Tere On laupäev, 15. september ja vikerraadios on eetris selle sügise esimene kultuuriga ja mina olen Maria Lee Liivak. Kultuurikaja on täna teistmoodi selle poolest et seni saadet juhtinud Urmas Vadi on praegu koos hoopis lavastuse proovidega ning vikerraadios kohustusliku kirjandusega. Tänases saates kajastab Urmasega kultuurikajale omaselt oma tegemisi ja mõtteid blogi vormis. Hooaja esimesse kultuuri kajastus palusin Mihkel Kunnus ja Anders Härmi andma põgusat ülevaadet eesti kirjanduse ja kunsti hetkeseisust. Juttu tuleb oma festivalist kõigeni ühest selle raames toimunud eksperimendist teha. Lavastus valmis kahe ööpäeva jooksul. Ka tänase saatemuusika on draamafestivali keskne. Kuulete paari lugu festivali põhiprogrammis olnud lavastustest ning eespool mainitud aktsioonist algabki esimene kultuuri kajak, mille esimene laul on pärit monolavastusest lilledaltchernonile Rakvere teatris. Lavastaja Kertu Moppel. Lauri Kaldoja on selles lavastuses nii näitleja kui ka muusikaline kujundaja. Järgnevas helifailis on ta ühendanud traja niinov Sparrow fooli. Jaan toomingu. Joodan halli unekuma Masingu tekstile. Ripsmetele sest et minust õnnetuma käänaks kiviks koidik ele. Minus teeb vaid vaikse hullukese lito Riina kände. Ning mu süda kasvab hullu. Unistades udu rände jooda on halli õllemaa kauge lennuripsmetele. Sest et minu juust õlle ruma käänaks kiviks koidik ele. Mihkel Kunnus on palju lugenud semiootik ja kirjanduskriitik ja oma esimeseks saateks valmistudes pöördusin just tema poole, et saada mõningast ülevaadet ja vihjeid sellest, mis praegu kirjanduses toimub ja mida tema arvab vääriliseks märkida. Viimasel ajal olulist eesti kirjanduses kõige suurem suundumus on pihtimuslikkuse kasv, võiks öelda mis käib loomulikult käsikäes individualismiga või õigemini on üks selle tahke. Ilmar Vene on väga ilusti öelnud, et igasuguseid dokumentalismiga, kas on lihtsalt üks märk individualismi kasvust, sest see tähendab, et iga inimene väärtustab ennast üha rohkem, tunneb ennast iseväärtusena ja tahab seda salvestada. Ja see on üks üldisemaid trende ja, ja kusjuures on mingi mingi mingi surmaeelne paanika on ka siin sees. Uku Masing on kunagi öelnud, et, et inimene karda surma, vaid ta kardab, et ta sureb ära enne, kui ta oma asja oma asja nii-öelda tehtud saab. Ja siis on niisugune, noh, kui on ühiskondlikud muutused on väga kiired, nagu praegu on kriisisituatsioon, siis üldiselt inimesed lähevad nii-öelda natuke paaniliseks pahlavikuliseks ja nad hakkavad nii-öelda jätma maha endast lihvitud hauakivi või monumenti. Kirjandus on selle jaoks üks paremaid nii-öelda ennast ruttu ära teostada endast märk maha. Et ja noh, see on siis ongi nagu perekonnaalbum, ega see ei allu nii-öelda üldises mõttes kunstilisele kriitikale ja teine asi on loomulikult kirjandus, üldisem marginaliseerumine ja selle paljusus, igatpidi paljusus. Ütleme, et püramiid on küll päris kõrge, aga alumine ots on kuidagi eriti lai on hästi palju sellist kirjandust, mille kohta võiks öelda, et see pole halvem kui teised sama klassi kirjandused ja see toob kaasa teatavate tarbimismustrite muutumise. Hea näide oleks võib-olla igasuguste kohalike õllepruulikodadega mis Saksamaal on umbes niimoodi ja sealkandis igas külas on väike õllepruulikoda ja seal ei ole halvem kui kuskil teistes samasugustes pruulikodades ja just tarbitakse seda õlut sellepärast et see on oma ja no ka eesti kirjandusega niimodi eks ju, et su sõber kirjutab raamatu, see raamat ei ole halvem, kui see raamat ei ole halvem kui teiste oma, siis ma loen lihtsalt oma sõbra oma, sest Teie lugeda seda kui te ei ole halvem kui teised hange tippe. Näiteks kui rääkida sellest eesti kirjanik 2012 üritusest ja selle võitjast Meelis Friedenthal, siis võib öelda, et see on, see on väga professionaalne teos. Selliseid teoseid palju ei kirjutata, aga miks ei kirjutata loomulikult sellepärast, et kirjanikel pole aega pühenduda, Nad ei ole enam, ei ole siis klassijõud, elavad klassi, kes saab vaikselt pühenduda mingile uurimusele viib ennast aastaid ja aastaid kurssi ühe teemaga, siis kirjutab sealse raamatu. Ega Meelis Friedenthal ka ei ole, selline kirjanik ta lihtsalt juhuslikult võiks öelda. Töö tõttu selle teemaga kursis, Sermaan mesilased räägib seitsmeteistkümnenda sajandi tartust. Kuna ta on ajaloolane, teoloog ja õppejõud, siis ta lihtsalt on selle teemaga juhuslikult väga kursis. Kõik sel ajal aegsed ürikud läbi lugenud ja ta saab nii-öelda vastav keelelise andekuse korral kirjutada. Sellise romaani agendid oleksid üks professionaalne kirjanikest töötab mitu aastat ühe romaani kallale, seda ikka naljalt ei tule. Kuigi mõningaid askeeton, kes üritavad. Ma tean, et Andrei Hvostov on praegu üks sellises askeesi faasis ja vaatame, mis sealt huvitavat välja tuleb. Ja siis sellised headki, noh säravad tipud jäävad tihti varju selle üldise turu lärmi varju. Aga mingeid olulisi