Tere jälle kuulama teatrisaadet, mina olen Meelis Kompus ja alustamegi koos teatrisaate teist hooaega. Suvele tagasi vaadates tuleb tunnistada, et suvelavastuste suurtegijaks kujunenud lavastaja Roman Baskin, kelle loominguline ühendus kell 10 tegutseb juba kümnendat suve. Muusikaline komöödia suveunistused naerutas publikut tublisti ohtu ja Alatskivi mõisaparkidesse. Raske leida miljööga veel paremini haakuvad materjali kui see ja vahvalt vastuoluline oli ka osatäitjate valik. Ülle Kaljuste, Kleer Mai Baum, Nele-Liis Vaiksoo ja Veiko Täär teiste seas. Roman Baskini lavastatud näidend Mess allianss näitas eelkõige intensiivset ansamblimängu, mille suuremaid võite oli lavastaja enda ülesastumine peaosas. Teatrisõpradele igatahes rõõm ja kosutav kohtumine, mida Roman Baskin võiks oma publikule mõeldes isegi sagedamini pakkuda. Poleemiliseks kujunes aga augustis raadiväljal mängitud Tartu uue teatri naised valitsevad maailma. Selle publik jaguneks justkui kaheks. Lavastus meeldis kas väga või ei meeldinud üldse. Tõsi, Ivar Põllu lugu oli oma kuldliikumises kaunikesti hüplik otseselt öeldes paras. Suri Muri, mida saanuks tublisti kärpida ilmet tervik, sellest üldse kannataks. Teisalt aga pakkus Kristiina Põllu lavakujundus selliseid kordumatuid vaateid, peegeldusi, mida Eesti suvelavadelt ausalt öeldes ei mäletagi. Samasse aega jäänud Emajõe suveteatri suurlavastus hundiin Tartu toomkiriku varemetes ei pakkunud. Võib olla küll sellist kostüümidraamat, nagu osa publikust võis eeldada, aga julge ümberkäimine algmaterjaliga on alati teretulnud. Ja isegi kui tänada päevastamised hüppamise teristilistikate vahel lavastustervikule suurt midagi juurde ei andnud siis ei kahjustanud see seda ka mitte kuidagi. Ja nad peavad mind kolm korda hüüdma, laulatan aed, kaelanda korral. Küsi midagi, küsi ruttu midagi, han. Kahvatuvad, isolannans oodata, mastaapne. Oleneb ajas minu päris laisk. Ja jälle esiletõstmist väärivad Undiini jõulised osatäitmised Sandra Uusberg, Liina Tennosaar, Egon Nuter. Kuulda on, et osa nendest lavastustest lähevad tuleval suvel ka kordamisele ja siis saab ära teha ka need väljasõidud, mis sel suvel aja või mõnel muul puudusel pidid ära jääma. Suveteatrile pani aga väärika punkti draamafestival, mille fookus oli seekord näitlejal. Kuidagi on nii läinud, et ka tänases hooaja esimeses teatrisaates on fookus just näitlejal ja lauluga, mille pealkiri on õhuline. Alustab siit festivali kuraator Anu lamp. Kinni hoidis millekski, mis on su kohal. Kimmy Haynes millestki, mis on susi ümber hoides ümber teineteise, hoides ümber puude, mille otsas sula tuul. Üle hallijankus magaks sügis üle läinud remis hoidmaskiti Kaeri äkil voolab imekergeid on läbini tede, kus kõik Et ei tohiks mind mänguline. Sinuna rummu ei anna andeks, kui äkki arusaam kõnniks liigake lõpuks kohal olen alguses, mis kooli. Kinni hoidis millestki, mis on suga hoides ümber teineteise, hoides üle jõe, üle halli, kus makaks sügist lõpuks kohal olen alguses, mis oli. Draama festival on nüüd just mõni päev tagasi lõppenud, on nagu ikka traditsiooniks on olnud, draamafestivali lõpetamisel on teatatud järgmise aasta kuraatori nimi ja võib-olla see tuli paljudele üllatusena. Võib-olla ei tulnud ka, et esmakordselt on draamafestivali