest, mõte liigutus on sedasama, aga uues kultuuris antakse sellele uus sisu. Aga inimene mõtleb, nende kaudu. On tarvis, et see alateadvuse teadvus eksisteeriks harmoonilisest kooskõlas ja seda harmoniseerumuse protsessi nimetab ta individualiseerub, kuniks see on siis see protsess, mille käigus inimene tunnetab oma selfi, selle, see on kesktee isiksuse, teadvuse ja alateadvuse vahel, see tagab harmoonia ja tasakaalu erinevate psüühikat moodustavate kvaliteetide vahel. Ta ütles nõnda, et selleks, et võiks elada harmooniliselt on tema religioosne orienteeritus tegelikult hädavajalik. Kuni teemani käsitleti inimese religioossus kui noh, pigem kui anomaaliat. Pigem kui sellist haigust. Young ütleb, et et kui inimene on ära lõigatud tema harmoonilist terviklikkust tagavast ühest suurest maailmast ja elab ainult siinpoolsuses, siis on ta võiks ütelda pigem isegi Taustal on Jung ja tema õpilased ka vaadelnud glossolaaliat. Nad on seda täiesti uurinud. Ja nende selline seisukoht on, et keelt räägime glossolaaliat ja on nüüd siis kollektiivse alateadvuse kõige sügavamate kihtide invasioon teadvusesse. See on midagi, mis tuleb meie sügavustest ülesse. Ja nüüd noh, see sõltub nüüd edasi inimesest, kas ta usub, et selle midagi taga veel on jumal või usu või, või ei ole? Tähendab, see sõltub nüüd juba selle kirjeldaja maailmavaatest. Sest psühholoogia kirjeldab ainult seda, mis inimese sees sünnib. Aga nii või teisiti sellisel moel saab glossolaaliat vaadelda positiivsena. Sest see võib kaasa aidata inimese indivitatsiooni protsessile. 1962. aastal toimus New Yorgi sajand Thomase kirikus psühhiaatrite, psühhoanalüütikute ja vaimulike ühisnõupidamine. Ja kõik 12 psühhiaatri ja psühholoogi, kes kohal olid, olid nõus väitega, et glossolaaliat puhul on tegemist kollektiivse psühhovee avaldumisega. Osa neist kahtles siiski selle kogemusele väärtuses, kuna nad ei näinud, kuidas asi, mis sageli jääb ju arusaamatuks, võid positiivselt mõjuda isiksuse arengule. Sellele vastas siis üks psühholoog sellise hüpoteesiga arvates, et taolisel kogemusel võib olla sarnane efekt, unelm aga mis oma detailides sageli pole mõistetav. Aga mis siiski mõjustab inimesi. Briti psühhiaater saanud saanud toob esile sarnasuse, mis on täheldatav mitmesuguste grupi kogemuste ja teatud loogiliste tervendamismeetodite vahel. Ta uuris USA-s selliseid usulisi nähtusi nagu ärkamised madudega, tantsimist ja glossolaaliat ja järeldas, et need kogemused omasid inimestele samasugust mõju nagu elektrišokiteraapiat pea. Ja tema arvates nii keelte rääkimises kui šoki teraapias. Toimub ajukoore pidurdus mis muudab indiviidi varasemat seisundit ja vabastab ta uutele mallidele. Ja tema nägi, et see võiks seletada vabaduse tunnet mida väidavad olema endal need, kes on Dozo Laaliat viljelenud. Ja see vabaduse tunne sagedasti saadab glossolaaliat kogemust. Nüüd Lõuna-Aafrika vabariigi Johannesburgi ülikoolis. Oli psühhiaater doktor Van Estvelt Vivieer tegevuses oma doktoriväitekirjaga. Ta uuris selle käigus kolme gruppi inimesi. Ja esimeses esimeses grupis olid inimesed, kes viljelesid glossolaaliat. Teised kaks gruppi olid kontrollgrupid ja tema uuringute eesmärk oli teha kindlaks, kas glossolaaliat on seotud mingisuguse isiksuse põhinõrkusega ja sellisel puhul siis ka märk vaimuhaigusest. Või on see kogemus põhjustatud religioossest dünaamikast, religioossest väest. Tema töö tulemused näitavad selgelt ja tema jõudis järeldustele, et Klossolalikute grupi isikud olid maalsed ja