Niisugune kujundus kõlas siis Eesti Raadio kavas 26. oktoobril 1969. aastal. Nii et peaaegu 30 aastat tagasi. Ja kui sina, noor kuulaja, täna praegu seda saadet kuulad, siis mõtled, et oioi küll oli kammu. Sa tahaksid öelda, et nii ammu, nii nagu algasid muinasjutud, et parem oleks alustada seda saadet sõnadega, oli kord. Aga aeg on väga suhteline mõiste ja need inimesed, toimetajad, kes tollal tegid lastesaateid paljudki neist teevad praegugi raadiosaateid ja nendele tundub, nagu see kõik oleks olnud eile. See oli tõesti kuuekümnendatel aastatel, kui lasteraadiosse tuli tööle üsna palju uusi toimetajaid, noori toimetajaid ja nii nagu ikka tahetakse teha siis väga palju asju teistmoodi ja uutmoodi. Ja otsustati hakata tegema saateid poistele. Sündis Eesti raadio poisteklubi ja see muutus väga populaarseks saateks. Ja kõik alguses arvasid, et rohkem oli tüdrukuid, neid, kes oli lasteraadiole kirju saatnud, et küllap tüdrukud on usinamad raadiokuulajad, et poisse tuleb nagu rohkem raadio juurde kutsuda. Aga nüüd panid tüdrukud pahaks, ütlesid, et oodake, oodake, mis te nüüd seal teete? Moodustate Eesti raadio poisteklubi teete muudkui aga saateid poistele, kus siis need tüdrukud on jäänud. Tüdrukud tahavad ka oma saadet saada. Minagi toimet tädistasid, kokku mõeldud, tehtud otsustati, ärgu olgu siis sellist lugu, et poistel oma saade tüdrukutelt teps mitte. Ja süngiski siis saade tüdrukutele. Nii nagu ma ütlesin, esimene tüdrukute saade oli siis kavas 26. oktoobril, niisiis oktoobrikuus just nagu praegugi, aga 1969. aastal. Ja kuna me täna meenutame neid saateid, mida me oleme säilitanud Eesti raadio fonoteegis õigemini öelda veel arhiivis siis täname kuulamegi ühte osa sellest kõige esimesest tüdrukute saatest. Kolmapäeva õhtupoolikul läks raadiomajast koju kuus üliõnnelikku tüdrukut ja kõigil neil oli käes Helgi Sallo autogrammiga. Vaata. Need olid meie tublimad kirja saatjad ja neil oli kohtumine hülgi Sannaga. Kui teie olete seitsmenda kaheksanda klassi õpilane, kas te mõtlesite kunagi, et teist saab näitleja, laulja või lihtsalt ammune unistus, kui nüüd ausalt öeldes Kui mina olin seitsmendas-kaheksandas klassis minu meelest, see on nii ammu tagasi, et ma kohe hästi nagu ei mäletagi, mis ma siis tahtsin või mis ma siis tegin. Aga see näitlejaks saamise soov, see oli enne kooliminekut mul päris tugev. Ma tean, kui ma olin väike tüdruk, ema juttudest ja nii kuskilt kaugelt endagi mälestustes. Et ma tegin meie õue lastele seal teatrit ja kanasid ja kas sundisin istuma? Rahulikult ja vaatama, etendus juba, lapsed enam ei tahtnud vaadata. Ja koolipõlves esimeses või teises klassis, kui küsiti, kelleks sina tahad saada, siis ma ikka vastasin näitlejaks. Aga see tuhin kustus kolmandas klassis ja lõi uuesti nii suurte sõnadega, öeldes lõkkele vast üheteistkümnendas klassis, kui tuli otsustada, kelleks saada ja kooliõpetajad soovitasid kõik ikka Salo pead minema näitleks, tema oskab laulda, tantsida ja luuletusi lugeda. Ja siis, kui läksin muusikakooli, et saada lauljakse seal eksamitel läbi, põrusin siis ajutiselt kustusid jälle need soovid näitlejaks saada. Kas te mäletate oma koolipõlvest, millised teie klassi tüdrukute probleemid, millest kõige rohkem räägi? No eks need probleem oli igasuguseid kunid tuletada, meelde, vaatasin kodus albumist pilte, püüdsin meelde tuletada, siis mis need inimesed