raamatuid, mis on ilmunud, ütleme, et poole aasta jooksul või 2012. Tegelikult peaks, rääkimata tõlgetest. Et kui rääkida näiteks eesti kirjandusest, mis on eesti kirjanduses oluline või miks on eesti kirjanduse oluline, on arusaadav, et on mõningad asjad, et mida ei maksa kopeerida, noh umbes nagu meil ei maksta, kompeerib tankitööstust või selliseid asju, mida kusagil mujal tehakse palju paremini, mis tõlkija tõlkes ei lähe kaotsi. Ei ole mõtet teha uut Dostojevski näiteks või, või nihukesi suuri, mis on eesti kirjanduse funktsioon, üks asi on alles hoida keelt. Suurepärane, tõlkija saab sellega tegelikult väga hästi hakkama. Ja väga keeletundlik luule funktsioneerib võib-olla siin isegi paremini. Loomulikult on väga tore, kui keegi oskab keelega väga hästi mängida, loovalt, aga üks eesti kirjanduse nii-öelda olulisemaid asju on siis see, mida mitte keegi kusagil ära ei tee, on teatav ühiskondlik kroonika, kohaliku elu, Inguse ja ajavaimu nii-öelda dokumenteerimine, ajastu dokumenteerimine, et seda keegi ei hakka näiteks Tallinna või Tartu elu kunagist välismaalane, keegi ei hakka rekonstrueerima seda kuigi mingit psühholoogilist realismi universaalset antropoloogiad, me võime väga hästi edukalt välismaalt tõlkida ja väga häid tõlkeraamatuid ja ma ei saa küll nüüd aru, et miks peaks mingi lihtsalt algupärane teos, sellepärast et on kirjutatud Eestis olema eelistatud mingist vägajas tõlketeosest? Ei, kindlasti mitte. Tõlkil võib olla palju parem keel kui kui jah, mõnel sihukesel keskpärasel algupärandil. Sest noh, näiteks see, mida sirkel toob maale nii-öelda tõeline ütlen kultuur tree, ker kõige paremas mõttes. Ta on juba suurepärase valiku ära teinud tõlkida härrased ja, ja kui need on juba tema nimi on nagu kaubamärk, kui seepeale on, siis tead, et seda võid usaldada, aga samamoodi näiteks linde puuga, kes poola kirjandus samamoodi toob sisse või ka Krista kaer ja välja taga, et kui nemad ka midagi võtavad vaevaks tõlkida reeglina lugemist on nagu väga mugav, kui on sellised inimesed, kes teevad hunniku valimistööd sinu eest ära, noh, mingis mõttes peaks kriitika seda tegema. Kõige inspireeriva selle suvelugemine oli Oswald Spengleri Õhtumaa allakäik ka ilukirjanduslikus mõttes või just klassikalises mõttes suure kirjanduse mõttes. Ja siis ma pean tänama küll ühte sõpra, kes meid utsitas selleks, selleks füüsik Laur Järv, kes tegi suve alguses sellise sümpoosioni. Kogume kokku hunniku inimesi, kes on kõik Oswald Spengleri Õhtumaa allakäigu läbi lugenud, siis arutame selle üle. Need inimesed tuli üsna vähe. Sest jah, see on väga paks teos, aga samas on jah kõige inspireeriva. Tema põhitees on muidugi teada ja see ei ole nii-öelda ajalooliselt enam kuigi relevantne. Huvitav. Seal on tohutult palju väikseid inspireerivaid, mini esseesid ja kahjad psühholoogiat mingis mõttes. Ja seda oli huvitav näha, et kui palju sealt on Tammsaare tegelikult üle võtnud või kui palju seda mõjutanud Õnnepalu ütles, et lugedes Spengleri, et me saame aru, kui palju me teda juba lugenud oleme ja kui paljud on läinud kultuuri sisse. See, kuidas Tammsaarel näiteks elus ja armastuses see tütarlaps lõhnab kord nagu ristikhein ja kord nagu ma ei mäleta mingi teine taim siis see on Spengleri ka toodud niisugune, kuna inimeste nii-öelda ukse külgetõmme või, või paljunemine käib mööda taimset kommunikatsiooni. Kalevi kull on sellest rääkinud, kusjuures eks ju ta on erinevad sümbioosi tasandid ja see on taimisimioosi tasand. Iseenesest jälle võiks öelda, et üks nii-öelda suur vaim on intuitiivselt taba tabanud ära mõningad asjad, mis on nüüd teaduses vaikselt järgi tulnud ilukirjandusest. Jah. Paraku pean vist ütlema, et kipuvad olema suured, surnud ja vanad need, kes ei kanna klassika, et jah kata ka Tammsaaret, mida ma palju neid üle lugesin, ta on ikka väga-väga suur, pole midagi öelda. Et noh, tänapäeval tõesti kirjandus läinud palju kergemaks. Ja nüüd lihtsalt pisteliselt uuemat kirjandust läbi lugedes võib öelda, et on siukest lihtsalt jutustamist ja isegi loba. No mitte alati tingimata halvas mõttes otsikust, väga palju lobaannet. Mõnele meeldib jutustada, jutustab, mõnele meeldib juttu, kuulatada, kuulab, mõnele meeldib lihtsalt ringi vaadata. Jah, võib-olla ühte ühte asja mainiks küll veel on see, et kirjanduse vastuvõtus on kuidagi täiesti domineerivaks kriteeriumiks muutunud põnevus. Et kui keegi ütleb, et see raamat on igav, siis see tähendab nagu täiesti lõpliku, mitte vastuvaidlemisele kuuluvat otsust. Ja kunagi mõelda, et see igavese põhjus võib olla nii-öelda selles lugejas endas, et ei tulda nagu sellega, pealegi et see, kui on näiteks ma ütlen, et Tammsaare on igav. Et see ütle midagi Tammsaare kohta, vaid ütleb minu kohta nii-öelda enesekultiveerimine harimine, see on kuidagi muutunud isegi mõeldamatuks omamoodi, et inimene tõesti iga kultuuri tarbija lõppinstants otsustajaks, eks ju, maitse asi üle