Tänases maailmapildis tahan modeid õhutada lugema üht raamatut, mis jõudis eelmisel aastal lugemislettidele. See on Clarissa bingo laisteesi raamat, naised, kes jooksevad huntidega. Nõnda soontes voolab kirglik mehhiko jaapani veri ja ta on üles kasvanud Ungari perekonnas. On üles sirgunud Michigani osariigi rajajoonel suure järvistu lähikonnas, kus teda ümbritsesid Laaned, viljapuuaiad ja põllud. Ta ise kirjutab nõnda. Välgud ja pikne olid seal minu peamine hingetoit. Öösiti rõkkasid siriseda viljapõllud. Kaugemal põhja pool tulid hundid kuuvalgel raiesmiku telekarglema ja koori sulguma. Kui pimedaks läks, kutsusid jõed mind endale külla. Ma lausa pidin astuma viljapõldude vahele, et nad saaksid minule oma maakeelset juttu puhuda. Ja ma olen väga õnnelik, et olen kasvanud looduse rüpes, seal õpetasid välgusähvatused mulle, mis asi on äkiline surm ja eluküünla kustutamine. Aga pesakonna vastsündinud hiirepoegade nägemine vahendas surmaelamusi oma elu uudsusega. Kui ma kaevasin savi seest välja indiaanlaste kee, mis oli tehtud tee labiitidest, siis sain ma aru, et inimesed olid asustanud minu kodukanti iidsetest aegadest saati. Kui imperaator, liblikad ehtisid mind istudes mulle lagipähe otsekui õrrele. Õppisin tundma sakraalsed kunsti. Öösiti olid mu Joveelideks helendavad põrnikad ja mu käevõrud, eks olid smaragdrohelised konnad. Üks emahunt oli tapnud oma surmavalt haavatud kutsika. See õpetas mind kõigest hingest kaasa tundma aga ühtlasi ka seda, et on vaja juhatada surm surija juurde. Karvased tõugud, kes okstelt alla kukkusid ja sinna ikka ja jälle tagasi ronisid, õpetasid mulle sihiteadlikkust. Nende kõditav rändülema käe selja, asutas mulle, kuidas nahka võib ellu ärgata. Ja puulatva ronimine õpetas mind tundma seda tunnet, mida hiljem pakkus mehe ja naise kooselu. Autor on kaitsnud doktoriväitekirja etno kliinilise psühholoogia alal, see tähendab ta pidi tundma õppima nii kliinilist psühholoogiat kui ka etnoloogiat. Viimase tundmaõppimisel langes põhirõhk rühma psühholoogia ja suguharu psühholoogia peale. Pärast doktoritöö kaitsmist on ta saanud diplomi veel analüütilise psühholoogia alal, mis annab talle loa töötada Jungiaanliku analüütikuna. Ja mida ta siis oma raamatus käsitleb, ta käsitleb oma raamatus naise ürgset, mina. Raamatu pealkiri on naised, kes jooksevad huntidega müüte ja pajatusi ürgnaise arheotüübist. Ja see teos sai alguse tema uurimustest metsloomade, iseäranis huntide kohta. Sest autor arvab, et huntidel ja naistel on maailma ellusuhtumisel väga palju sarnaseid jooni. Elutervetel, huntidel ja elutervetel naisterahvastel langevad teatavad hingejõujooned kokku. Mõlemal on terav haistmismeel mängualdis vaim ja kõrgendatud pühendumise võime. Hundid ja naised on sugulased oma uudishimuliku loomuse poolest oma suure hingejõu ja kannatlikkuse poolest. Neil on sügavad vaistud. Nad keskenduvad pingsalt hoolekandele oma järeltulijate, oma elukaaslaste ja oma karja suguvõsa eest. Elukogemuse varal kohandavad nad end pidevalt muutuva keskkonnaga. Nad on meeletult meelekindlad ja väga vaprad. Tema peale on ajujahti peetud, mõlemat on kimbutatud. Mõlemale on ülekohtuselt süüks pandud aplust ja kõveraid radu pidi käimist, agressiivsust ja seda, et kõik loomujooned on