Veneetsia tõuseb eriti esile just 16. sajandil ja ja kui me vaatame seda 16. sajandi lõpu või, või seitsmeteistkümnenda algust, siis meile tundub tõesti, et kogu muusika keerleb suuresti Veneetsia ümber ja ja Veneetsiast tuleb hilisema aja jaoks tohutult palju. Õieti me võime öelda kogunejat kogu barokkmuusika või see hilisem vaimsus muusikas on suuresti just Veneetsiast pärit. Aga kuidas Veneetsia niisugusele positsioonile tõusis, seal muidugi. Omaette probleem ja siin põrkame kokku õige paljude asjadega paljude probleemidega üldse itaalia renessansi mõistmisel ja mõtestamisel. Sest ma usun, et Jaanson õigupoolest üsna paradoksaalne nähtus inimeste kultuuriajaloos ja, ja eriti paradoksaalne paistab olema vist muusikas sellepärast, et kaua aega pole üldse suudetud päris määratleda, mis võiks olla üldse renessanss muusikas. Et mis ta täpselt on? Enamasti me oleme harjunud ju renessaansiks pidama eriti muusikas just kuueteistkümnendat sajand, et need on kõik need laulud, mida lauldakse Madriga lid, kantsunetad Serenaadid ja 16. sajandi tantsumuusika, mis see oli omamoodi buum lausa tollel ajal mis oli seotud nooditrükkimise levikuga. Aga ometigi näeme, et see 16. sajand ei ole kaugeltki mitte selle renessansi vaimu tippaeg, vaid võib-olla pigem isegi langusaeg. Ja me olemegi renessansist laagrist vastakuti ühe suure tõusuga ja ühe suure langusega inimesi kultuuris, inimeste kultuuris. Ja tõesti paljud kunsti loolased näevad renessansist isegi vaimukultuuri suure languse algust. See kõlab võib-olla natukene ootamatult peale seda suurt renessansi vaimustust, mis ikka iva uueaegsele inimesele on olnud. Ja veel üks kummaline asi minu meelest, mis eriti muusikast paistab silma, on see renessansi Anssi kunsti kõrgaeg ei lange sugugi mitte kokku Itaalia majandusliku ja, ja poliitilise ja ütleme niisuguse ühiskondliku elu kõrgaegadega vaid vastupidi, tundub, et eriline elavus kunstimaailmas algab just siis kui Itaalia hakkab alla käima. Ja see on üks paradoks, mida Peab vist arvestama ka, kui me seda kunsti püüame mõista ja mõtestada enda jaoks. Tõepoolest Itaalia kõrgaeg üsna mitmes mõttes oli just 14 15 sajand. See oli see aeg, kus tõusid väga kiiresti majanduslikult Itaalia linnad. Itaalia linnriigid ja väiksed riigid olid ka poliitiliselt üsna mõjukad. Nad olid iseseisvalt, nad olid majanduslikult väga kõrgel järjel. Itaalia oli väga elava kaubandusega ja nii edasi. Itaalia ei pidanud ka sõdu pikka aega, nii et see oli ka küllaltki niisugune rahulik ja kindel ja stabiilne aeg üldse Itaalias. Ja sellega käib kaasas muidugi see uue humanistliku vaimu kiire tõus, tarkaminemist algab ju ka õigupoolest Itaaliast ja hakkab siis levima mujale Euroopasse. Aga näiteks muusikas, eriti me näeme, et 14. sajandil Itaalia just nagu ei suhtlekski veel eriti põhjapoolse Euroopaga. Ja nii nagu gooti traditsioonidest on jäänud muusikaelus keskpunktiks ikka Prantsusmaa. Ja 15. sajand on itaalia muusikas lausa vaikiv ajastu, nii nagu itaallased seda ise nimetavad. No see ei ole muidugi mitte päris kõikides kunstivaldkondades, nii sest maalikunstis nüüd viieteistkümnendat sajandit päris vaikivaks pidada ei saa küll. Aga ometi, kui me mõtleme, kes meile tulevad esimesena meelde Itaalia renessansskunstnikest, siis küllap me valime kõigepealt ikkagi need hilisrenessansi tipud. Või siis hakkame peale näiteks rahvaajalist ja Leonardo ost. Ma jätan praegu siin kõrval 14. sajandi, eks ju, mis oli ka väga-väga oluline. Aga 15 sajand paistab olevat nagu väike languse periood kultuurilises mõttes. Kummaline on see jah, just selles mõttes, et see oli just majanduses ja poliitikas eriti elab ja, ja stabiilne ajastu. Ja nüüd, kui hakkavad üles kerkima kõik need suured kõrgrenessansi kunstnikud nagu Rafael Leonardo, keda ma nimetasin, aga samal ajal kerkib ka itaalia muusika nüüd Euroopa mastaabis selgelt esil siis kummaline see, et sealtsamast algab just nimelt Itaalias niisugune väga raske ja omamoodi segane ajastu. 