ja selle üle ei vaielda. Kui trustil on pikad laused, siis igav raamat ja nagu ei huvitagi, mis on selle nii-öelda kultuurilooline heuristiline väärtus, ma ütleks just heuristiline. Eriti tugev on see olnud Dostojevskil, noh, ma tundsin, et Dostojevski läbi lugesin kõik teosed, siis ma olin nagu teine inimene pärast seda, see muudab kohe alati ei ole huvitav, võib-olla prussi puhul eriti teda ei ole lihtne lugeda ka manna väga nõudlik, kui sa oled nüüd kord läbi lugenud, siis sa oled nagu teine inimene kasvatab sind inimesena. Ma ütleks isegi, et öeldi, et igav seal kuidagi lapsik argument nagu lapsik argument täiesti. Et noh, jonnib ja tahab midagi põnevat. Aga, aga see on ka üldisem tendents. Noh, nagu ajakirjandusega, eks ju, me näeme, milliseks läinud TV3 uudised umbes keskmine niisugune klikinäljas meedia, et see tegelikult paindub üsna paljud maitse järgi ja juba Kaarel Tarand võttis hiljuti sõna kultuuriajakirjanduse rahastamise asjus ja vaatasin neid kommentaare, seal olid ka sirp, on ju iga sirp, sirp on igav ja noh, kui me vaatame, mis asi on see põnev noh, siis siis tegelikult ei ole niimoodi, et keegi otsitakse hirmsalt neidsamu kultuuriteemasid kusagilt mujalt otsitakse ikka värvilisi tulukesi ja seksi ja vägivalda või siukest, mis nagu hästi kiirelt töötavad. Siis need ongi põnevamad. Me tahame kõige kõnetavamat asja siis noh mis, mis oleks veel kõnetavam, kui porno hullult kõnetab, ikka väga palju massi kõnetab ja muidugi jah, valliku paljastus nõrgendab elujõudu. Nagu ütles Gambusil. Imeb tühjaks, et pead laiali otsas, noh, ma ei tea, mida teha. Lahjenema ära. Et see süvenemine tuleb ikkagi kitsendamisest, kontsentreerumist eestigmise kiirelt süveneda, laialt süveneda, see on nagu kuidagi paratamatult. Draama festivalist on väga palju juttu olnud. Nii ei tule enam kellelegi üllatusena, et seekordne kuraator oli Anu lamp ning festivali, kus oli näitlejal nõnda said näitlejad end tahtmise korral üsna mitmekesiselt avada. Omamoodi julge eksperimendi tegid aga noored näitlejad tehes 48 tunni jooksul valmis lavastuse tekstile, millega nad kohtusid alles esimesel lugemisel kuuendal septembril Genialistide klubist. Suve jooksul kurat näitekirjaniku Jim Ashilevi, Siim Nurklik ja Paavo Piik kirjutanud igaüks ühe lühinäidendi, mis kõik loeti publikule ette. Seejärel andsid vaata jääd oma hääle sellele näidendile, mille teostumist laval nad kõige rohkem näha tahtsid. Ja kaks päeva hiljem esitati sealsamas Genialistide klubis Paavo Piigi näidendit, samal ajal Veronas. Kuna saal oli väike ning mängiti vaid ühe korra, tuleb kuulajail siinkohal usaldada, et valminud lavastus kiirustamisest sõltumatult oli väärt vaatamist ning vot sellest kõnelemist. Aktsioonis osalesid näitlejad Mari-Liis Lill, Piret Krumm, Liisa Pulk, Kristo Viiding, Hendrik Toompere juunior, juunior, Roland Laas, Jüri Tiidus ja Pääru Oja. Suur osa oli lavastuse juures agaga muusikalisel kujundaja André püsselil lava kujundajal Laura kõivul ning valgus kujundajal Renee liivamäel. Tagantjärele palusin toimunust muljeid näitlejatelt Mari-Liis Lill ning Jüri Tiidus. Mari-Liis Lill, kui ma õigesti aru olen saanud, siis eksperiment, mis draamafestivalil noored näitlejad tegid, et teha lavastus 48 tunniga. Sina olid selle eksperimendi eestvedaja ja pidid algul olema produtsent. Nii see oli. Aga ühel hetkel hakkasin selle eestvedajaks, tegelikult ju idee sündis meil kamba peale seal idee sünni juures oli rohkem inimesi, mõned inimesed ka, kes tegelikult ei saanud lõpuks osaleda. Et kuna see on selline, nagu me oleme jäänud garderoobis sündinud idee, et siis seal garderoobis tol korral vist oli terve skand, seal oli peale minu veel ka Mihkel kabel ja Kristo Viiding ja Lauri Lagle Uku Uusberg, kellest siis osad ei saanud meiega vaktsioonil olla. Aga olid idee sünni juures, et selles mõttes on raske öelda, kes selle eestvedajaga ühel hetkel ma otsin selle organisatoorse poole enda peale, sest keegi pidi seda tegema ja siis ma võtsin endale tegevusnimeks produtsent. Kuigi raha meil ei olnud. Mida sa ise ootasid-eeldasid selliselt eksperimendile või protsessid? Ma ootasin, et sünnib selliseid asju, mida muidu sellises rahulikus proovi õhkkonnas ei sünni, ehk siis et ärkaksid mingeid need jõud, mis ärkavad nii-öelda kriisisituatsioonis, raske endale öelda, kui palju seda juhtus, aga et see oli minu huvi seda asja tegema hakates. Natuke sarnane asi, nagu tehakse lavakunstikoolis, tüüde, sulle antakse päevale ülesanne ja järgmisel siis järgmisel päeval laval 24 tunni pärast, sa pead selle realiseerima mingis vormis. Ja päris tihti on ju nii, et iga päev uus ülesanne, iga päev uus etüüd ja vahel sünnib sellest väga kihvte asju, need on just sellise toored viimistlemata, aga et seal on mingi selline aususe ehedust, mida vahel sellises viimistletud produktis ei ole. Kas sa tead, kes tunneb puudust sellisest kriisiolukorrast, seda