selle fenomeni seletamiseks tuleb otsida muid viise kui patoloogia. Muidugi täheldas ta ka seda, et Blosolalikute grupi liikmete kodused olukorrad olid rõhuvamad ja ebakindlamad sageli kui kontrollgrupi liikmete olukorrad. Nii et teatud mõttes oli tegusis tundlikumate inimestega. Ja nüüd ma tooksin viis psühhiaatria seletuskatset glossolaaliat. Ja esimene katse on olnud taoline, et keelterääkimist või glossolaaliat samastatakse tavalise skisofreenia. Ka skisofreenik on isik, kelle ego see inimene on lõhestatud ja ala teadvusliku poolt üle ujutatud. Ta ei suuda teha vahet reaalse välisilma ja unenägude vahel. Öeldakse, et kuna glossolaaliat lubab sellistel ala teaduslikel elementidel ennast haarata kõnelemise ajal, langeb ta skisofreeniline malli ja tuleb ka sellele vastata, et tuleb eristada siis normaalset seisundit, neuroosi ja psühhoosi. Neuroosis pommitatakse egot alateadvuse poolt. Ego on inimese teadlikud hoiakud ja moraalsus. Ja nõnda ähvardatuna, siis seab inimene üleskaitseid ja kompensatsioone, kannatab depressiooni all. Ta võib isegi olla üleujutatud ala teadusliku sisuga kuid suudab end eristada sellest. Ego on ikka veel võitlev. Normaalsuse puhul suudab ego vastu seista nii välise kui sisemise maailmarünnakutele. Ja ta ei loo kaitsemehhanism. Psühhoosi puhul on ego killustatud ja ei suuda vastu panna alateadvuse rünnakutele. Glossolaaliat on alateadvuse võimas invasioon, nagu me kuulsime enna. Aga ta võib-olla nõrgale Oweegolevaid ohtlik ja glossolaaliat ei tohiks siis kellegile peale suruda. Aga teda samas ei saa pidada siiski mitte kuidagi tavalise skisofreeniaAga sarnaseks nähtuseks. Teine seisukoht on olnud see, et keelte rääkimine neuroosi avaldus seotud konkreetselt hüsteeriaga. Aga sageli on inimesed hüsteeria puhul võimelised mäletama asju, mida nad tavaliselt ei mäletaks ja ja omama ka jõudu, mida nad tavaliselt ei, ei oma. Nii hüsteeria kui glossolaaliat pärinevad küll kaheldamatult alateadvusest, kuid hüsteeria haigus, mis lülitab välja mõistuse ja sageli ka kehakontrolli all samal ajal kui glossolaaliat on religioosne kogemus mis Klossolalikul aitab paremini hakkama saada. Kolmas väide psühhiaatrite poolt on olnud või kolmas seisukoht, et keelterääkimist on püütud seletada psühholoogilise mehhanismiga. Kõige lihtsam selline teooria räägib laiendatud. Või siis ülendatud mälust mis põhineb standardse mahasurumise teoorial. Glossolaaliat fenomeni seletatakse sellega, et me elame paljukeelses ilmas. Oleme kuulnud ja mällu talletanud palju rohkem, kui me tegelikult taipame. Ja keelte rääkimise kogemuse ajal toob alateadvus esile need peidetud sõnad mis on kunagi salvestatud. Sellise teooria puhul ei eeldata, et tegu peaks olema hüsteeriaga kuid selline teooria pole suutnud. Kas seletada, miks allasurutud mälestused võõrastest keeltest sagedasti sisaldavad sõnavara, mis ülistavad jumalat? Väga sagedasti on ju Klosonaalilista nähtuste puhul mindi jumala kiitusega tegemist ja küsitakse siis, et kust need kogemused. Neljas selline seletus on olnud, et tegemist on olnud sugessiooniga. Et kas on siis grupisugestioon või hüpnootilise sugestiooni ideed, inimesed satuvad siis massi sugestiivse kogemuse kontrolli alla on esmapilgul väga ahvatlev. Hüpnoosiseisundis inimene suudab mäletada paljut, mida muidu ei mäleta kuid pole veel kuuldud, et hüpnoosi viidud inimene hakkaks keeltes kõnelema. Hüpnoos võib avada indiviidi alateadvusele. Keeled teevad küll midagi sarnast, kuid sellega nende sarnasus piirdubki, nii