15. sajandi lõpus pul algavad need kuulsad Itaalia sõjad. Need Itaalia väikeriigid kaotavad suuresti oma iseseisvuse. Prantslased vallutavad ju kiiresti kogu põhja. Itaalia ja Itaaliasse tungivad samuti hispaanlased. Itaalia kaotab oma majandusliku iseseisvuse sammutise. Väga elav kaubandus, mille peal Itaalia suuresti oli elanud. See jääb nüüd järjest nigelamaks selle 16. sajandi jooksul. Itaalia ei ole enam selles mõttes keskpunkt maailma kaubanduses sellepärast, et avastatakse uued maad ja avastatakse uued mere teedia. Ja kõik ei pea sugugi enam läbi Itaalia rändama. Millega siis seletada seda niisugust erilist kunstielu aktiivsuse tõusu sellises ajastus, mis võiks olla pigem pessimistlik ja pigem langusajastu? Tundub, et et need kunstielu kõrghetked ei ole üldse vist kultuuriajaloos seoses mitte tingimata niisuguste väga heade aegadega, nii nagu me vahestist kipume ette kujutama. Siin on üks põhjus, võib olla isegi puhtökonoomiline. Kui me arvestame, et tõepoolest, 16. sajandil kulutati pööraseid rahasid kunstielu toetamiseks, kunstnike palkamiseks ja, ja suurte kapellide ülevalpidamiseks. Enetcapellid palgati kokku ju mitte üleid itaalia, vaid palgati kokku üle terve Euroopa. Ja tundub tõesti, et Itaalia ülikud justkui võistlevad omavahel, kes suudab rohkem raha raisata kunsti peale. Siis niisugune situatsioon võib just tekkida seoses sellega, et sellel rahal ei ole enam uus elus väärtust. Ja, ja see raha ei ole enam hea selleks, et teda investeerida millessegi praktilisse. Samuti ei ole see vaimne situatsioon enam sellel ajal niisugune, et inimesed maldaksid ära oodata ka mingeid paremaid aegu jälle mõeldes umbes nii, et praegu on situatsioon küll kehvaga Läheb 10 20 aastat mööda ja ja siis on jälle kõik parem, selle aja jaoks tasub oma parandustes hoida. Dahlia elas ilmselt läbi terve selle sajandi niisuguste suurte hirmude all mis ei lasknud inimestel sugugi mitte optimistlikult vaadata ka tulevikku, sellepärast et kui Ühelt poolt tulid vallutajad Hispaaniast, Prantsusmaalt Itaaliasse. Hispaanlased rüüstasid kohati ju päris palju näiteks Rooma linnas. Aga veel palju hullem, hirm oli Itaalia kohal ida poolt, sest et kogu selle sajandi vältel itaalia kardab türklasi pööraselt. Ja see türklaste hirm, see on väga reaalne. Ja niisuguses olukorras kujuneb küllap välja niisugune hoiak elu suhtes. Et. Millegi hoidmine või millegi säilitamine ei oma erilist väärtust. Euro ei oma erilist mõtet. Sest et, et kõik võib, võib kaduda. Iga hetk. Kogu see rikas kultuur võib langeda iga hetk, näiteks kas või türklaste saagiks. Selles sajandis sünnib minu meelest just eriti Veneetsias niisugune omamoodi elust loobumise või elust põgenemise elust. Taganemise vaim. Ja mida me näeme luules, mida me eriti näeme näiteks Madrid oli kunstis, muusikas? Me oleme harjunud võib-olla Madrigrediks pidama igasuguseid lõbusaid naljalaule, see ei ole sugugi nii. Need olid igasugused muud laulutüübid, aga tõeline itaalia Madrigal on väga tõsine, väga pessimistlik, võiks öelda. Ta räägib suures osas surmast, elu mõttest või tegelikult elu mõttetusest. Põgenemine siit elust, põgenemine surma läbi