rajades, kriisiolukord on teatris kogu aeg igas teatris omad kriisid. Aga võib-olla ma tunnen puudust sellisest vabas vormis loomisest, eks see oli see, et meile Nad, lavastajad, ehk siis kõigi sõna maksis võrdselt ja kuna oli meil veidi keskmisest keerulisemad proovitingimused, limiteeritud aeg ja ja siis võib-olla see andis ikkagi suurema Vabaduse, et me teadsime, et seal nii hull olukord, et me võime ka ebaõnnestuda ja selle tõttu võib-olla me julgesime rohkem. Kas see, et lavastajat ei olnud jäi niimoodi või keegi kujunes lavastajaks protsessi jooksul? See jäigi niimoodi, me võtsime aeg-ajalt üksteiselt teatepulka üle. Me töötasime alguses nõnda, et poisid ja tüdrukud olid eraldi, kuna juhtimise näitemängus olid stseenid nii, et oli poistestseenide tüdrukkades stseenid, siis justkui poisid lavastasid ennast ja siis tüdrukud laastasid ennast ise. Ja ühel hetkel me saime kokku ja hakkasime siis vastastikku nõu andma. Ikka vahel juhtus nii, et mõne koha peal tõusis üks püsti ja ütles, et tulge vasakult ja teise koha peal tõusis teine, aga et ühte sellist liidrit nagu küll välja ei kujunenud. No tegelikult kõik omavahel varem laval kokku saanud, sest meil olid ka ju Pääru Oja ja Piret Krumm, kes alles tulid teatrisse. Aga tegelikult oli seal teiste vahel esmaseid lavalise kohtumisi. Et see oli päris huvitav, et kui sai tegelikult ju ei tunne inimest veel väga hästi, aga sul on just nimelt need 48 tundi, et väga kiiresti midagi koos teha. Siis aga huvitav, mis juhtuma hakkab, sest ikka tekivad lahkarvamused. Aga kuna kõik teha, arvad, et see aeg on nii lühike sisse näed kuidas inimene enne seda, kui ta tahab midagi öelda või tahab ruumist välja kõndida. Ta pidurdab ennast ja ütleb, et siiski sul on päris hea mõte, et niimoodi me seda tegime. Mida sa ise oled sellest? Ma nimetan seda eksperimendiks sellest õppinud või mida sa näiteks järgnevates lavastus protsessidesse sellest kaasa võid võtta või kas sa tahaksid sellist asja korrata kunagi? Ma arvan, et sarnast asja võiks kunagi korrata seda, mida ta täpselt tegema, samas formaadis aga midagi sellist, et on tavalisest limiteeritud aeg ja et kõigil on võrdne hääleõigus selles loomeprotsessis, midagi sellist ma tahaks küll veel teha, mida ma õppisin, võib-olla kõige rohkem ongi, et isegi kui sellel esimesel õhtul tundus, et läheme laiali, võtame vähemasti teise näitemängu vähemasti kolmanda näitemängu või tuleme ette ja loeme selle manifesti, mis me algul välja kuulutasime. Kas oli ka küsimus, et äkki me ebaõnnestume, loeme selle ette ja siis läheme laiali. Et sellised olukorrad tuleb lihtsalt niimoodi ületada, et istuda edasi ja mitte minna laiali. Paar sõna selle Paavo Piigi näidendi kohta, mille publik valis, kõik need kolm näidendit olid suhteliselt kiiresti kirjutatud, nagu ma aru olen saanud. Milliste probleemidega kohtusid näitlejad selles näidendis, mis ühtlasi oli ka kõige lihtsamini lavastatud, vist võrreldes näiteks Jim Ashilevi Godzilla teemalise näidendiga? Nii ja naa, sellel esimesel õhtul me leidsime kõik kusagil kella kahe paiku. Et see on vaieldamatult kõige raskemini lavastatav nendest kolmest kuna ta oli kõige rohkem läbikomponeeritud ja valmis ja ka tekstinaljadele tekstil põhinev. Et pikemas prooviperioodis oleks kindlasti seda väga mõnus teha ja mängida, aga sellise lühikese ajaga tali piisavalt iseseisev ja muidugi n iseendas lõpetatud, et seal oli väga raske kuskil täitsa kinni hakata, sest selge, et et me ei tee seda kuidagi paremini, kui me seda lugesime, kamalex lihtsalt õppinud teksti pähe, pannud ajastu riided selga. Et siis tuli midagi nuputada, aga see näitemäng ise siis on mäng Romeo ja Julia teemadel. Samal ajal Veronas on selle pealkiri. Ja kuidas siis Verona linnas on juhtunud traagilised sündmused, mitmed inimesed on salapärastel asjaoludel hukkunud nende hulgas Juliaga, balleti, Jerome Montekki ja kuidas siis mõrva uurijad hakkavad seda ministeeriumi lahendama ja millistele järeldustele Nad jõuavad sellises poisteliin tüdrukute liin. Selle peategelaseks oli tütarlaps nimega Rosa lind, kes on Shakespeare'i roomes Juulias Sis roome. No esimene armastus me ei tea, kui esimene, aga vähemasti esimene keelas ta seal näitemängus meile räägib kelle ta siis hiljem juuli pärast hülgab ja siis selle tüdruku lugu, et need valikud, mis ta siis valesti tegi, selleks, et roomia valis hiljem Juulia. Tere ka minu poolt. Töötasime esimene päev kella kolmeni öösel. Lugesime seda uuesti ja uuesti ja üritasime aru saada, mis mingisse see, mis toimub, mis tegelikult juhtub nagu tavaline lavastusprotsess ette näeb väga hästi kiiresti. Teisel päeval me juba hakkasime teine tegema ja põhimõtteliselt tegime teise päevaga selle lavastuse valmis ja kolmandal päeval lihvisime üle minu minekuid. Ühest stseenist teise, tegime liikumisi läbi, aga siis tuli juba publik saali ja kõik pidi valmis olema. Milline see protsess emotsionaalselt oli