Tere, hea vikerraadio kuulaja, üks põnev nädal hakkab läbi saama ja rahvateenrite veel aega teha, siis nädalas sündmustest ka kokkuvõtet ja täna on siin vikerraadio stuudios kohad sisse võtnud Heidit Kaio, Eesti ekspressist, Lauri Hussar vikerraadiost ja esimest korda rahvateenrite son. Kage ETVst there Rasmus ja meil on siin üks, üks komme ka iga iga uus tulija, kes siin laua taga koha sisse võtab, ütleb, et kes ta on ja kust ta tuleb ja ja miks ta tuleb. Tervist, mina olen Rasmus, mis ma enda kohta oskan öelda, töötan saates Pealtnägija, toimetan ka televisioonitööd, Sten raadiot. Seda juba väga pikka aega, ikka väga pikka aega kõike kokku töötanud ajalehes, aastaid, nüüd juba teles kuus-seitse aastat, nii et selline ta selline ta on. No tore rõõm sind siin veel kõvasti sporti ka. Tänases saates räägime viimase nädala arengutest ka Euroopa liidus ja eurotsoonis ja sealhulgas siis saksa konstitutsioonikohtu otsusest ja küsima muuhulgas ka teistel teemade kohta ja küsima siis selle kohta, kas riik tegeleb piisavalt pättidega, juttu tuleb ka Eesti sisepoliitikast ja kui aega üle jääb, siis räägime ka Eesti tervishoiu rahastamisest. Aga Euroopa ajakirjanduses on sellel nädala kolmapäeva hakatud kutsuma superkolmapäevaks ja Strasbourg'is. Euroopa Parlamendi ees esinenud Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso tegi seal kaks ettepanekut, neist kaalukam ja vähem konkreetne ütles, et Euroopa Liit peab arenema rahvusriikide föderatsiooniks. Teine ettepanek oli eurotsooni ühise pangaliidu loomiseks, mis viiks siis pangajärelevalve Euroopa keskpanka. Ja lisaks tuli veel sellel nädalal saksa kohtuotsus ESM-i kohta ja Hollandi parlamendivalimised toimusid samuti, et minnes nüüd selle kõige kesksem teema juurde, siis Euroopa Komisjoni president ütles, vōi nyyd mu jõuab ja ja, ja ma ehk me vajame rohkem Euroopat ja, ja mulle tundub see lause isegi aru saada odavam kui, kui see lause, mida ta püüdis siis sõnastada selle institutsiooni kohta, et millisena see Euroopa võiks tulevikus välja näha ehk rahvusriikide föderatsiooni kohta, et see või niidieurop tundub mulle vähemalt antud kontekstis arusaadavam. No ja ma tunnistan, et, et minu jaoks see rahvusriikide föderatsioon, nagu sa isegi ütled, on üsnagi hägus hägus mõiste ja, ja, ja kui nüüd mõelda, milleks seda vaja võiks olla, siis ma ikkagi saaksin aru, et seda on vaja selleks, et seda ühist rahakotti paremini majandada. Et ma nüüd ei usu, et Barroso mõtleb selle peale, kuidas ma ei tea, lätlased ja eestlased hoiaksid käest kinni portugallaste ja hispaanlastega ja tunneksid ennast ühiseuroopaned, et see, ma arvan, et seal taga ikkagi on pragmaatiline arusaam, et selle, selle eurotsooni, eurotsooni on vaja korrastada, et seal on vaja mõningaid ühiseid reegleid ja seal on vaja ka nii-öelda piitsa ja ühist ühised kontrollisüsteeme rohkem kui neid seni on olnud, nii et et mulle endale tundub selles Barroso kõnest olulisem pool siiski see, mis puudutab seda pangaliitu, kuigi nad tegelikult proportsionaalselt on. Võib-olla isegi on seda rahvusliidu juttu või rahvusriikide föderatsiooni jutuse Siin on üks huvitav nüanss veel. Ma olen kuulnud kriitikat, et miks Euroopa Komisjoni president peab, peab selliste föderatiivsete avaldustega välja tulema ja Euroopa Komisjonil on on üsna pikka aega ette heidetud selgrootud ja mitte midagi tegemist, nüüd korraga siis selline sähvatus kõik räägivad ja tundub Euroopa komisjon on ennast justkui Euroopas rambivalgusesse välja rebinud, aga aga, aga kui me nüüd hakkame vaatama, et kuidas Euroopas asjad peaksid toimuma, siis siis Euroop juba õigusruumi muutmisettepaneku, kuid võibki teha ju Euroopa komisjon, see ongi üks Euroopa Komisjoni ülesanne ja antud juhul mulle tundub, et Euroopa komisjon on siin väga selgelt oma oma ülesannet täitnud, nii nagu Euroopa komisjon peaks seda tegema. Aga, aga samas ma mingil määral mõistan ka neid skeptikuid, kes ütlevad, et et kas nüüd Euroopa komisjon pidi seda tegema, et võib-olla oleks pidanud kuidagi tulema teistmoodi rahvusriikide poolt välja käiduna mingisuguse teistsuguse, teistsugusel viisil, et siin nüüd ongi see arutelu koht, et kas, kas see, et ettepanek tekkis Brüsselist institutsioonilt, kes siin vahepeal on oma pädevust natukene ära andnud ja, ja kes ei ole ka kõige populaarsem. Et kas see on kõige paremini? Siis no ja Lauri, aga päeva lõpus on ju küsimus selles, kas inimeste tänaste raadiokuulajate jaoks on oluline see, kes mida otsustab või see, mis asi on tegelikult Euroopa rahvusriikide föderatsioon, eks ju. Ehk et kui me kutsusime kas või televisioonisaates eelmisel nädalal inimest, lootsime leida, kes tuleks ja räägiks selle lahti, mis asi on see, millest Barroso räägib. Siis me olime tõsise nagu probleemi ees, väga paljud inimesed olid välismaal, eksperte iseenesest niikuinii on vähe. Ja päeva lõpus istus seal Ahto Lobjakas, kes ka sõnastas selle sõnumi miljoneid dollareid küsimusena, öeldes, et tema arvates on Barroso mees, kes tõusis kaevikus kaeviku servale, püstol käes, aga samal ajal ei teadnud, kuhu täpselt nagu kihutada, eks ju. Ehk et kas täna ikkagi rahvas saab päris täpselt selles mõttes üldse aru, kuhu me liigume, mis asi see on, see, millest räägitakse. Ja kas me oleme jälle leidnud endale uue ESM-i nimelise ühenduse, mille osas on aasta otsa kutsutud kõikvõimalikke eksperte raadiotes rääkima, mis asi see täpselt on? Päeva lõpus ikkagi inimesed ei saa päris täpselt aru, mis asi see on? Nojah, et, et noh, tegelikult eks need ESM-i föderatsioonid ja pangandus on ju kõik oma omamoodi seotud ja ikkagi seotud see selle sama just nimelt rohkem Euroopat või suurema ühtsuse ühtsuse suunas liikumise liikumisena, et jah, et, et see, see protsess, seda protsessi säutsutud ju kogu aeg, et, et see lõpeb sellega või et me liigume järjest rohkem ja rohkem selles suunas, et Euroopa peab nii-öelda rohkem käest kinni hoidma üksteisel või et me peame nagu tihedamalt seotud olema ja ja siis sellises filosoofilises ja, ja sellises noh, ma ei tea pateetilises mõttes vaid, vaid tegelikult just nimelt selles kontrolli raha rahakottide kontrolli suhtes. Et ja tõepoolest siis Barroso poolt üks üks idee, mille ta välja käis, sellesama hingetõmbega, kui ta rääkis nendest rahvusriikide föderatsioonist, oli see, et Euroopa ütleme, pankadel peab olema ühine kontrollorgan ja, ja, ja, ja ma saan aru, et selle loomisega oleks juba ülikiire, nii et see peaks siis hakkama juba jaanuarist jaanuaris toimima. Loomulikult on tulnud ka kohe suurriigil Saksamaal selles