rääkisid siis mu meelest need probleemid olid ikka vist nii nagu läbi aegade nad olnud. Meie koolis oli selline asi, et algkoolis me olime ainult tütarlaste klass ja vist oli see kuuendas või seitsmendas klassis, kus meie klass muudetud KiK segaklassiks. Alguses oli muidugi meil ainult üks, kaks niisugust tähendab meie mõiste järgi huligaani poissi, kes toodi siis häbi pärast tütarlaste klassi, et nad ennast parandaksid seal. Aga hiljem muudeti class täielikult seda klassiks. No ja siis tulid esimesed niisugused probleemid olid, meil arutlesime meie klassi poisse, kangesti kritiseerisime neid, et nad ei oska käituda väärikalt ja siis olid suured probleemid, kes tahtis ennast kangesti värvida, unistasid, kui lõpetab kooli, ära siis värvi maha, suu nii paksult punaseks, täna huuled kinni ei lähe ja saab silmiver, ütlen, et ripsmeid värvides silma, seda joone tõmbamist tol ajal ei olnud veel. Ja kulmusid peenikeseks kitkuda ja oi, seal oli 1000 probleemi ja siis muidugi olid ka need probleemid, et mis tööd keegi tegema hakkab ja, ja mis temast saab, kui ta suureks saab? Ta on ikka enam-vähem sama, sellest eriti ei räägita, noh, mis siis tulevikus tehakse, võimendas sõnast värvitaks. Ühte varianti juba praegugi. Mõnedes koolides ma vaatan, küll mulle tunduvad, need on väga noored alles kuskil kaheksandas klassis vist ja on päris nii hoolega silmatustitatud ja väiksed mustad Ripsutamatude muidugi, mis on mu meelest täitsa kohe ruma, läheb naerma. Mis laule teie siis laulsite, kui teie käisite seitsmendas-kaheksandas klassis? Populaarsemad laulud praegu paljud kui kohtumisõhtud toovad oma laulikud ja siis on välja kirjutatud sinna need laulud, mida parajasti sina laulad ja siis palutakse sinna autogrammi või on siis ajalehest lõigatud pildid sinna juurde kleebitud. Meie ajal? Me kogusime ka laule. Ja ma mäletan, et minulgi oli päris pakse laulikuid täis kirjutatud ja ise siis püüdsin nii joonistada sinna vanadest ajakirjadest niisuguseid ilusaid naisi ja mehi sinna kõrvale joonistada. Aga kui ma meenutan, siis vist olid sellised laulud nagu seitse pika päeva ja aprillis juhtus see ja seal kaugel Mehhiko teele. Niisugused lauludest olid jutustage. Palun natuke oma teest praegu. Jah, kui hakata tööst rääkima, siis ma esimesele kohale muidugi paneksin. Teatritöö teatris on praegu eriti pingeline, me toome välja Ülo Vinteri ja Ülo Raudmäe lastemuusikali Pipi Pikksukk. Juba sellepärast on see asi rasket, raamat on niivõrd üldtuntud. Igal lapsel tekib oma kujutlus Pipist kogu sellest tegevusest ja nüüd kui laps tuleb teatrisse ja siis ta tuleb oma kindlate, juba ettekujutustega ja arusaamadega ja nüüd hakata teda murdma ühesõnaga endaga kaasa viimad vati, ainult nii, kuidas mina tean, on see ainuõige, et ta peab mind uskuma, hakkame minu mõtetega kaasa tulema, see on väga raske praegu niisugust rasket tüki pole olnudki. See Pipi, et ta on nagu teised tema sügisel seal 12 ja siis on need paremad aastad läinud. Minul on need paremad aastad nüüd ammu juba läinud, siis ja seda mõttemaailma omandada, kuidas, kuidas, kuidas laps mõtleb ja kuidas ta käitub, see on, see on nii kohutavalt võõras praegu ja vajad hirmsat enda murdmist ja laste jälgimist ja püüad nendega rääkida. Mul on paar väga head sõbrannat, niisugust kümneaastast dianooremat ja siis nad vahel üllatavad, räägib sinuga täiesti asjalikku juttu ja