mingisugusesse, paremasse elu, ellu. See on üsna läbiv kujund nendes Madrigali tekstides, kas või nii, et see on tõesti omamoodi paradoksaalne see pilt. Ühelt poolt tohutu rikkus tohutu küllus erakordne värvirõõm, liikumise rõõm, justkui tõesti selle elu nautimine, selle elu ihalemine selles itaalia kunstis. Ja teiselt poolt aga sellesama ihaldatava üsna tühiseks pidamine. Martingi silma. Epordom koolanemmu. Uude nii. Ning ta Pani. Mind uurima. Kas Veneetsia on ka itaalia ooperihäll või tohib nii-öelda? Ja muidugi ja päris Veneetsias ei ole see mitte sündinud. Aga ma usun, et see ooperi ja, ja üldse teatri vaimsus, mis. Kasvab oma tippudeni barokis see on kindlasti pärit Veneetsiast ja seotud väga tugevasti Veneetsia põhjust. Ja ma usun, et siin selles ainsuses on midagi küll, mis, mida võib praegu vist tajuda ka igaüks, kes Veneetsias käib, sellepärast et et Veneetsia on ju küllaltki hästi säilitanud oma sihukese vana näo, sest Veneetsia asub niukses, aga kummalises kohas ja ja õieti selle linnaga ei ole midagi tänapäeval peale hakata, sellepärast et see, see elu on seal niisugune kummaline vee peal. Ja tõepoolest, see, see linn tundub mulle väga teatraalne. See on just nagu üks väike väike mängumaailm kus kogu elu toimub justkui mängult, kogu elu toimub nagu mingite teatridekoratsioonide vahel. Veneetsia on väga kuuluse näiteks oma karnevali traditsiooniga karnevalikultuuriga võime nii-öelda siis karnevali vaimsus on ju ka see, mis on hiljem tuntav Euroopa teatris, barokkteatris ja ka hiljem ooperis. Veneetsia elabki just nagu karnevalis. Nii et see ei puuduta mitte seda karnevaliaega ja karnevali pidu ennast üksinda. Ja karneval ei ole sugugi mitte lihtsalt lõbustus lihtsalt pidu, vaid karneval on väga tugevasti seotud inimeste maailmafilosoofiaga elufilosoofiaga. Karneval on just nagu vastanud, just nagu negatiiv mingist tõelisest elust karnevaliks on inimesed, on, karakterid, on isiksused, on saatused, aga nad päris. Kui me nüüd vaatame seda hilisrenessansi inimese ja, ja baroki inimese vaimsust siis meil jääb tõesti vahest selline kummaline mulje, et see inimene justkui elakski karnevalis kogu oma elu olles veendunud selles, et see elu, milles ta elab, see ei ole tõesti mitte tõeline. See ei ole mitte see päris, vaid see on ainult üks hale vari sellest tõelisest elust, mille nii peab jõudma läbi selle näidendi läbi selle, selle kurioosse, näidendi. Ja sellepärast ei võta need inimesed ka seda elu nii hirmus tõsiselt. Seda elu võetakse kui omamoodi rituaali kui mängu selle sõna kõige silosoofilisemas mõttes. See tõeline elu peab avanema alles peale selle mängu lõpu peale seda, kui selle näidendi roll on lõpuni mängitud. See kõik avaldab muusikas. No ja sellepärast, et muusika muutub just nimelt Veneetsias erakordselt teatraalseks, kuulame näiteks Veneetsia kirikumuusikat. Siis Me võime seda tajuda kui teatrimuusikat, see on täis teatraalselt žesti, see on täis väga afekteeritud kõnet uusika kaudu täis eredaid karaktereid. See on inimeste muusika. Aga selle läbisele inimeste muusika kõlab kogu aeg ka selle tõelise elu, selle teispoolsuse aimdus. See on nii nagu nagu Monte Verdi imelises kirikus on aadis mida me võime kuulata. Mis pulbitseb sellisest pöörasest mängurõõmust, mis pulbitseb siinpoolsest inimliku elurikkusest ja läbi mille kõlab kogu aeg nagu mingi sisulise teljena. Santa Maria Orapronoomis. Mulle millegipärast tundub, et noh, ma ei räägi muusikutest, aga inimestest, kes muusikaga võib-olla ainult kontserdisaalis ja mujal kokku puutuvad et Montellergit ei ole ikkagi