nii kiiresti tuua publiku ette valmis lavastus? Huvitav oligi selle juures see, et, et tavaline lavastusprotsess on keskmiselt kaks kuud prooviperioodi jooksul noh, käib sama protsess läbi kõigepealt mingisugune õhin siis tujulangus, et sellest, kas siis järk-järgult liigud edasi lõpptulemuse poole, aga see käis kõik 48 tunni jooksul ära. Kõik needsamad faasid, mis nagu tavalises lavastuses lavastusprotsessis on olemas, olidki sellest 48. tunnis olemas. Võib arvata, et nii kiire töö puhul tekib palju rohkem konflikte kui tavalise prooviprotsessi jooksul. Kuidas teil eriarvamuste lahendamisega See oli huvitav selles mõttes, et meil ei olnud ühtegi eriarvamus. Noh, kindlasti oli, aga me ei hakanud nende eest võitlema, sellepärast et meil ei olnud aega natukenegi läks pikemaks aruteluks, lõpetasime ära, ütlesime, teeme, ärme mõtlevaid, hakkame tegutsema. Sealt on õppida just seda, et mitte konflikti sattuda. Kuidas ikkagi säilitada meeleolu, mugav töömeeleolu ja et midagi ka sünniks? Miks ei võiks teatrite kahe päeva jooksul, selle asemel, et proovides kulutada? See on kurnav, see on tohutult kurnav. Pärast sellist 48 tunnist prooviprotsessi tahaks kuu aega puhata. Anders Härm on kunstiteadlane ja kunstikriitik, paljude näituste kuraator ning tihedalt seotud Eesti kaasaegse kunstimuuseumiga. Palun räägi natuke olulistest sündmustest, tendentsidest eesti kunstis, viimasel ajal. Nüüd, kui rääkida, ütleme siis sellises nagu pikemas perspektiivis ütleme viimase viie aasta perspektiivis või tagasivaatavalt, et siis kahtlemata üks oluline tendents on minu meelest nagu tõttu kui kunstikeskuse, nagu jõuline esilekerkimine ja mida väljendab ka nagu artist kukkunoodi festival ja, ja selle raames toimuvad näitused, et nagu noh, päris selgelt sügiseti muutub Tartu üheks olulisemaks nii-öelda kunsti sihtpunktiks institutsionaalne välilaienenud päris tugevalt kerkinud esile on mitmed nii-öelda kunstnike endi poolt organiseeritud kunstiruumide artist transpeissid neid on esile kerkinud ja kerkimas. Noh, muidugi ei saa iseenda sedasama kergitamate jätta, et kaasaegse kunstimuuseumi tegevus on ka jõuliselt viimasel paaril-kolmel aastal nagu laienenud ja konkretiseerida veerunud. Ja ma arvan, et ei ole samuti mitte väga vähetähtis, nagu kohaliku kunstiskeene jaoks Millised tendentsid, ütleme sellistes kunstivaidlustes praegu prevaleerivad? No üldse, minu meelest on päris head prevaleerivad mingid kunsti vaidlused, et vahepeal mulle tundus, et kuskil nagu 2000. esimeses pooles praktiliselt üldse mingite sisuliste küsimuste üle enam ei vaieldud või või et ideede üle või, või mõtet ei ole, et et nüüd on nagu see see vaidlusele hoogustunud. Aga noh, ütleme, et see vaidlus võib olla hoogustunud nagu kõige huvitavama koha pealt, et ta on, ütleme siis viimase aasta jooksul on selgelt artikuleerunud selline konservatiivne suund kunsti mõttes, mis seab iseendale nagu eesmärgiks sellise nii-öelda vana ja nõukaaegse, kunstikorralduse ja kunsti mõte nagu tagasitoomine, kunst põhiliselt mingit sorti, nagu esteetiline nähtus mida ta kahtlemata on ka vetikaid on üsna mitmesuguseid, eks. Ja, ja ütleme siis, sellise nagu nõukogude aegse staatuse taastamise sellest ilmselgelt kõnelesid ka nagu protsessid Kunstnike Liidu haldusalas oleva kunstihoone juhataja valimisele sellele järgnenud siis nagu ütleme siis meediavaidlustes noh, teisest küljest ütleme just äsja Wordis kukkunudi festivali raames Tartu kunstimajas toimunud muidugi ka Tartu kunstimaja programmi oluline paranemine on toimunud viimastel aastatel. Et kuna on juurutatud sellist nagu pool kuratoorset mudelit ja galeristi, Indrek Grigor on tegemas nagu väga head tööd. Et nende näituste programmis varasematel aastatel oli üldse selline suhteliselt nagu laialivalguv ja mõnevõrra arusaamatu on, on sellel aastal olnud täiesti silmapaistvalt nagu heal tasemel võrreldes nagu varasemate aastatega. Ja tegelikult on päris kahju, et ei ole saanud kõiki näitusi näha, mis nad seal teinud on näiteks kukkunud ja raames ütleme siis see vaidlus, mismoodi nagu kunst peaks kommunikeeruma, et kas kunst kommunikeerub nagu halvasti või või paremini, et selle teema üle on nagu hakatud hakatud vaidlema ja näed, kus populismi, ütleme siis nagu iseenda suhtes ausaks jäämise vaheline piir on ju. Ja noh, tegelikult see konservatiivne mõte väidab kogu aeg seda, et kaasaegsel kunstil justkui nagu ei ole publikut, et see justkui nagu ei huvita kedagi, et seal et seal nagu marginaalne ja veel järjest enam marginaliseerida käru nähtus. Et selle väitega on jälle õudselt keeruline nõus olla, kuna noh, kogemus kõneleb nagu vastupidisest, et kui sa ikkagi sa teed midagi head see kommunikeerida seda nii-öelda väidetavalt jaa, okei, et see ei saa olla nagu mingi ütleme, et on teatud mingit sorti ületamatud vastuolud, võib-olla veel nagu publiku ootustes ja selle kunsti vahel, mida tehakse, aga aga noh, üldiselt