kuraatoriks tulevaks aastaks siis valitud teatrikunstnik, kelleks on Iir Hermeliin. Tere. Tere. Ja ma ei tea, kas selle kohustuse või tiitli puhul kuraator peaks sulle nüüd pigem õnne soovima või natuke kaasaga tundma. No ilmselt nii seda kui teist õnne vast ehk eelkõige. Kui Margus Kasterpalu mulle helistas, siis see oli mulle väga suur üllatus, see oli väga-väga ootamatu. Kõhklesin, kahtlesin üsna mitu päeva. Aga nagu sa näed, uue mängu võlu ja, ja erutus Matzipid kahtlusele. Seisan järgmise aasta kuraatorina. Sa oled Anu Lambiga kindlasti sellest rääkinud, mida see aasta nüüd sinu jaoks eelkõige tähendab? Jah, rääkisin Anuga ja festivali rääkisin võimalikult paljude külalistega teatriinimestega, et mida oodatakse festivalil ning seal hetkel tähtis on. Mida see festivalil kaasa? Miks ma selle üldse vastu võtsin selle pakkumise? Noh, see on ju väga suur vastutus, ka. Põhjused on päris palju. See on väga hea põhjus väga põhjalikult järgi mõelda, sõnastada, analüüsida, jälgida, mis toimub teatris, millal siis veel võtta, noh, nii-öelda aeg maha ja süvitsi minna selle teemaga, millal sa veel saad kokku panna oma triinbiini inimestest, kellega sul on huvitav ja nauditav rääkida, teetassi taga hommikutundideni. Ja see on selline pakkumine, et sellised väga sageli ju ei tehta. Niikaua kui Spielberg muide, kuhu meie helista ka siiamaani ei ole veel helistanud. Ei tea, mis saama hakkab, muidugi pärast Draama festivali, kui see korda läheb ja kujuneb suurejooneliseks, nagu sa oled lubanud, et see võiks olla läbivalt üks suur etendus, ma ei tea, kas sa pead silmas seda tervet aastat või seda nädalat ikka septembrikuise järgmisel aastal. Appi appi, mulle tundub, et praegult võeti karul hoog maha ja, ja juba pandi müüki ka. Ainuke asi on see, et karu pole veel metsast välja tulnud. Tahaks seda võtta küll mänguna Ulaatori mängu ja ma tahaksin väga tõsisel kokku panna väga süvitsi kokku panna koos oma loomenõukoguga, et teatrifestival ei võrdu sõnalavastuste festival. Ma tahaksin eesti teatreid vaadata kõige selles, mida see sisaldab. Erinevad žanrid, žanrite ülesed, mängud, teatrilaadide Niksimine otsingud. See, mille seal puudutav lugu, mis räägib inimesega üldinimlikult võimaluste erisus on selle vaatenurga võib olla nimi. Ja sellega sa võib-olla ka eristud eelnevatest kuraatoritest, et nemad on nagu väga täpselt sellest oma valdkonnast lähtunud, Anu lamp on näitleja väga tore, ta tõstis fookusesse just nimelt näitleja ja tema loomingu. Priit Raua valik oli väga Priit Raua nägu ja, ja noh, me võime siin veel näiteid tuua. Jah, ma arvan, et vorm vormi pärast on nõrk ja laisk kuuldemäng lavalt või lohakas kuuldemäng lavatan, samamoodi ei köida mind vaadata. Ma püüaksin leida selliseid tervikmaailmasid, mind köidavad terved maailmad, kus ma näen lavastaja kunstniku kogu loomingulise tiimi koostööd, kus ma näen, et kõik on veendunud oma maailma taga. Et see on see, ma ei tea, kas see mõistetav, mida ma mõtlen sellel, aga no näiteks selle aasta põhiprogrammi lavastustest materjali niisama suurepärane lavastus, tervikmaailm, mitte kriipsukene kujundust. Ühel päeval tulid uued välja. Uue ju mängima? Peidus. Ainult näitleja sinna laval ja ta loob sellise terviku, et ma kujutan kõike seda ette, mis