Kogu maailm näitlega juba kaugelt enne Shakespeare aegu on seni olnud. Aga mida aeg edasi, seda vähem on märgata lavastajakätt. Ja üha vähem ja vähem näeme elu laval näitlejaid, kes on tunda saanud muusa puudutust. Maailm on iseennast sellesse aega ja ruumi kaotamas. Aga ta näitleb visalt edasi. Rääkimata sellest, et diletantide teekond on igav ja üksluine. Ma kahtlen sügavalt, kas ikka iga rumalus kannatab enese tülgastus all, nagu arvas kunagi Seneca. Presidendid petavad rahvast ja rahvad presidente. Rahvas loob jumalaid ja lööb neid risti pilapalveid ja palvetab pilastuste pärast. Vanad isad parseldavad pühakodades ja kisuvad isekeskis võimu ja kirikuvarade pärast. Kogu maailm, näitleb, peab kohut, annab armu. Ma ei küüni tahtmised enam taevaste taha, vaid surevad esimeses pudi-padi poes. Ja ikka peetakse tippkohtumisi, sõlmitakse koostöölepinguid, reformitakse ja vabastatakse ametist. Kogu maailm, näitlejad, viljeldes mõõdutundetult sotsialistliku realismi. Naerda ju isa ei sobigi. Kui äsjakroonitud, mis osutub väikeseks prostituudi hakatiseks siis hakka toorest Mattimiiliust prohvetiks pidama. Kes aasta eest oma luuletusega naine missinduse õunast ussid välja koputas. Samas pakkumine naine maoga pensionäridele linnahallis puuvilja otsekui Jeesus kõrbes leiba. Keiser on nii alasti nagu ta pole juba ammu olnud. Inimest nullitakse ja kanditakse ühtaegu. Mustsaag, ame. Ajakirjanikule on kõige huvitavam objekt ühiskonnas tema ise. Kui kaugel siis needki ajad, kui arstid ravivad ainult iseennast. Müüjad teenindavad ainult iseennast ja bussijuhid sõidutavad ainult iseennast. Rikkust ja kuulsust tahame. Mida rohkem sellest joome, seda Janosemaks muutume. Rõõmustage jutukaks, väärikust seevastu vaikseks. Öeldakse, et lindu tuntakse laulust ja tark on see, kes teab, veel targem teadmist kasutada, mõistab valik on sinu. Räägi mõttes keegi välja suurepärase mõiste sädelev eimiski. Kardan, et tänaseks on sädeluski kadunud. See, mis meid ootab, saadab eest ja tagant seirab. See on eimiski suure algustähega. Aga mille üle siin nii väga kurta. Meenub üks suurepärane ütlus. Kui ahv peeglisse vaatab, siis ei või ju sealt ameti apostel vastu vaadata. Järeldus on labaselt lihtne. Teisi mõõtes mõõdad tegelikult iseennast. Oleme neid elupäevi visandame. Kirjutame märts 1994. Praegu heades saadetes kombeks lõpetame millegi enneolematuga. Seegi on seotud märtsikuuga, täpsemalt 29. märtsiga. Meie lugupeetud president, oma 60 viiendat sünnipäeva peab. Seda nimetada juubelikõne visandiks. Igatahes autorid on püüdnud anda oma parima. Kogu maailm näitleb. Ajast, mil Lennart Meri 92. aasta sügisel end presidenditoolile istutas on üksjagu sedasamust sinnasamma voolanud. Mäletame ajaloost, et ikka ja alati on uue juhtoina ilmumine tekitanud sebimist ning saginat sütitanud emotsiooni ja intriige, isegi asjast ei võitma ega kaotama lihtrahva hulgas. Rääkimata siis juba pidevas võimu ja vaimu koitus interruptuses vaevlevas kunstnikkonnas. Prohvetlik koli, Tuglase nägemus, kui ta juba 1906. aastal valminud poeemis meri hoiatas. Oi seda udu mu silmade ees, oi seda valu mu südame sees. Ei ole imestada, et sellised inertsed, kunstiliigid kui eepika ja monumentaalskulptuur ei ole tänaseks veel hoomatavalt reageerinud, muutunud hoiakutele meie kultuuripildis. Et aga uus niinimetatud mereaeg meie kunstis uksele koputab, sellest annab tunnistust kerges muusikas kui paisu tagant pääsenud merelaulude tulv. Igaüks püüab endas klaarida suhet meie ajastu punase niidimerega. Peab tõdema, et suhtes meresse laiutab estraadikunstis lääge ja mõõdutundetu pugejalikus. Teinekord on see