see huvitab ja intrigeerib järjest rohkem inimesi. Ja noh, ma arvan, et klemm nagu külastajate numbrite kasv viimase kolme aasta jooksul, näiteks mis on olnud tõesti tähelepanuväärne. Et, et kahetuhande 11. aastal me kahekordistasime oma nagu külastajate arvu võrreldes aasta 2010 ja 2012, siis sellel aastal me oleme praegu juba oma eelmise aasta numbritest eespool. Publikut on tulnud veelgi juurde, kes on saanud nagu teada, et me oleme olemas. Me tegutseme, et me teeme nagu head programmi, noh muidugi noh, ma ei saa nagu väita, et see, mis ma räägin, oleks nagu ootad objektiivne, eks ole, et kui ma ise seotud institutsiooniga, siis kuule, peaks seda kahtlemata ka arvestama, et et ja ma mõtlen ka hästi paljuski selle institutsiooni keskselt võib-olla hetkel rohkemgi kui noh, tavaolukorras ütleme, kunstikriitik teeb, eks ole, kes kes vaatab nagu välja justkui nagu eemalt mis mind rõõmustab tegelikult viimaste aastate kunstiprojektide puhul, et on olnud, on selliseid tugevam Rotary käekirjaga näituseid on tehtud. Et tal on tulnud peale ka mõningaid noored, aktiivsed kuraatorid. Kureerimine on jätkuvalt selline asi, mida tegelikult Eestis ei õpetata nagu akadeemilisel tasemel, eks ole. Et meie kõik, meie kuraatorid on amatöörid selles mõttes, et nad on isehakanud sellega tegelema, et ja kuna neid kuraatoreid on tulnud, siis kahtlemata on ka selle kuraatoritöö mõtestamine muutunud nagu järjest järjest nagu aktiivsemaks ja, ja ütleme siis tavalises plaanis huvitavamaks, et ütleme, vanema põlvkonna kuraatoritena on esile kerkinud ka palju noori ja kes on seda valdkonda, siis omakorda nagu mõtestanud, et et alates raeLartaliste lõpetades Mario Karusooga, kes noh, ja on ka kunstnike hulgast esile kerkinud nagu selliseid jõulisi isikuid nagu Kirke Kangro, kes on juba parim viimasel aastal korraldanud üsna mitu näitust, mis seal on pälvinud nagu ütleme siis sellist positiivset tagasisidet 600 sajandi kunst on võib-olla sellest on nagu vara selliseid suuri metsikuid järeldusi teha, et mis periood see siis on olnud, eks. Aga et see, et see nii-öelda siis selle sajandil esile kerkinud kunstnikud on, on oluliselt nagu, et nad, noh, nad, nad on palju vähem autistlikud, eks ole, oma loomingus, kui ütleme, 190.-te põlvkond, kes. Sukeldus või kapsaldas mingisse mingisse isendi teemadesse või siis või siis oli selline plakatlikult nagu poliitiline plakatlikud, sotsiaalne et seal märksa nagu sügavamalt läbitunnetatud kunst mille seosed nagu ühiskondlike protsessidega puudutavad palju valusamalt. Et üldine pilt on, on eesti kunstipilt on nagu väga huvitav, intrigeeriv hetkel on võrdlemisi tugev põlvkond kunstnikke, on nii-öelda iseorganiseerunud institutsionaalne mänguväli mida noh, mingil määral toetab ka siis nii-öelda riiklik struktuur, eks ole. Aga et see ongi võib-olla nagu kõige nõrgem koht ütleme siis riiklikul tasandil on, on kunst nagu kõige vähem instritutsioneeritud nagu valdkonda. Kuidas selles kunstisituatsiooni räägib kaasa näiteks kriisiolukord mitte isegi majanduslikult, vaid just mentaliteedi poolest ja kuivõrd näiteks välismaailma mõju või välismaa? Üldiselt, eks see ongi tegelikult ühiskonna nagu avatuse ja suletuse ihast, et kui avatute tahab olla välismaailmale ja kui suletud ta tahab olla sellele et praegu ma ikkagi julgen nagu väita, et on olemas terve siis põlvkond kunstnikke, kes kes ei ole sugugi vaimustunud sellest, et meil on nagu avatud suhtlusega kultuuriruum, eks ole. Et meil on rahvusvaheline kunstielu ja et see ei ole nagu mingi väikese, ma ei tea, ta ei ole nagu nii-öelda natsionalismi keskne, ütleme, rahvuse keskne, see kultuur ja kes tõsiselt, nagu selle vastu võitlevad ka. Ja see, see retoorika, noh, on ohtlik, ma näen ja see on nagu üks noh, indikaator, mis räägib nagu ühiskonnas valitsevatest või ütleme, siis skulptuuris päris endaski valitsevatest konservatiivset teadmist. Ja, ja ma näen selles nagu väga ohtlikku tendentsi nõukogude ajal kõik tahtsid nagu seda, et piirid oleksid valla, umbes, et maailm oleks valla. Ja nüüd, kui see siis nii on, siis tahetakse see kõik järjest nagu kinni panna, eks ole. Muidugi see on nagu noh, mingis mõttes koherentne, nende protsessidega, mis ühiskondlikus plaanis on viimasel kümnendil toimunud, eks. Et on toimunud kopad tabanud terve nagu metsik konservatiivsus, laine, eks ole siis selline nagu reaktsiooniline rahvuslus ja ütleme siis ultraparempoolsete parteide nagu esilekerkimine või isegi parempopulismi laine ja nii edasi Ungari, samavõrd kui Belgias, eks ole, et see ei ole ainult nagu vana või uue Euroopa probleem. Ja see on omavahel seotud, et see nagu aga mulle mulle tundub, et selle avatud kultuuri avatud kunstiruumi ees peaks nagu võitlema et peab arvestama sellega, et kunstielu ja tegelikult kultuurielu tervikuna peaks olema nagu rahvusvaheline, et see ei saa olla selline nii-öelda iseenda maalast üksnes toitumiks. Et