suhtes selliseid kahtlev puhisevaid hoiakuid Euroopas kokku puututakse kuute tuhandet panka, mis võib-olla ei ole realistlik. Pigem võiks puudutada kahtekümmend viit umbes panka, kes, kes tegelikkuses on ka rahvusvahelised ja suured pangad, et ja nüüd võiks siis ka vaadata seda, et mis siis, mis Eesti positsioon siis võiks olla ja Eesti positsioon on tegelikult see, et et me oleme väga väga sõltuvad nendest samadest rahvusvahelistest palkade pankadest ja nende nende heast käekäigust. Meie sellised, ütleme, rahandusspetsialistid jälgivad väga täpselt seda, mis, mis toimub Swedbanki või SEB pangaga, nordea pangaga, et nende, nende, me oleme nende, nende nagu tugevusest väga sõltuvad juhul, kui aga ütleme, see vihmavari läheks laiemaks, ehk siis pankade üle kontroll oleks laiem, meil siit Eestist on väga keeruline rootsi pankasid kontrollida. Kui, kui, kui see vihmavari oleks laiem ja näiteks Euroopa Liidu mehhanismidega kontrollitaks kutsutakse panku, siis, siis ma arvan, et meie isegi Eestis võidaksime, et sellised, et meil oleks võimalus vältida ka selliseid nagu Lätis oli Parex panga sarnaseid juhtumeid. Pigem on siiski selle pangaliidu üle juba juba pikalt arutletud ja, ja siin on ka liikmesriikide vahel see väga tõsiselt ka laual olnud, et ega Euroopa komisjon ei ole need kuskilt õhust seda ettepanekut võtnud, et seda on arutatud ka Euroopa rahandusministrite tasemel ja see, see aruteluring on oluliselt laiem ja me teame, et juba siin pool aastat tagasi Suurbritannia oli äärmiselt mures kogu selle protsessi pärast, mis on seotud Euroopa ja eurotsooni pankade ühise järelevalvega. Aga kui nüüd vaadata, et milles see ühine järelevalve siiski toimib ja kuidas see toimima saab, et siis siis loomulikult keskne järelevalve läheks, läheks rahvusriikide pankadelt, läheks Niro, transport Euroopa keskpanka, aga seal on oluline nüanss see, et ega siis seda kohapealset tegevust hakkaksid ikkagi läbi viima need, need kohalikud, absoluutselt rahvusriikide pangad, see on üks väga oluline nüanss, teine asi on see, et sellega kaasneks ühine hoiuste tagamise süsteem. Ja vot see on nüüd küsimus, et millal see jõustub, sest keegi tegelikult päris hästi ei kujuta ette, kuidas ühine hoiuste tagamise süsteem hakkaks toimima. Kuidas toimuksid siis, siis sa maksad sellesse fondi, aga, aga on väidetud, et see muudaks süsteemi kiiremaks ja efektiivsemaks. Ma ei ole nüüd päris kindel, et kas see, et kusagil otseselt hakkaksid mingi fondi osas toimuma Frankfurdis näiteks, et kas, kas see muudaks kogu seda protsessi kiiremaks, aga aga noh, elame, näeme, siin on tõenäoliselt läbirääkimise koht ja kolmas väga oluline nüanss kogu selles protsessis lisaks järelevalvele on on ka see, et pangaliidu puhul väga selge kriisireguleerimise mehhanism töötatakse välja ja, ja väljamakseid nendele probleemsetele pankadele, kellele, kellel võiks siis mingisugustel põhjustel tekkida tekkida probleeme. Et seda ei hakka tegema mitte Euroopa keskpank vaid et need väljamaksed hakkaksid tulema ESM-ist aga, aga läbi Euroopa keskpanga kontrolli, et, et siin on, siin on see skeem välja välja töötatud ja, ja see, mis puudutab järelevalvet ja tõenäoliselt ka kriisireguleerimise mehhanismi arvestades, et ESM tõenäoliselt järgmise kuu lõpus jõustub, siis see võib ka järgmisel aastal tööd alustada, see kogu see mehhanism, see, mis puudutab hoiuste tagamise süsteem, siis sellega on tõenäoliselt keerulisem, sellepärast et see eeldab ikkagi väga põhjalikke läbirääkimisi, kuidas see toimuma saab, aga, aga üle Euroopa reeglina on, on üldine seisukoht, et, et 100000, et eurot on, on selline garanteeritud summ, mille puhul siis hoiused on tagatud ja, ja tõenäoliselt sellest ei taganete, nii et et Eesti hoiustaja jaoks seoses sellega, et aga mitte midagi ei muutu, siin on kindlasti üks probleem, mis puudutab nüüd seda, et, et kui emapangad mille tütarfirmad on eurotsoonis, aga emapangad on eurotsoonist väljas, et kuidas siis need suhted toimivad ja, ja ega mina ei ole siin päris head vastust saanud, et kuidas see asi lahendatakse. Et küll kinnitatakse, et Rootsi pangandus on väga turvaline ja, ja seal on samavõrd tugev kontroll ja samavõrd tugevad puhvrid, aga, aga kuidas see reaalsuses välja hakkab nägema, et minul selle kohta veel nagu sajaprotsendilist kindlust ei ole? No ja üks fraas, mis on hakanud ringi käima, on ka see nii-öelda võlakollektiviseerimine, et kas siis selline pangandusliit tähendaks siis sellist ütleme, võlgade kollektiviseerimist, et me natuke kuidagi ikkagi nagu hajuksid sellesse ühtsesse ühtsesse potti ja me kõike nagu võrdselt vastutaksime jällegi nagu kõik kõikide võlgade eest, et selliseid murelikke murelikke noote on ka sama, samas samas rütmis ka välja tulnud. Okei, braavo, ma kutsun teid järgmine kord terevisiooni saatesse kindlasti seda teemat lahkama, sest ma tõepoolest esmakordselt kuulsin sellist väga selgelt inimkeelset juttu, millest me üldse räägime, eks ju aga minu küsimus on ikkagi see, et, et kas ikkagi tavaline tavaline inimene ikkagi reaalselt saab aru, mis nende jaoks muutub, mis läheb teistmoodi. Küllap ei saa, et, et ja, ja noh, ma arvan, et see, et ajakirjanikud on hakanud rääkima täiesti Selge mõistusega. Euroopat uus. Millele viitas president Toomas Hendrik Ilves ka oma parlamendi avakõnes ja tegelikult paljude tegelikult poliitikud olete vaeva näinud, et inimestele kasvõi seda ESM-i tähekombinatsiooni lahti selgitada, mis asi on Euroopa stabiliseerimismehhanism, eks ju. Et noh, ma ei tea suudetud öelda, et president oli õigel teel, ütles ta, et see on õige, kõik on täpselt nii, kriitika poliitikute suunas oli nagu õigustatud. No ja seda on tegelikult ju tööga suvi otsa ju räägitud, et, et, et poliitikud on püüdnud hoida nagu seda, seda, seda suunda, et, et see on meie mängumaa, et et teie rahvas jäägu oma liistude juurde ja meie nagu tegeleme siis nagu kõrgemate teemadega, mis on väga, mis ongi kindlasti väga lihtne viis asju asju seletada, aga, aga kas, kas ka õiglane ja kas ka põhjendatud, on iseasi. Mina ütlen nii ja naa, ma vaidlen selles mõttes nagu vastavad ühtepidi ma olen nagu presidendiga nõus, tõepoolest keeruline on võib-olla leida poliitikut, kes suhteliselt lühidalt nii nagu Peeter Koppel või Andres Arrak või mõni veel on seda näiteks ühistu majaühistu näitel nagu lahti selgitanud, eksju kus esimesed korrused põlevad ja me oleme üheksandale, me peame midagi selleks tegema, et esimene korrus ära kustutada. Aga küsimus on selles ka, et kas ikka tegelikult inimene olukorras, kus