seal ümber toimub, tema, et ei pea olema väga jõulist vormisele teha veenev maailmapilt. Teistpidi lillede keel, kujundus on väga suur osa lavastusest. Väga jõuline vorm, samamoodi ja isikupärane ja kihvt lavastus, maailm, tervik. Lõhkatum, korgamist, kaaslane. Võtame veel kolmanda näite. No teatri isegi nelja ilma igasuguse kujunduseta, aga maailm kui veenev ja poolteist tundi või tund 50, mis kestab, läks, kui riive ja millise mulje ta jättis selles suhtes olema väga kõva visuaali ei pea olema väga kõva näitleja, peab olema tervik. See vaatenurk. Kuidas mina näen, mis mind köidab ja mida ma tahaksin näidata. Kas seal loomenõukogu liikmete nimesid oled juba valmis nimetama? Mul on need nimed kõik paberil kirjas. Kuna ma ei ole jõudnud kõigiga läbi rääkida, siis ma ei julgeks seda täna veel öelda. Kindlasti on selleks lavastaja, kindlasti on üks teatriuurija, kindlasti oleks teatud kriitik, dramaturg ja kindlasti veel minuks kunstnikel. Aga millest sa, Iir Hermeliin, näed, selle draamafestivali selliste olulisus, no üks on see, et me mängime seal, et need kuraatorilavastused, aga festival on ikkagi festivalil kokkutulemine, see pidu, see on suhtlemine. No ma olen püüdnud igal aastal käia draamafestival vähemalt kaks-kolm-neli päeva, enamasti nädalat päris ei ole saanud vabaks võtta. Ja nii ka sel aastal olin seal kolm päeva kõige tähtsam see, mis toimub programmide väliselt, igasugused aktsioonid, näitused ja mis peaasi, õhtune klubi, elu, see on väga inspireeriv. Nende laudade taga heegeldatakse kokku meie järgmise või ülejärgmise teatri hooaja piirid. Seal nendel autoga ju räägitakse asjadest, mis hakkavad tõenäoliselt, mida me hakkame nägema paari aasta pärast. See on väga loominguline ja äge õhkkond. Lisaks, millal meil on veel üldse aega seal hooaja sees või jumal hoidku selle eest suvel, kui me kõik käime lavastusi, millel on meil veel aega võtta ennast vabaks ka perekohustustes. Ja ma arvan, see teebki festivali õhkkonna nii vabaks ja lustlikuks. Mõtlen, et millest, kui inimesed tulevad eri teatritest kokku seal mõni lavastaja, mõni kunstnik, mõned näitlejad satuvad ümber laua istuma, seal käin klubis näiteks milledele, jutt läheb, millest praegu räägivad teatriinimesed Eestis. Üllatavalt palju räägiti poliitikast ja kultuuripoliitikast. Ma olin täitsa üllatunud, et arutage tõsimeeli kultuuriministri plaani toetusi vähendada ja neid uutel alustel jagama hakata. Justkui sisu alusel, mida niimodi kirjeldatud Just nimelt tegijad olid hästi mures pideva ja lõputu kärpimise peale, kõik olid väsinud sellest alalõpmata kellelegi ees enda tõestamisest, projektide kirjutamisest, sa pead oma eksistentsi loojana kogu aeg kellegile tõestama näitama siis lihtsalt niisama rahulikult toimetada, oma asja ajada. Mulle meenub paar kuud tagasi ütlesin muidugi Tartu näitleja Küllike Saldragaa sellise mõtte, et tahaks nagu loomerahu saada. Jah, mina ka tõesti tahaks Rooma rahu saada. Viimasel ajal on teatrisse tekkinud sõnad nagu klient ja toode ja kliendi rahulolu. Vanasti olid sõnad publik ja lavastus ja esietenduse rõõm ja arva isegi arhist mainida, noh nüüd on see sõna ilmselt juba kaduma läinud. Et elementaarne teatri kunstiline õhkkond peaksid omavahel olema kuidagi koos. Kui see loom suhkrut