järsku hüppab õhku üles jalgadega Sipsipia keerab sulle selja ja vaatab üle õla ja jookseb minema. See on niivõrd kummaline, et miks ta niimoodi teeb seda mõista? Siiamaani ma olen alles poolel teel selle mõistmise juurde. Ja muidugi terve tükk on meil teatri sihitatud ainult klipi peale esimesest vaatusest kuni viimase vaatuse, nii, nii et ta vajab kohutavat vastupidavust ja, ja füüsilist jõudu isegi muidugi raskusi on, on Pipi jõu näitamisega. Minul seda jõudu, kes teab, mis palju pole. Aga siin peavad muidugi teised artistid aitama kaasaid üks hästi suur tugev röövel on meil, Artur Linnamägi mängib hästi pikk mees ja nagu Pipi ainult juurde läheb, kätega tal keskkohast kinni võtab jalad ainult korrad, Kaksab sellele röövile teise jala taha, siis on see mees muidugi siruli ja kolm korda niimoodi järjest. See minule muidugi mingit erilist raskust ei valmista, aga partneritele on see väga raske, sest nemad peavad mängima härra just selle, selle Pipisele, selle tugevuse ja siis peavad selle ehmatuse sellest väikse tüdruku jõust ja peavad seda nii usutavalt mängima. Saalis jääb ikka tunne tõesti, et see Pipi oli nii tugev, et et pani suure tugeva mehe kolm kord järjest maha. Missugune osatäitmine on olnud teile kõige rohkem meelepärane või elamus rohkem nende osadega? Ütleksin, et on niimoodi kõige armsam siiamaani on marjavest saidi loost võib-olla sellepärast, et ta oli esimene esimene kokkupuude samaga ja täiesti uus kollektiiv oli nagu te teate, tüki mängisid lavakunstikateedri lõpetajad, minagi lõpetasin diaatringu stuudio, olin täiesti uuest kollektiivis. Peale selle see teatri õhkkond, orkester, dirigent, kõik sellised uudsed asjad. Ja ta siiamaani, kui niimoodi võtta, nüüd. Nii osatiheduse ja vokaalselt ei ole nii rasketes olnud kui, kui oli Maria ja sellepärast on ta nagu siiamaani kõige armsamaks jäänud. Kõige elamusterohkem minu natuuri jaoks oli, oli muidugi nitus, terve on sünnitus siis, sest seal ikka andis ennast lõpuni tühjaks mängida, tegid endale mõne etenduse, võivad rahvasse vähem naerdaga endale süda, naer sees ja partnereid lavaralid pidevalt ärevil, ei tea, mis sealt jälle võib tulla? Ei anna, on ikka väga tore kuulda, kui, kui rahvas lustib saalis, nüüd muidugi ma kardan, et kõik eelmised osad trumpab muidugi Pipi Pikksukk. Teil on kindlasti palju kirjasõpru. Jah, kirjasõpru, kui, kui niimoodi öelda kirjutavad, paljude tahavad hakata kirjutama, tähendab, et tahavad hakata kirjavahetust pidama. Aga mina olen väga halb kirjutaja, ma ei saa kirjutatud, kui ma suvel puhkuselegi sõidan. Ma ei saa kodustelegi kirjutatud rohkem kui kaks-kolm rida suve jooksul. Nii et kes te nüüd kirjutate, siis ärge mitte pahandage. Minust suurt kirjasõpra ei tule. Sellepärast et paljud kirjutavad võib-olla isegi mõtlemata. Ta kirjutab oma kirja valmis ja loobib sinna küsimusi, mis ei ole mõtlemata täiesti, sa tunned, et inimene tal on kirjavigu, on täis, nii et võtaks punase pliiatsi ja parandaks kõigepealt selle kirja ära ja siis saadaks tagasi, paneks hindeks kaks miinust siin alla ja võib-olla siis inimene, kui ta hakkab uuesti kirjutama, natukene mõtleks, mida ta küsib ja, ja kuidas see kirjavorm oleks, kui, kui ikka nüüd kirjutab sulle üks kaheksanda klassi õpilane. Kuule helgi, ma tahan hakata sinuga kirjavahetusse. Kirjuta mulle kindlasti ruttu need sõnad saada mulle ruttu kaks pilti, aga