et pole teada, et oleks hüpnoosi all keegi hakanud seda glossolaaliat viljanema. Ja viies on olnud siis selline lähenemine, et glossolaaliat on peetud autosugestioon yks. Kuid, kuigi on kaheldamatult võimalik sugereerida alateadvusse teatud ideid, nõnda et isiksuse muutused leiavad aset. Siiski on võimatu, et inimene sugereeriks midagi sellist, mida ta ei tea ega tunne. Ja ükski kirjeldatud psühholoogilistest mehhanismidest ei too meile tegelikult sellist adekvaatset paralleeli glossolaaliat palju sarnast küll on, aga see ei vasta siiski kõikidele küsimustele kõikidele tunnustele, mis õmblussalalias eksisteerib. Üks psühholoogiline seisund, mis siiski sarnaneb Klosooniale ja see on unenägu. Mõtleme sellele, kuidas me magama jääme. Unenäo puhul annab ka inimene ennast teatud mõttes unele üle. Teadvuse kontroll lõdveneb inimene hakkab nägema mitmesuguseid kujundeid. Ja kui inimene magab, eks ole, siis on olemas isegi sellised seisundid nagu soomlambulism ehk unes kõndimine, unes rääkimine, see tähendab, et inimese motoorika reageerib sellele, mida inimene unes näeb. Kõigi nende inimeste juures, kes, kellele see praktika on, tullakse ka keelte rääkimise juurest normaalteadvusele täpselt samamoodi tagasi nagu unest ärgatakse ja sellele järgne mingisuguseid komplikatsioone. Nii nagu unenäovski glossolaaliat puhul inimese üks osa teadvusest otsekui uinub ja lubab alateadvusel voolata läbi füüsilise kõneaparaadi. Samal ajal kui inimese ülejäänud teadvus on täiesti ärkvel ja tõesti kontaktivõimeline. Ja, ja nüüd, kui inimene lõpetab selle, siis võib juhtuda nõnda. Ja seda nimetatakse tõlgendamiseks. Et inimese mälus on korraga olemas need sõnad, mida ta kõneles ja võimalik ka see, et nende tähendusunenäost veel sarnasem glossolaaliat on. Nägemus enamikus religioonides usutakse, et oskusi nägemuses kontakteerunud jumalad või jumala inimesega. Ja psühholoogiliselt vaadeldakse samamoodi nii unenägu kui nägemust vaadeldakse kollektiivse alateadvuse kommunikatsioonikanalina isikliku teadvuse tasandile. Kui küsitakse et unenägusid ja nägemusi saab ju selgelt näha, samas kui glossolaaliat on üsnagi segane asi siis tegelikult päris nii see ka ei ole. Enamus inimesi on oma unenägude seletamisel ja nägemuste seletamisel samasuguses segaduses kui Klossonaalilist kõnet kuulnud inimene tõlgendama unenägu ei tähenda palju enam kui eks tõlgendamatu keel. Mõlemate algmaterjal pärineb sellises käsitluses kollektiivsest alateadvusest ja selle kollektiivse alateadvuse piiramatust, kujundite varust. Mõlemad on otsekui inimpsühholoogia toormaterjal mis on oma iseloomult pigem sündmused, mitte aga mingisugune loogilise mõtlemise produkt. Ja nõnda võiks kokkuvõtteks öelda, et see Youngi idee kollektiivsest alateadvusest ja keelt rääkima, sest see on kirjeldanud minu meelest üsnagi hästi seda, mis sünnib. Ja taas on seal niimoodi et kui ma annaksin oma hinnanguga dioloogina, siis taas on seal niimoodi, et jääb usuküsimuseks kas tuleb jumalalt või mitte, sellepärast et psühholoogia kirjeldab ainult seda, mis on inimese mis, mis toimub inimese sees teisele poole trantsendentset vedantsetentses see ta enam ei vaata meie saatesarja teema või saata tsükli teema on imet kiriku ajaloos ja. Me alustasime sellega, et me käsitlesime glossolaaliat kui ühte väga ebatavalist ja teatud mõttes imelist nähtust. Siis, kui me mõistame imet kui jumaliku või trantsententse sekkumisena tavalises ellu, siis siis me lõpetame lihtsalt küsimusega. Äkki see ongi ime.