Tere kõigile, kellega muusika kuulajaile pisukese hilinemisega meile laulab, selles saates eikellegi oma laulusid ekstsentriline-Inglismaal. Ma enese sõnade järgi selles samas praegu veel kestva laulu sõnade järgi võib pisikese rahasumma eest teha päris palju nalja, kasvõi niikaua, kuni rahvas risu täis ja siis Šveits laseb nad jälle välja meelasemägivi Meyersi lahtisest saatest, siis kui saad otsa saab ja sinna on aega veel päris piisavalt, et kuulata paras hulk selle mehe poolunustatud, päris unustatud ja lootusetult unustatud laulusid, mis kõik meeldetuletamist väärivad. Mina saatesõnade lause ja olen selles saates kost teiega tiit, kus mets ja vineer laulab edasi oma intervjuud. Baarist. Lae. Alla. Ja ei. Jäeta. Seesugune mees, kes võib laulda nii hästi kurjarokki kitarrisaatega pala selleks peaaegu rokistaariks olemisest ja kibedasti teha sarkastilise nalja kui ka lõputult, lausa lubama patult muretus, lood nagu viimati kuuldud pian, muul laulda peaasjalikult sellest, kuidas Kariibi merekuu on nii kollane, nii kollane ja õigupoolest nagu ta ongi teinud paljudes seesugustes Kariibi mere, aga ka osalt ladinaameerika rütmidega täidetud lauludes. Alates 1960.-te lõpust kuni kuni veel paar aastakümmet edasi poole on ta samahästi laulnud ka sellest, kui mõnus on olla seal kollase kuu all leotada varbaid, Leigis vees, istuda soojal liival ja kui hea ja mõnusa jõua head ja mõnusat veini. Niisiis mitte teab kui suured sõnumid, mida tegelikult populaarmuusikat tihtipeale ju ei oodatagi. Kivineer nende laulude ettekandja selles saates on omal ajal. Ja tema aeg on põhiliselt olnud kõige kenamini 1970.-te algupool. Mõtlesin päris mitmesuguseid sellele osale publikumist, kes tollel ajal oskas hinnata roki ja popi vahele jäävat intelligentset omapära kes pidas lugu seesugustest lauludest, nagu neid kirjutas skemineers ja laululoojana meest võrreldud nii hästi Kingsi liidri Davise kui miks mitte ka pink Floydi alguspäevade koosseisu kurva saatusega mehes, Imparretiga aga koomiku ja muusikamehe loal kaovarkiga. Niisiis päris sümpaatne värvikas sugupuu laululoojate osas sinna ühele oksale võiks kemineer sobitada tõepoolest suurepäraselt. Niisiis juttu ses saates võrdlemisi vanadest asjadest 1970.-te esimesest poolest ja võib-olla tõesti ajast, kus rokk või popmuusiku tegevus ei olnud igaühe jaoks tingimata karjäär. Karjäär kui niisugune oli tolleks ajaks selgunud, oli võimalik, aga mitte kõigi jaoks, polnud see ainusoov või suurepärase imalik. Krimineers ehk tollesama kollase kollase kuu lauluga küündis vahest kõige rohkem aastal 1973 kuhugi sinna edetabelite kanti ja sinna maile, kus Elton Johni tol ajal juba suure staari mänedžer leidis, et maksab paigutada oma kapitali energiat ja aega ka sellesse tegelasse, kelle nimeks kivine ees tegelane oli aga teistkümnendate keskpaigaks jõudnud läbi liikuda nii hästi psühhedeelsed kui Rocciassiliku improvisatsiooni viljelev vatest ansamblites, nagu Soft Machine või kong oli üks esimesi tööandjaid tollal väga noorele hilist teismelisele Mike Õudfiilile, keda tuntigi seal kuue-seitsmekümnendate aastate vahetusel, kui teda tunti. Kuigi vineer sealsambli bassist kitarristi suurepäraseid kokkupuuteid tolleaegsete värvikate figuuridega on Kevin Eeesseerudel võrdlemisi ohtrasti. Üks tema kuuluvatest lauludest päris soolokarjääri varasest ajast tule kummalise karjääri, mis päris karjääriks just nagu ei paistnudki. Aga laulusid kinkis Ellesti Leidri väitšev. Aasta 1969. Vineer laulab. Roilise lõpuga puhevile orkestreeritud aga õigupoolest piseldane pala üsna ja justkui haledaid tundeid sisaldavate sõnadega oli orkesteeritud kivineersi mitmeid aastaid lähema abilise David peetfordi poolt, nõnda nagu kleidi väitschelistki