aasta aega on sellest räägitud, tegelikult enam seda sisse võtab, kus ta tegelikult päris täpselt enam ei tea. Kuidas teda reaalselt puudutab. Keegi ükski inimene ei ole väga selgelt ju otsustanud või kuidagi nagu lahti rääkinud, mida tavalise inimese elus GSM muudab, on Andres Arrak teinud arvutuse ühes raadiosaates, kus ta ütleb, et juhul kui me peame hakkama riigieelarvest raha välja käima, siis see tähendab umbes igale eestlasele 16 eurost väljamakset kuus, viie aasta jooksul. Aga see on selline hinnanguline, võib-olla võib-olla mitte, tuleb ei tule, ei tea. Siin on väga oluline vahe, kas me räägime ainult ESM-i aktsiakapitalist või me räägime või räägime garantiidest, kui need realiseeruvad. Ma saan aru, et me räägime garantiidest. Ja kui need realiseeruvad, nii ma siiski tooks hoopis ühe, ühe teise noodi ka siin siis kui sa siin tõid presidendi ja rahvale selgitamise välja, siis sellel nädalal 40. Ma ei tea, ma ei julgeks neid kultuuri eliidiks nimetada, seal oli euroskeptikuid ja see seltskond oli väga-väga laiali, saatsid presidendile kirja, milles palusid siis jäta see ESM-i otsus, mis parlamendi poolt ESM liitumisotsuses, mis parlamendi poolt heaks kiidetud, ei jäta see välja kuulutamata. President siiski teatas, et ta ratifitseerib ESMi leppe ja, ja president vastas nendele nendele 40-le kirjaga, kus tal oli loomulikult formaaljuriidiline põhjendus, aga siis oli tal ka ESM-i puudutav sisuline põhjendus ja ma arvan, et raadio kuulajatel oleks kindlasti huvitav kuulda, et kuidas siis president ESM sisuliselt põhjendab ja ta ütleb, et kõnealuse ESM-i sisulist arutelu varjutanud eksitav küsimus miks peab euroala liikmesmaade kontekstis suhteliselt vaene Eesti kinni maksma meist rikkamate riikide viletsa eelarvedistsipliini ja üle oma võimete elamise? Kinnitan, et lepingust ja ESM toimumispõhimõtetest lähtudes ei maksa Eesti kellelegi heaolu kinni. Riigid, kes on partnereid petnud, on juba teinud ja peavad veel tegema jõulisi peid muuhulgas avaliku sektori kuludes, palkades ja sotsiaaltoetustes, et viie rahva heaolu tase tasakaalu oma tegeliku tootlikkuse ja tasuda võlad. Eestil tuleb maksta ESM-i ühtekokku 48,8 miljonit eurot. Kui ESM töötab lepingus ettenähtud viisil, see tähendab annab laena üksnes rangetele tingimustele mis kindlustavad nende tagasimaksmise, siis Eestile täiendavaid rahalisi kohustusi ei teki. Rahvusvahelise valuutafondi kogemus kinnitab, et majandusraskustes riikide päästmine on võimalik nende võlgu partnerite poolt kinni maksma. Mina näen seda noh, nagu arutelu pigem sellisena, et kui sa küsid, et kas see mõjutab tavainimese elu või mitte, siis ta tegelikult ei mõjuta, et ütleme, et kui, kui see tõesti kaasnevad mingisugused rahalised kohustused, siis need on, see pigem on skaalal õiglane, ebaõiglane, et miks me peame neid kinni maksma, miks ei pea me tegelikult suudame seda teha, aga tõesti skaalal õiglane või ebaõiglane see, mis meie tõeliselt mõjutaks, on küsimus see, kas, kui Kreeka kukub eurotsoonist välja või ei kuku, see on see koht, kus, mille üle me peaksime arutama, et mis siis juhtub, kas siis. Sellega ma olen nõus, sest minu arust ka Angela Merkel eilses Postimehes oli päris põnev arvamuslugu selle kohta, miks on Angela Merkel on viimastel päevadel oma siis poliitilist nagu suunda muutnud, eks ju. Kreeka osas, et tõepoolest, et kas see on ju hirm, mis juhtub, kas, kes on näinud revolutsioone viimase 50 aasta jooksul riigipöördeid ja nii edasi, et mis juhtub siis, kui nad justkui ongi stiihia agoonias omapäi? Just nimelt see on see, mida Euroopa tegelikult ma arvan, ei taha ja ei oota ja ei ole vaja enam. Kusjuures, või noh, võimalik, et veel mõnda aega tagasi oleks kõik väljakukkumis eurotsoonist külmemalt külmad suhtutud, aga kui me oleme läinud seda, mismoodi Lehman Brothersi panga kokkukukkumine Ameerikas põhjustas mitmeaastase majandusseisaku üle üleöö nagu eurotsooni ja Ameerika sisse, siis me ei ole kindlad enam, kas me tahaksime näha seda, mis juhtub siis, kui Kreeka peaks eurotsoonist lahkuma, et kas sellest nii-öelda liblika tiivalöögist võiks saada järgmine, selline järgmine torm tegelikult. Kes ütles päris karmilt, et polegi ju tükk aega Euroopas seda olnud. Vihjates sellele, et mis kõik võib juhtuda sellises olukorras, kui Kreekas. No aga muuseas, kas te mäletate, kui me 2003 otsustasime, et me liitume Euroopa Liiduga toimus referendumile muidugi jah, ja, ja mille üle siis toona arutleti, et toona käidi välja argument, et Euroopa Liit on loodud selleks, et Euroopas ei oleks enam sõdu. Ja toona see argument tundus isegi pisut kohatu selle argumendi isegi natuke naerda ja ka täna enam selle argumendi keegi üle keegi ei naera, et, et selles mõttes Euroopa liit kui, kui kontinendil stabiilsuse tagaja kindlasti kindlasti on. Nüüd küsimusi tekitab kindlasti see, et, et mis Euroopa Liidust edasi saab ja, ja siin on nüüd küsimus selles, et kas jätkata samamoodi, aga tõenäoliselt Me näeme, et samamoodi enam jätkata ei saa, sellepärast et see, millises seisus me oleme, milline usaldamatus on riikide vahel milline, milline vahe on siin ütleme, riigivõla koormustes ütleme, lõuna ja põhja vahel ja nii edasi, et noh, kõige kõige drastilisem vahe on siis Eesti ja Kreeka vahel, et, et see on nüüd viinud meid olukorda, et tuleb kehtestada ühtsemad mängureeglid, mida siis suudetakse ka kontrollida. See ongi see põhjus, miks praegu Euroopa liitu tahetakse väga jõuliselt reformida ja mõneti see ongi selle selle puhul kõige keerulisem, et et seda tehakse justkui nagu häda sunnil. Et meil on. Meil on sundme, peame midagi muutma selleks, et selleks, et olukorda kontrolli alla saada. Aga see ei ole nüüd selline sisemine sisemine vabasoo, mis, mis oli siiamaani Euroopa liidu ühinemise aluseks, et kõik lootsid, et, et Euroopa Liit, ta aitab, aitab meid edasi helgema tuleviku poole, et see ei ole enam see Euroopat ühendav jõud ja sellest on väga kahju, et mõneti võib-olla see Euroopa Liidu identiteedi küsimus Euroopa ühiskodu identiteedi küsimus, et see on nüüd see küsimus, mis tuleks justkui üles leida, et, et kui me, kui Barroso ütleb, et meil on vaja rohkem Euroopat, et siis see tuleks ka mingisuguse sisuga täita. No aga see on ka tegelikult meie enda küsimus, kas me sellest, kas me siin arutleme selle üle, kui mure üle, et, et kas me tahame olla Euroopas Nad, peaks rohkem olema või mitte või, või senikaua, kui see, ütleme meid otseselt rahaliselt ja ka muus mõttes väga väga nagu halvasti ei puuduta, siis, siis tegelikult mina leian, et see on