Tere tulemast raadio kahte Gert Kullamäe. Mõnes mõttes on see teema nagu täis otsast otsani irooniat, elu, irooniat, mida, nagu ikka väga sageli tuleb kogeda. Juhatasime Eesti korvpallimeeskonna Euroopa meistrivõistluste valiktsükli sisse paar nädalat tagasi intervjuuga Tanel teeniga ja toona lõpetasime me toonis, et siis seisis ees esimene mäng Hollandiga kodus. Et kas Eesti meeskond läheb võitma või ei lähe võitma, siis Tanel Tanel ütles, et publik tuleb Stahli, siis me võidame. Publik tuli, olid Eesti meeskond võitis selle kohtumise, aga kahjuks on see jäänudki Eesti meeskonna ainsaks võiduks selles tsüklis eile eelviimases mängus sellest seeriast tuli vastu võtta napp kahepunktiline kaotus Türgilt. Oskata Kertneid kaotusi omavahel võrrelda kaks Türgilt üks, siis nende platsil üks meie platsil üks kaotus, Bosniate üks, Hollandil kas nendel taotlustele on vahe ja vahe sees on mõni neist valusam on kuidagi meeldejäävam. Noh, kaotusele kavatsen, on alati vahe ja kui nüüd kuigi mäng omavahel võrrelda, siis kindlasti eile eile eilne mängupilt oli sootuks erinev sellest, mis meie Türgis mängisin, aga no minu jaoks on ikkagi murdehetk, oli ikkagi Bosnia mängija, 19 punktivis, mees olime ja kuidas me selle mängu ei suutnud enda kasuks pöörata, et sealt Illimar on murdepunkt, et kui ikkagi selle mängu oleksime kätte saanud, küll küll siis elu oleks ilusam olnud, aga aga see oli valus kaotus ja ma usun, et et ülejäänud on läinud juba selle fooni pealt, et et tagaotsa tuli sinna Hollandile, Hollandis kaotus ja, ja ja nüüd eilne kaotus. Kas selles mõttes meeskond eile oli Türgi vastu kuidagi innustunud ka, et räägitakse siin, meie vanad korvpallikorüfeed on öelnud, et Eesti meeskond esineb hästi siis, kui on juba praktiliselt või peaaegu lootusetu seis. Eile veel oli lootus õhus. Kas see sundis Eesti meeskonda kuidagi paremini mängima või on kehtiv teine stsenaarium, et tegelikult nende mängude ja selle poolfinaalturniiri käigus on Eesti meeskonna mängijate vorm lihtsalt paremaks läinud, et nüüd lõpuste mängija? Kõige paremini no ma ei tea, Ma arvan nii, et ikkagi see meeskond ei ole mänginud seda mängu, mida on, ütleme, rahvas meilt oodanud ja mida mängijad ise on oodanud, et et jah, kui eilset mängupilti vaadata, siis, siis siis võib-olla oli jah, meil siukseid palju häid momente ja ja, aga noh, ma ikkagi. Ma arvan, et et kokkuvõttes kokkuvõttes me ei ole nagu seda välja pigistan endalt, mida meil loodeti ja mida me ise lootsime. See mõnes mõttes läheb vastuollu natukene Martin Müürsepa öelda, kui ma ei tea, kas sa oled tänaseid ajalehti lugenud, kus ta väitis, et Eesti meeskonda ei ole mõtet materdada, sest meil ei olegi mängijaid, kes vääriksid seda, et nad mängiksid finaalturniiril. Jah, no ega osaliselt või sellega tulla, aga kokkuvõttes kui sa oled ikkagi mängumees, sa lähed väljakule ja püüad ikkagi endast parimat anda ja, ja, ja ei ole ju mõtet minna korvpalli mängima, kui sa võtad mõttesse, et sa lähed kaotama, et ma ikkagi arvan, et me läksime igat mängu, oleme läinud ikkagi püüded ennast häälestada ikka sellel lained, lähme anname kõva lahingu ja mängime nii, nagu me oskame, aga ikkagi noh, nooremad mehed tulevad peale ja, ja võib-olla nende panus jäi nagu selles tsüklis on praegu jäänud võib-olla väiksemas. No ma mõtlen just mänguajaliselt ja nii, et, et noh et võib-olla Martinile. Mul on selles suhtes jah, õigus, et ega, ega, ega ega seis on niisugune, nagu ta on, pluss meie