kindlasti ma ootan seda siis. Ma ei saa kuidagi niisugusele inimesele vastata, mu meelest ikka loed pärast ju kirja läbi, siis peaks nagu arusaam, et võõra inimese pole, siiski ei sobi niimoodi pöörduda. Miks väike tüdruk, ma mäletan tartust, kirjutas ja kirjutas juurde, et ärge imestage, ärge palun pange pahaks, ma panen sisse ka ühe tühja ümbriku, millele on mark peale kleebitud, aga ema ütles, et kui kirjutatakse selliseid ametlikke kirju, siis tuleb ikka niimoodi teha, nii et veel kord ärge pange seda pahaks. Nüüd ma kuidagi ei saanud seda pahaks panna, see oli väga kena. Kuidas teile meeldib üks niisugune muusika nagu õnged, mängijad, muusikat sa mõtled ja selle biitmuusikaga on niimoodi, et teda muidugi tuleb kuulata ka, nii, kuidas kellelgi iseloomu, temperamenti ja kannatust on seda kuulata. Ja raadiost on muidugi väga hea, kui sa enam ei kannata seda muusikat välja, sa keerata lihtsalt kinni. Või siis ma kujutan ette, et kui peol oled, kui enam kuulata ei taha, siis lihtsalt lähed ära. Kümnendas keskkoolis käisin kohtumisõhtul, pärast mängis kooli biitansambel kitarristid olid lava ees põrandal ja laval üksinda istus sisse trummar kõrvaklapid nagu olid tal peast selliseid niisuguseid helisumbutajad. Ja kui ta siis kukkus seal üleval ikka Meristama, siis sellist juttu nagu meie praegu ajame seda muidugi kõne allagi tulnud rääkida, seal sai ainult karjuda. Ja üks 10 minutit pidasid minu närvid vastu, aga rohkem enam ei saanud siis lihtsalt vaikset, palusin, et lihtsalt, kui nüüd oleks rääkida midagi, siis katkestage natuke muusika ärat, ajame juttu ja siis pärast me nagu läheme teise ruumi ja räägime seal edasi, aga kui ta ikka natuke liiale läheb, kui ka inimene ise juba paneb oma kõrvad kinni, et ta seda mürinat ja kolinat ei kuule, siis ma ei tea eni. Aga ikka ilusat biitmuusikat, seda ma kuulan päris päris meelsasti. Tihti arvatakse niimoodi, kui te horoskoobis esinete teil on siis lühikesed juuksed ja paljud räägivad, et teil on parukas peas, on see tõsi, teatavate katsuda praegu juhtuda, mõisin, tuleb ära või ei tule? See on muidugi väga kenad inimesed, tunnevad väga muret, kas sul on need lühikesed ja pikad juuksed, aga minu meelest see peaks oluline olema. Kas need juuksed on lühikesed või pikad? Koolist tekivad tihti vaidluseks Haiglased ja siis võite ütelda, et seal on tõesti pikad juuksed aga ta lihtsalt vahel tahab nagu huvitavamaks teha ja paneb oma juukseid niimoodi üles, et nad tunduvad nagu oleksid lühikesed. Kas te tahaksite öelda, kuidas mind ja? Vaat nüüd tahaksin küll kooli minna ja ma õpiksin hoopis teistmoodi, see on tavaline jutt, seda räägivad kõik ja ma tean, et te kõik praegu südames naerata, käed hakkab jälle sedasama juttu rääkima. Aga see on tõesti nii. Kui ikka ise koolis käid, siis võtad seda asja hoopis kergemalt, hoopis lihtsamalt arvate, et oh kelle jaoks ma õpin, et küll ma saan elus alati hakkama kuidagi nagu kipitab, ärge minu pärast muretsege, mina saan alati kuidagi hakkama, aga elus ei tohi kuidagi hakkama saada, elustavat, hästi hakkama saama. Ja, ja sellepärast ma, mul on südamest kahju, kui, kui ma kuskil seltskonnas olen. Vilja on sellised sellises eas noored nagu teie praegu. Kui tuleb sellest õppimisest juttu, et kui ütled, et uskuge mind, et õppige hoolsemini, püüdke iga sõna haaratakse õpetajatele räägib, et see ei ole mitte mitte niisama