väga äge, et me arutleme siin selle üle, et meil on Kreeka sisepoliitika meile samavõrd tähtis kui Eesti sisepoliitika. Kusjuures keegi ju ei kahtle, et me siiani oleme Euroopa Liiduga liitumisest oluliselt rohkem võitnud, kui me ise oleme sinna suutnud panustada. Samas on jälle võtta, mina vaidlen vastu, et tore muidugi loomulikult hea arutleda teemadel, mis on seotud Euroopaga, aga ma kardan, et tänane ühiskond ikkagi tegeleb millegi muuga. Alates on see hea näide, millest Hannes Rumm kirjutas elektripirni näitel on ju see, kui nagu kolm, neli aastat Euroopa mingisugustes koridorides, parlamendis, lehtedes, ajakirjanduses aastaid arutati, kuidas nagu elektripirn tõenäoliselt kaotab varsti nagu eksistentsi. Me keelame ta ära ja nii edasi. Siis siin Eestis justkui räägiti sellest. Ahah, ootaks, on kahe aasta pärast, järelikult ei ole veel uudist. Noh, tegeleme vaatame millegi muuga, eks ju. Niimoodi, et ühel hetkel oli see uudis käes, keelustatakse ära, siis läks nagu pill lahti, eks ju. Kuradi Euroopa liit, eks. Millised direktiivid, kuidas see võimalik on, miks keelustatakse, miks me peame ostma seda mõttetult kallis säästupirni, eks ju. Et see on nagu üks näide sellest, et kuidas me nagu avastame enda jaoks Euroopa Liidu siis, kui on käes just see hetk, et olla nagu tema peale nagu vihane. Aga siis, kui on seal nagu ESM või on see Euroopa riikide föderatsioon? Pigem ei süüvi nendesse teemadesse, sest meil on oluliselt maisemad. Me ei tea sellest otseselt mitte midagi ja me lükkame seda pidevalt eemale ja nii lihtne on süüdistada poliitikuid, et nad ei oska meile seda selgitada, sellepärast me seda ka ei tea. Aga ma küsiks hoopis teistmoodi, et kuidas teile tundub, et kas lähtudes sellest Barroso lausest meil on vaja rohkem Euroopat, et kas, kas Eestil on alternatiivi sellele rohkemale Euroopat kui, kui Euroopa hakkab endas rohkem Euroopat otsima, et kas meil on alternatiivi sellele, et me ütleme, et ei, me ei tahaks? Hästi kiiresti vahele vahele tegelikult ühes teises intervjuus, mis sel nädalal silmus oli, FinnAiri president käis Eestis, kes ütles, et et Euroopa siselende käsitlevad tavainimesed juba kui noh, nagu linnalini maalini bussiga sõitu Tallinnast Tartusse sisuliselt mis on ka täiesti tõsi, enamik lennuliine on, on juba väga odavad, nad on põhimõtteliselt odavlennuliinid, peavad olema ka need, kes ennast sellena välja ei reklaami ja selle, selle ja reaalsus on see, et väga normaalne ja väga tavaline on see, et inimesed lähevad, sõidavad nädalavahetuseks lennukiga kuhugi Euroopasse ja tegelikult saavad loevad seal lehti, näevad lennujaamades teisi inimesi, ehk siis Euroopa on täiesti tavalisel moel juba ka tavaelu osaks saanud. Võrgu tulen sinu küsimuse juurde, Lauri tagasi võtab minu jaoks ma ütlen ausalt, ma olen mugav inimene, ma olen võib-olla Euroopa teemades laisk, olen endale selgeks teinud mõned nagu pidepunktid. Ma olen enda jaoks valinud teatavad autoriteedid sõna, ma kuulan, nende sõna minu jaoks maksab, on need majandusanalüütikud, on need poliitikud. Aga minu jaoks on oluline see, mida ütles eelmisel nädalal president kui tema oma sõnaga oma allkirjaga kinnitab ja garanteerib seda, et kuulge, sõbrad, see on meie ainuke valik. Meil ei ole alternatiive. Mulle sellest piisab. Mul ei piisa sellest mingist 40 seltsimehe ühiskirjast, mis on täis segadust ja arusaamatust. Kus on kummalised allkirjade, kummalised nimed, kes üritavad midagi järsku provotseerida, eks ju. Mulle piisab sellest, kui autoriteetsed inimesed minu jaoks midagi ütlevad ja ma arvan, et ka rahva jaoks on see eelkõige nagu suunanäitaja. Kui nende jaoks olulised inimesed ütlevad, et see on Alt, siin ei ole alternatiiv, pean minema edasi, siis nii ongi. Ma juhiks siiski tähelepanu veel sellele, et mis Barroso ütles, Barroso ütles, et meil on vaja selle uue Euroopa jaoks vaja uut lepingut. Ehk siis sisuliselt tuleb senised lepingud kokku kirjutada, ümber kirjutada ja, ja võib-olla ka täiendada ja võib-olla ka mingisuguseid märkimisväärseid Euroopa Liidu aluspõhimõtteid muuta, mis tähendab seda, et üle Euroopa pannakse, pannakse käima, hääletusmasin, ehk siis rahvas läheb hääletuskastide juurde ja hääletab, et kas neil on siis selline Euroopa liit meeltmööda või mitte. Järelikult, milline. Rahvusriikide föderatsioon, eks? Vot. Ma arvan, et siin saab veel põnevat põnevat lugemist, aga ma arvan, et põnevat lugemist saab ka sel teemal, et kas on. Uuest aastast on meil avatud elektriturg, eks millest tegelikult inimesed praegu veel jäänud on palju? 12 nädalat, 14 nädalat, ei tea veel suurt mitte midagi. Et see on tegelikult see, millest me räägime. Me kohe jõuame ka siseteemade juurde, ma lihtsalt markeeriks ära normaalteema paar teemat, et Euroopa Liidu diskussioonis või seal või sellelt superkolmapäevalt nagu mainitud, et saksa konstitutsioonikohtu otsus selle kohta on öeldud, et see on see oli aimatav, et tõenäoliselt Saksa kohus ka seda teed läheb ja põhjus, miks see oli aimatav, peitub ühes aasta taguses otsuses, kui Euroopa finantsstabiilsusfondi osas toimus saksa konstitutsioonikohtusarnane arutelu ja siis leiti ka, et, et EFSF liitumine on põhiseaduspärane aga parlamendil peab olema tugev, kontrolli, õigus ja, ja üks huvitav nüanss veel sellest saksa kohtuotsusest veel pandi ette piir üle, mille EFSF kasvada ei saa, ehk siis Saksamaa osalus piirdub 190 miljardi euroga ja ma tegin siin väikese arvutuse, et kui Saksamaa osalus on 27 protsenti EFSF-is siis seega ESM, Mach ei jah, ESM-i maht 27 protsenti semist siis ESM ei maksa, ei saa olla suurem, kui kui 700 miljoneid miljardit eurot 700 miljardit eurot on siis see maksimaalne maht, mida praegu selle saksa konstitutsioonikohtuotsuse põhjal on, on võimalik ESM-il garantiisid ja sissemakseid võtta, et et mõneti on see suurem kui praegu ESM-i välja öeldud maht, aga, aga mitte märkimisväärselt, et, et see peaks minu arvates siiski mingil määral seda piiri looma, millest alates me hakkame rääkima, et mis nende nende Euroopa Liidu päästemehhanismidega toimuma hakkab, et mõneti on see väga selge, väga selge tee kord ju ju paika pandud. Ja teine märkimisväärne sündmus sellelt nädalalt oli ka Hollandi valimisel, et teatavasti siis tänu euroskeptilised vabadusparteile toimusid Hollandis erakorralised valimised ja, ja üllatus-üllatus. Kuigi Vabaduspartei lootis, et see annab neile midagi juurde, siis nad ometigi kaotasid märkimisväärselt kohti ja 150 kohalises Hollandi parlamendis on neil nüüd kõigest 13 kohta. Et tundub, et, et ka euroskeptikute