väikeses mängijate valiku puhul ju veel niigi mõned mehed on veel vigastatud siin ja, ja eks siin üks häda ajab teist taga. Kui sina, Gert oleksid peatreener, ma ei soovi nüüd mingisugust kriitikat praeguste juhendajate aadressil, üldse mitte. Aga kui sina oleksid hea treener? Kuidas sulle tundub, mida peaks tegema esimese asjana Eesti korvpallis, et et need jutud, mida me räägime hoopis rõõmsamad oleksid? Mina olen kindlasti vale mees siin kritiseerima treenereid või mida iganes, et ma olen ikka kogu aeg toiminud selle tiga, mees tehku oma tööd, treenerid tehku oma tööd, mängijat ehk oma tööd ja üksteise süüdistamine. Kritiseerin ei vii küll mitte kuhugi. No ma ei mõtlegi seda, et sa peaksid kellelegi kohta nüüd midagi halvasti ütlema, vaid vaid seda, mida sa esimese asjana, mis sulle nagu pähe torkab või mis seal on meeles mõlkunud, mida võiks teha. Eesti korvpalli siis mina arvan, et ma olen, aga üsna kaua nüüd äral faktiliselt neli aastat olema Eestis mänginud ja niimoodi siis mul, mul, mul, mul, ma ei tea, võib-olla ma eksin, aga minu arust on nagu siukest korvpalli juures äärmiselt palju tekkinud negatiivse mõtlemisega inimesi ja minu arust see on nagu see on nagu see nagu paha ja, ja, ja võib-olla need hädad ja et need mängijad siin küll tuleb igalt poolt informatsiooni, kuidas ei ole meil mängijaid ja küll meil on paha see ja see ja mina omal ajal ja meie omal ajal ja niisugune jutt ei vii mitte kuhugi, et et kõige lihtsam laev on, tuleb trenni teha, tuleb kõvasti trenni teha ja, ja, ja ja võib-olla, mis mind nagu kõige rohkem häirib, et, et ma tunnen seda igast samuti, et korvpallis on kadunud professionaalsus. Ehk teisisõnu pühendumine. Ja mind häirib, nagu võib-olla see kõige rohkem, et seda, seda näed igal sammul, kas või võib-olla siin mingil hetkel mängijatel mingil hetkel funktsionäridel mingil hetkel treeneritele, et et mul on seda võib-olla lihtne rääkida, sest ma olen ise nagu viimased vastavad, mänginud niivõrd karmi treeneri käe all, kes nõuab absoluutselt pühendumist korvpallile ja ainult pühendumist korvpallile, et võib-olla ma eksin, aga eesti korvpallis on see kadunud ja mängijad, kes lähevad õppima, kes lähevad tööle, justkui ollakse. Justkui ei pühenduda omale sajaprotsendilise Aga tulemuse tulemuses. Tulemus on praegu see, mis on, et. Seesama, et meie põlvkondade vahetus on jäänud toppama toppama aastast aastasse, sest noored mehed, vabandage väljenduse eest, on korvpalli mõistes ludrid või. No ludrian kindlasti vale sõna öelda, aga, aga aga saavutada tahad või midagi, siis, siis tuleb asjale sajaprotsendiliselt pühenduda ja, ja praegugi vaatame siin, mis Eesti korvpallis saama hakkab, siin liigas, kui on, tuleb üheksa meeskonda liigasse, kellest praktiliselt professionaalset meeskonda, kes tõsiselt kaks korda päevas hakkavad treenima. Noh, ma ei ole nüüd kindel, aga võib-olla üks, kaks, ainult et. See asi on asi, mis, mis mind kui noh, kui ma nüüd ei ole veel mitmeid aastaid siin all, et mis mind nagu häirib ja millest võivad hakata väga paljud hädad pihta kui nad pole juba alanud. Ütle, kui sulle esitatakse koondisekutse, kas sind pärast kõiki neid aastaid veel erutab? No mul on nagu, mõnes mõttes aiman vastaste ette, sest nähes, mida see Kert väljakul teeb, mul tegelikult nagu seda küsimust ei teki, aga aga kas sulle ei tundu, et mehe puhul võib äkki sellest mõnusast erutusest või, või tahtmisest nagu koondises midagi korda saata puudu? Jah, noh, see