kaob, siis ongi rahu rikutud, umbes nagu Matsalus lindudega sama asi täpselt. Et kui nad ikkagi seal rahulikult pesitseda ja oma elu ringi toimetada, siis ei saanud ka olla. Minu teada. Ei ole aga. Meil on teatrisaates nüüd külas näitlejanna, noh, kes on enda kohta öelnud, nii ma laialt ei levi või siis vastupidi Levin liiga erinevates kohtades. Vabakutselisena on mul töökoormus väiksem, aga aastas on kolm, neli roll ikka. Ja sellel suvel oli venniel kokku neli tööd mängida. Tere, tere. Tere. Tere. See statistika ilmselt ei pretendeeri täielikule tõele, aga noh, ilmselt olete olnud sel suvel Eesti üks kõige rohkem rakkes olnud näitlejanna seid. Võib-olla küll, jah, ma ei tea, võib-olla on ka teisi muidugi. Aga selles osas küll oli mul mängida jah, neli erinevat naist erinevates Eesti kohtades erinevate Eesti lavastajate käe all. Eks ta ikka nii on, et kus on, sinna tuleb juurde ja kus ei ole, siis ei ole pikka aega midagi ja eks see on selline õnneasi ja juhuse asi ja aga võib-olla on siis ka selles asi, et ma olen viimastel aastatel kolme viimase aasta jooksul nagu rohkem mängijaid tõesti erinevates teatrites, Ugalas ja Vanemuises, Estonias ja ja vana Baskini teatris, et võib-olla olen ennast rohkem pildile nagu mänginud Ines Aru väljend pildile minema mängima saama. Kas vabakutselise seal noh, kas või teie enda näite põhjal on üldse sellist võimalustki mõelda, et vot seda tööd ma vastu ei võta või tuleb ikkagi võtta vastu, kui pakutakse. Tuleb ära mängida. Ma ei tea, kas tuleb ära mängida, aga mina olen küll jah kõik vastu võtnud. Ja ma ei ole kahetsenud selles mõttes, isegi, kui ei ole kõige paremini dramaturgia või kõige suurepärasem roll, et oma rõõmu ma olen ikka kätte saanud. Eriti prooviperioodidel. Mõtlesin seda kevadet, kus oli tõesti nii, et ühes kuus olid nelja erineva etenduse üksikud proovid aga need olid väga üksikud ja tegelikult sai ikka igale etendusele pühenduda. Nagu üksiti ütleme kaks nädalat. Niuke kontsentreeritud periood. Õnneks vabriku tüdrukuid oli ka tegelikult eelmisest aastast nagu olemas ja see oli selline soojendamine. Jah, vabrikutüdrukute siis meil üks proovinud oli ja siis läksime lavale, tuli kohe meelde, kiiresti taastub kohal, taastus küll jah, näeks kodus pidi ikka tööd tegema ka. Ja mis nende suveetendust või rollide puhul oli teistmoodi kui teatris, et eks seekord kabiiniga kodus tuupima võtma, kohe istuma maha ja tuupima teksti pähe. Kuna aeg oli väga lühike, tavaliselt teatris, jääb see rull iseenesest meelde rullideks. Ja see on huvitav, et näitlejad tavaliselt räägivad ju sellest, et ega sellist teksti tuupimist nagu ei olegi, et nagu ütleb Anne Palupera, no kui sulle kaks kuud järjest öeldakse tere hommikust, siis mida sa ühel hetkel vastad? Aga nüüd küsida teed tegema üsna usinalt, kuidas see suvi nagu ilma mõttes soosis seda teatritegemist, Ekke Moor oli kavas Viimsis mere ääres vabaõhumuuseumis päris juunis ja need ilmad olid, kui terve suvi oli selline heitlik meil siis? Jah, kuigi me saime kõik etendused tehtud ja mitte ükski etendus jäänud ära paaril korral saime vihma, aga tõesti paaril korral kõik räägivad, et oh, mis suvi see oli, et see polnud suve moodi, siis mina ei tea. Minu suve pole ühtegi sujuvalt, kus oleks nii palju päikest olnud