aeg, kui Hollandis algas, et siis ka Hollandis millegipärast euroskeptiline idee enam ei müü, et kas, kas see on, on teie hinnangul kuidagi kuidagi laiem tendents või siiski ainult Hollandi siseoludest põhjani? Mulle tundub, et see euroskeptitsism on seotud teadmatusega, seda on väga hea müüa inimestele, kes ei tea midagi, mida rohkem inimesed teavad, oskavad kaasa rääkida, siis siis nende jaoks enam aru arutelu ei ole teema leia ja vaid seal on nagu rohkem pooltoone, et ma ise oletaksin seda. Raul Rebane tõi hea näite hiljutisest telefonivestlusest, aga kus ta ütles, et kuidas ungarlastel kunagi tekkis euroskeptitsism? Võib-olla inimesed mäletavad, teie mäletate, oli Kuljaši mäss, oli see, et suhteliselt vahetult enne Euroopa Liiduga liitumist järsku avastati, et Euroopa Liidu direktiivid keelavad toitu serveerida kui nende siis ütleme, et kui neid vanemad kui 24 tundi, eks ju, aga ma ei ole nüüd mingi gurmaane kokk, aga ma saan aru küll jah, ega läheb nagu natuke kauem aega seal, ta peab sättima ja seisma ja nii edasi mängima. Ja vot, ja siis nad avastasid, eks ju, et 24 tundi ja vot sellest pisikesest detailist tekkis inimestel nagu ilmselge viha Euroopa Liidu vastu, eks ju, piisab pisikesest detailist piisab väga kõlava nimega arvamusliidrist lugupeetud inimesest keda tõenäoliselt tol hetkel Hollandis nähti, eks ju. Või ükskõik millises muus riigis, kus euroskeptitsism on viimasel ajal pead tõstnud inimesed kaasa sellega. Lihtne keel, mida lihtsam tekst ja see mõjub. Jah, paneme siinkohal Euroopa Liidu teemale punkti, tasub lihtsalt mõelda, et et mida Euroopa liit on meile andnud ta meile andnud ühise turu, isikute vaba liikumise. Euroopa Liit on ikkagi tore selles mõttes, et me jääme nagu sellele kindlaks. Et noh, mina, mina ütleme, kukume nüüd viimane. Kui selle sisetemaatika juurde elu siis või selle jutu, siis tegelikult ma tuleks tagasi presidendi kõne juurde sel aastal vabariigi aastapäeval, kus ta tegelikult oma esimese poole nii nagu nüüd sel nädalal parlamendi avakõne pühendus Euroopa liidule, ESM-ile, sellele, miks see on meie valik ja miks see on meie ainus valik, et miks me peame selle vihmavarju all olema. Aga siis tõmbas ta väga koordinaalse joone ja ütles, et sõbrad. Aga me peame tegelema oma tagahooviga ja tõi väga-väga hea näite Paide linna, eksju, kus noh, põhimõtteliselt riik on lahkunud. Ainus, mis seal on, on töötukassa harukontor, eks ju. Ehk et mis on küll nagu väiklane, et võib-olla ajakirjanikud pärast presidendi kõnet hakkasid otsima kõikvõimalikke ametkondade filiaale, mis tegelikult ikkagi paides mingil aadressil ühe inimesega nagu tegutsevad ehk et kuidagi nagu seda nagu problemaatikat nagu murda, aga mõte jääb ju samaks. Riik ja võim on paidest lahkunud. Kaks nädalat me oleme rääkinud siin rahvateenrite, mitte mitte väga kaugele paidest olevast türist ja seda põhjusel, et et, et nüüd üllatuslikult on selgunud, et Kellinnal väikelinnas türis armsas võimalik, et ka mitte depressiivses väikelinnas tõris on, on tegutsemas üks suurem pättide jõuk ja, ja Me oleme lugenud, et politsei ei ole isegi võimeline seda, seda jõuku kuidagi kontrollima, neid korrale kutsuma, vajadusel ka kinni panema ja nii edasi ja see pätijõuk tegutseb täiesti segamatult edasi. Ja kui ma nüüd vaatan, mida sina oled Rasmus kaks nädalat teinud, et sa oled kaks nädalat järjest Pealtnägijas käsitlenud metallivarguste teemat ja, ja ka seda, et ka seal on olukord selline, kus, kus riik tunnistab oma oma jõuetust või või keskkonnaminister ütleb, et pealtnägija lugu avasta silmadeta, et milles on probleem, et kas me, kas me nagu enam kui, kui nagu väga raskete kuritegudega või prioriteetsete kuritegudega tegu ei ole, et kas, kas siis Eesti õiguskaitseorganid on kuidagi silmad kinni pigistanud? Vaata, me oleme saanud või me oleme muutunud, ma pean siis silmas antud hetkel siseminister, justiitsminister, ametkondade juhid on oma populaarsuse orjad kus lähtutakse ainult ja ainult statistilistest numbritest, ehk et see, mis laua peale tuleb, peegeldab justkui tegelikkust. Sel nädalal ilmus justiitsministeeriumi järjekordne teade, kuritegevuse Nende arv langes kaheksa kuu lõikes. Ilus pealkiri selle kohta, kuidas toimus 606 kuritegu vähem kui aasta tagasi kaheksa esimese kuuga, eks ju. Ma arvan, et probleem ongi nagu selles, et ametkonnad, kes täna tegutsevad Tallinnas Toompeal on liialt kinni nendes numbrites, et nad ei tea tegelikult, mis tänaval toimub. Ehk et kui me tuleme selle tüüriloo juurde näiteks tagasi Türi Biden üks ja sama, tegelikult sellesama jõuk tegelikult tegutseb ühes samas sektoris, eks ju. Ehk et see kõik hakkas peale umbes kuus-seitse aastat tagasi, tegemist on selliste 20 kolmekümneaastaste noortega. Ja rääkides inimestega, kes on Türil ja Paides ja kes teavad ja tunnevad seda teemat suhteliselt hästi, siis see, mida sa sealt kuuled meenutab mitte 90 kolmandaid, vaid isegi mingisuguseid aegu, mida mina pole Eestis nagu kuulnud või näinud, eks ju. Ehk politsei keeldub avaldusi vastu võtmast inimestelt, kes on gängi käest peksa saanud. Prokurör ei algata või lõpetab kriminaalasja oportuniteediga, eks ju linnapeal keset päeva antakse, et patrullpolitseinikule peksa. Sellele ei järgne mitte midagi, inimesed lähevad, jalutavad lihtsalt tuimalt sellest mööda. Kohalik kriminaalpolitsei ülem on mees, kelle poeg on kaks korda kanepiga vahele jäänud ja sellest kirjutatakse ka ajalehtedes. Sellest on kirjutatud korduvalt ajalehtedest, kes kihutab politseist ära kümneid kordi selle eest trahvi saanud. Ehk kes väidetavalt on justkui selle sama seltskonna üks kliente, eks ju. Toimub autode autosid pannakse põlema, autodesse visatakse granaat, tormatakse kodudesse sisse, pekstakse kurikatega kodusid puruks. Tänaval öösel antakse inimestele. Tapad nagu mingist. Aga kas see ongi nii, eks ju? Ja, ja minu küsimus on täna nagu see, et, et kuidas, nagu peegeldati siis see juhtum, mis siis Türil juhtuseks üks meeslasi teise maha, eks ju. Noh, nii palju kui mina tean, siis tegelikult ei olnud see päris nii, nagu lehtedes räägiti, et lihtsalt üks meeslasi teise maha, eks ju. Ehk et see, kes avas tule, seda tuldi tapma tulid kaks meest, nendest ühel oli kaasas kärbik ja, ja olukord eskaleerus sinnamaani, kus inimene lihtsalt jooksis kokku ja avas tule inimeste pihta, kes tegelikult teda tulid tapma, eks ju, sest seal olid noh, see kõik on nagu pikem jada. On mingisugune grupp seltsimehi, kes võimutsevad toorelt kahes linnas, eks, ja kelle vastu politseil ja prokuratuuril enam mingisugust