on igav, professionaalsuse küsimus, mida sa endalt nõuad mina? Et võib-olla tagasi tulles siin siin siin et kui ennem siin küsisid, et tsin treenerite kohta, mida siis siis noh, meie insenerid on suhteliselt siuksed nagu demokraatlikud treenerid, et on, ju, on ju teada, et mõned treenerid on siuksed hästi karmi käega mõned treenerina niuksed demokraatiamaad, kes, kes arvestavad rohkem mängijate arvamusega nii ja naa, et et ja meie treenerid on, on, on rohkem sihuksed demokraatlikud, siis mina eeldan, et mängib endalt ise nõudma rohkem ja tegema omale suuremaid. Kuidas, kuidas ma ütlen ilusti, et esitama omal suuremaid nõudmisi kui aga peavad toimima, kui sa oled professionaalne mängija. Ja, ja selles koondis on 12 meest, kes teenivad leiba, korvpalliga, nii et ma arvan, et see on, sellega on kõik öeldud. Räägime selle intervjuu lõpetuseks natukene sinu isiklikust karjäärist ka, ma loodan, et meie korvpall saab peatselt teistsuguse näoga ta nüüd viimastel aegadel siin on olnud, aga ja sa oled korvpalluri kohta juba suhteliselt vanas eas ja sinu leping Bambergi klubi ka Saksamaal, kus ta viimased hooajad oled mänginud, on, on läbi saanud. Oled sa enda jaoks lahti mõelnud, kus kohas sa tahad jätkata ja on sul mõni võimalus, noh, kõva kevadel. Tulin siis, mul oli ikkagi kindel, kindel teadmine, et ma tahan ikkagi klubikorvpalli mängida ikkagi paar aastat välismaal. Noh, ma olen ja ma ei nagu püüan nagu ikkagi arvestada oma pere vajadustega ja ja minu esimene esimene valik oli ikkagi, nii et ma mõtlesin, et ma saan ikkagi Saksamaale tagasi uuel hooajal korvpalli mängima, küll mitte Bambergi kuhugi mujale, aga, aga paraku elu ei lähe nii, nagu alati tahad ja praeguse seisuga oma Saksamaale tagasi ei lähe, nii et, et siin siin aga korvpalli ma edasi on, igal juhul mängin, aga aga jah, au andes tegin minagi valiku, et ilmselt sõidan homme oma koondise viimasele mängule, et noh aeg on teinud oma tööd. Kas see nats avaldas natukene praegu, üllatab selles mõttes, et on see seotud selle selle ebaeduga, ütleme siis nii. Või oli see mõte sul juba enne turniiri valmis, et hoolimata sellest, kuidas need mängud lähevad lõpetatud? Küll juba enne turniiri, et ega, ega siin koondis on niisugune koht, kus, kus, kus, kus tuleb anda endast kõik ja, ja, ja paratamatult vanemad mehed jäävad vanemaks, nooremaid mehi tuleb peale ja ja ma usun, et, et ma usun, et siin ei ole küll mingit seda nüüd pistmist minul, et kas, kas, kuidas meil need mängud läksid muidugi kui, kui meil on, meil on ju veel kõik variandid tegelikult saada EM-ile. Nii kummaline kui see ka ei ole, et alagrupis võid isegi jääda viimaseks ja, ja lisaturniir tuleb ja sa võid seal ju veel igal juhul saada EM-il, et kuhugi pole tegelikult mitte midagi kadunud, aga ei tunne, et sa peaksid selles lõpuvaatuses ka veel kaasa lööma. Noh, praeguses seisus ma ikkagi arvan, et nooremad mehed on pead pead tõstma ja ma usun, et nad tõstavad ja ja, ja kõik läheb, elu läheb loomulikku rada pidi. Aitäh Gert, et leidsid aega raadio kahte tulla ja ma loodan, et peatselt on sul enda asjadest ka selgus majas, et sa saad jätkata seal, kus sa tahad ja kus sul võimalus on. Et sinu korvpalluri karjäär sellega veel ei lõpeks, kui tase mängib viimaseks, Eesti koondise sead. Ma olen ikka seda mängu praktilises elus mängida ja ma tegelikult nii väga armastan seda mängu ja, ja ma ma usun, et korvpall ma mängin edasi niipalju kui tervist on. Aitäh, Terdulukulame, aitäh.