neil lahjemat laadi kui nende mahategijatel. Naised, jahu, hundid on olla märklauaks neile, kes tahaksid ürgmetsadest platsi puhtaks teha ja taltsutada seda, mis hingeelus on veel looduslikku ning ürgset. On hämmastav, kui samalaadselt langevad hundid ja naisterahvad saagiks neile, kel puudub oma ohvritest igasugune arusaamine. Clarissa pingule, sest ees on uurinud teisigi elusolendeid peale hundi näiteks karu, elevanti, liblikaid ja nende hingelinde, nagu ta ütleb. Neil kõigil on rohkesti naisterahva looma sunnilise hingeeluga kokku käivaid jooni. Sellesse raamatusse on kirja pandud pajatused. Ürgnaise vaimuga ei läheks kokku teha tema psüühikast diagramme ega skeeme, arvab autor. Naise tundma õppimine on edasikestev protsess ja sellepärast kestab ka käesolev uurimustöö aina edasi terve eluaja. Ja siin nad siis ongi jutud, mida saab kasutada hinge vitamiinideks, hinge vaatlusteks, tükatiseks, hinge kaardistuseks. Ja männivaigu asemel, millega linnasuled puude külge liimitakse et hingemetsas rändajale õiget teed näidata. Jutud peaksid lükkama liikvele meie siseelu. See on iseäranis tähtis neil juhtudel, kui seesmine elu on hirmu meelevallas. Kinni kiilutud või nurka surutud. Jutud panevad adrenaliini pulbitsema, näitavad väljapääsuteed. Õpetavad laskumist või mäkketõusu. Jaga mure küüsist vabanemist. Nad raiuvad monoliitsed müüri sisse, laiad kaunid väravad, avaused, mis viivad unistuste maale mis juhivad meid armastuse ja teadmise juurde, mis juhatavad meid tagasi meie tegeliku elu juurde. Nii et hakkame tundma endas ürgsemat naist. Autori keel on väga kujundirikas ja ausalt öeldes ei ole see väga lihtsalt järgitav keel. Aga kui raamatusse ja autori mõttekäikudesse süveneda, siis kooruvad sealt välja imeilusad kujundid, imeilusad mõttepildid. Autor on suhelnud väga paljude kultuuride esindajatega, kogunud pajatusi ja on teinud sellise järelduse enneolematu järelduse või üllatava järelduse, et kõikide rahvaste juttude põhiskeem on sarnane. Mõnikord Reikop kultuuriline ülehüppamine küll lugude kondikava, aga see on selgelt eristatav. Nii et lood Ameerikas lood Euroopas. Kõik need muinasjutud, mida meiegi oleme harjunud kuulma on käinud kultuuris kultuuri ja sisaldavad neid arhetüüpi mida autor uurima ongi hakanud. Loomulikult võib lugudele lähenemiseks valida palju erinevaid viise. Elukutseline rahvaluuleteadlane, diplomeeritud Jong, Jaanlane või Freudist, kõiksugused, muud analüütikud, etnoloog, antropoloog, teoloog, arheoloog. Igaühel on oma meelt, vot nii lugude talletamiseks kui ka sellest erialase kasvama võtamiseks. Autor on öelnud, et mõistuslikust vaatenurgast võttes TEMA edendanud oma tööd muinaslugude kallal analüütilise ja arhetüüp psühholoogiavõtete najal. Enam kui viis aastat kestnud psühhoanalüütiliste õpingute vältel on ta omandanud juht motiivide võimendamise kunsti. On õppinud tundma arhetüüpi sümboloogiat, maailma rahvaste mütoloogiat, ennemuistsete ja nüüdisrahvast, Eikonoloogiat, etnoloogiat, maailma usundeid ja muinasjuttude tõlgendamist. Ja nõnda siis arutabki Clarissa Bingolayst ees naise hinge lahti muinasjuttude abil oma poeetilises keeles. Üks tähtis õppetund, mille muinasjutt inimesele annab, on see, et suure jõu vastu tuleb olla au. Paklik. Rituaalid on