võimu ei ole, kes vaatavad pealt ei lähe isegi lähedale. Leidus inimesi, kes julgesid neile vastu hakata ja kuna nad julgesid vastu hakata, siis hakatigi neile omakorda nagu kätte maksma. Et see on nagu jube karm, et tegelikult. Mis selle keskmes on Smi narkovärk või? Ei no lihtsalt mingisugune noh, sellised noored kuked 20 30 aastased, keda keda samal ajal reguleerib, eks ju, või juhatab ikkagi selline ikkagi Eestis tuntud allilma liider, eile seisis nimega Meelis, on ju, kes omakorda allub jälle Eesti ühele legendaarse male allilma liidrile Oleegile eks ju, ehk et selline põnev seltskond, kellel samal ajal on platsdarm Minu toimetamist nagu Euroopa maitsesin muuseas välja kõrvi pärast otsisin välja. Millised on siis meie kuritegevusega võitlemise prioriteedid ja, ja kui ma nüüd justiitsministeeriumi koduleheküljelt leidsin parandatud versiooni Laulasmaa 2005. aasta deklaratsioonist seda on, seda on tasapisi täiendatud, aga prioriteedid on samaks jäänud, et toona vist oli siseminister Kalle Laanet, et aga vahepeal on teised siseministrid seda parandanud, aga põhimõtteliselt on siis välja toodud meie meie prioriteetidena kindlasti alaealiste poolt ning alaealiste suhtes toime pandavad kuritegevusega seotud asjade ja siis ka lapsohvrite, vägivalla- ja seksuaalkuritegudega seotud juhtumeid, siis organiseeritud kuritegevus esmajärjekorras narkootiliste ning psühhotroopsete ainetega seotud kuritegevus, inimkaubandusega seotud kuritegevus ja ka kriminaaltulu ja kõikvõimalikku rahapesu ja muuga seonduv kuritegevus, et need on siis välja toodud prioriteetsete Ena, millega, millega meil tegeletakse ja ma ei tea, kas Türi kampade juhtum, siis, siis liigitub selle prioriteetse alla. Absoluutselt liigitub organiseeritud kuritegevusega minu tänane küsimus mitte tegeleda ja minu küsimus on see, kas Türi politseinikud on juba rivistatud üles pagari tänavale või siis tänasesse Kalevi kommivabrikus Raivo Küüdi kabinetti, kus nad on kõik mütsid, mütsid peos, pidanud selgitama, mida nemad tegid selleks et olukorras, kus kümned inimesed pöördusid politseisse, selle grupi nii-öelda probleemi lahendamiseks mida nemad tegid selleks, et seda gruppi kuidagi nii-öelda tasakaalustada, eks ju. Kas prokurör kohalik prokurör on käinud juba Norman aasa juures kirjutamas viie leheküljelist seletuskirja selle kohta, mida tema prokurörina tegi, selleks et, et seda kõike ei juhtuks, et see jõuaks sinnamaani, kus inimene ise ohver ise haarab lõpuks relva kurjategijate vastu, eks ju? Miks sa nii politsei suhtes nii kuri? Ei, ma loen. Ma just rääkisin prokuröri, sisekaitseakadeemia lektor Urmas Krüger juhile. Tähelepanu sellele, et see pilt on oluliselt laiem, et, et meil on, meil on kõikides õiguskaitsevald valdkondades probleeme. Ja kohe jõuan. Ma räägin sellest, et natuke loomulikult küsimus ongi täna selles vastus on, ei, ei, prokurör ei ole kuskile välja kirjutatud, kutsutud, aga ka politseinik lavale kutsutud, sest täna ongi nii, et. Paide Türi reguleerib Pärnu prefektuur, mis asub 110 kilomeetrit kaugemal. Keskkriminaalpolitseid kui sellist ei eksisteeri, kes tegeleks täna organiseeritud kuritegevusega Eesti vabariigis nad tegelikult tegelevad ainult kuritegevusega, mis on piiriülene? Kriminaalpolitsei, ma julgen öelda, on täna oma kunagise hiilguse absoluutne hale vari. Noh, ütleme siis nii-öelda, et kui te, kui te, kui te, ma pean, ma pean tunnistama, et ma olen, istusin eile koos politseinikega, rääkisin natukene neile mure, eks ju, üritasin nendega tuvastada, et mis on nagu keskkriminaalpolitsei kunagi hiilgava keskkonnale, vaid see, kes avastas esimesi palgamõrvasid narkolaboreid. Mida kõike, mis nende mõni selline tegu, mis teile kohe meelde tuleb. Ära hakka nüüd guugeldama. Ei tule, ei tule meelde jäänud pilt, et meil ei ole enam kuritegevust, me oleme. Aga, aga kas see ongi see fookus? Raivo? Küüt politseiameti peadirektor mõnul läheb täna politseipealikuna olukorras, kus tal on 85 protsendine rahva toetus. Kõige populaarsema institutsiooni liider. Prokuratuur juhib uurimist, prokuratuur pressiteadetes avastab kuritegusid, politseinikke ju sisuliselt ei paista kuskilt välja. Ja, ja täna ongi nagu see, et nii nagu kirjutab Urmas Krüger, mis on ka tõsi, tekkinud on olukord, kus need hiilgavad kangelaslikud, kriminaalpolitseinikud ei paistagi enam täna kuskile kuskilt välja, neil on tegelikult ka ära lõigatud võimalus sisuliselt ise mõelda või siseselt ise otsustada, sest uurimist juhib prokurör. Sellega seoses on tekkinud ka teatud mugavuspositsioon, kus inimesed ongi istuma jäänud, kabinettides on lihtsam teha mitte midagi, kui näidata üles initsiatiivi, sest initsiatiiv võib-olla ka vahel karistatav. Kui sa üritad leida lahendusi, siis Marika Priske juhtum näitab selgelt, et, et vahel võib see lausa lõppeda menetlusega mõnes nagu julgeoleku teenistuses, eks ju. Ja see kõik võib kokku selleni, et väga paljud väga paljud politseinikud on lahkunud ametitest. Kahjuks osad endised tipud on asunud kuritegevuse lainele. Neist üks, viimane oli siin sellel nädalal, Risto Berenson kirjutas lahti, üks tõeliselt andekas, minu hea tuttav tegelast. Ei kontrolli keegi, kontrolli enam kriminaalpolitseid jumala lihtne, nii minna tegelikult siis päeva lõpus koostöö koostöös kurjategijatega. Ja see ongi see nagu olukord, see on see olukord, mille osas me paneme silmad kinni, mille osas kas kas siseminister on näiteks sõitnud või justiitsminister on sõitnud näiteks Türile või paidesse, küsitlenud neid inimesi? Siseminister anna endale värskelt uue nõuniku võtnud eksprokurör Kurmi. Jõudu, ja ma loodan, et seal ajakirjanduse ülevaateid tegema, aga kui sa küsisid seda, et, Kuidas see olukord nagu sinnamaani, nagu jõudnud on, sest ma eile tegin ühe väikse ülevaate, kas te mäletate seda täpselt aasta aega tagasi toimus viljanduseks päris karm episood, kus noored pidutsesid kuskil tänaval. Naabrid kutsusid politsei, politsei neli politseinikud oli kohale ja siis need nii-öelda korrarikkujad tungisid politseinikele kallale. Tuleb tuttav ette, siis tuli seal eriüksus veel kohale kirjutati ja nii edasi. Ma võtsin eile lahti selle ühe osalise varasema kohtutee. Kui ta oli kaheksateistaastane, siis ta esimest korda karistada lubadeta avarii põhjustamise eest, kus sai 10 päeva aresti. See oli 2006. aasta oktoobris 2007 May segase sõimas politseinikke, hakkas neile vastu, tõukas ühte, rebis teist karistuseks kokkuleppemenetlusprokuröriga 120 tundi üldkasulikku tööd. 2008 mai kaks aastat vana politseitrahv maksmata, kohus paneb ta 15-ks päevaks aresti. 