kõnelenud lugu enne seda. Bedford võis ütlemata kenasti seada ringlusse nii puupuhkpill kui vasktorusid keelpilli pilvesid, kui sinna juurde sobitada rokkbändi. Ehkki krimineersi kõigi palade kõla ei ole kahtlemata üksnes David Bedfordi stuudiomaagi TÖÖ. Kivineersi viisi kirjutamise kunst on ilmsesti oma parimal päevil väärtus omaette. Aga too pisel tale uhke orkestrit on oma haledavõitu sõnades. Võib olla ühtpidi võttis kokku kogunisti krimineeri enese ird karjääri, ehkki kirjutatud oli ta palaja esitatud 1973. aastal. Niisiis dialoog oli tolles loos, tema kinnitas, et tema hinge täidab mõõtmatu vabadused ja ta tunneb end üleüldse ülepea ülimalt mõõtmatult nii üliväga õnnelikuna, mille peale temake vastu ei ole see mitte õnnelik, sa oled paljalt pilves, pilves olekuga, võiski vineer Silvi kahtlemata tegemist olla süstroogide karussellil pöörs kaasa temagi, aga pigem oli tollele armastuseks ikka vana halb alkohol. Väidetud on USA pisiajakirjad, brauser, press, kirjutajate suu läbi. Et Kevin air Songi kirjutanud on majanduselus põhiliselt kolme laadi laule. Esiteks, seesuguseid, kus kõneldakse, kui hea oleks hakata võtma. Teiseks seesuguseid, kus juba kõneldakse sellest Ongi tipsutada ja kolmandat laadi laulusid, kus kurdetakse vahel küll mõnusal moel selle üle, kui kehv võib mõnikord pärast seda olla, kui tipsutamine on liiale läinud. Niisiis äärmiselt mitte pedagoogiliselt palad, aga kestada pedagoogikat popmuusikast nii väga ootab väikseid ilmutusi, teinekord võib oodata ja leida. Küll. Ma väidaks, et tegelikult käivineersi kummalisi paaris, mis ehk oma kvaliteedilt hakkas 1970.-te teisest poolest kurvasti ära vajuma, sisaldub mitte üksnes lugusid joomisest, vaid ka väga armsaid lugusid näiteks võileiva söömisest. Järgmise pala sees õuvad, et võim on päris kindlasti üks võileib, see võileib on praeguseks vana, siis 1970-ga kolmandast aastast pärit aga selle võileiva selle laulu sees väidetavasti on ulatanud siin pööret ta kurva kuulsusega Floyd'i geenius leiersile Kevin Anderson selle võileiva ära söönud. Genees kogulises loos väidab, et Syd Barrett võib-olla keegi, kelle tema oma unenäos välja mõelnud seda pala kuuldes, mis eetrisse varsti jõuab, võiks seda peaaegu uskuda. Rokkmuusika apokalüptilised kroonikad väidavad ka seda, et kurva kuulsusega legendaarne Syd Barrett on leitav kuuldav kivineersi varasema põlve soolo palades. Nii mõneski Ilbol kuuldud lugu, pigem oli siiski Ühendus lugu ja Barretti kitarri näppimist vaevalt see sisaldas küll mälestusi ja võrdlemisi kauneid missiltarretiga seotud kivineersid. Ehk püüti upitada rohkem rokkmuusiku rokkstaari pjedestaalile, kui te ise sinna oleks tahtnud sattuda. Väidetavasti kippustada alati, kui mingisugune staariseisus käegakatsutavaks või õieti juba siis, kui paistis, staariseisus võiks saada käegakatsutavas, kui enne seda veel kõvasti tööd rügada, siis veel pingutada ja siis veel need tüütud tuurid, salvestused ja muu töö ära teha siis seda ette taibata, skypuski tavaliselt jalga laskma kuhugi soojade merede soojadel saartel ikka sinna varbaid vees, leotama, banaane sööma ja veinikest maitsma. Aga kõigi nende katsetuste sees, kui talle katsetati enim enam tähelepanu tõmmata, on kahtlemata 1907 neljanda osta suvekuine kontsert Londonis, kus ühele lavale saadi kokku nii endine Velvet Underground John Keil kui too lootustandev ehk täht kivineers aga ka samuti veel, et anda krundi tagapõhjaga ja sugugi mitte vähem kurva saatusega kui siit pööret lauljanna Niko ning Brainino. Too seitsme neljanda aasta suve kui kontsert pole küll tegelikult kellelegi osavõtjate jaoks paremaid heli plaadsid diskograafias. Ja sealt edasi Harnesid mõned duetid ja duellid nagu näiteks tasakesi käima keri pala nimega