täielikult niimoodi tähtsustatud, nagu ta seda väärt oleks. See on puhtalt praktiline küsimus, sellepärast et kontellerdit on kohutavalt raske teha. Sest tema juures jõuab tõesti omamoodi mingisuguse Kõrgeima astmelise Virtoossus mitte lihtsalt näputehnika virtuoosse, mis on ju erakordne näiteks ka Vivaldi puhul aga just nimelt Koselevertooslasega mingil eriline väljenduse kontsentratsioon. Seda on küll väga raske tabada, see nõuab muusikutelt ülimat. Seepärast on loomulik, see ta kõlab. Kontsertsaalis õige õige harva, aga muidu peaks teda küll ikkagi üheks üheks kogu muusikaajaloo üks kõige tähtsamaks figuuriks pidama. Ta tuleb õieti Mantuvast või Mantovast itaalia moodi. Aga jube noorpõlve muusikas avaldub see Veneetsia lik vaimsus, nii et ta on selle selle linna vaimuga küll võib-olla noorusest peale seotud. Kui me näeme itaalia õukonnamuusikat 16. sajandil tõesti üsna ohjeldamatuna ja, ja meile tundub, et elurõõm, sõna siis see oli üks omamoodi poos mis vastandas ennast muu muusika vaimsele olekule vaimsele hoiakule, mis vastandas ennast kirikumuusikale ühelt poolt. Ja see oli nagu omamoodi itaallaste protest ka selle sisse toodud muusika vastu, sest et Itaalia elas läbi 16. sajandi ju mitte oma muusikaga. See oli kummaline, et suur osa muusikast toodi Itaaliasse sisse, see oli prantslaste, see oli madalmaalaste muusik. Meie jaoks on võib-olla tõesti üllatav see, et see vanade traditsioonidega laulu maa impordib endale lauljaid 16. sajandil. Jäätükskit Itaalia kapell ei või annaks ennast suureks ja heaks kapelliks pidada, kui tal vähemalt kapelli juht ei ole flaamlane. Aga paremates kapellides on flaamlased ka kõik lauljad. Ja see rahvalik ja elurõõmus laul mida võib-olla Itaalia renessansslaulus kõigepealt tähele pannakse. See on omamoodi protest selle vastu itaalia Madriga kunstoli tegelikult hoopis midagi muud. See oli haritlaste laul. Ja see on nüüd üks väga eriline vaimne avaldus üldse sellest sajandist kindlasti. Milles? Avaldub kõige selgemalt just see elukart, kus maailmahirm Seda kunsti nimetatakse ka muusika reservaata siis suletud muusika, see oli laul, mida harrastati väga väikestes ringides, ainult see oli väga heade sõprade intiimne ring, omavaheline kunst, omavaheline laul, seda ei saanud keegi pealt kuulda. Selles lauldi väga tõsistest asjadest elust, surmast, armastusest. Ja nüüd, Monte Verdi ajal tuleb ka see muusikareservaati järsku kuulajate ette. Sellest saab Concertlik kunst ja see on nagu veel ükskord mingi võõrandumine veel üks, üks võõrandus efekt lisaks. Sest ja nüüd saab see omamoodi surmaihalus, nendes lauludes saab ka see teatraalseks poosiks. Ka see ei ole enam päris. Ja seda me tunneme, kuuleme ka väga paljudes Montellerdi Madrigolides. Aga eriti me kuuleme seda sisu Aldo puhul. Tähelepanu väärne on just nimelt see, see vaimu ühtsus ooperis ja ja kirikumuusikas, meie oleme kasvanud üles protestantliku traditsiooni pinnal. Ja protestantlik vaim on üldiselt üsna põlanud baroki ajal näiteks seda itaalia teatritraditsiooni ja väga kaua ei lasta näiteks saksa moodi ooperit üldse üldse sisse suurematesse linnadesse. Siis Itaalias on see Meile võib-olla isegi natukene arusaamatult seotud see teater ja kirik, kirik näeb ju ka välja nagu teatras, kirik näeb välja nagu meie jaoks on need nagu teatridekoratsioonid seal sagedasti. See on väga teatraalne kunst, ka kujutav kunst, ka need skulptuurid k altarimaal baroki ajal avaldab ennast ju väga teatraalsus vaimus. See, et, et Itaalias oli Suhtumine teatrisse. No aga Hispaaniasse näiteks ja suhtumine teatrisse