ja nii palju ujuda saanud. Viva Rootsis, kus oli väga soe vesi. Ivo Rootsi viis ka muide teatri tegemine. Jah, just, et Viimsi, Piva, rootsi ehk Läänemaal, siis Ida-Virumaal kukruses ja siis Viljandimaal Mori raamatu lugu seal Viljandil. Viimsis Peterburi turule toomisel, kus ma ise istusin, oli hästi tuuline. Ja tundus, et näitlejatel nõudis nagu erilist jõudu, et sellest merekohinat, mis seal tegelikult paarikümne meetri kaugusel pahises sellest üle rääkida, sellest nagu üle olla. Jah, proovid läksid üsna rahulikus atmosfääris ja kõik olid rõõmsad, oh, pole hullu midagi, mõtlesin. Oodake, oodake, kuna ma ise elan seal, vastas kohe ja kuidas võib, meri kohiseb. Nii et iseenda häält ei kuula, siis minu arvates kontrolletenduseks siis lõhisele, kõige kohutavama kohina ja nii mesi sarisimegi rääkima tohutult kõvasti ja muidugi mis on stseenid, koondasime nagu väiksemaks natukene, et mingid mikrofonid meil seal räästaalike olid, muidu ei oleks kostnud lihtsalt. Aga vihma sadama ei hakanud. Ühel korral tuli üks sabin, paaril korral või ja niiskust ja külma oli, aga töö ise oli niivõrd meeldiv ja publik oli väga soe, nii et ma arvan, et läks kõik hästi. Just see mõjutab ikkagi, kui need olud nagu ei soosi, et on külm ja natuke sajab ka, et publik mõtleb ka selle peale, et paljud veel lõpuni on ja mina ei tea Kus ei 100, siis tegelikult näitlejat ei mõjuta, see küll. Sest näitleja ei tunne, nagu kõik räägivad ka laval valu, kui sul kuskilt valutab, sest sul on nii tugev adrenaliinilaks, et sa ei tunne midagi. Sa ajad oma rida ja oma rolli teed ja kui lausa äike ei põmistage kõmistaja laussinist seina, vihma ei 100, siis peaks ikka tehtud saama. Soido saiva jah. Mari raamoti lugu, mis on üks kord veel jäänud mängida või. Üks, kui ta on jäänud mängida, aga meid on kutsunud veel Eesti sõjamuuseum, Laidoneri loss, aga me ei tea veel, millal me sinna läheme. Neil on praegu remont seal, kes memory, loomad selline oli. Ega mina ka ei olnud Marie raamatuist midagi eriti kuulnud, aga siis ma ostsin kohe tema mälestusteraamatu ja lugesin ja siis hakkas muidugi informatsiooni tulema siit ja sealt. Eks ta oli selline vägev Eestimaa tütar, kes pühendas oma elu siis Eestile ja eesti rahvale ja eriti eesti naistele tahtsid eesti naised, tahaksid igati hea hariduse ja vaimselt areneksid. Mari robotiloos te olite laval koos harrastusnäitlejatega, eks ole, seal oli harrastajaid ja sellesse on suhtutud nii ja naa, et kui professionaalsed näitlejad teevad koostööd harrastajat. Aga seal ei olnud mitte ainult harrastajad, vaid seal olid ka naiskodukaitsjad ja kodutütred ja veel muid tegelasi. Kuna ma olen paljude kolleegidega rääkinud, kes on samas olukorras olnud siis nemad küll julgustasid seda tegema. Ega mul mingit hirmu ei olnud küll ka, ei, ma võtsin kohe rulli vastu. Ma olen ise olnud kunagi lapsepõlves rahva jäädes Kehra nukk. Nii et ma tean, mis tähendab olla asjaarmastajate trupis, kus võib-olla see tehnika ja vorm ei ole nii head, aga seest entusiasm, vaimustus korvab kõik. Seda tunnet ei olnud, et justkui teie peale on jäänudki see põhiraskus, et keegi peab välja vedama, siis, kes muu saab olla, kui ikka teie. Kuna näide tuligi mari Raamutist, siis ongi mul nagu kõige rohkem seal vedada üldse aganad