amöödne nagu Mare Väljataga. Teinekord lausa astronoomilise, eks paisutatud nagu Ervin Lille peal Voldemar Kuslap pil. Või hoopis rafineeritum? Ei tal läheb ja ei loo ka talle praegu vaba laulu kaunimnende. Laialt on levinud ka Stalini aegu meenutav suhe juhti kui üleüldisesse õnnist tegijasse. Oma õnneks ei ela matma ja Mirummeri jama. Üldrahvaliku leivaisasse. Merest toodetav mütoloogiline pilt loob inimese teadvuses kujutelma vägilasest kelle üleloomulik nii vaimujõud kui käteramm. Taolist müüti ei produtseeritav mitte ainult täiskasvanute vaid ka noorte hulgas. Loomulikult on ka artiste, nagu näiteks Kärt Tomingas kelle tee tekstidest on raske otsest suhtumist Kadriorus toimuvasse välja lugeda. Taolises ambivalentses lähenemises võib kaudselt süüdi olla ka meri ise kelle üldteada tujukusele ning labiilsusele leidub nii vihjeid. Kui ka suisa otsest viitamist Lon 1000. 1000 laulu on suitsu. Igal hetkel muudad, kui igal hetkel oledu. Mereartistlikus on üldteada tema lemmiktegevuseks aga näiksegi olevat laulmine. Nagu traditsiooniks, ennustatakse nii kõrgel tasemel sündinud laulupärandile peaaegu et igavest püsimajäämist meie kultuurilukku. Tihti sünnivad laulud tihedas koostöös kellelegi Kurzeme nimelise kodanikuga. Meresõpradest on vähe teada ka eelpool nimetatud Kurzemega on neil vaatamata ühisele laululoomingule küllaltki selgelt reglementeeritud vahekord. Taoline suhtumine on paljudes, nende hulgas ka Nikolai sama Falovis tekitanud neurootilised ja lemma. Kord kummastub talle, et tegu on sõbraga kordaga ET vaenlasega. Nii kaua on kõik lihtne, kui suhted on ärilised. Uurime Erelt saada tahab korralikullo. Või ülemuslik alluvad. Me Reemetav sul. Kummati näikse presidendiks saamine olevat muutnud meresuhteid nii mõnegi vana semuga. Tarmo Pihlap kaebab Omaitkus, et. Sellest hetkest mulle süngene. Tõsi küll Aga see hetk oli petlik. Andres Otsa ja vastu on ühe oma laulu pealkirjastanud nii familiaarsed kui sinasõber, merega. Laulus aga jätab julgus mehe maha ning kolmandas salmis väidata hoopis. Ajastu räimega mööduma seinas. Kui mõjukas isik isand räim õukonnas on, on meile teadmata. Igatahes ei vaja tema protežeed Mait Maltis, kes pöördub oma probleemidega väidetavalt otse presidendi enda poole. Taas ikka ja jälle esile kerkivat ujukuse üheks põhjuseks võiks hüpoteetiliselt tuua mere toitumusharjumused. Ka meie kangelase privaatsfäär ei ole ühest kajastamist leidnud. Ühelt poolt annab Silvi Vrait aimata kindlalt abielulist atmosfääri. Teisalt väidab Mare Väljataga olla näinud, kuidas. Ilmselt oli sama nähtuse tunnistajaks ka Mait Maltis, kes on vorminud kogetu ridadesse. Tõenäoliselt juhtus lugu Kihnu kandis, sest Kihnu eitede suulises folklooris on säilinud tõdemus. Ruhnu saarele aastate vältel kantud naisansamblil on aga kombeks presidenti tema nüüd juba harvadel külaskäikudel vastu võtta. Küsimusega. Kokkuvõttes võib öelda, et vaatamata valdavalt lipizzavela hoiakule on meie laululoojaid haaranud merelaulude tulvas ka siiraid. Näiteid, mille te tundeskaala ulatub haridustööliste naiskoori jumaldavast õhkamisest. Läbi oru metsalike süngete tulevikunägemuste. Ning külalollikest enesepettuse. Lausa orgasmi lähedase seisundina. Kuid rohkem kui vabariigi uuele hümni pretendeeriv Kihnu naiste kategooriline imperatiiv Esindab lihtrahvast läbi ajaloo iseloomustavat ausust Toomas Kõrvits öeldes. Nüüd kuningast saab kirjus. Mäng on läbi. Kõik lõpeb hästi, kui ei teinud häbi, me endile siis ette sõprust võita, päev-päevalt enam püüame teid köita. Meid võtke leebelt, jälgige Me osi. Eks meid, te, käed siis teid, me süda, kusi, viljem, šveiks piir.