tegelikult me mõtteviis on vale mõtteviis, on provintslik. Et me mõtleme, et me teeme siin mingid siuksed, väiksed asja, siis me lähme vaatame, mida seal Berliinis või Londonis tehakse ja ja, ja siis noh, aga siis me teeme ikkagi nagu seda oma asja edasi. Tegelikult võiks nagu mõelda sellisel moel, et me teemegi seda maailma kultuuri siin, et see on täpselt sama nagu heal tasemel, kui kultuur Londonis või Berliinis või kohati parem, kuna see esineb siin konsultant veeritumalt ja ja seda on palju kergem nagu tabada sinine, eks ole. Et suurtes metropolides kipub nagu kuskile hajuma, võib-olla et see kõik saavutab nagu märksa suuremat tähelepanu Mis on mõned näitused või galeriid, millel tasuks pilku peal hoida, ütleme nüüd just praegu sügisel. No praegu on, Tartus on, eks ole, artist, kuku nuudi festival, seal on Tartu kunstimuuseumis nooruse galeriis ja siis Y galeriis on nagu kolm erinevat näitust Tartu kunstimuuseumis, sellised kaasaegse kunstiklassika, eks ole, mingis mingis mõttes kõige enam poleemikat tekitanud teosed. Toomiku 15. mai kuni 31. mai 1992 siis Raul Meele aborigeenide elu lipu siis nii-öelda erinevatele riikide lippudega kirjutatud sellised nagu vägisõnadeks. Ja Kai Kaljo luuser, mis see oligi nagu kooliline teos Ida-Euroopa kui Eestis üheksakümnendatel aastatel, see on siis sellise nagu sketši võtmes siis lahendatud selline Ida-Euroopa kunstliku identiteedi probleeme ja siis kõik võimalik selle nii-öelda ümber tõlgendused või siis tõlgendused, vihased reaktsioonid nii edasi, kõik need materjalid Kunstnike poolsetega, Bastišid sellele tööle, mida tõepoolest Eesti kunstis on päris palju on, on siis sinna nagu näitusele kokku koguda kogutud, et see on mingis mõttes selline lähiminevikku arheoloogia. Et on küll sinna väga väiksesse ruumi sena viltusesse majja nagu kokku surutud on ju. Aga antud ruumi piiresse olid hästi noh, väga professionaal otsast koostatud näitus nooruse galeriis, Ameerika kuraatori Fritz Patrick oli ta nimi on kokku pandud näitus, sõida tasa üle silla mis koosneb sellistest hästi poeetilistest žestidest ja lõpuks siis Eike Epliku näitus Y galeriis. Eike Eplik on selline noor skulptor. Mina jätkuvalt julgen soovitada ka EKKM-is septembri alguses avatud näitust, kehaline karistus, mille on kokku pannud Markoraat ja millega siis EKKM Lound siis sellise uue näituse formaat, padi nagu üllatuskuraatori näitus, kus siis näituse koostab inimene, kes ei ole professionaal, kunstiga igapäevaselt seotud Markoraat on siis esimene selline üllatuskuraator, kes oma näituse koostas siis? Noh, kahtlemata traditsiooniliselt võib hoida silma peal hobusepea galerii tegevus on Tallinnas ja kumu viiendal korrusel. Mis on siis kaasaegse kunstikorrus? Mina julgen soovitada kindlasti projekti, millega ma olen ise ka olin põgusalt seotud Ri nägt, feminism, mis põhimõtteliselt on selline arhiivinäitus feministliku perfomance kunsti, just et see on tõepoolest selline nagu akne ülevaade, nagu siis feministliku performance-kunstist maailma kunstiajaloos, et tõesti tegelikult harukordne võimalus sellega tutvuda. Viimaseid nädalaid, sest viimane on abiks ka kunstihoone galeriis. Kultuurikaja saadet mulle üle andes soostus Urmas Vadi sügis esimesse saatesse pidama nädal aega oma päevikut. Nõnda on see sild teiselt poolt suve ja tartust. Tervitan ja tänan siinkohal urmast. Kuues september, neljapäev, sügis on kuidagi raginaga pihta hakanud, kõigi see iseenesest meeldib mulle. Suvel on kõik kusagil laiali ja puhkavad, kätte ei saa, midagi ei toimu. Olen iga õhtu draamaetendusi vaatamas käinud eile leedukate Uunet ja üleeile õhtul Katariina Undi niisat. Ja kuigi see nii sa materjali ise kuidagi väga nagu polegi. Katariina võtab sellest kõik välja, ta on ikka eriti võimas ja täpne näitleja. Eile oli Vanemuises tagasi Eestisse esimene proov. Saime kokku Irdi toas. Ja alguses ma kartsin, et see tuba on kuidagi kummituslik sest igal pool olid mustvalged fotod eksalteeritud Irdist, kes on valmis kohe piltidelt maha kargama ja valmis sõimama, et mis te siin, minut, kas teete. Aga ei, väga mõnus tuba oli. Rääkisime juttu ja lugesime teksti. Sain kohe aru, et on mingeid lõike, mida peab kärpima. Ja selle esimese proovi ees on mul ikka mingi hirm. Sest ma tõesti kardan, et keegi näitleja tõmbad käsipiduri peale, tõuseb püsti ja hakkab rääkima, et nii need asjad küll ei käi. Õnneks olid kõik kuidagi sõbralikud. Ma olen mõelnud, et selleks puhuks, kui tekib jälle mingi seis, sellise puu jää näitlejaga võiks endale pähe ajada mõne pruuki või Krotovski esimese prooviteksti ja siis selle enda teksti pähe ette lugeda. Mis selle mõte oleks? Ei tea. Seitsmes september, reede enne proovi algust käin raadiost läbi ja ajan raadioasjad korda. Ma olen siiski suutnud midagi ette teha, see on väga hea, see annab alati väga hea tunde. Lõikan suure jupi esimesest kohustuslikust kirjandusest kokku ja tellin fonoteegist