üks vahend, mille abil inimesed oma eludele tuleviku väljavaateid leiavad. Mehhiklaste arvates on naised oma loomu poolest maa. Seepärast peavad nad olema ümarad nagu maakera ise. Sest ümar peab sisepingetele väga hästi vastu. Ilma ürgteadmisteta jääb naine nagu ilma kindla kaitseta sest igas naises varitseb ka varinaine. Muinasjutud on täis sümboleid ja muinasjutte lugedes saab inimene väga palju teada iseenda kohta. Näiteks uks muinasjutus tähendab vaimuvalda vajunud väärtuste varjamist. Okson psüühiline tõke, mis saladuse eesvalvet pead. Võti on jälle tõkkest läbi murdumise võrdkuju. Ehk siis vaistu, maagia, veri, see on inimese loova elu kõige sügavamate ja hingelähedasemat tahkude hävimine. Samasugused sümbolid nagu muinasjuttudes on ka unenägudes ja näiteks naise unenäos poeg, armuke või abielumees tähendab naise animust. See on siis naisele mitte omaste väärtuste kompleks näiteks agressiivsus. Nii nagu on kirjeldanud young. Anemus on hingesisene energia mis kasutab vaimu muskleid, seal, kus naiselikkus kasutaks teisi andeid. Anymus aitab ja täiustab naist teadlikuks saamisel. Anymus on hingesisene, mehelik energia, osalt maine, osalt loomu sunniline, osalt kultuuriline osis. Kui keegi kaotab muinasjutus naha või kui teie kaotate unenäos naha siis tähendab see seda, et kaob turvatunne soojusvõimalus ohtu ette aimata. See on instinktiivne tähelepanelikkus. Hingeliselt paneb naha kaotus naise püüdlema seda, mida ta paslikuks peab aga mitte seda, mida ta tõeliselt tahaks. Ta hakkab juhinduma tollest, kes suudab teda kõige tugevamini mõjutada. Olgu see mõju hea või halb. Ta teeb nalja seal, kus peaks Talvama naerdes annab ta otsad käest. Ta hoidub astumast järgmist sammu, hoidub vajalikul viivul äkiliselt ründamast. Ta ei läve kuigi kaua paigal püsida, nii jääb ta alati millestki ilma. Ego tervis sõltub tihtilugu sellest, kui hästi osatakse välisilmas ennast ohjeldada. Kui tugev ja kui väljakujunenud on kellelegi enesetunnetus. Kui hästi osatakse vahet teha mineviku, oleviku ja tuleviku vahel ning kuivõrd sobivad on kellegi tajud kokkuleppelised tegelikkusega. Läbi aegade võistlevad ego ja hing inimpsüühikas. Kumbki tahab saavutada kontrolli elujõu üle. Tõeline jõud pöörab ära isekuse siginast, saginast ja räpakas rähklemisest ning sihib hingestatuse poole. Sünnist peale meie sisimas ürgne tung selle järele, et meie elu oleks hinge juhtida, sest ego tegevusväli on liiga kitsas. Ego on otsekui krants, kes on kogu aeg üpriski lühikese keti otsas. Elu- ja vaimu kaugemad saladused jäävad tema eest varjule. Salajane ajab talle hirmujudinad peale. K on egol halb komme taandada kõike jumalikku lihtlabast, eks juhuseikadeks. Ego nõuab siin nähtavaid tõendusi. Tõendeid, mis põhinevad tunnetel või saladusliku loomupäral ei kõlba egole, enamasti. Sellepärast ongi ego üksildane. Muinasjuttudes on hing alati vaimu esiema ja esiisa. Kõigi muinasjuttude salatõlgenduste järgi on vaim hingesünnitis. Vaim on ka hingepärija ja ümber ilmutus mille ülesandeks on koguda uudiseid selle kohta, mis maailmas käimas on. Kui te unes näete haavatud looma, siis on see märk selle kohta. Teie hinge on rüüstamas käidud ja paras aeg kodu poole hakata. Astuma on alati, kui oleme üleliia pinges. Kui miski on meid