2008 May juhtis autot purjuspäi juba teistkordselt. Kokkuleppemenetlus tingimisi vangistus. 2000 kaheksas oktoober peksis mitu korda inimesele pudeliga pähe, kui ohver kukkus, peksis jalgadega edasi. Teine episood kakles ööklubi ees, kui turvamees tuli vahele, tungis talle kallale, kui appi tulnud politseinikud autosse pissid, karjusid, tapab mendid maha, hüppas politseiautost välja, lõi turvameest rusikaga jalgadega ning ühe korra jalaga politseiniku karistuseks kokkuleppemenetlus 180 tundi üldkasulikku tööd edasi. 2009 juuni lubadeta sõit kehtiva karistuse ajal karistus 20 päeva aresti. 2009 august tungis kaks korda kallale ja andis peksa ühele samale inimesele karistuseks kokkuleppemenetlus koos varasemate kehtivate karistusega liitkaristusena 420 tundi üldkasulikku tööd. 2010 september kihutas 140 kilomeetrit tunnis autoga, omamata juhiluba, karistuseks 10 päeva aresti. 2011 May peksis ühte meest jalgade-kätega karistuseks kokkuleppemenetlus 300 tundi üldkasulikku tööd ja 2012 juuni on siis nüüd see viimane kohtuotsus ja kuulake, mida nad siis tegid politseinikega selle peksmise tagajärjel just ründas ja peksis viie sõbraga neid korrale kutsuma tulnud politseinikke seejuures ühel naispolitseinikul haarati kõrist ja lohistati teda viis-kuus meetrit. Teist politseinikku peksti nagu filmis, kaks hoidsid kinni ja Stephen on selle poisi nimi takus, kuniks politseinikul purunes ninaluu. Seejärel sai politseinikult kätte tema teleskoopnuia ja peksis sellega ametnikuga. Peksis kolmandale maha kukkunud politseiniku jalaga näkku. Mõne aja pärast, kui politseinikud taganesid autodesse, jooksis TVd nende juurde süles aiateibad ning karjus tänaval viibivatele isikutele, et lööme need raisad maha kuid rüne lõpule viimata, mis te arvate, mis karistus oli kokkuleppemenetluskokkuleppemenetlus ja tänu sellele, et tal olid varasemad karistused all kaks aastat? Kaks poissi said kaks aastat reaalset, ülejäänud suid tingimusi. Värin peale. Sellest peaks elustiili. See poiss on 24 aastane. Vanglas kangelane. Ta tuleb välja tema momendi peksjad on kolm korda politseinikke rünnanud. Aga pigem ma loen siit ikkagi sinu sinu jutust välja seda, et et kõrge retsidiivsuse ka isikute suhtes, meie õiguskaitseorganid peaksid olema oluliselt karmimad. Keegi vot minu küsimus, et kas keegi on selle prokuröri välja kutsunud, küsinud ta käest. Mis alusel sina ainuisikuliselt otsustasid sõlmida nende bandiitidega. Rasmus kohus kinnitab selle. Koos pohhui kohu läheb ahju. Tobe, et kohus on kahjuks kummitempel ja seda tunnistavad kohtunikud ka kokkuleppemenetluste puhul ka ise. Prokurör otsustas sõlmitud nendega sellise karistuse peale kokkulepe. Kas Norman Aas on näiteks võtnud välja selle motivatsiooni, miks ta just aasta seitse kuud, kas te kujutate ette, see on vähem, kui selle poisi isa nõukogude armees teenis. Kas te kujutate ette nõukogude ajal, mida tähendas rünnak riigi või miilitsa vastu? Kak miinimum 10 aastat? Ja siin on kokkuleppemenetlus, ta isegi ei lähe nagu võimaluse peale naispolitseiniku veetakse viis-kuus meetrit, haarates tal kõrist mööda teed edasi, eks ju. See kohtutes ilmus sel suvel, kui ilmselt ta jäigi nagu, ilma suurema tähelepanuta, eks ju. Ma saan nendest politseinikest aru, kui nad järgmisel päeval pärast kohtuotsust kirjutasid lahkumisavalduse. Sest ausalt öeldes, kuidas on võimalik, milline motivatsioon mul on midagi üldse teha järgnevatel päevadel tänavatel kui bandiite, kes saavad tänu sellele paguneid vanglas juurde. Oodates oma väljatulekut, karistatakse sellise karistusega. Ja teine küsimus, mida tegi Raivo Küüt, selleks, et see karistus oleks, et nii-öelda kaitsta politseimundri au. Kas küsis näiteks normanni käest Norman Aasaga, sest riigi peaprokuröri käest, et kuidas on võimalik selline karistuspoliitikat, mida ma ütlen oma järgnevatele politseinikele, kui nad lähevad tänavale olukorras, kus rünnakud politseinike vastu sagenevad pidevalt iga nädal tuleb vähemalt ette ükskaks juhtumiteks. Nii, aga Rasmus, mis sinu hinnangul on siis selle tinginud, et ühelt poolt politsei ei saa, õiguskaitseorganid, teised ei taha ja lõppkokkuvõttes minnaksegi kokkuleppemenetlusele ja sellise retsi. Tulemus on kaks aastat teada, tuleb näpud püsti sealt välja. Vaata, mina ei tea, missugust, ma ei, ma ei tea, mis on õiguspoliitika, eksju, sellised nagu kokkulepped, eks ju, aga olukorrast prioriteedid on. Ma arvan, et me oleme jälle teistpidi nagu orjad, me oleme kõikvõimalike euroop, back kriteeriumite tabelite orjad, eks ju, et meil on nagu jubedalt käib nagu, nagu au pihta see, et me oleme ikka jätkuvalt 3400 vangiga Euroopa üks nagu juhtivamaid riike, eks ju. Et kas me võiksime nagu sellest üle saada sellest lipitsev suhtumisest oma Euroopa nagu partneritena mingisuguste statistikud täies, eks, mis vahet seal on, oluline, see, oluline on see, et neli politseiniku peksad said tingimisi, eks ju. Noh, et kust, nagu selline motiveerimine nagu otsus, eks ju, kust, kust, kuidas on see võimalik, et küsimus on nagu selles, et et karistuspoliitika minu arust täiesti iganenud olukorras, kus masu tingimustes vägivaldsed kuriteod hakkasid järjest kasvama ja ka selles samas justiitsministeeriumi pressiteates selle nädala omas väga selgelt märgitakse, et vägivaldsed kuriteod lähevad, lähevad aina üles, eks ju. Ja seda hullem on, eks ju, et ega politseinike arv tänavate suurenenud ei ole. Ma tunnen kaasa Elmar vaheline põhja prefektuuri prefekti läheks ja kellel on täna tänaval peaaegu et 100 meest vähem kui aastal 2010, sest politseinikud lahkuvad töölt. Olukord on selles mõttes nii kentsakas, et kas kujutate ette? Parlamendi ees on patrullmasin. See patrullmasin, seal peaks istuma julgestuspolitseinik. Aga mehi on nii vähe, et julgestuspolitseinik sõidab selle värvides politseiautoga sinna parlamendi ette. Siis tuleb abipolitseinik, kes istub terveks päevaks sellesse autosse. Ja kui tööpäev läbi saab, siis tuleb julgestuspolitseinik tagasi, sõidab selle autoga minema, sest abipolitseinikul ei ole õigust selle värvides politseiautoga sõita. Tõsi ka nüüd on selle peale mõeldud, et see olukord lahendada. Tänaseks on tekkinud olukord, kus abipolitseinikud nii tublid, kui nad andmann täielikult, müts maha nende ees, aga nad on eraisikud. Sisuliselt sõidavad juba tavaliste politseinike autodega patrulli, eks ju. See on väide, mida ma olen kuulnud. Ehk et mehi on nii vähe, mehi on nii vähe, et ka need kõige paremad lähevad minema. See on see nagu reaalsus, reaalsus, Türid juhtuvad Paidet