räägitud ja, ja siis, kui sa näed, kuidas tal suunurk hakkab tuksuma, muigab omas, mõtlesime, et oh vanainimeste jutt juba nagu mul, õdede, mis sina, pensionär annab, räägid ja aga see on tõesti nii, et ma, kui ma praegu mõtlen, kui ma nüüd kooli läheks, siis ma õpiks hoopis teistmoodi. Nõnda siis kõlas tüdrukute saade esimene tüdrukute saade pea 30 aastat tagasi ja tüdrukute saade oli Eesti Raadio kavas viis aastat. Siis aga tekkis väga-väga pikk paus ja toimetaja Reet Made, kes oli tollal tüdrukute saate toimetajaga tänase saate toimetaja andis nii-öelda teatepulga edasi toimetajale heliaanile. Selline kujundus kõlas taas Eesti Raadio lastesaadetes 21. oktoobril aastal 1989, seega 20 aastat hiljem sellest ajast, millest rääkis teile Reet mode ja toimetajaks oli siis teine inimene, see oli mina ja minu nimi on Helle, on saated keskse kestsid aastani 1992, siis toimusid Eesti raadios suured muudatused ja sellest ajast peale enam tüdrukutele spetsiaalselt saateid ei tehta. Aga miks, alles 20 aastat hiljem alustati tüdrukutele saateid. Aeg oli teine, kombed olid teised ja natukene mõeldi ka teistmoodi. Ja siis tulid need perestroika tuuled, mis lubasid jälle tüdrukutele saateid teha. Ja kui täna on nii lihtne ühel tüdrukul minna, kas siis mannekeenid kooli või siis minna kosmeetiku juurde või pidada nõu, missugused värvid talle sobivat, siis veel aastal 88, sellest tüdrukutele ei räägitud. Aga meie alustasime ja rääkisime just sellest, kuidas saada kunagi väga heaks emaks ja väga heaks naisterahvaks. Need olid meie mõtted ja soovid. Ja selle sees oli kindlasti ka soov, et oleks südameheadus. Aga kõik algab ikka suhetest poiste ja tüdrukutega, nõnda siis ka üks lõik saatest, mis oli eetris 500 90. aastal. Siis, kui esimeses klassis ma eeldan tüdrukut tüdruku nimega poisi nimi ja siis see poiss saatis sellele tüdrukule kirja ja siis tüdruk tegi valesti avaldas tegelikult ise armastust ja see asi läks kõik. No mitte väga hästi läks halvasti. Ja siis hakkaski poiss teda narrima. Mis sa tahad siis öelda, et tüdruk ei peaks? Ei tohiks nagu mitte kunagi? Esimesena armastust. Et kui poiss avaldab sulle armastust, vot siis võib-olla hoid juba hakanud tasa, pisema, sa pead mõtlema igaks juhuks, kast armastust vastu avaldada. See oli meie klassist, tüdruk nagu kaotas selle poisi, kuni mõlemad olimegi armunud, aga tüdruk ise ka avaldas armastuse esimesena armastust poisile. See ajaski kõik noodi untsusel. Ma just tahtsingi küsida, et kes siis peaks, kui üks inimene väga meeldib ütleme, tüdruku ja poisi suhetes, kas siis tüdruk võiks olla esimene, aga sa juba vastasid ära, et ei, see ei ole mitte kunagi soovitanud? Ei ole hea, meil käiski, las Tõnu Ots ja siis tema rääkis seda, et tavaliselt ongi nii olnud. Ta pidi kõnnitüdruk, armast, avaldab lavastust kõige enne, siis põhistab, mõtlevad Zimmelikke hakkavad narrima ja sulanud nüüd poisist ikka ka, eks nojah, ega ega kõik ei pea hakkama, aga kui tüdrukule mõni poiss meeldib ja see poiss mitte kuidagi temast välja ei tee, mis ta siis peabki, see tüdruk on tähelepanu võitmiseks, hakkab paremini käituma või pätist, tahab kaunimaks saada, vaata jah ja nii ja nii edasi. Aga tavaliselt on niimoodi läinud seda teed, et kui juba julgelt kirjutada, et sa meeldid mulle või või isegi, et ma armastan sind, siis üldse ei tahaks, et sellised kirjad oleks teiste lugeda ja siis