sügavalt filosoofiline ja sügavalt seotud inimese elutunnetusega üldse. See võib-olla jõuab meieni. See, et see ütlemine, mis on meile tuntud Shakespeari suu läbi, võib-olla kõige paremini et maailm on näitelava Selle ütlemise tõelise sisu, nii me peaksime tingimata jõudma selleks, et tajuda. Te ise olete Itaalias käinud? Ma olen käinud peaaegu ainult Veneetsias. Nii et ma mäletan, kuidas meie giid väga palju kordi meile rõhutas et see ei ole mitte itaalia. Et tuleb selget vahet teha Veneetsia, Itaalia kultuuri vahel. Ja siin on muidugi väga oluline mõte sees, sest et Veneetsia on olnud täiesti Iseseisev piirkond, mitte ainult see väikelinn, mis on seal keset verd vaid terve suurem piirkond seal ümber, see on iseseisev, tugev riik olnud just majanduslikult väga tugev riik olnud, kellel ei olnud ka kultuurilises mõttes võimalik, kui midagi ette kirjutada. Me näeme, et 16. sajandil tehakse suuri reforme kirikumuusikas ja Rooma kirjutab üsna punktuaalselt ette paljusid asju kirikumuusikutele, siis Veneetsias ei hoolita sellest kriipsu. Veneetsia vaim on väga iseseisev ja Veneetsia kultuur on väga huvitavalt seotud selle idapoolse Euroopaga, kasvõi selle oma kuulsa Markuse kiriku kaudu, mis on ju tegelikult puhtalt bütsantsi stiilis ehitis. Just see niisugune Lääne- ja Ida-Euroopa kokkusaamine, see on Veneetsias eriti põnev. Ja me näeme, et võib-olla just sellelt pinnalt suudab Veneetsia 16. sajandi lõpul midagi väga uut pakkuda Euroopa kultuuri, mida see väsima kippuv Itaalia ülejäänud Itaalia siis enam võib-olla ei jõuagi. Kas see Veneetsia way, mida te muusikas senini olite tunnetanud, oli seal Veneetsias olemas ikka veel? Ja ma arvan, et et kindlasti iga igaüks, kes on Veneetsias käinud, see kuulub ka Veneetsia muusikat pärast teise kõrvaga. Ja mis mulle eriliselt mõju Muljet avaldas Veneetsias oli vast see, et on väga vähe kohti, kus kus ma olen nii eredalt tajunud, et siin peab kohal olema selleks, et midagi üldse teada saada sellest, sellest kohast. Sest ma valmistasin ennast ka ikka tasapisi ette selleks minekuks ja vaatasin hoolikalt pildiraamatuid ja püüdsin ühteteist lugeda. Valmistasin ennast siis niisuguseks korralikuks turistlikuks elamuseks, nii nagu nagu ikka kuhugi reisile minnes. Ja väga paljude linnadega ja väga paljude kohtadega on tõesti nii, et kohale jõudes võid üsna tühjalt konstateerida, et jah, see ongi tõesti nii. Aga Veneetsia üllatas just nimelt sellega, et seal oli väga vähe ühist sellega, mida võib kujutada ette pildiraamatu põhjal. Et Veneetsias on midagi taolist, mida ei ole üldse võimalik ei sõnades ega ega piltides edasi anda. Kui ma püüan seletada, mis asi see on, siis see linnaruum on midagi omamoodi müstilist, just oma mõjus inimesele. Kui me kujutame piltide pealt ette, siis meil jääb sellest kunstist mulje kui millestki väga suurejoonelisest. Ma ausalt öeldes, piltide järgi võib see tunduda isegi natukene liig ühele inimesele. Sest kui ma kujutan endale ette ruumi, mis on üleni kullatud ja, ja üleni täis võrdlemisi lopsakate koori ja kuhu vähegi veel mahub, siin-seal on siis Tiitsiani intorettomaalid. Mulle tundus sinna sõites seda peaks olema mulle liiga. Aga kohal olles see ruum kõikide nende palatsude ja kirikute siseruumid, aga ka kogu linnaruum vapustas just selle lihtsuse ja inimlikkusega. Need mastaabist on seal linnas meeldivalt väiksed. See on kummaline isegi esimest korda näha näiteks kasvõi seda Marcuse kirikut ja selle ja Markuse väljakut Zarees, kui väiksed nad tegelikult on, sest et meile jääb piltide pealt mulje, et nad