üleliia ära kulutanud või tüüdanud, kui me oleme armastanud, kas liiga palju või liiga vähe. Rahulolematus on salauks, mis viib tähelepanuväärset ja eluandvate muudatuste juurde. Juuksed on muinasjutus mõtte võrdkuju. Nad tulevad ju peast. Laps on uus hingelaad, nii et lapse sündi nähes võib oletada, et inimene sünnib hingelt ümber. Muinasjutukeeles on nuga muuhulgas ilmutuslik, vahend, mis lõikab pimedusest läbi ja teeb peidetud asjad nähtavaks. Nutikus, tahe ja võime liigliha ära lõigata, oskust asju üheselt ära lõpetada. Anud, alustada algusest, uuristada uudselt tule tegemine, see on tuhast tõusmise tahe, kire õhutamine või millegi maani mahapõletamine. Aga jõgi, jõgi on hing ise ja kui jõgi on umbes, siis tuleb jõge puhastada ja selleks annab autor mõningaid soovitusi. Soovitused on ta andnud siis loomulikult naisele. Esimene soovitus on reageeri näiteks komplimendile. Loovuse kaotamine võib tähendada ka tunnete ja mõtete enesetsensuuri, mitte tegemist, mitte ütlemist või koguni mitteolemist. Teine soovitus on, et naine päästaks valla oma mõtete eluvoolu see tähendab seda, et ta oleks ürgne. Et alustaks muudatustega otsekohe, lita kaitseks oma aega. Et ta räägiks asjadest nende õigete nimedega ja jääks iseendale kindlaks. Naine peab kaitsma oma loomingulist elu. No näiteks töö ajal pole mõtet lasta ligi ühtegi võõrast, ühtegi võõrast mõtet, ühtegi võõrast inimest, isegi sõpradega armukest. Samas on väga tähtis õppida tööd tegema. Ja olgu naise loomeelul alati toit laual. Hinge toidu valimisel tuleks arvestada toiduga, mis sobib mis antud aega sobib, mis sobib inimese isikupäraga ja mis annab talle iseseisvuse. Jõgi. See on võime elada täisverelist elu, see naine puhta elujõuga. Kui naise loom elu on saastunud, siis vitaalsus kaob. Kui loovelu meis välja sureb, siis tunneme energiapuudust ja väsimust. Muutume ebatervislikult paksuks ja aeglaseks. Hinge tasakaalustamine algab viha paigistamisest. Jaapani mõttetark, kes elas kuuendal sajandil, õpetas sallivust iga inimese, iga elusolendi ja iga tunde vastu. Kui me otsime midagi, mille kohta me vähe teame siis annab elule hoogu juurde ja arendab meie hinge. Me võime teada kõike maailmas, aga ikka taandub kõik otsusele teadmisi ellu viia. Kõik taandub kojuminekule ja teadmiste järkjärgulisele rakendamisele. See töö naiste instinktiivse loomuse kohta on võtnud autoril aega ligi paar aastakümmet. Ja nagu ta ütleb, on selle aja jooksul tema ellu palju inimesi juurde tulnud. Paljud neist on olnud tema tööde-tegemiste julgustajad ja võimekad hindajad. Kõik see töö on siis kaante vahel, mis on jõudnud ka eesti lugejani. Eelmisel aastal näete ja pajatusi ürgnaisarheotüübist ehk naised, kes jooksevad huntidega Clarissa bingo laest ees on autor ja tõlkinud on selle Andres Ehin ja Ly Seppel. Oma eessõnas ütleb autor filosoofiadoktor, nõnda. Me kõik oleme tulvil igatsust ürgse järele. See on kiusatus, mille vastu on vähe kultuurseks ja kombekohaseks peetavaid vastumürke. See on iha, mida meid on õpetatud häbenema. Oleme kasvatanud oma juuksed pikaks, et peita nende alla oma tunde juhetust. Aga sellegipärast varitseb ürgnaine ööd ja päevad läbi meie selja taga. Kus me ka ei viibiks, ikka luurab meid tema vari, mis ilmselgelt on neljajalgne.