muusikat. Esimeses saates räägib Hennoste ja peab ütlema, et tarkade inimestega on ikka palju parem asju ajada kui lollidega. Hennoste on lisaks ka väga särav. Ma arvan, et see tema raamatuvalik esimesse saatesse on päris ootamatu ja mulle see meeldib. Mõtlesin, et mis teksti ise valiksin, kui ma peaksin eesti kirjandusest ühe raamatu välja valima? Kui näiteks kolm roosa teksti valida, siis üks võiks olla mõni vallaku novellikogu siis teine võiks olla Tammsaare põrgupõhja uus vanapagan. Ja kolmandaks siis kindlasti midagi eel vestilt, kas siis krutsioonia või päkapikk kirjutab. Õhtul tahab minna vaatama batuudimeest, kui väsimus maha ei murra. Kaheksas september, laupäev, täna proovi pole. Draamale kahe enam rohkem ei jõua minna. Muidugi kahju, et batuudimeest ei näinud. Ikka väsimus murdis maha. Nende tüüpide kino teater, mida ma talvel nägin, oli küll väga naljakas. Kuulsin, et seal batuudimehes võeti kogu Eesti teatriavalikkus läbi kõik näitlejad, lavastajad, kriitikud ja toodi välja mõiste uus seniilsus. Kuidagi väga tabav. Ja mulle kargasid pähe kohe paar viimase aasta jooksul nähtud etendust. Ma olen täna lastega kodus. Tegin pannkoogid ära, panin multika peale ja põgenesin verandale lehte lugema. Ja lehesem muidugi. Oksanen ma ei tea, kas minuga kirjaniku, kadedus Oksaneni menu üle, aga see Oksandus hakkab juba väga vastu. Kusjuures ta kirjutab täiesti hästi. Ja mind tema ajaloo käsitlus ei sega. Aga ikka hakkab vastu. Ma olen nõus Marek Tammega, kes kirjutab, et müügiinimesed ja loojad võiksid siiski lahus olla. Igatahes puhastuse filmima näha ei taha. Ja tegelikult seda uut raamatut ei taha ka lugeda. Olgugi et Jan seda praegu suure hooga tõlgib. Lastel on nohu eeva nõval ja öö oli paras vooditest vooditesse rändamine lisaks mingid vastikud unenäod. Hommikuks oleks nagu luupainaja üle käinud. Huvitav, et mingi pool aastat ma unenägusid üldse ei näinud. Nüüd on iga öösel mingit trall. Võtan end kokku, lähme alla, teeme sooja võileiba ja systebeerik joonise, kuidas ehitada kastiautost kraanaga kastiauto. Hakkan rääkima, et ma ei hakka mitte midagi saagima ega lihvima ega puurima. Sest ma olen sel suvel ehitanud vanadest õunapuutüvedest kaks kahurit, nõialuua, kaks puust mootorsaage ja ühe laeva koos rooliga. Eerik ütleb lohutuseks, et kraana võib ka papist teha. Tund aega kraana ehitust, mille peale Eerik ütleb, et just seda ta tahtiski. Väga kena. Sest näiteks peale kahuri valmimist teatas ta, et see pole üldse see, mida ta ootas. 10. september esmaspäev. Märkmikusse külmkapil on suurelt kirjutatud. 11. september, teisipäev ärkan enne seitset, olen kohe kuidagi väga reibas. Söön kiiresti ja kimon rattaga tööle. Õhk on karge ja aedadest hinguks sügisekolletest. Mul naise vana ratas naistekas, mis oli enne naise õe oma. Väga hea ratas on hästi kerge vana helkama. Kunagi ühe kuuli eest mööda sõites näitas üks poiss teisele, et sellele on naisteratas. Ma pidasin siis kinni ja ütlesin, et ma olen ise kah naine. Tegin eriti jämedat häält, mul olid siis veel pikad juuksed. Poisid jäid mulle ehmunult järgi vaatama. Ju nad mõtlesid Sovinismi ja soorollide üle järele. Loen netist, et Kivisildnik on Euroopa stabiilsusmehhanismi vastu ja ei taha olla vaikiv kaasosaline roimas. Kivisildnik on kuidagi alati kursis oma arvamusega, nagu istuks ta mingi liini peal. Aga mina olen kuidagi elukauge, isegi asotsiaal, kuigi ma ei taha olla. Sven istub oma talus keset metsa, loeb, teeb päevas umbes 10 postitust Facebooki. Aga võib-olla üksi metsas olles oleks ise kah kuidagi ilma eluga rohkem kursis. Või siis ikkagi mitte. Võib-olla jalutasin nukralt mööda sügisesi põlde ja metsa, lõpetaks igasuguse suhtluse välismaailmaga ja aastate pärast hakkaks mind katma sammal. Õhtul sadamateatrisse Obloomavit vaatama kõigi märka arvustus, sellest oli päris kuri. 12. september, kolmapäev nägin vastikut tund. Üks vanem mees, teatrikriitik ja veidi noorem naisteatrikriitik olid endale võtnud hiiglaslikku koera. Selliseid kurja hirmuäratava ila suust tilkuma. Ja nad mõlemad kartsid seda koera väga. Ja imelik asi oli see, et need inimesed on väga erinevad. Paarina küll kuidagi kokku ei sobi. Aga see hirmuäratav peni, keda nad kartsid, hoidis neid koos. Tegime päev otsa proovi. Kuidagi hea oli teha. Õhtul bussipeatuses bussi oodates näen kirjanikku, ütlen tere. Aga kirjanik vastab, et ei taha minuga rääkida ja vuhiseb mööda. Mõtlen, et esimesed viljad Kirjanike Liidu Tartu osakonna juhatusse kuulumisel. No mis seal ikka, kui ei taha rääkida, siis ei taha. Aga meelde tuli see tunne Lapsena majade juures mingit pooli valides, et sina oled oma ja sina ei ole. Saate viimase loona kõlab Maribokineni ja sinise laul Rainer Sarneti lavastusest lillede keel, mida samuti draamafestivalil mängiti. Minu poolt aga ilusat nädalavahetust ning järgmise saateni järgmisel laupäeval. Saate tegid marjale Liivak ja Vivika Ludvig. Ei ta ta.