nad on ju ühele inimesele adresseeritud. Kuidas siis peaks käituma, kui selline kiri tuleks sina nüüd ütelda, institad ise ka, kui teised koos sinuga, naera taga. Mina võtan seda veel täiesti naljana, sellepärast ma alles niivõrd väiksed, et seda tõsiselt. Ta võib-olla mõni teeb lihtsalt sinu kulul nalja või niimoodi tahab näha, kuidas. Kuidas sa käitud sellises olukorras, kui sulle see kiri saadetakse? Mina küll ei pööra tähelepanu, lihtsalt loen läbi ja kirjutan, siis kirjutan lihtsalt. Ei pööra sellele mingit erilist tähelepanu. Aga missuguses vanuses arvavad, et see võiks juba tõsi olla? Ma arvan, et no võib-olla need juba 18 oled veel enamgi, ehk siis juba eakate haigla olla. Arvan, et vastupidi, et kas esimeseks klass hakata kiirelt, aga see siis tähendab sedasama, et lähen esimesse klassi, ma elan poisiga ühes majas ja ma olen temaga koos kooli, kas see tähendab siis, et ma ei tohi temaga koos minna, et see tähendab näiteks ta minusse armunud ta kirjutab mulle kirja, kas ma tean, et ma olen liiga väike selle jaoks, et ma ei tohi sellega tegeleda? Ikka teda ajab vähe rohkem elukogemusi, saab sellest. Nõnda siis me arutasime saadetes, milline peaks olema üks tüdruk, milline on ideaal ja meie saadete põhjal sündiski tüdrukute klubi taas aga mitte ainult Eesti raadios, vaid üle Eestimaa erinevates paikades. Sellepärast et tollel ajal oli ainult üks lasteleht, üks lasteajakiri, üks laste raadio ja üks lastetelevisioon ja mida seal räägiti, selle järgi ka tehti. Ja nõnda sündisid eri paigus tüdrukute klubid ja nad tahtsid ka teada, kuidas siis olla üks hästi tore tüdruk. Tõnu Ots aitas meid. Üks selline huvitav võrdlus, et naine peab olema nagu Kilimanjaro mägi, kes teab, kus on Kilimanjaro. Aafrika, Aafrika kõrgeim tipp vist minu teada, jah. Nii. No mitte jah, mitte mitte suur nagu Kilimanjaro, aga kuulake, need sõnad on kõik väga tähtsad. Naine peab olema ilus ja suursugune nagu Kilimanjaro. Naine peab olema uhke ja salapärane nagu Kilimanjaro. Naine peab provotseerima ennast vallutama nagu Kilimanjaro. Nii et iga poiss tahaks kohe tuttavaks teha ennast. Naine peab olema. Aga ta ei tohi olla ka täiesti vallutamatu nagu Kilimanjaro. Ja need sõnad tasub meelde jätta, naine peab olema ilus, suursugune, mida tähendab suursugusus naises endast lõbu, mida nojah, ennast lugupidav tähendab umbes seda, et kui lähete turule ja seal üks müüjaga Pliveral kraaklemateesi samaga ei vasta kohe hakata sõimlema ja te suudate suursuguselt üle vaadata, nagu poleks olemaski. Nii edasi. Kas uhkus, ravi, halb omadus? Ja mõnikord mõnikord halb. Päeva siis ta on hea liiva halvustada. Tegelikult on uhkus ikkagi hea omadus. Me peame olema uhked. See tähendab seda, et ma austan iseennast. Nõnda siis kõneles psühholoog Tõnu Ots ja meie tüdrukute klubidest kasvasid välja uued organisatsioonid, nimelt tüdrukud otsustasid, et nemad tahavad olla sellised nagu kõik tüdrukud maailmas. Aga maailmas ei olnud tüdrukute klubisid, olid gaidide organisatsioonid ning aastast 1993 on eesti gaidid maailmaliidu liikmed. Tänaseks on selliseid tüdrukuid juba 1500 ja see tähendab, et kui oleks rohkem aga täiskasvanuid tädisid kauneid toredaid ja aktiivseid naisi, siis oleks kindlasti neid tüdrukuid veel veel veel veel palju rohkem. Kes sõidaksid küll maailma erinevates nõrkadesse eri laagritesse ja oleks kodus ka hästi vahvad ja lõbusad.