mitte oldi sekundeerinud, mängisid rolle väga hästi, nii et kumal avalike vaatasin inimeste silmadesse siis igast silmast säras vastu energiat ja tahet ja see oli väga südantsoojendav, tegelikult. Kuidas selle suvel teatritegemisega selle külje pealt on, et ei pea nüüd talveperioodil eriti muretsema, et kas pakkumisi tuleb või ei tule? Ega ei pea muretsema, aga no mis sa teed nagu esimene õhtu kodus olin, istusin maha ja kohinal kohe imelik olla, kohe hakkas väike Dremolakutatat. Sellel aastal ei ühtegi proovi kuskil näha. Aga ega ma ei paanitse ja peab võtma asja rahulikult, nii et jaanuaris tulevad head proovid, uus töö, niiet praegu on siis ainult etendused erinevates teatrites. Proovipuudus on praegu, ütleme neli kuud ja siis vaatab edasi. Te ütlete, et 11 aastaselt olite juba Kehra nukus. Te tahtsite kogu aeg näitlejaks saada. On jah, nii ma ei tea, kust see tuli. Ma tõesti ei tea, kust see tuli, võib-olla suguvõsas. Ema luges luuletusi ja tädi tantsis ja ja ema-isa armastavad väga lauldaja. Suguvõsas ikka geen on, sest täditütar Laine Mägi on näitlejanna ja ja tahtsin jah. Ma mäletan kolmeaastast saadik, ega ma ei teadnud, kas nüüd näitlemine on või mis, aga mingi asi huvitas, kuigi ma olin ikka väga kinnine laps ja üksinda mängisin omaette. Et ega seda vastust ei tea. Aga Laine Mägi läks lavakunstikooli enne täis. Ja me astusime koos sisse, mina esimest korda sisse ei saanud temaga sisse, ta on üks aasta vanem. Ja mina läksin siis Ugala teatrisse kus tol ajal korraldati konkurss. Kuna neil noori ei olnud, siis oli seal mingi viis tüdrukut, viis poissi, siis sain mina ja üks poiss. Vastad mõnin Ugala teatris ja ja siis minu ametinimetus oli abikoosseisu näitleja. Nagu põhjustada näitlejatööd, siis sealt tuli, see oli aastal 78 enne lavakooli. Ja tööd oli kõvasti, väga kõvasti, üks kõige tähtsamaid etappe mine elus üldse, sest ma kohtasin seal lavastaja Jaan Tooming, aga kes nagu siiski andiski eluks selle suuna või selle teeotsa kätte, kuhu poole vaadata. Mitte ainult teatri mõttes. Ja siis läksin lavakasse, sain Mikk Mikiveri kursusele. Üheteist 10.-st lennust, siis hakkasite õppima seal täpselt. Jaan Toominga mõtted ei ole alati olnud soosingus, eks ole, toomkoolis ja, ja tal on väga selline oma nägemus mitte ainult teatrile, vaid nagu te ütlete elule ka, et kas oli vahel nagu raske ka, võib-olla, et olite saanud Jaan Toominga kooli ja läksite lavakunstikooli, kus olid hoopis teised õpetajad. Ei, tegelikult seal ei olnud suurt vahet sest suur õpetaja siiski õpetab üldse elu nägema, mitte ainult teatrit. Mul on üks lause meeles lihtsalt Jaan Tooming alt, et ka liivateras on maailm. Imik õpetas seda, et, Igas inimeses peitub geniaalsus, igalt poolt võite seda leida. Ava käinud silmad ja nähke seda. Kui te ei näe, siis vaadake iseendasse, aken teesiga. Saadi ka. Ja. Paali k. Nii ja naa. McArthur siis kinno. Mikk Mikiveri koguse 11. lend Ma olen nii aru saanud ikkagi oma selliks kõige tähtsamaks õpetajaks on jäänudki pidama. Ja Mikk Mikiver muidugi, aga, ja kui suur õppimisperiood on ka peale kooli erinevate lavastajatega? Hermaküla kutsus mind draama jääd siis, siis ma 10 aastat tegin Hermaküla töödes kaasa 10. lavastuses. Väga-väga suur kool. See oli hoopis teistmoodi kuul. Võib-olla