ja ma olen kuulnud, et on üks teine probleem veel. Et kui siin aastaid tagasi praegust siseministrit, endist justiitsministrit umbusaldati ühe mõõdikute süsteemi sisseviimise eest, siis mõõdikute süsteem vaatamata sellele, et tema lahkus, viidi ikkagi sisse ja see mõõdikute süsteem toimib tänapäevani. Ja sellel on natuke teine nimi, see on, see on isegi natuke peenem, selle nimi on targetid. On mõõdikud, olid vist see, kui ma nüüd õigesti mäletan, et politseile pandi ülesandeks vahistada aastas mingi 100 300 300 pätti, siis tänan, targiti, süsteem selline. Et mina näiteks varavastaste kuritegude osakonna Komissarina pean parema aasta alguses targetid prokuratuurile ette näiteks sised, et mina pean kinni varastatud asjade kokkuostja Heidit Kaio, eks ju, siis ma pean kindlasti kinni varastatud autode kokkuost ja Lauri Hussari ja ma hakkan nende nimel tööle, ma panen nimed Tarketiteks. Ehk et noh, küsimus ongi nagu selles me ei tegele probleemidega, vaid me tegema mingite ühtede ühtede konkreetsete nimedega, eks ju. Ega kui kõrvale tekib teine nimi, siis temaga ei tegele keegi. Noh, põhimõtteliselt kui ta võiks ju, eksju, ma ise kahjuks. Seal ma oskaks sellest oluliselt rohkem rääkida, mistõttu noh, ma ei, ma ei julgeks öelda, et see kõik on nagu 100 protsenti tõde, onju, aga noh, probleem on selles, et me ei pane tähele, mis meie oma taga koduhoovis tegelikult toimub. Mõtlen minagi on Balti jaamas, mina. Ma ma olen kõike näinud, ma olen eluaeg Balti jaamas lubama naisel üksi õhtul koju jalutades. Kustutamis kaader seal, jalutan, seal on kogu aeg käib selline tants, sest seltsimehed on just värskelt ennast nagu süstlaga teatavasse transsi viinud, onju. Kindlasti räägime siin saates nendel teemadel edasi, viimased paar minutit saame pühendanud Eesti sisepoliitikale ja siin see nädal on toonud päris huvitavaid avaldusi, et et üks on, on president Toomas Hendrik ilvesele, kes parlamendi ees kõneledes ütles justiitsministri isiku kohta ja tema võimaliku tagasiastumise kohta, et loomulikult selle otsuse langetab ta ise, aga ta ütles ka muuhulgas seda, et ma loodan, et nad kõik annavad endale selgelt aru, et seda valikut tehes kujundatakse Eesti poliitilist kultuuri ja sedaviisi, kuidas Eesti praegu ja edaspidi valitsetakse ja asju ajada selleks, et seda, kas võim ja valitsemine on usaldusväärne ja usaldus, nagu ennist ütlesin, on eesti kapital, mille maha laristamist ei ole võimalik sallida. Ja, ja kui nüüd natukene süveneda sellesse soovitusse, siis, siis mina küll loen siit välja väga selgelt soovitust, et justiitsminister võiks võiks justkui tagasi astuda. Heidit, mis sa arvad siis president Savitagi justiitsministri tagasi, mulle küll tundub, et. See on nagu ma saan aru, et ka Michal ise sai sellest niimoodi aru, et ta ka ju ütles, et, et ta mõtleb selle peale, aga ei plaani tagasi astuda. Ma ütlen sulle ausalt, et nii palju kui mina kuulnud olen siis tegelikult oleks mul tegelikult kahju, et Michal tagasi astub siiralt, sest ikkagi on seltsimehi, kes ütlevad väga selgelt, et Michal on ikkagi väga palju langi auke täis lappinud ja tegeleb reaalselt justiitsministeeriumi juhtimisega, nii nagu seda oleks pidanud tegema viimased kuus aastat, eks ju. Et selles osas ma ütlen, et Christian võiks kindlasti jätkata. Mis puudutab seda muud osa, kes noh, siin on nagu see, et kaua nagu tolereerida seda, seda pardakkimis nagu poliitikas nagu toimub, eks ju. Et keegi nagu peab vastutuse võtma ja jube kahju on tegelikult see, et see nagu vastutuse võtmine on kadunud, eks ju, Eesti poliitikast. Jah, see on kindlasti küsimus, millest avalikkus sai siin eelnevalt avalikkusest väga palju rääkisid, kuidas nad mõistavad Euroopa liitujat, kuidas nad mõistavad ka Kristen Michali praegust tegevust justiitsministrina, et see on kindlasti see, mis küsimusi tekitab. Aga elame-näeme, uus nädal võib endaga kaasa tuua juba selle, et antakse sisse umbusaldusavaldus. Kui muidugi hääled kokku tulevad, Keskerakonna positsioon on, on, on ka huvitav. Et kas nad siiski annavad allkirja sellele Michali umbusaldamise või mitte, aga mis puudutab keskerakonda, kas te siis sellel nädalal panite tähele ühte huvitavat avaldust, et et Keskerakond on hakanud avalikustama oma uue pronksiajaga ja Tallinna abilinnapea Klandorf linnavalitsuse pressikonverentsil öelnud, et enne kohalike omavalitsuste valimisi võib Tallinnas lahvatada eestlaste ja venelaste vahel pinge, mis võib eskaleeruda uueks pronksi, öise põhjuseks siis eestikeelne õpe venekeelses gümnaasiumis. Ja seal on üks põnev lause seal uudise lõpus, et ma olen linna pealt kuld. Midagi sellistest oli, et no see on umbes sama asi, kui kevadel prognoosida, et suvel sajab vihma. Et noh, tõenäoliselt ju ikka natukene sajab. Nojah, et selles mõttes mul on jäänud pigem mulje, et, et see, kes seda nagu pinget selles eesti eesti eesti keele õppele üleminekuosalise õppele ülemineku suhtes üles krutib, on Tallinna linnavalitsus ise põhiliselt ja need ei ole tegelikult ei vene koolid, koolijuhid ega ka vene lapsevanemad ega lapsed ise. Et võib-olla ma teen Tallinna linnavalitsuse liiga, aga, aga mulle on küll jäänud tõesti mulje, et siin on siiski dirigendi roll linnavalitsusel endal. Mulle tundub, et pigem on seal põhjus nendes arvamusküsitlustes, mida Tallinna linnavalitsus tellis ja kus Keskerakonna toetus, vaatamata sellele, et ta on teistest väga selgelt üle, on tuntavalt kukkunud, et kui siin veel mingi aeg tagasi oli Keskerakonna toetus 41 protsenti Tallinnas, siis nüüd ainult 26 protsenti. Tõsi, teine erakond on, on 12 protsendi peal ja ülejäänud pudinad veel väiksema toetusega niimoodi, et, et Keskerakond on jätkuvalt kõige populaarsem partei Tallinnas, aga niivõrd jõuline kukkumine eeldab, et sa pead kuidagi mobiliseerima ka oma valijaskonda ja tõenäoliselt on see siis selge sõnum venekeelsele valijale kellele Keskerakond praegu kahjuks kahjuks selle konflikti õhutamisel. Ma leian, ma olen aru saanud ka, et, et Keskerakond on väga selgelt Tallinnas võtnud selle suuna, et nad valmis on hakanud valmistuma valimisteks, mis toimuvad aasta pärast, et tänaseid otsuseid tehakse selle mõttega, mis, mis on vajalik aasta pärast valimistel. Me kahjuks ei jõudnud rääkida tervishoiu rahastamisest, aga lugege lähemalt siis Siim Kallase artiklite Eesti päevalehest 13. septembri Päevalehes oli, oli päris põnev lugemine. Siinkohal rahvataimed panevad punkti ja täna olid rahvatreeneritest stuudios Rasmus Cage, Heidit Kaio ja Lauri Hussar ja meie soovime teile rahulikku laupäeva jätku.