peaksid olema võrdlemisi muljetavaldavalt suured. Ja see niisugune hubasus ja võiks öelda inimmõõtmelisus, mis on ju mujal läänemaailmas üsna kaduma kippunud minema, sest. Me oleme tajunud kogu aeg enda ümber niisugusi, hiiglasuuri, maju, hiiglasuuri mõõtmeid, mis meid ei lase tegelikult inimestena võib-olla eriti mugavalt tunda selle selle ruumi sees siis Veneetsias on tõesti ja kõik kõik hoopis teisiti. See tekitab mingisuguse, eriliselt hea tunde inimesel. See on täielik vastand mõnele mõnele suurlinnale, mis on eriti kantud just ütleme näiteks prantsuse revolutsiooni või üldse niisuguse uusaegsest vaimsusest. Kui ma analüüsin seda tunnet, mis mul on näiteks kasvõi Moskva linnas, mispärast mul on poole päeva jooksul mul hakkab seal lausa halb kuma seda endale seletan, siis see on tõenäoliselt sellest, et et tõesti, need majad on valede mõõtmetega, nad on liiga suured, tänavad on liiga laiad, mulle tundub kogu aeg, et mulle võiks midagi kael langeda. Siis Veneetsias on see enesetunne inimesel tõesti hoopis midagi muud, see on inimeste linn. Kahjuks viimasel ajal küll liiga turistide linn. Ja, aga kui me ka mõtleme, mispärast neid sinna nii nii tohutult kokku voolab, siis siis võib-olla just sellepärast, et see on üks väheseid kohti, kus just niisugust tunnet saab kogedalt. Sest et igal pool mujal on ju õnnestunud ikkagi lääne linnades parimal juhul säilitada ainult üks, kaks kvartalit niisugust vana. Ja see on siis tõesti niisugune väike turistide atraktsioon ja seal ei toimu mingisugust tõelist elu. Aga Veneetsia elab selles oma oma tõelises olekus, nii nagu ta oli 16. sajandil ja Ta elab ka niisugusena praegu. Ei tea ainult, kas see vaim vastu peab või vajub Veenusena vee alla. No kes teab, kui inimestele seda on tarvis, siis. Siis küllap ta teab. Aga mul tekib siin veel üks enda jaoks väga oluline mulje seos muusikaga. Kui me tänapäeval kuulame seda muusikat näiteks plaatide pealt või siin näiteks ka raadiost siis ja siis meil on väga raske ette kujutada selle muusika tõelist kõla seda kõlaruumi, mida see muusika tekitab, see on minu meelest täpselt sedasama probleem nagu, nagu linnaruumi vaatamine pildi pealt või kirikuruumi vaatamine pildi pealt. Me võime oma suva järgi keerata raadionuppu kõvemaks ja vaiksemaks. Ja tegelikult on see nupu keeramine meie eest juba juba enne pisut ära tehtud režissööri poolt. Kui me nüüd satume natuuris seda muusikat kuulama, siis täpselt samuti võib meid hämmastada äkki see, et see muusika, mis on meile tundunud alati suurejooneline värvikirev selline, mis võiks, võiks kõlaruumi mõttes seostuda näiteks väga vabalt romantilise sümfooniaga, oma mastaapsusest, oma värvide rohkusest siis meid üllatab äkitselt see, et see muusika on vaikne. Et see muusika on väga pehme. Et ta elab justkui ta pulbitseb justkui mingit sisemist elu. Ja et see Virtooside väga efektne laulu kunst see ei pea kunagi mõjuma inimesele oma valjusega oma polüümikkusega, vaid oma. Vaimuteravusega võiks siis öelda või? Mida me siia siis kuulata võiksin? Kõigele vaatamata? Ma arvan, et seda vaimu kannavad väga hästi paljud Montellerdi vaimulikud kontserdid, mis on kirjutatud suures osas just sellele samale Veneetsia Markuse kirikule. Markuse kirikuruum on tõesti erakordselt pidulik, don täis kulda. Araabia ja hiilgab, aga ta tema siseruum hämmastab meid jälle sellega, et see valgus seal sees on väga tume. Väga pehme ja kõik see tohutu hulk kulda, mis seal sees on, ta ei kiiska, ta ei ole sugugi mitte agressiivne inimesele. Vaidet, ta täidab neid mingisuguse hõõguva soojusega.