arvamatu närvikahjustus kuskivineersi kaaslaulja läks, ongi Nico. Hümniks on nimetanud seda äsja kuuldud lahulduse lautor kemineers. Emmy laulis kaasa Robert vaiet. Varjuna saatev hääl kõlas nii refrääni kohis kui muudes paigus. Hoiet oli kauaaegne kivine Jerzy kolleeg ansamblis Soft Machine. Nagu öeldud, Eirstele ansambli sünni juures, nagu ka grupi Kang. Teatavatel perioodidel oli kõva ja oluline kaasamängija sedavõrd oluline, et 1968. aastal kolmeliikmeline suhtlassiin kuuskimineers ja vaietiga kuuska organist Maicratleid käis soojendamas Ameerikamaal kahel tuuril. Ei kedagi midagi vähemat ega rohkemat kui Jimi Hendrixit tematriatexpirwins. Hendrix läbisaamine suhteliselt sulnis. Aga Proctuur kui seesugune mööda rutiinset mudelit Hotell lavalennuk, hotell lavalennuk ei olevat iseäranis meeltmööda olnud just kemineersile, kes siis niipeaaegu Inglismaale jalg maha saadi. Kippus jalga laskma, jälle sinna soojade merede ja soojade saarte poole kasvanud, tegelikult kemineers oligi kaugel oma sünnikodust Kenti krahvkonnas. Vähemalt tema poisi aastad möödusid õigupoolest Kaug-Idas Malaisias seda tänu oma vanemate elukutsele ja tööotstele. Aga Õnneks ilmus ikka 1910.-te esimesel poolel, pioneer sula tasa soojade merede saatelt tagasi vähemasti suurepäraseid laulusid lindistama nagu järgmine tõsine tõre põhjalugu või õieti, kui teda pärisnimega nimetada. Laul, mis kostub sügavalt kaevu põhjast. Kuulda oli üks pisemaid ja üks kerglasemaid kilde, aga ikkagi üks kaunimaid tükikesi Meyersi 1970.-te hilist poole laulude seast mitte ainult minuti jagu, eks ta teinekord ka kaunist minutit välja venitas nulgi päevil ja tema enda arvates ei olnud elu halvemad aastat sugugi veel saabunud. Tsiteerides taaste kellelegi maalast oma elukese kohta öelnud nõnda. Seitsmeteistkümnendast kuni 40. vastane oli kõik võrdlemisi kaunis. Mul oli parasjagu õnne, ajutine, kõik lausa imekenalt. Mulle meeldis tegevus, mulle meeldis maaelu, paremat ei osanud tahtagi. Minu probleem on ikka olnud selles, et vaat alates 40.-st eluaastast pole ma suutnud oma elukesega õieti enam midagi mõistlikku peale hakata. Taadi lõpp. Ilmsesti 1978 eel kuuldud laulu loomisega ta mahub sinna kaunite aastate keskele. Geneesi sünniaasta on 1944, kuigi üsna sagedane. Vähemasti rokikroonikas arvamus, et tema loominguline loojang hakkas juba kätte paistma juba enne 1900 kaheksakümnendaid. Aga kaunimaisse ajusse mahub sisse ka järgmine pala, seon, liblikatants. Vaiksel mesilal ja sosinal lõpeb see pala, mis kõneleb müügimehest, kes müüs maha ene enese valdavas Seilsmen Hussountiimsov, genees kahtlase võit oleks seda kõike hakata kohe autobiograafiaga siis pidama, sest sellegi pala sündimise aastal 1978 alles. Aga samas on võimatu lõpupoetamatajatega käivineersi sõnu selle kohta arvatavasti lausutud millalgi 1900 üheksakümnendatel, et talle meeldiks jõudes oma 50. eluaastani kinnitada, kuis kõik on imekaunis, kunstima pangaarved paisuvad kõigist neist autoritasudest, mida maailmapidi toovad kokku tema kaunid laulud Talle nende laulude loojale. Aga tõde oli juba siis tükimat kurvem, sest nagu eyes tunnistas elasta pigem või hingitses oma rikaste sõprade suuremeelsusest lahkusest. Nemad ilmselt maksid tolleks ajaks nii tema veinikese Taani kui liivaranna eest millel istudes ta võis varbaid soojas vees sulistada, rääkimata neist üksikutest salvestustest, mis Kevin eesnime all veel ka 1900 üheksakümnendatel ilmusid ja millest mõni ilmsesti ka veel 21. sajandi alguses kindlasti leti valgust näeb. Nendest ei tasugi ehk nii väga hoolida. Pioneer kaugemad laulud on kaugemas ajas, aga nad väärivad ülesleidmist päris kindlasti. Selle Haate lõpetab Eeessi dekarends. Selle saate, mille nimi on eikellegimaa. Jällegi.