siis tekkis keeles julgus tõeliselt proovidega ka tehniliselt. Sa ise tahad oma rulli keel seal Hermaküla. Põhieesmärk, et teda ei ole autoritaarne lavastaja, kes paneb asjad paika vaid. Endal on selle rulliga öelda. Kumb lähenemine tõele praegu rohkem sobiks. Mulle sobibki see lähenemine, et kõigepealt pakuks pisut enda mõtet välja, aga ega ma ei olegi kokku puutunud selliste lavastajatega, siis nagu näitleja mõtted välistaks. Et millised need eesti lavastajaid just on, vot siin tekibki see mõte, et kas nad pigem on sellised, kes tulevad oma valmislavastusega proovisaali juba või hakkame siit kusagilt arutama ja minema koos. Tegelikult on päris paljusid arutamist ikka ja kui palju arutamist, et tal on kohe valmis, siis ma olen märganud, et siis eriti head nahka ei pruugi tulla, muidugi. Et sa pead ennast mugandama nendesse raamidesse ja siis nagu natukene võib-olla ei ole see sulle nagu omane sõdurvate kogenud lavastaja lähedus küll ja küll sinine inimlik. Mööda nooruses küll tantsija tähele, et ükski lavastaja hädas oleks olnud, siis ei oleks midagi. Aidake. Aga praegu küll, jah, see on ikka koostöö. Et lavakunstikoolist otse Rakvere teatrisse, tegelikult veel enne draamateatril Jah, jah, ja ei aita sinna, kui pikaks viis aastat olin seal? Raivo Trass kutsus meid. Me läksime seitsmekesi. Ja siis olimegi viis aastat ja siis pooltrupist tuli Tallinnasse, kes, kuhu me hakkab seal? Tavaline selline hargnemine, nagu ikka oli teie lennul ka seda, et jäme ikka kõik kokku ja katsume võib-olla ühte teatrisse minna või äärmisel juhul paari teatrisse ja hoiame. Ei, ma arvan, igal lennul on see ootus, et äkki me saame kokku jääda ja loome uue teatrile? Jah, tol ajal sellest ei osanud muidugi unistadagi, et mingit uut teatrit luua. Aga see oli tore jah, et me saime koos olla need esimesed aastad seal Rakvere Teatris. Kui sa lähed üksinda, keegi sind ei tea ja sa ei julgegi avaneda, võib-olla nii palju. Aga teistega koos olles neli aastat õppinud on ikka palju lihtsam proovi teha, sa tead ka teisi lähemalt ja sul ei ole neid hirme nii palju. Ma pean sulle ikka toeks. Nii palju, kui ma olen vaadanud ka lava õpilaste teesid, siis see ühtne energia on väga võimas. Aga samas jällegi erinevate projektide tarvis tulevad inimesed kokku. Siis seal tekib ka selline energia. Noh, teate siis on ka kindlasti, aga just Tseed erinevates teatest inimesed saavad kokku, neid ühendab üks teema ja nad on teises keskkonnas. Seda kogemust ma olen ka tundnud ja ka sel suvel jah, seisukoht, loomulikult. Kõik need tööd olid sellised. Nojah, seda suveteatri kui väärtust mõtetel otsitudki ju läbi selle ka, et tulevad kokku, loovad inimesed saavad kokku kuskil rohelise mätta peal ja see sünnib midagi sellist, mis muidu jääks olemata. Jah, igasuguseid lisa väärtusin seal tead uute inimestega uute noorte inimestega, Ekke moori siis ma sain tuttavaks Liis Laigna, Sten karboiga, väga sümpaatsed andekad noored inimesed. Ristikivi põlevas lipus, maiti uuritsega lähemalt, kes mu poega mingis et väga tore oli. Nii et selles mõttes Kuidas te väga noh, ma saan aru, ei mõtle selle peale, et võiks olla oma garderoob kusagil, kus ma saaksin oma asjad maha panna, kus oleks mul oma sahtel ja, ja oma peegel päris oma teatrimaja oma. Ma ei tea, traditsioonidega pidudega üritustega, et te ei mõtle selle peale, et võiks kuhugi Kuuludagi ma tõesti ei mõtle selle peale selles mõttes, et kahetsusega või, või ootustega või ma olen selles mõttes mõelnud, et huvitav, et et mis siis oleks, et ma olen nüüd 10 aastat olnud vabakutseline. Aga ma ei tunne selle järgi igatsust. Ja sa oled öelnud ise, et kõik ei mahu marjamaale, muist peab jääma karjamaale. Isse tähendab. No selles mõttes ilmselt küsiti, et miks või palju on kirjutatud, et oi, et ta mängib nii vähe ja vähe minu arust ma ei ole mänginud üldse vähe, aga ja siis ma olen nii-öelda karjama tagumises otsas. Kus hakkab väga heal rohtu olnud? Ja seda elu ei vahetaks mitte millegi vastu isegi kui saaks otsast kõik kalata ja kõike uuesti teha. Ma ei oska jah niimoodi mõeldagi, et noh, võib-olla kui tuleb elus mingi suur võimas asi ette, siis vahetaks, aga praegu ma lihtsalt ei oska nii mõelda, nii piiratud, võib-olla. Ma olen proovinud anda ühes väikses koolis teatritunde minu arust see eriti hästi mul ei õnnestunud, see oli küll huvitav, lapsed olid toredad, aga. Aga ma eriti ei kiidaks ennast selle eest. Näitlejad on ikka kutsutud ka toomkooli õpetama, oma kogemusi edasi andma näitlejameisterlikkust, kõnetunde või. Ja see on ikka nii vastutusrikas, et minul vist seda närvi küll ei oleks? Vist ikka ei ole mingite juhtidega organisaatorite ka? Ma arvan, võiks olla mingi väike, selline abiõpetaja või? Kes suunab juba, kui suur õpetaja mingit tööd ära teinud ja siis teeb niukse viimase töö. Nii et pagulase kõrva taha? No kes teab, mis elu tuua võib, eks ole. Kes teab ja millest sõltub näitleja saatus? Ega midagi originaalselt ei vasta, ikka õnne ja juhust. Aga ma arvan, palju sõltub ka iseendast ikkagi. Et ei ole nii, et teised on süüdi minu raskes saatuses. Et enda teha ka, kui avatud sa oled maailmale. Ja paljudest asjadest. Nüüd ja edaspidi pakume teile meie arhiivi abil ka nii-öelda teatri mõtte tõdemuse või mõttekäigu, mis aitab meil elava organismi teatri hingeelu ja seaduspärasusi veelgi paremini mõista. Appi tuleb siinkohal rahvusringhäälingu otsatu arhiiv. Teravat fookust just näitlejal ja tema tööl hoidis ETV kunagine saatesari siin ja praegu. Ja ühel talveõhtul 15 aastat tagasi oli Jüri Aarma külaliseks Ines Aru ning juttu tuli siis sellest, kas näitlejal peaks olema paks nahk. Juhtuda võib ju igasugust ja Ines Aru vastas nii. Ei, pat ei pea, küll tähendab näitlejale paks nahk peaks olema ka siis ta ei mängiks laval. Näitlejad on naha tuud, eriti kuna trolli teevad, kui nad näitlejaid ja see tähendab, kui nad lähevad sisse oma töösse, tehe teha, kuidas seda eesti keelt kärbitakse. Näitleja nahatu ja vot see ongi see näitleja kõige kõige õrnem koht või kõige haavatav sellepärast et tal ei ole lihtsalt nahka, ta kasvatab selle rolli nahka endale peale. Ma ei taha üldse peenel tööd, aga, aga tegelikult see on niimoodi. Igaüks, kes puudutab lavastaja, tead, kui ta ei oska teda kätelda, siis siis võib ainult haiget teha. Järgmises saates liigume juba taas teatrimajades ja heidame pilgu mõne sügishooaja uuslavastuse aktide vahele. Seniks aga head algavat hooaega meile kõigile. Meelis Kompus tänab kuulamast ja kohtume teatri saates taas kahe nädala pärast. Ära. Uusi pilte näinud.